Kirjanduslik tähelepanek

Kas keegi teine ka on mõelnud, et “Mary Poppinsi” sarjast “Johni ja Barbara lugu” on lasteversioon “Lilledest Algernonile”?

(See ongi ilmselt see, mis “Mary Poppinsi” nii heaks teeb: ei heitu sünguse ees.)

Elasid kord eite-taati

Mina (tuhnin internetist jõululaulunoote, leian just ägeda laulu noodi).

A. (tuleb koju, lumesadu, jalad väsind).

Mina (jorisen “Xicochi, xicochi”): kuule, kas sa ei taha ikka sinna peole tulla tantsima?

A.: Ei taha.

Mina: Seal antakse süüa! (Tegelik tagamõte: me võib-olla laulaks seal ja A. kuuleks ka, kui ilusti me laulame.)

A (heidab hävitava pilgu, pikk paus).
Kuule. Ma ei tea, kas sa oled tähele pannud. Väljas sajab lund.

Mina: Olen. Mis see asjasse puutub?

A: Väljas sajab lund! Inimesed kannatavad! Sul võiks olla sündsust vähemalt mitte… rõõmsalt laulda!

Mina: 🎵 Oh the weather outside is frightful. But the fire is so delightful. And since we’ve got no place to go. Let it snow, let it snow, let it snow.🎵

A. (pööritab kuuldavalt silmi.)

Enterluulet

I

Kuskil on need,
kes oskavad,
jaksavad,
teavad
ja kel tuleb välja.

Kunagi minagi ehk.

II

Keegi ei oska,
ei jaksa, ei tea,
ja neilgi ei tule.

III

Kunagi oskasin,
jaksasin, teadsin
ja tuli.

————————————————————-
(Sisuliselt samal teemal, mis kunagine täiskasvanud inimese oopus.)