Juhtumisi

Muidu ei mäleta, mis ma täna öösel unes nägin, aga vahetult enne ärkamist oli nii: paar astet oli veel jäänud trepist üles minna ja mina ei suutnud järsku otsustada, kumma jalaga astuda, jooksin täiesti lukku ega suutnud enam üldse liigutada. Ainult häält teha, et oma muret kurta, uskumata, et keegi usub.

Mispeale tuli tegelane, keda ma teadsin suvalise lõuapoolikuna, võttis mul küünarnukist kinni ja toimetas mu neist kahest astmest üles. Asjalikult ja ilma lõõpimata.

Ärkasin tänumeeles üles ja hakkasin mõtlema: oot-oot, keda ta mulle meenutas. Tundub, et kõige rohkem seda tegelast, kellega juhtus eile vaat selline lugu.

Lähen tantsuproovi, hakkan maja uksest sisse astuma, vastu tuleb hästi rõõmsa näoga kena brünett meesterahvas ja küsib: “Are you ????a?”
Sest täpselt nii vähe ma sellest nimest kuulsin ja aru sain.

Ütlen “I’m sorry?”

Ja saan vastuseks täpselt sama kuuldamatu nimega “Are you ????a?”

Sain aru, et pean oma täpsustavat küsimust lühendama, millest tuli selline dialoog – pangem tähele, et selleks kellaajaks polnud ma veel commedia dell’arte etendusel, see tuli paar tundi hiljem:

– Who?
– You!
– Who?
– You!
– Who?
– You!

Ja nii edasi.

Kuni ma suutsin teha jõupingutuse, et tsükkel katkestada ja küsida, et ei-ei, ma mõtlen, et kes ma peaks olema.

Mispeale tuli muidugi välja, et ma pole see, kes ma pidin olema, tõsiasi, mida mina olin algusest peale kahtlustanud.

Mis pole ometi päris enesestmõistetav, sest te ei kujuta ettegi, kui tihti mul on juhtunud, et ma olengi see, kes ma pidin olema.

See üks kord mu elus, kus Elmari muusika sobis

Klari märkis Ritsiku pool, et ei suuda leiutada ainsatki konteksti, kus Elmar sobiks.

Mulle üks juhtum meenub.

Sellel on eellugu, mis algab sellest, et jõudsin vastu ööd kuhugi väikesesse Lõuna-Leedu bensujaama, pisut lööduna – pool tunnikest varem olin Poola-Leedu piiri valuutavahetuses avastanud, et mu väike zlotirull on haihtunud, mis jättis mulle halva maigu suhu (mul oli ettekujutus olemas, kelle käe läbi see haihtus) ja mind peaaegu rahatuks.

Näputäis litte mul veel oli, nii kolme kohvi jagu. Lobisesin müüjaga, kes leidis nagu ma isegi, et mul pole mõtet praegu öösel hääletada – kõik, kes sõidavadki, plaanivad nagunii varsti magama keerata. Parem tiksuda soojas jaamas ja jagada oma vähene raha hoolikalt öö peale ära. Kakao, kakao, ütlen ma teile! Kakao on sellises olukorras inimese sõber, sest selle sees on sama raha eest kõige rohkem kaloreid.

Müüja – kes nägi välja nagu Adam Driver, kui nüüd tagantjärgi mõelda, aga siis teadsid Adam Driverit muidugi ainult tema päristuttavad – oli ka kenasti osavõtlik. Kui ta oli natuke aega vaadanud, kuidas ma oma sente loen, tuli temalt varsti pakkumine: “Meil on ainult praegu selline eripakkumine, minuti pärast algab: kes ostab sooja joogi, saab sinna juurde tasuta võileiva!”

Mille ma tänulikult ära kasutasin.

Ning mõni tund hiljem tuli veel selline pakkumine: ta lubaks mind tagaruumi, kus ma saaks külje maha panna, kui ma olen valmis end äratuse peale kohe kokku pakkima, nagu poleks mind seal kunagi olnud, sest ülemus tegelikult ei luba, aga esialgu ülemust veel kohal ei ole ja äkki selle vahetuse jooksul ei tulegi.

Mille ma tänulikult ära kasutasin.

Ülemust ei tulnudki, jõudis hommik, Adam Driver sõitis koju, kahetsedes, et tal pole mõtet mind peale võtta – tema läheb kõigest Marijampolėsse, aga sealsamas bensukas peatub palju rekkasid, raudselt läheb mõni vähemalt Lätti.

Võtsin oma viimaste müntide eest veel ühe kohvi, tegin vetsus hommikutualetti ja kõndisin värskelt parkimisplatsile, kus veoautojuhid hakkasid virguma ja autost välja ronima.

Ja ennäe, seal on Eesti numbrimärgiga auto, kust ronib välja eresiniste silmadega sõbralik juht Võru Autobaasist.

Kes on kohe valmis mind Eestisse ära viima, kui ise omadega valmis saab.

Nii, nüüd me siis sõidame: imekaunil hommikul, kus valgus ise on veel nähtav, sest madal päike kuldab hommikuhämu, läbi selle laugete küngastega Leedu maastiku, mis Mickiewiczi meelde toob, ning sõbralik sinisilmne lokkispäine Võrumaa mees vaatab mulle otsa, särav naeratus kuldpruuniks päevitunud näos, ja mõtleb kuuldavalt: no mis plaadi me peale paneme? Seda ma alles kuulasin. Seda teist ma praegu ei taha. Paneme… Elmari tantsud!

Ja pole midagi öelda, selle päikselise hommikuga, turvalise teadmisega, et ma saan varsti koju, ning tema siniste silmade ja naeratuse juurde oli see kõige stiilsem heliriba.

See, mu armsad lugejad, on näide olukorrast, kuhu Elmari muusika sobis, aga ma tunnistan, et kõiki neid asjaolusid oleks tõepoolest raske taastada.

Töörõõmud ehk mütohuumor

Sain äsja üht vaidlust tõlkides teada, et Messiina väinast veab üle praamifirma nimega Caronte & Tourist. Päriselt ka, ma ei hanita, telli koht praamile kasvõi täna.

Tõlgin, sest Itaaliamaal on kreeka nimed oma kuju võtnud: Caronte on itaalia versioon Charonist.

Jääb veel küsimus, kas Piibeleht all ja Vestman peal Sitsiilia on allilm ja Mandri-Euroopa pealilm või vastupidi. Eriti segaseks teeb asja, et selleks kohaks, kustkaudu Pluton Persephone allilma vedas, on sealkandis peetud nii Sitsiilia Perguse järve (oleks ma Mägi Kurdla või keegi sarnane, kargaks ma siinkohal püsti, silmad põlemas: Pergus, Pergus, see on samahästi kui “põrgu”, mõistate? täpselt nagu sumerlased olid sõmerlased, teisisõnu liivlased, Mesopotaamia tähendab Mesipotimaad ja roomlased said oma nime, sest roomasid eestlaste ees!) kui ka Avernuse järve Napoli kandis.

Eks selliseid nimemänge harrastatakse meil ka, lambist meenub näiteks arboristifirma Vikatimees.