Puhas õhk ja sügavad mõtted ehk jälle üks postitus teemal “Kuidas ma poes käin” ehk teeme ise uusi võõrsõnu

Kui peer tuleb, siis tema tuleb; tänasin õnne, et pood nii inimtühi oli ja hiilisin väledalt teise riiulivahesse, enne kui see mulle inkrimineeritakse.

Aga enne kassasaba tuli ikkagi meelde üks asi, mida just sealt riiulivahest vaja oli. No pole viga, ega nüüd keegi enam tea, et mina tegin, isegi kui mind sündmuspaigalt tabatakse, ma võin valetamata öelda, et just jõudsin siia.

Riiulivahes avastasin, et polegi midagi inkrimineerida, õhk on puhas mis puhas.

Mõtlesin selle huvitava asja üle sügavalt järele, arutasin kodus A.-ga ja kogu arutluskäik tuli umbes selline.

1. Ei tea, kas ma ahmin süües endale niisama õhku sisse või?

2. Või toodan ma ise puhast õhku?

3. Äkki olen ma üle läinud fotosünteesile ja teen päevavalgusest hapnikku?

4. Täpsemalt, mul on õnnestunud hakata päevavalgusest energiat fotosünteesima ja hapnik on lihtsalt jääk. Energiakriis on lahendatud.

5. Mõtle nüüd õige oma päevaplaanile: mis päevavalgus sul ikka. Kui sa millestki hapnikku teed, siis ikka ööpimedusest. Skotosüntees järelikult.

6. Energiakriis on ikkagi lahendatud.