“Oleks sa mees, ma poleks sulle seda retsepti andnud. Sa võtaks selle, hakkaksid tootma, paneksid suure äri püsti ja saaksid magnaadiks.”

“Aga ma ei taha nagunii magnaadiks!”

“Nojah. Sa oled naine. Sul on hoolitsemisinstinkt. Meestel on võimuinstinkt. Seepärast ma meestele ei annaks.”

Jäi küsimata, miks ta ise sel juhul oma retseptiga magnaadiks pole hakanud, meesterahvas ometigi (kodus oli see muide esimene asi, mida A. selle jutu peale küsis). Kuigi võib-olla näeb ta seda ise nii, et tema ambitsioon on mujal (sest oma teaduslikku ambitsiooni – mitte edu mõttes, vaid selles mõttes, mis ta välja tahab uurida – ta mulle ka kirjeldas).

(Kuigi ambitsioon midagi välja uurida on minu arust ka sellises soolises binaarias süsteemiväline – aus nohikuambitsioon, ilma hoolitsemis- ja võimuihata. Sootu.)

Alkoholi hinna ümber käib mingi ažiotaaž, samal ajal, kui keegi ei tee isegi mitte ettepanekut tomatite käibemaksu langetamiseks. Heade tomatite kilohind on tunduvalt kõrgem kui õlle oma – no võib-olla väga peene õlle hind lööb selle üle, aga kvaliteetne tomat on ju ometigi suurem põhivajadus.

Päris ausalt, ma jõuan end niiviisi veel vaeseks süüa – kui ma sööks nii palju tomatit, nagu ma tahan, läheks mul iga nädal vähemalt 25-30 ainult tomatite peale.

Mulle helistas just inimene, kes oli ei tea miks saanud minu telefoninumbri – asutuse numbrina, millega ma olen ainult niipalju seotud, et üürin neilt vahel ruume.

Hääle järgi otsustades vanem inimene.

Ei lasknud end heidutada sellest, et ma ütlesin kohe, et olen asutusega ainult kaude seotud, vaid rääkis ära, mida tal sealt vaja on.

Ma ütlesin vajaliku inimese nime ja küsisin (naiivselt), kas ta asutuse kodulehelt ei leidnud.

“Ei, ma ei käinud seal kodu… lehel.” (Hääletooniga, mis viitab sellele, et koduleht on uus ja tundmatu mõiste.)

Selge, ilmselt tõepoolest päris vana inimene.

Tegin paar klõpsu, võtsin kodulehe lahti ja dikteerisin talle kontaktnumbri. Sest tõepoolest, mul oli juba läpakas lahti, eriti aega ega vaeva see ei võtnud.

Mispeale mul tuli kohe mõte, et äkki ma peaks oma ettevõtlust laiendama – hakkan osutama guugeldamise – ja kodukatelt info otsimise – teenust inimestele, kes ise netis ei käi.

“Kus sa seda reklaamid, kui nad netis ei käi?” küsis A.

Mõtlesin: ajalehes! vanainimesed loevad palju ajalehti, eriti tasuta linnalehti!

Ja sildid tuleb postide peale panna ja jagada pensionäride klubides flaiereid!

Aga edasi mõeldes tuli meelde, et tegelikult olen ma aidanud infot välja guugeldada ka inimestel, keda ma olen kohanud just neti peal. À la kuskil kommentaariumis tuleb küsimus “Kas keegi teab xyz?”, ma guugeldan, saan vastuse, aega läheb max 5 minutit. “Kust sa leidsid?” Ee, guugeldasin, võtsin esimese guugli pakutud vastuse lahti ja vioola.

Iseasi, kuidas seda vormistada – tasulise numbrina oleks ilmselt kõige lihtsam, aga mul hakkab inimesest kahju, kui tal raha kontolt maha tiksub lihtsalt sellepärast, et ta on aeglase jutuga. Teisest küljest, kui kõnel oleks üks kindel hind, siis läheks eriti pikaldaste ja keerulist infot tahtvate inimeste puhul mul endal kahjulikuks.

Teatud ajani kõigest miinimumhind, seejärel jõnks kõrgem jne?

Kolmandast küljest – kui ma infot siiski ei leia, kas sellepärast, et see on hästi peidetud, või sellepärast, et seda polegi olemas, siis peaks olema võimalus ka raha mitte võtta.

Üks variant oleks ka kuutasu – liitu teenusega ja ma olen nõus sinu eest kõike guugeldama. Aint et lobisemishimuliste klientidega läheks siis keeruliseks ja teised ei pääseks üldse löögile. Kindel kuulimiit, mille ületamise järel tuleb juurde maksta?

Hmm.

Elujuhtumusi

aprill 28, 2019

Alles see oli, kui mult alkoholi ostes dokumenti küsiti. Aga neljapäeval pakkus koolipoiss, selline teismeline, mulle bussis istet.

Kas see peab tähendama, et ma olen ametlikult vana? mõtlesin. Koolinoor ei saanud ju kuidagi arvata, et mul oleks lihtsalt jalad haiged, sest ta oli just olnud tunnistajaks minu uhkele 150 m sprindile sillalt bussipeatusse.

Ema mõtles välja knihvi, et äkki pakkus ta istet mulle kui naisterahvale. Tõepoolest, sellele viitaks nagu see, et sõbrad hakkasid tema kallal kohe “nice guy” teemal tögama.

Sama päeva õhtul saime aru elu põhiväärtustest, kui peldikumootor jukerdama hakkas ja meid ööseks kemmerguta jättis. Ja minus süvenes veendumus A. majapidamisalastest supervõimetest, kui ta selle süsteemi hommikul ise ära parandas.

Reede õhtul tekitasin endale põnevust sellega, et kustutasin hajameelselt ära kausta, kus ma oma tõlkeprojekte hoian. Käsi libises klaviatuuril ja unise peaga ei pannud tähele, et arvuti mu käest midagi küsib. Kõige iroonilisem, et see juhtus poolelioleva töö varundamise käigus.

Aga noh, kõige hullem põnevus kestis ainult seni, kuni selgus, et kaust tuleb ka prügikastist ilusti välja. Ainuke häda, et need tõlkemälud, mis ei olnud mälukausta mitte tõstetud, vaid kõigest lingitud, olid haihtunud. St lingid olid haihtunud. Aga noh, mis seal ikka, linkisin pooleliolevasse projekti vajalikud asjad uuesti. Siis oli veel kõigest väike järellainetus, kui OmegaT keeldus seda tööd avamast, väites, et vales formaadis, aga isegi see probleem haihtus selle võlutriki peale, kui arvuti kinni panna ja uuesti lahti teha.

Olgu see kõik mulle õpetuseks, et kui ma väsinud peast kõhklen, kas teha korraks veel natuke tööd või minna puhkama, ei ole mõtet tublitseda, kui selle tööga just ei põle.

Tallinna tantsutunni demograafiale oli mõnus ilm halvasti mõjunud ja õpilasi oli väga vähe. Teisest küljest olid kohal need kõige innukamad, kellele oligi põhjust juba väheke põnevamat materjali pakkuda, mis teistele oleks üle jõu käinud; ajaliselt kukkus välja nagu alati, et õpilased tahaks veel tantsida ja mina teeks nendega heameelega veel midagi, aga kelner on ka inimene ja tuleb laiali minna.

Ja see oligi siis päevanädalalõpu-uudis.

————————————————————–
PS: tartlased või kes muidu Tartus jala käivad ja jalgrattaga sõidavad: minge märkige Tartu linna lehel kaardi peale neid kohti, kus on mingi jama või lihtsalt võiks paremini olla – kas selleks, et teil oleks mõnusam oma jalakäimise ja jalgrattaharjumust jätkata, või selleks, et te ei oleks sunnitud oma autoga linnas rohkem sõitma, kui te päriselt tahate. Tartu Postimehes oli isegi artikkel, mis kutsus üles seda tegema, aga miskipärast ilma lingita.

PPS: üleüldse, mis värk sellistel ametlikel lehekülgedel linkimisega on? Ajalehtedes on maru vähe linke isegi ajalehe enda artiklitele, heal juhul on need kuskil artikli allservas, aga mitte teksti sees, nagu iga blogija seda teha oskab. Ja kõige rohkem imestan ma viimasel ajal Riigi Teataja netiversiooni üle – seadustes viidatakse kogu aeg teistele seadustele, kas poleks siis loogiline, et kui ütleme pirniseaduses on kirjas “välja arvatud puuviljaseaduse § 47 lõikes 3 nimetatud juhul”, siis seesama “puuviljaseaduse § 47 lõikes 3” oleks hüperlink vajalikule sättele? Eriti hea veel, kui sätte tekst avaneks hovertekstina lihtsalt selle peale, kui hiirt seal kohal hoida.

Laulud meil aitavad

november 24, 2018

Kuidas ma tajun: mu mustal kassil on selline haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Juba kaks nädalat. See haigus kulgeb edasi nii, et ühel hetkel jääb temast järele ainult luukere ja siis mitte sedagi (tõtt-öelda jõudis ta parajaks luukereks jääda juba siis, kui veel hingaski, nii et selle prognoosi jaoks pole erilisi selgeltnägijavõimeid vaja). On selline haigus, esineb päris sagedasti.

“See on primitiivses mõtlemises vist päris levinud ettekujutus,” ütles A. lahkelt.

Viimasel õhtul sain otsustamiseks abi tollest Leithiani stsenaariumist (millest ma viimatigi – ja mille tutvustust ma nüüd ka lingin, aga sealt edasi klikite omal vastutusel, see on massiivne jurakas): kus Lúthien kirjeldab (teises ilmas – väga suur osa sellest tekstist toimub teises ilmas – hauatagune salongikomöödia/poliitdraama/teraapiaseep), et oleks küll suutnud Bereni tehniliselt nii üles putitada, et too hinges püsiks, aga pärast libahundi käest mitu korda nätsutada saamist ei oleks see enam õige elu olnud. Tuli minna lasta.

And I thought — perhaps I could repair what’s broken, I could certainly try, though it would be harder than anything anyone has ever Worked — perhaps I could force his body to stop destroying itself, draw enough power from the Forest to make his wounds mend and the bones grow properly again — with or without Mom’s help — perhaps I could simply take what I needed from Doriath, with their permission or not, and fix him again —

[her voice and face are hard as iron; her hearers look at her with combined awe and dismay]

Perhaps — there was no real perhaps about it, I don’t know.

[Finrod tries to say something, but can’t manage it; she stares into the distance, and the scariness goes out of her tone:]

But I couldn’t.

I couldn’t do that to him. I loved him too much for that. He needed rest, he needed to be free of — of things. It was only for my sake that he was holding on despite the pain and the shock and the poison, I had to let him go.

Paar päeva kurvastatud (ometigi, jah), lugesin, et õuekassid elavad keskmiselt kõigest viis aastat ja see tõstis üllatavalt palju tuju: haa, meie kass elas toakassi vanuseks, aga õuekassi eluga – tähendab, ta sai kahe eluea jagu elamusi! Minu kass ei saanud elult petta, kui üldse, siis tema pettis elu! HAA.

Ja mõtlesin veel diipe mõtteid (“Nii juhtub jah vahel,” kommenteeris A.), kuidas just nagu meie keha piirid on ses mõttes udused ja illusoorsevõitu, et meie molekulid vahetuvad nagunii pidevalt välja, on samamoodi ka psüühega: meie osad on kõik, kellega ja millega me elu jooksul kokku puutume; ja kui nemad ära kaovad, kaotame endast tükke; aga ometi pole see põhjus uutest kokkupuudetest hoiduda, kartes, et siis tuleb kunagi endasse selle koha peale auk – augud tulevad nagunii, aga kui lakata maailmaga läbi käimast ja keelata uutel tükkidel külge haakida, tulevad ainult augud. Ma saan elada ainult muutumises, kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi ja bla-bla-bla.

Aga nüüd on veel veidi aega läinud ja mina olen pahuraks muutunud. Mõelda vaid. Ma olen nii tublisti minna lasknud ja lahendanud ja diipe mõtteid mõelnud. Kõik olen õigesti teinud. Aga kassil on ikkagi see kuradi haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Mina, eks ole, tahaks kassi kaisus hoida, aga tema, palun väga, tegeleb luukere etappi minekuga. Närvidele käib selline asi!

Uurin elu: higistamisest

september 9, 2018

Lugesin, mida Kitty mh antiperspirantidest kirjutab, ja mind hakkas paar asja huvitama.

Esiteks: kui keegi kasutab vahendeid, mis tõepoolest higistamist takistavad, mitte ei maskeeri, mismoodi ta oma keha siis jahutab?

Sest see ju higistamise kohastumuslik otstarve on. Et me saaks olla palavamas keskkonnas, kui muidu kannataks; või harrastada palavamaid tegevusi, kui muidu jaksaks.

Kallab ise endale vett peale? ma olen seda mõnes eriti palavas olukorras ise teinud, et organismi rasket higistamistööd kergendada, aga siis on riietel nii või teisiti märjad laigud. Õigemini – kogu riie on siis ise üks märg laik, aga ega vahet ei ole, sest kui mul ikka tõsiselt palav hakkab, on kogu mu riie üksainus märg laik ka omaenda organismi jõupingutuse varal.

Ja kui ei kalla, siis kuidas nad selle üle elavad? Ajavahemikus, kui mul on juba palav, aga higistama pole veel hakanud, on mul igatahes tunne: api-ma-suren-kohe-ära. Api-ma-suren-kohe-ära. Silme eest must, süda taob kõrvades, vererõhk on kuhugi keldrisse kolinud. Selle hetkeni, kuni ma järsku veest nõretama hakkan ja loodetavasti on niipalju liikuvat õhku, et seda aurustama hakata ja jahutusmehhanism korralikult töötaks. Pilt tuleb ette tagasi, kõrvus ei kohise, süda hakkab jälle löömise moodi lööma, tekib isegi midagi vererõhulaadset.

Teiseks: ütleme, et kellelgi on tsivilisatsioonilistel põhjusel higilaikude vältimine tähtsam kui seesmise jahutusmehhanismi töö ja ta tajub oma keha piisavalt hästi, et vajadusel väliseid süsteeme kasutada, et sellegipoolest ellu jääda. Ma ei tea, näiteks laseb endale konditsioneerist külma õhku peale või paneb jääkuubikuid krae vahele vms.

Sel juhul: kas ta võõpab kogu keha selle antiperspirandiga üle nagu see ärevushäiretega tütarlaps “Suure paugu teoorias”? sest loogiline oleks, et kui keha ei saa oma jahutust ühest kohast tööle, üritab ta seda teisest kohast. Mitte et ma sellest väga teaks, sest kui minu organism arvab, et on vaja jahutada, siis kukub ta nagunii igavesti suurest pinnast vett välja pritsima – leebemal, argisel, istuva eluviisiga juhul kogu näost, peast, turjast ja rinnaesisest. Raskemal juhul kogu torsost, veel raskemal juhul üle terve keha. Piisava palavuse juures võiks mind soolveepurskkaevuna tööle panna. Suvel tantsutundides nägin ma konkreetselt, kuidas suured tilgad minu pea küljest maha kukkusid; isegi jahedamas kliimas on mul pärast tantsimist _terve_ pluus märg, mitte üks-kaks kohta.

Või on viisakatel inimestel mingid kohad, kus riietel tohivad märjad laigud olla, ja mingid teised, kus ei tohi?

Ei, ma ei arva, et suhkrupakid oleks olemuselt kurjad, pahelised. Ma olen valmis uskuma, et nad püüavad omal moel head, lihtsalt jumal, keda nad teenivad, on Kaos. Hea suhkrupakk peab puistama suhkrut lauale, põrandale, üle köögi, isegi kui inimene talle vastu töötab, korrajumalat teenib ja iga. paberivolti. ükshaaval. ja ettevaatlikult lahti voldib; või suhkrupakki imetasakesi kallutab. Nõrk suhkrupakk ehk vannub alla ja laseb suhkru klaasi, toosi, kaussi valada; vooruslik suhkrupakk aga vähemalt püüab; kui ei jõua tervet rehkendust, teeb pool, ka kaks suhkrutera köögipõrandal on parem kui puhtus.

*

Meie lähedale tehti mullu (või tunamullu? jõuad sa nüüd meeles pidada) mänguväljak, kus hakati ronima ja kiikuma kohe, veel enne, kui kõik jubinad paigaski olid. Nüüd on seal pea kogu aeg keegi turnimas, eri kellaaegadel eri põlvkonnad.

Täna kuulsin juba eemalt heledat lapsehäält:

“Need on minu AJUD! need on minu ajud, millest ma vitamiine saan!”

Mõtlesin, et kuulsin valesti.

Jõuan lähemale, laia rataskiige peal ja mööda kiigeposte turnib kolm nunnut väikest tüdrukut. Nagu välja tuleb, mängivad õnnelikult zombisid:

“Mul on pool aju, sul on pool aju ja Elol on pool aju… uuuuups! Elol ei ole üldse ajusid!”

“Mul on liiga suur aju! Ma plahvatan!”

Ütle nüüd veel, et tänapäeva lapsed ei oska rollimänge mängida.

*

Enne, kui ma alles välja läksin, kuulsin ma sealsamas pealt üht teist lasteseltskonda, kus üks tüdruk loendas oma pereliikmeid: “Kõige noorem meie peres on viiekuune! Ja siis vend… Ühesõnaga: õde, vend, kass, mina, ema, isa.”

Me mõtlesime, et laseks aias rohul kasvada, et siilil oleks mõnusam käia – A. niitis millalgi enne jaanipäeva, mina käkerdasin paar nädalat tagasi vikatiga, muidu kasvab hein. Ainult aiataguseid niidab A., et naabrid ei tuleks oma 15-sentimeetrise joonlauaga. Aia sisse naabrid ei näe, ühes servas on vaarikad, teises mustsõstrad, me saame selle varjus oma musti tegusid teha.

Tuleb välja, et valisime selleks kõige õigema suve… ei. Valisime selleks suveks kõige paremad niitmiskombed. Kõikjal “muruplatsidel”, mis regulaarselt muruniitjaga üle käiakse, lendleb tolm ja kasvavad hädised koltunud tüükad; meie aias on endiselt üsna roheline ja seal, kus rohi kasvab, saab paljajalu käia, ilma et jalad mustaks saaks.

Ettevaatlikult tuleb käia muidugi – niidetud kohas on tüükad teravad, kõrgema rohu vahelt ei näe, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda.

Käisin kohvi kõrvale vaarikaid korjamas, ettevaatlikult jalgu tõstes ja maha pannes ja mõtlesin, kuidas ma omal ajal püüdsin välja selgitada, kuidas laps olla.

Sest ma hakkasin varakult lugema – ma ei mäleta aega, mil ma ei oleks lugenud – ja sain niiviisi õige vara ettekujutuse, et on olemas lapseseisus.

Ja kõigi muude rollimängude vahelt – Robin Hood või Rooside sõda või mänguloomadega ekskursioon – harrastasin ma aeg-ajalt teadlikku lapsolemist; ja nagu muudegi rollimängudega, ammutasin ma oma rollipildi raamatutest, vahel harva ja hiljem, kui meil telekas tuli, ka lastefilmidest.

Ma ei mäleta päris täpselt kõiki rollikatsetusi – pean võimalikuks, et ma panin näiteks pead armsalt viltu ja vaatasin lapseliku süütusega inimestele otsa, aga sellest mul mälestust pole. Küll on aga meeles, kuidas ma otsustavalt lamasin rohus ja püüdsin vaadelda putukate tegevust, sest Gerry Durrell oli niiviisi teinud ja tema oli ju laps, minavormis laps veel pealekauba.

Teiseks on mul mitu mälestust sellest, kuidas ma jooksen vallatult ja paljajalu läbi kõrge rohu, sest ma olin saanud filmidest ja raamatutest ettekujutuse, et see on üks asi, mida lapsed teevad.

Ainult et mulle valmistas peamurdmist, kuidas see neil seal nii kergelt välja tuli. Sest minu paljasjalgses jooksmises oli palju rohkem ettevaatlikkust: kus rohi niidetud, olid tüükad teravad, kus rohi kõrge, ei näinud, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda. Ja kui ma vahel ettevaatlikkuse kõrvale heitsin, oli selles rohkem otsustavat hulljulgust kui vallatust: saagu, mis saab, kui need pärislapsed (sest see, mis on lugudes, on ikka rohkem päris kui argielu aktsidentsid) saavad heina sees julgelt joostud, pean ka mina saama.

Lootust andis ka “Mowgli” raamat, kus paljasjalgse Mowgli tallanahk olid kõvem kui külaelanikel. Käisin surmapõlgavalt paljajalu ka kruusateel ja lootsin, et pikapeale kasvavad ka minu tallanahad paksuks ja enam ei ole valus.

Millist äratundmisrõõmu pakkus mulle Alison Bechdeli ema-raamatus see koht, kus ta võib-olla “paistis, nagu viskaks end spontaanselt muru peale pikali”, aga tegelikult kujutas ta ette, kuidas ema jälgib teda nagu pesupulbrireklaami-ema, kes ohkab nördinult, kuid armastavalt rohuplekkide peale; või kuidas ta värvis endal mustvalgetel fotodel rasvakriitidega põsed roosaks – ja ema põsepunaga oma päris põsed, sest talle meeldis, et ta näeb roosapõsisena välja “terve ja ulakas. Nagu päris laps”.

Enne 18. sajandit oli sellega vast lihtsam.

Et kerge meik

juuni 12, 2018

Iga paari aasta tagant juhtub, et ma loen kellegi märkust à la “ega ma eriti meikida ei viitsi, viskan ainult hommikul jumestuskreemi, ripsmekat ja põsepuna peale” (vt kuidas ma 8 aastat tagasi imestasin teemal “väga väga lihtne silmameik”). Ja siis ma irvitan alati tükk aega. Sest sellise sissejuhatusega kirjeldused vastavad tüüpiliselt sellele, mida mina teen lavameigiks. Selleks, millega näojooned peaks idee järgi paarikümne meetri kaugusele paistma.

Ma kah tavaliselt eriti meikida ei viitsi, aga tundub, et enda normaalsete inimeste ilmas arusaadavaks tegemiseks peab seda ütelust kuidagi tõlkima. Näiteks: minu hommikune ilurituaal on see, et ma käin pesemas ja enamasti kammin ka pea ära.

Viimase kuu jooksul olen ma hakanud täheldama, kuidas meie poole salapäraselt toitu tõmbub (ei, keegi ei loopinud tomatitega, asi on palju keerulisem).

Alustan viimasest: asja eest, teist taga pakuti mulle teise võistkonna auhinda. Mälumängust, kus ma polnud käinudki. Lihtsalt sellepärast, et üks laureaat on teises mängus minuga samas võistkonnas, ise ei saanud minna ja kui ta otsis, kes läheks, siis oli nii, et kõik ei saa ja mõned lihtsalt ei taha. Saak: õllevabriku ekskursioon, üks väike söömaaeg siin ning teine väike söömaaeg seal.

Ei, oot. See ei ole kõige viimane. Eile andis ep. mulle nutsaku küüslauku, sest tal oli kaks nutsakut ja ta arvas, et palju ja kuivab ära või midagi.

*

Umbes kuu aega tagasi juhtusin trennis seletama, kuidas mulle maitseb skumbria, ja nädalake hiljem ilmus perek. L. kaasabil mulle majapidamisse virn skumbriakonserve (mis olid nende poole umbes sama salapärasel moel graviteerunud), millega tulid seltsi mõttes kaasa ka ühed teised ja kolmandad konservid ja riisi ja tatart ja rosinaid, kuivatatud ploome ja präänikuid datleid.

(See kulus tol hetkel väga ära – siis polnud ma jõudnud talvisest finantsaugust veel päris välja ronida ja kui nädala alguses on pangaarvel 2 eurot ja teadmine, et võib-olla – võib-olla – järgmisel nädalal laekub midagi, näevad konservid kohe eriti head välja. Aga tõele au andes kuluvad eriti just rosinad ja skumbria mul alati ära. Ma olen paras rosinatoitlane.)

Läks veel paar päeva, mina olin kodus puruhaige, A. kah kõige kõbusam ei olnud, ja õhtul tõi Taliesin meile kaks purgitäit ep. sünnipäevasalatit – üle oli jäänud. Mis nii viga haige olla.

*

Aga kõige imelikum lugu oli vahepeal. Läksin viimase kontserdi proovide ajal oma tantsutuppa igaks-juhuks-tagavaraks soetatud susse uurima, et äkki lähevad kellelegi tantsijale jalga. Ja leidsin susside juurest nurgast paberkoti, kus sees olid: kaks ja pool paprikat; plokk pabertaskurätte.

Poolik paprika oli servast veidi kole ja kuivanud, aga mitte mädanema läinud.

See on tuba, kus keegi õieti ei ela, eks ole. Talvel liiga külm, ainult põgusalt annab üles kütta. Hoiame seal asju ja vahel kasutame tühja ruumi tantsu harjutamiseks. Viimane kord, kui seal pikemalt rahvast oli, oli tantsutrupi jõulupeo aegu.

Tulin, rääkisin A.-le: tead, ma leidsin sealt tühjast toast kaks ja pool paprikat. Sealt tühjast toast! kus keegi ei söö! inimesi oli seal viimati jõulu ajal!

“Ei tea, kas peaks uksi lukustama hakkama,” märkis A.

Sest tõepoolest: mis on tõenäolisem, kas see, et poolik paprika säilib südamerahuga detsembrist poolde aprilli, või et keegi… eee… mis on varastamise vastandsõna? keegi… timurdab meile toiduaineid?

Noh, mina igatahes ei kurda – seni, kuni ma järgmine kord toanurki läbi vaadates ei leia sealt kahe kuu vanust vanillijäätist koos rõõmsa sipelgaperega.

Järele mõeldes pole paprika sündimiseks eimillestki küll timurlasi vajagi: see on ju seesama tuba, kus ma (siis, kui see oli veel arvutituba) leidsin hõrgult kuivanud juustusepiku ning vahveldunud pirniviilu, millest ma kumbagi polnud sinna ise pannud – vastutasuks nõudis tuba kõigest ühe oliivi.

Seal peab kuskil olema portaal paralleeluniversumi.

Ja mida nemad seal paralleeltoas leiavad (oma kadunud paprikaid taga otsides)?