Maarja kirjutas asjade ärategemise hüvelisusest – mul ei tööta. Asjad ei saa otsa, teed ühe ära, kargab teine välja. Oleks siis veel ainult maailm, mis produtseerib uusi asju, mida teha. Tegemise käigus muutub mu enda standard – vanasti tundsin võidurõõmu juba sellest, et suutsin mingi arve ära maksta, siis läksin planeerimise peale paremaks ja palju õnne, nüüd on mul ärevus üleval juba siis, kui märkan, et arve tuli meilboksi ja ikka veel maksmata. Ma uskusin, et kui ma teen töögraafiku sellise, et enne tähtaega jääb lõtk, siis on hea rahulik tööd teha, aga päriselus tähendab see lihtsalt, et kui see enne-tähtaega-lõtku piir kätte jõuab, tunnen ma samu tundeid, mis vanasti tähtaja viimasel tunnil. Ainuke hea asi, et see jätab rohkem jaksu ootamatusi ära hallata.

Rahaga ka. Vanasti muutusin murelikuks, kui mul polnud kontol üldse raha või vähemgi. Siis läks rahaelu stabiilsemaks, enamasti midagi ikka oli ja ärevus hakkas saabuma siis, kui oli alla kolmekohalise numbri – noorema minu mõttes puhta jõukuses. Nüüd olen siis veel suuremasse stabiilsusse jõudnud ja ärevaks kisub juba alla neljakohalise numbri. Okei, osalt on see põhjendatud: kui tuleb sügisene maksumaksmise laks, lähebki paari nädala jooksul mitu tuhat üles, ja ma hoian oma kontol trupi raha ka. Aga tegelikult ei ole asi selles. Ma vean kuhugi piiri ja ütlen, et sellest piisab, ja siis lähen sealt allapoole vajudes närvi. Kõik jõed voolavad merre ja meri ei saa mitte täis.

Seda kohta, kus kõik on tehtud ja turvaline, seda kohta ei ole olemas. Sama hästi võiks kohe laiselda. Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata!

Ja ärevuse vastu aitab ainult ärevuse endaga tegelemine – teen A. õpetatud pseudohaigutust, neelan palderjani, võtan klaasi veini – või üldse mitte midagi. Kui miski ei aita, on parim sellega leppida nagu nohuga. Kui mul on nohu, on tüütu, aga vähemalt lasen ma endal olla. Ootan, et üle läheks ja katsun oma elu ootamise ajal võimalikult mõnusaks teha.

“Pain plus pressure equals suffering,” tsiteeris A. seepeale eiteamida.

Selline vagajutt täna.

Seikluslood

juuli 15, 2022

Vaatasin eile õhtul “Mission: impossible” 2018. aasta osa ära – täitsa nunnu seikluslugu oli, ma vaatasin küll kogu aeg metapilguga, kuidas loo jutustamise tehnika käib. Ja sellega ma jäingi rahule, hästi käis, kerge oli jälgida. Ei kiirustatud ülearu palju – tähendab, Tom Cruise kiirustas küll kogu aeg ja muudkui jooksis või kimas ikooniliselt, aga montaažiga ei kiirustatud, vaid antigi näiteks pikk kaader, kus ta muudkui jookseb. Vat, ei pea kogu aeg üks tehniline sündmus närviliselt teist taga ajama, ütlen mina kui tiktoki eelne saurus.

Ja kiidan seda, et naeruväärne süžee (praegu on jaburustajul veel muidugi lisanüanss: te tahate, et ma muretseks, et võib-olla saavad terroristid 3 tuumarelva enda võimusesse, kui Venemaal on neid juba ilma igasuguse võibollata terve hunnik?) nii toreda pidulikkusega välja kanti. Kaadrirütm on üks, mis kindlasti aitas, aga see üksi ei oleks ilma näitlejatöödeta kandnud. Selle koha pealt tegi ta (vähemalt varasele) bondiaanale ära: usaldas publikut, et too märkab sisu jaburust ka ilma, et seda peaks mitu korda alla joonima, ja nii saab publik selle jaburuse ka ühes oma uskumatusega ootele panna, kui tahab: vaadata, nagu usukski.

Ahjaa, Bondiga võrldemisest. Vaadates tuli peaaegu kohe meelde, mida Kingsley Amis Bondi-raamatute kohta kirjutas – et kuidas need on tänapäeva rüütliromaanid, kus kuningas (M.) annab rüütlile (Bond) ülesande ja rüütel läheb täitma -, mõtlesin, kuidas need missionimpossibled on täpselt sama asi, ainult et tänapäeva mõistes rüütellikuma rüütliga (keskaja rüütliromaani rüütlid võivad olla hullemadki naistekütid kui Bond, lugege “Pereduri”, kui ei usu – ega kõik tollased autorid nii vagad ei olnud nagu graalilugude omad). Ja selle peale hakkas lausa huvitav, et kuidas küll õnnestus omal ajal selline frantsiis käima panna, ilma et seda oleks kutsutud vaese mehe bondiks vms. Sisuliselt nii sarnane tükk ja ikka pääsesid iseseisvalt pildile.

Veel üks mõte: jälle üks film, mis on minu jaoks unenäoline, erinevalt neist, mida kriitikud unenäolisteks nimetavad. Teine minu-unenäoline oli “Farinelli”, mis oli minu arust üleni nagu unenägu, välja arvatud need kohad, mis pidid unenägu olema. Mida ma unenäoliseks pean? seda kui tegelase mõtted või tunded saavad järgmisel hetkel tema universumi päriselu sündmusteks. Vähemalt minu unenägudes nii just käib: mõeldud-tehtud. Vähese kaalu ja inertsiga maailm.

No ja nunnu oli seegi, kuidas terve film käis selle ümber, et kangelane ei ole utilitarist.

Ja nagu surikaadiefekt või Baaderi-Meinhofi fenomen ikka käib, lugesin sinna otsa Dresdeni sarja kolmanda raamatu läbi, mille lahenduses oli JÄLLE keskne, et kangelane keeldub utilitarismist.

Mulle see meeldib, utilitarism ei ole mulle üldse seksikas, sest mul pole erilist usku inimeste prognoosimisvõimesse, võimesse välja arvutada, mis lõpuks saab (aga kuhu sa selle lõpu paigutad, kui “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends).

(Mulle tundub, et kui ma peaks mingi eetikakoolkonna välja valima, siis mu praeguses eluetapis oleks see vist moraalne partikularism. Sisuliselt “rongidilemmat ei saa ette ära lahendada nii, et sestsaadik oleks eluaeg hooletu ja saaks puhta südamega ringi käia”. Või siis intuitsionism, aga see ei olegi vist partikularismist päris eraldi. Vabandust, ma ei ole selle ala inimene, vbla ajan täielikku soga.)

Mõtisklesin ka filmi vahele hajameelselt, kas ka see film esindab nn biseksuaalset pilku, sest suurem osa tegelasi olid nii veetlevad vaadata, soost olenemata.

Vastukaal

detsember 24, 2021

Kui koroonaaeg tuli, sain iseenda üle naerda. Mul oli varem ikka postapokalüptika-fantaasiaid olnud – mis ma pihta hakkan, kui tuleb selline mõõdukas maailmalõpp, mis tegelikult õieti midagi ei lõpeta, ainult kõik on teistmoodi? ja alati olin mõelnud, et noh, ma oskan tantsida, kõva häälega laulda ja hädaga õpiks ilmselt ka kastanjetid korralikult ära, ma saan nendega leiba teenida, kui tehnoloogia tagant ära kukub. Narre ja muid meelelahutajaid on ikka vaja läinud.

Ja siis tuli üks väike visisev maailmalõpuke ja ära kukkus hoopis meelelahutamine, ja tehnoloogia laiutas rohkem kui kunagi, ja mina teenisin klahve klõbistades hoopis suurema osa oma sissetulekust, ja esialgu nautisin seda isoleeritud elu päris kõvasti, kulus paar kuud, enne kui ära hakkas tüütama.

Sellal oli ka näha, et kui ma inimestega tööd ei tee, tahan ma nendega palju rohkem seltskondlikult läbi käia; ma ei tea siiamaani, kas ma olen intro- või ekstravert, aga igatahes saab minust piisava isolatsioonidoosi abiga inimese, kes suudab usutavalt suure suhtleja mulje jätta.

Soodomagomorra blogis tuli “Plekktrummi” saade jutuks, sabas see, kuidas üldse jutusaateid kuulata on, võrreldes lugemisega; ma jõudsin ära öelda, et juttu kuulates võib mõte uitama minna, mida lugedes ei juhtu, sest ma saan ise tempo valida, ja et vahel kardan piinlikkust ja seepärast ei kuula.

Aga täna oli meil paari trupi-inimesega nõupidamine, mõttetöö, inimesed toredad. Mõte uitab? ei, lendab nagu nool vibult. piinlik? – ei! äge, tõhus, elev! Seltskond läinud, mina elev, elevil.

Nii elevil, et seejärel oli vaja tund aega interneti laineis loksuda, et ma välja suudaks minna. Et mõte suudaks kuhugi küllalt põhjalikult maha istuda, et esimene tuulevine teda jälle sulekesena lendu ei puhuks. Aeg.lus.tada. Hingata.

Ja see näitas hoopis uue vaatenurga kätte: jutusaateid ei saa tihti vaadata, need on nagu suhtlemine! Vaatan jutusaadet, sel päeval päriselt suhelda ei jaksa, või tuleb samamoodi sinna otsa kõigepealt midagi lugeda.

Kusjuures imelikul kombel ei ole jutu kuulmine või liikumise nägemine ise see, mis mu suhtlusvalentsid ära täidaks. Mingit sarja või filmi võin vaadata umbes samamoodi, nagu ma suhtluse vastukaaluks loen. Lõdvenen.

Nähtavasti tarvitan ma lugusid hoopis muu ajuosaga kui pärisinimeste suhtlemist, ükskõik, mis meelt pidi need lood mulle kätte tulevad, ja ükskõik, kas inimesed on päriselt kohal või ekraani peal tillukesed.

Ja mis kehaosaga ma kirjalikku suhtlust töötlen, seda kohe üldse ei tea. Keeruline see eluke.

———————————————————–
PS: pühadest ka. Teen kohe oma suhtlematusjutu tühjaks kohtumiste kiitmisega: tantsijad liigutasid minu hinge söögiga, mis nad mulle kinkisid (õli! veini! kooki ja muud magusat! juustu! likööri!). Ise valmistun Tallinna minema, esialgu pere, seejärel sugulased, aga võib juhtuda, et 25. õhtul või 26. detsembril olen veel Tallinnas ja vakantne. Kas keegi tahab päriselus kohtuda?

Komplementaarne

detsember 8, 2021

Juutuub viskas mulle – muidu toreda video vahele, kus Karolina Żebrowska rääkis meestemoe kasutamisest naistemoes läbi sajandite – mingit jõulureklaami näkku, või vähemalt nii ma arvan: spetsiifiline hurraaoptimistlik vibraatoga sümfooniaorkestri kõla.

Läksin selle peale guugeldama, miks just selline saund jõuludega assotsieerub (mu oletus on, et tegemist on viiekümnendate Hollywoodi filmimuusika saundiga), vastust ei leidnud, aga see-eest komistasin artiklile vibraato kasutamisest või nagu seal öeldud, “vibraatosõdadest” (kõrvalepõige – “v-tähega sõna” kõlab eesti keeles märksa kahemõttelisemalt kui inglise, höhöhö, tänane peen huumor on tehtud). Artikkel on tore, nüansseeritud (mitte ei lähe lihtsalt seda teed, et “vibraato on sentimentaalne, aegunud ja halb maitse”) ja ma ütleks, et profaanisõbralik, mul ju ei ole muusikaharidust; teeb vahet laulu- ja pillivibraatol (lühidalt: et lauldes tuleb vibraato loomulikult ja n.ö sirge hääle tegemine on ise efekt, kusjuures matemaatiliselt võttes pole ka “sirge hääl”, nt Emma Kirkby oma, tegelikult sirge; pillidega on vastupidi, vibraato saavutamiseks tuleb midagi ekstra võngutada).

Kuigi pean tunnistama, et selle artikli tasakaalustatud hoiaku juures tuli mul ikka muie suule, kui seal mainiti FB-gruppi nimega “Vibrato is a bizarre and unnecessary affectation”.

See, mis mind siia kirjutama tõi, oli aga viide Bruce Haynesi raamatule “The End of Early Music”, mh selline refereering:

“… pioneering period oboist Bruce Haynes notes that continuous vibrato — where every note is evenly enriched with pitch and intensity oscillation — is a 20th-century phenomenon, even though we associate it with 19th-century music and a Romantic aesthetic. Haynes finds a relationship between continuous vibrato, with its active and nervous effect, and equal temperament tuning, the compromise system in which no chord is truly stable acoustically.”

Ma ei ole seda raamatut lugenud ja pole kindel, kas Haynes mõtleb kompromissi all just seda, mida ma arvan, igatahes tulid mul sellest lõigust pähe sellised ideed, et võrdtempereeritud häälestus võib – olles kõigis intervallides natuke must, v.a oktaavides – vibraatot vajada. Sest kui noot ei ole “sirge”, vaid võngub teatava keskme ümber, on kuulaja peas selle keskme paigutamiseks rohkem vabadust ja ta saab kahe (või enama) võbeleva noodi keskme oma vaimukõrvas hetkeks asetada nii, et need noodid häälestuks kõige puhtamalt (mis tähendab, kui ma asjast õigesti aru saan, aga parandage, kui ma eksin, et ühe noodi ülemheli langeb teise noodiga kokku). Selle kohta, kuidas paratamatult ei saa korraga olla ainult puhtad intervallid nii, et idee järgi sama noot igal kordamisel päriselt samal kõrgusel oleks, vt seda Adam Neely videot, mida ma olen varem juba linkinud.

See, et üht ebatäpsust kompenseeritakse teise ebatäpsuse abil, tuletas nii väga meelde Mari Sarve teooriat (vt nt seda artiklit), kuidas regivärsis kompenseeritakse alliteratiivset hägu (ehk: sõnad ei tähenda regivärsis alati seda, mis tavaliselt, sest mõnikord tahetakse iks sõna kasutada lihtsalt sellepärast, et ta algab häälikuga, mis värssi sobib) parallelismiga – ehk sama üldist mõtet v kujundit öeldakse mitu korda üle eri variantides, millest ükski ei ole päris see, mida tahetakse öelda, aga kokku moodustub mingi pilt. Umbes nagu joonistades selle tehnikaga, kus sa üritad vormi tabada paljude joontega, mis ükshaaval ehk ei anna õiget asja edasi, aga kamba peale kokku küll (pliis öelge, kui sellel mingi konkreetne nimi on, ma mõtlen nt nagu sellel Rafaeli eskiisil).

Ega mul muud midagi polnudki öelda, lihtsalt see vibraato ja ühtlaselt musta võrdtempereeringu koostöö idee oli nii erutav.

Ainult et sellest, miks vibraatoga orkester tähistab jõule, tahaks ikkagi rohkem teada saada.

Strukturalist tembutab jälle

november 29, 2021

Mäletate, ma kirjutasin, kuidas kaubamaja spämmis mind kütkestavate tähistajatega?

Täna vaatas neil seina pealt vastu suur plakat, kuhu oli trükitähtedega kirjutatud “PÜHA TÄHISTAJA”. O sancte significans! Ma kahtlustan tõsiselt, et neil on reklaamiosakonda keegi semiootik või muidustrukturalist sattunud, kes nüüd vaikselt lustib, ülemused ei saa võib-olla naljast arugi.

Tartus oleks mage ka, kui reklaamis üldse semiootikanalja ei tehtaks. Kuigi ma kahtlustan, et Tallinnas käib sama reklaam, hoolimata sellest, et koolkond on ikkagi Tartu-Moskva, mitte Tallinna-Mingimuulinna oma.

Rahvas

märts 21, 2021

Viimasel ajal satub kuidagi tihti silma ette üht ja teist, kes räägivad, mida rahvas tahab ja mida rahvas ei taha (enamasti ei taha). Mul tuleb siis korraga kaks tunnet:

misasja sa võtad rahva nimel suu täis, räägi parem ausalt enda ja oma fännide nimel! miks sa minu käest ei küsi, mina olen ka rahvas!

ja

ma ei tunne seda rahvast, aga tundub kuidagi ebameeldiv tegelane, parem hoiaks tast võimalikult kaugele.

Riided

märts 14, 2021

Tuli siin jutuks, et ma olen mitu kuud sama kleidiga käinud; ükspäev aga mõtlesin, et mis meelelahutust tänapäeval ikka on, teeks endale ja teistele rõõmu, paneks õueminekuti ilusti riidesse. Ja mul on see ilus kirju satsiga puuvillaseelik, värv sobib pruuni mantliga, aga ega ta liiga sitsine ei ole.

Ja plaksti lõi ette mälupildi kaheksakümnendatest, välismaa ajakirjast, kus oli selline mood: valge lehviv satsiseelik lumistes mägedes, tublide talvesaabaste, jope või mantliga (kui see nüüd paks kampsun ei olnud), lehvivad lokid, säravad hambad tõmmus näos. See oli uskumatult kaunis, pilt teisest maailmast, mitte keegi ei käinud niiviisi! kui ainult ehk välismaal.

Ma ei mäleta, oli see nüüd Burda või mingi hardalt alles hoitud postimüügikataloog, need tundusid vaata et paremad kui Burdad, sest seal oli rohkem riiete pilte. Ma sirvisin neid üle ja üle, mängides vahel seda mängu, et ühest lehevahest tohib ainult ühe asja valida, eriti ranges tujus isegi tervest ajakirjast. Siluettidega mängisin seda muidugi ka, aga seal puudus see võlutolm, millega välismaa ajakirjad olid üle puistatud: selged värvid, fookuses pilt, ebainimlikult ilusad inimesed. Siluette armastasin ma realistlikumalt, seal olid ilusad riided – alles hiljem sain õieti aru, kui heal tasemel moeavangardi seal tegelikult välja pakuti -, millest võis päriselt uskuda, et need on riided – nende materjal oli seesama, mida saada oli ja parema puudusel pruukida tuli, ja modellid olid küll kaunid, aga sedamoodi, nagu isegi ilusad inimesed tol ajal olid: pingsa olekuga, kalgis valguses, fookusest väljas ja eri kihid üksteisest pisut nihkes.

Proovisin ise lehvivat kerget seelikut mantli alla ja see nägi peeglist välja, nagu oodata: ma olen lohakast peast suveseeliku mantli alla selga pannud, suveriietega talvel, valesti. Just nagu kunagi ammu, kui ma klassiõhtule omast arust kõige ilusama kleidi selga panin: tumesinisel põhjal punasekirja lilled, punased rüüsid servas, ja oma pool tosinat algajaid moepolitseinikke, tüdrukud-poisid läbisegi, mu ümber kogunes ja tõsiselt selgitas: see on ju suvekleit, nii ei käida sügisel, mõtle teinekord ka natuke – kuigi oli soe varasügis ja külm ei olnud üldse. Nii sain ma teada, et ma võin teha otsuseid parima äranägemise järgi, lootes tunnustust või isegi vaimustust, ja inimeste silmis hoopis millegi piinlikuga hakkama saada, just nagu siis, kui ma pikkisin jutu sisse nalja mõttes tsitaate, mida keegi ära ei tundnud ja mis panid ainult teised imestama, miks ma nii imelikult räägin. Samamoodi juurdus tasapisi teadmine, et riietega on võimatu normaalne välja näha, ja nii oli see veel aastaid: peeglis paistis kõik hästi, kuni ma olin paljas; niipea, kui riided selga said, läksid proportsioonid paigast, ma nägin välja nagu kokkusobimatutest osadest kokku pandud konstrukt. Hästiistuvad riided olid ajakirjades, heal juhul poes või riidepuul, ja ainult seni, kuni nad püsisid seal, mitte kunagi minu seljas.

Suudate siis kujutleda minu joovastust, kui üheksakümnendate humanitaarabiga jõudis minuni paar asja, mis mulle isegi peeglist meeldisid. Ma mäletan punast pikka laia trikotaažseelikut ja eriti üht musta liibuvat kõrge kaelusega lükrasviitrit – tõmbasin selle abihunnikust välja, proovisin selga ja karjatasin: “See sobib mulle!” ja hüppasin üles-alla, oma õnne õieti uskumata. Riided. Sobivad mulle. Ei ole olemas! Ja võite ka arvata, et ma ei tahtnud sellistest haruldastest asjadest kuidagi loobuda. Seeliku kandsin sõna otseses mõttes räbalaks, nõelusin selle auke veel kaua, enne kui lõpuks loobusin, sest viledas kangas ei jäänud aukude kõrvale niit enam pidama. Lükrasviiter ei oleks oma sünteetilises kulumatuses kunagi üles öelnud, kui ma poleks teda ühel päeval kogemata kuumale pliidiplaadile pillanud – haarasin ta sealt kohe, aga sellest hetkest piisas, et ta auguliseks kõrvetada nagu sõelapõhi. Nagu oleks haavlipüssist pihta saanud, mõtlesin ma, jäi üle ainult rõõmu tunda, et mind selle valangu ajal seal sees ei olnud.

Isegi siis ei tahtnud ma hästi järele anda, nõelusin kõik need augud kokku, nagu tollal sukkpüksegi nõeluti, ja üritasin kanda, aga enam ei saanud, sünteetika oli auguservast teravaks plastmassiks sulanud, see kriipis vastu ihu ja kanda oli valus, pesu nähtavasti ei kaitsnud ka. Või on asi selles, et mul ei olnud tahtmist pluusi all pesu kanda, kui just riide enda karedus seda ei nõudnud (aga miks peaks üldse nii karedat riiet kandma, kui on olemas pehmemat?); rinnahoidjavaen oli mul küll väiksem kui praegu (võib-olla sellepärast, et siis oli enamik eksemplare veel tugikaarteta), aga tungiva vajaduseta ei näinud ma tal põhjust.

Tungiva vajaduse koha pealt panin mõnikord küll mööda, seesama must lükrasviiter vedas mind sellega alt, sest ühel päeval ütles keeletunnikaaslane midagi selle kohta, et äkki ma tahan teada, et sealt paistab rinnahoidja puudumine ilusti läbi. Ütlesin midagi selles vaimus, et vabandust või oikuipiinlik, tema vastas “kas nüüd piinlik, ega ei pea häbenema, kui ilus on,” või midagi sarnast, aga sestsaadik kandsin ma seal alati midagi all või peal. Samamoodi läksin alt heleda lehviva avara suvepluusiga, mis kodus peegli ees tundus täiesti siivas, aga Rüütli tänava päikesevalguses nägin vaateaknapeegeldusest, et täiesti läbipaistev. Mis näitab, et riiete sobimine on ilma ajakirjade võlutolmuta keeruline isegi siis, kui peeglist on juba ilusti – nagu tontide antud raha, mis pärast hobusesõnnikuks muutub, või Korovjevi moemaja toodang. Kui kodunt välja minna, võib inimest varem või hiljem ikka tabada sobimatu keha.

Kogunenud killud

veebruar 8, 2021

Eile öösel (vastu 6. veebr) vedeles tee ääres hanges surnud rebane.

***

Mõtlen, kuidas vahet teha: millal näitab psüühikaprobleemiga vanainimese tobe rahakulutus, et ta on ravimid võtmata jätnud, ja millal on see lihtsalt rumalus. Ma eelistaks muidugi lihtsalt rumalust. Esimesel juhul peaks ma leiutama, kuidas veenda kedagi regulaarselt rohtu võtma, muidu läheb tervis rohkem rikki. Teisel juhul on risk kõigest rahaline, seegi väike.

Mõtlen – kui see on nii, et kõigest väike rahaline risk – et isegi kui keegi on tal mikromastaabis naha üle kõrvade tõmmanud, siis kui see tal emotsionaalselt ära tasub, kas ma peaks selle vastu aktiivselt sõdima? kas tasub võidelda paarikümne-eurose tarbetu väljamineku pärast korra kuus või paari kuu tagant, kui see teeb elu lõbusamaks? on see sel juhul üldse tarbetu? või peaksin ma tegema selgitustööd, et maailm on kuri ja isegi meeldivad inimesed võivad olla kiskjad? Kas keegi suudaks seda üldse uskuda? Meeldiva inimese veenmisvõime on alati suurem.

Ühtlasi võitlen süütundega, et ma sellega rohkem ei tegele.

Ühtlasi meenutan, et hapnikumask pannakse kõigepealt endale ette, siis jaksab ka teisi aidata.

Ühtlasi on selgunud, et töö on väga hea eskapism, pakub sel ala tõsist konkurentsi toredatele ilusate meestega sarjadele. Koroonaajaga on ainult töövaheldus kängu jäänud, varem pakkusid erinevad tööd ka üksteisest puhkust ja rahu – arvutist selg haige ja silmad väsinud, õpetan tantsu, inimestest tüdinud, klõbistan tõlkida, nii hea. Noh, äkki kunagi tuleb see tagasi ka.

Esimest korda elus tunnen, et “kus on kirjutatud, et elu peab kerge olema” on julgustav väljend. See tähendab, et ma pole midagi tingimata valesti teinud! Seni ma ikka aeg-ajalt kirjutasin “elu peab kerge olema”, et OLEKS kuskil kirjutatud ja keegi ei saaks kobiseda.

Ikka veel pahurana internetti lugedes tabasin end rahulolusööstult, sest keegi oli nii loll ja ma tundsin ennast temast üle olevat. Püha taevas. Nii lihtsalt see kurjus tulebki. Tuleb ikka see va hapnikumask korralikult installeerida.

Annan endale aru, et pahurus tuleb vähemalt osalt minapildi mõranemisest – ma ei ole, tuleb välja, nii hea inimene, kui ma arvasin (ma ei teadnudki, et ma endast nii hästi arvasin, ma arvasin, et pean ennast harju keskmiseks!). Pmst ennast täisolemise tõve kõrval- või järelmõju, pohmakas. Siis on hea meelde tuletada, et vahet pole, kui üllas ma täpselt olen. It’s not about me, asja mõte ei ole minust head inimest teha. Kui see meelde tuleb, on kohe tuju parem, siis ma võin olla täpselt nii puudulik, kui ma olen.

Lootusrikkam pool ütleb, et ju ma arenen, arenemine ongi ebamugav.

***

Seletasin just Indigoaalase pool, kuidas mul pole raske end prügisorteerimiseks motiveerida. Ma tahaks ainult veel kõvemini sorteerida. Ma tahaks iga kord panna teekoti sildi paberikasti, seda kinni hoidva klambri metallikasti, ja alumiiniumi, vase ja terase eraldi, kui ma neil vahet teha suudan, ja teekoti komposti. Kiskuda kiled ümbrikult ära ja panna plastikasti ja ümbriku paberikasti. Polüetüleeni polüetüleenikasti, polüpropüleeni polüpropüleenikasti, polüstürooli polüstüroolikasti, kalaluud kalaliimiks, kalapead roosile söögiks.

Ma tahan niisiis panna punase palli punasesse kasti ja sinise palli sinisesse kasti nagu selle täitsa sümpaatse Ameerika filmi peategelane.

Aga A. saboteerib ja paneb terve teekoti ja paljaksnäritud kanakondi (kui üks kanakont on minu hambust läbi käinud, siis pole see tegelikult enam lihtsalt paljaks näritud, vaid pilbasteks) lihtsalt prügikasti, sest “see on liiga väike, et midagi mõjutaks”. Tal on muidugi õigus, aga mis see asjasse puutub? Nii on VALESTI, ma tahan, et ÕIGESTI oleks!

***

VVN kirjutas kevadest, teised rääkisid, mis nemad arvavad ja misasi on üldse kevad, aga mina mõtlesin nii: lögakevad on kevad ja ilus selge aprillikevad on ka (kaa) kevad ja soe hiirekõrvul mai-ilm on suvepoolne kevad. Lögakevad on vastik, niiviisi vastik, nagu vastikud ilmad on. Nagu novembris vahel. Soe suvepoolne kevad on mõnus. Aga kõige hullem on see ilus selge aprillikevad. See ajab närvi, päike kõrvetab tolmu välja, kõik piirjooned on liiga teravad ja ma tunnen iseennast äkitselt liiga nähtavana (kui teen selle vea, et valges välja lähen, vampiirid ei peagi päevavalgust taluma) ja tuul viib mõtted peast minema. Just nagu need hirmsad ilusad selged sügisilmad, aga neil on vähemalt teatav dekadentlik kõduhõng juures, mis nad talutavaks teeb. Ilus selge aprilliilm peaks nagu lootust äratama ja ei paku mulle ühtegi ühiskondlikult heakskiidetavat põhjust, miks ta mulle närvidele käib (ütlen, et “mulle ei meeldi nii ärkvel olla” ja inimesed ajavad silmad punni). Erinevalt lögast, sellega on vabandused varnast võtta, vaadake, kui märjaks mu jalad said, ja siis on meil koos õnnelik ilmakirumise kogudus.

***

Mõtlesin alguses, et ei avalda seda, aga äh.

Mõttepudi

jaanuar 21, 2021

Indigoaalane luges “Hea põhjatuule vastu”, Marca kunagi varem ka – mis pani mind meenutama, miks mul see raamat poes sirvimise peale ostmata jäi, ja jõudsin jälle selle peale, mis mind viimasel ajal kummitab. Mind nähtavasti ei huvita selles mõttes armastus.

Kummitanud on see sestsaadik, kui märkasin, mis filme ma telekast peale panen võtma: kui juures on märkus “romantika” või “armastusfilm”, sõidan tavaliselt sirgelt mööda. Kui need on väärtfilmi kuulsuses, siis ehk kaalun ja vahel pean vääriliseks, aga needki jäävad hiljem enamasti vaatamata, müraks salvestisehunnikus, nagu need iseenesest ilusad riided, mida ma ostan mõttega “äkki peitub minus ka selline inimene,” ja mis jäävad siis kapis ruumi võtma. Aga seiklusfilmi võin vastava tujuga vaadata ka täitsa keskpärast.

Romantilised komöödiad pääsevad mul löögile kas siis, kui rõhk on sõnal “komöödia” (Bridget Jonesi filmidest esimene mulle meeldis, teisi pole julgenud vaadata) – või kui seal on mingi inimeseks olemise mõõde, mis ei ole ainult õige paarilise leidmisega seotud (“Crazy, Stupid, Love.” kvalifitseerub, kuigi lõpp vajub ära. Paigutub otsapidi sellesse komöödiažanrisse, mida ameeriklased teevad päris hästi ja millele ma olen nimeks pannud “eksistentsiaalne komöödia”). Või ühiskonnapanoraam vms. Aga “Unetus Seattle’is”, mille ma võtsin vaadata, sest Tom Hanks on tore näitleja – surmigav, kannatasin lõpuni ära ainult mingist lollist kangekaelsusest ja lootusest, et äkki läheb huvitavaks. “Kui Harry kohtas Sallyt” – samuti kuulus film, aga pettumus. Ja ei, süüdi pole Meg Ryan, sest mingit krimi-seikluskomöödiat, kus lamuur ainult möödaminnes sisse tuli, vaatasin kunagi täitsa mõnuga.

Armuliin kõrvalteemana kuskil krimkas või seiklusjutus ongi kusjuures okei, lausa tore on, kui Tommy ja Tuppence üksteisele silmi teevad. Või üldse misiganes lugudes vürtsi või karakteriavajana. Aga ainult paarimineku ümber terve lugu – jeerum küll, isegi elus ei viitsiks.

Ühes Fandorini-krimkas määrab külmade siniste silmadega Oleg meeste “tegelikku vanust”, väites, et mehed on programmeeritud ühele vanusele ega muutu sisemiselt. Nicholas Fandorin määrati nii:

“Te ütlete, et olete nelikümmend viis aastat vana, kuid mina näen: eelpuberteet, suguküpsuse eelõhtu. Teid tõmbab ikka musketäri mängima. Ja te ei saa sellest mängust elu lõpuni isu täis. Selline on kord juba teisse pandud programm.”

Tundub kuidagi kodune, selle identiteedi ma võtaks; vahet pole, et see käivat ainult meeste kohta, mingu kukele oma essentsialismiga ja üldse, mis autoriteet see Oleg ongi. Eelpuberteet jah, ma olen vaimselt kümneaastane või noorem, seiklused ja uued tundmatud maailmad on lahedad, mitte mingi armunud õhkamine.

*

Mõttesähvakas USA Kapitooliumi-laamendajaid vaadates – küll neil võis tore olla. Osake massist, ühe ürituse teenistuses, hulgas lahustunud, mina minetanud. Tunne, mida mina õieti ei mäletagi, kas üldse olen tundud, laulva revolutsiooni ajal olin ma veel liiga noor, et öölaulupidudel käia, ja ka kodust tuli kaasa hoiak, et kui mikrofoni hüütakse “nüüd võtame kõik kätest kinni ja hüüame: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi juba sasibki käest kinni ja kisub selle taeva poole, siis ei hakka mitte ülev, vaid õudne.

Vt ka Ritsiku kirjutist laste elurõõmust, üht nende hulgast, mis paneb mind mõtlema, kas ma olen üldse kunagi laps olnud, just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma ise.

Selline joovastus, mida saab püsivalt tunda ainult ilusas kitšimaailmas, mis on sotsrealistlike maalide või Vahitorni kaane asukate pärisosa.

(Mitte et mul päriselt elurõõme ei oleks, need lihtsalt käivad kuidagi teisiti, nii, nagu raamatutes ei kirjutata. Ma ei tea, miks ei kirjutata, kirjuta või ise.)

*

Mõte Jüri Ratta tagasiastumisvideot vaadates – ta tundub nii kergendunud ja õnnelik, mis siis, et kell on kolm öösel. Viib Lotho Sackville-Bagginsi liini ilusti lõpule, seekord õnnelikumale kui Tolkienil.

*

Issand halasta, Tartu aukodaniku valimise finaali on jõudnud Neinar Seli. Nimekirjast, kust välja langetati näiteks Mall Hiiemäe. Ma olen muidu Tartu asjadega viimasel ajal rahul olnud, aga kui ma pean Selit aukodanikuna võtma, siis küll… väntab härg, maivõi. Ma arvasin, et see ajastu on siin möödas.

Vaikne koduvana läks pinsile

detsember 26, 2020

Ma olen igal aastal olnud pühadest kurnatud ja mõelnud, kui hea oleks niisama kodus logeleda.

Nüüd logelen niisama kodus (v.a 1 ettevaatlik põgus maskivisiit vanemate sugulaste poole, kelle eest ma otsapidi vastutan, ja 2 põhjalikumat bigbluebuttoni-lobisemise sessiooni vanematega) ja olen hädas tööka mehega, kes on nagu “Maleva” filmist välja hüpanud eestlane – kiitis, et pühadeks anti mitu vaba päeva, hea rahulik remonti teha. Pühitse siis sellisega!

Tähendab, laias laastus on mul muidugi hea meel, et majapidamises on keegi, kes erinevalt minust paneb tähele, et miski vajab nokitsemist, ja selle käsile võtab – mina võiks elada enam-vähem lagunevas kuuris, kuni see kokku kukub, ja siis imestada, et ups, kuidas see nüüd juhtus, siiamaani oli ju päris mugav, isegi plusskraadid tulid sisse, kui kütta. Ja teisest küljest tunnen ma ära küll, et terves majas ja soojas toas on mõnusam elada, kui satub juba selline tuba elamiseks.

Niisiis tunnen iga kord vaimustust ja tänumeelt, kui A. teeb lage või roogib lund või ehitab verandat või paneb kuhugi ühe porgi või mis iganes tegemisi veel olemas on.

***

Vaheanekdoot salapärastest töödest:

lähen mina sügisel india tantsu. Umbtänav on lahti kaevatud, kraavis on torud ja üks töömees. Kraavi kaldal seisavad, käed puusas, teised töömehed, umbes nagu selle meemi peal, kus serva peal on personalijuht, logistikajuht, tootmisjuht, turundusjuht jne, ja kraavis kaevab Vasja.

Aga nad olid ilmselgelt kõik hästi võrdsed, üks kamp, ja tegid nalja.

Nali kõlas minu kõrvade jaoks umbes nii, et “no ma võin siin drebloni greegblungiga ka ühendada”.

Ja siis nad kõik naersid lõbusalt ja tükk aega, nähtavasti oli väga hea nali.

***

Niisiis, kuhu ma jäin? tuleb välja, et pühade aegu tahaks ma kuidagi mitteasjalikult koos aega veeta.

Varem pole ma sellist vajadust tähele pannud, varem on mu pühadeaur läinud selle peale, mis päeval millise seltskonnaga pidutseda ja millal kelle juures, koosta või graafik (ja olengi koostanud, koos märkustega à la “R turule, hapukaps? peet? vt kas ilus. värske ingver! želatiin L kana mar! tainas? tarretis. P 15 küps, 16 puuvillasalat, 17 pirn+juust, 18 kana”, ja kogu sellest graafikust muidugi alati lootusetult välja sõitnud, nii et külalised muudkui saabuvad ja suhtlevad, kuni mina teen oma lihtsat lõunat, mis tõesti kohe valmis saab. Ja ootamatud esinemised kõige selle vahele, sest sel aastaajal ikka keegi avastab, et tal on seda-või-seda tantsu oma peole vaja.

Jõululaupäeval ei suutnud ma end mobiliseerida rohkemaks, kui et panin A. ettevalmistatud kala ahju ja tegin pärast ühe lihtsa vürtsikoogi (oma tavalise, ainult et panin rohkem head-paremat sisse); eile tuli mingi hoog peale ja küpsetasin hulga pogácsaid ja kuna ma olin tööpinna juba 1) ära koristanud – punkt, mille taha mul tainarullimist nõudvad retseptid tavaliselt takerduvad, vt ka anekdooti, mis lõpeb “võtke puhas nõu” – , 2) jahuseks teinud, tegin sama hooga paar plaaditäit piparkooke ka. Ega ma ei laida, päris hea on niiviisi näksida, aga kohati on tunne, et torte teha meeldis ja meeldis teha kreemi, kuid tühjal saarel pidi neid sööma üksinda.

Enne seda pidasin koristamisorgia ja sedakaudu on leidnud tõestamist, et isegi kui asjad on jalust ära ja Marie Kondot pole vaja teha, ei pääse koristamisest ikka. Kolmapäeval võtsin ma kõigepealt tolmu igalt poolt kõrgemalt, seejärel tegin esimese ringi põrandat, seejärel lasin lendleval tolmul settida ja tegin kõik uuesti üle. Ja siis pärast põrandapesu veel korra kõrgemad pinnad.

See kirjeldus tundub juba haiglane, aga vaadake, ma jälestan tolmu puudutamise tunnet ja lisaks on mul vist väikest viisi tolmuallergia. Mis tähendab, et kui ma juba otsustan teda rünnata ja selle vastiku asjaga kokku puutun – ja sõrmede nahk muutub purukuivaks ja nina sügeleb ja kogu aeg on vaja aevastada – , siis puutuks juba nii, et aitab, puutuks nii, et on puututud!

***

Vaheanekdoot: “Kõik mu hingamisteed on tolmu täis!” kaebasin dramaatiliselt A.-le, kui too oli end remondist korraks eemale kiskunud.

– Pane siis ruttu mask ette.
– Hilja juba, hingamisteed JUBA ON tolmu täis.
– (malbel üdini A.-pärasel toonil) Ega mask ei kaitsegi kandjat. Tuba on praegu puhas.

***
Ja mis sest kasu oli? Asju pole ikka jalgu jõudnud, tore küll ja peaaegu uskumatu – küllap sellest, et on vähe asja väljas käia, nii ei saa tekkida ühtlast pehmet toavoodrit riietest, mis on liiga minused, et kappi panna, aga pessu panna veel vara. Aga eile oli kollase kapi pealt juba uuesti tolmu täis. Tühisuste tühisus, ma ütlen. Rahvapõlv tõuseb ja rahvapõlv vajub, aga tolm jääb igavesti! ja tolm tõuseb ja tolm langeb ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. See kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata.

Ahjaa, söögist. Apelsinimarmelaadi blogis (hetkel ei lingi, sest järsku ta ise ei taha reklaami) oli viide luutsinasaiakeste retseptile. Tegin esimest korda, tulid hoopis päkapikusaiakesed, nimetagem hellitavalt safranibarankadeks. Tegin teist korda, siis natuke kerkisid ka, konsistents sai… ütleme kumjas. Ei tahtnud kerkida. Ema arvas, et nii peabki juhtuma, kui teha rammus tainas, aga ilma eelkergituseta. Aga pogácsa-tainas on veel rammusam, seekord ei kergitanud ma ka tundide viisi nagu suvel, ometigi kerkis mis mühises ja isegi kui nad ei tulnud küpsenult väga kõrged, olid nad ometi pealt krõbedad, seest pehmed, nagu käib. Müstika. Justkui oleks mingid retseptid, mis lihtsalt tulevad välja, ükskõik, kui lohakalt teha. Ja teised, mida järgid grammipealt, ja ikka läheb untsu.

(Vahemärkus Apelsinimarmelaadi-blogijale, sest teda kiidetakse liiga vähe: kui sul selle retsepti järgi saiakesed välja tulid, siis sa oled täielik kunn, see ei ole üldse lihtne!)

Kui nüüd vahe ei olnud selles, et luutsinasaiakesi püüdsin teha kuivpärmiga nagu retseptis (eeldades, et “instant yeast” on kuivpärm, aga äkki ei ole nii lihtne?) ja pogácsaid presspärmiga.