Une-Mati unemaal

august 26, 2022

Kiskusin joonistuspaberit otsides oma teisme-ea kirjanduskatsetused välja, lugesin neid pool õhtut – see nõuab paleograafilist talenti, tuhmuva harilikuga tihedas peenes kirjas täiskirjutatud lehed! -, jätsin allergiarohu võtmata ja kohe tulid huvitavad unenäod.

“Sandmani” universumi Une-Mati – kes nägi küll välja pigem nagu dr Frank N. Furter või siis hoopis see Hugo Weavingi tegelane “Kõrbekuninganna Priscillast” – tahtis mind nimelt enda juures seltsiliseks pidada ja hoidis seepärast oma suures tornis vangis. Tal oli selline komme jah, ma teadsin, ta oli minust juba kaks arvutisimulatsiooni teinud, keda õnnetuid ta samuti vangis hoidis. Üritasin teda veenda – esiteks, et õige oleks mind vabaks lasta ja kui ta neist simulatsioonidest kuidagi loobuda ei suuda, siis lasku neil vähemalt ka omavahel suhelda, mitte ainult temaga. Selgitada, kui õudne peab neil niiviisi üksikvangistuses olema.

Hirmus raske oli seletada, sest ta ei olnud ju inimene, ta ei saanud inimese emotsioonidest, loogikast ega eetikast hästi aru, kuigi pingutas. Selline juhtum, kus moraal pole mitte mustvalge ega ka hall, vaid sini-oranž.

Jõudsin ikka kuidagi asjade pakkimiseni, tema läks korraks uksest välja, läksin talle trepikotta järele ja mis ma näen. Trepist hiilib allapoole piiluma hulk lapsi, keda kõiki samamoodi tornis kinni hoitakse, ja kes tulid luurama, äkki saab põgenema. Ma seletasin, et läks korraks ära, aga kohe tuleb tagasi siia kambrisse.

Tuligi, vaidlesime edasi. Selgus, et vahepeal ongi need lapsed ära põgenenud ja politsei kutsunud, ning Une-Mati arreteeriti. Politseinik, asjalik toekas patsiga naisterahvas oli kaastundlik, mõistis, et ega ta inimeste asjadest õieti aru ei saa, rääkis, et ma katsun sulle võimalikult hea advokaadi leida, kes võimalikult kerge karistuse välja räägiks, sest ega sul vangis lihtne olema ei hakka.

Vangis pandi ta spetsiaalse kiirgusega puurkupli alla, mis oli mõeldud üleloomulike olendite kinnihoidmiseks. Et ta põgenema ei pääseks, aga ka selleks, et teised vangid talle kallale ei pääseks. Norisid eemalt küll, aga ligi ei saanud.

Järgmiseks olin ma temaga koos ikkagi põgenema pääsenud, kui märkasin, et olen paljajalu. Mu sandaalid olid sinna torni jäänud! Läksin järele tema vastuväidetest hoolimata. Tal oli õigus, see oli ohtlik. Kogu tema torni olid enda valdusse võtnud noored kurjategijad, kes sealseid aardeid noolisid ja mu kohe kinni nabisid.

Meeleheitel seletasin, mis te must tahate, ma tulin ainult sandaalide järele!

Mispeale noorkriminaalid lasid mu üllatunult lahti, nad polnud selle pealegi tulnud, et keegi midagi nii väärtusetut tahaks, kui loss on üleloomulikke aardeid täis.