“Keskmine” Playford, see tähendab, et mitte kõige esimestest väljaannetest, aga mitte ka 18. sajandist – 6. väljaanne 1678. aastast.

Faksiimile, keda huvitab.

Tavaline pika rea tants.

Sissejuhatus: reveranss publikule (“to the Presence”), reveranss partnerile; edasi ja tagasi, edasi ja tagasi.

Nüüd hakkab see osa, kus toimub paaride liikumine.
A1:
kõik tagurdavad partnerist eemale; siis kokku tagasi, neljakesi kätest kinni (seljad sissepoole) ja kõnnivad pool ringi (st jäävad valele poole).
A2 -“-
B1:
1. paar läheb üksteisest mööda ja ümber 2. paari, jälle üksteisest mööda ja ümber 2. paari oma kohale tagasi; siis 2. paari vahelt 2. paari kohale.
Samal ajal 2. paar kõnnib 1. paari vahelt 1. paari kohale ja kõnnivad jälle tagasi; siis rullivad 1. paari ümbert 1. paari kohale.
B2.
Nüüd kõnnib 2. paar samamoodi ümber ühtede nagu 1. paar enne ja 1. paar seegab nende vahel samamoodi edasi-tagasi nagu 2. paar enne. Ainult et selle osa lõpus on rullimise ja vaheltminemise asemel “set”.

Ma kasutan selles tantsus double’id, ühesõnaga kohtlen teda nagu esimeste väljaannete playfordikat, tegelikult ei ole tekstis öeldud, mis samme kasutatakse, ainult muster. Aga isegi praegu põgusalt sirvides suutsin sellest väljaandest leida tantsu, mis samuti just seal esimest korda ilmus ja kus oli lühend “D.” veel tekstis sees – nii et äkki veel kasutati. Rütmi poolest võimatu ei ole.

Leidsin juutuubist ühe heas tempos versiooni ka, vähem keevaline kui see Les Witchesi oma, millega me seni harjutanud oleme (ja kui kellelgi on küsimusi, et kumb helilaad on õigem: see aeglasem vastab laadilt nii Playfordi kui ka Farnaby noodile, tempo on juba rohkem maitseküsimus). Selle klipi juures oli ka huvitav märkus, et loo nimi olevat sellepärast “Nobody’s Jigg”, et see ei ole üldse džiig, vaid pigem riil: pmst “see ei ole nüüd küll kellegi džiig”. Fiddlers Companionis on aga öeldud, et 17. sajandil oli džiige veel mitmes eri meetrumis. Ja tõsi ta on, Playfordi raamatutes on teisigi neljases meetrumis džiige. Sel juhul on ta lihtsalt “eikellegidžiig”.

PS: leidsin nüüd Harvardi muusikasõnaraamatust, et Nobody viitab hoopis tegelasele ühes näidendis “Somebody and Nobody” – st seda muusikat mängiti selle tegelase tantsuks.

PPS: järgmiseks vaatasin Tunearchist, et seda meloodiat seostatakse ka Helston Furry Dance’iga – tõepoolest, mingi sarnasus on olemas, kui seda videot vaadata.

Advertisements
%d bloggers like this: