Ekseldes Itaalia avaliku sektori asutuste, üksuste, organisatsioonide rägastikus ja üritades neid eesti keeli nimetada nii, et sama sorti organisatsiooni oleks alati nimetatud sama sõnaga ja eri tüüpi organisatsioonid jälle alati eri sõnaga – “unità”, “ente”, “organismo”, “organizzazione”, “associazione”, “società”, lisame sinna otsa veel “amministrazione” ja “autorità”; no ja “agenzia” ja “istituzione” ja “azienda” takkapihta; ja et huvitavam oleks, ka “federazione” ja mõni “unione” ka – tuli korraks geniaalne mõte hakata “ente” kohta alati “ent” ütlema (sest kui ma ütlen “üksus”, mis on siis “unità”? ja kui ma ütlen “asutus”, misasi on siis “autorità”?).

Mõtle kui tore, kui Itaalias tegutseks näituseks tervishoiuendid, sotsiaalkindlustusendid ja kultuuriendid.

Eesti on Kääbikla, siin oleks tervishoiu-, sotsiaalkindlustus- ja kultuurikääbikud.

Advertisements

Vannitatud pirukas

detsember 2, 2017

ETE VATUST! HALID VARJUNTID! MINKE MÖDA!
(Otsustasin selle hoiatuse lisada pärast esimest tagasisidet – “minke möda” käib järgmise lõigu lingi kohta, tähendab, klikkida muidugi võib, aga omal vastutusel. Kõige ohutum on vist postitus kõigepealt läbi lugeda, siis tekib pilt, mis lingi taga on.)

*

See pidi küll üks hea vein olema.

Mõtlesin, mida see lugu mulle meenutab. Patrick Bateman kirjeldab ennast kolmandas isikus, olles endale naisavatari välja mõelnud? aga kolmanda isiku perspektiiv tundub siiras, kõneleja olekski nagu päriselt jalust niidetud. (Kuigi, kes siis veel Patrick Batemanist vaimustuks kui mitte Patrick Bateman.)

Eriti lõbus on see lõik:

“Kui ta oma korteri ukse avab, tundub nagu astuks sisse vana tuttava juurde. Lõhmus on vahetu, kõnnib ringi paljajalu. [jaa, lugeja, tal on jalad! ta on inimene nagu sina ja mina! minu täiendus] Taustaks mängib klassikaline muusika. Avarast elutoast avaneb vaade Pirita lahele. Sätime end valge nahkdiivani peale istuma. Lõhmus on avatud, kuid samas ettevaatlik. Ta ei lahmi. Ta teab täpselt, mida mõtleb ja kuidas ütleb. Rääkides oma elu eredamatest ettevõtmistest elavneb ta silmanähtavalt ja võib aimata, et selle pealispinna all on peidus uudishimulik seiklejahing, kes hea meelega võtaks ette midagi põnevat.”

Korraks tuli pähe kunagine “Salmonite” paroodia “Krälmonid”, kus jõulustseen algas umbes sellise lavamärkusega, et “Elutuba, nurgas jõulukuusk. Kuuse otsas ripub neli Volvot,” aga selle paroodilisus on liiga ilmne – tolle Äripäeva üllitise puhul olen ma aga kogu aeg kahevahel, kas see on sihilik või tahtmatu eneseparoodia.

Üks ilmne seos, mis tekkis, oli muidugi va halli varjundite sari (link parimale arvustusele) – võtame näiteks selle Päevalehes ilmunud katkendi* – selle jõukuseporno aspektist**, olgu tavapornoga kuidas on.

Ja neljanda variandina meenub üks itaalia kriminull, mida mulle tõlkida pakuti ja millest ma ära ütlesin – osalt ajapuudusel, osalt selle peale, kui kohe esimesel leheküljel kirjeldati terve pika lõigu ulatuses, mis riideid detektiiv oma sitkel heas vormis mehelikul kehal täpselt kannab – ma hakkasin kõva häälega naerma. Naljakas küll, aga kuna ilukirjanduse tõlkimine on vähetasuv asi, siis ei taha endale vähemalt piinlikkust teha.

Kuklas tiksub siiski tunne, et ma olen peaaegu sama teksti kuskil huumorinurgas juba lugenud; ja samavõrd suur kiusatus sellele täiendusi kirjutada – “kui ta korraks hajameelselt juukseid silitab, paljastab ta kvaliteetse särgi varrukas mehelikul randmel vaoshoitult luksusliku kella,” ja nõnda edasi.

Aga kõige toredama allusioonina tuli meelde, et peaaegu sama stseeni on kirjeldanud Andres Ehin ja juba kaua aega tagasi. Vaat, milline prohvetlik võime on luulel:

klaasist majas
logeleb ainuüksi pirukas
moodsal pikal diivanil
mille teist otsa silm ei seleta
raadio mängib
ning vanni voolab vesi
mina vannitatud pirukaid ei söö

(1966, kogust “Uks lagendikul”)

————————————————————————–
* Jõukusele viitavate sisustuselementide loetelu? Klassikaline muusika? Hillitsetult võimuka hoiakuga mees? ja noor naisajakirjanik, kellel see põlvist nõrgaks võtab? Kõik olemas ja mis muusse puutub, siis värvikamad kohad ei sobiks enam hästi Äripäeva profiiliga.
** Või vt seda hiliskapitalismi varjundite artiklit; seda artiklit. Või seda. Või guugeldage lihtsalt korraga märksõna “shades of grey” koos sõnadega “wealth” ja “power” – või sõnadega “wealth porn” või “money porn”.

Musta kassi kool

november 4, 2017

Myyiu mõlgutused kassi funktsionaalsusest ja Indigoaalase postituse kommentaarium, kus selgus, et kõigi jaoks kehakeelsed ei-d ei olegi ei-d (millest mõnel tekkis huvitav järeldus “kui osa eisid on mitteverbaalsed, siis järelikult osa verbaalseid eisid on mitte-eitused”, ilmselgelt eksisteerib maailmas palju loogikaid, millel pole formaalloogikaga mingit seost – kuigi võib-olla ma tõlgendan üle, kui üritan sealt loogikapretensioonigi otsida), sulasid mu peas täna ärgates kokku.

Nimelt ma ärkasin, jube palav oli, ajasin teki maha; ja siis tahtis must kass mu kõhu peale tulla, aga kõhkles ja sirutas sinna kõigepealt ühe käpa, vaatas, mis ma teen, ja kui ma olin rahulik edasi, toetas terve rindkere minu peale. Niipea, kui ma ilmutasin märke, et ei taha enam tema mööblit mängida, korjas ta ennast kokku, mis siis, et talle oleks meeldinud minu peal edasi pikutada.

Suurepärane näide, et kehakeelsete märkide lugemiseks ja arusaamiseks, millal niiviisi “ei” öeldakse, pole isegi inimaju proportsioonis organit vaja. Ja minu arust on see seksuaalsete – aga miks mitte üldse füüsiliste – kontaktide nõusoleku ja keeldumise teemal palju parem analoogia kui teepakkumise oma, sest mul on raske ette kujutada, et keegi saaks apelleerida teepakkumise füüsilisele vajadusele või ihale. Mu kassil on aga kahtlemata füüsiline vajadus või iha inimese otsas peesitada.

Ja tema lähenemine on eeskujulik. Hakatuseks tuleb ta inimese kõrvale ja jälgib, ega too tõrjuvat liigutust ei tee – tõrjuva liigutuse peale tõmbub ta eemale. Kui tõrjet ei tule, paneb ta ühe käpa inimese peale ja vaatab küsivalt otsa. Kui paistab, et see sobib, liigutab end järgemööda päris sülle või kõhu või selja peale või mis see mugav horisontaalpind parajasti on.

Kusjuures analoogia klapib selleski mõttes, et mõnikord on mul tema sülletuleku üle hea meel, aga mõni teine kord kohe üldse ei sobi. Ta nagu teaks, et kui tema on füüsilise kontakti algataja, siis on tema asi küsida, kui palju kontakti ma tahan ja kas üldse. Ja sõnu ta selleks kasutama ei pea. Ta võiks kursusi anda, kuidas nõusolekut või selle puudumist mitteverbaalselt välja selgitada.

Hall kass on selle koha pealt rumalam, kui tema sellise kursuse välja kuulutab, siis sinna ei maksa minna, ma kujutan juba ette, mis ta õpetaks (“kui keegi ei taipa teid ise sülle võtta, kui teil on süleisu, siis äiake talle, et ta teaks”). Musta kassi, musta kassi kursus on hea, teda võib usaldada.

Septembri alguses viitasin kord Marca kommentaariumis artiklile, mille järgi iga viies Eesti naine on kogenud seksuaalvägivalda, kusjuures sinna alla loeti ka soovimatu seksuaalne puudutamine. Ja imestasin, et kuidas ainult iga viies, kui mul, totaalsel nohikul, kes poistega ei suhelnud ja pidudel ei käinud, oli enne kaheksateistkümnendat eluaastat juba mitu sellist kõhedat, vastikut või tüütut kogemust.

No ja siis tuli varsti juba #me too, mis viitas samale.

Olgu siin siis minu reministsentsid ka – kõigepealt meeldejäävamad juhtumid, mis on olnud avalikes kohtades. Kõik pole tõenäoliselt meeles.

*
Sõidan linnaliini bussiga, hoian kõige uksepoolsemast postist kinni. Poistekamp sealsamas bussitrepil pomiseb omavahel midagi taolist nagu “teeme pulli”, ma täpselt ei kuule, ja nad asuvad end minu vastu litsuma. Mul pole kuhugi eest minna ka, buss on täis.

Ma olin vist 11-12 – aga kui ma praegu järele mõtlesin, ei suuda ma seda mälestust tegelikult ajaliselt paika panna – nii et ma oskan kindlaks määrata ainult vanusevahemiku, ma olin vähemalt seitse ja vist mitte veel kolmteist, igatahes piisavalt tatikas, et tol hetkel ei saanud ma aru, et seal võiks midagi seksuaalset olla. Panin selle episoodi sahtlisse “suured poisid kiusavad”, alles tagantjärgi jäi silma selle konkreetse kiusamise liibuv ja nühkiv iseloom.

*
Eriti segane episood, siiamaani ei saa aru, mis õieti toimus.

Oln 13 või 14, suvitan vanaema pool, käin korraks linnas poes, nii umbes kahe kilomeetri kaugusel. Suvila ja linna vahelisel teel on ühel käel on mets, teisel käel kallak ja vaade merele, ilus looklev tee, maju seal ei ole.

Olen tolle lõigu hakul, kui minuga teeb juttu sama teed minev noor vene mees, vene keeles – püüan kinni “potšemu tak skutšno, potšemu tak grustno”. Mina ei ütle midagi vastu, osalt ettekujutusest, et võõraste meestega ei räägita, osalt keelebarjäärist: ei oska nii hästi vene keelt, et midagi arukat vastata, ei julge ka tunnistada, et ei saa aru, kardan, et ta vihastab – keelelised võimusuhted olid toona sellised.

Nii kõnnime terve selle kilomeetri-poolteist samas vaimus: tema järjekindlalt “vestleb”, mina vaikin ja rühin edasi, rühk-rühk.

Lõpuks jõuame teekääru hakuni, kus tee läheneb korraks suuremale maanteele, kus suured masinad sadama vahet sõidavad – ja jalakäija saab kurvi üle aasa ja läbi põõsaste tublisti sirgemaks lõigata. Mõtlen: kas julgen? ja lõikan ikkagi, sest esiteks ei taha näidata, et ma kardan (sest kui olukord on päriselt ohu ääre peal, siis hirmu näitamine võibki ohu vallandada) ja teiseks mingist maagilisest loogikast – et kui ma teen näo, et kõik on nagu tavaliselt, siis äkki ongi.

Aga mul jagub ettevaatust kõnnakut aeglustada ja mees jõuab minust mitu meetrit ettepoole, enne kui mu manöövrit taipab.

Pöördub ringi, mina jään selle peale seisma.

Selle peale ta vihastab ja räägib midagi kõva, kurja häälega.

Mina võtan käekotist oma juukseharja, mis on juukseharjana kehvake, sest metallpiidega kummilataka all ei ole õhkpatja, mis teeb kammimise valusaks – aga just samal põhjusel tundub ta päris hea käepärane oganui. Ja võtan teise kätte kivi. Ta on minust kõvasti suurem ja tugevam, aga nähku, et haiget saan ma talle ikka teha.

Mees ütleb veel paar vihast lauset, lööb siis käega ja kõnnib edasi. Kõnnib ära selles suunas, kuhu mulgi oleks tegelikult vaja minna.

Mina ootan seal veel jupi aega ja putkan siis suuremale maanteele, kus need suured masinad sõidavad, ja jään sinna passima. Varem või hiljem tuleb mul muidugi sama teed minna, vanaema majani teist teed ei vii.

Passin mingi veerand tundi, siis võtan julguse kokku ja lähen, meest pole õnneks enam kuskil.

See on selline juhtum, kus tahaks n.ö filmi tagasi kerida ja oma praeguste teadmiste valguses uurida, mis juttu ta siis õieti ajas. Tahaks aru saada, kas asi oli lihtsalt suhtlusmallide drastilises erinevuses – et kas võhivõõrastega räägitakse juttu või mitte – või oligi oht, et läheb seisuks.

*

Vanus – 16-17. Lähen Nõmme turule. Vahetult enne turgu, turuvärava ja kultuurimaja vahel katsub vastutulev mees mu rindu. Null varasemat kontakti – ei ainsatki sõna, ei mingit silmsidet.

*

Olen 27, lähen üle Turusilla, ja jälle jäävad kellelegi mu rinnad ette – ma ei saa aru, mis neid tabab, aga tunde järgi otsustades kas lask hernepüssist, visatud kruusakivike või tatikuul.

*

Siis mitu korda, mis sulavad mälus amorfselt ühte – neil harvadel kordadel, kus ma olen (oma seltskonnaga, mitte üksi!) Zavoodi sisse astunud ja keegi üritab huultega näkku kukkuda või haarab tagumiku järele, jällegi ilma ainsagi muu kontaktita.

*

Üks kord ühes kultuuriklubis või -kohvikus – ajame juttu, jalad väsivad ära, istun maha ja natuke hiljem leian enda küljest võõra käe. Ütlen kurjalt “mh!” ja lükkan käe ära.

I vot tak tšetõrnadtsat raz narjad – kui olen seal, ajab kätt põlve peale ja riidlemisest ega eemalelükkamisest ei lase end häirida; kui otsustan ära minna ja pean temast mööduma, lükkab käe seeliku alla. Annan talle vopsu ja lähen vetsu; tulen vetsust välja ja asutan koju, ujub uuesti külje alla, kleepub edasi ja esitab rumalaid küsimusi. Olen nõutu, põgenen. Kirjutasin sellest tookord pikemalt.

(Muide, ma pole tema isikus päris kindel, aga mul on kahtlus, et ta on sama mees, keda ma olin kunagi varem kohanud ühel aiapeol, kus ta jäi mulle meelde sellega, et ütles oma ilusale armsale elukaaslasele tühja koha pealt “Lehm!”. Üldine haabitus on sama ja sarmitase samuti.)

*
Ja viimaks naljakas lugu lapsepõlvest – jälle vanaema juures, mängime sõbrannaga jõe ääres, kaevame kraave ja nõnda edasi, pakuks, et 10-12-aastased. Teisele kaldale ilmub paljas mees ja seisab seal meie vastas. Midagi muud ei tee, ainult seisab. Meie irvitame omavahel tema üle – näe, seal seisab “onu Vorstijupp”.

*

Need olid siis kõik avalikus kohas ja/või teiste inimeste juureseolekul. Hääletades on samuti üht või teist ette tulnud, aga veider lugu: hääletamisretkedel olen suutnud väga kiiresti reageerida ning vastulööke väga adekvaatselt doseerida. Ja kas tänu sellele või neilesamadele hääletamishormoonidele, mis neid kiireid reaktsioone võimaldavad, on need mind vähem rööpast välja viinud.

Võib-olla aitab see, et hääletamisel on riskimise kuulsus – äkki paneb see mind rohkem löögivalmis. Aga ma olen siis üleüldse kuidagi maru terve.

NB, ma ei loe hääletamise kontekestis ahistamiseks seda, kui keegi lihtsalt seksiettepaneku teeb või seksi küsib. Sellisel puhul on lihtne – “A ega sa minuga väikest seiklust ei taha?” “Mkmm.” “Okei.” – ja sõidame rahulikult edasi (kuigi paar korda esitab ta sama küsimuse ehk veel, sest ma võin ju ümber mõelda – aga eks ma võin talle uuesti “ei saa” öelda ja see, et ta seda aktsepteerib, on ka õhkkonnast täiesti selge). Või “Keppi saab?” “Mkmm.” “Okei, nägemist,” – või sama dialoog kuidagi kehakeelselt – see “kehakeelselt” kõlab maru vastikult, aga mul on sellisest kehakeelsest suhtlemisest mälestusi, kus mul ei tekkinud kuidagi ohustatud tunnet – pigem mulje, et ahah, mingid žestid on tema kultuuris tõlgendatavad füüsilise kutsena, aga vat nüüd ma andsin talle teada, et minu kultuuris ei ole nii ja ma ei mõelnud nii, mispeale tüüp tõmbub tagasi ja edasi on kõik kena, viisakas ja sõbralik.

Ebameeldivad ja ahistavad korrad – no võtame näiteks selle, kui me sõbrannaga hääletame Prantsusmaal ja meid võtab peale mees, kellel on kaasas alaealine poeg. Vestlus käib neutraalsetel teemadel, kuni jõuame sinna, kus me maha läheme. Korjame oma kodinad kokku, mees ütleb: ma näitan teile, kust vaateplatvormilt on hea vaade. Ja me siirdume platvormile, mis jääb autost vaadates veidi nurga taha. Näitab vaadet, kena jah. Jätame nägemist; läheb lahkumissuudluseks, mis on Prantsuse kultuuris üldiselt selline mitteintiimne formaalsus ja mis tähendab distantsiga põsemusi, kus suudeldakse õhku teise inimese põse kõrval.

Ainult et selle mehega läheb nii, et niipea, kui me oleme lahkumissuudluse distantsil, tuleb see säuh otse suule, keel huulte vahelt läbi. Öäk. Ah sellepärast tal oligi vaja poja vaateväljast välja pääseda.

*

Teine vastikum juhtum – võtab mind kuskil Varssavi ringil (st sellel maanteevõrgustikul, mida mööda Varssavist mööda pääseb, noh, et Radomi pealt Mińsk Mazowiecki peale ja sealt Ostrów Mazowiecka suunas kodu poole) peale üks mees. Suht esimese asjana teatab ta, kuidas mul vedas, sest “ma pole mõni selline, minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar.” Mispeale mul lähevad häirekellad tööle, sest sellist minuvanuse tütre juttu on üks tüütu külgelööja mulle ennegi ajanud. Häirekelladel on õigus, sest varsti avastan ma tema käe oma põlvelt. Lükkan ära, võib-olla ka teen kurja häält (verbaalsed vahendid on piiratud – ma saan poola keelest mõnevõrra aru küll, aga ega see ei tähenda, et ma ise oskaks kuigi sidusat juttu rääkida). Käsi on varsti tagasi. Lükkan ära ja laotan atlase oma põlvedele. Varsti on käsi põlve peal atlase all. Keeran atlase rulli ja annan talle vopsu. Nii veel paar korda, kuni sõnum jõuab pärale, tüüp jätab auto seisma ja mina lähen maha. Niipea, kui ma väljas olen, keerab ta otsa ringi ja sõidab tuldud teed tagasi – tähendab, tal ei olnudki muud pointi kui mulle ligi ajada.

*

Ja siis üks lugu Saksamaal, mis oleks kõigi faktide järgi justkui kõige ohtlikum, ikkagi peaaegu et kaklus, aga ei jäta eriti traumeerivat mälestust, võib-olla sellepärast, et mina võitsin.

Olen veel kogenematu hääletaja ega tea, et bensuka parkimisplatsil olevad veoautod vastu õhtut naljalt kuhugi ei sõida: kui tahan küüti, tuleks väljasõidutee peal passida. Selle asemel küsin ühelt veoautojuhilt, kas ta sõidab Hamburgi poole. Sõidab-sõidab, ütleb tema, tulgu ma aga peale. Autosse ronides selgub, et sõidab küll, aga alles homme; ja et autos pole ta mitte üksi, vaid paarimehega. Mina ütlen, et aa, okei, mulle homsest ei piisa, mul on täna vaja edasi saada. Hakkan ennast välja pakkima, üks neist haarab mu käest kinni. Mina lähen tigedaks nagu herilane, rapsin, võib-olla (ei mäleta enam täpselt) taon teise käega ja sõiman neid kõva häälega eesti keeles. Ei mingit hirmu, olen väga kuri. Enne kui arugi saan, on ta mu käest juba lahti lasknud ja ulatab mulle viksilt mu seljakoti. Saagi nüüd aru, kust neil see käitumise muutus nii äkiste tuli. Vahest vaatasid, et liiga tülikas.

Liiga tülikas. Kõlab hästi, mulle palju meeldib. Oskaks ma ka väljaspool hääletamisretki häbenematult ja süümekateta tülikas olla, kui vaja.

Ja see on põhjus, miks ma arvan, et kõik need Euroopat mööda seljakotiga seiklemised on mu elu tegelikult turvalisemaks teinud: see on olnud justkui terve enesehinnangu, terve enese- ja maailmataju kursus; aeg, mil harjutada, et “ma olen tülikas” pole kaugeltki sama, mis “ma olen halb”.

(Rääkimata sellest, eks ole, et enamik inimesi, keda hääletaja kohtab, on hirmus toredad ja lahked; käte külgeajajate protsent on niiviisi kohatud meeste hulgast vast sama, mis üleüldse, lihtsalt hääletades on kontakte tihedamini kui tavaelus ja nii jõuab üsna kiiresti igasuguseid momente ette tulla.)

Mille kohta Rents juba kirjutaski.

*

Mis põhiline – situatsioonis olles on enamasti ilmne, kas mees trambib kogemata üle mingi minu piiri, sest tõlgendas midagi valesti – või teeb ta seda meelega. Isegi kui kohe ei ole ilmne, tuleb erinevus välja sellest, kuidas ta reageerib, kui ma piiriületamise vastu midagi ette võtan.

Ja see, sõbrad, ongi soovimatu külgelöömise ja ahistamise vahe.

Ahistamise ja lihtsalt kiusamise vahe on palju udusem, nagu bussiloost või Turusilla loost näha. Just nagu ma ei näe erilist vahet, kas isehakanud tänavakommentaator ütleb “Näita tissi!” või “Nõme müts!”

Pollyanna paneb kollile nime

september 27, 2017

Mul hakkab juba huvitav, kas kuskil tuleb ka see piir ette, mille juures ma enam ei rõõmusta, et mul on just vat see-ja-see haigus. Mitte kõik need teised, mille ma arstiteaduse entsüklopeediat lugedes endal diagnoosisin. Õigemini – korraga kõik need teised pluss vat see-ja-see haigus, mida kõiki peab ravima isemoodi ja hea veel, kui nende ravi üksteisele vastu ei käi (nagunii käib).

Eelmine kord rõõmustasin artroosi üle; esmaba tulin rõõmsalt koju: “Mul on vöötohatis!”

Võib-olla mängib siin rolli see, et kui see on ka teoorias rõve valus haigus, siis mul piirdub ta kõigest rõvedaga – näeb natuke kole välja, kipitab natuke, aga laseb end suur osa ajast ära unustada. Ja ma saan rohtu võtta ja ennast arstida!

Kui oli veel nädalavahetus ja ma pidin internetiga leppima, siis sain ma karta korraga vöötohatist. JA histamiinitalumatust. JA igasuguseid allergiaid. JA kõikvõimalikke sise- ja välisparasiite.

Ja nüüd saan ma rohtu võtta ja ennast arstida. See on ikka maru hea variant võrreldes igasuguste allergiate ja talumatustega, mille puhul just nimelt ei tohi seda või teist süüa või sisse hingata või katsuda. See, et mul TULEB midagi sisse süüa, tundub palju kergem sellest, kui järsku enam EI TOHI pooli asju süüa, kuni tundub, et ohutuid toite ei ole enam alles jäänudki. Enda heaks midagi teha on palju käegakatsutavam kui tegemata jätta.

Ja pealegi, mis ma siis kõige selle kohupiima, kreeka jogurti ja toreda haisva Läti juustuga pihta oleks hakanud, mis ma külmkappi muretsenud olin?

Eriti laisk postitus: tsiteerin ja refereerin kõvasti teiste inimeste juttu või oma juttu, mida ma meilboksis süüdimatult lämisenud olen. Niisiis eklektilisevõitu. Teisest küljest olevat see ka moodne ajakirjandustehnika, ainult et allikas on siis veispukk.

Mul ei olnud küll nii avalik allikas, puha kirjavahetus ja muidulobisemine, nii et ma küsisin avaldamiseks ilusti luba – ja asjaosalised andsid ka. Eriti jõuline nõusolek tuli küsimuse väljakäijalt endalt – “Kõike, mis on internetis, mistahes vormis, võib piiramatult levitada, tsiteerida, mis-tsiteerida, paljundada, modifitseerida, parodeerida, jne. Juba Sokrates ütles seda! Ja pärast Heidegger,” – ning Pirgitilt: “üldse, alati ja igakord – ma eeldan et kui on miskit mis ma ei taha avalikustada sis sa saad juba eos aru mis ei huvita laiemat avalikkust, nt kas vana arm ka roostetab ja muu isiklik hala. välja arvatud siis kui on rabava kirjandusliku meisterlikkusega. siis võib anonüümselt või su enda nime all. kultuur peab olema vabavara, mitte autoriõiguste kitside kaitsjate omand.”

Nii ilus.

Eesmärgid on nii või teisiti õilsad – äkki oskab keegi lugeja sellist infot välja käia, mida me teised ei teadnud.

*
Aga asjast endast.

Eelmisel nädalavahetusel saatis korrespondent ja kommentaator Kaur küsimuse “Palju õnne!” väljendi kohta:

Appi 😦
Keeleküsimus.

Kas sa tead, kuidas selline värdväljend tekkis?
Inimene teeb aastaid tööd, kirjutab doktoritöö ja kaitseb – ja talle soovitakse õnne.
Miks õnne? See on töövõit!

Mida see soov tähendab, kust tuleb?
Mul on alati imelik seda öeldes, aga tundub, et ülejäänud ühiskond peab seda normaalseks.
Kuidas nad saavad?

Google ei aidanud.
Kuhu ma peaks eesti keele väljendite ajaloo uurimiseks vaatama?

Ma soovitasin EKI tekstikorpustest vaadata, sealt ta midagi ei leidnud; ja enne, kui ma pikemalt vastata jõudsin, oli ta juba etümoloogia kohta selgust saanud:

Mu kodu väisas just (pühap hommikul kell 9) ekspert, kes lahkelt seletas, et see on labane germanism.

Samal päeval käis doktor KL mu pool õunu korjamas ja oli nõus diskussiooni panustama (suvikõrvitsa-, tomati- ja lehtkapsamajandusest rääkimata). Sest minu arust oli veel jahuda küll, keelkondlik päritolu oli palju vähem huvitav küsimus kui sisuline külg. Spekuleerisime võimalike tekkemehhanismide üle ja jõudsime konsensusele, et küllap on saavutuse peale õnnesoovimine nakanud siirderituaalidest. Ja siirderituaalidel on õnnesoovimise sõnamaagia jumala asjakohane. Kusjuures ka doktori kaitsmisel polegi see nii asjakohatu (eks ka doktoritöö kaitsmine ole siirderituaal) – enne oli sul staatus, olid doktorant, sul oli haiguskindlustus ja kindel, ehkki kasin sissetulek -, aga nüüd tuleb laia maailma minna. Aga kuna väljend on siirderituaalidel nii õhukeseks pruugitud, et muutunud surnud väljendiks (st üksikute sõnade tähendust enam ei tajuta), siis soovitakse seda ka mujal kui siirderituaalide korral.

Esitasin küsimuse filoloogikalduvusega tuttavate listis ka, doktor KT oletas samuti saksa päritolu – ja pidas samuti sisu põnevamaks:

Mina kahtlustan, et see tuleb saksa keelest, viel(en) glück (nagu ka ‘palju tänu’). Viisakusväljendid on meil ikka sisse ostetud. Aga mulle tundub, et blogisõpra ei pane muretsema niivõrd etümoloogia kuivõrd kasutuskontekst. Mida soovitada? Olgu siis ise originaalsem! Ehkki ‘töövõit’ on mu meelest ka siiski suhteliselt hiljuti meile vene keelest sisse talutud sõna (trudovaja borba, trudovaja pobeda). Tegelt ikka kahju, et meile omal ajal eesti filoloogias nondest lähikeelte mõjudest nii vähe räägiti!

Saatsin mingi osa kõigest sellest jutust vastusena tagasi, Kaur vastas:

Mu häda algas sügisesest spordihooajast.
Kõik jooksevad vms.
A no kuidas ma soovin maratoni või mingi rämeraske mudasroomamisvõistluse lõpetajale õnne?
Mis paganama õnn?

Ma ise saan kuidagi hakkama – maratoni puhul tasub soovida liigeste kiiret taastumist jne.
Aga no kuidas see TEISI inimesi ei häiri?!?

Mind tõmbas see käima, mõtlesin, kuidas tähendused moodustuvad kasutamise käigus ja keel ei ole mingi täpne üks-ühele kaart, mida maailmale selga tõmmata (ja mõõtkava mõõtkavaks, üldse ei usu ma, et mõistetel oleks mingid fikseeritud referendid, v.a muist pärisnimedel, ja nendegagi on kahtlane, ja binaarsed opositsioonid ruulivad ja semantiline kolmnurk sakib, no okei, võib-olla väikelastele, nt esmakursuslastele semantika seletamiseks sobib). Ja hakkasin vastu jaurama:

“Õnn” on laialt tõlgendatav mõiste, vabalt võib sinna alla mahutada ka liigeste kiire taastumise.

Pealegi pole “palju õnne” väitlause, millelt oleks tarvis võimalikult suurt kirjeldatavale vastavust, vaid performatiiv: õnnitlemisväljend ei ole mitte õnnitlemise kirjeldus, vaid õnnitlemine ise. Oluline pole leksikaalne sisu – kvantor “palju” ja põhisõna “õnn” -, vaid kõneakt “õnnitlus”. Ainus info, mida seal on vaja edasi anda, on “käesolevaga toimub õnnitlemine”; mis väljenditega täpselt, on juba ebaolulisem.

Aga ega surnud kujundid ka muidu emakeelseid inimesi reeglina ei häiri. Surnud metafoore kasutatakse kogu aeg, nii et keegi ei pane tähelegi.

Me kasutame nt igasuguste suurte ja väikeste jahvatusmasinate kohta sõna “veski”, kuigi etümoloogiliselt tähendab see rangelt võttes ainult veega töötavat mudelit (vesi+kivi). Rääkimata igasugustest päikese, tuule ja vihma kätest.

Lapsed, välismaalased, luuletajad ja aspied komistavad selliste asjade otsa muidugi kergemini kui emakeelne tavakõneleja; tavakõnelejal tekib aint vahel harva momente, kus keel muutub läbipaistmatuks ja seega ise nähtavaks.

*

a kuna surnud kõnekujundid on kunagi ka elus olnud, siis kahtlustan, et saavutuste puhul just nimelt _õnne_ soovimine võis omal ajal olla premeerimise funktsioonis. keegi on pingutanud, talle tehakse selle eest samasugune maagiline kingitus nagu iks siirderituaali peategelaselegi. vbla anti kunagi kindluse mõttes isegi amulett, a vbla mitte, järsku piirduti sõnamaagiaga.

ja sõnamaagiast rääkides on muidugi loogiline, et kui saavutajale üldse millalgi õnne soovida, siis just nimelt _pärast_ saavutust, mitte enne. muidu sõnab ju ära. enne saavutamist öeldakse jumalate ja vaimude lollitamiseks igast halbu asju nagu “kivi kotti” ja “nael kummi” ja “head põrumist” jne. pärast on juba ohutum otsesõnu õnnest rääkida, nähtavasti ei tegutse need jumalad ja vaimud tagasiulatuvalt.

(Tagantjärele vahemärkus: oh pagan, see tuletab meelde ühe eriti reduktsionistliku mõtte, umbes samast ooperist nagu “kõik mõisted on üldmõisted” – millalgi viimase aasta sees oli mul nimelt banaanikoore- ja banaanimoment, et KÕIK kõneaktid on performatiivid. Aga kainenedes saan ma aru küll, et kui terminiga hõlmata liiga palju, kaotab ta oma seletava jõu; ja et keelel on keelevälise maailmaga MINGI side siiski vahel olemas ka. Äkki.)

Kaur vastas:

Nii.
Aitäh.
Mu usk keele loogikasse taastus taas.
Edaspidi tean, et kui inimesele mudast või maratonilt eluga pääsemise puhul miskit soovin,
siis eelistan tervist või tervet mõistust, aga ka õnn ei ole otseselt vale.

(Minu tagantjärele vahemärkus: ma pakun, et keele ebaloogilisus tulebki sellest, et ta on päris maailmas ja tal on päris maailmaga asja – puhtalt tühja koha pealt mängukeele saaks palju kenama ja loogilisema teha. Vt kuidas loogika on palju kenam ja puhtam distsipliin kui suvaline loodusteadus, sest loodusteadus üritab ennast maailma konkreetsusega vastavusse saada ja sellega hakkab kohe üks jama pihta.)

Vahepeal mõtles KL edasi ja kirjutas:

Ahoi!
Ma juurdlesin ja leidsin, et ega ma isegi ei mõtle “palju õnne”-ga kuigivõrd sõna-sõnalt “soovin, et sul (siis-ja-siis) oleks palju õnne kõiges, mis sa ette võtad…” Vaid pigem on see just päevakangelase positiivne äramärkimine. Merriam-Webster nt ütleb just seda, mis ma silmas pean:
congratulations : a message telling someone that you are happy because of his or her success or good luck – või siis sünnipäeva puhul olen rõõmus, et sünnipäevalaps olemas on.
Vbolla küll ingliskeelne sõna ei sisalda tavakõneleja jaoks seda “õnne soovimist” – etümoloogiliselt ikkagi sisaldab: Latin congratulatus, past participle of congratulari to wish joy.
St “palju õnne sünnipäevaks” tähendab “sinu sünnipäeval tervitame sind rõõmsalt, sest sa meeldid meile”. Miks siis mitte “palju õnne doktori kaitsmise puhul”.
Eesti keele väljenditest on kaks andmebaasi:
http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht3.html
http://www.folklore.ee/justkui/
aga ega sealt ajaloo kohta küll eriti midagi ei leia. Noh, Justkuist saab vaadata, mis aegadel mingit väljendit on kirja pandud.
Piiblist pärit väljenditest on Kriku ilusti kirjutanud. Võimalik, et on veel mingeid üksik-käsitlusi.

Pirgit reageeris:

eesti keele aspektist tuleks ikka uurida sks väljendi tagamaid. sest see on jah e k otse üle võetud ‘viel glück’.

ingl ja ladina on segavad faktorid siin pigem. congratulations ei tähenda tegelt täht-tähelt õnne soovimist, vaid… jah, …ee… congratulatus etümoloogia mumeelest kah ei tähenda ‘wish you joy. või? tüvi sõnades gratia, ja grator, gratulari, gratulatus ingl vasted to rejoyce, congratulate. ehk siis umbes et ‘me rõõmustame koos sinuga et sul on hästi läinud’.

aga ‘viel glück’ öelda siis, kui inimesel on just hästi läinud sisaldab nagu maagilist mõtlemist, et see mis hästi läks just ei oleks viimane asi, et ta õnn sellega otsa ei saaks, vaid et edasi läheks kah hästi.

mnjah eksta ole 1 segane värk kui mõtlema hakata.

🙂

ja ei võida sa ikka midagi kui õnne pole (jätkates maagilise mõtlemisega; kui see nüüd müstiline pole hoopis).

😀

*

Just, just! Ma ise olin just KT kirja peale mõtlema hakanud, et kas (con)gratulari ikka tähendab rõõmu soovimist; depoonensverb on ametlikult küll “tähenduselt aktiivne”, aga ma ei tahaks tema vormilist enesekohasust ka täiesti ignoreerida. Klassikalised filoloogid võiks nüüd sõna sekka öelda, kuidas selle tähendusega ladina-etümoloogiliselt on.

Prantsuse keeles “õnnestatakse” (féliciter) – kui nad just ei soovi konkreetselt head seda, teist või kolmandat, “head sünnipäeva” näiteks; itaallastel on “congratulare” verbina küll olemas, aga kui neil on vaja kedagi õnnitleda, ütlevad nad tavaliselt “tanti auguri”, mis tähendab “nii palju (häid) endeid” (või kui minevikku tagasi minna, siis “nii palju linnuvaatlusi”, aga see on juba sellest ajast, mil prognoose tehtigi lindude pealt).

Ungari keelest ei saa ma midagi palju huvitavamat näiteks tuua – “gratulál” on arusaadavalt ladina juurtega tüvi ja selle kõrval on neil palju konkreetseid soove, nagu “õnnelikku sünnipäeva” jne.

Soome ja läti keele kohta oleks huvitav kuulda, aga kõikvõimalike muude keelte oskajad võiks samuti sõna võtta.

Tegelikkuse nihked

september 13, 2017

Kui ma magama ei lähe, on ikka veel täna. Kui ma edasi kuukan, hoian ma päeva lõppemast. Kui ma kuukan, venitan ma aega, venitan tänase mulli endaga kaasa, kuni ma viimaks ära kukun.

Vahel, kui ma ei kukugi ära, olen ma tänase homsesse välja venitanud, käin ringi, õhkõhukeseks veninud tänamull ümber, ja vaatan kõike otsekui kile tagant, kuni see puruks laksatab. Uus täna jõuab pauguga kohale, mõni ime, et ta esiti räige tundub.

*

Nägin unes, kuidas me mängisime sellist vahvat rollimängu, mis oli osalt nagu lauamäng, osalt nagu LARP: mängisime täie kehaga, füüsiliselt, füüsilises maailmas, mis ei olnud ometi pärismaailm või tavamaailm. Seal oli reegel, et ei tohi öelda “mina” mitte üheski käändes – kes ütleb, saab surma, kukub mängust välja pärismaailma ja kui tahab mängida, peab uuesti algusest sisenema ja otsast alustama. Kukkusime kõik mitu korda välja, ehkki tuletasime üksteisele kogu aeg meelde, et olgu tähelepanelikud. Kaua mängid, väsid ära, jääd uniseks, tähelepanu hajub, ütled kogemata “mulle tundub…” ja oledki väljas, pead bussiga uuesti mängukohta sõitma.

Meie hulgas oli üks mängija, kes pudenes samamoodi oma kodumaailma tagasi, aga selle vahega, et tema maailm oli ka ise selline fiktiivne, muutlik, ujuv, ümberjutustatav. Välimuselt oli ta midagi dr Frank N. Furteri või Michael Jacksoni vahepealset. See tema kodumaailm muutus vastavalt sellele, kui hästi ta mängis, ja kui ma õigesti mäletan, oli tema mängu eesmärk oma maailm kuidagi korda või paremaks teha.

Suvalised purtsatused

september 9, 2017

Võtan mina arvuti lahti – ja guuglis on poereklaam “Parem kala kõigile!” No ma ei või, kõik on tänapäeval nii polariseerunud, enam ei saa kalagi müüa ilma parem- ja vasakpoolsuseta. Ja üldse mis mõttes “parem”? “Kala kõigile” on puhas vasakpoolsus ju! Või väljendavad nad veendumust, et trickle-down economy töötab? Aga kas korralikud vana kooli protestantismi eetika ja kapitalismi vaimu parempoolsed ei peaks üldse pakkuma õnge, mitte kala?

Ahaa-elamus: stiihia

august 4, 2017

Keegi võttis kunagi seltskonnas jutuks, kust tuleb “stiihia” sõna. Keegi ei teadnud. Pakuti, et vene keelest, aga jäädi jänni seletamisega, kust see vene keelde tuli.

Vene sõna kohta ei tea ma siiani, aga komistasin ühes Kreeka kohtuasjas sõnale “στοιχείο”, mis tuleb vanakreeka sõnast “στοιχεῖον” ‘üksus reas, komponent, element’, mis omakorda tuleb sõnast “στοῖχος” – ‘rida, rodu’, mis on seotud sõnaga “στίχος” (kah “rida”). “Stohhastika” tuleb samast tüvest.

Nii et kui “Hernerhirmutise” raamatus kirjeldatakse, kuidas Šmakova väänles ja pöörles, “tants oli tema stiihia”, siis öeldakse pmst, et ta oli omas elemendis. Või miks mitte “tants oli tema rida”.

Tegelikult pole seda infot ka vene “стихия” kaudu raske leida – vt Wictionaryst, aga kuna vene keeles ei ole alati lihtne guugeldada, las see väike triviaalsus olla siitki leitav.

Tuleb endiselt möönda, et Gerald Durrellil on õigus: hea on harimatu olla, siis saab kogu aeg üllatuda.

Asi pole ainult selles, et ÕS ütleb, et õnnestuvad ja ebaõnnestuvad tegevused või ülesanded või ettevõtmised (sest “õnnestuma” sünonüüm on “korda minema”) – minu puhul pole kunagi asi lihtsalt selles.

Asi on ikka rohkem selles, et ma kasvasin üles ajal, mil kõik niiviisi rääkisidki, nagu ÕS soovitab, välja arvatud Toomas Uba ja co, kelle keeletaju oli soome keele peale üle kolinud (oletan, et teiste keelde nakkas see just soomemõjuliste telereporterite suust, kuigi kantseliidivastane leht kahtlustab ka inglise keelt). Mis tähendab, et kuna minu jaoks õnnestuvad ja ebaõnnestuvad jätkuvalt ettevõtmised ja muu taoline, võtab mul kõhus kõhedaks, kui keegi ütleb enda kohta “ma ebaõnnestusin” – kõlab nagu “ma olen halvasti välja kukkunud inimene.”

Kuidagi hirmus kapitaalne.

No ja siis ma saan aru, mida öelda taheti (õnneks enamasti ikka kõigest “mul ei tulnud välja” või “mul läks untsu” või “mul ei õnnestunud”) ja tõlgin endale tagasi.

Aga sellised tagasitõlkimised väsitavad pikapeale ära (“ma ebaõnnestusin” on sama epideemiline kui “sotsiaalne” oma kaaperdatud tähendustes, nii et seda vaeva tuleb ikka iga natukese aja tagant näha) ja praegu nähtavasti tuli kätte see punkt, kus keelepropaganda tegemine tundub pikas perspektiivis lihtsam kui kogu aeg teiste juttu tagasi tõlkida.

———————————————————————————————————————————–

PS: huvitav on veel see, et “ebaõnnestumist” pruugitakse niiviisi minu arust (statistikat pole teinud) rohkem kui “õnnestumist”. Guugeldasin väheke ja “õnnestumise” kasutamine oli tüüpiliselt stiilis “reis õnnestus”. Nüüd saaks siit kindlasti välja imeda mingi vulgaarpsühholoogilise jura, et inimesed peavadki ennast läbikukkumiseks rohkem kui eriliseks õnnestumiseks. Aga see oleks ju liiga kurb.