Hiline Playford (esmailmumine 1698, viimase Playfordini (1728) välja, ilmub veel hiljemgi, nt Walshi kogumikus). Longways, nagu enamik nii hiliseid.

Pilt; nagu näete, annaks siit alguse kohta välja lugeda ka teistsuguseid lahendusi kui mul (nt 2 paari ei pruugi minna mitte üksteise vahelt, vaid üksteisest mööda, kaarjat teed pidi või üldse mingit kolmandat moodi). Rütmi poolest slip jig, st taktis on kolm kolmelöögilist ühikut.

A1
1. paar võtab kätest ja kappab 2. paari vahelt nende kohale, 2. paar samal ajal nende kohale; siis seljad. [Kuna meil oli hirmus raske 2 takti kapakuga ära täites veel 2 paari piiresse jääda, siis kulutame 1. takti käest kinni võtmisele.]
A2
Sama uuesti, st 2. paar kätest ja oma kohale tagasi jne.
B1
Pool p. käe veskit, pool v. käe veskit.
B2
1. paar vahetab kohad ja läheb ümber kahtede, siis kahtede vahelt risti ja ümber nende 2. kohale, 2. paar liigub viimaks 1. kohale (st 1. mees möödub oma partnerist, siis läheb teise naise selja tagant läbi, 2. paari vahelt läbi ja ümber 2. mehe 2. mehe kohale).

Muusika figureerib mitme eri nime all. Playfordi raamatutesse sigineb veidi hiljem, 1701 “Virgin Queen”, samuti longways. Fiddlers Companionis refereeritud kommentaaride järgi otsustades võivad need kaks pealkirja olla seotud sedakaudu, et “Mad Moll” viitab Šoti kuningannale Maryle ja “Virgin Queen” Elizabethile. Aga teine võimalus on, et “Mad Moll” on viide Middletoni ja Dekkeri “Roaring Girli” näidendile (ja sedakaudu ühele päriselt elanud rööveldaamile nimega Mary Frith).

Panen siia mõne klipi üles. Les Witches ja “Virgin Queen”, mille järgi me kõige rohkem tantsinud oleme.

“Brose and Butter” torupilliga.

Ja siin jämmib Shadrack Tye toredasti sama loo kallal sellise nime all nagu “The Peacock Followed the Hen”, alguses saaks isegi tantsida, pärast lähevad neljase meetrumi peale.

Sama “Peacocki” nime all õige tempokas esitus – mängib The Drystones.

Advertisements
%d bloggers like this: