Vaikne koduvana läks pinsile

detsember 26, 2020

Ma olen igal aastal olnud pühadest kurnatud ja mõelnud, kui hea oleks niisama kodus logeleda.

Nüüd logelen niisama kodus (v.a 1 ettevaatlik põgus maskivisiit vanemate sugulaste poole, kelle eest ma otsapidi vastutan, ja 2 põhjalikumat bigbluebuttoni-lobisemise sessiooni vanematega) ja olen hädas tööka mehega, kes on nagu “Maleva” filmist välja hüpanud eestlane – kiitis, et pühadeks anti mitu vaba päeva, hea rahulik remonti teha. Pühitse siis sellisega!

Tähendab, laias laastus on mul muidugi hea meel, et majapidamises on keegi, kes erinevalt minust paneb tähele, et miski vajab nokitsemist, ja selle käsile võtab – mina võiks elada enam-vähem lagunevas kuuris, kuni see kokku kukub, ja siis imestada, et ups, kuidas see nüüd juhtus, siiamaani oli ju päris mugav, isegi plusskraadid tulid sisse, kui kütta. Ja teisest küljest tunnen ma ära küll, et terves majas ja soojas toas on mõnusam elada, kui satub juba selline tuba elamiseks.

Niisiis tunnen iga kord vaimustust ja tänumeelt, kui A. teeb lage või roogib lund või ehitab verandat või paneb kuhugi ühe porgi või mis iganes tegemisi veel olemas on.

***

Vaheanekdoot salapärastest töödest:

lähen mina sügisel india tantsu. Umbtänav on lahti kaevatud, kraavis on torud ja üks töömees. Kraavi kaldal seisavad, käed puusas, teised töömehed, umbes nagu selle meemi peal, kus serva peal on personalijuht, logistikajuht, tootmisjuht, turundusjuht jne, ja kraavis kaevab Vasja.

Aga nad olid ilmselgelt kõik hästi võrdsed, üks kamp, ja tegid nalja.

Nali kõlas minu kõrvade jaoks umbes nii, et “no ma võin siin drebloni greegblungiga ka ühendada”.

Ja siis nad kõik naersid lõbusalt ja tükk aega, nähtavasti oli väga hea nali.

***

Niisiis, kuhu ma jäin? tuleb välja, et pühade aegu tahaks ma kuidagi mitteasjalikult koos aega veeta.

Varem pole ma sellist vajadust tähele pannud, varem on mu pühadeaur läinud selle peale, mis päeval millise seltskonnaga pidutseda ja millal kelle juures, koosta või graafik (ja olengi koostanud, koos märkustega à la “R turule, hapukaps? peet? vt kas ilus. värske ingver! želatiin L kana mar! tainas? tarretis. P 15 küps, 16 puuvillasalat, 17 pirn+juust, 18 kana”, ja kogu sellest graafikust muidugi alati lootusetult välja sõitnud, nii et külalised muudkui saabuvad ja suhtlevad, kuni mina teen oma lihtsat lõunat, mis tõesti kohe valmis saab. Ja ootamatud esinemised kõige selle vahele, sest sel aastaajal ikka keegi avastab, et tal on seda-või-seda tantsu oma peole vaja.

Jõululaupäeval ei suutnud ma end mobiliseerida rohkemaks, kui et panin A. ettevalmistatud kala ahju ja tegin pärast ühe lihtsa vürtsikoogi (oma tavalise, ainult et panin rohkem head-paremat sisse); eile tuli mingi hoog peale ja küpsetasin hulga pogácsaid ja kuna ma olin tööpinna juba 1) ära koristanud – punkt, mille taha mul tainarullimist nõudvad retseptid tavaliselt takerduvad, vt ka anekdooti, mis lõpeb “võtke puhas nõu” – , 2) jahuseks teinud, tegin sama hooga paar plaaditäit piparkooke ka. Ega ma ei laida, päris hea on niiviisi näksida, aga kohati on tunne, et torte teha meeldis ja meeldis teha kreemi, kuid tühjal saarel pidi neid sööma üksinda.

Enne seda pidasin koristamisorgia ja sedakaudu on leidnud tõestamist, et isegi kui asjad on jalust ära ja Marie Kondot pole vaja teha, ei pääse koristamisest ikka. Kolmapäeval võtsin ma kõigepealt tolmu igalt poolt kõrgemalt, seejärel tegin esimese ringi põrandat, seejärel lasin lendleval tolmul settida ja tegin kõik uuesti üle. Ja siis pärast põrandapesu veel korra kõrgemad pinnad.

See kirjeldus tundub juba haiglane, aga vaadake, ma jälestan tolmu puudutamise tunnet ja lisaks on mul vist väikest viisi tolmuallergia. Mis tähendab, et kui ma juba otsustan teda rünnata ja selle vastiku asjaga kokku puutun – ja sõrmede nahk muutub purukuivaks ja nina sügeleb ja kogu aeg on vaja aevastada – , siis puutuks juba nii, et aitab, puutuks nii, et on puututud!

***

Vaheanekdoot: “Kõik mu hingamisteed on tolmu täis!” kaebasin dramaatiliselt A.-le, kui too oli end remondist korraks eemale kiskunud.

– Pane siis ruttu mask ette.
– Hilja juba, hingamisteed JUBA ON tolmu täis.
– (malbel üdini A.-pärasel toonil) Ega mask ei kaitsegi kandjat. Tuba on praegu puhas.

***
Ja mis sest kasu oli? Asju pole ikka jalgu jõudnud, tore küll ja peaaegu uskumatu – küllap sellest, et on vähe asja väljas käia, nii ei saa tekkida ühtlast pehmet toavoodrit riietest, mis on liiga minused, et kappi panna, aga pessu panna veel vara. Aga eile oli kollase kapi pealt juba uuesti tolmu täis. Tühisuste tühisus, ma ütlen. Rahvapõlv tõuseb ja rahvapõlv vajub, aga tolm jääb igavesti! ja tolm tõuseb ja tolm langeb ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. See kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata.

Ahjaa, söögist. Apelsinimarmelaadi blogis (hetkel ei lingi, sest järsku ta ise ei taha reklaami) oli viide luutsinasaiakeste retseptile. Tegin esimest korda, tulid hoopis päkapikusaiakesed, nimetagem hellitavalt safranibarankadeks. Tegin teist korda, siis natuke kerkisid ka, konsistents sai… ütleme kumjas. Ei tahtnud kerkida. Ema arvas, et nii peabki juhtuma, kui teha rammus tainas, aga ilma eelkergituseta. Aga pogácsa-tainas on veel rammusam, seekord ei kergitanud ma ka tundide viisi nagu suvel, ometigi kerkis mis mühises ja isegi kui nad ei tulnud küpsenult väga kõrged, olid nad ometi pealt krõbedad, seest pehmed, nagu käib. Müstika. Justkui oleks mingid retseptid, mis lihtsalt tulevad välja, ükskõik, kui lohakalt teha. Ja teised, mida järgid grammipealt, ja ikka läheb untsu.

(Vahemärkus Apelsinimarmelaadi-blogijale, sest teda kiidetakse liiga vähe: kui sul selle retsepti järgi saiakesed välja tulid, siis sa oled täielik kunn, see ei ole üldse lihtne!)

Kui nüüd vahe ei olnud selles, et luutsinasaiakesi püüdsin teha kuivpärmiga nagu retseptis (eeldades, et “instant yeast” on kuivpärm, aga äkki ei ole nii lihtne?) ja pogácsaid presspärmiga.

Rentsi tooliotsing äratas minus kohe äraarvamata tahtmise kiruda neid konverentsisaalide toole, mida kõik kohad täis on. Teate küll, tekstiiliga kaetud, ümardatud seljatoenurkadega (ja üldse ümardatud nurkadega), metalljalgadega, kerge polstriga, kohutavalt ebamugavad. Seljatugi on täpselt sellise mõttetu kaldega, et normaalselt istudes ta ei toeta; kui sinna nõjatuda, läheb istuja asendisse, milles on hea tooli pealt maha valguda, mitte seal istuda. Isegi nõjatumata on neil istumine pidev reielihaste harjutus, sest iste on vaevumärgatavalt ettepoole kaldu.

Nähtavasti olid nad millalgi hulgi kõige odavamad osta, sest neid on igasugustes avaliku sektori asutustes ja mõnes erasektori omas ka. Mina, kes ma ju väga palju väljas ei käi, olen neid ometi näinud vähemalt kolmes eri asutuses (isegi siis, kui ma ülikooli allüksused kõik üheks loen).

Või oli toolihanke põhiparameeter, et oleks lihtne üksteise otsa laduda. Jep, konstruktorina on nad palju paremad kui toolina. Selleks tarbeks võiks neid täitsa müüa, nägin oma silmaga, kuidas sõbranna laps neist asjalikult torni ladus.

Küll ma leinasin, kui ülikooli raamatukogus vahetati vanad kandilised (või kuidas seda nimetadagi, kui tooli seljatugi on istme suhtes ilusti täisnurga all) toolid nende ebamugavuste vastu. Vanad toolid nägid küll juba päris jõledad välja, narmendasid igast otsast ja mõni logises ka, aga ikkagi olid need toolid, mis toolid olid! Sama kurb oli muidugi kuudiga laudade kaotamine ja koppel-laudadega asendamine. Eesmärk oli vist ruumi kokkuhoid, “nüüd mahub rohkem inimesi laua äärde istuma”, nad totud ei saanud aru, et kui laual pole kuudiga kohti, saavad eestlased seal palju hõredamalt istuda kui enne, hea, kui neid suure laua taha kakski korraga julgeb minna.

Kui ma õigesti mäletan, on osa seda jõledust tagasi normaalsema mööbli vastu vahetatud (valgustage mind, oo lugejad, kes seal tööl on või seal pärast viimast remondisaagat rohkem on käinud), aga oli selle vahepealse saasta peale siis üldse vaja raha magama panna? Ja mis neist vanadest toolidest sai, huvitav oleks teada.

Järjekordne uudne (niivõrd-kuivõrd, minuvanusel inimesel on juba kümne aasta tagune nähtus kah uus) keelenähtus, mis mind häirib: kui tõlgitakse nürilt, pikemalt mõtlemata “Tšehhi Vabariik”. Inglise keeles on va republicut sinna sappa vaja, sest “Czech” on pigem omadussõna, sama sorti nagu eesti keele käändumatud omadussõnad, “Republic” on seal pmst samas rollis nagu nimisõnaliide (vrd -ia “Britannias”).

Eesti keeles on aga Tšehhi (oma omadussõnafunktsiooni kõrval) täitsa normaalne toponüüm, umbes nagu Eesti, Ungari või Taani. Kui me ei ütle igal viimasel kui mainimisel Eesti Vabariik, Ungari Vabariik või Taani Kuningriik, siis pole vaja öelda ka Tšehhi Vabariik. Kui meil ühes lauses tuuakse järjest sama tendentsi näiteks Ungari ja Tšehhi, siis on loogiline kirjutada kas mõlemad lühidalt või siis vabariigitada juba mõlemat.

Tšehhid ise lisavad küll samuti “Republika”, aga neil on selleks oma hea motiiv (oletan ma): vältida sarnasust Böömimaa nimega. Mille segiajamise ohtu meil ei ole.

Por por por.

Ma tean, et kohanimede andmebaas peab Tšehhi Vabariiki lihtsalt ametlikuks nimeks (kuigi lubab ka Tšehhit) ja Ungari Vabariiki vananenud ametlikuks nimeks, aga see tähendab minu arust lihtsalt seda, et keegi on selle millalgi mehaaniliselt üle võtnud ega ole mõelnud.

(Vt ka “sotsiaalse” kohta. Kuramuse tüütud, vaesestavad või liiased tõlkelaenud.)

Tümikas herneteral

veebruar 12, 2020

Jõudsin võimlemast koju (põrandal aelemise võimlemisest, enne kui keegi riidlema hakkab, miks ma haige jalaga võimlen), kiskusin kõik riided seljast ära, hetk hiljem laekus A. poetretilt, jäi mind vahtima ja ütles:

“Kallis, sa oled endale viga teinud.”

Käänasin oma kaela igatpidi, aga ei näinud midagi; A. läks telefoni otsima, et mu seljast pilti teha, ma ise leidsin aga peegli ja peeglist vaatamiseks oli mu kaelakäänamisvõime piisav. Mõlema õla peal palju väikesi sinikaid, ilusti sümmeetriliselt. Mitte mingid koledad lärakad, vaid peened, nagu kriksadullid.

Mõistatasime, millest selline asi võib tulla, ma pakkusin naljaviluks, et “ma tundsingi, et maika õlapaelad kratsivad”.

A. ütles seepeale, et tema just imestas, kuidas ma suudan enda teadmata sinikaid saada, kui tavaliselt ei kannata karedamat riietki kanda.

Nujah. Hüpoteese on kaks: maika õlapaelad kombinatsioonis raske õlakotiga, mida ma kannan ilusti vaheldumisi mõlemal õlal; või maika õlapaelad ja jalgade üle pea viimine, tähendab, kogu keharaskus turja peal.

Nii et kui ma teinekord vingun, et kratsib ja kratsib, siis asja pärast, mul tulevad sellest verevalumid, ma ei ole niisama viripill!

Iseküsimus, miks ma märkan väljastpoolt tulevaid ärritajaid nii kergesti, aga seespidiseid üldse mitte. Sest endal on mul parajasti see haige jalg, millest täpselt ei tea veel, mis värk on – röntgen näitab nagu midagi imelikku – aga suure tõenäosusega on mul olnud labajalas pisike luumurd, mida ma olen tuimalt ignoreerinud, “ah, väänasin korraks, oli natuke valus, olen edaspidi trennis ettevaatlikum ja läheb ise üle”.

Täpselt nagu katkise meniskiga, millega ma kepsutasin aasta otsa ringi, enne kui hakkas nagu väike kahtlus tekkima, et äkki SEE ei lähe ise üle. Seekord olin väheke lühemate juhtmetega, kõige tõenäolisemast ajast, mil see vigastus võis tulla, on kõigest kaks kuud möödas.

Aga päris seda ma ei luba, et edaspidi hakkan iga äratõmbamise ja väänamise peale traumapunkti minema, sest mul juhtub neid NII palju, siis ma peaks sinna sisse kolima, ja suurem osa läheb tõepoolest ise üle. Kusjuures see, kui valus mingi trauma on, ei ole mingi näitaja – seesama menisk segas elu ainult natuke, see-eest kevadel tõmbasin korra õla ära, tunne oli nagu invaliidil, aga uuringud näitasid kõigest, et mingi kahjutu vedelik on õlas, mis “läheb ise üle”, arstid ise ütlesid! ja läks ka! mis siis, et selleks kulus pool aastat.

Rongi-itk

jaanuar 14, 2020

Laula nüüd, oh, jumalanna, sest liig kaua olen ma juba olnud objektiivne, liig kaua olen ma olnud kolmas isik, ei, täna tahan ma vaadata oma silmadega ja tunda oma tundeid, nagu inimesed ikka: kõik, mis toimub, toimub minuga, kõigel on minuga pistmist, maailm puutub minusse! Sestap teatan, et Elron vihkab mind ja soovib mulle halba, sest muidu ei oleks nad ära kaotanud ainsamat rongi, millega inimene päris õhtul* Virumaalt Tartusse võiks saada. Tartusse, Tartusse, õekesed, Tartu ei ole ju niisama suvaline väikelinn, seal on ülikool ja üliõpilastel on vaja seda vahet sõita ka Virumaalt! Aga juba kaldusingi ma objektiivsuse mülkasse.

“Tuleb autoga sõita,” ärgu mulle öeldagu, sest kas me tahame siis elada eurooplase kombel või ameeriklikus madaltiheduses suburbiondina, kus asula ei ole liha ega kala, vaid poollinn, poolküla ja mõlemast just see halvem pool?

Oh millal saaksin
eurooplasena
ma Eestis rongiga rännata?
Seal elu luksuslik,
mugava istmega,
ma olen õnnelik
vaid rongiga!

Ühtlasi: olgu see mulle õpetuseks, kel mul kunagi oli jultumust kurta, kui kiire õhtune ümberistumine ära kaotati ja jäi ainult tunniajase ootamisega võimalus. Hüvasti, oo armas Pätsi kohvik, jään igatsema su sumedat valgust, kosutavat suppi ja kohevat koort! Nüüd tuleks mul järgmiseks päevaks mõistlikuks ajaks Tartu tahtes sõitagi hommikul, enne kukke ja koitu, mil ümberistumist tuleb oodata kõleda tuule käes, pimedas ja külmas, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine**!

——————————————————————-
* Päris õhtul: see tähendab seda Narva-Tallinna rongi, millega oli võimalik viimase Tartu rongi peale ümber istuda. Nüüd on ainult üks õnnetu rong, mis väljub Narvast 17.23, Rakverest 18.43; tuleb ka üks hilisem, korralikult õhtune rong, tuleb-tuleb, aga see on paigutatud sõiduplaani nii, et Tapale jõuab ta 12 minutit PÄRAST seda, kui viimane Tartu rong on ära läinud.

Uskuge mind, härrased logistikud: Tallinn-Tartu rongi pealt ei taha keegi Narva-Tallinna rongi peale ümber istuda, kuigi te olete selleks nähtavasti suure hoole ja armastusega võimaluse loonud, sest miks peaks inimene, kes just Tallinnast Tapale sõitis, sinna 12 minutit hiljem teise rongiga tagasi sõita tahtma? Vastupidi võiks aga tahta küll, kui te selleks võimaluse annaksite ja sellest ka teada annaksite.
——
** Rollijaotus: ulgumine: tuul. Hammaste kiristamine: mina.

Mida räägib inglane olukorrast kodumaal:

“ma olin Brexiti pärast mures, aga nüüd jääb see ausalt öeldes selle varju, et Boris Johnson on peaminister. Millelgi, mida ta räägib või teeb, pole mingit seost sellega, mida ta eile rääkis või tegi. Ta on nagu laps, kes on endale revolvri mängida saanud, opositsioon on jõuetu ja meie riigistruktuuril ei ole kellegi temataolise vastu eriti mehhanisme. Ma mõtlen, et äkki peaks kolima Šotimaale, seal on vähegi lootust. Miks ei võiks Inglismaal olla sellist peaministrit nagu Nicola Sturgeon?”

*

Lendasin nüüd esimest korda elus Tallinnasse, seni olin siit ainult startinud. Lennujaam näeb ka saabujale kena välja, trammi peale minek on sujuv, tramm sõidab kenasti vaikse suhinaga, väga meeldiv aklimatt pärast Wrocławi kuldset ühistransporti.

Ja siis olen ma kesklinnas ja üritan Mustamäele saada ja sumaks nagu jalgupidi kissellis. Kokkuvõttes läks mul lennujaamast Mustika keskuse juurde saamiseks sama kaua või rohkem aega nagu Varssavist Tallinna lendamisega, ja isegi kui Tartusse sõidaks ma Tallinna lennujaamast kauem, oleks see mugavam. Ma ei tea, kas mingid trollid olid vahelt ära võetud või mis, aga igatahes neid ei tulnud ega tulnud, ja kui lõpuks tuli, oli see puupüsti täis.

Ja õudselt kasulik oleks ka, kui Vabaduse väljaku ühistransapeatused oleks rohkem ühes kohas koos, mitte nii, et pead üle ristmiku sinna-tänna traavima.

Wrocławi lennujaam on pisike ja nunnu, silma järgi väiksem kui Tallinna oma, kuigi linn on kaks korda suurem. Ju loeb siis see, et ta ei ole pealinn. Turvaalas paistis olevat ainult kaks söögikohta, neist üks väike mõttetu kohvibaar, aga teine oli korralikum ja mõnusam kui ükski Tallinna või Riia lennujaama oma. Ja imeilusad suveniirid, parem nänn kui üheski kesklinna kingipoes, lausa kahju hakkas, et lendu nii vähe peab ootama. Ega ei teagi, kas sinna enam satub, Wrocławist lennukiga tulemine tundub mulle ikkagi paraja ekstravagantsusena, seekord läks lihtsalt kiireks.

Lennukis avastasin, et mind oli pooleliitrisse pudelisse unustatud veelonksuga turvakontrollist läbi lastud (ja asi ei saa olla selles, et mul on nii loll ja aus nägu peas, sest seda, ega mul kuskil mingeid relvi ei ole, nad põgusalt kontrollisid, kui mu kingad piiksuma hakkasid).

Tundub, et Wrocławist Varssavi kaudu lennates on tund ja 25 minutit ümberistumiseks üsna täpselt piisav: õigesse väravasse jõudmisest pardalepääsuni jäi lõpuks ainult viis minutit, sest pärast maandumist läks lennukil miskipärast terve igaviku jagu jupikaupa ringipopsutamist, et terminalibussi juurde jõuda, ja bussil endal teine igavik, et reisijad kokku koguda. Kuskilt suuremast kohast ja suure lennukiga saabudes läheks ehk rutem.

*

Teenimatutest hüvedest: roos, mis juunis juba õitses (kolme suure õiega), ajas augustis endale uued nupud külge ja kui ma nüüd koju jõudsin, oli tal juba neli suurt õit. Ja seitse nuppu. Ma ei annaks ka pead, et ta sügise peale veel mõnda ei ürita kasvatada. Pikkust on tal varsti sama palju kui mul endal.

Teenimatu on see sellepärast, et minu aiapidamine ei ole õieti üldse aiapidamine, vaid meenutab rohkem korilust. Roos on mul ainult tänu sellele, et Rakvere trupp kinkis ühel Pärnu hansal mulle istiku. Vist kolm aastat tagasi. Minu panus piirdus sellega, et istutasin ta eesaeda kahe maja vahele plangu veerde piparmündipeenra kõrvale maha, tõin selleks natuke mulda juurde, sest muidu poleks ta juured äragi mahtunud – eesõues tuleb nii kümnesentimeetrise kidura mullakihi all munakivisillutis vastu – ja esimesel talvel isegi üritasin teda katta – kuhjasin varre ümber turbakomposti ja kaktusemulda. Järgmistel talvedel ei tulnud korralikust katmisest midagi välja, sest lumi tuli enne maha, kui katmiseks sobivalt kuiv ilm oleks mind sobivalt virgas olekus tabanud, kuhjasime talle siis lihtsalt lund peale.

Aga tema kasvab pooleteise meetri kõrguseks, kasvatab kapsasuurusi õis ega tee teist nägugi. Kuigi ta pidi olema teehübriid, mille kohta lugesin kuskilt, et kapriisne ja kardab külma. Igatahes jäi ta mul eelmisel talvel enne lund tagasi lõikamata ja kui ta hange alt välja sulas, oli tal veel isegi haljaid elusaid lehti otsas.

Võib-olla on ta ennast läbi vana munakivisillutise ajanud ja sööb selle alt hobusesõnnikut, mida siin pärimuse järgi peaks leiduma, ja selle rammu peal ta enam muud ei tahagi. Või meeldib talle siis piparmündi naabrus, see pidavat lehetäisid eemal hoidma, ja sellest, et piparmünt kipub ise paras umbrohi olema, ta nähtavasti ei hooli, sest on ise suurem.

Paistab, et ma elan väikestviisi vinguva pensionäri rolli sisse.

Täna olid jälle mingid purjakil mehed seal lõket tegemas, kus mina tahaks ujumas käia. OK, praegu pole veel kõige tuleohtlikum aeg, aga ma olen üsna kindel, et nad jätavad ka prügi maha. Sest korra ma juba kustutasin seal ühe omapead põlema jäetud lõkke ära ja korjasin kokku 2 mahlapakki, 1 viinapudeli, 2 õllepudelit, mingi grill-liha kile ja palju konisid, osa neist järves.

Pidasin siseheitlust teemal, kas neile päästeamet kaela kutsuda oleks adekvaatne reaktsioon õigustatud murele tuleohu pärast või kiusuajamine. Ja muidugi on olemas variant, et mõlemad: et mure ongi õigustatud, aga sisim motivatsioon on ikka kius, peenemalt öeldes territoriaalne instinkt. Mis nad siis tulevad minu ujumiskohta läbustama! Ma olen niigi pahur, et minu ujumiskohas – minu, MINU ujumiskohas! üldse inimesi on, kuid neil on sellest veel vähe – kohe hädasti on tarvis mulle pahuruse jaoks ka ettekäändeid tekitada.

Ja kuidas nad nii hilja – ja nii tihti – järjest juba mitmendal äripäeva õhtul seal pidu saavad panna? Kas jõmmidel on praegu kollektiivpuhkus või?

A. märkis jalutamast tulles samuti, et kõik kohad olid mehi täis, igas vanuses ja kainusastmes. Ta jalutas suurem osa ajast mööda võsateed, kus ei ole igas lõigus ametlikult tänavatki, tavaliselt suht inimtühi koht, kord tunni sees tuleb vastu mõni jalgrattur või lapsevankriga jalutav ema, aga sama tõenäoliselt rebane või metskits – ja oli näinud neid igal pool. Mehi, see tähendab, mitte kitsi ja rebaseid nagu muidu. Suvalistes põõsaalustes ja nurgatagustes, nagu ma aru saan. Naisi pole näha olnud, ei tea, kus nad on ja mida teevad. “Tööd!” vastasin mina, ma tean, millest ma räägin – täna tegin vanale tõlkebüroole poolenisti heategevuse korras ühe totralt palju aega võtva pisijupi, et nemad saaks ühele potentsiaalsele kliendile hea mulje jätta. Ja milleks, küsin ma. Ma ei taha eriti neid töid tulevikus tegema hakata, milleks mulle siis nende hea mulje? A näe, ei oska ülejala lasta, ja ei-ütlemisega on kah raskusi.

Teritasin siis keelt, et küllap mina näen hoopis naisi, kui ma ise kõndima lähen – äkki nüüd hiljem öösel on naiste aeg, näe, minagi lähen välja ja puha. Aga võta näpust. Milline ebaõiglus, et ka mulle – ka sellisel kellaajal – näidatakse neidsamu mitte-just-esimeses-kainuses mehi. Mis kell ma siis välja pean minema, et lõpuks ujuda saada?

Kaalun, kas kujundada hoiatussilt “Kui ma siin veel prügi näen, kutsun järgmisele lõkkele tuletõrje!” Kuigi rangelt võttes oleks ka see silt ise prügi.

Alkoholi hinna ümber käib mingi ažiotaaž, samal ajal, kui keegi ei tee isegi mitte ettepanekut tomatite käibemaksu langetamiseks. Heade tomatite kilohind on tunduvalt kõrgem kui õlle oma – no võib-olla väga peene õlle hind lööb selle üle, aga kvaliteetne tomat on ju ometigi suurem põhivajadus.

Päris ausalt, ma jõuan end niiviisi veel vaeseks süüa – kui ma sööks nii palju tomatit, nagu ma tahan, läheks mul iga nädal vähemalt 25-30 ainult tomatite peale.

Kuramuse iluvidinad

juuni 3, 2019

Väike näpunäide kaaskannatajatele: kui ka teie olete ennast seaks vihastanud, sest kui te püüate guugli otsinguribal oma otsingut parandada ja teete sõna peal topeltkliki, et seda valida, või tahate klõpsata kindlat kohta mingis sõnas, siis ilmub see lollakas suurenduklaasi ikoon – mis ei tee mitte midagi, lihtsalt ilu pärast – ja kogu otsinguriba hüppab paremale, nii et te valite vale sõna või sõnavahe –

hetkel paistab ainus asi, mis aitab, olevat see, et tuleb oma guugli kontolt välja logida. Sest nähtavasti nad katsetavad oma uuendusi üksikute kasutajate peal. Kui nad ei tea, kes parajasti kasutab, siis nad ei kiusa.

Erinevus rikastab

jaanuar 12, 2019

Kõigepealt vihastasin. Mu viimatine arve tuli vormistusvigade pärast kolinal tagasi (ligi kuu aega pärast saatmist, tähendab, nüüd lisandub laekumisele ilmselt veel kuu). Seal ei olnud isegi midagi otse valesti – lihtsalt olin unustanud tellija postiaadressi õigesse lahtrisse märkimata (miks neil seda üldse vaja on? kas nad peavad omaenda aadressi tõepoolest arve pealt vaatama?) ja iga tellimuse numbri taha tellimuse saatmise kuupäeva lisamata.

Raamatupidaja saatis mulle korraliku pdf-pildifaili, kus puudujääv info oli kenasti punasega sisse kantud.

Selle peale ma kõigepealt vihastasingi. Kui ta oli selle info juba üles otsinud ja mulle vaatamiseks sisestanud, miks ei võikski ta neid omaenda parandusi arvesse võtta, nagu oleks ma algusest peale nii kirjutanudki? Kui need kuupäevad nii tähtsad ongi – ta ju TEAB juba neid kuupäevi?

Mis inimesed need üldse on, kes selliseid asju oluliseks peavad, jorisesin mõttes. Ja siis saabus valgustus: seda tüüpi inimesed, kes viitsivad raamatuid pidada ja üleüldse selliste pisiasjade kallal nikerdada, mille kallal mina ei viitsi. Kas mina viitsiks tema asemel iga päev sadu arveid numberhaaval kontrollida, kas need on ikka õige asja eest ja õige summaga saadetud? Nalja teete. Novott, mõtlesin, las tema siis tähtsustab selle oma töö juures seda, mida tema tähtsaks peab, isegi kui see on minu arust ogar. Kannatan vahel need tähenärimised ära, peaasi, et ma põhiliselt sellega tegelema ei peaks. Mul võiks selle üle, et ta on teistmoodi inimene, õigupoolest hea meel olla, just nagu mul on hea meel selle üle, kuidas käsitööoskajad on teistmoodi kui mina.

Olen eneseimetlusest, kui küpselt ma mõelda oskan, lõhkemas.

(Kuigi natuke ikka närib – kui neile on nii oluline, et arved oleks iga pisiasjani täpselt nii, nagu nemad tahavad, miks siis ei võiks vajalik info tellimislehtedelt niipea, kui tellimus on täidetud ja vastu võetud, automaatselt kuhugi tehtud tööde leheküljele eraldi reale kolida, kus minul piisaks klikkimisest nupul “lisa see rida arvele”? Ma tean, et see on võimalik, üks mu vana klient just sellist süsteemi peabki. Hingan sügavalt ja mõtlen: minu arust oleks see loogilisem, aga ju nende arust on teisiti ja mina ju nende tööd teha ei tahaks. Isegi hea, et nad elektroonilisi arveid on hakanud vastu võtma, kuigi postkontori töötaja ehk igatseb mind, mu võluvat naeratust ja meie väikesi sundimatuid vestlusi.)