Muidu pean siin aru, kas raskem on kirjutada klaviatuuril kiiresti ja õigesti “kontsessioon” (ja kõiki selle tuletisi) või “Braunschweig”. Käsitsi poleks probleemi.

Masinas olen juba avastanud variandid “kontesssioon”, “konstessioon” ja “kontseesssion” (klahvid kipuvad jah lippama, kui liiga pikalt peale vajutada). Ja “Braunscwheig” ja “Braunscweig” ja palju muud.

Nii see on, kui paralleelselt üks käsi kirjutab kontsessioonidest ja teine Braunschweigist.

Tulge 6. novembril kontserdile (seal on mõnevõrra Braunschweigi, kontsessioonist sedapuhku pääsete).

Illustratsioon selle etenduse kohta, millega ma olen nii ametis olnud, et pole jõudnud blogida ega õieti kommenteeridagi:

Ühesõnaga, etendame 6. aprillil Rakvere renessansifestil peaaegu Eleusise müsteeriume. 15. sajandi õukondlikule peenetundelisusele kohases galantses versioonis, sest _päris_ pruudiröövile (nii et pruut ei taha) oleks nad tol ajal veel viltu vaadanud (16.-17. sajandil oleks paraku olnud teisiti – võiks öelda, et keskaeg oli naiste suhtes lahkem kui uusaeg, vt ka seda, kuidas tüdruku nunnakloostrisse minek tähendas keskajal haridusevõimalusi ja vabadust pereelust, aga uusajal rohkem midagi vangistusetaolist – see kajastub kenasti laulutekstides), ja tolle aja inimesed ei võtnud ka antiikjumalaid niiviisi immoraalsena nagu kreeklased ise.

Ja seal saab ka teisi toredaid esinejaid näha. Rakvere omad teevad 16.-17. sajandi tantsu; Peterburi ja Otsa kooli omade täpset kava ma ei tea, aga eelmise aasta põhjal võin öelda, et neid tasub vaadata/kuulata.

*
Kui ma juba reklaamima hakkasin, lisan siia veidi juttu, mille ma panin kavatekstile.

Otsustasime tantsuliselt jutustada Demeteri lugu: allilma jumal Pluton röövib viljakusjumalanna Demeteri tütre; leinav Demeter jätab oma ülesanded sinnapaika ja elab inimeste keskel, kes püüavad teda lõbustada; tema masendus seab elu maa peal ohtu ning Zeus laseb tema tütre tagasi tuua; neiu naaseb, ent kuna ta on juba söönud Plutoni pakutud granaatõuna, truuduse sümbolit, on ta sisuliselt laulatatud. Viimaks lepitakse kokku, et ta veedab osa aega allilma kuningannana, osa maa peal koos teiste jumalatega, ning tema maa all veedetav aeg vastab viljatule aastaajale, olgu selleks siis talv või suvine põud.
Üks paiku, kus usuti see lugu toimunud olevat, on Sitsiilia. See andis põhjust võtta lavastuse kujuteldavaks kontekstiks Napoli kuningriigi, risttee, kus kohtusid Ida ja Lääs, Põhi ja Lõuna. Nii on lavastuse muusikaline telg Montecassino kloostris säilinud käsikirjaline muusikakogumik, mis koostati Napoli õukonnas. Kui me lisame Ferrara tantsulugusid, Hispaania rahvapäraseid viise, ühe Francesco Landini ja ühe Guillaume Dufay laulu, sobivad need selle keskkonnaga kokku – Napolit valitses Aragoonia monarh, seal õukonnas tegutses Ferrara koolkonda esindav Cornazano, Dufay oli rahvusvaheline kuulsus, kelle lugudest mõni leidub ka sellessamas Montecassino käsikirjas, ja kuigi Landini oli juba eelmise sajandi lõpus surnud, oli tal Euroopa muusikale veel ikka suur mõju.

Võin lisada, et seal, kus surelikud Demeterit lõbustavad, on vihjamisi markeeritud ka Baubo jõupingutus, kuigi väga-väga kaudselt.

Digiõigused vs filternet

märts 26, 2019

Blogimise asemel jagan seekord digiõiguste rahvaalgatuse linki – loovisikuna, kes ühtlasi tegeleb pidevalt õigustekstidega. Ise juba andsin allkirja.

Taustainfoks (et mis jutt see masintsensuurist elik automaatfiltritest on) vt, mida vikipedistid kirjutavad.

Kõigi pühakute tantsud

oktoober 25, 2018

Nii, sedapuhku reklaamin tantsuüritust veidi paremal ajal, kes siit infot ammutab, jõuab isegi kaaluda ja plaanidesse võtta. 2. novembril Toomel näeme!

Häbelikult lisan, et ma kardan, et pühakulisus on nominaalne (tantsud on nime saanud kas kalendrilistel põhjustel, mõne maamärgi või ballaadi järgi) ja “kõik” on väikene liialdus. Aga mängu peaks igatahes tulema püha Johannes, Paulus, Martin, lisaks muidu sakraalehitisi ning anonüümseks jääda soovinud vaimulikke ja munki-nunni.

Ise näitame vast nii 5 tantsu, kaasatantsimise materjali oleme varunud rohkem.

PS: ja nüüd saab lisada, et üritust toetab Tartu Kultuurkapital!

Tants ja tagaajamine

oktoober 11, 2018

Lihtsalt infopostitus, neile, kes pole TÜ muuseumi teadet või FB-s levivat reklaami näinud – teeme oma tantsu ja tagaajamise kontserti ka Tartus. Ülehomme, laupäeval, 13. oktoobril kell 16.15 TÜ muuseumi valges saalis (vanas toomkirikus).

Tagaajamine ei ole ülekantud tähenduses, keset kava ongi konkreetselt tagaajamistants.

Lingin sama teemaga Rakvere-kontserdi kavalehte, kuigi tookord oli sees paar laulu, mida nüüd ei tule. Ja see-eest on nüüd mõni tants rohkem.

Nimelt algava nädala lõpul, reede õhtust pühapäeva õhtuni, on 16-tunnine keskaja tantsu ja teatri kursus. Õpetamas jälle Jane Gingell.

Täpsemalt:
reedel, 28. septembril: kell 18-21:
laupäeval, 29. septembril kell 10-21 (10-13; 15-18; 19-21)
pühapäeval, 30. septembril kell 10-17 (10-13; 15-17).

Täpseid kellaaegu saavad osavõtjad vajaduse korral ehk pisut muuta, aga laias laastus on ajakava selline.

Koht on Tartu katoliku kooli võimla suur saal, Oru 3.

Lisainfot küsige kasvõi siitsamast.

Osalustasu on 20 eurot – nii väike järjekordselt tänu Eesti Kultuurkapitalile.

Kuna muusika, mille järgi tantsitakse, on suuremalt jaolt Püreneede piirkonnast, siis ka koreograafiad meenutavad kõige enam sealtkandi (Baskimaa, Provence, Kataloonia, Galicia) rahvatantse. Jutustava sisuga cantiga’de (need on sellised rahvapärased palverännupajatuste-laulud, parajalt kollase sisuga, pealkirjad on kohati nagu SL Õhtulehest: palverändurit ründas lohe! nunn jäi rasedaks! palverändur hooras ja tappis ennast selle peale ära, aga neitsi Maarja päästis ta elu! loe juba täna!) juurde käib pantomiimilisem liikumine.

Avasta oma seesmine pühak/patune/kuradike/lohe/tantsulõvi!

——————————————————————
PS: vt materjali kohta ka eelmise suve kursuse postitust – teema on endiselt sama ja kunagi tahaks kõige sellega jõuda lavastuseni.

Millegi selliseni.

(Foto sain Jane Gingellilt endalt, see on tema tehtud.)

12.-16. augustil Tartus, Katoliku Kooli ruumides (olenevalt remondiolukorrast kas Jakobi 41 balletiklassis või Oru 3 spordihoones, selles uuemas hoones, mis seal krundi peal on). Alustame kell 12. Õpetab jälle Jane Gingell, teda aitab assistent Krzysztof Skowron. Jane ise kirjeldab asja nii:

“Püreneede palverändurid”. Vagade tantsud

Tähtsamatest keskaja palverännukohtadest asus kaks Põhja-Hispaanias:
Santiago de Compostela Hispaania lääne- ja Montserrat idaservas.
Võõramaalasel, kes tahtis nende pühamute juurde maitsi pääseda, polnud
võimalik vältida ohtlikke Püreneede kurusid – kuid lootes püha Jaakobuse
ja neitsi Maarja peale, laulsid palverändurid laule, rääkisid lugusid
imelistest pääsemistest ja tantsisid. Sellel kursusel püüame me neist
tantsudest uuesti pildi luua ja neid lugusid pantomiimi vormis läbi
mängida, tehes seda “Cantigas de Santa Maria”, “Llibre Vermell de
Montserrati” ja “Codex Calixtinuse” värsside ja muusika saatel. Heidame
pilgu ka Galicia rahvatantsustiilidele ja keskaja Prantsusmaa
tantsumuusikale.”

Tantsime kuus tundi päevas (kokku seega 30 tundi), need kuus tundi jagunevad kolmetunnisteks plokkideks (ploki sees saab teha väikesi hingetõmbepause); esialgseks ajakavaks on iga päev 12-15 ja 17-20 ja kui kogunenud kursuslased seda maha ei hääleta, siis nii jääbki. Osalustasu on seekord 50 eurot.

Oma kogemusest võin selle tantsu kohta lisada, et see on tunduvalt vabama stiiliga kui renessanss (barokist rääkimata); tantsulisem osa põhineb, nagu öeldud, rahvatantsul (st pärimustantsul), näitlemisosa on pantomiimiline ja selle käigus saab päris kõvasti liigutada. Kui keegi nägi 2005. aastal Viljandis “Montserrati palverändurite” etendust, siis just seda tüüpi asjad toimuma hakkavadki.

Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Täpsustavaid küsimusi võib kasvõi siinsamas esitada – või anda märku, et ma ise meiliks (kui teil on kommenteerimisprofiilis meiliaadress kirjas).

PS:
Kuna ma olen koomiksifänn, siis kuidas saaks ma vastu panna võimalusele lisada siia ehtne keskaegne koomiks ühest cantigast, kus “Püha Neitsi hästi õigust teeb”.

Kuna Saltatriculi sai juba 15 aastat vanaks (jeerum, lapsuke on täitsa teismeline, varsti juba täiskasvanud), siis annan teada, et teeme sel puhul 22. juulil Toomel TÜ Muuseumi valges saalis renessansskontserdi. Vahetekstid on peaasjalikult 16. sajandi itaalia luuletused või laulutekstid; selle tulemusel tuli parasjagu maneristlik tervik, et mitte öelda pretsioosne.

Kontsert tuleb sarnane sellega, mis meil oli aprillis Rakveres, aga väikeste muudatustega, peamiselt lühiduse suunas, et pärast saaks soovijad koos meiega vanu tantse tantsida. Siis ongi nagu päris tolleaegne seltskonnaelu: vahepeal keegi seltskonnast tantsis, teised vaatasid pealt; siis tantsisid teised, mõnikord kõik või peaaegu kõik korraga.

Plakat ka:

Lisan kavalehe tutvustusteksti – seal on küll juttu kevadest ja vahepeal lausa mõtlesin, kas jätta see teema kontserdist välja, aga ausalt öeldes, ega meil suvi nii korralikult pihta pole ka hakanud, et suveootusest ja taassünnist jms asjadest pajatada ei võiks – maasikadki alles hakkavad tulema.

*

Kontserdi üks teema on „armastuse sõda“: levinud motiiv nii maalikunstis, muusikas kui ka luules, kus kord kõneldakse „südant ründavast Amorist“, kord armastajatest, kes on asunud Amori sõjaväkke, kord võitlusest armastatu südame pärast. Sama kujund oli kasutusel ka renessansiaja seltskonnatantsus. Nii asuvad kava keskmes kolm kõige selgemate võitluselementidega tantsu; kahel neist on lausa turniirile viitav nimi. Kõik need galantsed võitlused lõppevad leppimisega, vastastest saavad liitlased, Amor võidab Marsi.

Teine keskne telg on õukondlik rafineeritus versus „tagasi loodusesse“: nagu ikka, hakatakse kommete peenenedes igatsema lihtsamat elu, nii muutusid ka haritud renessansiaja linlaste hulgas populaarseks laulud ja tantsud, mis meenutasid küla- ja maaelu. Nii vahelduvad meie kavas kõigepealt keerulised Itaalia autoritantsud anonüümsete Inglise „maatantsudega“; kava lõpupoole saab näha rustikaalsete vihjetega seltskonnatantse ka itaallastelt: ühe tantsu muusika on alguse saanud laulust, mille minategelane on karakter commedia dell’arte traditsioonist; teine kannabki nime „Villanella“ ehk „külalaul/-tants“.

Ja kolmas teema on kevad: pärast sõjatantse saabub rahu ühe põhjamaise kevadelauluga ja tantsuga „Spring Garden“ („Kevadine aed“).

*

Täname Tartu Kultuurkapitali ja TÜ Muuseumi, kes meid kumbki omal kombel toetanud on; tahtsin ka Tartu Kulka logo lisada, aga kuna pdf-pilte ei saa nähtavasti wordpressi üles laadida, lisan hoopis nende bänneri, mis juba oli jpg kujul.

Tartu Kultuurkapitali logo

Jeerum, mul pole vist nii kirjut postitust olnudki.

Raamatuid!

mai 31, 2017

Nägin oma rõõmuks, et raamatukogu jagab nüüd ilusti oma ülejäänud raamatuid laiali. Juuni lõpuni. Minge saagile!

Minge õige näitusele

detsember 16, 2016

Nüüd aasta lõpus on blogijad hakanud kirjutama, mida nad tänavu lugenud on või kus kultuuriüritustel käinud. Ma lugesin ja enda pärast hakkas lausa piinlik – esimese hooga ei tulegi õieti ette, mida ma peale tantsutekstide ja koomiksite lugenud olen (kuigi muist koomikseid on tegelikult väga head ja lähevad täiega kirjanduse kilda ja mõni tantsutekst muidugi ka), pärast hakkas üht-teist meenuma. Ma olen küll jõudnud mingisse sellisesse ikka, kus üha mõnusam on juba loetud asju üle lugeda, ikka kindla peale minek, kohe teada, et hea asi. See tuleb osalt sellisest lollist omadusest, et mul süda hästi ei luba alustatud raamatut pooleli jätta (tähendab, lõplikult pooleli, mitte nii, et vahepeal jääb nädalake või kuuke vahele, mil ma muid raamatuid loen, sest nagunii on viis-kuus raamatut korraga käsil) – filmi ka mitte, peab ikka uskumatult halb film olema, et ma teda lõpuni ei vaataks, natuke halva filmi vaatan raskelt ohates ja pead vahepeal padja alla toppides ära. Tähendab, raamatu alustamine on tõsine risk, sellega seon ma end raamatu lõpuni. Ma peaks rohkem Jüri Kolgi jutu järgi talitama, siis oleks julgem uusi asju alustada (sellega, et lapsena lugesin ma reast, mis aga raamaturiiulist kätte juhtus, on mul muidu täpselt sama lugu).

Kultuuriüritustega oleks nagu veel kehvem, esimese hooga tulid meelde ainult enda tehtud. Umbes nii, et minu aasta kultuurisündmus oli omaenda etendus, mis on küll meelitav, aga näitaks justkui kitsast silmaringi. Selle pärast, et ma eriti teatris ei käi, ma suuremat ei põe, ma pole kunagi eriline teatriinimene olnud (kuidas ma küll viimastel aastatel nii mitu korda lavastama olen sattunud, ei tea, ei oska seda muuga seletada kui geenidega), aga no kontserdil või muuseumis või kinos ju võiks. Vanasti käisin festivalikontserdid-filmid ikka läbi, kui rahakott lubas, ja mõnikord ilma rahatagi, kui õnnestus ennast vabatahtlikuks sokutada, millest sugenes meeleolukaid mälestusi, nagu näiteks “kuidas me vanamuusikafestil dušiga nõusid pesime” ja “kuidas me folgil end sõbermuusikute beibedeks sokutasime” (sellel vanal heal ajal, mil muusikuid võisid igaüks ühe tuttava tasuta sisse viia). Tänavu jaksasin end ainult Orient & Occidendile vedada ja sinnagi ainult kahele kontserdile.

Aa ei, õigus jah, Riia muuseumipäeval sain samuti kontserdielamuse (tollest varabaroki kontserdist), aga too muuseumipäev ise oli jälle osalt omaenda esinemisüritus, nii et ma ei tea, kas see loeb.

Aga täna käisin Meriani piltide ja putukate näitusel, nii et näh, enne aasta lõppu jõuab oma kultuuriraamatupidamise natuke paremasse parlanksi. Minge teie kõik ka, seal on kole tore (Maaleht kirjutab ka, aga seda saab ainult raha eest lugeda). Esiteks on seal Meriani jutukatked kõrval ja 17.-18. sajandil – mil naturalistid olid tüüpiliselt õpetatud amatöörid – oli teaduskeel väga inimlik (arvata, et sobiks laste õpikutesse paremini kui see, mida Kaur kogu aeg kirub, nt hiljuti Marca pool) – sama lõbus, nagu loeks Brillat-Savarini, eriti Vahur Aabramsi muhedas tõlkes. Teiseks on pildid hästi ilusad ja detailsed (ja hästi haruldases ja tundlikus graafikatehnikas, nagu Meriani kalendri reklaamis kirjutatakse) ja kohati ka dramaatilised (ämblik sööb lindu, kelle ta on pikali surunud! vesilutikas ajab konna näost sisse!). Kolmandaks on lisaboonus püsiekspositsioon – ega ainult sahtlites päris putukad pildil kõrvale võrdluseks ei ole, seal on veel seinte viisi lahedaid putukaid ja ämblikke. Hakkad otsast sahtleid läbi vaatama-lugema ja pärast vaatad veel kõik muud putukad läbi (meile U.-ga meeldis eriti see vitriin, kus liblikad olid peegeltaustal – liblika ülemist külge sai otse vaadata, alumine pool paistis peeglist).

Ma igaks juhuks õpetan, kuidas selle muuseumi üles leiab, sest ma ise jooksin tükk aega ühest trepist üles ja jälle alla, teisest trepist üles ja jälle alla, ja olles kuulnud, et hoopis liftist tuleb minna, uuesti esimest trepist üles ja läbi pika koridori, et jõuda liftini, kus ma vajutasin ehku peale järgmise korruse nuppu ja jõudsin lõpuks ometi muuseumisse. Pärast tuli välja, et lähenesin tagaukselifti kaudu – pange nüüd järgmine õpetus tähele ja jätke meelde! – teoreetiliselt pidi muuseum olema bioloogide majast lihtsasti leitav, sest piletimüüja taga olevat suur silt “muuseumi kassa” või umbes nii, ja piletimüüja peaks kohe õige lifti juurde suunama, mis on sealsamas vestibüülis ja mille nuppudel on kirjad juures, mis korrusel mis kogud on. Igatahes kui mina sinna läksin, ei pannud ma piletimüüjat tähelegi, sest teda ümbritses tohutu rahvamurd, miskine konverents või midagi. Nii jõudsin ma piletit ostmata tagauksest näitusele ja kohe esimeseks hakkasin hoopis topiste kõrval kohvi ja bisnäkki manustama, sest näitus on tillukeses putukate saalis ja esialgu oli seal juba enam kui küll rahvast. Õige strateegia, sest hiljem mahtus juba sahtleid lahti kiskuma ja raske oleks olnud ligi pääseda hoopis kohvile. Mõtlesin, et olen nagu Tädi Agnese (alias Elemenditädi alias Vahtralehe-Agnese) teine tulemine.

Ma arvan, et peaks sinna tagasi minema, sest neid tekste ja pilte tahaks veel aeglaselt mekutada. Loodan ka, et millalgi jõuavad need veebi üles, agiteerisin tegijaid selles suunas – näitust ennast saab õnneks veel aasta otsa vaadata, aga tore, kui see materjal ka hiljem kuskil näha oleks, kui sahtlid on jälle tühjaks tehtud ja kalender läbi müüdud.

A.-le reklaamin seda kindlasti, sest talle meeldib samuti vana kooli teadusstiil.

*

Tagantjärgi tõi Meriani näitus mulle meelde, et paaril näitusel sai veel käidud. Viimati Wittensteini keskuses – sellega on nii, et tehnilised ideed on tohutu head, sisu on kahjuks suhtkoht disniländ. Selline “Maleva”-filmi disniländ, nii et mul on raske ette kujutada, kes selle abil reaalselt ajaloos targemaks saaks – kogu info oli sellel tasemel, mille saab “Jutustustest kodumaa ajaloost” (apropoo, lastepärasuse mõttes on see ju esimeseks ajalooõpikuks päris kobe). Rääkides heast: mu lemmikidee oli see, et nad olid liftist ajamasina disaininud – nii et linnusetornis oli iga korrus justkui järjekordne ajajärk. Oma lihtsuses ilus – lift oli seal nagunii olemas, natuke kujundada ja värvilisi vilkuvaid tulesid külge ja ongi juba põnevust juures. Ja elluärkav mannekeen ja rappuv postitõllasisemus meeldisid ka. Jäi ainult kripeldama, et oh kui niiviisi mänguliselt ja möödaminnes ka natuke sellist infot antaks, mida kõik juba niigi ei tea. Selles mõttes raiskamine.

(Kuigi ma pean möönma, et mummuline Taani lipp – enne kuulsat ristilippu, noh, sest mis see ristilipu alternatiiv muu ikka olla saaks kui mummuline nagu Vilma pakendite negatiiv – ajas mind päriselt naerma ja selle nimel olin ma nõus päris palju lamedaid nalju andestama.)

Hoopis teistmoodi ajamasinamoment oli – ah, juba mullu suvel, küll see aeg alles lendab – Lüüdia Vallimäe-Margi näitusel, õigemini oli see lausa suaree – üks vana tuttav korraldab neid ja viitsib-raatsib mulle ikka veel kutseid saata, kuigi ma enamasti ei jõua, aga tookord sattus see kenasti päevale, mil ma ei olnud kuskil jooksus või muidu ametis. Mõelge ometi, suaree. Kus kõigepealt avatakse maitsekate ja vaimukate kõnedega näitus ning näituse avamisele järgneb tordisöömine koos klaverikontserdiga. Kogu saal on paksult vanu pallaslasi täis, kes räägivad omavahel tarka juttu, meenutavad aegu, mil VEEL vanemad pallaslased elus olid, ja kelle jaoks sellised üritused on loomulik elukeskkond. Ja Muna-Jaan pidas kontserdi järel spontaanse kõne Prantsuse revolutsioonist.