Tahtejõu kasvatamisest. Mind ähvardab paljastamine

Mul tuleb vahel isu kassi hammustada, aga vat ei hammusta!

(Kass ise muide küll nii distsiplineeritud ei ole.)

*

On ju, te olete kõik juba saanud seda kirja, et kui te sellele-ja-sellele kohe raha ei saada, siis paljastab ta teie tuttavatele kõik piinliku, mis te veebist olete vaadanud, ja näitab veel sedagi, mis näoga?

Tundmatud kirjasaatjad on nüüd eriti meeleheitele läinud, ma saan juba teist korda selle kirja vene keeles. Jään ootama edasisi lingvistilisi ekskursse. Kui vene keel ei näkka, äkki sanskrit? Aga baski keel?

Mina aga ei reageeri, puhtast laiskusest muidugi, ja ootan ärevusega, millal paljastatakse tuttavatele kõik need fänfikid ja tv-troobid, mida ma loen siis, kui arukas inimene hoopis magama läheks. Ja videod, kuidas ma sinna juurde hambaid torgin.

Balanss

Tähtajaga töö viimasel etapil on kaks poolust: ühest küljest ma viimistlen, ajan kahe silma vahele jäänud vigu taga, otsin võimalusi, kuidas seda-ja-seda veel paremini sõnastada. Teine poolus on otsustamine, et aitab, siit edasi ma enam ei tee, jääb, nagu jääb.

Ühtaegu pingutamine ja pingutuse teadlik kõrvaleheitmine. Et saaks võimalikult hea; et üldse kunagi valmis saaks. Mõlemad hädavajalikud.

Rööprähklus

Üleeile, kujutage pilti, kukkus mulle king pähe. Hea veel, et tavaline karaktertantsu king, mitte näiteks Iiri kõvaking!

See pani mind oma eluviisi peale mõtlema. Eriti kui samal õhtul astusin porilombiauku ja väänasin natuke jalga. Paar päeva enne viimast kontserti ei vaadanud ma jälle proovist tulles jalge ette, jooksin sellele poeukse lahtihoidmise jullale otsa ja käisin käpuli. Nädal varem olin ma liiga jõuliselt Vanemuise tänava uuendustöid forsseerinud ja paarisentimeetrise tähistamata kõrgusevahe peale külje maha pannud.

See viimane oli ehk isegi hea, leidsin ma, sest oleks ma kramplikult püsti püüdnud püsida, oleksin küllap pahkluud väänanud. Nüüd sain kõigest sääre peale sinika ja võiks endale õige otsuse eest õlale patsutada, kui ma suudaks ainult puhta südametunnistusega öelda, et see oli ülepea mingi otsus. Tegelikult keeras lihtsalt maailm end poole tormamise pealt külili.

Eks mul oli iga kord vabandus ka. Kolm tundi trenni tehtud, kõht tühi ja jalad pehmed all, pimedas pealegi! Saapanina irvitas, nagu kodus selgus, kui ma jalad lahti võtsin, muidugi jääb see igasuguste jullade taha kinni! Ma olin ainult viis tundi maganud ja see asfalteerimistöö oli valgustamata! Aga küllap oleks ka pehmete jalgade, irvitava saapa ja magamata ööga võimalik tervemaks jääda, kui viisakama tempoga käia. Isegi pimedas.

Pane endale või kiirusehoidik peale. Aga seegi ei kaitse mind pähekukkuvate kingade eest, küll ma oskan ka aeglasemalt rabistada, peaasi, et pea ikka laiali otsas oleks.

Ja just praegu segasin kirjadele vastamise vahelt panni peal toitu ja istusin täie hooga küünarnuki vastu tooli seljatuge.

Viskusin voodisse siruli ja ütlesin ahju kütvale A.-le dramaatiliselt:

“Mitte keegi ei ole halvem multitaskija kui mina!”

“Puškini pojad,” vastas A.