juuni 12, 2018

Iga paari aasta tagant juhtub, et ma loen kellegi märkust à la “ega ma eriti meikida ei viitsi, viskan ainult hommikul jumestuskreemi, ripsmekat ja põsepuna peale” (vt kuidas ma 8 aastat tagasi imestasin teemal “väga väga lihtne silmameik”). Ja siis ma irvitan alati tükk aega. Sest sellise sissejuhatusega kirjeldused vastavad tüüpiliselt sellele, mida mina teen lavameigiks. Selleks, millega näojooned peaks idee järgi paarikümne meetri kaugusele paistma.

Ma kah tavaliselt eriti meikida ei viitsi, aga tundub, et enda normaalsete inimeste ilmas arusaadavaks tegemiseks peab seda ütelust kuidagi tõlkima. Näiteks: minu hommikune ilurituaal on see, et ma käin pesemas ja enamasti kammin ka pea ära.

Advertisements

Viimase kuu jooksul olen ma hakanud täheldama, kuidas meie poole salapäraselt toitu tõmbub (ei, keegi ei loopinud tomatitega, asi on palju keerulisem).

Alustan viimasest: asja eest, teist taga pakuti mulle teise võistkonna auhinda. Mälumängust, kus ma polnud käinudki. Lihtsalt sellepärast, et üks laureaat on teises mängus minuga samas võistkonnas, ise ei saanud minna ja kui ta otsis, kes läheks, siis oli nii, et kõik ei saa ja mõned lihtsalt ei taha. Saak: õllevabriku ekskursioon, üks väike söömaaeg siin ning teine väike söömaaeg seal.

Ei, oot. See ei ole kõige viimane. Eile andis ep. mulle nutsaku küüslauku, sest tal oli kaks nutsakut ja ta arvas, et palju ja kuivab ära või midagi.

*

Umbes kuu aega tagasi juhtusin trennis seletama, kuidas mulle maitseb skumbria, ja nädalake hiljem ilmus perek. L. kaasabil mulle majapidamisse virn skumbriakonserve (mis olid nende poole umbes sama salapärasel moel graviteerunud), millega tulid seltsi mõttes kaasa ka ühed teised ja kolmandad konservid ja riisi ja tatart ja rosinaid, kuivatatud ploome ja präänikuid datleid.

(See kulus tol hetkel väga ära – siis polnud ma jõudnud talvisest finantsaugust veel päris välja ronida ja kui nädala alguses on pangaarvel 2 eurot ja teadmine, et võib-olla – võib-olla – järgmisel nädalal laekub midagi, näevad konservid kohe eriti head välja. Aga tõele au andes kuluvad eriti just rosinad ja skumbria mul alati ära. Ma olen paras rosinatoitlane.)

Läks veel paar päeva, mina olin kodus puruhaige, A. kah kõige kõbusam ei olnud, ja õhtul tõi Taliesin meile kaks purgitäit ep. sünnipäevasalatit – üle oli jäänud. Mis nii viga haige olla.

*

Aga kõige imelikum lugu oli vahepeal. Läksin viimase kontserdi proovide ajal oma tantsutuppa igaks-juhuks-tagavaraks soetatud susse uurima, et äkki lähevad kellelegi tantsijale jalga. Ja leidsin susside juurest nurgast paberkoti, kus sees olid: kaks ja pool paprikat; plokk pabertaskurätte.

Poolik paprika oli servast veidi kole ja kuivanud, aga mitte mädanema läinud.

See on tuba, kus keegi õieti ei ela, eks ole. Talvel liiga külm, ainult põgusalt annab üles kütta. Hoiame seal asju ja vahel kasutame tühja ruumi tantsu harjutamiseks. Viimane kord, kui seal pikemalt rahvast oli, oli tantsutrupi jõulupeo aegu.

Tulin, rääkisin A.-le: tead, ma leidsin sealt tühjast toast kaks ja pool paprikat. Sealt tühjast toast! kus keegi ei söö! inimesi oli seal viimati jõulu ajal!

“Ei tea, kas peaks uksi lukustama hakkama,” märkis A.

Sest tõepoolest: mis on tõenäolisem, kas see, et poolik paprika säilib südamerahuga detsembrist poolde aprilli, või et keegi… eee… mis on varastamise vastandsõna? keegi… timurdab meile toiduaineid?

Noh, mina igatahes ei kurda – seni, kuni ma järgmine kord toanurki läbi vaadates ei leia sealt kahe kuu vanust vanillijäätist koos rõõmsa sipelgaperega.

Järele mõeldes pole paprika sündimiseks eimillestki küll timurlasi vajagi: see on ju seesama tuba, kus ma (siis, kui see oli veel arvutituba) leidsin hõrgult kuivanud juustusepiku ning vahveldunud pirniviilu, millest ma kumbagi polnud sinna ise pannud – vastutasuks nõudis tuba kõigest ühe oliivi.

Seal peab kuskil olema portaal paralleeluniversumi.

Ja mida nemad seal paralleeltoas leiavad (oma kadunud paprikaid taga otsides)?

Vahearuanne

aprill 9, 2018

Polegi siia ammu midagi kirjutanud. Tuleb selline halvastikomponeeritud postitus stiilis “läksin sinna, ei tea kuhu, tõin seda, ei tea mida”.

Alustuseks: mul on nüüd terve aasta meeleolu paika pandud – öise jumalateenistuse lõpetuseks (selle ühe, kus ma kord aastas käin) mängis organist seda muusikat – peaaegu ütleks, et klikkige ja pange siis silmad kinni, las see tabab teid üllatusena nagu mind, aga ma ei saa kahjuks lubada, et alguses ei tule hoopis mingi reklaam. Organist reklaami ei mänginud, ausalt.

Irvitasin laialt, hüppasin vaikselt üles-alla ja käisin kiitsin pärast organisti. “Tore, et kellelgi ikka tuju heaks tegin,” vastas tema.

*

Orelitest rääkides: kui keegi veel ei tea – tähendab, kui ma pole kõigile sellest veel jauranud – , siis on mul võimalik teid rõõmustada sellise faktiga, et ungari keeles on orel ja sirel sama sõna.

Ja vöö on ungari keeles “öv”! Vähe sellest, minu mäletamist mööda peakski see olema ühine tüvi, sama päritoluga, mitte mingi sedasorti sarnasus, et “röhib” on “röfög”.

*

A. võttis eile üles teema, et kas mingitel vajadustel on veel oma sõnad peale nälja ja janu. Mul tuli pähe “iha”, selle hääletas ta maha: liiga üldine. “Kiim” sobis.

Ma üritasin talle auahnust tunnustusevajaduse vohamaläinud versioonina välja pakkuda, aga sain tegelikult aru küll, et see on juba vajaduse piirest väljunud, just nagu aplus ja liiderlikkus on vajaduse piirest väljunud nälg ja kiim.

Järgmiseks arutas ta, et isegi kui auahnusega leppida, siis kas sellest saaks teha midagi nagu “nälg on kõige parem kokk”.

Saime “auahnus on parim kubjas”, edasi katsus ta väita, et kiimaga ei ole nii kerge – “kiim on väheke pejoratiivse varjundiga ka,” märkisin mina, “aga see tuleb äkki sellest, et seksil on meie kultuuris üldse kahtlane reputatsioon,” – aga varsti tuli ikka ära: “kiim on kõige parem ilukirurg”. Natuke hiljem tuli ka ilusti alliteratiivne “kiim on kõige parem kosmeetik”.

*

Tuludeklaratsiooni tegemine andis mullustest finantsidest ülevaate ja ma nägin kergendusega, et kui mulle tundus, et rahaga on kitsas, siis pole asi selles, et ma oleks süüdimatult laristanud, vaid oligi üks lahja lehma aasta. Tont teab miks. Vaatasin eelmisi aastaid ja panin tähele, et viimased neli aastat on mu sissetulek üldse stabiilselt langenud, kuigi leheküljehonorar on peaaegu igal aastal tõusnud. Nähtavasti kasvab mu logelemisiha kiiremini kui honorar. Kodulaen sai kah paar aastat tagasi ära makstud, ju ma siis lasin lipsu selle peale kohe lõdvemaks.

Pluss sellised väikesed seletused, et mullu oli jälle vaja kandideerida ja selle peale läheb kõvasti auru ära, ei jaksa tööd teha; ja seletamatu tööpaus sügisel, kui tavaliselt on just kõige suurem hunnik tellimusi ees – ja suvel, kui ma tahtsin festivalide vahet lennelda, oleks töid olnud, aga siis polnud jälle mind neid tegemas. Tavaliselt tulevad need lüngad kuidagi sobivamalt – siis, kui mina tahan ringi trillerdada, ei viitsi keegi ka tõlkeid tellida. Mine võta kinni, kas kliimamuutus on nüüd ka tööhoovused segi keeranud.

Või siis on asi liiga paljus kunstitegemises. Äh… seda ma nüüd selle väikese asja pärast ka katki ei jäta.

*

Hiljuti kirjutas Epp Vogue’ist ja ma oleks tahtnud kohe mõne nõustuva kommentaari panna, aga tema pool ei saa või ma ei leidnud kohta üles. Igatahes, ma olen Briti väljaandega samamoodi rahul olnud – peamiselt tahan ma sealt küll riiete pilte vaadata, sest riided teevad mind õnnelikuks, isegi virtuaalsed, aga mullegi oli ka seal silma jäänud mitu head persoonilugu ja intekat. Olgu siis Thandie Newtoniga või Roy Arundhatiga. Isegi lühinupud on sotsiaalse närviga – viimati jäi silma näiteks pisike artikkel sellest, kuidas isegi Inglismaal jääb tüdrukuid menstruatsiooni-abivahendite puuduses haridusest kõrvale, sest nad ei riski süsteem-balalaika tüüpi lahendustega kooli minna. Või pikk essee Londonis elavalt Euroopa Liidu kodanikult, kes kirjeldab siiralt ja subjektiivselt, kuidas ta tajus kohe pärast Brexitit, et õhkkond on kõledam.

Sellega võrreldes on meie kohalik Mood maru lahja – korra lugesin ja valdav tunne oli piinlikkus – peamiselt jäid meelde kohalikud “arvamusliidrid”, kes avaldasid arvamust, olenemata kogemustest ja kompetentsist.

Aga ma kaldun kõrvale – tegelikult tahtsin ma ikkagi rõhuda selle peale, et moeajakirjad võivad vabalt olla muust meediast progressiivsemad. Lugesin just Aimar Ventsli kirjeldust nõuka-aja meheideaalidest ja mulle meenus kohe moment, kus moeajakiri esindas vastassuunalist hoovust.

Siluett avaldas nimelt lugejakirju ja vastas neile. Ja millalgi, vist seitsmekümnendate lõpupoole said nad kurja lugejakirja, sest olid meestemoe all põllesoovitusi jaganud. “Mees – ja põllega!” oli lugeja kuri, “see pole ju mehelik. Kes tahaks oma kodus põllega meest näha?” Siluett jäi endale kindlaks ja märkis, et esiteks peaks iga oskuse üle uhke olema ja söögitegemine on auasi. Ja et teiseks elaks mehed ehk kauem, kui nad kodus aktiivsemad oleks.

*

“Nullimise” enesekohane vorm on “nullumine”, eks ole? Täiesti normaalne sõna, ma võin selle igale poole sisse panna, kuhu vaja, keegi ei hakka naerma, kellel pole vaja.

—————————————————–
PS: õigus jah. Vahepeal oli ju renessansifestival. Vento del Tempo venelased olid päris elus veel palju lahedamad kui juutuubis ja ma nägin nüüd elus esimest korda sellise peo ära, kus mehed võistu galjardi hüppavad ja üritavad jalaga nöörile pihta saada (õigemini pärlikeele, “nöör” ütlen ma seepärast, et vanasti tõmmati selleks tarbeks kellanöör lakke).

Ja teiseks olen ma jälle haigevõitu. No pagan. Aga eks varem või hiljem tuli selle eest maksta ka, et viimasest kaheksast ööst olen ma ainult neljal 7 tunni ringis und või üle selle kätte saaanud.

Pael

märts 12, 2018

Ei no ma ütlen.

Minu peeglilaua sahtli seisukord on hirmuäratav ja kole, asjad on risti-rästi, neid on seal liiga palju ja liiga vanu – puuder eelmisest põlvkonnast, valehabe eelmisest aastatuhandest, salapärased kammid ja veel salapärasemad lõhnaküünlad ja kes jõuaks seda üleski lugeda – ja sahtli kinnipanemine tahab alati logistamist ja lõgistamist. Ei ole julgenud põhjalikumalt revideerida, kes teab, mis õudused tema sügavamais nurgis peituvad.

No ja mis on tulemus? Pesen esimest korda pärast haigust pead, tahan märjad juuksed paelaga kinni panna, ei taha neid klammerdada, ei taha neid vaesekesi niiskest peast metalliga traumeerida – ja ennäe, sahtlist, mida ma pole viitsinud korralikult kinni lõgistada ja logistada, piilub otsapidi patsipael välja.

Kas oleks veel paremat näidet vedamisest? mul on elukombed, mis peaks kõik asjad minu jaoks leidmatuks muutma, aga selle asemel ronib, näe, isegi patsipael kohe poolele teele sahtlist välja, kui vaja läheb.

———————————————————————
PS: see ei oleks üldse esimene negentroopiline anomaalia, millega ma kokku puutun, peaks mainima. Või vähemalt poolenisti negentroopiline.

No ja kui hästi järele mõelda, tasakaalustab riidekapp selle ehk kõik ära, aga kamoon, ega ma ainuke ole, kellel sassis riidekapp on. Pealegi, peeglilaua sahtel on kah sassis, aga kas see takistab teda teenindusvalmis olemast? Nii et sasi ei puutu asjasse.

Tuhmist peeglist

märts 10, 2018

Murca imestas: “Miks ei tohi kellelegi öelda, et tema võluvalt meelpärane elu on osaliselt suur vedamine?”; ma käisin siin-seal sama vaidlust vaidlemas (nagu varemgi, kasvõi vana netiemmede kisma ajal) ja murdsin sama asja üle pead. Kunagi peaks seda ehk veel analüüsima, sest maru huvitama hakkas: esiteks, miks mõnd inimest, kes ju ometi nagu eluga rahul oleks, häirib natukesegi vedamise vihjamine? ja teiseks, miks mind häirib, kui keegi eitab, et tal on vedanud? mis see minu asi on üldse?

Aga praegu jäin imestama selle üle, et kui inimesed räägivad õigetest valikutest, mis nad on teinud, siis kas nad tõesti usuvad, et tajuvad algusest peale oma valikute kõiki tagajärgi ja implikatsioone või et on normaalne seda kõike tajuda ja kui ei taju, ise süüdi?

Kui ma oma mineviku peale vaatan, siis kasu on mulle tulnud otsustest, millest keegi poleks osanud seda ennustada. Itaalia keele õpingud? Ajaloolise tantsu kursused? nalja teete.

Mulle on toonud kasu asjad, mis on juhtumisi hästi selgeks saanud või vähemalt piisavalt hästi, et Eesti kontekstis silma paista. Ja nii hästi on mul selgeks saanud asjad, mida ma olen õppinud lõbu pärast. Kohustuse pärast õpitud asjad lendavad palju rutem peast välja (mismoodi ma tolle töö- ja kodanikukaitse üldse ära tegin? ei mäleta).

Aga ärme lähe nii kaugele tagasi. Lähme kõigest tänavuse aasta algusesse.

Kirjutas firma, kellele ma olen kunagi vanasti rohkem tööd teinud, palub: tee tööd, tee tööd, tee meile õige natukene töööööd. Mina vaatasin kalendrisse: ahah, ma saan neile pakkuda tähtaega järgmise kuu keskpaika, nagunii neile nii hilja ei sobi. Ja pakkusin selle välja, ise kavalasti käsi hõõrudes: ühest küljest hea tahe näidatud, teisest küljest tõenäoliselt teha ei tule, küllap leiavad kellegi kiirema.

Ainult et kuramus. Sobis. Ja kuna mulle ei meeldi sõna murda, siis tuligi teha võtta – töö, mis on tunduvalt kirvem kui mu viimase aja tavaline, ja mille eest makstakse ligi poole vähem. Ja loomulikult jõudis selle aja sees tulla ka mitu mõnusat mugavat tavalist pakkumist, mille ma pidin kõik ridamisi tagasi lükkama, sest too vastuvõetud asjandus oli paras jurakas ka.

Nii et otsus, mis tundus esialgu igas mõttes hea, osutus juba paari nädala jooksul veaks.

Ainult et kes teab: oletame, et seis muutub ja järsku määrab kogu mu käekäigu see, et ma tol hetkel vastutulelik olin? Ja otsus häid suhteid hoida osutub elu parimaks otsuseks?

Ja siis kakskümmend aastat hiljem teeb ajalugu jälle pöörde ja mind tabab hukatus just senise hea käekäigu pärast nagu madame du Barryd?

Sama lugu ühe teise tööettepanekuga, mis hiljuti postkasti potsatas: jube huvitav tundub, selline asi, mille võtaks meelelahutuseks teha, aga ma ei tunne pakkujat. Kas ma saan teda usaldada, eriti tervelt pooleteisekuise töö puhul? Ma võiks selle lõbu pärast vastu võtta (no tõesti tundub lõbus töö), aga riskiksin vastu pükse saada. Aga teisest küljest, võib-olla saaks sellest alguse samasugune uus karjääriharu nagu kunagi vanast tantsust?

Ühesõnaga, mis moment on see, kus kell kinni lüüa ja tibud üle lugeda? Nemo ante mortem beatus? Ja sel juhul, kes elavaist saaks üldse oma valikute üle hoobelda?

Või on seegi veel liiga vara ja tuleb dr Manhattanile kaasa noogutada (meenutamiseks võib selle artikli algusest pilti vaadata): “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends.”

——————————————————————
PS: hakkasin järgmiseks Marca hiljutist postitust taga ajama, aga leidsin selle käigus ka paari aasta taguse ja põhjalikuma.

Matemaatilisi harjutusi

veebruar 5, 2018

Üritasin proovi hakul tantsijatega lobisedes korsetti selga panna ja äärepealt oleks saanud ta selga Möbiuse korsetina. Möbiuse korsett on selline korsett, millel pole sise- ega väliskülge, vaid üksainus külg; samuti pole tal eristuvat ülemist ja alumist serva, vaid ainult üks serv. Õieti – nii ilus oleks see kõik olnud, kui ma oleks traksid enne küljest ära võtnud. Traksidega korsett on aga keerukam vorm nii topoloogiliselt kui ka praktiliselt ja ma ei jõudnud ära otsustada, mis kehaosa peaks ma sellest traksist läbi panema, mis puusa poole tilpneb.

Nüüd mõtlen: mis mõttes “mis kehaosa”. Jala loomulikult. Aga tagantjärele on kõik targad.

Ekseldes Itaalia avaliku sektori asutuste, üksuste, organisatsioonide rägastikus ja üritades neid eesti keeli nimetada nii, et sama sorti organisatsiooni oleks alati nimetatud sama sõnaga ja eri tüüpi organisatsioonid jälle alati eri sõnaga – “unità”, “ente”, “organismo”, “organizzazione”, “associazione”, “società”, lisame sinna otsa veel “amministrazione” ja “autorità”; no ja “agenzia” ja “istituzione” ja “azienda” takkapihta; ja et huvitavam oleks, ka “federazione” ja mõni “unione” ka – tuli korraks geniaalne mõte hakata “ente” kohta alati “ent” ütlema (sest kui ma ütlen “üksus”, mis on siis “unità”? ja kui ma ütlen “asutus”, misasi on siis “autorità”?).

Mõtle kui tore, kui Itaalias tegutseks näituseks tervishoiuendid, sotsiaalkindlustusendid ja kultuuriendid.

Eesti on Kääbikla, siin oleks tervishoiu-, sotsiaalkindlustus- ja kultuurikääbikud.

Vannitatud pirukas

detsember 2, 2017

ETE VATUST! HALID VARJUNTID! MINKE MÖDA!
(Otsustasin selle hoiatuse lisada pärast esimest tagasisidet – “minke möda” käib järgmise lõigu lingi kohta, tähendab, klikkida muidugi võib, aga omal vastutusel. Kõige ohutum on vist postitus kõigepealt läbi lugeda, siis tekib pilt, mis lingi taga on.)

*

See pidi küll üks hea vein olema.

Mõtlesin, mida see lugu mulle meenutab. Patrick Bateman kirjeldab ennast kolmandas isikus, olles endale naisavatari välja mõelnud? aga kolmanda isiku perspektiiv tundub siiras, kõneleja olekski nagu päriselt jalust niidetud. (Kuigi, kes siis veel Patrick Batemanist vaimustuks kui mitte Patrick Bateman.)

Eriti lõbus on see lõik:

“Kui ta oma korteri ukse avab, tundub nagu astuks sisse vana tuttava juurde. Lõhmus on vahetu, kõnnib ringi paljajalu. [jaa, lugeja, tal on jalad! ta on inimene nagu sina ja mina! minu täiendus] Taustaks mängib klassikaline muusika. Avarast elutoast avaneb vaade Pirita lahele. Sätime end valge nahkdiivani peale istuma. Lõhmus on avatud, kuid samas ettevaatlik. Ta ei lahmi. Ta teab täpselt, mida mõtleb ja kuidas ütleb. Rääkides oma elu eredamatest ettevõtmistest elavneb ta silmanähtavalt ja võib aimata, et selle pealispinna all on peidus uudishimulik seiklejahing, kes hea meelega võtaks ette midagi põnevat.”

Korraks tuli pähe kunagine “Salmonite” paroodia “Krälmonid”, kus jõulustseen algas umbes sellise lavamärkusega, et “Elutuba, nurgas jõulukuusk. Kuuse otsas ripub neli Volvot,” aga selle paroodilisus on liiga ilmne – tolle Äripäeva üllitise puhul olen ma aga kogu aeg kahevahel, kas see on sihilik või tahtmatu eneseparoodia.

Üks ilmne seos, mis tekkis, oli muidugi va halli varjundite sari (link parimale arvustusele) – võtame näiteks selle Päevalehes ilmunud katkendi* – selle jõukuseporno aspektist**, olgu tavapornoga kuidas on.

Ja neljanda variandina meenub üks itaalia kriminull, mida mulle tõlkida pakuti ja millest ma ära ütlesin – osalt ajapuudusel, osalt selle peale, kui kohe esimesel leheküljel kirjeldati terve pika lõigu ulatuses, mis riideid detektiiv oma sitkel heas vormis mehelikul kehal täpselt kannab – ma hakkasin kõva häälega naerma. Naljakas küll, aga kuna ilukirjanduse tõlkimine on vähetasuv asi, siis ei taha endale vähemalt piinlikkust teha.

Kuklas tiksub siiski tunne, et ma olen peaaegu sama teksti kuskil huumorinurgas juba lugenud; ja samavõrd suur kiusatus sellele täiendusi kirjutada – “kui ta korraks hajameelselt juukseid silitab, paljastab ta kvaliteetse särgi varrukas mehelikul randmel vaoshoitult luksusliku kella,” ja nõnda edasi.

Aga kõige toredama allusioonina tuli meelde, et peaaegu sama stseeni on kirjeldanud Andres Ehin ja juba kaua aega tagasi. Vaat, milline prohvetlik võime on luulel:

klaasist majas
logeleb ainuüksi pirukas
moodsal pikal diivanil
mille teist otsa silm ei seleta
raadio mängib
ning vanni voolab vesi
mina vannitatud pirukaid ei söö

(1966, kogust “Uks lagendikul”)

————————————————————————–
* Jõukusele viitavate sisustuselementide loetelu? Klassikaline muusika? Hillitsetult võimuka hoiakuga mees? ja noor naisajakirjanik, kellel see põlvist nõrgaks võtab? Kõik olemas ja mis muusse puutub, siis värvikamad kohad ei sobiks enam hästi Äripäeva profiiliga.
** Või vt seda hiliskapitalismi varjundite artiklit; seda artiklit. Või seda. Või guugeldage lihtsalt korraga märksõna “shades of grey” koos sõnadega “wealth” ja “power” – või sõnadega “wealth porn” või “money porn”.

Musta kassi kool

november 4, 2017

Myyiu mõlgutused kassi funktsionaalsusest ja Indigoaalase postituse kommentaarium, kus selgus, et kõigi jaoks kehakeelsed ei-d ei olegi ei-d (millest mõnel tekkis huvitav järeldus “kui osa eisid on mitteverbaalsed, siis järelikult osa verbaalseid eisid on mitte-eitused”, ilmselgelt eksisteerib maailmas palju loogikaid, millel pole formaalloogikaga mingit seost – kuigi võib-olla ma tõlgendan üle, kui üritan sealt loogikapretensioonigi otsida), sulasid mu peas täna ärgates kokku.

Nimelt ma ärkasin, jube palav oli, ajasin teki maha; ja siis tahtis must kass mu kõhu peale tulla, aga kõhkles ja sirutas sinna kõigepealt ühe käpa, vaatas, mis ma teen, ja kui ma olin rahulik edasi, toetas terve rindkere minu peale. Niipea, kui ma ilmutasin märke, et ei taha enam tema mööblit mängida, korjas ta ennast kokku, mis siis, et talle oleks meeldinud minu peal edasi pikutada.

Suurepärane näide, et kehakeelsete märkide lugemiseks ja arusaamiseks, millal niiviisi “ei” öeldakse, pole isegi inimaju proportsioonis organit vaja. Ja minu arust on see seksuaalsete – aga miks mitte üldse füüsiliste – kontaktide nõusoleku ja keeldumise teemal palju parem analoogia kui teepakkumise oma, sest mul on raske ette kujutada, et keegi saaks apelleerida teepakkumise füüsilisele vajadusele või ihale. Mu kassil on aga kahtlemata füüsiline vajadus või iha inimese otsas peesitada.

Ja tema lähenemine on eeskujulik. Hakatuseks tuleb ta inimese kõrvale ja jälgib, ega too tõrjuvat liigutust ei tee – tõrjuva liigutuse peale tõmbub ta eemale. Kui tõrjet ei tule, paneb ta ühe käpa inimese peale ja vaatab küsivalt otsa. Kui paistab, et see sobib, liigutab end järgemööda päris sülle või kõhu või selja peale või mis see mugav horisontaalpind parajasti on.

Kusjuures analoogia klapib selleski mõttes, et mõnikord on mul tema sülletuleku üle hea meel, aga mõni teine kord kohe üldse ei sobi. Ta nagu teaks, et kui tema on füüsilise kontakti algataja, siis on tema asi küsida, kui palju kontakti ma tahan ja kas üldse. Ja sõnu ta selleks kasutama ei pea. Ta võiks kursusi anda, kuidas nõusolekut või selle puudumist mitteverbaalselt välja selgitada.

Hall kass on selle koha pealt rumalam, kui tema sellise kursuse välja kuulutab, siis sinna ei maksa minna, ma kujutan juba ette, mis ta õpetaks (“kui keegi ei taipa teid ise sülle võtta, kui teil on süleisu, siis äiake talle, et ta teaks”). Musta kassi, musta kassi kursus on hea, teda võib usaldada.

Septembri alguses viitasin kord Marca kommentaariumis artiklile, mille järgi iga viies Eesti naine on kogenud seksuaalvägivalda, kusjuures sinna alla loeti ka soovimatu seksuaalne puudutamine. Ja imestasin, et kuidas ainult iga viies, kui mul, totaalsel nohikul, kes poistega ei suhelnud ja pidudel ei käinud, oli enne kaheksateistkümnendat eluaastat juba mitu sellist kõhedat, vastikut või tüütut kogemust.

No ja siis tuli varsti juba #me too, mis viitas samale.

Olgu siin siis minu reministsentsid ka – kõigepealt meeldejäävamad juhtumid, mis on olnud avalikes kohtades. Kõik pole tõenäoliselt meeles.

*
Sõidan linnaliini bussiga, hoian kõige uksepoolsemast postist kinni. Poistekamp sealsamas bussitrepil pomiseb omavahel midagi taolist nagu “teeme pulli”, ma täpselt ei kuule, ja nad asuvad end minu vastu litsuma. Mul pole kuhugi eest minna ka, buss on täis.

Ma olin vist 11-12 – aga kui ma praegu järele mõtlesin, ei suuda ma seda mälestust tegelikult ajaliselt paika panna – nii et ma oskan kindlaks määrata ainult vanusevahemiku, ma olin vähemalt seitse ja vist mitte veel kolmteist, igatahes piisavalt tatikas, et tol hetkel ei saanud ma aru, et seal võiks midagi seksuaalset olla. Panin selle episoodi sahtlisse “suured poisid kiusavad”, alles tagantjärgi jäi silma selle konkreetse kiusamise liibuv ja nühkiv iseloom.

*
Eriti segane episood, siiamaani ei saa aru, mis õieti toimus.

Oln 13 või 14, suvitan vanaema pool, käin korraks linnas poes, nii umbes kahe kilomeetri kaugusel. Suvila ja linna vahelisel teel on ühel käel on mets, teisel käel kallak ja vaade merele, ilus looklev tee, maju seal ei ole.

Olen tolle lõigu hakul, kui minuga teeb juttu sama teed minev noor vene mees, vene keeles – püüan kinni “potšemu tak skutšno, potšemu tak grustno”. Mina ei ütle midagi vastu, osalt ettekujutusest, et võõraste meestega ei räägita, osalt keelebarjäärist: ei oska nii hästi vene keelt, et midagi arukat vastata, ei julge ka tunnistada, et ei saa aru, kardan, et ta vihastab – keelelised võimusuhted olid toona sellised.

Nii kõnnime terve selle kilomeetri-poolteist samas vaimus: tema järjekindlalt “vestleb”, mina vaikin ja rühin edasi, rühk-rühk.

Lõpuks jõuame teekääru hakuni, kus tee läheneb korraks suuremale maanteele, kus suured masinad sadama vahet sõidavad – ja jalakäija saab kurvi üle aasa ja läbi põõsaste tublisti sirgemaks lõigata. Mõtlen: kas julgen? ja lõikan ikkagi, sest esiteks ei taha näidata, et ma kardan (sest kui olukord on päriselt ohu ääre peal, siis hirmu näitamine võibki ohu vallandada) ja teiseks mingist maagilisest loogikast – et kui ma teen näo, et kõik on nagu tavaliselt, siis äkki ongi.

Aga mul jagub ettevaatust kõnnakut aeglustada ja mees jõuab minust mitu meetrit ettepoole, enne kui mu manöövrit taipab.

Pöördub ringi, mina jään selle peale seisma.

Selle peale ta vihastab ja räägib midagi kõva, kurja häälega.

Mina võtan käekotist oma juukseharja, mis on juukseharjana kehvake, sest metallpiidega kummilataka all ei ole õhkpatja, mis teeb kammimise valusaks – aga just samal põhjusel tundub ta päris hea käepärane oganui. Ja võtan teise kätte kivi. Ta on minust kõvasti suurem ja tugevam, aga nähku, et haiget saan ma talle ikka teha.

Mees ütleb veel paar vihast lauset, lööb siis käega ja kõnnib edasi. Kõnnib ära selles suunas, kuhu mulgi oleks tegelikult vaja minna.

Mina ootan seal veel jupi aega ja putkan siis suuremale maanteele, kus need suured masinad sõidavad, ja jään sinna passima. Varem või hiljem tuleb mul muidugi sama teed minna, vanaema majani teist teed ei vii.

Passin mingi veerand tundi, siis võtan julguse kokku ja lähen, meest pole õnneks enam kuskil.

See on selline juhtum, kus tahaks n.ö filmi tagasi kerida ja oma praeguste teadmiste valguses uurida, mis juttu ta siis õieti ajas. Tahaks aru saada, kas asi oli lihtsalt suhtlusmallide drastilises erinevuses – et kas võhivõõrastega räägitakse juttu või mitte – või oligi oht, et läheb seisuks.

*

Vanus – 16-17. Lähen Nõmme turule. Vahetult enne turgu, turuvärava ja kultuurimaja vahel katsub vastutulev mees mu rindu. Null varasemat kontakti – ei ainsatki sõna, ei mingit silmsidet.

*

Olen 27, lähen üle Turusilla, ja jälle jäävad kellelegi mu rinnad ette – ma ei saa aru, mis neid tabab, aga tunde järgi otsustades kas lask hernepüssist, visatud kruusakivike või tatikuul.

*

Siis mitu korda, mis sulavad mälus amorfselt ühte – neil harvadel kordadel, kus ma olen (oma seltskonnaga, mitte üksi!) Zavoodi sisse astunud ja keegi üritab huultega näkku kukkuda või haarab tagumiku järele, jällegi ilma ainsagi muu kontaktita.

*

Üks kord ühes kultuuriklubis või -kohvikus – ajame juttu, jalad väsivad ära, istun maha ja natuke hiljem leian enda küljest võõra käe. Ütlen kurjalt “mh!” ja lükkan käe ära.

I vot tak tšetõrnadtsat raz narjad – kui olen seal, ajab kätt põlve peale ja riidlemisest ega eemalelükkamisest ei lase end häirida; kui otsustan ära minna ja pean temast mööduma, lükkab käe seeliku alla. Annan talle vopsu ja lähen vetsu; tulen vetsust välja ja asutan koju, ujub uuesti külje alla, kleepub edasi ja esitab rumalaid küsimusi. Olen nõutu, põgenen. Kirjutasin sellest tookord pikemalt.

(Muide, ma pole tema isikus päris kindel, aga mul on kahtlus, et ta on sama mees, keda ma olin kunagi varem kohanud ühel aiapeol, kus ta jäi mulle meelde sellega, et ütles oma ilusale armsale elukaaslasele tühja koha pealt “Lehm!”. Üldine haabitus on sama ja sarmitase samuti.)

*
Ja viimaks naljakas lugu lapsepõlvest – jälle vanaema juures, mängime sõbrannaga jõe ääres, kaevame kraave ja nõnda edasi, pakuks, et 10-12-aastased. Teisele kaldale ilmub paljas mees ja seisab seal meie vastas. Midagi muud ei tee, ainult seisab. Meie irvitame omavahel tema üle – näe, seal seisab “onu Vorstijupp”.

*

Need olid siis kõik avalikus kohas ja/või teiste inimeste juureseolekul. Hääletades on samuti üht või teist ette tulnud, aga veider lugu: hääletamisretkedel olen suutnud väga kiiresti reageerida ning vastulööke väga adekvaatselt doseerida. Ja kas tänu sellele või neilesamadele hääletamishormoonidele, mis neid kiireid reaktsioone võimaldavad, on need mind vähem rööpast välja viinud.

Võib-olla aitab see, et hääletamisel on riskimise kuulsus – äkki paneb see mind rohkem löögivalmis. Aga ma olen siis üleüldse kuidagi maru terve.

NB, ma ei loe hääletamise kontekestis ahistamiseks seda, kui keegi lihtsalt seksiettepaneku teeb või seksi küsib. Sellisel puhul on lihtne – “A ega sa minuga väikest seiklust ei taha?” “Mkmm.” “Okei.” – ja sõidame rahulikult edasi (kuigi paar korda esitab ta sama küsimuse ehk veel, sest ma võin ju ümber mõelda – aga eks ma võin talle uuesti “ei saa” öelda ja see, et ta seda aktsepteerib, on ka õhkkonnast täiesti selge). Või “Keppi saab?” “Mkmm.” “Okei, nägemist,” – või sama dialoog kuidagi kehakeelselt – see “kehakeelselt” kõlab maru vastikult, aga mul on sellisest kehakeelsest suhtlemisest mälestusi, kus mul ei tekkinud kuidagi ohustatud tunnet – pigem mulje, et ahah, mingid žestid on tema kultuuris tõlgendatavad füüsilise kutsena, aga vat nüüd ma andsin talle teada, et minu kultuuris ei ole nii ja ma ei mõelnud nii, mispeale tüüp tõmbub tagasi ja edasi on kõik kena, viisakas ja sõbralik.

Ebameeldivad ja ahistavad korrad – no võtame näiteks selle, kui me sõbrannaga hääletame Prantsusmaal ja meid võtab peale mees, kellel on kaasas alaealine poeg. Vestlus käib neutraalsetel teemadel, kuni jõuame sinna, kus me maha läheme. Korjame oma kodinad kokku, mees ütleb: ma näitan teile, kust vaateplatvormilt on hea vaade. Ja me siirdume platvormile, mis jääb autost vaadates veidi nurga taha. Näitab vaadet, kena jah. Jätame nägemist; läheb lahkumissuudluseks, mis on Prantsuse kultuuris üldiselt selline mitteintiimne formaalsus ja mis tähendab distantsiga põsemusi, kus suudeldakse õhku teise inimese põse kõrval.

Ainult et selle mehega läheb nii, et niipea, kui me oleme lahkumissuudluse distantsil, tuleb see säuh otse suule, keel huulte vahelt läbi. Öäk. Ah sellepärast tal oligi vaja poja vaateväljast välja pääseda.

*

Teine vastikum juhtum – võtab mind kuskil Varssavi ringil (st sellel maanteevõrgustikul, mida mööda Varssavist mööda pääseb, noh, et Radomi pealt Mińsk Mazowiecki peale ja sealt Ostrów Mazowiecka suunas kodu poole) peale üks mees. Suht esimese asjana teatab ta, kuidas mul vedas, sest “ma pole mõni selline, minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar.” Mispeale mul lähevad häirekellad tööle, sest sellist minuvanuse tütre juttu on üks tüütu külgelööja mulle ennegi ajanud. Häirekelladel on õigus, sest varsti avastan ma tema käe oma põlvelt. Lükkan ära, võib-olla ka teen kurja häält (verbaalsed vahendid on piiratud – ma saan poola keelest mõnevõrra aru küll, aga ega see ei tähenda, et ma ise oskaks kuigi sidusat juttu rääkida). Käsi on varsti tagasi. Lükkan ära ja laotan atlase oma põlvedele. Varsti on käsi põlve peal atlase all. Keeran atlase rulli ja annan talle vopsu. Nii veel paar korda, kuni sõnum jõuab pärale, tüüp jätab auto seisma ja mina lähen maha. Niipea, kui ma väljas olen, keerab ta otsa ringi ja sõidab tuldud teed tagasi – tähendab, tal ei olnudki muud pointi kui mulle ligi ajada.

*

Ja siis üks lugu Saksamaal, mis oleks kõigi faktide järgi justkui kõige ohtlikum, ikkagi peaaegu et kaklus, aga ei jäta eriti traumeerivat mälestust, võib-olla sellepärast, et mina võitsin.

Olen veel kogenematu hääletaja ega tea, et bensuka parkimisplatsil olevad veoautod vastu õhtut naljalt kuhugi ei sõida: kui tahan küüti, tuleks väljasõidutee peal passida. Selle asemel küsin ühelt veoautojuhilt, kas ta sõidab Hamburgi poole. Sõidab-sõidab, ütleb tema, tulgu ma aga peale. Autosse ronides selgub, et sõidab küll, aga alles homme; ja et autos pole ta mitte üksi, vaid paarimehega. Mina ütlen, et aa, okei, mulle homsest ei piisa, mul on täna vaja edasi saada. Hakkan ennast välja pakkima, üks neist haarab mu käest kinni. Mina lähen tigedaks nagu herilane, rapsin, võib-olla (ei mäleta enam täpselt) taon teise käega ja sõiman neid kõva häälega eesti keeles. Ei mingit hirmu, olen väga kuri. Enne kui arugi saan, on ta mu käest juba lahti lasknud ja ulatab mulle viksilt mu seljakoti. Saagi nüüd aru, kust neil see käitumise muutus nii äkiste tuli. Vahest vaatasid, et liiga tülikas.

Liiga tülikas. Kõlab hästi, mulle palju meeldib. Oskaks ma ka väljaspool hääletamisretki häbenematult ja süümekateta tülikas olla, kui vaja.

Ja see on põhjus, miks ma arvan, et kõik need Euroopat mööda seljakotiga seiklemised on mu elu tegelikult turvalisemaks teinud: see on olnud justkui terve enesehinnangu, terve enese- ja maailmataju kursus; aeg, mil harjutada, et “ma olen tülikas” pole kaugeltki sama, mis “ma olen halb”.

(Rääkimata sellest, eks ole, et enamik inimesi, keda hääletaja kohtab, on hirmus toredad ja lahked; käte külgeajajate protsent on niiviisi kohatud meeste hulgast vast sama, mis üleüldse, lihtsalt hääletades on kontakte tihedamini kui tavaelus ja nii jõuab üsna kiiresti igasuguseid momente ette tulla.)

Mille kohta Rents juba kirjutaski.

*

Mis põhiline – situatsioonis olles on enamasti ilmne, kas mees trambib kogemata üle mingi minu piiri, sest tõlgendas midagi valesti – või teeb ta seda meelega. Isegi kui kohe ei ole ilmne, tuleb erinevus välja sellest, kuidas ta reageerib, kui ma piiriületamise vastu midagi ette võtan.

Ja see, sõbrad, ongi soovimatu külgelöömise ja ahistamise vahe.

Ahistamise ja lihtsalt kiusamise vahe on palju udusem, nagu bussiloost või Turusilla loost näha. Just nagu ma ei näe erilist vahet, kas isehakanud tänavakommentaator ütleb “Näita tissi!” või “Nõme müts!”