Rahvas

märts 21, 2021

Viimasel ajal satub kuidagi tihti silma ette üht ja teist, kes räägivad, mida rahvas tahab ja mida rahvas ei taha (enamasti ei taha). Mul tuleb siis korraga kaks tunnet:

misasja sa võtad rahva nimel suu täis, räägi parem ausalt enda ja oma fännide nimel! miks sa minu käest ei küsi, mina olen ka rahvas!

ja

ma ei tunne seda rahvast, aga tundub kuidagi ebameeldiv tegelane, parem hoiaks tast võimalikult kaugele.

Riided

märts 14, 2021

Tuli siin jutuks, et ma olen mitu kuud sama kleidiga käinud; ükspäev aga mõtlesin, et mis meelelahutust tänapäeval ikka on, teeks endale ja teistele rõõmu, paneks õueminekuti ilusti riidesse. Ja mul on see ilus kirju satsiga puuvillaseelik, värv sobib pruuni mantliga, aga ega ta liiga sitsine ei ole.

Ja plaksti lõi ette mälupildi kaheksakümnendatest, välismaa ajakirjast, kus oli selline mood: valge lehviv satsiseelik lumistes mägedes, tublide talvesaabaste, jope või mantliga (kui see nüüd paks kampsun ei olnud), lehvivad lokid, säravad hambad tõmmus näos. See oli uskumatult kaunis, pilt teisest maailmast, mitte keegi ei käinud niiviisi! kui ainult ehk välismaal.

Ma ei mäleta, oli see nüüd Burda või mingi hardalt alles hoitud postimüügikataloog, need tundusid vaata et paremad kui Burdad, sest seal oli rohkem riiete pilte. Ma sirvisin neid üle ja üle, mängides vahel seda mängu, et ühest lehevahest tohib ainult ühe asja valida, eriti ranges tujus isegi tervest ajakirjast. Siluettidega mängisin seda muidugi ka, aga seal puudus see võlutolm, millega välismaa ajakirjad olid üle puistatud: selged värvid, fookuses pilt, ebainimlikult ilusad inimesed. Siluette armastasin ma realistlikumalt, seal olid ilusad riided – alles hiljem sain õieti aru, kui heal tasemel moeavangardi seal tegelikult välja pakuti -, millest võis päriselt uskuda, et need on riided – nende materjal oli seesama, mida saada oli ja parema puudusel pruukida tuli, ja modellid olid küll kaunid, aga sedamoodi, nagu isegi ilusad inimesed tol ajal olid: pingsa olekuga, kalgis valguses, fookusest väljas ja eri kihid üksteisest pisut nihkes.

Proovisin ise lehvivat kerget seelikut mantli alla ja see nägi peeglist välja, nagu oodata: ma olen lohakast peast suveseeliku mantli alla selga pannud, suveriietega talvel, valesti. Just nagu kunagi ammu, kui ma klassiõhtule omast arust kõige ilusama kleidi selga panin: tumesinisel põhjal punasekirja lilled, punased rüüsid servas, ja oma pool tosinat algajaid moepolitseinikke, tüdrukud-poisid läbisegi, mu ümber kogunes ja tõsiselt selgitas: see on ju suvekleit, nii ei käida sügisel, mõtle teinekord ka natuke – kuigi oli soe varasügis ja külm ei olnud üldse. Nii sain ma teada, et ma võin teha otsuseid parima äranägemise järgi, lootes tunnustust või isegi vaimustust, ja inimeste silmis hoopis millegi piinlikuga hakkama saada, just nagu siis, kui ma pikkisin jutu sisse nalja mõttes tsitaate, mida keegi ära ei tundnud ja mis panid ainult teised imestama, miks ma nii imelikult räägin. Samamoodi juurdus tasapisi teadmine, et riietega on võimatu normaalne välja näha, ja nii oli see veel aastaid: peeglis paistis kõik hästi, kuni ma olin paljas; niipea, kui riided selga said, läksid proportsioonid paigast, ma nägin välja nagu kokkusobimatutest osadest kokku pandud konstrukt. Hästiistuvad riided olid ajakirjades, heal juhul poes või riidepuul, ja ainult seni, kuni nad püsisid seal, mitte kunagi minu seljas.

Suudate siis kujutleda minu joovastust, kui üheksakümnendate humanitaarabiga jõudis minuni paar asja, mis mulle isegi peeglist meeldisid. Ma mäletan punast pikka laia trikotaažseelikut ja eriti üht musta liibuvat kõrge kaelusega lükrasviitrit – tõmbasin selle abihunnikust välja, proovisin selga ja karjatasin: “See sobib mulle!” ja hüppasin üles-alla, oma õnne õieti uskumata. Riided. Sobivad mulle. Ei ole olemas! Ja võite ka arvata, et ma ei tahtnud sellistest haruldastest asjadest kuidagi loobuda. Seeliku kandsin sõna otseses mõttes räbalaks, nõelusin selle auke veel kaua, enne kui lõpuks loobusin, sest viledas kangas ei jäänud aukude kõrvale niit enam pidama. Lükrasviiter ei oleks oma sünteetilises kulumatuses kunagi üles öelnud, kui ma poleks teda ühel päeval kogemata kuumale pliidiplaadile pillanud – haarasin ta sealt kohe, aga sellest hetkest piisas, et ta auguliseks kõrvetada nagu sõelapõhi. Nagu oleks haavlipüssist pihta saanud, mõtlesin ma, jäi üle ainult rõõmu tunda, et mind selle valangu ajal seal sees ei olnud.

Isegi siis ei tahtnud ma hästi järele anda, nõelusin kõik need augud kokku, nagu tollal sukkpüksegi nõeluti, ja üritasin kanda, aga enam ei saanud, sünteetika oli auguservast teravaks plastmassiks sulanud, see kriipis vastu ihu ja kanda oli valus, pesu nähtavasti ei kaitsnud ka. Või on asi selles, et mul ei olnud tahtmist pluusi all pesu kanda, kui just riide enda karedus seda ei nõudnud (aga miks peaks üldse nii karedat riiet kandma, kui on olemas pehmemat?); rinnahoidjavaen oli mul küll väiksem kui praegu (võib-olla sellepärast, et siis oli enamik eksemplare veel tugikaarteta), aga tungiva vajaduseta ei näinud ma tal põhjust.

Tungiva vajaduse koha pealt panin mõnikord küll mööda, seesama must lükrasviiter vedas mind sellega alt, sest ühel päeval ütles keeletunnikaaslane midagi selle kohta, et äkki ma tahan teada, et sealt paistab rinnahoidja puudumine ilusti läbi. Ütlesin midagi selles vaimus, et vabandust või oikuipiinlik, tema vastas “kas nüüd piinlik, ega ei pea häbenema, kui ilus on,” või midagi sarnast, aga sestsaadik kandsin ma seal alati midagi all või peal. Samamoodi läksin alt heleda lehviva avara suvepluusiga, mis kodus peegli ees tundus täiesti siivas, aga Rüütli tänava päikesevalguses nägin vaateaknapeegeldusest, et täiesti läbipaistev. Mis näitab, et riiete sobimine on ilma ajakirjade võlutolmuta keeruline isegi siis, kui peeglist on juba ilusti – nagu tontide antud raha, mis pärast hobusesõnnikuks muutub, või Korovjevi moemaja toodang. Kui kodunt välja minna, võib inimest varem või hiljem ikka tabada sobimatu keha.

Kogunenud killud

veebruar 8, 2021

Eile öösel (vastu 6. veebr) vedeles tee ääres hanges surnud rebane.

***

Mõtlen, kuidas vahet teha: millal näitab psüühikaprobleemiga vanainimese tobe rahakulutus, et ta on ravimid võtmata jätnud, ja millal on see lihtsalt rumalus. Ma eelistaks muidugi lihtsalt rumalust. Esimesel juhul peaks ma leiutama, kuidas veenda kedagi regulaarselt rohtu võtma, muidu läheb tervis rohkem rikki. Teisel juhul on risk kõigest rahaline, seegi väike.

Mõtlen – kui see on nii, et kõigest väike rahaline risk – et isegi kui keegi on tal mikromastaabis naha üle kõrvade tõmmanud, siis kui see tal emotsionaalselt ära tasub, kas ma peaks selle vastu aktiivselt sõdima? kas tasub võidelda paarikümne-eurose tarbetu väljamineku pärast korra kuus või paari kuu tagant, kui see teeb elu lõbusamaks? on see sel juhul üldse tarbetu? või peaksin ma tegema selgitustööd, et maailm on kuri ja isegi meeldivad inimesed võivad olla kiskjad? Kas keegi suudaks seda üldse uskuda? Meeldiva inimese veenmisvõime on alati suurem.

Ühtlasi võitlen süütundega, et ma sellega rohkem ei tegele.

Ühtlasi meenutan, et hapnikumask pannakse kõigepealt endale ette, siis jaksab ka teisi aidata.

Ühtlasi on selgunud, et töö on väga hea eskapism, pakub sel ala tõsist konkurentsi toredatele ilusate meestega sarjadele. Koroonaajaga on ainult töövaheldus kängu jäänud, varem pakkusid erinevad tööd ka üksteisest puhkust ja rahu – arvutist selg haige ja silmad väsinud, õpetan tantsu, inimestest tüdinud, klõbistan tõlkida, nii hea. Noh, äkki kunagi tuleb see tagasi ka.

Esimest korda elus tunnen, et “kus on kirjutatud, et elu peab kerge olema” on julgustav väljend. See tähendab, et ma pole midagi tingimata valesti teinud! Seni ma ikka aeg-ajalt kirjutasin “elu peab kerge olema”, et OLEKS kuskil kirjutatud ja keegi ei saaks kobiseda.

Ikka veel pahurana internetti lugedes tabasin end rahulolusööstult, sest keegi oli nii loll ja ma tundsin ennast temast üle olevat. Püha taevas. Nii lihtsalt see kurjus tulebki. Tuleb ikka see va hapnikumask korralikult installeerida.

Annan endale aru, et pahurus tuleb vähemalt osalt minapildi mõranemisest – ma ei ole, tuleb välja, nii hea inimene, kui ma arvasin (ma ei teadnudki, et ma endast nii hästi arvasin, ma arvasin, et pean ennast harju keskmiseks!). Pmst ennast täisolemise tõve kõrval- või järelmõju, pohmakas. Siis on hea meelde tuletada, et vahet pole, kui üllas ma täpselt olen. It’s not about me, asja mõte ei ole minust head inimest teha. Kui see meelde tuleb, on kohe tuju parem, siis ma võin olla täpselt nii puudulik, kui ma olen.

Lootusrikkam pool ütleb, et ju ma arenen, arenemine ongi ebamugav.

***

Seletasin just Indigoaalase pool, kuidas mul pole raske end prügisorteerimiseks motiveerida. Ma tahaks ainult veel kõvemini sorteerida. Ma tahaks iga kord panna teekoti sildi paberikasti, seda kinni hoidva klambri metallikasti, ja alumiiniumi, vase ja terase eraldi, kui ma neil vahet teha suudan, ja teekoti komposti. Kiskuda kiled ümbrikult ära ja panna plastikasti ja ümbriku paberikasti. Polüetüleeni polüetüleenikasti, polüpropüleeni polüpropüleenikasti, polüstürooli polüstüroolikasti, kalaluud kalaliimiks, kalapead roosile söögiks.

Ma tahan niisiis panna punase palli punasesse kasti ja sinise palli sinisesse kasti nagu selle täitsa sümpaatse Ameerika filmi peategelane.

Aga A. saboteerib ja paneb terve teekoti ja paljaksnäritud kanakondi (kui üks kanakont on minu hambust läbi käinud, siis pole see tegelikult enam lihtsalt paljaks näritud, vaid pilbasteks) lihtsalt prügikasti, sest “see on liiga väike, et midagi mõjutaks”. Tal on muidugi õigus, aga mis see asjasse puutub? Nii on VALESTI, ma tahan, et ÕIGESTI oleks!

***

VVN kirjutas kevadest, teised rääkisid, mis nemad arvavad ja misasi on üldse kevad, aga mina mõtlesin nii: lögakevad on kevad ja ilus selge aprillikevad on ka (kaa) kevad ja soe hiirekõrvul mai-ilm on suvepoolne kevad. Lögakevad on vastik, niiviisi vastik, nagu vastikud ilmad on. Nagu novembris vahel. Soe suvepoolne kevad on mõnus. Aga kõige hullem on see ilus selge aprillikevad. See ajab närvi, päike kõrvetab tolmu välja, kõik piirjooned on liiga teravad ja ma tunnen iseennast äkitselt liiga nähtavana (kui teen selle vea, et valges välja lähen, vampiirid ei peagi päevavalgust taluma) ja tuul viib mõtted peast minema. Just nagu need hirmsad ilusad selged sügisilmad, aga neil on vähemalt teatav dekadentlik kõduhõng juures, mis nad talutavaks teeb. Ilus selge aprilliilm peaks nagu lootust äratama ja ei paku mulle ühtegi ühiskondlikult heakskiidetavat põhjust, miks ta mulle närvidele käib (ütlen, et “mulle ei meeldi nii ärkvel olla” ja inimesed ajavad silmad punni). Erinevalt lögast, sellega on vabandused varnast võtta, vaadake, kui märjaks mu jalad said, ja siis on meil koos õnnelik ilmakirumise kogudus.

***

Mõtlesin alguses, et ei avalda seda, aga äh.

Mõttepudi

jaanuar 21, 2021

Indigoaalane luges “Hea põhjatuule vastu”, Marca kunagi varem ka – mis pani mind meenutama, miks mul see raamat poes sirvimise peale ostmata jäi, ja jõudsin jälle selle peale, mis mind viimasel ajal kummitab. Mind nähtavasti ei huvita selles mõttes armastus.

Kummitanud on see sestsaadik, kui märkasin, mis filme ma telekast peale panen võtma: kui juures on märkus “romantika” või “armastusfilm”, sõidan tavaliselt sirgelt mööda. Kui need on väärtfilmi kuulsuses, siis ehk kaalun ja vahel pean vääriliseks, aga needki jäävad hiljem enamasti vaatamata, müraks salvestisehunnikus, nagu need iseenesest ilusad riided, mida ma ostan mõttega “äkki peitub minus ka selline inimene,” ja mis jäävad siis kapis ruumi võtma. Aga seiklusfilmi võin vastava tujuga vaadata ka täitsa keskpärast.

Romantilised komöödiad pääsevad mul löögile kas siis, kui rõhk on sõnal “komöödia” (Bridget Jonesi filmidest esimene mulle meeldis, teisi pole julgenud vaadata) – või kui seal on mingi inimeseks olemise mõõde, mis ei ole ainult õige paarilise leidmisega seotud (“Crazy, Stupid, Love.” kvalifitseerub, kuigi lõpp vajub ära. Paigutub otsapidi sellesse komöödiažanrisse, mida ameeriklased teevad päris hästi ja millele ma olen nimeks pannud “eksistentsiaalne komöödia”). Või ühiskonnapanoraam vms. Aga “Unetus Seattle’is”, mille ma võtsin vaadata, sest Tom Hanks on tore näitleja – surmigav, kannatasin lõpuni ära ainult mingist lollist kangekaelsusest ja lootusest, et äkki läheb huvitavaks. “Kui Harry kohtas Sallyt” – samuti kuulus film, aga pettumus. Ja ei, süüdi pole Meg Ryan, sest mingit krimi-seikluskomöödiat, kus lamuur ainult möödaminnes sisse tuli, vaatasin kunagi täitsa mõnuga.

Armuliin kõrvalteemana kuskil krimkas või seiklusjutus ongi kusjuures okei, lausa tore on, kui Tommy ja Tuppence üksteisele silmi teevad. Või üldse misiganes lugudes vürtsi või karakteriavajana. Aga ainult paarimineku ümber terve lugu – jeerum küll, isegi elus ei viitsiks.

Ühes Fandorini-krimkas määrab külmade siniste silmadega Oleg meeste “tegelikku vanust”, väites, et mehed on programmeeritud ühele vanusele ega muutu sisemiselt. Nicholas Fandorin määrati nii:

“Te ütlete, et olete nelikümmend viis aastat vana, kuid mina näen: eelpuberteet, suguküpsuse eelõhtu. Teid tõmbab ikka musketäri mängima. Ja te ei saa sellest mängust elu lõpuni isu täis. Selline on kord juba teisse pandud programm.”

Tundub kuidagi kodune, selle identiteedi ma võtaks; vahet pole, et see käivat ainult meeste kohta, mingu kukele oma essentsialismiga ja üldse, mis autoriteet see Oleg ongi. Eelpuberteet jah, ma olen vaimselt kümneaastane või noorem, seiklused ja uued tundmatud maailmad on lahedad, mitte mingi armunud õhkamine.

*

Mõttesähvakas USA Kapitooliumi-laamendajaid vaadates – küll neil võis tore olla. Osake massist, ühe ürituse teenistuses, hulgas lahustunud, mina minetanud. Tunne, mida mina õieti ei mäletagi, kas üldse olen tundud, laulva revolutsiooni ajal olin ma veel liiga noor, et öölaulupidudel käia, ja ka kodust tuli kaasa hoiak, et kui mikrofoni hüütakse “nüüd võtame kõik kätest kinni ja hüüame: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi juba sasibki käest kinni ja kisub selle taeva poole, siis ei hakka mitte ülev, vaid õudne.

Vt ka Ritsiku kirjutist laste elurõõmust, üht nende hulgast, mis paneb mind mõtlema, kas ma olen üldse kunagi laps olnud, just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma ise.

Selline joovastus, mida saab püsivalt tunda ainult ilusas kitšimaailmas, mis on sotsrealistlike maalide või Vahitorni kaane asukate pärisosa.

(Mitte et mul päriselt elurõõme ei oleks, need lihtsalt käivad kuidagi teisiti, nii, nagu raamatutes ei kirjutata. Ma ei tea, miks ei kirjutata, kirjuta või ise.)

*

Mõte Jüri Ratta tagasiastumisvideot vaadates – ta tundub nii kergendunud ja õnnelik, mis siis, et kell on kolm öösel. Viib Lotho Sackville-Bagginsi liini ilusti lõpule, seekord õnnelikumale kui Tolkienil.

*

Issand halasta, Tartu aukodaniku valimise finaali on jõudnud Neinar Seli. Nimekirjast, kust välja langetati näiteks Mall Hiiemäe. Ma olen muidu Tartu asjadega viimasel ajal rahul olnud, aga kui ma pean Selit aukodanikuna võtma, siis küll… väntab härg, maivõi. Ma arvasin, et see ajastu on siin möödas.

Vaikne koduvana läks pinsile

detsember 26, 2020

Ma olen igal aastal olnud pühadest kurnatud ja mõelnud, kui hea oleks niisama kodus logeleda.

Nüüd logelen niisama kodus (v.a 1 ettevaatlik põgus maskivisiit vanemate sugulaste poole, kelle eest ma otsapidi vastutan, ja 2 põhjalikumat bigbluebuttoni-lobisemise sessiooni vanematega) ja olen hädas tööka mehega, kes on nagu “Maleva” filmist välja hüpanud eestlane – kiitis, et pühadeks anti mitu vaba päeva, hea rahulik remonti teha. Pühitse siis sellisega!

Tähendab, laias laastus on mul muidugi hea meel, et majapidamises on keegi, kes erinevalt minust paneb tähele, et miski vajab nokitsemist, ja selle käsile võtab – mina võiks elada enam-vähem lagunevas kuuris, kuni see kokku kukub, ja siis imestada, et ups, kuidas see nüüd juhtus, siiamaani oli ju päris mugav, isegi plusskraadid tulid sisse, kui kütta. Ja teisest küljest tunnen ma ära küll, et terves majas ja soojas toas on mõnusam elada, kui satub juba selline tuba elamiseks.

Niisiis tunnen iga kord vaimustust ja tänumeelt, kui A. teeb lage või roogib lund või ehitab verandat või paneb kuhugi ühe porgi või mis iganes tegemisi veel olemas on.

***

Vaheanekdoot salapärastest töödest:

lähen mina sügisel india tantsu. Umbtänav on lahti kaevatud, kraavis on torud ja üks töömees. Kraavi kaldal seisavad, käed puusas, teised töömehed, umbes nagu selle meemi peal, kus serva peal on personalijuht, logistikajuht, tootmisjuht, turundusjuht jne, ja kraavis kaevab Vasja.

Aga nad olid ilmselgelt kõik hästi võrdsed, üks kamp, ja tegid nalja.

Nali kõlas minu kõrvade jaoks umbes nii, et “no ma võin siin drebloni greegblungiga ka ühendada”.

Ja siis nad kõik naersid lõbusalt ja tükk aega, nähtavasti oli väga hea nali.

***

Niisiis, kuhu ma jäin? tuleb välja, et pühade aegu tahaks ma kuidagi mitteasjalikult koos aega veeta.

Varem pole ma sellist vajadust tähele pannud, varem on mu pühadeaur läinud selle peale, mis päeval millise seltskonnaga pidutseda ja millal kelle juures, koosta või graafik (ja olengi koostanud, koos märkustega à la “R turule, hapukaps? peet? vt kas ilus. värske ingver! želatiin L kana mar! tainas? tarretis. P 15 küps, 16 puuvillasalat, 17 pirn+juust, 18 kana”, ja kogu sellest graafikust muidugi alati lootusetult välja sõitnud, nii et külalised muudkui saabuvad ja suhtlevad, kuni mina teen oma lihtsat lõunat, mis tõesti kohe valmis saab. Ja ootamatud esinemised kõige selle vahele, sest sel aastaajal ikka keegi avastab, et tal on seda-või-seda tantsu oma peole vaja.

Jõululaupäeval ei suutnud ma end mobiliseerida rohkemaks, kui et panin A. ettevalmistatud kala ahju ja tegin pärast ühe lihtsa vürtsikoogi (oma tavalise, ainult et panin rohkem head-paremat sisse); eile tuli mingi hoog peale ja küpsetasin hulga pogácsaid ja kuna ma olin tööpinna juba 1) ära koristanud – punkt, mille taha mul tainarullimist nõudvad retseptid tavaliselt takerduvad, vt ka anekdooti, mis lõpeb “võtke puhas nõu” – , 2) jahuseks teinud, tegin sama hooga paar plaaditäit piparkooke ka. Ega ma ei laida, päris hea on niiviisi näksida, aga kohati on tunne, et torte teha meeldis ja meeldis teha kreemi, kuid tühjal saarel pidi neid sööma üksinda.

Enne seda pidasin koristamisorgia ja sedakaudu on leidnud tõestamist, et isegi kui asjad on jalust ära ja Marie Kondot pole vaja teha, ei pääse koristamisest ikka. Kolmapäeval võtsin ma kõigepealt tolmu igalt poolt kõrgemalt, seejärel tegin esimese ringi põrandat, seejärel lasin lendleval tolmul settida ja tegin kõik uuesti üle. Ja siis pärast põrandapesu veel korra kõrgemad pinnad.

See kirjeldus tundub juba haiglane, aga vaadake, ma jälestan tolmu puudutamise tunnet ja lisaks on mul vist väikest viisi tolmuallergia. Mis tähendab, et kui ma juba otsustan teda rünnata ja selle vastiku asjaga kokku puutun – ja sõrmede nahk muutub purukuivaks ja nina sügeleb ja kogu aeg on vaja aevastada – , siis puutuks juba nii, et aitab, puutuks nii, et on puututud!

***

Vaheanekdoot: “Kõik mu hingamisteed on tolmu täis!” kaebasin dramaatiliselt A.-le, kui too oli end remondist korraks eemale kiskunud.

– Pane siis ruttu mask ette.
– Hilja juba, hingamisteed JUBA ON tolmu täis.
– (malbel üdini A.-pärasel toonil) Ega mask ei kaitsegi kandjat. Tuba on praegu puhas.

***
Ja mis sest kasu oli? Asju pole ikka jalgu jõudnud, tore küll ja peaaegu uskumatu – küllap sellest, et on vähe asja väljas käia, nii ei saa tekkida ühtlast pehmet toavoodrit riietest, mis on liiga minused, et kappi panna, aga pessu panna veel vara. Aga eile oli kollase kapi pealt juba uuesti tolmu täis. Tühisuste tühisus, ma ütlen. Rahvapõlv tõuseb ja rahvapõlv vajub, aga tolm jääb igavesti! ja tolm tõuseb ja tolm langeb ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. See kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata.

Ahjaa, söögist. Apelsinimarmelaadi blogis (hetkel ei lingi, sest järsku ta ise ei taha reklaami) oli viide luutsinasaiakeste retseptile. Tegin esimest korda, tulid hoopis päkapikusaiakesed, nimetagem hellitavalt safranibarankadeks. Tegin teist korda, siis natuke kerkisid ka, konsistents sai… ütleme kumjas. Ei tahtnud kerkida. Ema arvas, et nii peabki juhtuma, kui teha rammus tainas, aga ilma eelkergituseta. Aga pogácsa-tainas on veel rammusam, seekord ei kergitanud ma ka tundide viisi nagu suvel, ometigi kerkis mis mühises ja isegi kui nad ei tulnud küpsenult väga kõrged, olid nad ometi pealt krõbedad, seest pehmed, nagu käib. Müstika. Justkui oleks mingid retseptid, mis lihtsalt tulevad välja, ükskõik, kui lohakalt teha. Ja teised, mida järgid grammipealt, ja ikka läheb untsu.

(Vahemärkus Apelsinimarmelaadi-blogijale, sest teda kiidetakse liiga vähe: kui sul selle retsepti järgi saiakesed välja tulid, siis sa oled täielik kunn, see ei ole üldse lihtne!)

Kui nüüd vahe ei olnud selles, et luutsinasaiakesi püüdsin teha kuivpärmiga nagu retseptis (eeldades, et “instant yeast” on kuivpärm, aga äkki ei ole nii lihtne?) ja pogácsaid presspärmiga.

Päevakajalist

august 7, 2020

Alles see oli, kui ma tutvustasin Taliesinile oma tasapisi idanenud teooriat, et ühe tundmatuks jääda sooviva suurriigi eesotsa on sattunud inimese asemel müütilise maailma tegelane, vembuvana tüüpi. Sest need teevad niskeseid tükke ja on ka niskese iseloomuga: hirmus aktiivsed, hämmastavalt lollakad, ei saa asjadest üldse aru, ja siis tabavad korraks kogemata biiti ja saavutavad põgusalt edu, et siis varsti jälle suure kolinaga kukkuda. Sooliselt ambivalentsed (guugeldage “the weird masculinity”, laske triikrauaga üle ja küll te siis näete). Ja eelkõige ettearvamatud. Nende mõjusfääris olla on ohtlik.

Nüüd, kus on palju juttu ühest intervjuust (näiteks Epp juhtis tähelepanu ja linkis), tuli mulle kohe meelde ühe teise vembuvana intervjuu või õigemini pressikonverents (pärgamendil stenografeeritud).

Näiteks küsib reporter Gefjon:

“Miks peate siin kojas, aasid te kumbki
teineteist tõrvama?
Loptr ei tea, et ta üle on trumbatud
ning et ta lõpule ligineb.”

Vastuseks tuleb asjassepuutumatu slut-shaming:

“Vaiki, Gefjon! Ei kulu mul meelest,
kes sind armuööks ahvatles:
kaelakee kinkis sulle see kahvanokk,
teda säärtega sülelesid!”

Reporter Odin:

“Kust tead sa, et võidu tubli käest tõmbasin
ja arale andsin?
Kaheksaks talveks sina maa alla kadusid,
oled lehmi seal lüpsnud,
oled sugu sünnitanud,
küllap hull on naiseks hakata.”

Vastus (põhimõttel “vaata, mis nägu sa ise oled”):

“Aga sinust on kuulda, et völvana Saamseys
loitsides liikusid;
rahva seas nähti sind nõiamoorina,
küllap hull on naiseks hakata.”

Sekkub moderaator Frigg:

“Oma saatuste teid ei peaks iial tooma
teadmiseks teistele;
mida teie, kaks aasi, teinud aegade alguses –
ärge mainige muistseid seiku.”

Vastuseks jälle slut-shaming:

“Vaiki, Frigg! Oled Fjörgynni tütar
ja ihkasid ikka armastust:
Veed ja Vilit, sina Vidriri naine
oled mõlemaid maitsnud.”

Reporter Heimdallr esitab kõige arukama küsimuse ja soovituse korraga:

“Oled purjus, Loki, jääb arust ju puudu,
miks ei lakka sa, Loki?
Liigne jook teeb joojad juhmiks,
oma sõnu nad enam ei seleta.”

Vastus on väga iseloomulik: intervjueeritav serveerib reporteri kiiduväärseid külgi – teeb vabatahtlikutööd! on valmis oma heaolu ohverdama ja vilepuhujaks (heh) hakkama! – solvanguna.

“Vaiki, Heimdallr! Hull on su saatus
aegade algusest:
sirge seljaga pead alati seisma
jumalate vahis ja valves.”

Ja nõnda edasi ja tagasi.

Tibitan

juuli 15, 2020

Jeerum, ma hakkan vist tibiblogijaks muutuma, ma tahan telesarjast kirjutada ja oleks siis veel, et mingist kvaliteetsest draamasarjast, ei, koogisaatest! Saate aru, ma vaatan võistlussaadet! ja tahan osalejaid taga rääkida!

Mu allakäiguspiraal algas ausast keeleõppepüüdlusest: avastasin telekavas ungari versiooni BBC küpsetamissaate formaadist (eesti nimi on vist “Ungari parim pagar”, originaalis on “Ide süss!”), mõtlesin, et super, niisuguse regulaarse ja vähenõudliku vaatamise peal on hea oma keeleoskust värskendada. Selleks tarbeks töötab muide väga hästi, ma tabasin juba esimesel hooajal end vahepeal ungari keeles mõtlemas; üritan hoida end liiga palju supakaid lugemast (mis on kompulsiivsel lugejal raske), õnneks on need aeg-ajalt heli suhtes nihkes ja vahel ilmselgelt valesti tõlgitud (ilmselt sellepärast, et inglise keele vahendusel, kuidas muidu nt searasvast pekk saab).

Kõrvalmõju on see, et proovin vahepeal täitsa uutmoodi küpsetisi ja tegin enda sünnipäevapeoks pogácsa’id, millest ma olin viimasest Ungari-käigust saadik puudust tundnud. Tuli välja, et asjata (puudusetundmine, mitte küpsetamine), sest neid oli väga lihtne teha.

Nüüd olen otsaga kolmandasse hooaega jõudnud ja avastanud endas tumedad kired. Kahes eelmises olid osalejad minu arust tasavägisemad – esiteks meeldisid nad igaüks oma kiiksudega mulle umbes ühepalju ja teiseks tundusid kõik jube võimekad, üldse ei osanud ennustada, kes lõpuks võidab.

Kolmandas on teisiti – esiteks kerkis kohe esimese saatega esile kaks favoriiti – hästi kiire mõtlemise ja stabiilse psüühikaga loomingulne mootorrattur-ema (laheda soenguga, külgedelt paljaks aetud ja eri päevadel eri värvi värvitud) ning ambitsioonikas neiu, kes trotsib vanemate soove (nemad tahtsid, et ta läheks ülikooli, aga tema, näe, läks kutsekasse õppima ja kohvikusse baristaks tööle), aga on nähtavasti ikkagi võtnud neilt üle perfektsionstliku ellustuhtumise, sest tema jaoks on mingis ülesandes teiseks jäämine juba kaotus.

Teised osalejad on üldiselt samuti huvitavad ja eri moel kaasaelatavad. Aga üks sattus olema frukt, kes jõudis mulle paari esimese saatega nii närvidele hakata käima, et mul oli edaspidi vaatamiseks täiesti õelad motiivid – äkki õnnestub näha, kuidas ta ometi välja langeb. Ma mõtlesin vahepeal korraks isegi hirmuga, kas ma olen eidžistlik, sest ta näikse olevat kõige vanem (aga esiteks, tont neist vanustest päris aru saab, ja teiseks oli eelmisel hooajal üks vanaemast osaleja just üks mu lemmik!), või diskrimineerin ma kehakuju järgi, sest ta on paks (aga vist ei diskrimineeri ka selle järgi, sest sama saate kaks vaata et kõige sümpaatsemat osalejat on paksukesed, üks mees, teine naine, ja mul oli nii hea meel, kui nad paarisülesande koos võitsid).

Fruktsus avaldus kõigepealt tagasihoidlikult, sel moel, et tihti ta nagu ei üritanudki antud ülesandeid täita, vaid teha midagi suvalist, aga “küllap see tuleb ikka hea”. Mis oleks kodukokale väga hea hoiak, aga seal võistlesid nad siiski profikondiitrite tasemel. No näiteks nii, et konkreetse saate võistlusülesanne on teha täidisega korvike, ja siis kohtunikud võrdlevad, kes suudab pehme täidise juures ikkagi muretaina kõige krõbedama saada ja kellel on kõige huvitavam täidis – aga tema teeb väikese biskviittordi. Temast jäi mulle esialgu mulje, et ta ei saa ülesannetest hästi aru ja mul tekkis küsimus, kuidas ta üldse saatesse jõudis, kui kandidaate on sadu ja kümme väljavalitut peaks idee järgi olema väga tiheda sõela läbinud. Ja mida edasi, seda rohkem tekkis mul küsimus, kas ta rahastab neid või hoopis šantažeerib, sest siis hakkas juba tundma, et ta tuli mütsiga lööma – “ma võin ülejala lasta, ega kohtunikud mind välja hääletada ei julge”, samas kui teised elu eest imeküpsetisi leiutavad.

Tegemist oli mingist iidsest aadlisuguvõsast pärit krahvinnaga ja ma mõtlesin, et kui aadlikud on kõik sellised, siis mõni ime, et aristokraatlikud süsteemid kokku varisesid.

Okei, selle kõik võis veel panna selle arvele, et vanem inimene, ei tunne moodsaid küpsetisi nii hästi, ainult traditsioonilisi Ungari omi, ja kohtunikud on lihtsalt vanainimese vastu kenad. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas välja lööma ka intrigantlik suhtlusmaneer. Seda ei saanud enam märkamata jätta, kui ta läks teiselt võistlejalt (minu lemmikult, sümpaatselt paksukeselt) mingit riivi või sõela laenaama ja alustas juttu: “Sina oled ainus, keda ma võin usaldada!” Joppenbuhh, mis usaldust sul sellisel laenamisel vaja on? kas sa kardad, et keegi annab mürgitatud sõela? Sümpaatne võistleja käitus muidugi adekvaatselt, küpsetas ise süvenenult edasi ja ütles “võta, mida sul vaja on, ära ainult mind sega.”

Ja siis hakkasin ma varasematele saadetele tagasi mõtlema ja mulle meenus, kuidas ta paarisülesandes hääletas maha oma paarilise mõtte (kuigi ta oli selle paarilise nominaalselt juhiks tituleerinud, rääkides ise pärast kaamerasse, kuidas ta tegi seda üllastel põhjustel, et teise enesekindlust tõsta) jätta kõrbenud küpsetised kandikult välja, sest “keegi ei ole täiuslik. Välja arvatud (sügava sarkasmiga) ehk Violetta.” (Violetta on too tore mootorrattur.) Mis kõlab vägagi, nagu ta üritaks üht kaasvõistlejat teise vastu häälestada.

Ja selle peale hakkas paistma teises valguses ka see, et ühes saates, kus kõigil oli kole kiire nagu ikka, pani ta oma tulise plaadi kiirkülmikusse jahtuma otse sellesama Violetta tarretise peale (mis õnnestus õnneks sulamisest päästa).

Ja nõnda juhtuski esimest korda, et iga saate lõpul ma mitte ei kurvastanud, et jälle üks tore inimene saadetakse koju ära, vaid hoopis hoidsin pöialt, et nad ta ometi välja lööks ja imestasin, mis kehaosi ta kohtunikel pihus hoiab, et nad teda ikka veel edasi lohistavad. ERITI tolle tarretisejuhtumi järel, jalgpallis saaks sellise asja eest kohe kaardi. Avastasin endas kurja inimese, kelle huvi kütab puhtalt kellelegi halva soovimine!

Ühtlasi hakkas mulle tunduma, et pagan, ma olen kedagi sellist varem näinud. Mõtlesin algul, et ta on mu jaoks lihtsalt üleüldine vananeva beibe kehastus, kes üritab suhtlemisel inimesi võluda neoteensete nunnude näoilmete võtmisega. Teate küll, avab veidike suu, ajab silmad suureks ja keerab pea viltu. Ühel hetkel raalisin isegi välja, et miimikalt meenutab ta kõige enam Honey Boo-bood.

Teiseks muidugi hiilgav näide inimestest, kes rakendavad inimeste peal silmnähtavalt ja kohmakalt õpitud suhtlemisvõtteid – põhimõtteliselt see tüüp, aga naiseliku soorolli knihvidega.

Aga viimaks tuli ette üks Praha tantsuõpetaja, keda me mullu Määrimaa pisilinnas kursusel ühe Tšehhi tantsijaga taga klatšisime. Inimene, kes armastab sedavõrd olla tähelepanu keskpunktis ja on selle tähelepanu peale nii kiivas, et on valmis teistele mitu õhtut tundide viisi ühtainsat ülilihtsat tantsu “õpetama” (neljandal õhtul omandas asi nii sürreaalse värvingu, et ma sain samal hilisõhtul seda paarile õigel hetkel deserteerunud tuttavale kirjeldades hüsteerilise naeruhoo) ja laseb külalisõpetajaid (kelle ta ise oli ekstra seal õpetamiseks kohale kutsunud) ainult väga pika hambaga löögile. Kes ei taju või siis ignoreerib, et teised on ammu tülpinud ja on kohal üksnes viisakusest, ja peab aja viitmiseks – veel pikemaks viitmiseks – kõnesid sellest, kuidas “jaa, sellised tantsud teevadki tuju heaks” ja pikib jutu sisse taktitundelisi vihjeid sellest, kui osav õpetaja ta on.

Novott, ja see koogisaate frukt oli vanglapsüholoog ning ei väsinud samamoodi hooplemast, milline inimhingede insener ta on. Vaesed vangid, mõtlesin ma, see peaks küll kvalifitseeruma julmaks ja ebatavaliseks karistuseks.

Aga mõtted pulbitsesid edasi ja ma küsisin lõpuks A. käest, kas järsku on asi ainult minus? järsku on sellistel inimestel oma sihtgrupp olemas, järsku meeldivad ka nemad kellelegi? See oleks ka kõige lihtsam seletus huvitavale küsimusele, miks tolle Praha tantsuõpetaja trupis paleepööret pole toimunud, kuigi seal on vähemalt kaks tantsijat, kes on temast paremad õpetajad. Järsku ta lihtsalt meeldib neile.

Vaatan, mida päevateemadel kirjutatakse. Ma ei hakka pikemalt seletama, sest ma olen juba Rentsi ja Ritsiku pool (Tudengiraporti postituses on veel korralikum lingikogu) niigi laias kaares kägubloginud. Lihtsalt paar metatähelepanekut, mis ei haaku liiga kõvasti ühegi teise konkreetse all-lõimega.

Üks: blogide kommentaariumides ja A. veisbukiseinal on silma jäänud inimtüüp, kes mõtleb õiguse ja õigluse üle kahesüsteemselt. Kui kellelgi on karistusregistris juba kanne olemas, siis ei ole enam ülekohtune miski, mida temaga teha võidakse. Kui vahel mõni surma saab – vahel isegi mõni ilma registrikandeta, aga eksitus noh -, siis on see selline väike äpardus, metsa raiutakse, siis laastud lendavad, kahju küll, aga ega me ju nõrku jõustruktuure ei taha. Proportsionaalsus ja põhiõigused on pehmodele. Kõige eest üks karistus nimega Konks!

Kusjuures selliseid seisukohti kuuleb huvitaval kombel ka inimestelt, kes teises kontekstis ise lõbusasti meenutavad, kuidas on ise seda või teist eeskirja ja seadusepügalat rikkunud, ohohoo, vahvalt oleme elanud, mitte nagu mingid mömmid.

Tundub, mõtlen ma seda vaadates, et õigusriik või üleüldse abstraktne õigus ei rahulda inimesi emotsionaalselt. Tahaks, et vahvatel läheks hästi ja nõmedatel halvasti, iseküsimus, kuidas nüüd täpselt kiirel pealevaatamisel kindlaks teha, et kes on vahva ja kes nõme. Odoot…

Järgmiseks turgatab mul, et kas selline abstraktne õigus nüüd mind ennastki rahuldab. On mul alust leebivalt “inimestest” rääkida, kui olen minagi inimene, nagu välja tuleb? Põhiline vahe on lihtsalt selles, et ma eelistaks abstraktsest õigusest kõrvalekaldumist lahkemas suunas; kohtunik poetab pisara, andestab kodutule võipakivarguse ja suunab ta vangla asemel varjupaika ja muud sarnast (seda, et see oleks riigile odavam, räägin ma juba ettekäändeks, et endast peenemat muljet jätta, tunded on ju teadupärast nõmedad, välja arvatud viha, ja seda, et mitte ühtegi eetikat ei saa viimselt ratsionaalselt põhjendada, ignoreerime tuimalt).

A noh, see on see minu ettekujutus, et abstraktse õiguse üks oluline funktsioon ongi kaitsta
inimesi kellegi kätte koondunud võimu omavoli eest. Milleks see õigus muidu üldse? Võimule jõu juurdeandmisel ei näe nagu mõtet, võimul on nagunii loomuldasa kalduvus seda juurde hankida. Kas me teame ajaloost riike, kes oleks muutunud spontaanselt oma kodanike vastu nii lahkeks, et selle kätte ära lagunenud?

Teisel on nähtavasti jälle ettekujutus, et põhivoorus on tugevus (kui kenasti algriimiliselt kõlaks “Tugend ist tugevus”) ja õigus, see on selleks, et riik oleks tugev. Õigust võib muidu rikkuda küll, kui olla nii kõva, et vahele või vähemalt süüdi ei jää. Selline karmide meeste kallis maa.

See vana dilemma, kummad süsteemivead on hullemad: kas vasar, mis lajatab süütutele, või võrgusilmad, kust päris süüdlased läbi lipsavad. Ilma vigadeta süsteemi valikute hulgas ei ole, ärge lootkegi, maailm ei ole niiviisi tehtud.

(Päris maailmas saame nagunii mõlemaid vigu, küsimus on lihtsalt selles, kumbi rohkem.)

(Kõrvalteemal – kas keegi üllatub, et mul läheb mõte kuhugi vasakule uitama? – nii eetika tundelistest alustest kui ka selle vasara-võrgu dilemma üle on siin ennegi lobisemist olnud.)

***

Kaks: isikliku kogemuse tõendusväärtus. Hakkasin mõtlema oma isiklikele kogemustele ja tuli meelde, et ma olen nooremana sitahipina ringi hääletades kokku puutunud elukutseliste kriminaalidega (mõni hooples sellega konkreetselt ise, mõne teise puhul oletasin omaenda loodusvaatluste põhjal – korra oli näiteks tegelasel, kes oli oma rõivastuse saanud nähtavasti Vene maffia moenädalalt, piiri poole nii kiire, et Tartu-Valga maanteel on vaja 180ga sõita, aga noh, võib-olla on mul eelarvamused) ja selle kogemuse põhjal võiks ma öelda, et kurjategijate kui niisuguste halb maine on täitsa teenimatu, minuga olid nad küll väga toredad ja lahked, ma tundsin end nendega täiesti turvaliselt. Ja see ei ole ainult minu isiklik kogemus, teised hääletajad on sama juttu rääkinud. Need, kellega jamaks läks, olid tüüpiliselt ikka korralikud keskklassi pereisad (nii et mingist hetkest peale hakkasid mul häirekellad plärisema niipea, kui keegi ütles “minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar”). No mis me sellest nüüd ilma ja inimeste kohta järeldama peaks.

Öiseid dialooge

mai 24, 2020

– Kallis. Ma tõin sulle klišee.
– Tolmuimeja?
– Ei, aga peaaegu.
– Nõudepesumasina?
– Ei.

Fiskarsi panni.

*

Sain eile tundmatult tõlkebüroolt pakkumise tõlkida mingit vandenõuteooria-juttu ja vastasin, et mul on praegu tööhunnik ees, aga nii või teisiti tahaks ma sellist asja vahele pigistades kõigepealt eesmärki teada.

Tõlkebüroo väljendas üllatust, et “me tavaliselt ei uuri, mille jaoks tekstid lähevad, milles asi?”

Mina vastasin, et vandenõuteooria ja et selle levitamises ma kaasa mängida ei tahaks, aga kui näiteks vandenõuteooriate kohta teaduse tegemiseks või paroodia tarvis, siis miks mitte.

Büroo ütles, et oih ja aitäh, et ma ütlesin.

Räägin kodus A.-le, et vat mihuke lugu, äärepealt oleks antud tõlketöö teemal, kuidas salakavalad ärihaid on otsustanud vaktsiinidega ülerahvastust vähendada.

Ja siis on veel teooria , et vaktsiiniga süstitakse naha alla kiipe!

Selle olin teada saanud ühel öisel jalutuskäigul: keegi rääkis pool kvartalit eespool kõva häälega telefoni “eino kui inimene hakkab ajama, et mingi new world order, siis on mul õuöääähh. Mingi jutt, et vaktsiiniga pannakse microchip. Ma küll tahaks endale microchipi, nii hea oleks!”)

“Ja kiibi sees on pisike allveelaev ja seal sees on need pisikeseks tehtud inimesed, kes ronivad välja ja hakkavad oma tegusid tegema,” lisas A. abivalmilt.

Ma jäin mõtlema.

– Kui inimesi saab pisikeseks teha, siis on ülerahvastuse probleem lahendatud.
– Ühes Vonneguti raamatus tehtigi nii. Seal tuli sellest haigus, pisikesi hiinlasi hingati endale kogemata sisse.

Vonnegutist leiab muidugi kirjakohti igaks elujuhtumiks.

Vat siit saaks alles ägeda vandenõuteooria! Saastatus vähenes igal pool ka raudselt sellepärast, et muist inimesi tehti pisikeseks ja palju sellised pisikesed ikka reostavad, kahju kohe, et nende sissehingamisest nii palju jama tuleb. Maske pesta ja triikida on niiviisi mõeldes päris jõhker ikka, täiesti arusaadav, miks meedikud ühekordseid eelistavad, primum non nocere.

Kui ma järele mõtlen, siis “Men in Blacki” multikasarjas oli sarnane probleem – ühed mõistuslikud võõrplaneetlased olid kole pisikesed ja tekitasid sisse hingates gripi moodi haiguse. Välja ravida ka ei saanud, sest kohe oleks tekkinud diplomaatiline intsident, ainus variant oli nendega ühendust võtta ja teada anda, et selline probleem, vaadake, kas te palun evakueeruksite nüüd.

Meil on diplomaate ja lingviste vaja, vaat mis!

Juhusele juhuslikult

mai 7, 2020

Mõtlen, kas ma viitsin hakata juutuubile kahe eri guuglikonto kaudu lähenema, sest mõnikord on naljasaadete või commedia-loengute kuulamise isu, mõni teine kord aga muusika kuulamise isu ja juutuubil on tekkinud paha komme pakkuda uusi soovitusi ainult selle põhjal, mida ma viimati pruukisin (mitte pikema mineviku).

Igatsen taga vana süsteemi, kus ta sorteeris oma soovitusi rubriikidesse – oi, see oli nii arendav, skrollisin muudkui alla ja vaatasin, hmm, huvitav-huvitav, ajaloost pakub seda, rokkmuusikast teist, koomikutest kolmandat ja barokist neljandat. See jõudis mitut puhku mu silmaringi laiendada ja sellistes suundades, kuhu ma teadliku enesearendamise käigus ei oleks osanud vaadatagi.

Sel põhjusel on mul ka telekast kasu, mis siis, et normaalne oleks lihtsalt vaadata netist seda, mille järele mul tuju on. Telekas ei arvesta mingi oma ettekujutusega minu maitsest ja see on just hea.

Ja sel põhjusel igatsen raamatukogu – või raamatupoe – riiulite vahel töllerdamist. Kataloogist oskan ma otsida muidugi, aga selles see häda ongi. Ma oskan otsida ja leian, mida otsin (kui seda leida on), aga ma ei saa niisama lihtsalt kogemata millegi otsa komistada, sest raamatuselja šrift äratas huvi või näitusele oli paeluva välimusega raamat välja pandud.

(Tõsi, seda vaegust korvab natuke Academia, mis küll soovitab uusi artikleid mu allalaadimiste järgi, aga tema seosed on nii iseäralikud, et mind tabavad vähemalt esialgu ridamisi üllatused, ja noh, ma olen meelitatud, kui massin arvab, et ma tahan järsku portugalikeelset artiklit lugeda, küll ta peab mind ikka targaks.)

Aga äkki on mul seda askeesi vaja. Lugeda läbi kogu see hunnik, mille ma koju vedasin, enne kui jälle vabalt raamatukogus saab käia ja mul pole kapinurga raamatukuhja jaoks enam vabandust.

*

Võtsin järjest ette “Noorema Edda” eestikeelse osa – olin seda rumalalt kaua edasi lükanud, ise “Vanemat Eddat” mitu korda segaduses üle lugedes ja püüdes seda luulet oma peas kuidagi tervikuks lõimida, sest mõtlesin, et kuna vanem, siis rohkem päris – ja Liviuse Rooma ajaloo alguse.

Ja huvitav kontrast tekkis: “Edda” hämmastab mind oma kummalisusega, loen teda kui kaunist eksootikat, kohtumist tundmatuga. Tegelased teevad justkui motiveerimatuid lükkeid, kääbused tapavad asja eest, teist taga Kvaasiri, jumalate süljest tehtud kõige targema mehe, ja pruulivad tema verest targaks tegeva joogi; on terve hulk tegelasi ja asju, kellest ei räägita peaaegu midagi, aga nad on nähtavasti tähtsad, sest neil on nimi: oraval Yggdrasili otsas ja hirvedel, kes seal lehti närivad; et kaevul on nimi, pole üllatav, aga nimi on ka ämbril, millega kaevule minnakse, ja ämbri sangal; nimi on katlal, kuhu Kvaasiri veri voolab ja kahel nõul, kuhu jook tehakse (mõtlen, kas siin taga on kõigele hinge omistamine, just nagu roomlastel oli kõigel-kõigel oma pisike jumal, ja meenub, kuidas Kaur ohvrikivide rohkust imestas). Ja nimed ise käivad samuti oma loogika järgi – Gylfi kohtab kolme meest, kellest igaüks istub erikõrgusel aujärjel, ja nimed on neil Kõrge, Samakõrge ja Kolmas – mitte näiteks Kõrge, Kõrgem ja Kõigekõrgem (kuigi küllap on nad kõik kolm nagunii Odin).

Väga väga naine kirjutas kuskil, kuidas ta ei mõista muinasjuttude võlu, sest seal ei kirjutata tegelaste siseelust, ainult “juhtus see ja juhtus teine”. Minus äratab pärimus põnevust, mh just hingeelu koha pealt: need veidrad, pealtnäha fragmentaarsed üksikasjad, mis siin on, olid tolle aja inimestele nii olulised, et just seda anti edasi; Snorri tundis vajadust just see üles tähendada, isegi kui kirjutamine käis käsitsi ja kallile materjalile. Ma saan nende lugude kaudu võtta ühendust hoopis teistsuguste inimestega, või kui “ühendus” on selle kohta palju öeldud, siis vähemalt vuajeristina piiluda. Need inimesed ei räägi seda, mida mina tahan kuulda, vaid seda, mida nemad tahavad öelda, nad ei püüa mulle meeldida (või siis: ei püüa meeldida mulle), ei varja oma kummalisust minu eest, ma saan mõistatada, mismoodi oleks olla sellise inimese peas ja mis ühendas üht fragmenti teisega.

(Ja vahel, kui veab, olen unes mõni selline tegelane, kelles need fragmendid arusaadavaks, tundega läbielatavaks tervikuks saavad – uni, mis ma hiljuti nägin, meenutab väga keldi müütides korduvat traagilise kahevõitluse motiivi.)

Ja siis võtsin käsile Liviuse ja tema hämmastab mind hoopis oma tavalisusega, tema keel on minu jaoks kodune, tema jutt on asjalik, kaine ja ta libiseb vahepeal enesestmõistetavalt metatasandile. Nt – vabalt refereerides – “mõni arvab küll, et Faustuluse naine olnud lõbunaine ja seepärast hakatigi rääkima, et Romulust ja Remust kasvatas emahunt” (lupa oli otsese tähenduse kõrval lõbunaise metafoor).

Esimese sajandi roomlast on minus hoopis enam kui keskaja skandinaavlast, tuleb välja, kuigi teine peaks nii ajas kui ruumis ligemal olema.

Aga selles emahundi kujus on küll vähem kainust ja rohkem teist maailma, kuhu piiluda. Eks ta ole Liviusest vanem ka. Roomas on teise maailma jaoks nähtavasti vaja sügavamale minevikku pugeda kui siin lähedal. Mul on kuidagi valus neid 3D-graffiti-beebisid seal kõhu all vaadata, mõtlen, kas hunt sellepärast ongi nii õnnetu näoga, et barokkskulptorid ta kallal sodimas käisid.