Vanemad maskikombed

Meil on maskiaeg rohkem kui ühes mõttes – kostümeeritud talvehakuriituste aeg on kohe käes!, õige aeg lasta Jacques Bonnet’l* ballimälestusi heietada. Heietas ta neid 1713, aga mäletas tunduvalt vanemaid aegu, kui Louis XIV oli veel noor mees. Kui heatahtlik lugeja viskab pilgu originaalile ja näeb mõnda viga, parandagu ta mind hellasti! samamoodi olen tänulik, kui keegi oskab mõnd detaili kommenteerida.

Ja olgu see siin tagavaraks seks puhkus, kui keegi kuskil hakkab meenutama, kuidas minevikus olid kõik kombed nii peened, nii peened.

***

… Ent ajapikku võeti nõuks pidada öiseid balle, kuhu tuldi ainult maskiga ja pärast südaööd, et jätta peoperemeestele vabadus õhtust süüa ja oma sõbrad kokku koguda, sest maskid paistavad alati ise peoperemeesteks muutuvat niipea, kui nad on sisenenud, kui pidu ei ole just mõne printsi või auväärse isiku pool. Seepärast ei olegi igaühel võimalik niiviisi avalikkuse meelt lahutada, jätmata end maskide meelevalda: see on tava, mida on ebameeldivuste vältimiseks sestsaadik alal hoitud.

On ka teada, et maski ballil avalikuks teha ei tohi, kes ta ka ei oleks: mis näitab meile, et need, kes maskiballi lõid, ei jätnud lisamata nõudmisi ja reegleid, et hoida seal korda, mis on meie rahva kommetele sobilik.

Mask võib võtta lausa vabaduse ballikuninganna tantsule kutsuda, olgu või kuninglikku verd printsessi, isegi kui too on maskeerimata; nagu ma nägin sündivat ühel ballil, mille kuningas Versailles’s korraldas, kus ühel maskil, kes oli halvatuks maskeeritud ja vanasse tekki mähitud, oli jultumust võtta tantsima Burgundia hertsoginna**; viimane suvatses kutse vastu võtta, et mitte ballikorda rikkuda; pärast saadi teada, et see mask oli kõigest lihtne õueametnik; sellegipoolest ei pandud seda talle sugugi pahaks, sest niisuguse voli maskiball kord juba annab.

Karnevali ajal peab kõigil maskidel olema ballile vaba sissepääs, eriti pärast südaööd. Komme, mille mõni kõrge isand on hiljuti võtnud – lasta maskid sisse ainult piletiga – käib üldisele vabadusele ja maskiballide institutsioonile vastu, sest maskeerimise mõnu seisneb äratundmatuses ja selles, et sisse pääseb sama vabalt nagu neile toredatele ballidele, mida kadunud Monsieur*** pidas Palais Royalis, kus käimist kogu Pariis uhkelt maskeerituna nautis, rääkimata sellest, et värskendavat suupoolist oli seal külluses; apartementidessse oli laiali paigutatud viis või kuus viiuliansamblit.

Mis puutub vabadusse karnevali ajal ballidele pääseda, meenub mulle lugu, mis juhtus kuningaga härra eesistuja de N… pool, kes korraldas ühe oma poja pulmadeks Blancs-Manteaux’ tänava tagumises otsas balli. See sündis ligi viiskümmend aastat tagasi.

Kuningas, kellele meeldis vahetevahel incognito mööda balle käia, jõudis eesistuja de N… ballile saatjaskonnaga, mis koosnes kolmest tõllatäiest õukondlastest; kogu teenijaskond kandis valdavalt halli livreed, et neid ära ei tuntaks. Aga šveitserid****, kellele oli antud käsk lasta maske sisse ainult piletiga, keeldusid kuninga seltskonda sisse laskmast, kuigi südaööst oli juba tund aega möödas. Selle keeldumise peale käskis ta uksele tule otsa panna: kohe läksid teenrid ja hankisid esimeselt ettejuhtuvalt vürtspoodnikult tosina haokubusid, mis pandi vastu peaust ja süüdati tõrvikutega põlema. Šveitserid, kes olid sellisest jultumusest rabatud, läksid andsid sellest teada härra de N…ile, kes ei kõhelnud ja andis šveitseritele käsu kõik uksed lahti teha, sest tal oli kõva kahtlus, et küllap on tegemist väga kõrgest seisusest isikutega, kui nad nii hulljulgelt talitavad. Kogu saatjaskond sisenes õue ning võis näha, kuidas ballile ilmus kaheteistkümnest imetoredais ehteis maskist koosnev seltskond koos lõputu hulga maskeeritud teenijahingedega, tõrvik ühes käes ja mõõk teises; nii et see äratas austust kõigis, kes olid sinna kokku tulnud. Härra de Louvois*****, kes oli kuninga seltskonnast, tõmbas härra de N kõrvale; ja olles oma isiku avaldanud, ütles talle, et tema on kogu seltskonnast veel kõige tühisem tegelane. Sellest piisas, et panna härra de N… oma viga parandama; ta lasi ballile tuua suurte vaagnatega suhkrustatud puuvilju ja kompvekke; kuid preili de Montpensier******, kes parajasti tantsis, andis ühele vaagnale jalaga, nii et see õhku paiskus. See tegu ajas härra de N….i veelgi rohkem ärevile, aga suurem halb jäi sündimata tänu kuninga mõistlikkusele, kes vaigistas printside ja printsesside nördimust, et neid ballile sisse polnud lastud, ja nõnda lahkusid nad, laskmata end ära tunda ja olles tantsinud nii palju, nagu tahtsid.

Järgmisel päeval jutustasid inimesed, kes ei teadnud, et kuningas ise seal kohal oli, seda lugu kuninga ja kuninganna-ema lõunasöögil: nad kiitsid maskide teguviisi heaks ja ütlesid, et maskidel peaks karnevali ajal ballile pärast südaööd vaba sissepääs olema; ja kes seda lubada ei taha, ei peaks üldse balli pidamist ette võtma. Sellest otsusest sai omamoodi seadus.

/järgneb…/

* Temast on vähe teada, natuke juttu on siin artiklis Bourdelot’ ja Bonnet’de muusikateosest; sealt leidsin ta eluaastad 1644-1724.
**Ilmselt peab silmas Savoia Marie-Adélaïde’i.
*** Oletan, et mõtleb Orléansi Philippe’i, Louis XIV venda, kellel olid tõesti väga ekstravagantsed peod.
**** Eeldan, et tegemist polnud päris šveitsi kaardiväega, kuna see ei olnud isegi mitte õukondlase maja.
***** Ilmselt Louvois’ markii François-Michel le Tellier.
***** Arvestades, et pidu pidi toimuma 1660. aastatel, peaks see olema Anne Marie Louise d’Orléans.