Hakatuseks paar praktilist uudist, kui keegi pole veel näinud:

TÜ raamatukogu laseb nüüd kaugside teel jälle laenutada.
Ja Internet Archive’is on rohkem lugemist kui kunagi.

Patrick Stewart loeb Instagramis Shakespeare’i sonette!

***

Kui ma A. konto kaudu FB-sse piilun, näen, kuidas seal jagatakse toredaid eluviisieeskujude meeme: näiteks kuidas olla nagu sinivaal. Või Emily Dickinson.

Panustan siis oma verbaalsel moel ka; Marju Lepajõe roomlaste taltsutamise raamatust leidsin kohe tervislike eluviiside tsitaadi, nimelt Cicero (uuest Rooma kirjanduse antoloogiast, lk 159, vist Kaarina Reinu tõlkes (mul pole antoloogiat praegu käepärast)):

Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.

Jesaja (26:20):

Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse
ja sule uksed enese tagant,
peitu üürikeseks ajaks,
kuni raev möödub.

Marju Lepajõe Hieronymuse-artiklist tõlkija ideaalsetest töötingimustest:

Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.

Ei ole küll parajasti see aastaaeg, ometi võib kujundlikult öelda, et va pärgnuhtlus on meile kevadest sügise teinud; tänavu on ka kevadel tõlkimiseks head tingimused! Eriti kui on kohane interjöör:

… olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?

Hakkasin Russelli esseeraamatust (“Valik esseid”, 1994, tlk Erkki Sivonen) kindlameelsuse näiteid otsima, leidsin aga hädade ühendava jõu kohta:

Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu […] faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.
Kui me kõik elaksime pidevalt mingi ühise tundeelamuse mõju all, siis oleksime me alati õnnelikud, alati koostööaltid ja alati priid igavusest. Võib-olla saavutavad selle tuleviku valitsuspsühholoogid. Riiklikud pühad algavad suitsukirjadega taevas: “Toimus marslaste sissetung. Iga mees, naine ja laps on võitluses vajalik.” Vastu õhtut tuleks teade, et rünnak on tagasi löödud. Sel moel oleksid rõõmsad pühad kindlustatud.

Aga koht, mida ma otsisin, oli see, ühest mu elueeskujust (sestsaadik, kui ma just seda lugu lugesin):

Ma kohtusin [Branislav Petronieviciga] ainult ühe korra aastal 1917. /…/ Serblased olid hiljaaegu läbi viinud oma kangelasliku suurtaganemise Saksa vallutajate ees ja mind huvitas väga kuulda temalt kui vahetult osavõtjalt selle taganemise kirjeldust, tema aga tahtis ainult selgitada oma õpetust, mille kohaselt ruumis asuvate punktide arv on lõplik ja määratav arvudeteooriast lähtuvate võtete abil. Meie huvide erinevus avaldus mõnevõrra iseäralikus vestluses. Mina küsisin: “Kas te võtsite suurest taganemisest osa?” ja tema vastas: “Jah, aga punktide arvu ruumis saab välja arvutada sel teel, et …” Mina küsisin: “Kas käisite jalgsi?” ja tema ütles: “Jah, vaadake, see peab olema algarv.” Mina küsisin: “Kas te ei proovinud hobust leida?” ja tema ütles: “Alguses olin hobusega, aga pärast kukkusin maha, ja milline algarv, seda ei peaks olema raske teada saada.” Hoolimata kõikidest pingutustest ei kuulnud ma temalt niisugusest tühisest asjast nagu maailmasõda enam mitte midagi rohkemat.

Kui mul tuleb ilusasti riietumise ja kleidipiltide vaatamise tuju, aga see tundub praegusel ajal liiga frivoolne, mõtlen Diana Vreelandi ütelusele: “Tõenäoliselt on mood kõige joovastavam põgenemisviis maailma banaalsuse eest.” (Muide, tema autobiograafiline “D.V” on nauditav lugemine – kõditab umbes samu maitsepungi, mida “Alice B. Toklase autobiograafia”; päris elulookirjandusest on teine sama sundimatult voolav, kuigi hoopis teises stiilis, see raamat, mille Jean Renoir kirjutas oma isast Auguste Renoirist.) Iseasi, kas nüüd kõige. Mõnes tujus olen kasutanud isegi nii ebatõenäolist pelgupaika nagu juura tõlkimine – juura mõjub oma korrapärasuses rahustavalt, nagu loogikagi, võimalus viibida maailmas, kus kõik on süstematiseeritud – põgus puhkus elu segapudrust.

***
Muidumõtted:
kas see, et igasuguste videolahendustega suhtlemisel on ajaline loks sees, võiks tingida uue muusikamoe – heliloojad hakkavad kirjutama sellist mitmehäälset muusikat, mille puhul loks ei häiri? uus koolkond?

Ja täitsa muust ooperist (he-he-he) – hakkasin Frieda blogis varasest ooperist jaurama ja jäin ise mõtlema: kui Monteverdi ooperis on laulud nii hästi põhjendatud, kas seda saaks diegeetiliseks muusikaks pidada?

*
Lõbusat, olgu ajakohast või -kohatut:

Gandalfi karantiinivideo, ma loodan, et seda saab vaadata ka FBsse sisse logimata.

Tangosõpradele: peaaegu ajakohane, nimelt seagripilaul: “Kein Schwein steckt mich an”; ja neile, kes end üksikuna tunnevad, ka Max Raabe originaal, sest mulle meeldib, kui dekadentlikult ta saksa keele kõlama paneb.

Xkcd koroonamurede graafik.

Ja täitsa omal jõul lugesin Päevalehest pealkirja “Norralaste suusatarkus on arvatust palju lihtsam” ja lootsin, et seal on kirjas midagi sellist: suusad käivad jalga, kepid kätte. Pidin pettuma.

*

Kuulsin ERMi viinaköögi varemetest justkui noorte hõiklemist, ei osanud küll täpselt hinnata, palju neid seal on: järsku ongi ainult kaks? ei osanud ka välja mõelda, kuidas neid veenda hõredamalt hoidma (kui neid ikkagi on palju ja nad peaks sülemlema); alles praegu tulin selle peale, et ma võiks ju minna, leebelt naeratada ja küsida, ega nad ei tahaks piiblist rääkida, nii toredasti koos olete siin. Ja siis käia neil sabas, kuni nad loobumisvõidu annavad.

Imelikud instinktid

märts 28, 2020

Inimesed on ärevil ja ma saan aru, see on adekvaatne, neil on põhjust; millest ma ei saa aru, on see, miks mina ei ole, kardan natuke, et järsku olen ma psühhopaat.

Kaur rääkis instinktidest ja kuidas praegused vajadused/nõudmised käivad neile risti vastu – aga mul on mingid valed instinktid, mina tunnen end praegu just nimelt nagu laulva revolutsiooni aegu, just, võitleme kõik koos, ühise vaenlase vastu ja sööme kartulikoori (õigemini konserve); käin jalutamas, trambin jalgu ja mõtlen mõnuga, kuidas ma näruseid viiruseid laiaks astun. Boonusena on mul hea ettekääne, et lauluväljakul trügimisest vabastus saada. Sund suure massiga kätest kinni hoida ja koos laulda, vat see ajaks mind tõsiselt paanikasse, ka ilma nakkusohuta.

Lihtne seletus: et ma olen privilegeeritud molkus. Et ma saan rahulikult tööd edasi teha. Et ma olen ka ammuilma harjunud kodus tööd tegema, et ma olen kogenud nii iseenda distsiplineerimises kui ka endale andestamises, kui distsipliin ei pea. Et mul pole töökohta kunagi olnudki ja töö on alati olnud kõikuv nähtus, vahel on, vahel ei ole, ja see ei ole kahendsüsteemne, kõik või ei midagi: tavaliselt mul ongi natuke tööd (see tegi ka 2008. aasta kriisi psüühiliselt palju kergemaks). Et mu elukaaslane ei käi mulle närvidele. Et ma elan kohas, kus on inimtühjad jalutamispaigad kiviga visata. Et inimtühjus mind seal ei häiri, õigupoolest olen nii harjunud seal üksi käima, et kui teist inimest näen, on hakatuseks tunne, et kes see siin minu pargis veel käib ja mis õigusega.

Või on hetkel privileeg ka see, et idee poolest kaldun ma suures plaanis pessimismi, individuaalses plaanis optimismi: ühtaegu “mingi suurem jama tuleb nagunii” ja “ah, küll ma kuidagi hakkama saan”.

Aga see ei seleta. Tunded ei küsi ideedest, privileegid ei kaitse paanika eest, hirm ei hüüa tulles. Õigemini, mõistusega saan ma aru, et peaks vist ärev olema. Ahah, ütlevad tunded, ole siis ärevil, mõistus, ega me ei keela. Ja lebotavad ise edasi. Ja ma ei ole ju normaaljuhul rahulik inimene, tavaliselt olen ma kogu aeg ärevil ja ähmis, igatsenud igavusehormoone, üritanud endale internetis hüpomaaniat diagnoosida! Kas mu elu on siiani olnud nii elev, et praegune ühisärevus, mis küllap mulle kuidagi ikka mõjub (ma ju klõbistan uudistel klikkida nagu teisedki), ei suuda täita tühimikku, mis argiärevusest jäi, tõusta üle tavalise fooni? Kas mu pidev varasem rahutus vaktsineeris mind?

Pmst oleks ma nagu sanatooriumis ja tunnen seepärast süümekaid.

(Rääkides süümekatest – võiks siis ju vähemalt panustada kuidagi.
Küsisin Indigoaalase juures, seal arvati, et pole tarvidust, aga igaks juhuks siin ka: kui keegi koolilaps, kelle vanemad ei saa ise tema koduõppega tegeleda, tahaks näiteks meili teel koolitükkide tegemisel abi, siis ma siin-seal vast oskaks aidata. Pedagoogiliste teadmisteta, umbes samal tasemel nagu lapsevanem ise, aga vähemalt on mul tugev eesti keel, ilmselt ka üsna korralik prantsuse keel ja matemaatikat – mille programmist ma olen küll suurema osa ära unustanud – ma ei karda; protsentarvutuse, kümnend- ja harilike murdudega, aritmeetika ja lihtsama algebraga peaks hakkama saama.)

——————————————————————-
Hiljem tuli uus mõte:

üks seletus oleks ka suhtefoobia, millest hiljuti VVN pool juttu oli – et see ei ole lihtsalt suhtefoobia, vaid üldine hirm kindlustunde ees. “Kole küll, kui tulevik on film, mis enne nähtud, juhusele juhuslikult pole ruumi tehtud, ette teada hommikud ja ülehomsed õhtud.”

Indigoaalane kirjeldas kunagi, kuidas ta armastab planeerida ja broneerida; mina olen end suure surmaga neid asju tegema sundinud, aga see on mind alati ängistanud, piletite ostmine pani vastikult südame kloppima ja mattis hinge, ja tülikad ostukeskkonnad polnud selles ainsad süüdlased. Ostan ära, broneerin ära ja olen seotud, ma PEAN (kasvõi sellest seotusest välja vingerdama, aga seegi on seotus); sinna otsa perfektsionismipaine, püüd valida võimalikest parim. Ja isegi kui ma olen suutnud parima välja valida, on kõik teised variandid lukkus, ma ei saa neid enam võtta, oo õud, oo äng! Mu lemmikreisimismoodus oli hääletamine, selle otsuse saab teha viimasel minutil ja täpselt ette ei tea midagi. Kui turvaline.

Ja nüüd on Lotmani mõttes plahvatuslik olukord, asjad muutuvad iga hetk, rööpad on eest kadunud, korraga on palju võimalikke tulevikke ja ükski neist ei saa minu käest lubadusi nõuda.

Tuu-Tiki: “Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki.”

See seletab ehk paremini, miks mul on nii teistmoodi tunded, kui ühel ja teisel veebituttaval, kes ometi mõtlevad samamoodi. Eri ängid lihtsalt – keda ahistab ettemääratus, keda määramatus.

Mind hakkas huvitama, kas praeguse aja jaoks leiduks mõni eriti asjakohane kaitsepühak; mäletasin uduselt üht, kes sai inetava haiguse ja eraldus selleks, et oma koleda välimusega teistele mitte kannatusi valmistada, omaette kongi, mis talle kiriku kõrvale ehitati, kus ta elas niiviisi oma nelikümmend aastat, kuni kirik koos selle kongiga maha põlenud (ja kuna tuli teda ei võtnud, tuli tal mõnda aega veel ka ilma kongita elada). Aga et kas äkki on näiteks karantiini jaoks keegi spetsialiseerunum.

Hakkasin guugeldama ja leidsin, et vaesele pühale Coronale on hiljuti õlgadele pandud epideemiate tõrje töö. Jälle nähtavasti homöopaatilisel põhimõttel! Seni oli ta tegelenud peamiselt aardeotsijate ja hasartmängijate abistamisega, võimalik, et samuti nime pärast.

Kui nüüd see epideemia peaks 15. mail läbi saama, siis tal enam meditsiinitööst pääsu ei ole!

Aga see pühak, keda ma alguses mõtlesin, on püha Drogo. Ta oli oma hüpertrofeerunud taktitunde kõrval päris mitmekülgne tegelane: ei läinud kloostrisse nagu korralik munk, vaid rändas mööda maad, aitas vaeseid ja hakkas ühel eluetapil karjuseks (mis annab talle pädevuse ka kariloomade küsimustes). Kuna teda olevat ükskord nähtud korraga lambaid karjatamas ja kirikus, sai temast kõigi rööprähklejate patroon (ja selle kandi rahvas ütlevat tänapäevani, kui kelleltki liiga palju korraga nõutakse, et “ega ma sul mingi püha Drogo ei ole”); sedakaudu baristade; ja sedakaudu üleüldiselt kohvi kaitsepühak.

No ja selle koleda haiguse tõttu ühtlasi ka inetute või end inetuks pidavate inimeste kaitsja ja ihuhädade (iseäranis songa, neerupõletiku ja neerukivide) leevendaja, aga töid on tal veel palju. Drogopäev (kuidas see rahvakalendris võiks olla? Roogupäev?) tuleb varsti, 14. aprillil.

(Itaalia keeles rohkem lugemist.)

Katkuhaigeid hooldanud ja katku peletanud aga püha Roku, vabandust, Rochus (rahvakalendris oleks kindlasti Roku); püha Rosalia sellega eluajal ei tegelenud, vaid oli rahulik erak, aga pärast surma pidi ta korra tööle tulema, et Palermot katkust vabastada.

Sellised lood.

Esiteks: tellitavad foorid kas regulaarse tsükli peale või välja lülitada. Ei ole vaja nuppe näppida.

Teiseks: tänavad, kus kõnnitee on nii kitsas, et kuidagi pole võimalik vastutulijast 2 m kauguselt mööduda, ajutiselt jagatud ruumi põhimõttel tööle, kui kõnniteed laiendada ei saa.

Fooritsüklid selliseks, et jalakäijad ei jääks igal teeületusel kohustuslikus korras ohutussaarele puntrasse lõksu.

Mul on muidugi lihtne, kui liiklus lubab ja politsei ei valva ja läheduses pole valejäreldusi teha võivaid väikelapsi, siis ma olen nagunii kogu aeg käitunud nii, nagu mõistlik on – kui kõnniteele ei mahu või seal ei saa käia (siis, kui vanasti talved olid, näiteks libeduse, lume ja ähvardavate jääpurikate pärast), käin seal, kus saab; kui valgusfoor ei toimi sellena, milleks ta mõeldud on (et liiklust ohutumaks ja sujuvamaks muuta), siis on mu kodanikukohus teda eirata. Aga kuulekamate kodanike kaitseks võiks sellise korra praegu ametlikumaks teha.

————————————————————-
PS: foorid välja lülitada, mitte vilkuva kollase peale – sellepärast, et mu kogemust mööda suhtuvad autojuhid vilkuvasse kollasesse nagu permanentsesse rohelisse.

Vetsupaberi viimane rull läheb, aga pood on tühjaks tõmmatud nagu tolmuimejaga?

Nüüd tuleb appi keskaegne peldikutarkus: võta see vana voodilina, mis kulus keskelt pooleks, aga ära ei tahtnud visata, sest osa materjali ei olnud veel üldse vile. Või need vanad dressikad, mis läksid hargi vahelt katki, aga mujalt on korralik paks ja hästi sisse kantult pehme trikotaaž.

Tee sellest paraja suurusega tükikesed ja vioola! Torust alla need ei lähe, aga eks me ole tuttavad ka selliste motoriseeritud peldikutega, kuhu nagunii ei tohi ka paberit loopida. Nii toimi nüüd igas WC-s.

Vt ka Tartu jäätmekasti arheoloogiliste leidude kohta – ehk “jäätmekast andis välja ka hulga villase riide ribasid, mida võidi kasutada tualettpaberi või hügieenisidemena”. Meie ei pea enam isegi karedat villast kasutama, puuvill – tollal üle mõistuse kallis materjal, mida pea kellelgi polnud – on palju pehmem! Kui teil on õnne, pannakse teie ökovetsulapid pärast muuseumi eksponaadiks ja tehakse neist teadust!

Gargantua õpetusi parem ärge järgige, hanepoegi läheb ka muuks vaja – kuigi noh, kui õnnestub just hanepoega katki tegemata teda korduvkasutada… Hmm, mu naaber peab kanu. Hmm.

Tõde

jaanuar 29, 2020

Epp kirjutas pool- või pärisvõõraste vastu huvi ülesnäitamisest (Ameerika näitel), mul läks lappama, tõstsin parem siia.

*

Hakkasin kõigepealt kirjutama, et minu jaoks tähendaks selline küsimus kutset kas valetamisele või keerutamisele, sest mul on sügav vastumeelsus selle suhtes, kui minust teatakse rohkem, kui ma olen otsustanud välja anda (ja sellisteks asjadeks peab mulle lähedasem olema) – aga õnneks pole keerutamine mulle ei eriti raske ega ebameeldiv –

kui mulle meenus, et ühes mu kodutee-poes küsis kassapidaja kord reipalt: “teile vist meeldib hilja õhtul poes käia?”, ma vastasin sellele, et jah, trennist tulles on kõige parajam aeg; ja sest ajast peale on ta tihtilugu küsinud “noh, trennis käidud?” ja mina olen seepeale iga kord, kui ma EI tule trennist, tundnud tungi üksipulgi seletada, kust täpselt.

Sest kuskilt on mu sisse juurdunud sõnamaagiline usk: räägin valesti, laguneb maailm. Mõtle, ütlen, et “trennis käidud jah”, kui ma ise tulin hoopis laulmast või mälumängust, see valeinfo kasvab nagu lumepall ja saab mu varem või hiljem kätte. “Kohtualune ütles, et trennis käidud, kuid sel päeval ei olnudki tal trenni!” hüüab süüdistaja. “Kas pärast sellist valet on veel põhjust ühtegi tema sõna uskuda?” Langetan häbistatult pea. Ärge kuulake enam kunagi midagi, mida ma räägin!

Või: sellise lausega loon plaksti paralleelmaailma, kus ma tulin hoopis trennist. Aga kummas maailmas ma nüüd ise eksisteerin? Vaheseinad jäävad õhukeseks, ma võin kogemata kohtuda paralleel-iseendaga, mispeale me mõlemad energiasähvakus annihileerume. Aga see on väike mure, võrreldes sellega, mis üleüldse toimuma hakkab. Põhjus on ühes maailmas, tagajärg teises, Annuška pillas päevalilleõli maha siin, aga Berlioz jäi trammi alla seal, tühja koha pealt, ilma igasuguse õlita; silmad lähevad jooksma, kude hargneb, Eldritchi elukad sirutavad juba vangladimensioonidest kombitsaid, Prospero pole iialgi oma saua katki murdnud.

Niisiis:

“Ei, täna oli mälumäng,” selgitan ma, lähen ähmi täis ja tutvustan müüjale pikemalt tabeliseisu, häid ja halbu küsimusi, illustreerivate näidetega mõttetutest spordiküsimustest ja selgitustega, miks mind sport ei huvita ning millal mul endal mäng tuleb teha. Muuseas, ma sündisin Pärnus, mitte Harjumaal! tähendab, niipalju, kui ma tean, aga teada saan ma seda muidugi ainult kuulu järgi, ei, ega ma ei tahtnud jätta muljet, et ma mäletaks oma sündimist. Järjekord pikeneb mu selja taga, mul – ja meil kõigil – hakkab palav ja õhku napib. Keegi, mitte keegi ei taha seda kõike teada! Aga midagi pole parata, maailma kude vajab hoidmist, tõde, kogu tõde peab kuuldavale saama.

Balanss

november 25, 2019

Tähtajaga töö viimasel etapil on kaks poolust: ühest küljest ma viimistlen, ajan kahe silma vahele jäänud vigu taga, otsin võimalusi, kuidas seda-ja-seda veel paremini sõnastada. Teine poolus on otsustamine, et aitab, siit edasi ma enam ei tee, jääb, nagu jääb.

Ühtaegu pingutamine ja pingutuse teadlik kõrvaleheitmine. Et saaks võimalikult hea; et üldse kunagi valmis saaks. Mõlemad hädavajalikud.

Lihtsad vajadused

september 21, 2019

“Mul varastati vist kaks Kroonikat ära,” ütles A. Seletuseks: A. leidis, et ta kõht on hakanud kasvama (“mis kõht?” küsivad kõik selle jutu peale), ja läks postiljoniks, et rohkem füüsilist koormust saada.

Niisiis:

– Mul varastati vist kaks Kroonikat ära.

– See ei ole võimalik!

– On küll võimalik, kui postkast on sügavamal aia sees, jääb käru korraks silma alt välja.

– Ei!

Ja ma seletasin, et mitte tehniliselt – minu arust on lihtsalt võimatu ette kujutada, et keegi midagi sellist teeks.

“Ma usun, et on olemas ühiskonnagrupp, kelle hulgas see oleks pigem uhkuse asi kui moraalselt taunitav,” ütles A. Ja tõi näiteks “Absolutely Fabulouse” tegelased.

– Ei, mitte moraali mõttes!

Ja ma seletasin, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et keegi nii väga Kroonikat tahaks.

Mispeale pakkus järeldus ennast juba ise: tõenäoliselt langevad ühiskonnagrupid, kes… aga ei, jätkem see udukeel ja jäägem A. palju parema sõnastuse juurde: “On olemas ka inimesed, kes tahavad hoopis Sirpi, mitte Kroonikat, aga on vähem usutav, et nad seda postikärust varastama tuleks.”

Uhh, kerge vandlitorni-intelligendinäraka tunne hakkab küll niiviisi.

Riia bussijaama leheputkas: tahan osta Donalds Daksi ajakirja, et teeselda iseenda ees, et ma õpin niiviisi läti keelt, aga EI taha saada seda jublakat, mida ajakirjaga kile vahel kaasa topitakse.

Otsin silmadega lapsi, leian ühe, ütlen tema täiskasvanule, et vabandust, ma tahan osta seda ajakirja, aga ilma mänguasjata, kas teie laps tahaks seda? Ta küsib lapselt, laps reageerib: “Jaaaaa!”, läheb õnnelikuna minema. Ma isegi ei mäleta, mis jurakas see oli, võib-olla mingi valgusmõõk. Mina õnnelik, et pääsen tarbetust kolast pagasis, laps õnnelik mänguasja üle. Elu ei ole nullsummamäng!

*
Just Poolasse jõudnud: EV juhib tähelepanu, kuidas eri maades on prestiižistiil erinev. See stiil, millega tähistatakse, et “olen edukas ja rikas”. Poolas seisnevat see igasuguste eri kaldega tahkude, pindade, nurkade kombineerimises. Lätis on see pigem juugend. Eestis funktsionalism? pakun mina. EV nõustub.

Hiljem räägib, kuidas Poolas pole kujunduses olnud sellist rahvusromantismi nagu meil või Lätis, sest neil on suur rahvuslik uhkus oma tüpograafia üle ja nii tehakse ka näiteks plakatid tüpograafiakeskselt.

Mina mõtlen, kas see ongi see, miks Poola sildid nii teistsugused tunduvad. Kuidagi käredad. Võib-olla ongi asi selles, et tekst domineerib rohkem, figuurid ega ornamendid ei pehmenda seda nagu meil.

Omaette ooper on muidugi liiklusmärkide rahvuslik esteetika, seda olen ma isegi märganud: Poola liiklusmärkidel on tegelased tugevalt stiliseeritud, aga mitte ainult seda (sest ka meil on tugeva stilisatsiooniga kriipsujukusid, sellega üksi ma oma võõrastust seletada ei saaks), vaid kuidagi ärevad, dünaamilised, koosnevad kaldjoontest ja nende jäsemed lõpevad teravate nurkadega; kui meie jalakäija astub märgi peal küll pika, aga rahuliku sammuga, selg otse vertikaalis, siis Poola jalakäijal on kiire, keha kaldub ettepoole (Slovaki jalakäija on seevastu põhjalikult väljajoonistatud mehike, kes sammub eriti reipalt, oma hoolikalt kujutatud liigeseid korralikult ära kasutades). Kastikujulise udaraga Poola lehm ajab mulle endiselt naeru peale, justkui paak oleks lehmal all.

Kui liiklusmärgi-eestlane läheb trepist alla, siis astub ta ikka ilusti järgmisele astmele, enne kui teise jala eelmise pealt ära võtab, et võimalikult palju kaht jalga korraga maas hoida. Poolakas kui uhke, ohtusid armastava rahva esindaja astub kõigepealt õhku ja eeldatavasti laseb seejärel gravitatsioonil töö ära teha või siis eirab seda, vabana kui lind.

Ja meie kurvid on pehmed, Poola kurvid nurgelised!

*

Suvel läksin korra ep. ja tema kutsikaga järve äärde kõndima, korjasin oma harjumust mööda maast prügi üles ja nentisin ühel hetkel sügavamõtteliselt “Hakka või arvama, et suitsetajad on alla keskmise impulsikontrolliga”. Sest ebaproportsionaalselt suure osa maha visatud sodist moodustasid suitsupakid ja suitsukonid. Koos kommipaberitega, mida loobivad arvatavasti lapsed, kellele võib impulsikontrolli koha pealt veel ealisi mööndusi teha.

Lahked inimesed

juuli 28, 2019

Mul jäi ennist hansapäevade headest-halbadest asjadest kirjutamata veel kaks:

halb: enne mustlasesinemist oli kange joogijanu, aga nagu neetud ei jäänud enam ette ühtki joogimüüjat.

Hea: just siis, kui olin mõtlema hakanud, et võin ju esimesele ettejuhtuvale sõbraliku näoga inimesele paar münti pihku suruda ja paluda endale midagi juua tuua, kohtasin kena tuttavat noormeest, palusin abi ja ta läks ja tõi mulle lava taha lausa kaks erinevat jooki. Kusjuures ilma et ma oleks jõudnud neid müntegi talle jätta. Rehmas käega, et ah.

Mis liigitab ta nähtavasti nende inimeste hulka, kes ei pea selliste asjade üle täpset arvet, vaid oletab ehku peale, et küll nad pikapeale tasakaalu loksuvad. Ma ise olen sama sorti inimene – ma mõtlesin isegi vahepeal tutvustada oma doktriini, et ma elan tasuta lõunate maailmas, vahel saan neid ise, vahel pakun teistele. Sest see pikapeale paika loksuv tasakaal ei tähenda, et nad tegelikult ei oleks tasuta. Pigem selline argikommunism.

Aga tähele panin ma seda seetõttu, et olen aru saanud, et on ka teistsugused inimesed, kes jälgivad mõlemas suunas, et sellised asjad oleks hästi täpsed. Kuna ma ei taha ka neile liiga teha, olen ära õppinud võtma seda, kui keegi mulle piinliku täpsusega mingi kohvi eest kõik sendid tagasi annab, signaalina, et ka talle tuleks kõik täpsed sendid alati tagasi anda.

Aga hoolimata mu üldisest tasuta lõunate teooriast jahmun iga kord õnnelikuks, kui need mind tabavad.

*

Eile ostsin toidupoest lõpuks selle juukseklambri, mis on mu igavesti laiguliseks kulunud juukseklambri õde või vend. Sest kui juukseklamber jõuab juba laiguliseks kuluda, tähendab, et ta on igavesti hea tugev klamber – funktsionaalne osa tugevam kui värv, see on haruldane omadus! Rääkimata sellest, et klambrid, kuhu mu juuksed vahele ära mahuks, on üldse paras haruldus.

Müüja lõi mu kaupu läbi ja ütles: “See hind, mis siin kirjas on, on õige hind, seda ei saa pärast tagasi tuua.”

Mina võtsin klambri, uurisin, ütlesin: “Ma tean,” mõistatasin, miks müüja selle üldse jutuks võttis ja lisasin ebalevalt: “Ta ei ole ju katki?”

Ei-ei, vastas müüja. Lihtsalt ma ise ei ostaks sellise raha eest sellist klambrit.

Mispeale ma selgitasin talle kõike seda, mida äsja siinsamas: kui hea ja tugev klambritõug see on ja kuidas ma olen selle põhjalikult järele proovinud. Ja ostsin muidugi ära.

Aga milline hoolitsev kassiir, mõtlesin ma. Teeb oma tööd sisuliselt, keskendub sellele, et inimesed saaks kätte kaubad, mida nad päriselt tahavad, sellise hinna ja kvaliteedi suhtega, mida nad päriselt tahavad. Ei ole robot ja õige ka. Robotiks on päris robotid nagunii paremad.