Hägusad piirid

november 2, 2016

Tabasin end teolt: muutun pahuraks, kui ma märkan või taipan või kuulen või näen, et keegi ei meeldi kellelegi või keegi ei salli kedagi või keegi ei saa kellegagi läbi. Isegi kui emb-kumb asjaosaline mulle ise eriti ei meeldi või mind ei salli. Ärgu mind salligu, ärgu mulle meeldigu, aga teistega saagu palun läbi ja käitugu kenasti, aitäh.

Müstika. Justkui ma oleks teistes rohkem kohal kui iseendas.

Sellel ära-olemisel võib olla eeliseid. Tabasin end ka ühelt teiselt teolt – väsisin tantsukursuse viimasel päeval esimese satsi järel hirmus ära. Koordinatsioon kehv, aju ei võta, jalad töntsid, tuju halb. Lootsin, et söömine ja puhkus parandavad asja järgmiseks satsiks ära. Läksingi süües tugevamaks, mälu hakkas jälle tööle, jalad tulid alla tagasi. Aga meeleolu üle kontrolli tagasi ei tulnud. Vaatasin end ise kõrvalt, kuidas mul käib peas ringi “keegi ei armasta mind” ja tundsin kergendust, et vähemalt suudan ma ise sellest jamast distantsi hoida. Ei võta oma mõtteid liiga tõsiselt. Ei usu oma tundeid. Saan nad kõrvale ära panna. Näh, kolmanda isiku perspektiivis elamisel on ikka omi häid külgi ka.

Tagantjäreletarkusega tuli diip mõte, et see lollakas ringiketrav mõte võib sellesama perspektiivi häda olla. Kus ma saaks loota, et keegi näeks asja minu vaatepunktist – või mis armastamist ma muud õieti tahangi? – kui ma ise ei näe asja enda vaatepunktist, vaid kogu aeg kuskilt kõrvalt? Või mis muud armastamist ma õieti tahangi, kui et ise vahel käiks vahelduseks ka enda kingades ringi, mitte ei oleks kogu aeg nii kuradi erapooletu? et ise oleks enda poolt?

Russell olla oma lapsed vanematest sedaviisi ilma jätnud, et kasvatas-koolitas neid võrdselt teiste lastega, et mitte ebaõiglane olla. Ja oli sedakaudu muidugi just nimelt ebaõiglane, sest teistel õpilastel ju olid õpetajate kõrval ka oma vanemad olemas. Ma oleks sellele nagu veel parema spinni peale tõmmanud.

(Ja veame kihla, et see erapooletus lõpuks nagunii ei õnnestu, küllap ma paigutan oma pooltolemist ihkava osa kellegi sisse ikka ära ja siis tunnen poolehoidu, nii et vähe pole, ja olen rämedalt erapoolik ja ebaõiglane.)

Kui mulle honorar kätte jõudis, sattusin ma meeltesegadusse ja läksin ühel päeval poodi ujumisriideid selga proovima. Üks sõber oli, noh, kunagi öelnud, et kui ma tahaks komplimente saada, siis pangu suvel bikiinid selga, ja mul pole komplimentide vastu midagi.

Aga pärast seda poeskäiku pole mul kahjuks küll tunnet, et ma kunagi bikiinid selga saaksin. Minusugustele neid nähtavasti ei tehta. “Minusugune” tähendab praegu 75-F või 80-E rinnahoidjasuurusega naisterahvast, kes ei armasta põrmugi tugikaari, sest need nülivad (nagu ma juba enda pool mitu korda kirunud olen ja Triangli pool ka). Kusjuures ujumisriietel on see arvatavasti suurem probleem: muidu saan ma kasvõi õhukese särgi selle neetud liivapabervoodri ja iseenda vahele panna, aga ujuma oleks särgiga nagu imelik minna; ja pealegi hakkavad igasugused hõõruvad detailid liikudes rohkem hõõruma ja kui nad on ka jäigad, siis segavad üldse liikumist. Ühesõnaga, ma kardan, et tugikaartega ujuda oleks vähemalt sama keeruline kui korsetiga.

Aga isegi kui ma otsustaks, et ei liiguta, vaid seisan rannas nagu mannekeen ja ootan komplimente, ja kannatan selle nimel tugikaarte kratsimise välja, siis Marca kogemuste järgi otsustades (“trikootootjad väidavad, et E korv käib käsikäes suurusega 44 ning muid variante pole”) ei ole parajat suurust nii või teisiti.

Igatahes vaatasin mina poes kõigepealt suure rõõmuga, et ilma kaarteta variante ON olemas; järgmiseks leidsin suure rõõmuga, et neid on ka L ja XL suurust – väiksemaid ei hakanud ma parem vaatamagi, eriti pärast Marca kommentaari, võtame aga ilusti 44 suuruse. Ma arvestasin, et isegi kui igalt poolt mujalt peale büsti on materjali ülearu, siis tuleb lihtsalt rohkem venitada. Nagunii on seal ju ainult korvid ja paelad ja paelu saab vajadusel alati tihedamalt siduda, kas pole?

Hah.

Paelu SAAB tihedamalt siduda, aga selgus, et see teeb L- või XL mudelist lihtsalt naatuke parema katvusega S-mudeli. Tootjaid ei ole nimelt tutvustatud sellise uudse kontseptsiooniga, et rinnad ulatuvad torsost mõnevõrra eemale. Niisiis andis üks mudel L-suuruses efekti, nagu oleks ma lihtsalt ühe lindi ümber tisside sidunud, ja XL-suuruses – nagu oleks ma veidi laiema lindi ümber tisside sidunud. Ülaserva siseküljel oli sealjuures pipraplaastri efektiga silikoonriba – ma veel mõtlesin, et hüva, oletagem korraks, et ta EI mõjuks nagu pipraplaaster, siis aitab ta jah kangast vastu ihu hoida – aga mis kasu on rinnahoidja ülaserva liibumisest (eriti kui õlapaelad on nagunii olemas), kui kõik vupsab hoopis alumise serva vahelt välja, sest alumine serv on liiga lödi (ja kui ta tihedamalt ümber tõmmata, siis ei mahu kogu ihu jälle enam tolle lindi vahele ära)? Nii või teisiti pigem Maaja jahimaa kui päris rannariietus – paelu vähem pingutades tavaline kaanepilt, rohkem pingutades sidumismängude stiilis.

Teine mudel oli tavalisema lõikega, kumbki korv oli enam-vähem kolmnurga kujuga; sellel sai vähemalt paelaga alumise serva korralikult vastu roideid pingutada, ainult et tulemus oli peaaegu sama porno – pmst jäi kummagi rinna peale see kolmnurk nagu kelmikas mütsike ja mul oli raske uskuda, et sellega saaks paari sammugi teha, enne kui midagi välja vupsab. Ikka Playboy stiilis: kui ma guugeldasin, pilte vaatasin ja sarnase välimusega piltide peal klõpsutasin, oli neil tüüpiliselt juures tekst “beach bunny” või midagi sarnast. Vähe sellest, kui ma vihastasin ja konkreetselt “beach bunny” otsingusse lõin, siis oli pooltel bunnydel palju viisakamalt istuv kopsukas seljas.

Arvatavasti teeniks sellise välimusega teatud tüüpi komplimente tõepoolest, aga selliseid saab paljaste tissidega küllap vähemalt sama hästi ja milleks siis üldse rannarinnahoidja peale raha raisata.

Pärast seda hirmsat proovimist leidsin ühe mudeli, mis võib-olla – võib-olla – oleks suutnud midagi ära katta ja oli isegi ilma tugikaarteta, aga ma olin juba liiga traumeeritud, tundsin ennast vana, koleda ja rõvedana ja põgenesin ilma enam midagi proovimata ja ammugi midagi ostmata. Siinkohal peaksin ütlema tänusõnu proovikabiinide valguslahendusele – väike trauma väikeseks traumaks, aga noh, vahel you have to be cruel to be kind ja pärast kodus klient võib-olla lausa rõõmustab, et raha jäi alles. Siin ilmutavad kauplejad kiiduväärset omakasupüüdmatust ja ausust.

Täna aga sain ootamatult ühe komplimendi kätte, tavalises trenniriides, mantel kõige otsas: toidupoe kassapidaja kiitis minu helkurprossi. Eks iga kingsepp peab jääma oma liistude juurde: kellele on ette nähtud komplimente saada üleriietega, kellele bikiinidega. Ja ujumas käin nagu mullu, tunamullu ja kõik muud viimase kümne aasta mullud: “ilma riietamata nagu me perekonna ringis oleme” ja öösel, et korralikud kodanikud kaebama ei hakkaks. Või äärmisel juhul oma vana retrotrikooga, mis, kui ma hästi järele mõtlen, on kah mõne komplimendi saanud, sest ta on lihtsalt nii iseäralikult vanamoelise väljanägemisega, et jääb inimestele silma – mitte just päris voldiline ja rüüžiline õhulaev, aga peaaegu sama kattev (umbes nagu siit blogist see 1933. aasta oma). Rääkimata sellest, et temast pole karta, et ta ujumise ajal seljast maha ronima hakkab.

Ei saa aru

märts 2, 2016

Lugesin millalgi Rentsi ronipostitust, noogutasin kaasa, mõtlesin, et see kehtib mutatis mutandis suvalise trenni kohta, võtsin omaks mõtte, et see, mis inimest tagasi hoiab, on hirm töö ja hirm ebaõnnestumise ees, või mis seal võttagi, nii intuitiivne ju. Ja andsin trennides kõvasti pihta.

See toimiks kindlasti, kui mul oleks normaalse inimese arusaamisvõime, millal tähendab ebamugavustunne või lihase väsimus mingi venituse või pingutuse ajal seda, et ma arenen, ja millal seda, et nüüd kohe tuleb vigastus. Mõni aasta tagasi lammutasin oma meniski ära – hüva, mitte trennis, vaid halva pinnaga esinemisel*, ma ei soovita sestsaadik kellelgi asfaldi peal piruette teha – ja siis võttis mul ligi aasta aega, et aru saada, et see põlvevalu tahab mulle millestki märku anda, mitte ma ei ole lihtsalt laisk.

Praegu tundub, et ma olen puusapainutajaga midagi rumalat teinud, sest just selle venitused ja kokkusurumised on hiigla valusad. Nädalataguses trennis mõtlesin ebamugavustunde peale, et no loogiline, et on paha, ma ei ole harjunud selle lihasega töötama, tuleb rohkem pingutada, sest ega ju ebamugavustunded ei ole mõeldud ohtude eest hoiatama, eiei.

Huvitav, kas need jutud, et “kui on ebamugav, siis sa arened” on mõeldud inimestele, kes a) viskaks juba esimese väikese hingeldamise peale püssi põõsasse; b) teevadKI lambist vahet, millal on arenemisvalu, millal vigastusvalu ja millal on täpselt see valu, et nüüd on parasjagu arenenud, aga kui veel edasi lasta, siis läheb katki?

Kui Rentsi postituses on soovitused: “Kui sa tunned end trenni minnes täiesti puhanuna ja kuskilt ei valuta, siis ilmselt ei treeni sa piisavalt, et areneda,” ja teisalt: “Kui nad liiga valusad on, siis ära üle treeni, tee kestvust vms, mitte ära ürita kõige raskemaid radu murda,” siis tundub see intuitiivselt täiesti õige jutt – kuni ma hakkan küsima, kuidas ma peaks vahet tegema, millal on “piisav, et areneda” ja “liiga valus”.

Või on mul endal eriliselt hästi arenenud sisesignalisatsioon, nii et iga ebamugavust peakski tõsiselt võtma, sest ma olen selline imelik loom, kellel arenemise ajal on ainult mõnus ja valu ongi raudselt alati jama?

Või olen ma enda vastu liiga umbusklik ja tõlgendan isegi selged “liiga valusad” signaalid laiskuseks? Aga ma ju OLEN laisk, ma tean ju.

———————————————————————————————————–
* Kui kedagi mu tervis nii palju huvitab, siis selle vigastuse tekitanud tants ja pinnas on kogemata kombel lausa dokumenteeritud, videos on kohe alguses kenasti näha, kui konarlik seal oli (ja ma ise nägin ühe enda susserdamiskoha ära, ma ei mäleta, kas see juhtuski siis, kui põlv hakkas tundma andma, loogiline oleks, et selline asi võtab keskendumise maha). Ei olnud selle pinna jaoks hea koreograafia (olgem ausad, sellised nn. rahvatantsu tüüpi koreograafiad ei ole üldse kõige rohkem minu maitse). Ja kohe selle järel tuli see džiig (mis meeldis mulle rohkem nagu üldse kogu pärisfolkloorsem materjal iiri tantsus) – kogenematu inimene võiks arvata, et hüppamine lammutab hullemini kui aeglased pöörded, aga mul on selgelt meeles, kuidas hüppamine oli kergendus, sest siis sai jala asetust õhus rippumise ajal muuta, mitte ei pidanud talda läbi asfaldi lohistama, pealegi oli nii kuum, et asfalt vetrus mõnusasti; ja paar nädalat hiljem kargasin kõige selle katkise meniskiga galeegi rahvatantsu.

Lisaks saate kõik imetleda, kuidas minu kehaehitusega – tähendab, lühikeste toekate jalgadega, lühidalt, masajalgse – inimese seljas näeb miniseelik paras porno välja.

Asusin vaevalt tööle ja juba on siginenud paar pisildast head ja halba uudist.

Halb uudis on see, et vana eur-lex – see, mille peidust ülesleidmise üle ma tunamullu rõõmustasin – on nüüd lõplikult läinud. Peaaegu pisar tuleb silma, kui mõtlen selle minimalistlikule kujundusele ja sellele, et otsingu sai enterit lüües käima panna.

Hea uudis on see, et uue eur-lexi otsing ei ole enam nii masendavalt halb kui alguses, näiteks täpse teksti otsimiseks ei pea enam minema nurgataguse nurgatagusesse, vaid piisab jutumärkidest nagu guuglis. Ainult enterit ei saa lüüa nagu guuglis: kui seda teha, tuleb otsingukasti hoopis taandrida ja kui seda ei märka ära koristada, võivad tulla valevastused või õiged tulemata jätta.

Teate seda mängu, mida saab mängida ainult nii, et üks mängija ei tunne mängu ja kus kõik annavad üksteisele midagi edasi ja seda tuleb anda “õigesti” edasi, tähendab, kõik vanad olijad teevad sinna juurde midagi, mille nad on ise kokku leppinud, ja uustulnukale öeldakse, et ta on asja “valesti” edasi andnud, seni kuni ta pihta saab, mis poolmärkamatut asja teised sinna edasiandmise juurde teevad?

Vat selliste pisiasjade tõttu – et enterist ilmub otsingukasti taandrida ja et see võib otsingu ära solkida – meenutab uue otsimootori kasutamise õppimine just seda mängu. Sa uustulnuk arvad, et oskad otsida, aga ei, tuleb välja, et otsid valesti. Sest sa ei teadnud, et tuleb hoolega vaadata, ega kuhugi taandrida ei ununenud ja ega brauseri tagasimineku nuppu klõpsates ei visanud mootor sind huvitaval kombel mingite ennemuistsete otsinguparameetrite – ausalt, mitte viimatise, vaid tundidetaguse otsinguga – täidetud otsinguvormile, mille pooled lahtrid (ja see, ega seal midagi ülearust sees ei ole) ei ole ilma skrollimata nähagi.

See, kuidas need vanad otsinguparameetrid “tagasi”-nupu klikkimise peale ei tea mitme kihi alt välja ujuvad, on lausa põnev, nagu loterii. See on muidugi lotovõit; tühi pilet on see, kui arvuti kaebab, et otsivormi lehekülg on aegunud ja tahab värskendamist (ja viskab need vanad parameetrid alles värskendamise järel ette).

Praeguseks olen juba ära õppinud, et kui ma ei taha oma otsinguvormil näha aegu ammuseid, siis tuleb vajutada “Muuda otsingut”. Iseenesest lihtne, aga teeb pahuraks, sest tagasi eelmisele lehele saaks ma minna ka otse klaviatuurist, aga seda va “Muuda otsingut” saab ainult hiirega vajutada. Ja nupud, mida saab ainult hiirega vajutada, on otsimootori juures katk ja ikaldus (tähendab, potentsiaalsed närvivalud).

*
Halb uudis oli ka see, et leheküljehonorar on tänavu paar senti väiksem.

Hea uudis on see, et järelikult on elukallidus vahelduse mõttes langenud, sest seda honorari korrigeeeritakse just tarbijahinnaindeksi järgi. Siiamaani on ta iga aasta suuremaks läinud, tänavune langemine on esimene, mida mu silmad on näinud (kuigi pisikene, langus on väiksem kui mullune tõus). Rõõmustage, palgatöötajad!

—————————————————————

Kui ma asendan “tööuudised” lihtsalt “uudistega”, siis tuleb häid uudiseid juurde: ma võtsin käsile kohupiimaülejäägi, soolaseenteülejäägi ja maitserohelise-ülejäägi (sattusin, noh, aastavahetuse eel turu peal veidi liiga hoogu) ja tegin sellest seenepiruka. Ja seejärel võtsin seenepiruka tegemise käigus tekkinud muretainaülejäägi ja tegin sellest moosikooki.

See, et mu head uudised on söödavad, on väga sümptomaatiline. Paistab, et seda on mõistnud ka tänavused kingitegijad: ma sain valdavalt söödavaid (või joodavaid) kingitusi. Siirupit ja sürri piparkooki, maiustusi, mandariine, kohvi, kohvi, mett, veel maiustusi ja peenikesi tšillipipraid. Praeguse külma ilmaga läheb magus kenasti sisse ka.

Va Brüssel

juuni 29, 2015

Näh, nüüd jäi silma veel üks näide sellisest suhtumisest, mille üle ma hiljuti vingusin: luurasin veidi A. konto kaudu, mismoodi panoraamivabaduse keelamise ohust rahvapärasema meedia antud selfie-keelamise” nime all räägitakse, ja võite kolm korda arvata, kas kaevati, kuidas just Brüssel on see koht, kes kõik ära keelab, või jah. Stiilis “kas EL-ist on järgmiseks vaja litsentsi, et dušši [sic!] all käia” ja “EL pühkigu oma mustust ise oma vaiba alla ja jätku teisi rahule!” Kuigi oli olemas ka alternatiivne suhtumine, nimelt “mulle polegi selfid kunagi meeldinud.”

Ei, ega ma sellega ei vaidle, et kui see peaks “Brüsselis” ära keelatama (kuigi tõsi ta on, et Brüsselis see juba ongi veel rangemalt keelatud kui meil – ainult et Brüsselis kui Belgia, mitte kui euroliidu pealinnas), siis ei ole see halb uudis mitte ainult neile skandinaavlastele-keskeurooplastele-brittidele-hispaanlastele, kes tahavad puhkusepilte šeerida, vaid hullem veel, näiteks Wikipedia peab selle peale artiklite juurest pooled pildid ära korjama.

Aga huvitav on lugeda “jätku teisi rahule” – justkui Eesti oleks praegu erinevalt mingist veidrast ülikontrollivast Euroopast see koht, kus autoriõiguse eseme (nt “Suudlevate tudengite”) taustal tehtud pildi jagamine on seaduslik. Meie kontekstis tähendaks üleeuroliiduline keeld siiski panoraamivabaduse saamise võimaluse kahanemist kaduvväikeseks, mitte seda, et “kurjad eurooplased kaotavad meie muistse šeerimisvabaduse ära”. Puust ja punaseks, kahe Wilde vahel tehtud puhkusepilti ei tohi Eesti korra* järgi FBs lihtsalt niisama üles panna praegugi, kui need Wilded seal liiga korralikult näha on (Instagramiga on sama lugu nagu FBga; ja arvestades, et Blogger on Google’i all, siis ka sellega; ning kui ma WordPressi kasutustingimustest õigesti aru saan, siis peaks ka siin piltide avaldamine “ärilise kasutamise” alla käima – WP võib blogimaterjaliga koos näiteks reklaami müüa; ja tegemist on äriettevõttega).

Eesti auks pean tunnistama, et Andrus Ansip on digivolinikuna kuuldavasti üllatavalt liberaalsena esinenud ega olegi hakanud seemnesöömise ja fooliummütsikese juttu ajama; oletame, et ta toetab panoraamivabadust, on sellega edukas ja Cavada muudatusettepanek ei lähe läbi; aga isegi siis oleks vast liialdus öelda, et “eestlased näitasid, mis nad lollidest euronormidest arvavad”. Sest isegi pärast euronormi eelnõu tagasilükkamist seisaks ikkagi ees veel see, et enda omadest samad sätted välja koukida. Kui tahetakse.

—————————————————————————————————————————————————-
* AÕS § 20 lg 1: “Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud üldsusele külastamiseks avatud kohtades alaliselt asuva arhitektuuriteose, kujutava kunsti teose, tarbekunstiteose ja fotograafiateose reprodutseerimine ükskõik millisel viisil peale mehaanilise kontaktkopeerimise ja selle teose kujutise üldsusele suunamine, välja arvatud juhul, kui selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil. Kui käesolevas lõikes sätestatud teosel on nimetatud autori nimi, tuleb see lisada kujutise üldsusele suunamisel.” Probleemid tekivad sellest, et šeerimine, mida enamik inimesi tajub samamoodi nagu sõpradele kodus slaidide näitamist, on juhtumisi äriline kasutamine (olgugi et äri ei aja üleslaadija); ja Wikimedia Commons üritab ennast lihtsalt ennetavalt turvata, et mitte üheski riigis seadusega pahuksisse minna, isegi kui mõnes teises riigis ei loetaks sellist avaldamist äriotstarbeliseks ja seega oleks kõik nagu koššer.

—————————————————————————————————————————————————–
PS: muudatused ja parandused on teretulnud.

PPS: vahel saan meediast ja isegi kommentaaridest! ka positiivsemaid elamusi. Näitan lohutuseks väikeettevõtjate kohtuvõidu kohta käivat artiklit – esiteks oli see ise väga kenasti koostatud, juurakeelt ladusasti inimese keelde tõlkides. Ja teiseks olid kommentaatorid artiklist aru saanud. Käisin pool päeva õndsa naeratusega ringi.

PPPS: üks vanem vikimeedia artikkel panoraamivabadusest – ajast, mil enamikus Euroopa riikides oli see veel enesestmõistetav, ja vikipedistid üritasid ka Eestit sinna teiste sekka upitada.

Kehakeemia vist ikkagi

jaanuar 16, 2015

Loen Ritsiku ja Indigoaalase keskeakriisi või noh, üldse motivatsioonipuuduse juttu ja mõtlen, et kas mul on midagi viga, et seda ikka veel ei tule. See 32-aastane vanus, millest inimesed kirjutavad, on mul ammu seljataga.

Mul on motivatsiooni mitme inimese jagu ja sestap ma tean, et pidev motiveeritus ei tähenda üldse, et elu oleks kogu aeg lill – ega kogu mott ei ole siis hea. Kui asjad on hästi, on mul positiivne mott, see “tahan-tahan-tahan-TAHAN”, mis paneb mu tegutsema nagu buldooseri. Kui mul on pahasti, siis pidurdab mind negatiivne mott ehk hirm. Või olgu peale, kui asjad on objektiivselt halvasti, siis ei ole hirme vajagi, siis on mott “tahan siit pahast olukorrast ära / terveks saada.” Aga objektiivselt halvasti ei ole mul viimased kümmekond aastat või kauemgi peaaegu olnud – kui vigastusi mitte arvestada – , vahel on ainult natuke raske.

Kui on parajasti pahasti ja domineerib negatiivne mott, siis olen motivatsioonipuuduses inimeste peale lausa kade: kui irratsionaalsed hirmud või liigärevus üle pea löövad, tundub igavus kõige ihaldusväärsem asi maailmas.

Praegu on isegi natuke vaata et objektiivselt halvasti, nimelt on sõrmeliigesed võtnud kätte ja valutama hakanud, mina lisan sellele objektiivsele probleemile muidugi oma tüüpilise ärevuse, loen arstiteaduse entsüklopeediat internetti ja diagnoosin endale igasuguseid tõbesid, ühe koledama kui teise. Ja kui ma pean mõtlema halvimatele stsenaariumidele, siis vaevab just see, et ma ei saa enam teha neid ägedaid asju, mida ma tahan. Ma ei saa enam nii hästi osavaid käsi nõudvaid tantse tantsida kui enne. Ma ei saa porgandeid koorida, et häid porganditoite teha. Või ei saa teha neid ägedaid asju, mille ma aja-, energia- või rahapuudusel kuhugi ebamäärasesse tulevikku lükanud olen, nt korralikult kastanjette mängima õppida. Lisaks tuleb pähe veel miljon asja, mida ma pole siiani tahta taibanud. Mõtle, ma ei saa mööda seina ronida, kui mul peaks ronimiseisu tulema! Ma ei saa lõuga tõmmata, kui mul peaks tulema nimetu tung lõuatõmbamise järele! Ma ei saa kududa, kui mul peaks tulema tahtmine kudumine uuesti ära õppida! Kust ma tean, et mul ei tule kustumatut vajadust just ronida, lõuga tõmmata ja kududa korraga?

Mõistusega võttes saan muidugi aru, et ega ühte elusse nagunii kõik needki asjad ära ei mahu, mida ma juba tahan. Eriti kui arvestada, et ma tahan täiesti tõsiseltvõetavalt ka passiivseid olmelisi mõnusid ja laisklemist. Nii et ma ei peaks tingimata muretsema n+1 osavakäelise tegevuse tegematajätmise pärast, kui nende asjade hulgas, mida ma TAHAN, on ka võrdlemisi väikest näpujõudu nõudvad asjad nagu lugemine, laulmine, filmivaatamine ja lihtsalt lebotamine.

Aga kui võimust võtab parajasti negatiivne mott, või see mõistus siis paanikakütmist segab.

Selle vahele kuluks tõesti natuke neid igavusehormoone ära, palun.

Avastasin oma tõlgitud raamatu joonealuses totaka vea. Isegi mitte tõlkevea, seal joonealuses on minu enda tekst. Puhas omaenda näpukas.

Mõtlesin joonealust kirjutades korraga Tasso “Vabastatud Jeruusalemmale” ja Ariosto “Raevunud Orlandole” – ja leiutasin sellest kokku enneolematu teose: Ariosto “Vabastatud Jeruusalemm”.

Oi, oi, oi.

Sellel võib olla kaks paha tagajärge. Isiklik tagajärg: asjatundlik inimene loeb, näeb viga ja arvab, et ma olen lollakas. Rahvahariduslik tagajärg: asjatundmatu inimene loeb, arvab, et selline raamat on olemas, hakkab meeleäraheitlikult selle bibliograafilisi andmeid otsima ja raiskab kogu elu selle peale.

Sünteetiline tagajärg: inimene loeb, arvab, et on olemas, raiskab selle otsimise peale pool elu, avastab viimaks, et viga, saab aru, et ma olen lollakas ja vihastab, et ma pool tema elu ära olen raisanud. Ülejäänud pool elu veedab ta kättemaksu haududes ja seda teoks tehes.

Notsu /…/ lõi sedamaid pilgu maha tagasi. Nii rumal ja piinlik oli tal olla, et ta oleks kas või ära merele pagenud ja madruseks hakanud.

Tänavu kevadel muudeti EUR-Lexi portaali. Saadeti igavesed paksud käsiraamatud, kuidas seal nüüd orienteeruda, milles ei olnud suurt midagi, mida poleks oma käe peal üles leidnud.

Ja siis hakkas raske. Uus eurlex on edevam ja juba puhtalt sellepärast avab mu vana, aga üldiselt ikkagi töövõimeline arvuti iga järjekordset lehekülge aeglasemalt. Näiteks kuna iga avatud dokumendi ülaservas on ka nähtaval kõik pealehekülje sakid (vanal versioonil sai dokumente avada ka lakoonilisemal kujul, lihtsalt tekst ja aitab küll).

Aga see selleks. Mõtlesin, et äkki tuleb mu pahurus suuremalt jaolt sellest tavalisest asjast, et peab oma harjumusi muutma; pärast harjun ära, hakkan armastama ja kiidan, et palju parem kui vana. Ühe hea omaduse leidsin, nimelt saab juba kohe esimeselt leheküljelt numbri järgi dokumente otsida. Kuigi sellegagi on nii ja naa: hea on see, et ma ei pea enam kaugemale edasi, otsileheküljele minema nagu vanasti. Halb on see, et kõik esilehe kellad ja viled on kogu aeg näha, hajutavad minu tähelepanu ja võtavad arvuti ressurssi.

Kohe esimesel päeval tuli välja kaks suurt miinust. Esiteks lasid vana eurlexi dokumendid end ka guugeldada: käskisin guuglil otsida ainult eurlexi lehelt ja kui tahtsin eriti mugavalt, siis lisasin otsitavale võõrkeelsele väljendile alati eesti keeles “lihtotsing” – et ta otsiks mulle lehti, kus võõrkeelne ja eesti versioon oleks kenasti kõrvuti, kasuta nagu sõnastikku. Uue eurlexi dokumente guugel ei näe: veel hullem, ta otsib mingid dokumendid küll üles, aga nende vanalt aadressilt, mis teadagi enam ei kehti. Ridamisi otsingutulemusi, kuhu enam ei saa siseneda või õigemini, saab siseneda, aga pilt on alati selline.

Ühesõnaga, guugeldamise võis peaaegu maha kanda – “peaaegu”, sest õnneks on väike osa lehekülgi puhvrist veel näha. Ning etteruttavalt, enne kui keegi küsib, miks ma üldse peaks oma otsitavaid väljendeid guugeldama, kui eurlexil on endalgi otsifunktsioon: ega need eri mootorid ei otsi ju kunagi päris ühtmoodi. Ja guugli kaudu sain oma vajaliku lehekülje sageli rutem, vähemate liigutustega kätte. Isegi vana, kellade ja viledeta eurlexiga võrreldes.

Nonii. Kuna eurodokumentide guugeldamisvõimalus ainult hingitses, tuli järelikult portaali enda tekstiotsingut kasutama hakata. Vanal versioonil oli pilt lihtne ja lakooniline: kast, kuhu panna tekst, mida tahad saada (täpne väljend). Kindluse mõttes üks kastike veel juhuks, kui tahad kaht väljendit korraga otsida. Kolmas kastike, kuhu kirjutada sõnad, mida sa kindlasti EI taha tulemustes näha. Võimalus valida, kas tahad, et väljend esineks ainult pealkirjas või teksti sees ka. Toksid või kleebid teksti õigesse kasti, lööd “Enter” ja otsib. Kui tulemuse kätte saad, siis pärast dokumendi avamist on ülal riba eri keelte nuppudega, kus klikkides saad juba avatud versiooni ja valitud keeles versiooni kõrvuti kuvada.

Nii. Kohe esimene asi, mis ma uuel lehel avastasin, oli see, et avalehekülje otsing ei tunnusta täpse väljendi otsingut – kui lööd teksti niisama sisse, otsib lihtsalt tekste, kus kõik need sõnad sees oleks; operaatoreid ei tunnusta, jutumärkide peale hakkab jonnima ja ütleb, et nii ei tohi, pista oma täpne väljend õige täppisotsingu lehele.

Täppisotsingu lehekülg näeb välja selline. Ma ei tea. Võib-olla on mu lugejate hulgas keegi, kes lööb käsi kokku ja hüüab: oi kui tore, kui palju eri otsiparameetreid saab korraga peale panna! Mina ei taha enamasti erilisi parameetreid – ma otsin dokumenti kas numbri järgi – või otsin kindlat väljendit, sest ajan taga, kuidas ma seda eesti keeles tsiteerima peaks.

Ja nagu te näete, on selleks, et ma saaks oma kindlat väljendit otsida, vaja teha veel lisaklõps, sest nähtavasti on täpse väljendi otsimine nii haruldane asi, et selle jaoks lihtsalt täppisotsingust ei piisa; seda tuleb otsida “lisavalikute” alt. Kena. Teen lahti lisavalikud, kleebin oma väljendi õigesse kasti, mis on ometi kord välja ilmunud, löön entrit – ja ei juhtu midagi.

Sest kust oleks arendajad pidanud teadma, et keegi võiks tahta otsingut klaviatuurilt tööle panna? Ei, tubli kasutaja klõpsab ikka hiirega nupul “Otsi”, mis on lehekülje allserva sügavuses ja mille juurde on tükk maad skrollida. Ja häda talle, kui hiirekäsi vääratab ja ta vajutab kogemata kõrvalnuppu “Tühjenda” – siis tuleb uuesti üles skrollida, tekst uuesti õigesse kasti panna, uuesti alla skrollida ja seekord täpsemalt lüüa.

Niisiis oli täpseks tekstiotsinguks vana “sisesta tekst, vali, kas pealkirjas või teksti sees, enter” (ja kas ma ütlesin, et kursor oli vaikimisi otsingukastis, nii et hiirt ei pruukinud üldse vaja minnagi?) asemel vaja klikkida “lisavalikud”, sisestada tekst, skrollida alla, vajutada hiirega “Otsi”. Ja oodata, sest kõik oli ju aeglasemaks muutunud.

Ning kui dokument juba lahti, siis ükskeelse kuva kakskeelseks muutmiseks oli vana “kliki soovitud keele nupul” asemel nüüd vaja:
klõpsata “Keel 2” rippmenüül, kust valitavad keeled nähtavale ilmuvad;
klõpsata soovitud keelel;
klõpsata eraldi nuppu “Kuva”.

Nii et kui vanasti kulus mul alates teksti otsimisest kuni kaksikkuva saamiseni viis klõpsu (ja kui ma pealkirjast/kogu tekstist otsimise asja muuta ei tahtnud, siis neli), millest kaks esimest sai teha klaviatuurilt, siis nüüd oli hakanud kuluma kaheksa, millest klaviatuuriga sai lahendada ainult teksti kleepimise. Sinna vahele veel kohustuslik skrollimine (kas ma juba mainisin skrollimist?). Ja iga etapi avanemisel pikem ootepaus (kas ma juba mainisin, et kõik avaneb aeglasemalt?). Ja seda kõike siis, kui läheb hästi ja masin tõepoolest otsib täpselt: nagu selgus, ei suvatse ta seda alati teha ja kohtleb mõnikord ka täpse väljendi otsingut, nagu oleks ma otsinud lihtsalt kõiki sõnu.

Mis tähendab, et viimased paar-kolm kuud oli eur-lexi dokumente otsides iga kord tunne, nagu jookseks vati sees; ma olin juba hakanud unustama, et kunagi oli olnud ka parem ja ei soigunud enam iga poole tunni tagant “MIKS oli vaja parandada asja, mis ei olnud katki!” Aga ise imestasin, et miks töötuju viimasel ajal nii raske leida on, kas mul on maks haige või mis.

Ja eile! eile – just eile, kui ma olin järjekordse aeglase avamise taga oodates ja skrollimislihaseid valutades mõelnud: ma peaks minema foorumitesse otsima või lihtsalt guugeldama: äkki nad ikka päris ei sülitanud vanasse kaevu, äkki on see kuskil nurga taga olemas, puhas ja ilus – oli mul vaja vanu asutamislepinguid uurida ja ennäe, uus ja edev eurlex suunas mu neid vaatama paljutõotava nimega kohta “varasem eur-lexi veebisait”. Ja ennäe, seal ei olnud sugugi ainult vanad aluslepingud, vaid peitus ka vana hea kellade ja viledeta otsinguleht. Tagasihoidliku ja kui nüüd tagantjärele mõelda, siis täitsa loogilise nimega old.eur-lex.

Proovisin, ise oma õnne vaevalt uskudes järele: jah, töötab; jah, võtab “old.eur-lexi” nime all sama vähe ressurssi kui vanasti, jah, isegi mu kõige vanem brauser seedib seda.

Ausalt, mul olid pisikesed õnnepisarad silmis, kui ma lõin teksti õigesse kasti, lõin entrit – jah, lihtsalt lõin entrit, ilma skrollimata, ilma hiirega mingeid nuppe vajutamata, ja masin otsis!

Kõik pole küll nii hea kui vana: guugel ei oska dokumente vanast versioonist kahjuks paremini otsida kui uuest. Aga nüüd ma juba tean, et tuleb tänulik olla sellegi eest, et ma saan kuskilgi entrit lüües teksti otsida.

Mõtlesin küll paar väikest sapist mõtet, et huvitav, paksus manuaalis oli palju kasutut infot, aga mitte seda ühte olulist infokildu, kust leida vana versiooni, kui ma uut ei taha; ei, vana versioon on hoolega nurga taha ära peidetud, avaleheküljelt selle juurde ei suunata, tundub, et ainult vanu aluslepinguid otsides saabki selle otsa komistada – aga kui tihti on vaja vanu, nüüd juba kehtetuid aluslepinguid tuhnida? Aga neist paarist sapitilgast käis üle puhas rõõm. Ma olin päev otsa olnud pahur – kogu see pahurus oli kadunud, inimesed, kelle peale ma olin tige olnud, tundusid toredad, nende ärritavad omadused kõigest nunnu ekstsentrilisusena. Pisike asi, entrivõimalus, lõi heaoluhormoonid üle pea. Mul oli tunne, et olen nüüd väikese hilinemisega eriti hea sünnipäevakingi kätte saanud, sellise, millest poleks julgenud unistadagi.

Ja äkki tundus, et vahest on mu viimase paari kuu arusaamatutel masendustel lihtne põhjus: enter ei töötanud. Polegi enam vaja endale diagnoose välja mõelda. Ei, ilma naljata – kui töö tegemisel kogu aeg selline pidur peal on, ei mõtle selle peale küll kogu aeg, aga see häirib ikka, nagu liiv kingas.

Ja siis oli juba üldse kõik hea – guugeldasin heaoluhormoonidest saadud enesekindlusega iseennast ja leidsin, et mu töö ja vaev on ülipositiivse arvustuse saanud, mille sees mulle jagatakse feimi ja respekti. Näed sa, mis head asjad kõik enterinupust tulevad. Nagu küllusesarv kohe.

Aaaahhhh (kiun ja ving)

august 19, 2013

Kas keegi teab, mis salapärasel põhjusel on hea, kui mingit portaali või sõnaraamatut ei saa mitmes eri aknas korraga mitmes eri keeles lahti hoida? Ma mõtlen seda unelmate olukorda, et ühes aknas oleks lahti näiteks eur-lexi itaaliakeelne otsing, teises eestikeelne (sellest, mis keeles otsingulehekülg ise lahti on, sõltub ka see, mis keeles ta tulemusi pakub) – või et ma saaks vaadata Garzanti sõnaraamatust sama sõna itaaliakeelset seletust ja inglise vasteid kahes kõrvuti aknas.

Kas see on midagi rubriigist “it’s not a bug, it’s a feature”? Garzanti puhul saan ma isegi aru, et midagi on paremuse poole liikunud: vanasti oli seda keelt, milles sa sõnale vasteid saama hakkad, võimalik valida ainult avalehel; kui olid juba otsingu teinud, siis tuli keele vahetamiseks avaleht uuesti lahti võtta – mis tähendas tegelikult, et kõige mõistlikum oligi kohe alguses kaks akent või vahelehte lahti teha, üks inglise, teine itaalia keele jaoks. Nüüd on võimalik keelt vahetada ükskõik millal.

Selle uuendusega on paraku kaasa tulnud selline äpardus, et niipea, kui vahetad keelt ühes aknas, vahetub see automaatselt ka teises. Miks, miks, miks ometi? On tore, et ma saan ühe lehe piires keelt vahetada; aga sellel, et mul saab kaks eri keelega lehte korraga lahti olla, on samuti oma head küljed. Võib-olla tahan ma seletava sõnaraamatu ja itaalia-inglise sõnaraamatu artiklit võrrelda, mh? Selle peale oli vana versioon raudselt parem; ja üldse oli seal vähem kellasid ja vilesid, tähendab, töötas kiiremini.

Eur-lexiga oli see jama juba ammu – otsingukeele automaatseks vahetuseks ei olnud isegi vaja, et ma avaks kuskil sama otsingu teises keeles, piisas sellestki, kui ma Guugli kaudu ettevaatamatult mõne eur-lexi lehe “vales” keeles lahti tegin. Niisiis hakkasin otsinguakent lahti hoidma oma igivanas Konquerori brauseris – mis on mulle vanast ajast jäänud ja kukub muidu poolte asjade peale kokku, aga kuna eur-lex õnneks vähemalt ülekujundamise all ei kannata, siis sellega saab hakkama – ja kui tahan eur-lexi asju guugeldada, teen seda Kroomiga. Nii et sellele on mul enda jaoks töötav lahendus olemas. Aru ma ainult ei või, miks ei võiks asjad kohe töötada, eriti kui neid oleks justkui uuemaks ja paremaks tehtud.

Või oleks sellele mingi muu lahendus, midagi, mida ma saaks ühe liigutusega oma otsast teha (umbes nagu reklaamid saab ühe liigutusega maha keerata), aga mille jaoks ma olen liiga dumbuser olnud? Kas keegi teab?

Näh, mu keelekorralduslikud impulsid on tavaliselt üsna leebed (“õieti”- või “enamuse”-hirmust või sellest, et nimetavas käändes “kohvi” meie keele hävitaks, ei ole ma kunagi hästi aru saanud), aga vahel löövad välja: mul kriibib iga kord sees, kui ma näen, kuidas “sotsiaalne” haarab jälle tükikese “seltskondliku” territooriumi. Või “suhtlemise” territooriumi. Või nullterritooriumi, kuhu ei oleks üldse midagi vaja.

Ei, ma ei arva, et see oleks üleüldse paha sõna, kole parasiitsõna, kaka päh. Aga ma tahaks siiski kasutada seda toredat võimalust vahet teha “sotsiaalse” ja “seltskondliku” vahel, mida eesti keel erinevalt inglise keelest pakub.

Nii et kui ma näen või kuulen jälle, kuidas keegi räägib “sotsiaalsest suhtlemisest”, siis mul kripeldab: mis häda on lihtsalt “suhtlemisel”? või hüva – ütleme, et tolle “sotsiaalsega” tahetakse väljendada mingit erilist suhtlemistüüpi ning jah, ma möönan, et teatud suhtlemistüüpi saab tõesti “sotsiaalsega” kirjeldada, aga mul on kuri kahtlus, et ütleja EI mõtle selle all tavaliselt aktiivset osalemist kodanikuühendustes ega supiköögis töötamist ega muud sarnast. Tavaliselt mõeldakse selle all seltsielu. Seltskonda. Ausalt öeldes just sellist suhtlemist, mida ei tehta suurest ühiskonnatundest ega sotsiaalsest närvist ajendatuna, nii et peaaegu võiks öelda, et tegemist on “sotsiaalse” vastandiga; puha oma isiklike lõbude tagaajamine, nii individualistlik, kui suhtlemine veel üldse saab olla. (Eriti sümptomaatiline oli see, kui mu kommentaarile, kus ma kaebasin otsesõnu, et mul pole aega seltskondlik olla, reageeriti paar päeva hiljem: “Ah see ongi see asi, mille pärast sul pole aega sotsiaalselt suhelda.”)

Veel kurvem muidugi, kui “sotsiaalsega” ei mõelda üldse midagi, see ei anna “suhtlemise” tähendusele midagi juurde. Kõnekeeles arusaadav, kõnerütmi pärast on vahel vaja sisutühje sõnu vahele toppida (siis tekib ainult küsimus, kas ja miks just seda sõna). Kirjutatud keeles enam mitte.

Jah, ma tean, et keel muutub ja ma ise armastan paljusid selliseid muudatusi: näe, keel on elus, näe, rikastub! Kurvaks muutun ma siis, kui ta teise keele mõjul hoopis vaesemaks muutub, ja paraku tähendab see, kui inglise social’i kõik muud vasted ära langevad, keele vaesumist.

Äkki laseks end võõrkeeltel mõjutada ikka nende kohtade peal, kus meie enda keel on vaesem ja midagi juurde vajab, mitte seal, kus meie keel on juhtumisi nüansikam ja täpsem, mh?

———————————————————————————————————————————————–

(Kanni, võid siinsamas “praktikate” pihta tuld anda, ma ise tunnen nende vastu väiksemat raevu, võib-olla sellepärast, et olen vähem kokku puutunud).