Geoloogiline liigitus

Vaatasin bussiaknast Andaluusia maastikku ja mõtlesin, küll on meie künka ja mäe definitsioon tüütult kvantitatiivne. Mul on parem: mägi on see, mille on teinud tektoonika. Küngas on see, mis on kokku uhutud.

– Mägi võib ka vulkaaniline olla, ütles ep.

– Ikkagi maa seest. Mägi on see, mis tuleb maa alt, küngas tuleb maa pealt.

– Mägi tuleb tulest, küngas veest.

– Üks tuleb maast, teine taevast. Ühe on teinud Pluton, teise Zeus.

Kiire kuulutus

Niisiis. Nädala lõpus saab meid Pärnu hansal tantsimas näha, isegi kaasa tantsida, kui tuju on.

Reedel kl 18 pärimuslaval Prantsuse 16. sajand – seal saab kindlasti kaasa tantsida – laupäeval Mohri aida hoovis kl 15 ja kl 20 Inglise-Prantsuse 17.-18 sajand (osa mustritantsud, osa paaris-seltskonnatantsud, paar lavatantsu ka) ja kell 23 sealsamas Itaalia renessanss (peamiselt Toscanast, üleminekustiil pehmelt vararenessansilt jäigemale ja kandilisemale hilisrenessansile).

(Nagu näete, jonnin ma ega taha hästi Prantsuse varauusaja kohta “renessanss” öelda, sest mis neil seal keskaja lõpus ikka nii väga taasünnitada oli, ma julgen öelda, et nn keskaeg oli sealkandis antiigist palju õitsvam periood, aga lihtsalt “varauusaeg” kah ei saa öelda ja vajab sorteerimist, sest Rabelais’ ajastu oli hoopis teise õhustikuga kui Molière’i oma, ja ka mood nägi teistmoodi välja; seega mis mul vaesel muud üle jääb kui sajandeid nimetada.

Pagan, miks ma ei ütle siis Rabelais’ ja Navarra Marguerite’i aeg? Rumalusest ilmselt.)

Ah jaa. Reedene kontsert on elava muusikaga ja elava muusikaga on hea lihtne inimesi õpetada, seega panin sinna kohe ekstra õpetamistantsu sisse (kuigi kui keegi saab lihtsalt vaadates aru, kuidas mõni tants käib, siis võib kaasa haakida juba enne). Aga kui keegi siit peaks nüüd plaanima mõnele laupäevasele kontserdile tulla: kas ma peaks ka sinna mõne õpetamisloo plaanima, isegi kui seal on konservmuusika?

Maagiline olustik

Tänu Indigoaalase kommentaariumile lugesin taas Jaiki üle ja vaat, mis mõte tuli: see Jaigi vana Võrumaa on nagu Islandi saagade maailm. Kõik sündmused on loogilised ja argised ja sama loogiliselt ja argiselt on aeg-ajalt vaja mingite tontide või nõidadega õiendada. Isegi kui jutustamise stiil on erinev – Jaigil on näiteks tihti selge jutustajahääl tegelaseks.

Kui ma vahel olen jauranud, et ulme ja maagilise realismi vahe on see, et ulme küsib: mis oleks, kui? ja maagiline realism kirjeldab pigem maailma nii, nagu ta esimese emotsiooni pealt kõige loogilisem tundubki – asjad hauvadki plaani ja kui koogitainasse nutta, hakkavad ka koogisööjad nutma – , siis see saagade või Jaigi maailm justkui vastaks maagilisele realismile, aga tundub ikkagi kuidagi erinev. Ma mõtlen praegu, et see erinevus on enesestmõistetavus. Maagilise realismi kirjutaja on teadlik, et see ei ole üldaktsepteeritav maailma tajumise-kirjeldamise viis, kuigi vahel tundub nii loogiline; nad teavad, et nad kirjutavad alternatiivsest pilgust ja elavad suurem osa ajast sellest väljaspool. Saagakirjutajatel ja Jaigil see ongi see maailm, kus nad elavad ja mismoodi seda veel peaks kirjeldama?

Ja ometi annaks samamoodi kirjeldaja uhhuutajate maailmakirjeldust ja selle moodi nagu kah ei ole, uhhuutajad mõjuvad võltsimalt. Kahtlustan, et uhhuutajad on liiga eneseteadlikud – isegi kui nad usuvad, et nende kirjeldus on See Õige, tajuvad nad samal ajal iseennast teistega võrreldes alternatiivsena. Ühesõnaga, nende maailmakirjeldus on kogu aeg ja hästi kõvasti enesekirjeldus, üks suur identiteediloome.

Kultuuri kasulikkusest

Katsun ühele 15. sajandi tantsule (see on üks neist, millel vanasti oma kindlat muusikat ei olnud) muusikat valida, jõudsin otsaga Robert Mortoni “Relvis mehe” töötluseni – see “Relvis mees” oli üks neid oma aja lorilaule elik džässistandardeid, millest iga enesest lugupidav helilooja vähemalt ühe versiooni tegi ja kõvemad neist ka terve missa; ja ühtlasi hea näide sellest, kuidas prantsuse muusikas käib rütm üsna loomulikku kõne- või hingamisrütmi pidi ja taktimõõt lohiseb kuidagi sabas (mis ei takista neil ometi sinna loksuva meloodia peale range rütmiga ehitisi rajada), ma olen sellest varemgi kirjutanud, mh selle varasema moteti näitel, kus on olemas nii vaba vundament kui ka range pealisehitis.

Ah, ma pean kunagi ikka süüdimatu artikli kirjutama, kuidas see rütmivabadus selgitab, miks courante’i põhisammu algus muusika suhtes loksuma läks, kui taktijooni vaadata (miks läks, miks läks – mis tal minna, kui prantslasi muusikas nagunii taktijooned eriti ei huvita. Löök või eellöök? mis seal vahet on? nad ei pannud küllap tähelegi, et midagi kuhugi loksunud on).

Aga kuhu ma nüüd jäingi. Kaks esitust tunduvad võrdselt rütmilised, mulle meeldis rohkem see ilus türklane (talle paistab kogu aeg nalja tegevat, et laulus räägitakse türklasega võitlemisest), A.-le jälle see, kus on trumm ja pasunad.

“See pasunatega mees mängis Covidi-isolatsiooni ajal kõik hääled ükshaaval sisse,” seletasin mina. “Tegi ühemehebändi.”

Mõtlesin ja lisasin: “Türklane teeb ka põhimõtteliselt ühemehebändi. Ise mängib ja ise laulab.”

“Parem ikka kui jututubades riigisaladusi jagada*,” vastas A.

Vat milleks on kultuuri vaja, inimesed!

———————————————————————–
* Eesti meediast pole see tglt vist läbi käinud, aga see Discordi jututuba – kontingent paistis olevat relvaobsessiooniga inceli tüüpi – tekkinud või siis vähemalt elavnenud just korontiini ajal. Õpetage oma lastele kauneid kunste, isegi kui uut pandeemiat ei tule, jäävad inimesed vahel ka niisama nakkushaigeks ja siis on neil kodus istudes midagi sisukamat teha.

Möödaminnes

Juutuub küsis mult just “kui relevantne äsjane reklaam oli?” ja neil ei olnud seal vastusevarianti “ei tea”. Mis on ebaaus, sest mina üritasin siiralt meenutada, mis pagana reklaam see just oli, mille möödumise sekundeid ma passisin, ja ikkagi oleks ainus aus vastus olnud “ei tea”, sest kuidas ma saan hinnata asjakohasust, kui mul pole õrna aimugi, mis seal üldse oli?

Mis on ka põhjus, miks ma kahtlustan, et need reklaamid on mõeldud tasuta vaatajate karistamiseks, mitte reklaamiraha teenimiseks. Milline täie aruga firma maksaks raha vaatajate eest, kes ei vaata? raudselt võtab juutuub neid tasuta näidata, et vaatajatelt reklaamivabaduse eest piletiraha saada. Ainus loogiline seletus.

Tänulik moment

Kui kohvipakk kukub käest, aga ma püüan ta kinni ja ta jääb õigetpidi, nii et kohvi ei lähegi maha.

Selliseid väikesi imesid peab märkama, muidu jäävad meelde ainult hetked, mil pakid laiali pudenevad, kohvitass oma sisu printerisse kummutab ja võileib alaspidi kukub, guacamole‘ga riisivahvlist rääkimata, ja ma seejärel põrandale jäänud löga sisse astun ja ühtlasi seelikuserva ära määrin, ja tundub, et maailm ongi ainult nii kuri.

Ei, pidagem meeles, mõnikord jäävad pakid ka õigetpidi ja näiteks praegu joon ma juba teist kohvi ja polegi veel klaviatuuri loksunud, printerist ja krabinuudlisalatist rääkimata.

Need prantslased…

Tavainimene kirjeldas oma vaimuka (nagu alati!) Houellebecqi-rappimise vahele, kuidas vanamees suutis vähemalt regionaalsest kokakunstist nii ahvatlevalt kirjutada, et äratas huvi juustu ja veini vastu.

Ma kuulasin jälle haruldasel kombel töö juurde muusikat (olen juba päevi vaevelnud selle käes, et tööd tehes tuleb kohe uni peale, ja seekord otsustasin siis hajali kippuvale tähelepanule lisatoitu anda – töötas!), siirdusin “Pulp Fictioni” heliriba juurest Poème Harmonique’i sissemängitud-lauldud 17. sajandi õukonnalaulude juurde ja sealt ka nende rahvalaulu-albumi kallale. Ega neil kahel asjal väga suurt vahet ei olegi, õukonnalaul kasutas vanu ballaade ja võib-olla lekkis jälle sealt midagi rahvamuusikasse tagasi, nagu need asjad ikka käivad.

Ja on üks selline karm lugulaul, kus ema ja tütar jalutavad, ema küsib: miks sa ohkad? ja tütar vastab: mul on paha tuju, sest päeval olen ma neiu, aga öösel valge hirv, minu peale peetakse jahti ja kõige kurjemini peab mu vend Renaud. Ütle talle, et ta südaööni oma koeri kinni peaks! Ema läheb ja palub pojalt, et see koerad kinni peaks, aga hirv on juba maha lastud, ja lihalõikaja imestab: ennäe, hirvel on blondid lokid. Hirvest tehakse praad. – “Kõik on kohal, ainult minu õde Marguerite on puudu!” – “Sööge aga, mina olen aukohal – mu pea on vaagnal.” Edasi on eri variantides eri loetelusid, kus eri kehaosad täpselt on, ja mõnes otsustab vend patukahetsuseks seitse aastat särgiväel käia ja paastuda.

Siin on üks noodivariant ka.

No ja tunnen siis huvi, et kui levinud ja kui vana ja nii edasi. Loen, kuidas mõni näeb selles jälgi keldi preestrinnadest, kes varjasid end kristlike preestrite tagakiusamise eest loomanahka; osa jälle metafoori sellest, kuidas matriarhaalse tootemlooma asemele astub patriarhaat (vennad hakkavad õdede neitsilikkuse üle obsessima ja panevad aumõrvu toime), mõni seob seda Artemise tsükli metamorfoosidega – see jumalanna armastas neid, kes teda pahandasid, loomadeks muuta ja niiviisi surma saata.

Loen mina siis mina huviga blogipostitust, kuhu on lisatud hoopis teistsuguse meloodiaga kogutud versioon (mis mulle meenutas natuke “Marseljeesi”) ja räägitud loo eri variantidest. Ja millega postitus lõpeb?

“Grillitud hirve retsepte vt marmiton.org“.

Kuigi kuna kõige lõpetuseks viskab ta retseptinime “ahastuses hirv Melba moodi” ja viitab Prantsuse huumoriklassikule Pierre Desprogesile (tollel oli prantslaste söömishulluse kohta kild “hobune Melba moodi” ja üleüldse palju Melba moodi prepareeritud loomade nalja), siis oli Marmitoni viidegi ehk nali.

Enterluulet

I

Kuskil on need,
kes oskavad,
jaksavad,
teavad
ja kel tuleb välja.

Kunagi minagi ehk.

II

Keegi ei oska,
ei jaksa, ei tea,
ja neilgi ei tule.

III

Kunagi oskasin,
jaksasin, teadsin
ja tuli.

————————————————————-
(Sisuliselt samal teemal, mis kunagine täiskasvanud inimese oopus.)

Tühi töö ja vaimunärimine

Maarja kirjutas asjade ärategemise hüvelisusest – mul ei tööta. Asjad ei saa otsa, teed ühe ära, kargab teine välja. Oleks siis veel ainult maailm, mis produtseerib uusi asju, mida teha. Tegemise käigus muutub mu enda standard – vanasti tundsin võidurõõmu juba sellest, et suutsin mingi arve ära maksta, siis läksin planeerimise peale paremaks ja palju õnne, nüüd on mul ärevus üleval juba siis, kui märkan, et arve tuli meilboksi ja ikka veel maksmata. Ma uskusin, et kui ma teen töögraafiku sellise, et enne tähtaega jääb lõtk, siis on hea rahulik tööd teha, aga päriselus tähendab see lihtsalt, et kui see enne-tähtaega-lõtku piir kätte jõuab, tunnen ma samu tundeid, mis vanasti tähtaja viimasel tunnil. Ainuke hea asi, et see jätab rohkem jaksu ootamatusi ära hallata.

Rahaga ka. Vanasti muutusin murelikuks, kui mul polnud kontol üldse raha või vähemgi. Siis läks rahaelu stabiilsemaks, enamasti midagi ikka oli ja ärevus hakkas saabuma siis, kui oli alla kolmekohalise numbri – noorema minu mõttes puhta jõukuses. Nüüd olen siis veel suuremasse stabiilsusse jõudnud ja ärevaks kisub juba alla neljakohalise numbri. Okei, osalt on see põhjendatud: kui tuleb sügisene maksumaksmise laks, lähebki paari nädala jooksul mitu tuhat üles, ja ma hoian oma kontol trupi raha ka. Aga tegelikult ei ole asi selles. Ma vean kuhugi piiri ja ütlen, et sellest piisab, ja siis lähen sealt allapoole vajudes närvi. Kõik jõed voolavad merre ja meri ei saa mitte täis.

Seda kohta, kus kõik on tehtud ja turvaline, seda kohta ei ole olemas. Sama hästi võiks kohe laiselda. Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata!

Ja ärevuse vastu aitab ainult ärevuse endaga tegelemine – teen A. õpetatud pseudohaigutust, neelan palderjani, võtan klaasi veini – või üldse mitte midagi. Kui miski ei aita, on parim sellega leppida nagu nohuga. Kui mul on nohu, on tüütu, aga vähemalt lasen ma endal olla. Ootan, et üle läheks ja katsun oma elu ootamise ajal võimalikult mõnusaks teha.

“Pain plus pressure equals suffering,” tsiteeris A. seepeale eiteamida.

Selline vagajutt täna.

Seikluslood

Vaatasin eile õhtul “Mission: impossible” 2018. aasta osa ära – täitsa nunnu seikluslugu oli, ma vaatasin küll kogu aeg metapilguga, kuidas loo jutustamise tehnika käib. Ja sellega ma jäingi rahule, hästi käis, kerge oli jälgida. Ei kiirustatud ülearu palju – tähendab, Tom Cruise kiirustas küll kogu aeg ja muudkui jooksis või kimas ikooniliselt, aga montaažiga ei kiirustatud, vaid antigi näiteks pikk kaader, kus ta muudkui jookseb. Vat, ei pea kogu aeg üks tehniline sündmus närviliselt teist taga ajama, ütlen mina kui tiktoki eelne saurus.

Ja kiidan seda, et naeruväärne süžee (praegu on jaburustajul veel muidugi lisanüanss: te tahate, et ma muretseks, et võib-olla saavad terroristid 3 tuumarelva enda võimusesse, kui Venemaal on neid juba ilma igasuguse võibollata terve hunnik?) nii toreda pidulikkusega välja kanti. Kaadrirütm on üks, mis kindlasti aitas, aga see üksi ei oleks ilma näitlejatöödeta kandnud. Selle koha pealt tegi ta (vähemalt varasele) bondiaanale ära: usaldas publikut, et too märkab sisu jaburust ka ilma, et seda peaks mitu korda alla joonima, ja nii saab publik selle jaburuse ka ühes oma uskumatusega ootele panna, kui tahab: vaadata, nagu usukski.

Ahjaa, Bondiga võrldemisest. Vaadates tuli peaaegu kohe meelde, mida Kingsley Amis Bondi-raamatute kohta kirjutas – et kuidas need on tänapäeva rüütliromaanid, kus kuningas (M.) annab rüütlile (Bond) ülesande ja rüütel läheb täitma -, mõtlesin, kuidas need missionimpossibled on täpselt sama asi, ainult et tänapäeva mõistes rüütellikuma rüütliga (keskaja rüütliromaani rüütlid võivad olla hullemadki naistekütid kui Bond, lugege “Pereduri”, kui ei usu – ega kõik tollased autorid nii vagad ei olnud nagu graalilugude omad). Ja selle peale hakkas lausa huvitav, et kuidas küll õnnestus omal ajal selline frantsiis käima panna, ilma et seda oleks kutsutud vaese mehe bondiks vms. Sisuliselt nii sarnane tükk ja ikka pääsesid iseseisvalt pildile.

Veel üks mõte: jälle üks film, mis on minu jaoks unenäoline, erinevalt neist, mida kriitikud unenäolisteks nimetavad. Teine minu-unenäoline oli “Farinelli”, mis oli minu arust üleni nagu unenägu, välja arvatud need kohad, mis pidid unenägu olema. Mida ma unenäoliseks pean? seda kui tegelase mõtted või tunded saavad järgmisel hetkel tema universumi päriselu sündmusteks. Vähemalt minu unenägudes nii just käib: mõeldud-tehtud. Vähese kaalu ja inertsiga maailm.

No ja nunnu oli seegi, kuidas terve film käis selle ümber, et kangelane ei ole utilitarist.

Ja nagu surikaadiefekt või Baaderi-Meinhofi fenomen ikka käib, lugesin sinna otsa Dresdeni sarja kolmanda raamatu läbi, mille lahenduses oli JÄLLE keskne, et kangelane keeldub utilitarismist.

Mulle see meeldib, utilitarism ei ole mulle üldse seksikas, sest mul pole erilist usku inimeste prognoosimisvõimesse, võimesse välja arvutada, mis lõpuks saab (aga kuhu sa selle lõpu paigutad, kui “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends).

(Mulle tundub, et kui ma peaks mingi eetikakoolkonna välja valima, siis mu praeguses eluetapis oleks see vist moraalne partikularism. Sisuliselt “rongidilemmat ei saa ette ära lahendada nii, et sestsaadik oleks eluaeg hooletu ja saaks puhta südamega ringi käia”. Või siis intuitsionism, aga see ei olegi vist partikularismist päris eraldi. Vabandust, ma ei ole selle ala inimene, vbla ajan täielikku soga.)

Mõtisklesin ka filmi vahele hajameelselt, kas ka see film esindab nn biseksuaalset pilku, sest suurem osa tegelasi olid nii veetlevad vaadata, soost olenemata.