Va Brüssel

juuni 29, 2015

Näh, nüüd jäi silma veel üks näide sellisest suhtumisest, mille üle ma hiljuti vingusin: luurasin veidi A. konto kaudu, mismoodi panoraamivabaduse keelamise ohust rahvapärasema meedia antud selfie-keelamise” nime all räägitakse, ja võite kolm korda arvata, kas kaevati, kuidas just Brüssel on see koht, kes kõik ära keelab, või jah. Stiilis “kas EL-ist on järgmiseks vaja litsentsi, et dušši [sic!] all käia” ja “EL pühkigu oma mustust ise oma vaiba alla ja jätku teisi rahule!” Kuigi oli olemas ka alternatiivne suhtumine, nimelt “mulle polegi selfid kunagi meeldinud.”

Ei, ega ma sellega ei vaidle, et kui see peaks “Brüsselis” ära keelatama (kuigi tõsi ta on, et Brüsselis see juba ongi veel rangemalt keelatud kui meil – ainult et Brüsselis kui Belgia, mitte kui euroliidu pealinnas), siis ei ole see halb uudis mitte ainult neile skandinaavlastele-keskeurooplastele-brittidele-hispaanlastele, kes tahavad puhkusepilte šeerida, vaid hullem veel, näiteks Wikipedia peab selle peale artiklite juurest pooled pildid ära korjama.

Aga huvitav on lugeda “jätku teisi rahule” – justkui Eesti oleks praegu erinevalt mingist veidrast ülikontrollivast Euroopast see koht, kus autoriõiguse eseme (nt “Suudlevate tudengite”) taustal tehtud pildi jagamine on seaduslik. Meie kontekstis tähendaks üleeuroliiduline keeld siiski panoraamivabaduse saamise võimaluse kahanemist kaduvväikeseks, mitte seda, et “kurjad eurooplased kaotavad meie muistse šeerimisvabaduse ära”. Puust ja punaseks, kahe Wilde vahel tehtud puhkusepilti ei tohi Eesti korra* järgi FBs lihtsalt niisama üles panna praegugi, kui need Wilded seal liiga korralikult näha on (Instagramiga on sama lugu nagu FBga; ja arvestades, et Blogger on Google’i all, siis ka sellega; ning kui ma WordPressi kasutustingimustest õigesti aru saan, siis peaks ka siin piltide avaldamine “ärilise kasutamise” alla käima – WP võib blogimaterjaliga koos näiteks reklaami müüa; ja tegemist on äriettevõttega).

Eesti auks pean tunnistama, et Andrus Ansip on digivolinikuna kuuldavasti üllatavalt liberaalsena esinenud ega olegi hakanud seemnesöömise ja fooliummütsikese juttu ajama; oletame, et ta toetab panoraamivabadust, on sellega edukas ja Cavada muudatusettepanek ei lähe läbi; aga isegi siis oleks vast liialdus öelda, et “eestlased näitasid, mis nad lollidest euronormidest arvavad”. Sest isegi pärast euronormi eelnõu tagasilükkamist seisaks ikkagi ees veel see, et enda omadest samad sätted välja koukida. Kui tahetakse.

—————————————————————————————————————————————————-
* AÕS § 20 lg 1: “Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud üldsusele külastamiseks avatud kohtades alaliselt asuva arhitektuuriteose, kujutava kunsti teose, tarbekunstiteose ja fotograafiateose reprodutseerimine ükskõik millisel viisil peale mehaanilise kontaktkopeerimise ja selle teose kujutise üldsusele suunamine, välja arvatud juhul, kui selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil. Kui käesolevas lõikes sätestatud teosel on nimetatud autori nimi, tuleb see lisada kujutise üldsusele suunamisel.” Probleemid tekivad sellest, et šeerimine, mida enamik inimesi tajub samamoodi nagu sõpradele kodus slaidide näitamist, on juhtumisi äriline kasutamine (olgugi et äri ei aja üleslaadija); ja Wikimedia Commons üritab ennast lihtsalt ennetavalt turvata, et mitte üheski riigis seadusega pahuksisse minna, isegi kui mõnes teises riigis ei loetaks sellist avaldamist äriotstarbeliseks ja seega oleks kõik nagu koššer.

—————————————————————————————————————————————————–
PS: muudatused ja parandused on teretulnud.

PPS: vahel saan meediast ja isegi kommentaaridest! ka positiivsemaid elamusi. Näitan lohutuseks väikeettevõtjate kohtuvõidu kohta käivat artiklit – esiteks oli see ise väga kenasti koostatud, juurakeelt ladusasti inimese keelde tõlkides. Ja teiseks olid kommentaatorid artiklist aru saanud. Käisin pool päeva õndsa naeratusega ringi.

PPPS: üks vanem vikimeedia artikkel panoraamivabadusest – ajast, mil enamikus Euroopa riikides oli see veel enesestmõistetav, ja vikipedistid üritasid ka Eestit sinna teiste sekka upitada.

Advertisements

Nägin vastu jaanilaupäeva mitut düstoopilist unenägu, sellised arhetüüpsed teemad sees, et ainult vildikaga joonistatud rõngas oli veel ümbert puudu ja vilkuv plafoon.

Ühes oli planeet, kus olid inimtühjad linnad. Sinna tehti turismireise, inimesed asusid end tühjadesse hoonetesse majutama. Selle unenäo taustateadmine oli, et seal majades saavad kõik surma, kas majad varisevad kokku või midagi. Minu minategelane, lokkispäine noormees, kes nägi välja nagu seitsmekümnendatest välja kukkunud, teadis seda taustateadmist (olles ikkagi minategelane), otsustas, et kavaldab süsteemi üle ja magab õues. Aga taustateadmise taustateadmine, mida ei teadnud mitte minategelane, vaid kõiketeadev kõrvaltvaataja, oli, et tegelikult saab just tema seal õues surma, mingil hoopis kavalal ja ümbertnurga moel.

Selline klassikaline saatuse vältimise ja vältimatuse lugu, eks ole. Lõpplahenduseni siiski ei jõudnud, ma ärkasin üles kuskil sealmaal, kus ma selle noormehena ohutut magamiskohta otsides mööda linna madalalt ringi lendasin, ähvardavate pilvede all, telefonitraate vältides, ise kõrvaltvaatajana mõeldes, et huvitav, kas ta saab juba selle lendamise käigus otsa.

Ärkasin üles, keerasin külge, magasin edasi.

See düstoopia oli asustatum, stabiilne ja stagneerunud, ma ise olin seal kogenud ja üsna rahulik elanik. Ühiskond sai indiviidi elu pisiasjadeni kontrollida, näiteks mingi dissidentliku liigutuse eest tuli pesumasinasse ainult haisvat vett. See ei tekitanud minus erilist nördimust, teada asi, eks ma olin oma dissidentlust harrastades sellega juba arvestanud ja see ei olnud küllalt heidutav karistus, et oma tegusid sellepärast tegemata jätta, haiseb, siis haiseb ja kuivades läheb nagunii ära.

Teisest küljest kolistasin ma seal vahepeal mööda tänava-aluseid tunneleid tilkuvate torude ja pudeneva krohvi vahel ja seal tundus, et olen võimude radarilt väljas.

Üldiselt olin ma selles unes üsna tavalise iseenda moodi peategelane, ainult vahepeal, kui mu peategelane oli mees, oli tal üheöösuhe ühe kangesti Einar Laigna nägu tegelasega – sellest episoodist lugesin õigupoolest raamatust, seal oli selle kohta veel kirjutatud “talusid armastust” ja ma mõtlesin, kesse jobu on niiviisi “made love” tõlkinud. Olles seda raamatut juba varem lugenud, teadsin, et selle üheöösuhtega panid kaks mingisugust nõida või jumalannat mulle valve peale – isegi stseeni kirjelduses oli sees lause, kuidas korraks välgatasid mu silme ees rohelised tulukesed, tundus, nagu oleks kahe jumalanna silmist sähvatanud smaragdne kiir. Aga esimesel korral ei olnud ma osanud sellele veel erilist tähtsust omistada, smaragdne kiir, siis smaragdne kiir, kindlasti lihtsalt mingi kirjanduslik tilulilu ja puhtalt ilu pärast sisse pandud. Teisel lugemisel oli muidugi selge, et sellest ajast peale nad saidki mu tegevusel silma peal hoida ja see detail oli narratiivselt tegelikult oluline.

Mu tegelasel oli seal unes armsam nimega Brian, kes sai dissidentluse käigus või muidu surma. Aga kuna seal ärkasid kõik surnud kord aastas üheks päevaks üles, siis käisin ma tol päeval alati surnuaial tal külas, et oma armastust konsumeerida.

(ep. ütles hiljem selle kohta, et klassikaline viljakusrituaal, k.a see, et kalendaarne seks toimub tsükliliselt sureva ja elluärkava tegelasega).

Pärast surnuaial käimist läksin koju, nuusutasin kuivanud pesu ja üritasin aru saada, kas haisva pesuvee hais on välja läinud või ei.

——————————————————————————————————————————————————
Nüüd tagantjärgi vaatan, et kõik see on üks paras esimese isiku perspektiivi puudumise haiguslugu – alati on minategelase taustal veel mingi vaatleja, kes teab rohkem kui tegelasmina ja saab tolle tegevust kritiseerida.

Kultuurierinevused

juuni 18, 2015

Viimase kuu või kahe sees olen ära vaadanud kaks filmi, mille mõlema peategelane on naine, kes pole enam just plikakene, ja mõlemas lähevad sündmused õieti käima sellest, et naine jäetakse maha. Ameerika omas on see mahajätja siivsalt abikaasa (no selles mõttes ameerikalikult siivsalt, et näe, ikka korralik naine, mitte mingi armukesepidaja), Prantsuse omas armuke.

Ameerika filmi peategelasel oli esiotsa põletav probleem, et ta on juba üle neljakümne ja nii vanad naised on teatavasti nähtamatud. Mida eksplitseeriti sellega, et kui noorem mees kohvikus temaga viimaks juttu tegema tuli, siis ainult tooli laenamiseks.

Prantsuse peategelane sõnastas oma probleemi seevastu: “Ma olen armunud naine, keda on reedetud.” Tema kokkupuude noorema mehega – kes oli ainult natuke vähem statist kui see Ameerika filmi noormees – käis nii, et noorem mees sebis ta baaris ära, tahtis pärast purjus üheöösuhet kaasa tulla ja kui naine teda kaasa ei võtnud, karjus igaks juhuks järele: “Ma armastan sind!”

Et ikka päris selge oleks, lõppes meerikamaa film sellega, et naine sõitis Euroopasse oma kunagisele armastusele külla ja küsis kaadritaguse häälega vaatajalt, kas see ikka teab, et Euroopas arvatakse, et naise parim aeg saabubki alles keskealiselt; ja Prantsuse filmis ei tulnudki vanus lahendamist vajava probleemina üldse üles; lahendamist ja ülesaamist tahtis õnnetu lõpuga armastuslugu või õigemini kaks sellist armastuslugu ja viimaks neist üle ka saadi.

Mulle meeldisid mõlemad päris hästi, aga pärast “Bettie läheb ära” vaatamist tõusis see, kui tähtis asi on “Keskealise naise kättemaksus” iga, kuidagi eriti esile – justkui tegemist oleks hoopis teemaga “kuidas õppida kroonilise haigusega elama”. Ärgu minust nüüd valesti aru saadagu, midagi hullu ei olnud, vanus ei olnud seal kõige tähtsam asi ja sellest ei räägitud kogu aeg. Teise filmi taustal torkas lihtsalt silma, et see oli üldse mingi teema, eriti arvestades, et Christine Lahti oli oma osatäitmise ajal 16 aastat noorem kui Catherine Deneuve enda rolli tehes (linastumise ajal 54 resp. 70).

(Sellest raamatust on juttu.)

Hästi põgus kokkuvõte: nagu “1984” ja “Hea uue ilma” ristsugutis oleks jutustatud Bertie Woosteri häälega – ainult et erinevalt päris (“päris”, heh. Wodehouse’i omast) Bertie Woosterist ei ole tal Jeevesi ja ta areneb juba selle üheainsa köite jooksul millekski vähemwoosterlikuks.

Paar passaaži (eriti koolihindamise oma) tõid meelde ka Carrolli Alice’i-raamatud.

Lugemine pani edasi lugema (nagu ikka): lustisin tükk aega internetis neljavärvitrüki ja värvilahutuse eri võimaluste kallal.

Ja mõjutas taju: astusin end segilugenuna uksest välja, taevas oli pilves, päike paistis, värvid räiged nagu sellise imeliku ilmaga ikka ja ma tabasin end mõtlemast, et ei tea, kas riiklik värviamet on arvestanud täna nendega, kes neid värve ei näe, ja värvid liiga kõvasti peale keeranud.

Eile liigutasin pead peegli ees edasi-tagasi ja uurisin, kas mu pupillid ikka käivad suuremaks ja väiksemaks.

————————————————————————————————
Lisan ka vikilingi, seal on natuke ülevaatlikum teave, Fforde’i enda sait on rohkem nagu juba valmis fännidele mõeldud.

————————————————————————————————
PS: mõtlesin nüüd, et raamat istub ka 19. sajandi kirjanduse ühte lemmikmalli, kus noormees siirdub elama uude kohta, saab teada, et asjad ei ole nii, nagu ta arvas, ja lojaalsus tuleks mujale paigutada; ja lõpetab raskete valikutega, mis ei ole eetiliselt ühemõtteliselt head. Kui selle oleks kirjutanud näiteks Dumas, võiks nüüd järgedest oodata allakäiguteed – kuidas kunagine idealistlik noormees lõpetab ikkagi d’Artagnani kombel absoluutset võimu teenides, olles lootnud seda kunagi seestpoolt õilsamaks teha. Isegi vestlus n.ö Richelieuga on esimese osa lõpus olemas, aga ühe tähtsa erinevusega: Richelieu ja d’Artagnani vestluse kujutamine läheb ühel hetkel selgelt Richelieu vaatepunkti üle; “Shades of Grey” võimuesindajaga peetud vestlust näidatakse peategelase pilgu läbi. Võib-olla annab see põhjust loota optimistlikumaid järgesid.

PPS: kuigi mine tea, mida optimistlikum siinkohal tähendab. Mõtlesin ka seda, kuidas nii protagonisti kui ka tema antagonistist ühiskonna eetilised valikud näikse olevat utilitaristlikult põhjendatud – ohvrid on õigustatud, kui sedakaudu – ja vahel tõesti õige kaudu – saab päästa rohkemate elu, paljude huvid kaaluvad üksikute huvi üles. Lihtsalt ettekujutus paljude huvidest on erinev – ja samuti sellest, kumb tee toob kaasa vähem ohvreid; ja kumbki pool usub nähtavasti, et teine pool on ohtlikum. See tõlgenduskahvel annab juba ise mõista, et kapitaalselt halvasti saab minna mõlemat pidi (ja kauges minevikus on miskitpidi juba läinudki, sest see maailm ei ole ju lihtsalt antiutoopia, vaid maailmalõpujärgne antiutoopia; ja süsteem paistab olevat loodudki vanade vigade vältimiseks).

Mõnes mõttes paistab siin lugejale sama dilemma, mis “Igaviku lõpus”, aga see ei ole samade eetiliste argumentidega letti löödud, ei ole õigupoolest üldse sama dilemmana sõnastatud. Või vähemasti peategelaste seisukohalt on see sõnastatud “hukkuvad tuhanded, aga see võib päästa miljoneid” või umbes nii, ma täpset tsitaati ei viitsi praegu otsida.

PPPS (huvitav, kas sellest tuleb mu postskriptumirohkeim postitus?): leidsin isegi eestikeelsest veebist midagi, nii et olgu siin link ka veidi tavapärasemale ülevaatele, kus öeldakse, millest raamatus juttu.

Leidsin ometi sellise meesteks ja naisteks liigitamise testi, mis vastab minu loogikale: kus ühe soo omaduste suur skoor ei vähenda teise oma, vaid tulemus on punkt kahe teljega pinnal. Mulle on alati tundunud, et mõni inimene on korraga mõlemast soost, mõni pole õieti kumbagi ja ainult osa on ühest või teisest soost. Igatahes testisin ennast ja sain umbes täpselt naise ja androgüüni vahele – naiseskoor 104, meheskoor 100 (mis on sellised keskmised tulemused, väga mehed-naised saaks 145 punkti). Mind ei hämmasta sugugi (hi-hi), et mõlemas punkte sain, ainult see on üllatav, et mõlemas nii vähe, ma oleks omast arust ikka palju isasem ja emasem veel. Selline tõsiteaduslik jutt täna siis. (Tantsisin täna jälle üle tüki aja meherollis, huvitav, kas see kallutas midagi kuhugi.)