Halvad kemikaalid

Tahab jube head balansseerimisoskust ja põhimõttelist meelerahu, et leppida norutuju kui norutujuga ja mitte panna seda välismaailma arvele, näiteks “need, kes on justkui minuga ühest leerist, on nii lollid, et katku juukseid,” ja “need, kes on justkui teisest leerist, ei vaidle üldse inimeste, vaid õlgmehikestega, miks keegi mind ei NÄE”. Või “inimesed väljendavad ennast, nagu nad vihkaks mind, ja järelikult kõik vihkavad mind.”

Ei. Sisetundel, kes ütleb “sa võimendad praegu kõik ebameeldivad signaalid üle ja lihtsalt otsid oma halvale tujule põhjuseid,” on õigus ja ei jää midagi üle, tuleb selle va targa sisetunde najal balansseerida ja leppida sellega, et kogu aeg ei saa olla mõnus. Sisetunde najal, sest mõtlemine sellisel puhul ei tööta, nagu tahaks ta tõeks teha nende teadlaste juttu, kes on katsetanud, et sageli tehakse tunde ajel paremaid otsuseid kui hoolikalt läbi mõeldes. Või õigemini, mõtlemine töötab, aga vales suunas. Igavene ratsionalisaator selline.

Pagana raske on seda vales suunas kappavat mõtlemist seisma sundida, aga kuna ma alles võtsin suu täis, kuidas tuleb oma tujud üle elada nagu külmetushaigused, mitte neile põhjuseid otsida, siis au ei luba rumalusi mõelda. Hirmus lugu, kui liiga kõva häälega tarka juttu rääkida, ei saa pärast enam südamerahuga loll olla.

Õnneks tuli kurgutõve näol ka üks välismaailma põhjus vastutulelikult kohale ja ma saan nüüd toetuda sellele kargule, et see ongi päris külmetushaigus ja tuju on lihtsalt üks sümptom. Oleks veel palavik ka, siis oleks ma eriti rahul, praegu tuleb leppida kõigest nõrkuse või alapalavikuga või misasi see ongi, kui keha normaalseid kraade üles ei võta, ja mis mõjub meeleolule tegelikult rusuvamaltki. Mu ratsionaliseerimismehhanism on kahjuks nagu nõukogude armee komisjon, kes aktsepteerib haigustest ainult palavikku, muidu aja või suust verist vahtu välja, ikka ei loe.

Argikultuur ja keelepragmaatika

Harjutasin end pärast haigust (jah, JÄLLE, aga töö oli seekord kiire ja korralik, üheks päevaks palavik kõrgele üles ja pärast seda kõigest mõõdukas zombisus) ettevaatlikult välisõhuga ja kulgesin mälumängule ja tagasi – peaks olema selline hea rahulik meelelahutus, kahe kulgemise vahele saab tükk aega soojas ruumis diivanil logeleda, ja koht kah selline, et kulgeda saab suuremalt jaolt bussiga. Võib-olla viga, sest täna olen selle peale eriti zombistunud – zelline öhuballi alla neelanud zombi bealegi – , võib-olla oleksin zombistunud nii või teisiti.

Tuleb plokk, kus esimene küsimus on Lenini sünni- ja surma-aasta kohta – niipea, kui ma seda näen, vallandub mu rinnust täie häälega “Issand jumal!”.

Läheb kaks sekundit ja ülejärgmises lauas vallandub kellegi rinnust veel täiema häälega: “JEESUS KRISTUS!”

Täna selle peale mõeldes meenus budistilikus peres kasvanud, katoliku koolis käinud jaapanlanna jutt, et kui ta lendab lennukiga ja kardab alla kukkuda, palvetab ta Jeesuse poole. Aga kui istub peldikus ja kõht on kole kinni, siis Buddha poole.

*

Kas ma olen ainus, kellele tundub, et “eeskirjade tõsine eiramine” kõlab kuidagi hipsterlikult? Selles mõttes, et eiramine peaks ju olema nii ükskõiksuse kvintessents. Aga tõsiselt tähendab siis, kui juttu on millegi tegemisest, umbes sama, mis püüdlikult. Hi-hi-hii, kujutan praegu ette liikmesriiki, kes tohutult pingutab, et mingi eurotoetuse valesse kohta nihverdamine paistaks justkui kogemata. MItte selleks, et vähem süüdi jääda (sest see raha nõutakse tagasi niikuinii), vaid sellepärast, et muidu ta ei ole lahe.

Harjutusi algajatele

Vigisesin õhtupoolikul, kuidas ma oleks kindlasti palju tolerantsem, kui ma oleks kangelaslikum – jah, oleks ma julgem, salliks ma argust palju paremini.

Õhtul, kui ma tikku põlema ei saanud, leidis A., et viimane aeg mulle välgumihkel muretseda, selline, mille kasutamisega isegi mina hakkama saan. “Ma kardan välgumihklit,” vaidlesin mina. “Noh, sa tahtsid julgust harjutada,” ütles A.. Jah, mis mul nüüd tõesti üle jääb.

Unezooloogiat

Nähtavasti selle peale, et me oma kasse piinlikult sageli “tibuks” kutsume, nägin ma unes mingit kassi ja tibu hübriidi. Enam täpselt ei mäleta, oli ta tibupeaga kass või kassipeaga tibu.

Reis

Hotellis ventilaator kohises öösel, välja lülitada ei saanud, ja et ma magada saaks, kujutasin ette, et olen Rootsi laeva peal sõitmas, mootorid mürisevad, varsti jään magama, juba homme kõnnin Stockholmis ringi, õpin barokktantsu, käin Örtagårdenis söömas ja suhtlen veel selle tüdrukuga, kellest ma kunagi alguses arvasin, et ta ei salli mind, aga pärast tuli välja, et tal on lihtsalt selline eestlaslik suhtlemismaneer, mida ma rootslaselt ei osanud oodata ja mida ta ise ehku peale põhjendas sellega, et elab Ameerikas.

See laeva-asi teeb mul ikka meele rõõmsaks, ka Lutsu raamatukogus teeb ventilaator ühes vetsukabiinis seda häält ja nii ma käin seal vahel paariks minutiks laevaga sõitmas.

Aga seekord ei hakanud hea ja rahulik, hoopis mure tuli: mis siis, kui laev läheb põhja? Ilm oli just vastikult külmaks ja tuuliseks läinud, sellises külmas vees kaua vastu ei pea.

See oli väga ootamatu hirm. Päris laeva peal sõites pole ma seda kunagi tundnud: vesi on lapsest peale kuidagi kodune ja turvaline element, ei tule nagu selle pealegi, et seal sees midagi juhtuda võiks.

Ega ma õigust öelda niisama vee pärast muretsenudki, kogu see külma vee jutt on üks rumal ratsionaalne jutt puha. Laevaga põhja minnes oleks tegelik mure kuhugi laeva kõhtu lõksu jääda.

Vaatasin laeakent ja selgitasin endale, et mul on aknaga kajut. Siit hüppan kohe välja, enne kui laev külili keerab. ID-kaart tasku, kõik soojad asjad selga ja välja.

Ratsionaalsus segas vahele ja soovitas mõne ujuva mööblitüki kaasa haarata, mille najal puhata. Öökapp? tundus hea mõte, kuni ma hakkasin kahtlustama, et ta läheks vett täis. Kolinal põhja. Vaatasin ringi asjade järele, millel ei oleks selliseid ohtlikke täituvaid õõnsusi. Puust pesukuivatusrest! Lahendus käes.

Jäin mõtlema, miks mulle voodi pähe ei tulnud, kuni taipasin, et voodist ei mõtle ma kui ujuvast puutükist, mille najal rinnutada. Voodi on päris turvaline parv, see suur tükk, mis pooleksmurdunud laevast järele jääb ja kus saab rahumeeli nädalate viisi sõita. See pisiasi muidugi ka, et ta ei mahuks läbi laeakna välja.

Igatahes ei olnud see arutamine rahustavalt ja uinutavalt mõjunud, niisiis otsustasin, et see ventilaator on Kunda jõgi ja asi ants.