Uurin elu: higistamisest

september 9, 2018

Lugesin, mida Kitty mh antiperspirantidest kirjutab, ja mind hakkas paar asja huvitama.

Esiteks: kui keegi kasutab vahendeid, mis tõepoolest higistamist takistavad, mitte ei maskeeri, mismoodi ta oma keha siis jahutab?

Sest see ju higistamise kohastumuslik otstarve on. Et me saaks olla palavamas keskkonnas, kui muidu kannataks; või harrastada palavamaid tegevusi, kui muidu jaksaks.

Kallab ise endale vett peale? ma olen seda mõnes eriti palavas olukorras ise teinud, et organismi rasket higistamistööd kergendada, aga siis on riietel nii või teisiti märjad laigud. Õigemini – kogu riie on siis ise üks märg laik, aga ega vahet ei ole, sest kui mul ikka tõsiselt palav hakkab, on kogu mu riie üksainus märg laik ka omaenda organismi jõupingutuse varal.

Ja kui ei kalla, siis kuidas nad selle üle elavad? Ajavahemikus, kui mul on juba palav, aga higistama pole veel hakanud, on mul igatahes tunne: api-ma-suren-kohe-ära. Api-ma-suren-kohe-ära. Silme eest must, süda taob kõrvades, vererõhk on kuhugi keldrisse kolinud. Selle hetkeni, kuni ma järsku veest nõretama hakkan ja loodetavasti on niipalju liikuvat õhku, et seda aurustama hakata ja jahutusmehhanism korralikult töötaks. Pilt tuleb ette tagasi, kõrvus ei kohise, süda hakkab jälle löömise moodi lööma, tekib isegi midagi vererõhulaadset.

Teiseks: ütleme, et kellelgi on tsivilisatsioonilistel põhjusel higilaikude vältimine tähtsam kui seesmise jahutusmehhanismi töö ja ta tajub oma keha piisavalt hästi, et vajadusel väliseid süsteeme kasutada, et sellegipoolest ellu jääda. Ma ei tea, näiteks laseb endale konditsioneerist külma õhku peale või paneb jääkuubikuid krae vahele vms.

Sel juhul: kas ta võõpab kogu keha selle antiperspirandiga üle nagu see ärevushäiretega tütarlaps “Suure paugu teoorias”? sest loogiline oleks, et kui keha ei saa oma jahutust ühest kohast tööle, üritab ta seda teisest kohast. Mitte et ma sellest väga teaks, sest kui minu organism arvab, et on vaja jahutada, siis kukub ta nagunii igavesti suurest pinnast vett välja pritsima – leebemal, argisel, istuva eluviisiga juhul kogu näost, peast, turjast ja rinnaesisest. Raskemal juhul kogu torsost, veel raskemal juhul üle terve keha. Piisava palavuse juures võiks mind soolveepurskkaevuna tööle panna. Suvel tantsutundides nägin ma konkreetselt, kuidas suured tilgad minu pea küljest maha kukkusid; isegi jahedamas kliimas on mul pärast tantsimist _terve_ pluus märg, mitte üks-kaks kohta.

Või on viisakatel inimestel mingid kohad, kus riietel tohivad märjad laigud olla, ja mingid teised, kus ei tohi?

Advertisements

Ei, ma ei arva, et suhkrupakid oleks olemuselt kurjad, pahelised. Ma olen valmis uskuma, et nad püüavad omal moel head, lihtsalt jumal, keda nad teenivad, on Kaos. Hea suhkrupakk peab puistama suhkrut lauale, põrandale, üle köögi, isegi kui inimene talle vastu töötab, korrajumalat teenib ja iga. paberivolti. ükshaaval. ja ettevaatlikult lahti voldib; või suhkrupakki imetasakesi kallutab. Nõrk suhkrupakk ehk vannub alla ja laseb suhkru klaasi, toosi, kaussi valada; vooruslik suhkrupakk aga vähemalt püüab; kui ei jõua tervet rehkendust, teeb pool, ka kaks suhkrutera köögipõrandal on parem kui puhtus.

*

Meie lähedale tehti mullu (või tunamullu? jõuad sa nüüd meeles pidada) mänguväljak, kus hakati ronima ja kiikuma kohe, veel enne, kui kõik jubinad paigaski olid. Nüüd on seal pea kogu aeg keegi turnimas, eri kellaaegadel eri põlvkonnad.

Täna kuulsin juba eemalt heledat lapsehäält:

“Need on minu AJUD! need on minu ajud, millest ma vitamiine saan!”

Mõtlesin, et kuulsin valesti.

Jõuan lähemale, laia rataskiige peal ja mööda kiigeposte turnib kolm nunnut väikest tüdrukut. Nagu välja tuleb, mängivad õnnelikult zombisid:

“Mul on pool aju, sul on pool aju ja Elol on pool aju… uuuuups! Elol ei ole üldse ajusid!”

“Mul on liiga suur aju! Ma plahvatan!”

Ütle nüüd veel, et tänapäeva lapsed ei oska rollimänge mängida.

*

Enne, kui ma alles välja läksin, kuulsin ma sealsamas pealt üht teist lasteseltskonda, kus üks tüdruk loendas oma pereliikmeid: “Kõige noorem meie peres on viiekuune! Ja siis vend… Ühesõnaga: õde, vend, kass, mina, ema, isa.”

Me mõtlesime, et laseks aias rohul kasvada, et siilil oleks mõnusam käia – A. niitis millalgi enne jaanipäeva, mina käkerdasin paar nädalat tagasi vikatiga, muidu kasvab hein. Ainult aiataguseid niidab A., et naabrid ei tuleks oma 15-sentimeetrise joonlauaga. Aia sisse naabrid ei näe, ühes servas on vaarikad, teises mustsõstrad, me saame selle varjus oma musti tegusid teha.

Tuleb välja, et valisime selleks kõige õigema suve… ei. Valisime selleks suveks kõige paremad niitmiskombed. Kõikjal “muruplatsidel”, mis regulaarselt muruniitjaga üle käiakse, lendleb tolm ja kasvavad hädised koltunud tüükad; meie aias on endiselt üsna roheline ja seal, kus rohi kasvab, saab paljajalu käia, ilma et jalad mustaks saaks.

Ettevaatlikult tuleb käia muidugi – niidetud kohas on tüükad teravad, kõrgema rohu vahelt ei näe, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda.

Käisin kohvi kõrvale vaarikaid korjamas, ettevaatlikult jalgu tõstes ja maha pannes ja mõtlesin, kuidas ma omal ajal püüdsin välja selgitada, kuidas laps olla.

Sest ma hakkasin varakult lugema – ma ei mäleta aega, mil ma ei oleks lugenud – ja sain niiviisi õige vara ettekujutuse, et on olemas lapseseisus.

Ja kõigi muude rollimängude vahelt – Robin Hood või Rooside sõda või mänguloomadega ekskursioon – harrastasin ma aeg-ajalt teadlikku lapsolemist; ja nagu muudegi rollimängudega, ammutasin ma oma rollipildi raamatutest, vahel harva ja hiljem, kui meil telekas tuli, ka lastefilmidest.

Ma ei mäleta päris täpselt kõiki rollikatsetusi – pean võimalikuks, et ma panin näiteks pead armsalt viltu ja vaatasin lapseliku süütusega inimestele otsa, aga sellest mul mälestust pole. Küll on aga meeles, kuidas ma otsustavalt lamasin rohus ja püüdsin vaadelda putukate tegevust, sest Gerry Durrell oli niiviisi teinud ja tema oli ju laps, minavormis laps veel pealekauba.

Teiseks on mul mitu mälestust sellest, kuidas ma jooksen vallatult ja paljajalu läbi kõrge rohu, sest ma olin saanud filmidest ja raamatutest ettekujutuse, et see on üks asi, mida lapsed teevad.

Ainult et mulle valmistas peamurdmist, kuidas see neil seal nii kergelt välja tuli. Sest minu paljasjalgses jooksmises oli palju rohkem ettevaatlikkust: kus rohi niidetud, olid tüükad teravad, kus rohi kõrge, ei näinud, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda. Ja kui ma vahel ettevaatlikkuse kõrvale heitsin, oli selles rohkem otsustavat hulljulgust kui vallatust: saagu, mis saab, kui need pärislapsed (sest see, mis on lugudes, on ikka rohkem päris kui argielu aktsidentsid) saavad heina sees julgelt joostud, pean ka mina saama.

Lootust andis ka “Mowgli” raamat, kus paljasjalgse Mowgli tallanahk olid kõvem kui külaelanikel. Käisin surmapõlgavalt paljajalu ka kruusateel ja lootsin, et pikapeale kasvavad ka minu tallanahad paksuks ja enam ei ole valus.

Millist äratundmisrõõmu pakkus mulle Alison Bechdeli ema-raamatus see koht, kus ta võib-olla “paistis, nagu viskaks end spontaanselt muru peale pikali”, aga tegelikult kujutas ta ette, kuidas ema jälgib teda nagu pesupulbrireklaami-ema, kes ohkab nördinult, kuid armastavalt rohuplekkide peale; või kuidas ta värvis endal mustvalgetel fotodel rasvakriitidega põsed roosaks – ja ema põsepunaga oma päris põsed, sest talle meeldis, et ta näeb roosapõsisena välja “terve ja ulakas. Nagu päris laps”.

Enne 18. sajandit oli sellega vast lihtsam.

Et kerge meik

juuni 12, 2018

Iga paari aasta tagant juhtub, et ma loen kellegi märkust à la “ega ma eriti meikida ei viitsi, viskan ainult hommikul jumestuskreemi, ripsmekat ja põsepuna peale” (vt kuidas ma 8 aastat tagasi imestasin teemal “väga väga lihtne silmameik”). Ja siis ma irvitan alati tükk aega. Sest sellise sissejuhatusega kirjeldused vastavad tüüpiliselt sellele, mida mina teen lavameigiks. Selleks, millega näojooned peaks idee järgi paarikümne meetri kaugusele paistma.

Ma kah tavaliselt eriti meikida ei viitsi, aga tundub, et enda normaalsete inimeste ilmas arusaadavaks tegemiseks peab seda ütelust kuidagi tõlkima. Näiteks: minu hommikune ilurituaal on see, et ma käin pesemas ja enamasti kammin ka pea ära.

Viimase kuu jooksul olen ma hakanud täheldama, kuidas meie poole salapäraselt toitu tõmbub (ei, keegi ei loopinud tomatitega, asi on palju keerulisem).

Alustan viimasest: asja eest, teist taga pakuti mulle teise võistkonna auhinda. Mälumängust, kus ma polnud käinudki. Lihtsalt sellepärast, et üks laureaat on teises mängus minuga samas võistkonnas, ise ei saanud minna ja kui ta otsis, kes läheks, siis oli nii, et kõik ei saa ja mõned lihtsalt ei taha. Saak: õllevabriku ekskursioon, üks väike söömaaeg siin ning teine väike söömaaeg seal.

Ei, oot. See ei ole kõige viimane. Eile andis ep. mulle nutsaku küüslauku, sest tal oli kaks nutsakut ja ta arvas, et palju ja kuivab ära või midagi.

*

Umbes kuu aega tagasi juhtusin trennis seletama, kuidas mulle maitseb skumbria, ja nädalake hiljem ilmus perek. L. kaasabil mulle majapidamisse virn skumbriakonserve (mis olid nende poole umbes sama salapärasel moel graviteerunud), millega tulid seltsi mõttes kaasa ka ühed teised ja kolmandad konservid ja riisi ja tatart ja rosinaid, kuivatatud ploome ja präänikuid datleid.

(See kulus tol hetkel väga ära – siis polnud ma jõudnud talvisest finantsaugust veel päris välja ronida ja kui nädala alguses on pangaarvel 2 eurot ja teadmine, et võib-olla – võib-olla – järgmisel nädalal laekub midagi, näevad konservid kohe eriti head välja. Aga tõele au andes kuluvad eriti just rosinad ja skumbria mul alati ära. Ma olen paras rosinatoitlane.)

Läks veel paar päeva, mina olin kodus puruhaige, A. kah kõige kõbusam ei olnud, ja õhtul tõi Taliesin meile kaks purgitäit ep. sünnipäevasalatit – üle oli jäänud. Mis nii viga haige olla.

*

Aga kõige imelikum lugu oli vahepeal. Läksin viimase kontserdi proovide ajal oma tantsutuppa igaks-juhuks-tagavaraks soetatud susse uurima, et äkki lähevad kellelegi tantsijale jalga. Ja leidsin susside juurest nurgast paberkoti, kus sees olid: kaks ja pool paprikat; plokk pabertaskurätte.

Poolik paprika oli servast veidi kole ja kuivanud, aga mitte mädanema läinud.

See on tuba, kus keegi õieti ei ela, eks ole. Talvel liiga külm, ainult põgusalt annab üles kütta. Hoiame seal asju ja vahel kasutame tühja ruumi tantsu harjutamiseks. Viimane kord, kui seal pikemalt rahvast oli, oli tantsutrupi jõulupeo aegu.

Tulin, rääkisin A.-le: tead, ma leidsin sealt tühjast toast kaks ja pool paprikat. Sealt tühjast toast! kus keegi ei söö! inimesi oli seal viimati jõulu ajal!

“Ei tea, kas peaks uksi lukustama hakkama,” märkis A.

Sest tõepoolest: mis on tõenäolisem, kas see, et poolik paprika säilib südamerahuga detsembrist poolde aprilli, või et keegi… eee… mis on varastamise vastandsõna? keegi… timurdab meile toiduaineid?

Noh, mina igatahes ei kurda – seni, kuni ma järgmine kord toanurki läbi vaadates ei leia sealt kahe kuu vanust vanillijäätist koos rõõmsa sipelgaperega.

Järele mõeldes pole paprika sündimiseks eimillestki küll timurlasi vajagi: see on ju seesama tuba, kus ma (siis, kui see oli veel arvutituba) leidsin hõrgult kuivanud juustusepiku ning vahveldunud pirniviilu, millest ma kumbagi polnud sinna ise pannud – vastutasuks nõudis tuba kõigest ühe oliivi.

Seal peab kuskil olema portaal paralleeluniversumi.

Ja mida nemad seal paralleeltoas leiavad (oma kadunud paprikaid taga otsides)?

Vahearuanne

aprill 9, 2018

Polegi siia ammu midagi kirjutanud. Tuleb selline halvastikomponeeritud postitus stiilis “läksin sinna, ei tea kuhu, tõin seda, ei tea mida”.

Alustuseks: mul on nüüd terve aasta meeleolu paika pandud – öise jumalateenistuse lõpetuseks (selle ühe, kus ma kord aastas käin) mängis organist seda muusikat – peaaegu ütleks, et klikkige ja pange siis silmad kinni, las see tabab teid üllatusena nagu mind, aga ma ei saa kahjuks lubada, et alguses ei tule hoopis mingi reklaam. Organist reklaami ei mänginud, ausalt.

Irvitasin laialt, hüppasin vaikselt üles-alla ja käisin kiitsin pärast organisti. “Tore, et kellelgi ikka tuju heaks tegin,” vastas tema.

*

Orelitest rääkides: kui keegi veel ei tea – tähendab, kui ma pole kõigile sellest veel jauranud – , siis on mul võimalik teid rõõmustada sellise faktiga, et ungari keeles on orel ja sirel sama sõna.

Ja vöö on ungari keeles “öv”! Vähe sellest, minu mäletamist mööda peakski see olema ühine tüvi, sama päritoluga, mitte mingi sedasorti sarnasus, et “röhib” on “röfög”.

*

A. võttis eile üles teema, et kas mingitel vajadustel on veel oma sõnad peale nälja ja janu. Mul tuli pähe “iha”, selle hääletas ta maha: liiga üldine. “Kiim” sobis.

Ma üritasin talle auahnust tunnustusevajaduse vohamaläinud versioonina välja pakkuda, aga sain tegelikult aru küll, et see on juba vajaduse piirest väljunud, just nagu aplus ja liiderlikkus on vajaduse piirest väljunud nälg ja kiim.

Järgmiseks arutas ta, et isegi kui auahnusega leppida, siis kas sellest saaks teha midagi nagu “nälg on kõige parem kokk”.

Saime “auahnus on parim kubjas”, edasi katsus ta väita, et kiimaga ei ole nii kerge – “kiim on väheke pejoratiivse varjundiga ka,” märkisin mina, “aga see tuleb äkki sellest, et seksil on meie kultuuris üldse kahtlane reputatsioon,” – aga varsti tuli ikka ära: “kiim on kõige parem ilukirurg”. Natuke hiljem tuli ka ilusti alliteratiivne “kiim on kõige parem kosmeetik”.

*

Tuludeklaratsiooni tegemine andis mullustest finantsidest ülevaate ja ma nägin kergendusega, et kui mulle tundus, et rahaga on kitsas, siis pole asi selles, et ma oleks süüdimatult laristanud, vaid oligi üks lahja lehma aasta. Tont teab miks. Vaatasin eelmisi aastaid ja panin tähele, et viimased neli aastat on mu sissetulek üldse stabiilselt langenud, kuigi leheküljehonorar on peaaegu igal aastal tõusnud. Nähtavasti kasvab mu logelemisiha kiiremini kui honorar. Kodulaen sai kah paar aastat tagasi ära makstud, ju ma siis lasin lipsu selle peale kohe lõdvemaks.

Pluss sellised väikesed seletused, et mullu oli jälle vaja kandideerida ja selle peale läheb kõvasti auru ära, ei jaksa tööd teha; ja seletamatu tööpaus sügisel, kui tavaliselt on just kõige suurem hunnik tellimusi ees – ja suvel, kui ma tahtsin festivalide vahet lennelda, oleks töid olnud, aga siis polnud jälle mind neid tegemas. Tavaliselt tulevad need lüngad kuidagi sobivamalt – siis, kui mina tahan ringi trillerdada, ei viitsi keegi ka tõlkeid tellida. Mine võta kinni, kas kliimamuutus on nüüd ka tööhoovused segi keeranud.

Või siis on asi liiga paljus kunstitegemises. Äh… seda ma nüüd selle väikese asja pärast ka katki ei jäta.

*

Hiljuti kirjutas Epp Vogue’ist ja ma oleks tahtnud kohe mõne nõustuva kommentaari panna, aga tema pool ei saa või ma ei leidnud kohta üles. Igatahes, ma olen Briti väljaandega samamoodi rahul olnud – peamiselt tahan ma sealt küll riiete pilte vaadata, sest riided teevad mind õnnelikuks, isegi virtuaalsed, aga mullegi oli ka seal silma jäänud mitu head persoonilugu ja intekat. Olgu siis Thandie Newtoniga või Roy Arundhatiga. Isegi lühinupud on sotsiaalse närviga – viimati jäi silma näiteks pisike artikkel sellest, kuidas isegi Inglismaal jääb tüdrukuid menstruatsiooni-abivahendite puuduses haridusest kõrvale, sest nad ei riski süsteem-balalaika tüüpi lahendustega kooli minna. Või pikk essee Londonis elavalt Euroopa Liidu kodanikult, kes kirjeldab siiralt ja subjektiivselt, kuidas ta tajus kohe pärast Brexitit, et õhkkond on kõledam.

Sellega võrreldes on meie kohalik Mood maru lahja – korra lugesin ja valdav tunne oli piinlikkus – peamiselt jäid meelde kohalikud “arvamusliidrid”, kes avaldasid arvamust, olenemata kogemustest ja kompetentsist.

Aga ma kaldun kõrvale – tegelikult tahtsin ma ikkagi rõhuda selle peale, et moeajakirjad võivad vabalt olla muust meediast progressiivsemad. Lugesin just Aimar Ventsli kirjeldust nõuka-aja meheideaalidest ja mulle meenus kohe moment, kus moeajakiri esindas vastassuunalist hoovust.

Siluett avaldas nimelt lugejakirju ja vastas neile. Ja millalgi, vist seitsmekümnendate lõpupoole said nad kurja lugejakirja, sest olid meestemoe all põllesoovitusi jaganud. “Mees – ja põllega!” oli lugeja kuri, “see pole ju mehelik. Kes tahaks oma kodus põllega meest näha?” Siluett jäi endale kindlaks ja märkis, et esiteks peaks iga oskuse üle uhke olema ja söögitegemine on auasi. Ja et teiseks elaks mehed ehk kauem, kui nad kodus aktiivsemad oleks.

*

“Nullimise” enesekohane vorm on “nullumine”, eks ole? Täiesti normaalne sõna, ma võin selle igale poole sisse panna, kuhu vaja, keegi ei hakka naerma, kellel pole vaja.

—————————————————–
PS: õigus jah. Vahepeal oli ju renessansifestival. Vento del Tempo venelased olid päris elus veel palju lahedamad kui juutuubis ja ma nägin nüüd elus esimest korda sellise peo ära, kus mehed võistu galjardi hüppavad ja üritavad jalaga nöörile pihta saada (õigemini pärlikeele, “nöör” ütlen ma seepärast, et vanasti tõmmati selleks tarbeks kellanöör lakke).

Ja teiseks olen ma jälle haigevõitu. No pagan. Aga eks varem või hiljem tuli selle eest maksta ka, et viimasest kaheksast ööst olen ma ainult neljal 7 tunni ringis und või üle selle kätte saaanud.

Pael

märts 12, 2018

Ei no ma ütlen.

Minu peeglilaua sahtli seisukord on hirmuäratav ja kole, asjad on risti-rästi, neid on seal liiga palju ja liiga vanu – puuder eelmisest põlvkonnast, valehabe eelmisest aastatuhandest, salapärased kammid ja veel salapärasemad lõhnaküünlad ja kes jõuaks seda üleski lugeda – ja sahtli kinnipanemine tahab alati logistamist ja lõgistamist. Ei ole julgenud põhjalikumalt revideerida, kes teab, mis õudused tema sügavamais nurgis peituvad.

No ja mis on tulemus? Pesen esimest korda pärast haigust pead, tahan märjad juuksed paelaga kinni panna, ei taha neid klammerdada, ei taha neid vaesekesi niiskest peast metalliga traumeerida – ja ennäe, sahtlist, mida ma pole viitsinud korralikult kinni lõgistada ja logistada, piilub otsapidi patsipael välja.

Kas oleks veel paremat näidet vedamisest? mul on elukombed, mis peaks kõik asjad minu jaoks leidmatuks muutma, aga selle asemel ronib, näe, isegi patsipael kohe poolele teele sahtlist välja, kui vaja läheb.

———————————————————————
PS: see ei oleks üldse esimene negentroopiline anomaalia, millega ma kokku puutun, peaks mainima. Või vähemalt poolenisti negentroopiline.

No ja kui hästi järele mõelda, tasakaalustab riidekapp selle ehk kõik ära, aga kamoon, ega ma ainuke ole, kellel sassis riidekapp on. Pealegi, peeglilaua sahtel on kah sassis, aga kas see takistab teda teenindusvalmis olemast? Nii et sasi ei puutu asjasse.

Tuhmist peeglist

märts 10, 2018

Murca imestas: “Miks ei tohi kellelegi öelda, et tema võluvalt meelpärane elu on osaliselt suur vedamine?”; ma käisin siin-seal sama vaidlust vaidlemas (nagu varemgi, kasvõi vana netiemmede kisma ajal) ja murdsin sama asja üle pead. Kunagi peaks seda ehk veel analüüsima, sest maru huvitama hakkas: esiteks, miks mõnd inimest, kes ju ometi nagu eluga rahul oleks, häirib natukesegi vedamise vihjamine? ja teiseks, miks mind häirib, kui keegi eitab, et tal on vedanud? mis see minu asi on üldse?

Aga praegu jäin imestama selle üle, et kui inimesed räägivad õigetest valikutest, mis nad on teinud, siis kas nad tõesti usuvad, et tajuvad algusest peale oma valikute kõiki tagajärgi ja implikatsioone või et on normaalne seda kõike tajuda ja kui ei taju, ise süüdi?

Kui ma oma mineviku peale vaatan, siis kasu on mulle tulnud otsustest, millest keegi poleks osanud seda ennustada. Itaalia keele õpingud? Ajaloolise tantsu kursused? nalja teete.

Mulle on toonud kasu asjad, mis on juhtumisi hästi selgeks saanud või vähemalt piisavalt hästi, et Eesti kontekstis silma paista. Ja nii hästi on mul selgeks saanud asjad, mida ma olen õppinud lõbu pärast. Kohustuse pärast õpitud asjad lendavad palju rutem peast välja (mismoodi ma tolle töö- ja kodanikukaitse üldse ära tegin? ei mäleta).

Aga ärme lähe nii kaugele tagasi. Lähme kõigest tänavuse aasta algusesse.

Kirjutas firma, kellele ma olen kunagi vanasti rohkem tööd teinud, palub: tee tööd, tee tööd, tee meile õige natukene töööööd. Mina vaatasin kalendrisse: ahah, ma saan neile pakkuda tähtaega järgmise kuu keskpaika, nagunii neile nii hilja ei sobi. Ja pakkusin selle välja, ise kavalasti käsi hõõrudes: ühest küljest hea tahe näidatud, teisest küljest tõenäoliselt teha ei tule, küllap leiavad kellegi kiirema.

Ainult et kuramus. Sobis. Ja kuna mulle ei meeldi sõna murda, siis tuligi teha võtta – töö, mis on tunduvalt kirvem kui mu viimase aja tavaline, ja mille eest makstakse ligi poole vähem. Ja loomulikult jõudis selle aja sees tulla ka mitu mõnusat mugavat tavalist pakkumist, mille ma pidin kõik ridamisi tagasi lükkama, sest too vastuvõetud asjandus oli paras jurakas ka.

Nii et otsus, mis tundus esialgu igas mõttes hea, osutus juba paari nädala jooksul veaks.

Ainult et kes teab: oletame, et seis muutub ja järsku määrab kogu mu käekäigu see, et ma tol hetkel vastutulelik olin? Ja otsus häid suhteid hoida osutub elu parimaks otsuseks?

Ja siis kakskümmend aastat hiljem teeb ajalugu jälle pöörde ja mind tabab hukatus just senise hea käekäigu pärast nagu madame du Barryd?

Sama lugu ühe teise tööettepanekuga, mis hiljuti postkasti potsatas: jube huvitav tundub, selline asi, mille võtaks meelelahutuseks teha, aga ma ei tunne pakkujat. Kas ma saan teda usaldada, eriti tervelt pooleteisekuise töö puhul? Ma võiks selle lõbu pärast vastu võtta (no tõesti tundub lõbus töö), aga riskiksin vastu pükse saada. Aga teisest küljest, võib-olla saaks sellest alguse samasugune uus karjääriharu nagu kunagi vanast tantsust?

Ühesõnaga, mis moment on see, kus kell kinni lüüa ja tibud üle lugeda? Nemo ante mortem beatus? Ja sel juhul, kes elavaist saaks üldse oma valikute üle hoobelda?

Või on seegi veel liiga vara ja tuleb dr Manhattanile kaasa noogutada (meenutamiseks võib selle artikli algusest pilti vaadata): “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends.”

——————————————————————
PS: hakkasin järgmiseks Marca hiljutist postitust taga ajama, aga leidsin selle käigus ka paari aasta taguse ja põhjalikuma.

Matemaatilisi harjutusi

veebruar 5, 2018

Üritasin proovi hakul tantsijatega lobisedes korsetti selga panna ja äärepealt oleks saanud ta selga Möbiuse korsetina. Möbiuse korsett on selline korsett, millel pole sise- ega väliskülge, vaid üksainus külg; samuti pole tal eristuvat ülemist ja alumist serva, vaid ainult üks serv. Õieti – nii ilus oleks see kõik olnud, kui ma oleks traksid enne küljest ära võtnud. Traksidega korsett on aga keerukam vorm nii topoloogiliselt kui ka praktiliselt ja ma ei jõudnud ära otsustada, mis kehaosa peaks ma sellest traksist läbi panema, mis puusa poole tilpneb.

Nüüd mõtlen: mis mõttes “mis kehaosa”. Jala loomulikult. Aga tagantjärele on kõik targad.

Ekseldes Itaalia avaliku sektori asutuste, üksuste, organisatsioonide rägastikus ja üritades neid eesti keeli nimetada nii, et sama sorti organisatsiooni oleks alati nimetatud sama sõnaga ja eri tüüpi organisatsioonid jälle alati eri sõnaga – “unità”, “ente”, “organismo”, “organizzazione”, “associazione”, “società”, lisame sinna otsa veel “amministrazione” ja “autorità”; no ja “agenzia” ja “istituzione” ja “azienda” takkapihta; ja et huvitavam oleks, ka “federazione” ja mõni “unione” ka – tuli korraks geniaalne mõte hakata “ente” kohta alati “ent” ütlema (sest kui ma ütlen “üksus”, mis on siis “unità”? ja kui ma ütlen “asutus”, misasi on siis “autorità”?).

Mõtle kui tore, kui Itaalias tegutseks näituseks tervishoiuendid, sotsiaalkindlustusendid ja kultuuriendid.

Eesti on Kääbikla, siin oleks tervishoiu-, sotsiaalkindlustus- ja kultuurikääbikud.