Vaatan, mida päevateemadel kirjutatakse. Ma ei hakka pikemalt seletama, sest ma olen juba Rentsi ja Ritsiku pool (Tudengiraporti postituses on veel korralikum lingikogu) niigi laias kaares kägubloginud. Lihtsalt paar metatähelepanekut, mis ei haaku liiga kõvasti ühegi teise konkreetse all-lõimega.

Üks: blogide kommentaariumides ja A. veisbukiseinal on silma jäänud inimtüüp, kes mõtleb õiguse ja õigluse üle kahesüsteemselt. Kui kellelgi on karistusregistris juba kanne olemas, siis ei ole enam ülekohtune miski, mida temaga teha võidakse. Kui vahel mõni surma saab – vahel isegi mõni ilma registrikandeta, aga eksitus noh -, siis on see selline väike äpardus, metsa raiutakse, siis laastud lendavad, kahju küll, aga ega me ju nõrku jõustruktuure ei taha. Proportsionaalsus ja põhiõigused on pehmodele. Kõige eest üks karistus nimega Konks!

Kusjuures selliseid seisukohti kuuleb huvitaval kombel ka inimestelt, kes teises kontekstis ise lõbusasti meenutavad, kuidas on ise seda või teist eeskirja ja seadusepügalat rikkunud, ohohoo, vahvalt oleme elanud, mitte nagu mingid mömmid.

Tundub, mõtlen ma seda vaadates, et õigusriik või üleüldse abstraktne õigus ei rahulda inimesi emotsionaalselt. Tahaks, et vahvatel läheks hästi ja nõmedatel halvasti, iseküsimus, kuidas nüüd täpselt kiirel pealevaatamisel kindlaks teha, et kes on vahva ja kes nõme. Odoot…

Järgmiseks turgatab mul, et kas selline abstraktne õigus nüüd mind ennastki rahuldab. On mul alust leebivalt “inimestest” rääkida, kui olen minagi inimene, nagu välja tuleb? Põhiline vahe on lihtsalt selles, et ma eelistaks abstraktsest õigusest kõrvalekaldumist lahkemas suunas; kohtunik poetab pisara, andestab kodutule võipakivarguse ja suunab ta vangla asemel varjupaika ja muud sarnast (seda, et see oleks riigile odavam, räägin ma juba ettekäändeks, et endast peenemat muljet jätta, tunded on ju teadupärast nõmedad, välja arvatud viha, ja seda, et mitte ühtegi eetikat ei saa viimselt ratsionaalselt põhjendada, ignoreerime tuimalt).

A noh, see on see minu ettekujutus, et abstraktse õiguse üks oluline funktsioon ongi kaitsta
inimesi kellegi kätte koondunud võimu omavoli eest. Milleks see õigus muidu üldse? Võimule jõu juurdeandmisel ei näe nagu mõtet, võimul on nagunii loomuldasa kalduvus seda juurde hankida. Kas me teame ajaloost riike, kes oleks muutunud spontaanselt oma kodanike vastu nii lahkeks, et selle kätte ära lagunenud?

Teisel on nähtavasti jälle ettekujutus, et põhivoorus on tugevus (kui kenasti algriimiliselt kõlaks “Tugend ist tugevus”) ja õigus, see on selleks, et riik oleks tugev. Õigust võib muidu rikkuda küll, kui olla nii kõva, et vahele või vähemalt süüdi ei jää. Selline karmide meeste kallis maa.

See vana dilemma, kummad süsteemivead on hullemad: kas vasar, mis lajatab süütutele, või võrgusilmad, kust päris süüdlased läbi lipsavad. Ilma vigadeta süsteemi valikute hulgas ei ole, ärge lootkegi, maailm ei ole niiviisi tehtud.

(Päris maailmas saame nagunii mõlemaid vigu, küsimus on lihtsalt selles, kumbi rohkem.)

(Kõrvalteemal – kas keegi üllatub, et mul läheb mõte kuhugi vasakule uitama? – nii eetika tundelistest alustest kui ka selle vasara-võrgu dilemma üle on siin ennegi lobisemist olnud.)

***

Kaks: isikliku kogemuse tõendusväärtus. Hakkasin mõtlema oma isiklikele kogemustele ja tuli meelde, et ma olen nooremana sitahipina ringi hääletades kokku puutunud elukutseliste kriminaalidega (mõni hooples sellega konkreetselt ise, mõne teise puhul oletasin omaenda loodusvaatluste põhjal – korra oli näiteks tegelasel, kes oli oma rõivastuse saanud nähtavasti Vene maffia moenädalalt, piiri poole nii kiire, et Tartu-Valga maanteel on vaja 180ga sõita, aga noh, võib-olla on mul eelarvamused) ja selle kogemuse põhjal võiks ma öelda, et kurjategijate kui niisuguste halb maine on täitsa teenimatu, minuga olid nad küll väga toredad ja lahked, ma tundsin end nendega täiesti turvaliselt. Ja see ei ole ainult minu isiklik kogemus, teised hääletajad on sama juttu rääkinud. Need, kellega jamaks läks, olid tüüpiliselt ikka korralikud keskklassi pereisad (nii et mingist hetkest peale hakkasid mul häirekellad plärisema niipea, kui keegi ütles “minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar”). No mis me sellest nüüd ilma ja inimeste kohta järeldama peaks.

Öiseid dialooge

mai 24, 2020

– Kallis. Ma tõin sulle klišee.
– Tolmuimeja?
– Ei, aga peaaegu.
– Nõudepesumasina?
– Ei.

Fiskarsi panni.

*

Sain eile tundmatult tõlkebüroolt pakkumise tõlkida mingit vandenõuteooria-juttu ja vastasin, et mul on praegu tööhunnik ees, aga nii või teisiti tahaks ma sellist asja vahele pigistades kõigepealt eesmärki teada.

Tõlkebüroo väljendas üllatust, et “me tavaliselt ei uuri, mille jaoks tekstid lähevad, milles asi?”

Mina vastasin, et vandenõuteooria ja et selle levitamises ma kaasa mängida ei tahaks, aga kui näiteks vandenõuteooriate kohta teaduse tegemiseks või paroodia tarvis, siis miks mitte.

Büroo ütles, et oih ja aitäh, et ma ütlesin.

Räägin kodus A.-le, et vat mihuke lugu, äärepealt oleks antud tõlketöö teemal, kuidas salakavalad ärihaid on otsustanud vaktsiinidega ülerahvastust vähendada.

Ja siis on veel teooria , et vaktsiiniga süstitakse naha alla kiipe!

Selle olin teada saanud ühel öisel jalutuskäigul: keegi rääkis pool kvartalit eespool kõva häälega telefoni “eino kui inimene hakkab ajama, et mingi new world order, siis on mul õuöääähh. Mingi jutt, et vaktsiiniga pannakse microchip. Ma küll tahaks endale microchipi, nii hea oleks!”)

“Ja kiibi sees on pisike allveelaev ja seal sees on need pisikeseks tehtud inimesed, kes ronivad välja ja hakkavad oma tegusid tegema,” lisas A. abivalmilt.

Ma jäin mõtlema.

– Kui inimesi saab pisikeseks teha, siis on ülerahvastuse probleem lahendatud.
– Ühes Vonneguti raamatus tehtigi nii. Seal tuli sellest haigus, pisikesi hiinlasi hingati endale kogemata sisse.

Vonnegutist leiab muidugi kirjakohti igaks elujuhtumiks.

Vat siit saaks alles ägeda vandenõuteooria! Saastatus vähenes igal pool ka raudselt sellepärast, et muist inimesi tehti pisikeseks ja palju sellised pisikesed ikka reostavad, kahju kohe, et nende sissehingamisest nii palju jama tuleb. Maske pesta ja triikida on niiviisi mõeldes päris jõhker ikka, täiesti arusaadav, miks meedikud ühekordseid eelistavad, primum non nocere.

Kui ma järele mõtlen, siis “Men in Blacki” multikasarjas oli sarnane probleem – ühed mõistuslikud võõrplaneetlased olid kole pisikesed ja tekitasid sisse hingates gripi moodi haiguse. Välja ravida ka ei saanud, sest kohe oleks tekkinud diplomaatiline intsident, ainus variant oli nendega ühendust võtta ja teada anda, et selline probleem, vaadake, kas te palun evakueeruksite nüüd.

Meil on diplomaate ja lingviste vaja, vaat mis!

Juhusele juhuslikult

mai 7, 2020

Mõtlen, kas ma viitsin hakata juutuubile kahe eri guuglikonto kaudu lähenema, sest mõnikord on naljasaadete või commedia-loengute kuulamise isu, mõni teine kord aga muusika kuulamise isu ja juutuubil on tekkinud paha komme pakkuda uusi soovitusi ainult selle põhjal, mida ma viimati pruukisin (mitte pikema mineviku).

Igatsen taga vana süsteemi, kus ta sorteeris oma soovitusi rubriikidesse – oi, see oli nii arendav, skrollisin muudkui alla ja vaatasin, hmm, huvitav-huvitav, ajaloost pakub seda, rokkmuusikast teist, koomikutest kolmandat ja barokist neljandat. See jõudis mitut puhku mu silmaringi laiendada ja sellistes suundades, kuhu ma teadliku enesearendamise käigus ei oleks osanud vaadatagi.

Sel põhjusel on mul ka telekast kasu, mis siis, et normaalne oleks lihtsalt vaadata netist seda, mille järele mul tuju on. Telekas ei arvesta mingi oma ettekujutusega minu maitsest ja see on just hea.

Ja sel põhjusel igatsen raamatukogu – või raamatupoe – riiulite vahel töllerdamist. Kataloogist oskan ma otsida muidugi, aga selles see häda ongi. Ma oskan otsida ja leian, mida otsin (kui seda leida on), aga ma ei saa niisama lihtsalt kogemata millegi otsa komistada, sest raamatuselja šrift äratas huvi või näitusele oli paeluva välimusega raamat välja pandud.

(Tõsi, seda vaegust korvab natuke Academia, mis küll soovitab uusi artikleid mu allalaadimiste järgi, aga tema seosed on nii iseäralikud, et mind tabavad vähemalt esialgu ridamisi üllatused, ja noh, ma olen meelitatud, kui massin arvab, et ma tahan järsku portugalikeelset artiklit lugeda, küll ta peab mind ikka targaks.)

Aga äkki on mul seda askeesi vaja. Lugeda läbi kogu see hunnik, mille ma koju vedasin, enne kui jälle vabalt raamatukogus saab käia ja mul pole kapinurga raamatukuhja jaoks enam vabandust.

*

Võtsin järjest ette “Noorema Edda” eestikeelse osa – olin seda rumalalt kaua edasi lükanud, ise “Vanemat Eddat” mitu korda segaduses üle lugedes ja püüdes seda luulet oma peas kuidagi tervikuks lõimida, sest mõtlesin, et kuna vanem, siis rohkem päris – ja Liviuse Rooma ajaloo alguse.

Ja huvitav kontrast tekkis: “Edda” hämmastab mind oma kummalisusega, loen teda kui kaunist eksootikat, kohtumist tundmatuga. Tegelased teevad justkui motiveerimatuid lükkeid, kääbused tapavad asja eest, teist taga Kvaasiri, jumalate süljest tehtud kõige targema mehe, ja pruulivad tema verest targaks tegeva joogi; on terve hulk tegelasi ja asju, kellest ei räägita peaaegu midagi, aga nad on nähtavasti tähtsad, sest neil on nimi: oraval Yggdrasili otsas ja hirvedel, kes seal lehti närivad; et kaevul on nimi, pole üllatav, aga nimi on ka ämbril, millega kaevule minnakse, ja ämbri sangal; nimi on katlal, kuhu Kvaasiri veri voolab ja kahel nõul, kuhu jook tehakse (mõtlen, kas siin taga on kõigele hinge omistamine, just nagu roomlastel oli kõigel-kõigel oma pisike jumal, ja meenub, kuidas Kaur ohvrikivide rohkust imestas). Ja nimed ise käivad samuti oma loogika järgi – Gylfi kohtab kolme meest, kellest igaüks istub erikõrgusel aujärjel, ja nimed on neil Kõrge, Samakõrge ja Kolmas – mitte näiteks Kõrge, Kõrgem ja Kõigekõrgem (kuigi küllap on nad kõik kolm nagunii Odin).

Väga väga naine kirjutas kuskil, kuidas ta ei mõista muinasjuttude võlu, sest seal ei kirjutata tegelaste siseelust, ainult “juhtus see ja juhtus teine”. Minus äratab pärimus põnevust, mh just hingeelu koha pealt: need veidrad, pealtnäha fragmentaarsed üksikasjad, mis siin on, olid tolle aja inimestele nii olulised, et just seda anti edasi; Snorri tundis vajadust just see üles tähendada, isegi kui kirjutamine käis käsitsi ja kallile materjalile. Ma saan nende lugude kaudu võtta ühendust hoopis teistsuguste inimestega, või kui “ühendus” on selle kohta palju öeldud, siis vähemalt vuajeristina piiluda. Need inimesed ei räägi seda, mida mina tahan kuulda, vaid seda, mida nemad tahavad öelda, nad ei püüa mulle meeldida (või siis: ei püüa meeldida mulle), ei varja oma kummalisust minu eest, ma saan mõistatada, mismoodi oleks olla sellise inimese peas ja mis ühendas üht fragmenti teisega.

(Ja vahel, kui veab, olen unes mõni selline tegelane, kelles need fragmendid arusaadavaks, tundega läbielatavaks tervikuks saavad – uni, mis ma hiljuti nägin, meenutab väga keldi müütides korduvat traagilise kahevõitluse motiivi.)

Ja siis võtsin käsile Liviuse ja tema hämmastab mind hoopis oma tavalisusega, tema keel on minu jaoks kodune, tema jutt on asjalik, kaine ja ta libiseb vahepeal enesestmõistetavalt metatasandile. Nt – vabalt refereerides – “mõni arvab küll, et Faustuluse naine olnud lõbunaine ja seepärast hakatigi rääkima, et Romulust ja Remust kasvatas emahunt” (lupa oli otsese tähenduse kõrval lõbunaise metafoor).

Esimese sajandi roomlast on minus hoopis enam kui keskaja skandinaavlast, tuleb välja, kuigi teine peaks nii ajas kui ruumis ligemal olema.

Aga selles emahundi kujus on küll vähem kainust ja rohkem teist maailma, kuhu piiluda. Eks ta ole Liviusest vanem ka. Roomas on teise maailma jaoks nähtavasti vaja sügavamale minevikku pugeda kui siin lähedal. Mul on kuidagi valus neid 3D-graffiti-beebisid seal kõhu all vaadata, mõtlen, kas hunt sellepärast ongi nii õnnetu näoga, et barokkskulptorid ta kallal sodimas käisid.

Lugejad suutsid mind veenda, et tantsusammudest on video järgi kergem aru saada kui tekstist (nagu päriselt). Noorel minul oleks seda olnud raske uskuda, oma kuldse keskea kõrguselt suudan aga mõista, et kõigile ei sobi info ammutamiseks sama meedium. Mis mul üle jääb, tegin visuaalide huvides video sellest, kuidas ma tunaeelmise postituse lõpu mõistatustantsu põhisammu ette kujutan.

Aga kuna mult on küsitud: “Kust te need tantsud võtate?” ja pakutud vastuseks: “Kas filmidest?”, siis seletan, kuidas ma oma tulemusele jõudsin.

Arbeau tantsuraamatus (1581) on õpetus:

… suyt le branle gay, lequel vous dancerez du cousté gaulche seullement, par deux mesures ternaires, en quatre pas & une pause: Pource faire, vous largirez le pied gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le premier pas, sur la premiere minime blanche: Puis vous approcherez le pied droit du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche pour le deuxieme pas, sur la deuxieme minime blanche: Puis largirez le pied gaulche, & en l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le troisieme pas, sur la troisieme minime blanche: Puis approcherez ledit pied droit prez du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche, & le tiendrez ainsi prest a repeter comme au commencement, pendant le temps de deux minimes blanches, qui seront equipolents a deux souspirs, ou une pause.

Minu tõlge (tõlgin siin minime blanche’i üldmõistetavuse huvides anakronistlikult “poolnoodiks”, antagu mulle andeks):

… järgmine on branle gay*, mida te tantsite ainult vasakule, kahe kolmelöögilise takti kaupa, nelja sammu ja ühe pausiga. Selle jaoks astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate esimese sammu jaoks parema jala esimese poolnoodi ajal õhku. Siis toote parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate teise sammu jaoks teise poolnoodi ajal vasaku jala õhku. Siis astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate kolmanda sammu jaoks parema jala kolmanda poolnoodi ajal õhku. Siis toote selle parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate vasaku jala õhku ja hoiate niiviisi kahe poolnoodi ajal, mis võrduvad kahe hingetõmbe ehk ühe pausiga, olles valmis algusest peale kordama.

*

Arbeau pole loll, saab ka ise aru, et seda pole just kerge jälgida; ta lisab kindluse mõttes muusikanoodi ja kirjutab iga noodi kõrvale, mis jalg parajasti õhus on; ma ei hakka seda nooti siia tõstma, vaadake Nicolas Graneri lahkesti ülesriputatud faksiimilest täpsemalt, aga nootide kõrval olev sammukonspekt on:

Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus
Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus

Pildi lisasin sellepärast, et KK küsis hüpete kohta, ega need pole sirutatud pöiaga – nagu näha, ei ole, täitsa tavaliselt hoiab seda jalga.

*

Kui keegi nüüd seda kriitilise pilguga jälgis, pani ta ehk tähele, et mu videos on kaks asja, mida saaks targa tantsuraamatu tekstist välja lugeda ka teisiti. Esiteks ei ole seal kirjas, et üldse peaks hüppama. Mina olen otsustanud hüpata osalt seepärast, et “jalg õhus” on sammunimi, mida muidu kasutatakse just lõbusates hüppetantsudes (mille kohta Arbeau ütleb otsesõnu, et jalgu ei tõsteta niisama maast lahti, vaid vahepeal on hüpe – ma tõlkisin sellest kunagi siinsamas ühe katkendi), ja pealegi sobiks hüppamine nagu “lõbusa õõtsumise” nimega paremini.

Teiseks, kui otsustada juba hüpata, saaks tekstist välja lugeda ka sellise variandi, et kõigepealt astutakse rahulikult vasaku jalaga vasakule ja alles siis hüpatakse, paremat jalga maast lahti tõstes.

See on minu arust liiga suur rabelemine – särtsakas kuuelöögilises rütmis ei jaksa astuda JA selle otsa veel hüpata ja nii neli korda järjest -, nii et jätan selle esiteks tegemata mugavuse pärast ja teiseks jällegi lõbusate hüppetantsude õpetusest lähtudes, kus on muusikanootide kõrvale samamoodi kirjutatud umbes “parem jalg õhus ehk parema jala löök. Vasaku jala takkalöök” jne, aga põhjalikumas õpetuses on seletatud, et kahe “jalg õhus”- või “jalalöögi”-nimelise sammu vahel “on liigutus nimega hüpe, mis toimub siis, kui kaks jalga on korraga maast lahti õhku tõstetud, mis on veel uljam” (“il y a un mouvement appellé sault, qui se fait quand les deux pieds sont hors de terre eslevez en l’air, qui est encor plus gaillard“) ja mis eriti tähtis: “see hüpe on ise osa parema jala löögist”, tähendab, see hüpe ei ole eraldi liigutus. Selle kasuks räägib minu arust ka bransle gay enda õpetuses olev “tõstate _esimese sammu jaoks_ parema jala … õhku”.

*

Nii. Kui minna nüüd sellise infoga tolle mõistatusemuusika kallale – millel originaalväljaandes muide üldse taktijooni ei ole -, tuleb selle muusika fraase järelikult võtta kuue kiire löögina (või kakskordkolme). Ja rõhuline löök ehk see, kuhu langeb esimene tantsusamm, on “titi-taa-taa” loogikas lugedes teine “ti”. Seega mitte “titi-taa-taa, titi-taa-taa”, vaid “ti-taa – taa-ti, ti-taa – taa-ti”.

Nagu selles Doulce Mémoire’i esitatud näites ongi – selle vahega, et nad laulavad takti teise poolde enamasti ühe pika “taa-a” ja jätavad lõpu-“ti” ära (aga taustal mängivad harmooniapillid ka selle “ti” ära, iseasi, et nad mängivad üldse kogu aeg lühikesi noote). See, et nad takti teise poole niiviisi üheks noodiks välja venitavad või siis seal instrumentidega tihti lõbusasti “tairi-ti” mängivad, teeb tantsurütmi väljakuulmise muidugi tunduvalt kergemaks – ma usun, et kuigi algajal võib olla esialgu füüsiliselt raske selles tempos ära tantsida, on siit kergem aru saada, kus teoreetiliselt hüppama peaks.

(Ühtlasi olen neile tänulik, et nad juhtisid tähelepanu tunduvalt vanemale laulule, millel see tantsuviis tõenäoliselt põhineb – vt eriti tenoripartiid, kuulamiseks näiteks seda harfiesitust. Järjekordne näide sellest, kui pikalt mõni meloodia võib käibel olla.)

Ja tunaeelmises postituses antud muusikaga, mis järgib Phalèse’i tantsumuusika nooti täpsemalt (ja on seetõttu raskem jälgida) tuleks selle loogika järgi tantsida nii.

*

Olles nüüd tähtsa näoga öelnud, kuidas on, pean kohe mööndustega lagedale tulema: kõigil mõistatajatel võib olla õigus. Sest on väga võimalik, et selle tantsu rütm jõudis oma eluea jooksul muutuda – ja miks mitte just sellise ambivalentse rütmiga tantsumuusika mõjul. Kui muusika pakub võimalust isegi lihtsaid tantsusamme mitmel eri moel rütmistada, on neid samme uue moe tulles ka lihtne ümber kujundada.

Moemuutuse mõtted tulevad mulle pähe, sest üks teine Prantsuse tants (courante!) alustas samuti 16. sajandil energilise kepsutamisena, aga muutus seejärel 17. sajandi jooksul pea tundmatuseni. Kepsutamine kadus tasapisi, rütm läks aeglasemaks, noorte karglemisest sai uue moe järgi rafineeritud hõljumine.

Ning ka bransle gay püsis sel dünaamilisel 17. sajandil käibel, seega võisid need mutatsioonid tedagi tabada. Kahjuks on 17. sajandi allikad kole segased (ilmselt mõeldud abimaterjaliks lugejale, kes oli neid tantse juba õppinud) ega ütle ühemõtteliselt, kui palju sammud selleks ajaks muutunud olid. Ainult sellest saab aru, et põhisamm koosneb endiselt neljast liigutusest; ja sellest, et need sammud ei ole enam nii ühetaolised hüpped kui Arbeau ajal.

Näide anonüümsest käsikirjast (mille kirjutamise aeg võis olla 1690.-te lõpust kuni 1610.-te aastateni. Kirjavahemärgid on nõrkadele. Transkriptsioon fa-gisise väljaandest):

Le branle gay a 4 pas le premier commence du pied gauche sur le mitan du pied et le 2 est du pied droict qui glisses en mesme temps et le troysieme sest une mesure abbatue et le quatrieme sest un releue du pied droict le posant a terre pour commancer promptement

Püüan kuidagi tõlkida, samamoodi ilma kirjavahemärkideta, lisades oma kahtlused:

Branle gay‘s on 4 sammu esimene algab vasaku jalaga jala keskosal [?] ja 2. on parema jalaga mis libiseb samal ajal ja kolmas on löögiga takt ja neljas on parema jala tõus [ei ole selge, kas parem jalg on õhus või tugijalg] pannes ta maha et kohe alustada

1623. aasta trükises on ortograafia ja kirjavahemärkidega paremini, aga jutt on pikk ja segane. Lingin Gallicas oleva faksiimile ja püüan tõlkida (see jutt ongi täpselt nii segane):

Bransle Gay /…/ koosneb neljast sammust ja selleks, et rõhku paremini tabada, alustatakse viimasest [sammust?], nõtkutades veidi põlvi, et kannad kokku tuua, tõustes varvastele. Siis tuleb neliksammu alustamiseks astuda vasaku jalaga ja teha nii, et teine jalg järgneks talle tihedasti vastu kanda, liikudes pöiast, ja libistada vasaku jala päkka tõstes kanda õrnalt küljele, ning selle libiseva sammu ajal tuleb parema jala kand vastu maad lasta, ja ilma, et peatutaks, tuleb paremini rütmis püsimiseks nõtkutada veidi põlvi, et tuua parem jalg vasakuga kokku, tõustes mõlema jala varvastele selleks, et uuesti alustada, ja siis, kui seda Bransle’it juba osatakse, ja mitte enne, lastagu suurema täiuslikkuse saavutamiseks teha kõiki samme pöiast liikudes, põlvi absoluutselt nõtkutamata, sest kui ma ütlesin, et alguses tuleb jalgu kokku tuues veidi nõtkutada, oli see selleks, et oleks kergem õpetada neid vajalikke liigutusi, mis on kahtlemata nii kõige meeldivamad kui ka kõige õilsamad, kui nad algavad puusast ja pöiast, aga Õpilane suudab neid isegi sundusega teha alles pika harjutamise peale.

Oh, oleks Arbeau ometi kauem elanud! Tema oskas põhilisele tähelepanu pöörata, arvestada, et üldtuntud tantsud ei jää igavesti üldtuntuks, nii et udupeente nüansside kirjeldamisest üksi ei piisa. Mis kasu on teadmisest, et paremini rütmis püsimiseks tuleb lasta algajal põlvi nõtkutada ja edasijõudnul sirgete jalgadega tantsida, kui me ei tea, MIS rütmis üldse peaks püsima?

Niisiis jätavad need udukirjeldused kõik rütmivariandid võimalikuks. Mis tähendab, et kui me otsustaksime mängida musketäride aja inimesi ja sama muusika järgi tantsida (sest ega see meloodia uue sajandi kukkudes kuhugi ei kadunud), ei pruugi ka “titi-taa-taa” loogikaga variandid valed olla – olgu siis esimene samm esimese “ti” või hoopis “taa” ajal.

————————————————————————————–
* Branle gay otsetõlge oleks tegelikult “lõbus õõtsumine”, aga ma ei hakka nii täpselt tõlkima. Õõtsumiseks nimetasid prantslased nad tollal igasuguseid suure massiga tantsitavaid seltskonnatantse, mis käisid ringis või rodus. Ja tänapäeval on see slängis hoopis seksitähenduse võtnud, nii et võite ise arvata, mida guugel mulle ükskord ette viskas, kui ma ilmsüütult neid märksõnu guugeldama hakkasin. Olete hoiatatud.

Ma küpsetasin, eks ole, mitmesugustest ülejääkidest lahtist pirukat. Täidis tuli minu arust superhea, põhi oleks võinud natuke krõbedam olla.

A. sõi ka, küsisin, kuidas meeldis, tema seletas, et muidu hea, aga herned ei vaimustanud teda kõige rohkem. Ma siis valgustasin talle oma vaatepunkti – et vastupidi, herned on ideaalsed, aga põhi ei ole nii krõbe, kui ma tahaks.

Viis minutit hiljem kahe suupoolega küpsist süües teatas ta, et tal on mulle lahendus olemas. “Võta Digestive-küpsis, pane pirukatükk sinna peale – ja ongi sul krõbe põhi!”

“Sina sööks kõike küpsisega,” ütlesin, mõeldes, kuidas A. pani pashat küpsise peale. “Sinu jaoks on kõik hea, kui küpsist sisse panna.”

“Jah! See on universaalne lahendus, kuidas toidud heaks teha. Jäätise sisse – küpsis! Kohupiimaga – küpsis!”

Supiga läheb võib-olla raskeks, seda pidi ta möönma. Aga kui ma teda veel torkisin, et aga soooooolast toitu, sul on kõik magusad toidud, kas sa soolast toitu sööd ka küpsisega, siis teatas ta, et tegi küpsisega võileiba ja see oli päris hea.

Üheülbaline ei olnud või, küsisin mina.

“Ei, vaata, mul oli pehme röstimata röstsaiaviil. Selle peal või. Selle peal küpsis. Need tekstuurid olid koos väga huvitavad.”

Gastronoom on rääkinud.

***

Käisin laadisin korra academia.edu-st ühe teadusartikli alla ja sestsaadik saadavad nad mulle pidevalt kirju teiste artiklite kohta, mida ma võib-olla lugeda tahaksin või mis mul nende arust pooleli on.

Seekord tuli teade “You visited the paper The Sources of Dance Music for the Ballets de cour before Lully”.

Irvitasin tükk aega. Paras lohe see Lully, ise elas ligi kolm ja pool sajandit enne mind, aga näe, mina jõudsin ikka ette.

*

Oli aeg, mil mind häiris Euroopa Liidu liikumisvabaduste loetelus termin “isikute vaba liikumine”. Et inimese moodi nüüd rääkida ei või, kirjutagu normaalselt “inimeste vaba liikumine”, juriidiliste isikute jaoks on nagunii muud õigused ja vabadused, asutamisvabadus näiteks.

Aga sestpeale, kui ma hakkasin mõtlema, et tõepoolest – miks ma peaks arvama, et isikuteks jäävad igavesti ainult inimesed? tuleb arvestada ka tehisintellektiga; või et mõnd loomaliiki hakatakse isikutena võtma; või kuidas on võimalike külalistega kosmosest? Ärgem olgem kitsarinnalised! – on mul seda väljendit nähes hoopis teine tunne. Toksin sisse “i-s-i-k-u-t-e” ja tunnen uhkust oma avatud meele üle. Kui ahvid, delfiinid, androidid ja tulnukad meile kunagi Nürnbergi teevad ja kohtumõistja pilguga otsa vaatavad, siis mina võin rahuliku südamega vastu vaadata, mina kirjutasin “isik”.

***

Vaatan, et Erik Orgu kirjutab, kuidas patustada ja ikkagi saada hea vorm. No minu arust on elementaarne, tuleb soovitud vormi jaoks õige patt valida lihtsalt. Juurdevõtmiseks on hea õgardlus, soovitavalt koos ahnusega, lahjumiseks soovitan kitsidusepattu, võhmatreeninguks liiderlikkust või miks mitte ka viha (ajad kedagi taga ja karjud vihaselt täiest kõrist, hääletreening veel pealekauba), rühitreeninguks kõrkust, üldiseks motiveeringuks kadedust (valid oma lemmikvormis inimese, keda kadestada ja pjedestaalilt tõugata), lõdvestusharjutusteks laiskust.

Sest ma saan selle käigus targemaks.

Komistasin sellise termini otsa nagu “contrat de louage de services”, otse tõlkides “teenuste rentimise leping”. Eur-lexi dokumentides oli osa selle tõlkinud “renditööks” (seal oli see ka nii möödaminnes, pikas töölepingute loetelus), mis mind millegipärast kahtlema pani: mul oli käsil tekst, millest tundus, et juttu on ikka üsna tavalisest tööst, lihtsalt tähtajalise lepinguga.

Asusin guugeldama ja selle käigus hakkas üha enam tunduma, et see on prantsuskeelsetes riikides lihtsalt “töölepingu” sünonüüm. Aga ma tahtsin päris kindel olla, lugesin muudkui edasi kõiksugu juura-artikleid läbi ja sain kõigepealt teada, et kuigi õigusteadlased kirtsutavad selle peale valdavalt nina, sest termin ei vasta (enam) hästi sisule, pruugitakse seda “teenuste rentimist” Belgia õiguses kaht sorti töö – tööliste töö on travail, valgekrae töö on emploi – katusterminina.

Mind hakkas see ninakirtsutamine huvitama – et mis sisulised arengud seal siis toimunud on – ja sain järgmiseks teada, et see rentimise mõiste on pärit Rooma ajast, mil orjapidaja võis oma orja kellelegi välja rentida nagu vara ikka. Ühiskonnas oli olemas aga ka selline väike ja haruldane rühm nagu vabad inimesed, kellel oli vaja enda ülalpidamiseks tööd teha; kuna orjade rentimise institutsioon oli juba olemas, hakati seda õigussuhet kutsuma “töö väljarentimiseks” (locatio operarum). Ja just see töösuhte vorm kandus edasi keskaja Euroopasse, kuigi see oli igasuguste gildi- ja tsunftisuhete kõrval esialgu marginaalne, kuni uusaja tööstusrevolutsiooni ajal ise laiutama kukkus. Loen siit põnevast paksust kogumikust “Le contrat de travail dans le droit des pays membres de la C.E.C.A” (ESTÜ eri riikide raportite põhjal kokku pandud), et Napoleoni-aegses õiguses võeti see kontseptsioon suure hurraaga kasutusele, kui töösuhtes taheti näha kahe vaba ja võrdse indiviidi kauplemist, aga ühtlasi saadi aru, et töö ei ole päris selline väärtus nagu kott jahu, seda ei saa töötaja enda isikust lahutada – seepärast oli oluline rääkida rentimisest, mitte müügist.

20. sajandi alguses hakkas aga tekkima hääli, kelle arust oli tööst rentimisegi mõistetes rääkimine liiga asjastav: “ei ole olemas tööd, vaid töötavad inimesed; töötades ei pane palgaline mängu mitte oma vara, vaid oma isiku (le travail n’existe pas, il y a des hommes qui travaillent» /…/; par le travail, le salarié n’engage pas son patrimoine, mais sa personne” (ibid, lk 19). Eriti olevat seal kogumikus “töölepingust” rääkimise peale rõhunud itaallaste raportid: et töötaja jaksu rentimisest rääkimine on nonsenss, “rentija” ei saa seda kuidagi töötajale tagasi anda; rentimisest oleks mõtet rääkida ainult siis, kui juttu oleks töötaja kehast, mitte tema energiast, järelikult on töö rentimise jutul orjanduse paha lehk juures.

Niisiis kajastab tööst uutmoodi sõnadega rääkimine tegelikult (palju varasemat) nihet mõtlemises. Ja seda on nauditav jälgida.

(Juristist lugejad nüüd võib-olla naeravad üleolevalt selle peale, kuidas mina siin… ee, jalgratta olemasolu avastan, aga mul on ikka tore.)

Hakatuseks paar praktilist uudist, kui keegi pole veel näinud:

TÜ raamatukogu laseb nüüd kaugside teel jälle laenutada.
Ja Internet Archive’is on rohkem lugemist kui kunagi.

Patrick Stewart loeb Instagramis Shakespeare’i sonette!

***

Kui ma A. konto kaudu FB-sse piilun, näen, kuidas seal jagatakse toredaid eluviisieeskujude meeme: näiteks kuidas olla nagu sinivaal. Või Emily Dickinson.

Panustan siis oma verbaalsel moel ka; Marju Lepajõe roomlaste taltsutamise raamatust leidsin kohe tervislike eluviiside tsitaadi, nimelt Cicero (uuest Rooma kirjanduse antoloogiast, lk 159, vist Kaarina Reinu tõlkes (mul pole antoloogiat praegu käepärast)):

Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.

Jesaja (26:20):

Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse
ja sule uksed enese tagant,
peitu üürikeseks ajaks,
kuni raev möödub.

Marju Lepajõe Hieronymuse-artiklist tõlkija ideaalsetest töötingimustest:

Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.

Ei ole küll parajasti see aastaaeg, ometi võib kujundlikult öelda, et va pärgnuhtlus on meile kevadest sügise teinud; tänavu on ka kevadel tõlkimiseks head tingimused! Eriti kui on kohane interjöör:

… olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?

Hakkasin Russelli esseeraamatust (“Valik esseid”, 1994, tlk Erkki Sivonen) kindlameelsuse näiteid otsima, leidsin aga hädade ühendava jõu kohta:

Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu […] faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.
Kui me kõik elaksime pidevalt mingi ühise tundeelamuse mõju all, siis oleksime me alati õnnelikud, alati koostööaltid ja alati priid igavusest. Võib-olla saavutavad selle tuleviku valitsuspsühholoogid. Riiklikud pühad algavad suitsukirjadega taevas: “Toimus marslaste sissetung. Iga mees, naine ja laps on võitluses vajalik.” Vastu õhtut tuleks teade, et rünnak on tagasi löödud. Sel moel oleksid rõõmsad pühad kindlustatud.

Aga koht, mida ma otsisin, oli see, ühest mu elueeskujust (sestsaadik, kui ma just seda lugu lugesin):

Ma kohtusin [Branislav Petronieviciga] ainult ühe korra aastal 1917. /…/ Serblased olid hiljaaegu läbi viinud oma kangelasliku suurtaganemise Saksa vallutajate ees ja mind huvitas väga kuulda temalt kui vahetult osavõtjalt selle taganemise kirjeldust, tema aga tahtis ainult selgitada oma õpetust, mille kohaselt ruumis asuvate punktide arv on lõplik ja määratav arvudeteooriast lähtuvate võtete abil. Meie huvide erinevus avaldus mõnevõrra iseäralikus vestluses. Mina küsisin: “Kas te võtsite suurest taganemisest osa?” ja tema vastas: “Jah, aga punktide arvu ruumis saab välja arvutada sel teel, et …” Mina küsisin: “Kas käisite jalgsi?” ja tema ütles: “Jah, vaadake, see peab olema algarv.” Mina küsisin: “Kas te ei proovinud hobust leida?” ja tema ütles: “Alguses olin hobusega, aga pärast kukkusin maha, ja milline algarv, seda ei peaks olema raske teada saada.” Hoolimata kõikidest pingutustest ei kuulnud ma temalt niisugusest tühisest asjast nagu maailmasõda enam mitte midagi rohkemat.

Kui mul tuleb ilusasti riietumise ja kleidipiltide vaatamise tuju, aga see tundub praegusel ajal liiga frivoolne, mõtlen Diana Vreelandi ütelusele: “Tõenäoliselt on mood kõige joovastavam põgenemisviis maailma banaalsuse eest.” (Muide, tema autobiograafiline “D.V” on nauditav lugemine – kõditab umbes samu maitsepungi, mida “Alice B. Toklase autobiograafia”; päris elulookirjandusest on teine sama sundimatult voolav, kuigi hoopis teises stiilis, see raamat, mille Jean Renoir kirjutas oma isast Auguste Renoirist.) Iseasi, kas nüüd kõige. Mõnes tujus olen kasutanud isegi nii ebatõenäolist pelgupaika nagu juura tõlkimine – juura mõjub oma korrapärasuses rahustavalt, nagu loogikagi, võimalus viibida maailmas, kus kõik on süstematiseeritud – põgus puhkus elu segapudrust.

***
Muidumõtted:
kas see, et igasuguste videolahendustega suhtlemisel on ajaline loks sees, võiks tingida uue muusikamoe – heliloojad hakkavad kirjutama sellist mitmehäälset muusikat, mille puhul loks ei häiri? uus koolkond?

Ja täitsa muust ooperist (he-he-he) – hakkasin Frieda blogis varasest ooperist jaurama ja jäin ise mõtlema: kui Monteverdi ooperis on laulud nii hästi põhjendatud, kas seda saaks diegeetiliseks muusikaks pidada?

*
Lõbusat, olgu ajakohast või -kohatut:

Gandalfi karantiinivideo, ma loodan, et seda saab vaadata ka FBsse sisse logimata.

Tangosõpradele: peaaegu ajakohane, nimelt seagripilaul: “Kein Schwein steckt mich an”; ja neile, kes end üksikuna tunnevad, ka Max Raabe originaal, sest mulle meeldib, kui dekadentlikult ta saksa keele kõlama paneb.

Xkcd koroonamurede graafik.

Ja täitsa omal jõul lugesin Päevalehest pealkirja “Norralaste suusatarkus on arvatust palju lihtsam” ja lootsin, et seal on kirjas midagi sellist: suusad käivad jalga, kepid kätte. Pidin pettuma.

*

Kuulsin ERMi viinaköögi varemetest justkui noorte hõiklemist, ei osanud küll täpselt hinnata, palju neid seal on: järsku ongi ainult kaks? ei osanud ka välja mõelda, kuidas neid veenda hõredamalt hoidma (kui neid ikkagi on palju ja nad peaks sülemlema); alles praegu tulin selle peale, et ma võiks ju minna, leebelt naeratada ja küsida, ega nad ei tahaks piiblist rääkida, nii toredasti koos olete siin. Ja siis käia neil sabas, kuni nad loobumisvõidu annavad.

Imelikud instinktid

märts 28, 2020

Inimesed on ärevil ja ma saan aru, see on adekvaatne, neil on põhjust; millest ma ei saa aru, on see, miks mina ei ole, kardan natuke, et järsku olen ma psühhopaat.

Kaur rääkis instinktidest ja kuidas praegused vajadused/nõudmised käivad neile risti vastu – aga mul on mingid valed instinktid, mina tunnen end praegu just nimelt nagu laulva revolutsiooni aegu, just, võitleme kõik koos, ühise vaenlase vastu ja sööme kartulikoori (õigemini konserve); käin jalutamas, trambin jalgu ja mõtlen mõnuga, kuidas ma näruseid viiruseid laiaks astun. Boonusena on mul hea ettekääne, et lauluväljakul trügimisest vabastus saada. Sund suure massiga kätest kinni hoida ja koos laulda, vat see ajaks mind tõsiselt paanikasse, ka ilma nakkusohuta.

Lihtne seletus: et ma olen privilegeeritud molkus. Et ma saan rahulikult tööd edasi teha. Et ma olen ka ammuilma harjunud kodus tööd tegema, et ma olen kogenud nii iseenda distsiplineerimises kui ka endale andestamises, kui distsipliin ei pea. Et mul pole töökohta kunagi olnudki ja töö on alati olnud kõikuv nähtus, vahel on, vahel ei ole, ja see ei ole kahendsüsteemne, kõik või ei midagi: tavaliselt mul ongi natuke tööd (see tegi ka 2008. aasta kriisi psüühiliselt palju kergemaks). Et mu elukaaslane ei käi mulle närvidele. Et ma elan kohas, kus on inimtühjad jalutamispaigad kiviga visata. Et inimtühjus mind seal ei häiri, õigupoolest olen nii harjunud seal üksi käima, et kui teist inimest näen, on hakatuseks tunne, et kes see siin minu pargis veel käib ja mis õigusega.

Või on hetkel privileeg ka see, et idee poolest kaldun ma suures plaanis pessimismi, individuaalses plaanis optimismi: ühtaegu “mingi suurem jama tuleb nagunii” ja “ah, küll ma kuidagi hakkama saan”.

Aga see ei seleta. Tunded ei küsi ideedest, privileegid ei kaitse paanika eest, hirm ei hüüa tulles. Õigemini, mõistusega saan ma aru, et peaks vist ärev olema. Ahah, ütlevad tunded, ole siis ärevil, mõistus, ega me ei keela. Ja lebotavad ise edasi. Ja ma ei ole ju normaaljuhul rahulik inimene, tavaliselt olen ma kogu aeg ärevil ja ähmis, igatsenud igavusehormoone, üritanud endale internetis hüpomaaniat diagnoosida! Kas mu elu on siiani olnud nii elev, et praegune ühisärevus, mis küllap mulle kuidagi ikka mõjub (ma ju klõbistan uudistel klikkida nagu teisedki), ei suuda täita tühimikku, mis argiärevusest jäi, tõusta üle tavalise fooni? Kas mu pidev varasem rahutus vaktsineeris mind?

Pmst oleks ma nagu sanatooriumis ja tunnen seepärast süümekaid.

(Rääkides süümekatest – võiks siis ju vähemalt panustada kuidagi.
Küsisin Indigoaalase juures, seal arvati, et pole tarvidust, aga igaks juhuks siin ka: kui keegi koolilaps, kelle vanemad ei saa ise tema koduõppega tegeleda, tahaks näiteks meili teel koolitükkide tegemisel abi, siis ma siin-seal vast oskaks aidata. Pedagoogiliste teadmisteta, umbes samal tasemel nagu lapsevanem ise, aga vähemalt on mul tugev eesti keel, ilmselt ka üsna korralik prantsuse keel ja matemaatikat – mille programmist ma olen küll suurema osa ära unustanud – ma ei karda; protsentarvutuse, kümnend- ja harilike murdudega, aritmeetika ja lihtsama algebraga peaks hakkama saama.)

——————————————————————-
Hiljem tuli uus mõte:

üks seletus oleks ka suhtefoobia, millest hiljuti VVN pool juttu oli – et see ei ole lihtsalt suhtefoobia, vaid üldine hirm kindlustunde ees. “Kole küll, kui tulevik on film, mis enne nähtud, juhusele juhuslikult pole ruumi tehtud, ette teada hommikud ja ülehomsed õhtud.”

Indigoaalane kirjeldas kunagi, kuidas ta armastab planeerida ja broneerida; mina olen end suure surmaga neid asju tegema sundinud, aga see on mind alati ängistanud, piletite ostmine pani vastikult südame kloppima ja mattis hinge, ja tülikad ostukeskkonnad polnud selles ainsad süüdlased. Ostan ära, broneerin ära ja olen seotud, ma PEAN (kasvõi sellest seotusest välja vingerdama, aga seegi on seotus); sinna otsa perfektsionismipaine, püüd valida võimalikest parim. Ja isegi kui ma olen suutnud parima välja valida, on kõik teised variandid lukkus, ma ei saa neid enam võtta, oo õud, oo äng! Mu lemmikreisimismoodus oli hääletamine, selle otsuse saab teha viimasel minutil ja täpselt ette ei tea midagi. Kui turvaline.

Ja nüüd on Lotmani mõttes plahvatuslik olukord, asjad muutuvad iga hetk, rööpad on eest kadunud, korraga on palju võimalikke tulevikke ja ükski neist ei saa minu käest lubadusi nõuda.

Tuu-Tiki: “Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki.”

See seletab ehk paremini, miks mul on nii teistmoodi tunded, kui ühel ja teisel veebituttaval, kes ometi mõtlevad samamoodi. Eri ängid lihtsalt – keda ahistab ettemääratus, keda määramatus.

Mind hakkas huvitama, kas praeguse aja jaoks leiduks mõni eriti asjakohane kaitsepühak; mäletasin uduselt üht, kes sai inetava haiguse ja eraldus selleks, et oma koleda välimusega teistele mitte kannatusi valmistada, omaette kongi, mis talle kiriku kõrvale ehitati, kus ta elas niiviisi oma nelikümmend aastat, kuni kirik koos selle kongiga maha põlenud (ja kuna tuli teda ei võtnud, tuli tal mõnda aega veel ka ilma kongita elada). Aga et kas äkki on näiteks karantiini jaoks keegi spetsialiseerunum.

Hakkasin guugeldama ja leidsin, et vaesele pühale Coronale on hiljuti õlgadele pandud epideemiate tõrje töö. Jälle nähtavasti homöopaatilisel põhimõttel! Seni oli ta tegelenud peamiselt aardeotsijate ja hasartmängijate abistamisega, võimalik, et samuti nime pärast.

Kui nüüd see epideemia peaks 15. mail läbi saama, siis tal enam meditsiinitööst pääsu ei ole!

Aga see pühak, keda ma alguses mõtlesin, on püha Drogo. Ta oli oma hüpertrofeerunud taktitunde kõrval päris mitmekülgne tegelane: ei läinud kloostrisse nagu korralik munk, vaid rändas mööda maad, aitas vaeseid ja hakkas ühel eluetapil karjuseks (mis annab talle pädevuse ka kariloomade küsimustes). Kuna teda olevat ükskord nähtud korraga lambaid karjatamas ja kirikus, sai temast kõigi rööprähklejate patroon (ja selle kandi rahvas ütlevat tänapäevani, kui kelleltki liiga palju korraga nõutakse, et “ega ma sul mingi püha Drogo ei ole”); sedakaudu baristade; ja sedakaudu üleüldiselt kohvi kaitsepühak.

No ja selle koleda haiguse tõttu ühtlasi ka inetute või end inetuks pidavate inimeste kaitsja ja ihuhädade (iseäranis songa, neerupõletiku ja neerukivide) leevendaja, aga töid on tal veel palju. Drogopäev (kuidas see rahvakalendris võiks olla? Roogupäev?) tuleb varsti, 14. aprillil.

(Itaalia keeles rohkem lugemist.)

Katkuhaigeid hooldanud ja katku peletanud aga püha Roku, vabandust, Rochus (rahvakalendris oleks kindlasti Roku); püha Rosalia sellega eluajal ei tegelenud, vaid oli rahulik erak, aga pärast surma pidi ta korra tööle tulema, et Palermot katkust vabastada.

Sellised lood.

Esiteks: tellitavad foorid kas regulaarse tsükli peale või välja lülitada. Ei ole vaja nuppe näppida.

Teiseks: tänavad, kus kõnnitee on nii kitsas, et kuidagi pole võimalik vastutulijast 2 m kauguselt mööduda, ajutiselt jagatud ruumi põhimõttel tööle, kui kõnniteed laiendada ei saa.

Fooritsüklid selliseks, et jalakäijad ei jääks igal teeületusel kohustuslikus korras ohutussaarele puntrasse lõksu.

Mul on muidugi lihtne, kui liiklus lubab ja politsei ei valva ja läheduses pole valejäreldusi teha võivaid väikelapsi, siis ma olen nagunii kogu aeg käitunud nii, nagu mõistlik on – kui kõnniteele ei mahu või seal ei saa käia (siis, kui vanasti talved olid, näiteks libeduse, lume ja ähvardavate jääpurikate pärast), käin seal, kus saab; kui valgusfoor ei toimi sellena, milleks ta mõeldud on (et liiklust ohutumaks ja sujuvamaks muuta), siis on mu kodanikukohus teda eirata. Aga kuulekamate kodanike kaitseks võiks sellise korra praegu ametlikumaks teha.

————————————————————-
PS: foorid välja lülitada, mitte vilkuva kollase peale – sellepärast, et mu kogemust mööda suhtuvad autojuhid vilkuvasse kollasesse nagu permanentsesse rohelisse.