Hüdra

aprill 19, 2017

Kuidas, kuidas, kuidas on minuga juhtunud see, et ühtäkki avastan ma end impressaario ja produtsendi rollist?

Ma ei ole üritanud sinna saada. Ma pole tahtnud sinna saada. Ma olen tahtnud ja tahan tantsutekste uurida, lasta endal mõtetel pähe tulla, proovida järele, kas need mõtted saavad lihaks; õpetada inimestele ja avastada, mis päriselt töötab ja mis mitte; vahel panna isegi sidusamaid lavastusi kokku, luua väikesi maailmu oma peopesal ja avastada, et need töötavad isegi siis, kui nad on mu peopesast välja kasvanud. Kirjutada lautotabulatuure tavalisteks nootideks lahti, otsida tantsu juurde uut muusikat. Ise tantsida, ise õppida, tunda surinat, mis tekib ajudes, kui ma pean korraga koordineerima oma käsi, jalgu, liikuma mööda mustrit, suhtlema partneriga ja sealjuures sundimatu välja nägema. Vahetevahel laulda. Vahel tantsida ja laulda korraga ja kadestada Catherine Zeta-Jonesi kopsumahtu. Kasvõi kastanjette mängida (jumalukene, see on vist kõige raskem koordinatsiooniülesanne, mida ma elus lahendanud olen). Tõlkida, olgu või värsse, olgu või nii, et neid peab laulda saama.

Ma ei ole otsinud võimalust kirjutada iga päev kümneid meile, teha telefonikõnesid, mida aeg-ajalt ei võeta vastugi, ühitada eri inimeste vastukäivaid plaane ja ettekujutusi, lepitada omavahel suuri isiksusi, võluda kuskilt välja raha ja kõikvõimalikke muid ressursse. Kõike seda ma parema meelega väldiks. Isegi kui mul tuleb vahel hästi välja*.

Häda on selles, et see ei paku mulle tegevusena mingit rahuldust. Ainus rahuldus, mida sellest saab, on tulemuserahuldus, uhkustunne raskuste ületamisest, taotine suurushullustus “ma suudan kõike lahendada ja mulle pole miski võimatu.”

Aga see on rahuldus, mille üle rõõmustaks tulemusele orienteeritud inimene, ja ma ei ole kunagi eriti tulemuste peale lennanud. Ma tahan teha asju sellepärast, et ma tahan neid teha, mitte sellepärast, et ma tahaks nad ära teha.

Ära tegemine juba kõlabki nagu “kaela pealt ära” ja on ju teada, kuidas sellega on – raiud ühe pea kaela pealt ära, kasvab kümme uut asemele. Kui ette ei vaata, jäädki raiuma ja mõtled: kuidas minust, veendunud töövastasest, küll professionaalne pearaiuja sai, kui ma tahtsin ometi kõigest vaikselt oma aeda harida.

———————————————————————————
* Ja olgem ausad, vaevalt see mul enamasti nii üle mõistuse hästi välja tulebki. Mul pole millegagi võrrelda, sest kõrval ei tegele keegi täpselt samade asjadega, aga tõenäoliselt tuleb mul see välja parajal “käib kah” tasemel, mitte enamat. Ma ei usu, et ma oleks ülikompetentne asjaajaja. Ma arvan, et on inimesi, kes on selle peale palju paremad.

Advertisements

See kurjavaimu nõrkus. Viimaste aastate häda: haigused ise pole ülepea mingid õiged haigusedki, aga pärast tuleb nagu aamen kirikus kohutav kudemisaeg, kus mu keha ei venita naljalt üle 36 kraadi välja ja midagi ei jaksa. Nüüd jälle: läksin üle tüki aja mustlastrenni, pärast esimest tantsu keel vesti peal ja hingetoru valutab suurest hingamisest. Läksin üle tüki aja laulma, paari esimese laulu järel on süda paha ja mitte kõigist neist vorstidest, mida ma pärast “parimat enne” usinalt söön, vaid jõuetusest.

Pärast õhtul laman diivanil ja sealt püsti tõusta on maailma kõige raskem asi. Ma ei taha tööle minna, ma tahan, et keegi võtaks mu kätele ja mind ringi kannaks!

Selle koha peal tuleb A. oma mõtetest välja ja küsib: “Kuhu sa tahad, et sind kantakse?”

– Ringi!
– Aa. (mõtleb)
Kui suur ring see peab olema?

(Tegelikult läks ta hoopis ja pani minu eest töötoas arvuti käima, sest see tundus palju raskem asi, kui juba käiva arvuti taha istuda.)

*

Napakatest lühiühendustest: on selline Playfordi raamatute eelne käsikiri, kus on väikeses koguses samu tantse sees, nimi on Lansdowne’i manuskript (jube väärtuslik, sest esiteks on keegi teine inimene neid seal oma sõnadega kirjeldanud, mis aitab laiemat pilti saada, teiseks on see, nagu öeldud, varasem, mis näitab, et vähemalt need tantsud olid kindlasti enne trükiraamatut käibel). No ja mul jääb see kogu aeg meelde kui Lawndale’i manuskript, sest “Daria”. Kõlab peaaegu nagu “Lawndale files”.

PS: üldse olen ma viimasel ajal selliste infotükkide otsa komistanud – mitte, et need oleks päris nii hiljuti avastatud, lihtsalt mina ei pannud tähele, muudkui kaevasin Playfordi, Caroso ja Negri trükis ilmunud raamatuid, mille lingid ma olin juba nii viisteist aastat tagasi ilusti järjehoidjatega tähistanud. Caroso-eelsed Itaalia käsikirjad, Playfordi-eelsed inglise käsikirjad ja üks 17. sajandi alguse Prantsuse käsikiri ka. Kõik see on liiga huvitav! ma unustan ennast neid käsikirja-artikleid lugema ja ei lähe magama, mõni ime siis, et kehatemperatuur normaalseks ei jaksa ronida. Kas keegi tahaks mult natuke üle ääre ajavat motivatsiooni laenata ja annaks vastutasuks magamamineku oskust? et magama minna tunduks tõeliselt paeluv perspektiiv, selle asemel, et ka seda artiklit veel ainult natukene lugeda, kohe-kohe lõpetan ära, kohe, kui ma olen ka selle järgmise artikli lingil klikkinud.

PPS: ja ma paningi oma toidublogi sinna va blogiauhindade võistlusele kirja. Esimest korda elus, kui mul on blogi, mis mingisse selgesse kategooriasse sobib.

Nukrad raamatusõbrad

jaanuar 22, 2017

[Vabandust parooli taha sulgemise pärast, alguses oli veel vaja üht-teist kontrollida.]

Lugesin kolmapäeval väikese hilinemisega Lotmani raamatupostitust (mis ilmus teisipäeval, 17. jaanuaril), ehmatasin, mõtlesin, et äkki on midagi veel päästa, ja saatsin sõprade listi kirja koos postituse lingiga:

“Paistab nii, et tuleb prügikasti juurde haruldasi raamatuid kaevama minna.”

Ja valutasin ise südant. Lotmani pilte nähes tuli mul näiteks kohe mõte pähe, et äkki läks mahakandmisele ka mõni “Orlando furioso” eksemplar – teadmiseks, Tartu raamatukogudes pole mitte ühtegi itaaliakeelset “Orlando furiosot”, mida välja laenataks – kõik TÜ eksemplarid on nii vanad, et neid sai ainult koha peal kasutada. Terve “Orlando” etendus tuli mul veebitekstide ja inglise tõlkeväljaande põhjal ära teha ja ma ei kaevanud, sest vanasti segati näljaga veebiteksti sisse aganaidki, ainult natuke porisesin, et raamatukogul on neid endal mitu tükki, aga puhtalt vanaduse pärast välja ei laena. Nüüd aga, kus loogika paistab olevat “üks juba on, teist pole vaja, kui just pole Eestiga seotud,” lähen ma sellise veidra ja vales kohas avalduva kiivuse peale pahuraks. Mis siis, kui mõni neist väljalaenamatutest köidetest lõpetaski nüüd taaskasutuses (mis tähendab tõenäolisemalt vanapaberisse minekut kui Uuskasutuskeskust – nii et jutt “see ei ole prügikonteiner, see on taaskasutuskonteiner” ei ole kuigi rahustav), sest tõepoolest, neid oli ju mitu tükki?

Kolmapäeval, 18. jaanuaril hargnes listis järgmine dialoog:

Q: No tõesti… Võinuks ju kuulutada ometigi.
X:
Õudus. ERR käis juba raamatukogus. Ei tea, mis sest edasi sai.
Y:
Kommunikatsiooni seisukohast ikka jõletu ämber. Trükimuuseum on korduvalt hõiganud, et nemad võtavad igasugust raamatuvärki ja teevad sellest midagi. Kui tõesti ei suudetud raamatuid lugemishuvilistele ära jagada, oleks võinud Trükimuuseumile pakkuda.
X:
“Jõletu ämber” on hästi öeldud.
Z:
/…/ Ei eelnenud mingit kirja teatega äraviskamisplaanist isegi raamatukogu töötajaile, ei ühtki teadet lugejaile tasuta raamatute kohta. Keegi otsustas, keegi korraldas ja korraga see oli juba toimunud. Pop-up raamatukogu on samal ajal raamatuist tühi. Kasvõi sinna võinuks kaste viia tasuta raamatutega.
X:
Õnneks ei pea enam konteinerist otsima, rmtk välisukse kõrvale on tekkinud tasuta raamatute riiul.
Nodsu:
a konteinerid on endiselt täis või on lugejad juba tühjaks tassinud või, oh õudust, prügifirma ära vedanud?
X:
Konteiner kadus täna hommikul teadmata suunas.
Ž: Valus, valus…

Neljapäeval, 19.01 õhtul nägime üksteist ihusilmaga ja arutasime asja; küsisime üle, et kas päriselt ongi nii, et isegi raamatukogu enda töötajatele ei tulnud selle aktsiooni kohta enne mingit teadet, et “tulge valige, mida endale tahate,” ning saime jaatava vastuse, ühesõnaga, see, et enne äraviskamist üritati hirmus aktiivselt raamatuid ära jagada, on udujutt, ja välisukse kõrvale sigines riiul alles pärast skandaali.

Teritasime keelt kogude direktori jutu kallal “tervist ohustavast meditsiinikirjandusest” ja “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest”. Kumma alla M. Lotmani fotodel olevad raamatud peaks käima, ohtliku meditsiini või punakirjanduse? “Platon kahtlemata mõjutas Leninit, aga see ei tähenda, et Platon oleks Lenin”, märkis Y.

Teine udujutt olevat seal artiklis olnud mõistaandmine, et see kõik on nii normaalne protsess – tuttavad raamatukogutöötajad (keda on igal TÜs käinud tartlasel vast kümmekond ikka) olid rääkinud, et tarbetuks muutunud punakirjandust on varem küll vanapaberisse saadetud ja tehtud (enne remonti) ka raamatulaatu, aga sellist suurtesse konteineritesse loopimist näevad nad esimest korda.

Nojah. Selle üle tasub ju lausa rõõmustada. Ja seda rumalam on igasugune “normaalse protsessi” jutt – raamatukogu mainele mõjuks praegu palju paremini, kui mööndaks, et “tehti viga, info ei liikunud osakondade vahel küllalt kiiresti, enam seda ei juhtu” – mitte ei räägitaks, et “täitsa tavaline asi,” millest jääb mulje, et iga kuu või nädal on konteiner ukse taga, vanu raamatuid täis – neid vanu raamatuid, mida veel aasta tagasi peeti liiga hinnaliseks, et väljagi laenata.

Mina kaebasin, et oleks ju võinud kõigile lugejatele meili saata, et “hunnik raamatuid läheb mahakandmisele, tulge vaadake, kas tahate midagi, enne kui ära viskame”. Äkki ma oleks sealt ikkagi mõne ülearuse “Orlando furioso” või itaalia-vene tehnikasõnastiku saanud?

Imestasin muuhulgas selle üle, et isegi kui nüüd on raamatute äraandmiseks riiul siginenud, siis miks on ta raamatukogu peahoones? lugejal on selle äraneetud (ja niinimetatud ja … [sisesta veel palju koledaid sõnu]) remondi ajal sinna haruharva asja – ainult raamatute tagastamiseks, sest tellida saab netis ja lugemissaal on Liivi tänaval. Tollessamas Liivi tänava pop-up lugemistoas oleks raamatujagamisest palju rohkem tolku, seal käivad tudengid päriselt ka (ja pidavat kurtma, et seal on raamatute vähesuse tõttu kõle).

Selle peale märkis X, et see peahoone riiul on nagunii “Potjomkini riiul,” – sinna on nüüd demonstratiivselt pandud rida Lenini teoseid, aga mitte enam 19. sajandi raamatuid, mida konteineris veel näha oli.

“Nüüd ei julge enam öeldagi, kus ma töötan,” märkis ta.

Läksime laiali, nentides, et halb on olla.

X-l jõudis veel öösel kripeldama hakata ja ta kirjutas (Lotmani ja kogude direktori meediajuttu võrreldes):

Raamatukogu poolne vastus on kuidagi nõrgavõitu, selle kogude direktori jutuga, et “ma usun, et see on kastides olemas”. Ta oleks pidanud avama arvutis digiteeritud sedelkataloogi ja näitama, et teised eksemplarid on olemas. Samuti pole ta kordagi otse öelnud, kuhu need raamatud siis lähevad. Kõik on liiga umbmäärane, et vaatajat veenda. Ja teiste eksemplaride olemasolu ikkagi ei õigusta raamatute salamahti minema viskamist.

Mul hakkas jälle kripeldama, et nüüd jääkski avalikkuse ees justkui viimase sõnana kõlama see küündimatu jutt, et normaalne protsess ja “ma usun, et on olemas,” ja ma küsisin luba postituse tegemiseks.

Nodsu:

kas ma võin seda vestlust siin netti lekitada, olgu Lotmani blogi kommentaarides või omaenda blogis? ilma nimedeta muidugi. Lihtsalt tahaks, et oleks vastukaaluks PR-jutule lagedal see insaidinfo, et ei ole ikka midagi nii standardprotseduur ja normaalne.

Ja samal öösel (nüüd oli juba reede, 20.01) andis X loa tsiteerida, kui ma nimesid ei nimeta, ja lisas Liivi tänava lugemissaali kohta:

Pop-up raamatukogus oli [kõigest] kümmekond ilukirjanduseköidet eri keeltes. Mis ei tähenda, et seal muud ei võiks olla. Täna vaatasime.

Hommikul andis ka Z oma loa, kui ta teksti enne näha saab, paludes krõbedamad väljendid välja jätta ja samuti mõista andes, et nimesid on parem mitte nimetada:

/…/ Muide, meile on nüüd saadetud hoiatus raamatukogust avalikult halvustavalt mitte kõnelda. Huvitav, kas suur vend valvab?

Aga seda võib öelda, et ei pingutatud mingi teatega ei maja sees ega väljapoole. Jutt, et Pop-upis on väljas ja oleme kogu aeg igale poole pakkunud, on vaigistus-õigustustaktika. Pop-is, nagu X kirjutas, on juba mõnda aega lauanurgale unustatud vaid 10 erikeelset raamatut (nende seas nt. Arthur Hailey “Lennujaam” vene keeles ja üks norrakeelne muinasjuturaamat). Ilma sildita, et tasuta võtmiseks. See käputäis ei jäta muljet suuremast pingutusest pakkuda. Kõrval seisab tühjana veel kaks lauda, kuhu võiks mitu kastitäit raamatuid viia.
Lenini kogutud teosed ja Marxi ja Engelsi väljaanded, mis praegu stiilis “saite nüüd, mis tahtsite” Akadeemia tänava väljapääsu juures riiulisse välja on pandud, tekkisid sinna peale skandaali ega tee kaotust olematuks.

Positiivne on, et raamatukogu e-pood, mis ka vanakraami pakub (küll kohmaka maksmisskeemiga ja ilma pangalingita), läbimüüki kohe suurendas.

FB-s käivatelt inimestelt tuli selline tähelepanek:

TÜ rmtk FB-lehel on üks lugeja küsimus äraviskamisest ja vastus sellele mahakandmisest. Seal on ka vabandus, et eelmine aasta jagasime, aga sel aastal mitte, sest maja on remondis. Nii et nad ise tunnistavad ka, et sel aastal pole kuhugi pakkunud.

Kokkuvõtteks, üldine pilt:

kogude direktor ajab häma – esiteks sellega, et räägib “mahakandmisest”, minnes mööda sellest, et (nagu meie sõpruskonna meililistis märgiti): “häirib, kuidas nendes vastuartiklites läbimõtlematu ebadelikaatse äraviskamise juurest kogu aeg suunatakse juttu mahakandmisele, st räägitakse muust asjast. Ja minnakse mööda sellest tegelikult tehtud veast, et visati ära ning isegi ei püütud kellelegi pakkuda.” Kui kellelegi veel arusaamatuks jäi, siis mahakandmine ei tähenda tingimata äraviskamist (ja “taaskasutus” ehk vanapaberisse saatmine on lihtsalt äraviskamise loodushoidlikum moodus). Lotman ei tõstnud häält mahakandmise kui niisuguse peale, eks ole.

Eriti mööda on jutt omanikumärgistega teoste tagastamisest endistele omanikele ja hoiuraamatukogule saatmisest – kena keik, aga mismoodi see puutub vanapaberisse saadetud raamatute teemasse?

Peaaegu sama mööda on jutt “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest” ja raamatutest, mis “ohustavad tervist” – kuidas see peaks käima Platoni või Saksa luule ajaloo kohta? Või kas tõesti on Ivo Voldi, Janika Pälli ja Martin Steinrücki koostatud raamat üks neid, mille “ülikooli õppejõud on ise palunud käibelt ära võtta” (nähtavasti sellepärast, et see on nii hirmus vana, ikkagi juba 2010. aasta väljaanne, mida peaks üks tänapäeva klassikaline filoloog sellega pihta hakkama, kui tahab ajaga sammu pidada, ei tea ainult, miks ta Raamatukois läbi müüdud on)?

Vabandust, aga mida muud ma saaks sellest järeldada, kui et raamatukogu juhtkond kas valetab või lihtsalt ei tea, mis nende asutuses toimub? Ja miks nad tahavad muljet jätta, et see on süsteemne, mitte ühekordne viga?

Sujuvalt libisevad raamatukogu avaldused üle ka sellest, et remonti minekust saadik ei ole neid ülearuseid raamatuid kellelegi pakutud – esiteks, mina olen raamatukogu lugeja ega ole selle kohta ühtegi meili saanud, kuigi meilindus töötab muidu remondist hoolimata ja pikendamisteated saan ma kenasti kätte; teiseks, Kristina Pai jutt sellest, et raamatuid “jagati Liivi tänaval ajutises lugemissaalis” on üksnes väga tehniliselt õige, sest sinna on raamatuid jõudnud näpuotsaga, kuigi tudengid kurdavad, et kõle jne. See väikegi ports, mis sinna jõudnud on, ei ole olnud sildiga “võtke kaasa, kui meeldib”. Võib-olla praeguseks juba on, siis on skandaalist vähemalt kasu.

Muide, Martin Pau leidis Tartu Postimehe kommentaariumis sama:

Raamatukogu kogude direktori väide “enne seda püütakse teoseid laiali jagada, maha müüa või inimestele tasuta ära anda” jätaks usaldusväärsema mulje, kui oleks antud ka lühike kirjeldus, kuidas protseduur käib. Ega Mihhail Lotman ole aastaid kusagil pagenduses olnud, et pole raamatute laialijagamispüüetest midagi kuulnud ja osa saanud.

See, et “jagatakse praegugi ka peamaja tagaukse juures” on eksitav: raamatuid ei jagata mitte “praegugi” (ma arvan, et ma pole ainus, kellele “jagatakse praegugi” tähendab “kogu aeg on jagatud ja praegu pole teisiti”), vaid hakati alles praegu meediakära peale jagama; “jagatakse praegugi” läheb vastuollu ka ka raamatukogu FB-vastusega (läksin luurasin A. konto kaudu), mis möönab: “Siis läks aga maja remonti ja meil ei olnud võimalik raamatute väljapanekuga jätkata.”

Minus tekitab küsimusi ka see, miks üldse esineb avalikuse ees ainult kogude direktor, aga peadirektoril on suu vett nii täis, et meediale jõudiski vahepeal juba mulje jääda, et Kristina Pai ongi terve raamatukogu direktor. Ei ole. Raamatukogu direktor on Martin Hallik, kes miskipärast oli puu otsas, kui pauk käis, ning nähtavasti eelistab sinna puu otsa jäädagi ja lasta alluvatel asju klaarida.

Kuna paistab, et ma tunnen raamatukogu maine vastu suuremat huvi kui asutuse juhtkond ise, siis olgu veel kord märgitud, et tegelikult ei pea kõik raamatukogu töötajad seda “normaalseks mahakandmisprotsessiks” – ma tunnen sealt oma kümmet inimest, nagu arvatavasti iga TÜ-s käinud tartlane, ja tean sedakaudu, et hästi paljud töötajad tunnevad ise nördimust ja on jahmunud. Kogude direktori jutt teeb nende jaoks asja veel hullemaks, sest see teeb neist kõigist justkui kaasosalised, kuigi nende käest ei küsitudki, ja jätab mulje, et nii kogu aeg käibki. Nii et kui te raamatukogus töötavat inimest kohtate, siis ärge teda igaks juhuks mudaga loopige, kaastunde avaldamine on tõenäoliselt kohasem reaktsioon. Ja olukord pole õnneks päris nii hull, nagu juhtkonna avaldused üritavad meid uskuma panna.

Nõu vaja

detsember 19, 2016

Ma olen sellise portsu otsas, et pean endale ilmselt Wordi ostma – see tundub pikas perspektiivis soodsam kui rentida seda äraneetud Office 365, millest ma nagunii kasutan ainult Wordi. Savi sellest, et täiskomplekti ostes tuleks programmi tükihind odavam – mul ei ole neid teisi vaja.

Tähendab. Mul ei ole seda vaja sisuliselt töö tegemiseks. Mul on seda vaja ainult selleks, et kui ma olen teksti ära tõlkinud, saaks ma eesti põhja Wordis salvestada ja sinna juba tõlgitud teksti sisestada – mida ma õnneks ei tee Wordis endas, vaid lasen ta lihtsalt OmegaT-st läbi, kus ma olen täpselt sama sisuga, aga itaalia või prantsuse põhjaga faili ära tõlkinud – mis tähendab, et kuna sisu on sama, teeb OmegaT suurema osa lõikamis-kleepimistööst minu eest ära (ehk asendab itaalia/prantsuse laused eesti lausetega, võttes need sellest failist, mille ma olen juba tõlkinud). Miks mul on vaja Wordis salvestada, kui sisuline töö käib nagunii muus keskkonnas? Sest kliendil on mingi süsteem, mis paraku sobib ainult va MS Office’iga – või hüva, vähemalt minu teada ainult sellega. Kui keegi praegu tuleb ja ütleb, et Libre Office’il või Open Office’il on selline versioon väljas, mis Gendoci kaste (ega metaandmeid või mis need properties nüüd ongi) ära ei kaota, ja selle mulle kätte juhatab, siis ma põlvedan ta ees ja suudlen ta jalad.

Ajutiselt laadisin endale 365 tasuta reklaamiversiooni alla, kuni ma otsustan, mille ma endale õieti ostan. Ja sellepärast ma nüüd nõu küsingi: kuna vähemalt see Word, mis selles paketis oli (Word 2016), oli hästi loll ja jõle – kas te kujutate ette, et “Find”-funktsioon ei tee vahet murdmatul ja tavalisel tühikul? ega murdmatul ega tavalisel kriipsul? mis kuradi kasu temast siis üldse on? ja et vähemalt esimese hooga ei paistnud kuidagi võimalust, kuidas ma saaks selle funktsiooniga mingi iks väljendi kogu tekstis ära märkida (näiteks “in concreto”) ja ühe ropsuga kursiivi panna? ja et kui ma käsitsi mingi väljendi tekstis ära märgin ja seejärel Ctrl+F vajutan, siis süsteem ei saa aru, et ma tahan, et ta seda väljendit otsiks, vaid ma pean selle kas käsitsi otsingukasti tippima või kopipeistima? ja sellist tag-soup‘i nagu Wordis salvestatud fail tõlketarkvaras näitas, pole ma iial varem näinud, oh olgu kiidetud OmegaT uus versioon, kus saab tag‘id lihtsalt kõrvaldada, mis küll tähendab, et pärast tuleb kursiivid ja paksud kirjad käsitsi sisse tagasi panna; ja mis eriti jabur, Find-funktsioon ei tee erikujulistel jutumärkidel samuti vahet, nii et kui tekstis on valed jutumärgid, siis ei saa neid niisama lihtsalt “replace all”-käsuga õigete vastu vahetada –
siis tahaks teada:
kas näiteks Word 2013 on vähem loll? ja kas seda saab üldse eraldi osta? – MS lehel leidsin esimese hooga küll ainult terve Office 2013 paketi.

Ühesõnaga, MS Office’i kasutajad, mis oleks kõige vähem nõme legaalne Wordi-versioon, mida kuskilt saab? kusjuures see peab olema “töö- ja äriotsbarbeks” legaalne, mitte lihtsalt niisama*.

———————————————————————————————————————————–
* Jääb muidugi küsimus, miks keegi ÜLDSE mingi MS Office’i juraka endale installima peaks, kui keegi ülemus või klient talt seda ei nõua – nii et mis kasutusviise sellel üldse muid saab olla kui töö- või äriotstarbeline? kellele nad neid kodukomplekte üldse müüvad? kes on nõus raha maksma, et sellega lihtsalt, maidea, koolikonspekte või sünnipäevakülaliste nimekirju või luuletusi tippida?

Hägusad piirid

november 2, 2016

Tabasin end teolt: muutun pahuraks, kui ma märkan või taipan või kuulen või näen, et keegi ei meeldi kellelegi või keegi ei salli kedagi või keegi ei saa kellegagi läbi. Isegi kui emb-kumb asjaosaline mulle ise eriti ei meeldi või mind ei salli. Ärgu mind salligu, ärgu mulle meeldigu, aga teistega saagu palun läbi ja käitugu kenasti, aitäh.

Müstika. Justkui ma oleks teistes rohkem kohal kui iseendas.

Sellel ära-olemisel võib olla eeliseid. Tabasin end ka ühelt teiselt teolt – väsisin tantsukursuse viimasel päeval esimese satsi järel hirmus ära. Koordinatsioon kehv, aju ei võta, jalad töntsid, tuju halb. Lootsin, et söömine ja puhkus parandavad asja järgmiseks satsiks ära. Läksingi süües tugevamaks, mälu hakkas jälle tööle, jalad tulid alla tagasi. Aga meeleolu üle kontrolli tagasi ei tulnud. Vaatasin end ise kõrvalt, kuidas mul käib peas ringi “keegi ei armasta mind” ja tundsin kergendust, et vähemalt suudan ma ise sellest jamast distantsi hoida. Ei võta oma mõtteid liiga tõsiselt. Ei usu oma tundeid. Saan nad kõrvale ära panna. Näh, kolmanda isiku perspektiivis elamisel on ikka omi häid külgi ka.

Tagantjäreletarkusega tuli diip mõte, et see lollakas ringiketrav mõte võib sellesama perspektiivi häda olla. Kus ma saaks loota, et keegi näeks asja minu vaatepunktist – või mis armastamist ma muud õieti tahangi? – kui ma ise ei näe asja enda vaatepunktist, vaid kogu aeg kuskilt kõrvalt? Või mis muud armastamist ma õieti tahangi, kui et ise vahel käiks vahelduseks ka enda kingades ringi, mitte ei oleks kogu aeg nii kuradi erapooletu? et ise oleks enda poolt?

Russell olla oma lapsed vanematest sedaviisi ilma jätnud, et kasvatas-koolitas neid võrdselt teiste lastega, et mitte ebaõiglane olla. Ja oli sedakaudu muidugi just nimelt ebaõiglane, sest teistel õpilastel ju olid õpetajate kõrval ka oma vanemad olemas. Ma oleks sellele nagu veel parema spinni peale tõmmanud.

(Ja veame kihla, et see erapooletus lõpuks nagunii ei õnnestu, küllap ma paigutan oma pooltolemist ihkava osa kellegi sisse ikka ära ja siis tunnen poolehoidu, nii et vähe pole, ja olen rämedalt erapoolik ja ebaõiglane.)

Kui mulle honorar kätte jõudis, sattusin ma meeltesegadusse ja läksin ühel päeval poodi ujumisriideid selga proovima. Üks sõber oli, noh, kunagi öelnud, et kui ma tahaks komplimente saada, siis pangu suvel bikiinid selga, ja mul pole komplimentide vastu midagi.

Aga pärast seda poeskäiku pole mul kahjuks küll tunnet, et ma kunagi bikiinid selga saaksin. Minusugustele neid nähtavasti ei tehta. “Minusugune” tähendab praegu 75-F või 80-E rinnahoidjasuurusega naisterahvast, kes ei armasta põrmugi tugikaari, sest need nülivad (nagu ma juba enda pool mitu korda kirunud olen ja Triangli pool ka). Kusjuures ujumisriietel on see arvatavasti suurem probleem: muidu saan ma kasvõi õhukese särgi selle neetud liivapabervoodri ja iseenda vahele panna, aga ujuma oleks särgiga nagu imelik minna; ja pealegi hakkavad igasugused hõõruvad detailid liikudes rohkem hõõruma ja kui nad on ka jäigad, siis segavad üldse liikumist. Ühesõnaga, ma kardan, et tugikaartega ujuda oleks vähemalt sama keeruline kui korsetiga.

Aga isegi kui ma otsustaks, et ei liiguta, vaid seisan rannas nagu mannekeen ja ootan komplimente, ja kannatan selle nimel tugikaarte kratsimise välja, siis Marca kogemuste järgi otsustades (“trikootootjad väidavad, et E korv käib käsikäes suurusega 44 ning muid variante pole”) ei ole parajat suurust nii või teisiti.

Igatahes vaatasin mina poes kõigepealt suure rõõmuga, et ilma kaarteta variante ON olemas; järgmiseks leidsin suure rõõmuga, et neid on ka L ja XL suurust – väiksemaid ei hakanud ma parem vaatamagi, eriti pärast Marca kommentaari, võtame aga ilusti 44 suuruse. Ma arvestasin, et isegi kui igalt poolt mujalt peale büsti on materjali ülearu, siis tuleb lihtsalt rohkem venitada. Nagunii on seal ju ainult korvid ja paelad ja paelu saab vajadusel alati tihedamalt siduda, kas pole?

Hah.

Paelu SAAB tihedamalt siduda, aga selgus, et see teeb L- või XL mudelist lihtsalt naatuke parema katvusega S-mudeli. Tootjaid ei ole nimelt tutvustatud sellise uudse kontseptsiooniga, et rinnad ulatuvad torsost mõnevõrra eemale. Niisiis andis üks mudel L-suuruses efekti, nagu oleks ma lihtsalt ühe lindi ümber tisside sidunud, ja XL-suuruses – nagu oleks ma veidi laiema lindi ümber tisside sidunud. Ülaserva siseküljel oli sealjuures pipraplaastri efektiga silikoonriba – ma veel mõtlesin, et hüva, oletagem korraks, et ta EI mõjuks nagu pipraplaaster, siis aitab ta jah kangast vastu ihu hoida – aga mis kasu on rinnahoidja ülaserva liibumisest (eriti kui õlapaelad on nagunii olemas), kui kõik vupsab hoopis alumise serva vahelt välja, sest alumine serv on liiga lödi (ja kui ta tihedamalt ümber tõmmata, siis ei mahu kogu ihu jälle enam tolle lindi vahele ära)? Nii või teisiti pigem Maaja jahimaa kui päris rannariietus – paelu vähem pingutades tavaline kaanepilt, rohkem pingutades sidumismängude stiilis.

Teine mudel oli tavalisema lõikega, kumbki korv oli enam-vähem kolmnurga kujuga; sellel sai vähemalt paelaga alumise serva korralikult vastu roideid pingutada, ainult et tulemus oli peaaegu sama porno – pmst jäi kummagi rinna peale see kolmnurk nagu kelmikas mütsike ja mul oli raske uskuda, et sellega saaks paari sammugi teha, enne kui midagi välja vupsab. Ikka Playboy stiilis: kui ma guugeldasin, pilte vaatasin ja sarnase välimusega piltide peal klõpsutasin, oli neil tüüpiliselt juures tekst “beach bunny” või midagi sarnast. Vähe sellest, kui ma vihastasin ja konkreetselt “beach bunny” otsingusse lõin, siis oli pooltel bunnydel palju viisakamalt istuv kopsukas seljas.

Arvatavasti teeniks sellise välimusega teatud tüüpi komplimente tõepoolest, aga selliseid saab paljaste tissidega küllap vähemalt sama hästi ja milleks siis üldse rannarinnahoidja peale raha raisata.

Pärast seda hirmsat proovimist leidsin ühe mudeli, mis võib-olla – võib-olla – oleks suutnud midagi ära katta ja oli isegi ilma tugikaarteta, aga ma olin juba liiga traumeeritud, tundsin ennast vana, koleda ja rõvedana ja põgenesin ilma enam midagi proovimata ja ammugi midagi ostmata. Siinkohal peaksin ütlema tänusõnu proovikabiinide valguslahendusele – väike trauma väikeseks traumaks, aga noh, vahel you have to be cruel to be kind ja pärast kodus klient võib-olla lausa rõõmustab, et raha jäi alles. Siin ilmutavad kauplejad kiiduväärset omakasupüüdmatust ja ausust.

Täna aga sain ootamatult ühe komplimendi kätte, tavalises trenniriides, mantel kõige otsas: toidupoe kassapidaja kiitis minu helkurprossi. Eks iga kingsepp peab jääma oma liistude juurde: kellele on ette nähtud komplimente saada üleriietega, kellele bikiinidega. Ja ujumas käin nagu mullu, tunamullu ja kõik muud viimase kümne aasta mullud: “ilma riietamata nagu me perekonna ringis oleme” ja öösel, et korralikud kodanikud kaebama ei hakkaks. Või äärmisel juhul oma vana retrotrikooga, mis, kui ma hästi järele mõtlen, on kah mõne komplimendi saanud, sest ta on lihtsalt nii iseäralikult vanamoelise väljanägemisega, et jääb inimestele silma – mitte just päris voldiline ja rüüžiline õhulaev, aga peaaegu sama kattev (umbes nagu siit blogist see 1933. aasta oma). Rääkimata sellest, et temast pole karta, et ta ujumise ajal seljast maha ronima hakkab.

Ei saa aru

märts 2, 2016

Lugesin millalgi Rentsi ronipostitust, noogutasin kaasa, mõtlesin, et see kehtib mutatis mutandis suvalise trenni kohta, võtsin omaks mõtte, et see, mis inimest tagasi hoiab, on hirm töö ja hirm ebaõnnestumise ees, või mis seal võttagi, nii intuitiivne ju. Ja andsin trennides kõvasti pihta.

See toimiks kindlasti, kui mul oleks normaalse inimese arusaamisvõime, millal tähendab ebamugavustunne või lihase väsimus mingi venituse või pingutuse ajal seda, et ma arenen, ja millal seda, et nüüd kohe tuleb vigastus. Mõni aasta tagasi lammutasin oma meniski ära – hüva, mitte trennis, vaid halva pinnaga esinemisel*, ma ei soovita sestsaadik kellelgi asfaldi peal piruette teha – ja siis võttis mul ligi aasta aega, et aru saada, et see põlvevalu tahab mulle millestki märku anda, mitte ma ei ole lihtsalt laisk.

Praegu tundub, et ma olen puusapainutajaga midagi rumalat teinud, sest just selle venitused ja kokkusurumised on hiigla valusad. Nädalataguses trennis mõtlesin ebamugavustunde peale, et no loogiline, et on paha, ma ei ole harjunud selle lihasega töötama, tuleb rohkem pingutada, sest ega ju ebamugavustunded ei ole mõeldud ohtude eest hoiatama, eiei.

Huvitav, kas need jutud, et “kui on ebamugav, siis sa arened” on mõeldud inimestele, kes a) viskaks juba esimese väikese hingeldamise peale püssi põõsasse; b) teevadKI lambist vahet, millal on arenemisvalu, millal vigastusvalu ja millal on täpselt see valu, et nüüd on parasjagu arenenud, aga kui veel edasi lasta, siis läheb katki?

Kui Rentsi postituses on soovitused: “Kui sa tunned end trenni minnes täiesti puhanuna ja kuskilt ei valuta, siis ilmselt ei treeni sa piisavalt, et areneda,” ja teisalt: “Kui nad liiga valusad on, siis ära üle treeni, tee kestvust vms, mitte ära ürita kõige raskemaid radu murda,” siis tundub see intuitiivselt täiesti õige jutt – kuni ma hakkan küsima, kuidas ma peaks vahet tegema, millal on “piisav, et areneda” ja “liiga valus”.

Või on mul endal eriliselt hästi arenenud sisesignalisatsioon, nii et iga ebamugavust peakski tõsiselt võtma, sest ma olen selline imelik loom, kellel arenemise ajal on ainult mõnus ja valu ongi raudselt alati jama?

Või olen ma enda vastu liiga umbusklik ja tõlgendan isegi selged “liiga valusad” signaalid laiskuseks? Aga ma ju OLEN laisk, ma tean ju.

———————————————————————————————————–
* Kui kedagi mu tervis nii palju huvitab, siis selle vigastuse tekitanud tants ja pinnas on kogemata kombel lausa dokumenteeritud, videos on kohe alguses kenasti näha, kui konarlik seal oli (ja ma ise nägin ühe enda susserdamiskoha ära, ma ei mäleta, kas see juhtuski siis, kui põlv hakkas tundma andma, loogiline oleks, et selline asi võtab keskendumise maha). Ei olnud selle pinna jaoks hea koreograafia (olgem ausad, sellised nn. rahvatantsu tüüpi koreograafiad ei ole üldse kõige rohkem minu maitse). Ja kohe selle järel tuli see džiig (mis meeldis mulle rohkem nagu üldse kogu pärisfolkloorsem materjal iiri tantsus) – kogenematu inimene võiks arvata, et hüppamine lammutab hullemini kui aeglased pöörded, aga mul on selgelt meeles, kuidas hüppamine oli kergendus, sest siis sai jala asetust õhus rippumise ajal muuta, mitte ei pidanud talda läbi asfaldi lohistama, pealegi oli nii kuum, et asfalt vetrus mõnusasti; ja paar nädalat hiljem kargasin kõige selle katkise meniskiga galeegi rahvatantsu.

Lisaks saate kõik imetleda, kuidas minu kehaehitusega – tähendab, lühikeste toekate jalgadega, lühidalt, masajalgse – inimese seljas näeb miniseelik paras porno välja.

Asusin vaevalt tööle ja juba on siginenud paar pisildast head ja halba uudist.

Halb uudis on see, et vana eur-lex – see, mille peidust ülesleidmise üle ma tunamullu rõõmustasin – on nüüd lõplikult läinud. Peaaegu pisar tuleb silma, kui mõtlen selle minimalistlikule kujundusele ja sellele, et otsingu sai enterit lüües käima panna.

Hea uudis on see, et uue eur-lexi otsing ei ole enam nii masendavalt halb kui alguses, näiteks täpse teksti otsimiseks ei pea enam minema nurgataguse nurgatagusesse, vaid piisab jutumärkidest nagu guuglis. Ainult enterit ei saa lüüa nagu guuglis: kui seda teha, tuleb otsingukasti hoopis taandrida ja kui seda ei märka ära koristada, võivad tulla valevastused või õiged tulemata jätta.

Teate seda mängu, mida saab mängida ainult nii, et üks mängija ei tunne mängu ja kus kõik annavad üksteisele midagi edasi ja seda tuleb anda “õigesti” edasi, tähendab, kõik vanad olijad teevad sinna juurde midagi, mille nad on ise kokku leppinud, ja uustulnukale öeldakse, et ta on asja “valesti” edasi andnud, seni kuni ta pihta saab, mis poolmärkamatut asja teised sinna edasiandmise juurde teevad?

Vat selliste pisiasjade tõttu – et enterist ilmub otsingukasti taandrida ja et see võib otsingu ära solkida – meenutab uue otsimootori kasutamise õppimine just seda mängu. Sa uustulnuk arvad, et oskad otsida, aga ei, tuleb välja, et otsid valesti. Sest sa ei teadnud, et tuleb hoolega vaadata, ega kuhugi taandrida ei ununenud ja ega brauseri tagasimineku nuppu klõpsates ei visanud mootor sind huvitaval kombel mingite ennemuistsete otsinguparameetrite – ausalt, mitte viimatise, vaid tundidetaguse otsinguga – täidetud otsinguvormile, mille pooled lahtrid (ja see, ega seal midagi ülearust sees ei ole) ei ole ilma skrollimata nähagi.

See, kuidas need vanad otsinguparameetrid “tagasi”-nupu klikkimise peale ei tea mitme kihi alt välja ujuvad, on lausa põnev, nagu loterii. See on muidugi lotovõit; tühi pilet on see, kui arvuti kaebab, et otsivormi lehekülg on aegunud ja tahab värskendamist (ja viskab need vanad parameetrid alles värskendamise järel ette).

Praeguseks olen juba ära õppinud, et kui ma ei taha oma otsinguvormil näha aegu ammuseid, siis tuleb vajutada “Muuda otsingut”. Iseenesest lihtne, aga teeb pahuraks, sest tagasi eelmisele lehele saaks ma minna ka otse klaviatuurist, aga seda va “Muuda otsingut” saab ainult hiirega vajutada. Ja nupud, mida saab ainult hiirega vajutada, on otsimootori juures katk ja ikaldus (tähendab, potentsiaalsed närvivalud).

*
Halb uudis oli ka see, et leheküljehonorar on tänavu paar senti väiksem.

Hea uudis on see, et järelikult on elukallidus vahelduse mõttes langenud, sest seda honorari korrigeeeritakse just tarbijahinnaindeksi järgi. Siiamaani on ta iga aasta suuremaks läinud, tänavune langemine on esimene, mida mu silmad on näinud (kuigi pisikene, langus on väiksem kui mullune tõus). Rõõmustage, palgatöötajad!

—————————————————————

Kui ma asendan “tööuudised” lihtsalt “uudistega”, siis tuleb häid uudiseid juurde: ma võtsin käsile kohupiimaülejäägi, soolaseenteülejäägi ja maitserohelise-ülejäägi (sattusin, noh, aastavahetuse eel turu peal veidi liiga hoogu) ja tegin sellest seenepiruka. Ja seejärel võtsin seenepiruka tegemise käigus tekkinud muretainaülejäägi ja tegin sellest moosikooki.

See, et mu head uudised on söödavad, on väga sümptomaatiline. Paistab, et seda on mõistnud ka tänavused kingitegijad: ma sain valdavalt söödavaid (või joodavaid) kingitusi. Siirupit ja sürri piparkooki, maiustusi, mandariine, kohvi, kohvi, mett, veel maiustusi ja peenikesi tšillipipraid. Praeguse külma ilmaga läheb magus kenasti sisse ka.

Va Brüssel

juuni 29, 2015

Näh, nüüd jäi silma veel üks näide sellisest suhtumisest, mille üle ma hiljuti vingusin: luurasin veidi A. konto kaudu, mismoodi panoraamivabaduse keelamise ohust rahvapärasema meedia antud selfie-keelamise” nime all räägitakse, ja võite kolm korda arvata, kas kaevati, kuidas just Brüssel on see koht, kes kõik ära keelab, või jah. Stiilis “kas EL-ist on järgmiseks vaja litsentsi, et dušši [sic!] all käia” ja “EL pühkigu oma mustust ise oma vaiba alla ja jätku teisi rahule!” Kuigi oli olemas ka alternatiivne suhtumine, nimelt “mulle polegi selfid kunagi meeldinud.”

Ei, ega ma sellega ei vaidle, et kui see peaks “Brüsselis” ära keelatama (kuigi tõsi ta on, et Brüsselis see juba ongi veel rangemalt keelatud kui meil – ainult et Brüsselis kui Belgia, mitte kui euroliidu pealinnas), siis ei ole see halb uudis mitte ainult neile skandinaavlastele-keskeurooplastele-brittidele-hispaanlastele, kes tahavad puhkusepilte šeerida, vaid hullem veel, näiteks Wikipedia peab selle peale artiklite juurest pooled pildid ära korjama.

Aga huvitav on lugeda “jätku teisi rahule” – justkui Eesti oleks praegu erinevalt mingist veidrast ülikontrollivast Euroopast see koht, kus autoriõiguse eseme (nt “Suudlevate tudengite”) taustal tehtud pildi jagamine on seaduslik. Meie kontekstis tähendaks üleeuroliiduline keeld siiski panoraamivabaduse saamise võimaluse kahanemist kaduvväikeseks, mitte seda, et “kurjad eurooplased kaotavad meie muistse šeerimisvabaduse ära”. Puust ja punaseks, kahe Wilde vahel tehtud puhkusepilti ei tohi Eesti korra* järgi FBs lihtsalt niisama üles panna praegugi, kui need Wilded seal liiga korralikult näha on (Instagramiga on sama lugu nagu FBga; ja arvestades, et Blogger on Google’i all, siis ka sellega; ning kui ma WordPressi kasutustingimustest õigesti aru saan, siis peaks ka siin piltide avaldamine “ärilise kasutamise” alla käima – WP võib blogimaterjaliga koos näiteks reklaami müüa; ja tegemist on äriettevõttega).

Eesti auks pean tunnistama, et Andrus Ansip on digivolinikuna kuuldavasti üllatavalt liberaalsena esinenud ega olegi hakanud seemnesöömise ja fooliummütsikese juttu ajama; oletame, et ta toetab panoraamivabadust, on sellega edukas ja Cavada muudatusettepanek ei lähe läbi; aga isegi siis oleks vast liialdus öelda, et “eestlased näitasid, mis nad lollidest euronormidest arvavad”. Sest isegi pärast euronormi eelnõu tagasilükkamist seisaks ikkagi ees veel see, et enda omadest samad sätted välja koukida. Kui tahetakse.

—————————————————————————————————————————————————-
* AÕS § 20 lg 1: “Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud üldsusele külastamiseks avatud kohtades alaliselt asuva arhitektuuriteose, kujutava kunsti teose, tarbekunstiteose ja fotograafiateose reprodutseerimine ükskõik millisel viisil peale mehaanilise kontaktkopeerimise ja selle teose kujutise üldsusele suunamine, välja arvatud juhul, kui selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil. Kui käesolevas lõikes sätestatud teosel on nimetatud autori nimi, tuleb see lisada kujutise üldsusele suunamisel.” Probleemid tekivad sellest, et šeerimine, mida enamik inimesi tajub samamoodi nagu sõpradele kodus slaidide näitamist, on juhtumisi äriline kasutamine (olgugi et äri ei aja üleslaadija); ja Wikimedia Commons üritab ennast lihtsalt ennetavalt turvata, et mitte üheski riigis seadusega pahuksisse minna, isegi kui mõnes teises riigis ei loetaks sellist avaldamist äriotstarbeliseks ja seega oleks kõik nagu koššer.

—————————————————————————————————————————————————–
PS: muudatused ja parandused on teretulnud.

PPS: vahel saan meediast ja isegi kommentaaridest! ka positiivsemaid elamusi. Näitan lohutuseks väikeettevõtjate kohtuvõidu kohta käivat artiklit – esiteks oli see ise väga kenasti koostatud, juurakeelt ladusasti inimese keelde tõlkides. Ja teiseks olid kommentaatorid artiklist aru saanud. Käisin pool päeva õndsa naeratusega ringi.

PPPS: üks vanem vikimeedia artikkel panoraamivabadusest – ajast, mil enamikus Euroopa riikides oli see veel enesestmõistetav, ja vikipedistid üritasid ka Eestit sinna teiste sekka upitada.

Kehakeemia vist ikkagi

jaanuar 16, 2015

Loen Ritsiku ja Indigoaalase keskeakriisi või noh, üldse motivatsioonipuuduse juttu ja mõtlen, et kas mul on midagi viga, et seda ikka veel ei tule. See 32-aastane vanus, millest inimesed kirjutavad, on mul ammu seljataga.

Mul on motivatsiooni mitme inimese jagu ja sestap ma tean, et pidev motiveeritus ei tähenda üldse, et elu oleks kogu aeg lill – ega kogu mott ei ole siis hea. Kui asjad on hästi, on mul positiivne mott, see “tahan-tahan-tahan-TAHAN”, mis paneb mu tegutsema nagu buldooseri. Kui mul on pahasti, siis pidurdab mind negatiivne mott ehk hirm. Või olgu peale, kui asjad on objektiivselt halvasti, siis ei ole hirme vajagi, siis on mott “tahan siit pahast olukorrast ära / terveks saada.” Aga objektiivselt halvasti ei ole mul viimased kümmekond aastat või kauemgi peaaegu olnud – kui vigastusi mitte arvestada – , vahel on ainult natuke raske.

Kui on parajasti pahasti ja domineerib negatiivne mott, siis olen motivatsioonipuuduses inimeste peale lausa kade: kui irratsionaalsed hirmud või liigärevus üle pea löövad, tundub igavus kõige ihaldusväärsem asi maailmas.

Praegu on isegi natuke vaata et objektiivselt halvasti, nimelt on sõrmeliigesed võtnud kätte ja valutama hakanud, mina lisan sellele objektiivsele probleemile muidugi oma tüüpilise ärevuse, loen arstiteaduse entsüklopeediat internetti ja diagnoosin endale igasuguseid tõbesid, ühe koledama kui teise. Ja kui ma pean mõtlema halvimatele stsenaariumidele, siis vaevab just see, et ma ei saa enam teha neid ägedaid asju, mida ma tahan. Ma ei saa enam nii hästi osavaid käsi nõudvaid tantse tantsida kui enne. Ma ei saa porgandeid koorida, et häid porganditoite teha. Või ei saa teha neid ägedaid asju, mille ma aja-, energia- või rahapuudusel kuhugi ebamäärasesse tulevikku lükanud olen, nt korralikult kastanjette mängima õppida. Lisaks tuleb pähe veel miljon asja, mida ma pole siiani tahta taibanud. Mõtle, ma ei saa mööda seina ronida, kui mul peaks ronimiseisu tulema! Ma ei saa lõuga tõmmata, kui mul peaks tulema nimetu tung lõuatõmbamise järele! Ma ei saa kududa, kui mul peaks tulema tahtmine kudumine uuesti ära õppida! Kust ma tean, et mul ei tule kustumatut vajadust just ronida, lõuga tõmmata ja kududa korraga?

Mõistusega võttes saan muidugi aru, et ega ühte elusse nagunii kõik needki asjad ära ei mahu, mida ma juba tahan. Eriti kui arvestada, et ma tahan täiesti tõsiseltvõetavalt ka passiivseid olmelisi mõnusid ja laisklemist. Nii et ma ei peaks tingimata muretsema n+1 osavakäelise tegevuse tegematajätmise pärast, kui nende asjade hulgas, mida ma TAHAN, on ka võrdlemisi väikest näpujõudu nõudvad asjad nagu lugemine, laulmine, filmivaatamine ja lihtsalt lebotamine.

Aga kui võimust võtab parajasti negatiivne mott, või see mõistus siis paanikakütmist segab.

Selle vahele kuluks tõesti natuke neid igavusehormoone ära, palun.