Lihtsad vajadused

september 21, 2019

“Mul varastati vist kaks Kroonikat ära,” ütles A. Seletuseks: A. leidis, et ta kõht on hakanud kasvama (“mis kõht?” küsivad kõik selle jutu peale), ja läks postiljoniks, et rohkem füüsilist koormust saada.

Niisiis:

– Mul varastati vist kaks Kroonikat ära.

– See ei ole võimalik!

– On küll võimalik, kui postkast on sügavamal aia sees, jääb käru korraks silma alt välja.

– Ei!

Ja ma seletasin, et mitte tehniliselt – minu arust on lihtsalt võimatu ette kujutada, et keegi midagi sellist teeks.

“Ma usun, et on olemas ühiskonnagrupp, kelle hulgas see oleks pigem uhkuse asi kui moraalselt taunitav,” ütles A. Ja tõi näiteks “Absolutely Fabulouse” tegelased.

– Ei, mitte moraali mõttes!

Ja ma seletasin, et ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, et keegi nii väga Kroonikat tahaks.

Mispeale pakkus järeldus ennast juba ise: tõenäoliselt langevad ühiskonnagrupid, kes… aga ei, jätkem see udukeel ja jäägem A. palju parema sõnastuse juurde: “On olemas ka inimesed, kes tahavad hoopis Sirpi, mitte Kroonikat, aga on vähem usutav, et nad seda postikärust varastama tuleks.”

Uhh, kerge vandlitorni-intelligendinäraka tunne hakkab küll niiviisi.

Riia bussijaama leheputkas: tahan osta Donalds Daksi ajakirja, et teeselda iseenda ees, et ma õpin niiviisi läti keelt, aga EI taha saada seda jublakat, mida ajakirjaga kile vahel kaasa topitakse.

Otsin silmadega lapsi, leian ühe, ütlen tema täiskasvanule, et vabandust, ma tahan osta seda ajakirja, aga ilma mänguasjata, kas teie laps tahaks seda? Ta küsib lapselt, laps reageerib: “Jaaaaa!”, läheb õnnelikuna minema. Ma isegi ei mäleta, mis jurakas see oli, võib-olla mingi valgusmõõk. Mina õnnelik, et pääsen tarbetust kolast pagasis, laps õnnelik mänguasja üle. Elu ei ole nullsummamäng!

*
Just Poolasse jõudnud: EV juhib tähelepanu, kuidas eri maades on prestiižistiil erinev. See stiil, millega tähistatakse, et “olen edukas ja rikas”. Poolas seisnevat see igasuguste eri kaldega tahkude, pindade, nurkade kombineerimises. Lätis on see pigem juugend. Eestis funktsionalism? pakun mina. EV nõustub.

Hiljem räägib, kuidas Poolas pole kujunduses olnud sellist rahvusromantismi nagu meil või Lätis, sest neil on suur rahvuslik uhkus oma tüpograafia üle ja nii tehakse ka näiteks plakatid tüpograafiakeskselt.

Mina mõtlen, kas see ongi see, miks Poola sildid nii teistsugused tunduvad. Kuidagi käredad. Võib-olla ongi asi selles, et tekst domineerib rohkem, figuurid ega ornamendid ei pehmenda seda nagu meil.

Omaette ooper on muidugi liiklusmärkide rahvuslik esteetika, seda olen ma isegi märganud: Poola liiklusmärkidel on tegelased tugevalt stiliseeritud, aga mitte ainult seda (sest ka meil on tugeva stilisatsiooniga kriipsujukusid, sellega üksi ma oma võõrastust seletada ei saaks), vaid kuidagi ärevad, dünaamilised, koosnevad kaldjoontest ja nende jäsemed lõpevad teravate nurkadega; kui meie jalakäija astub märgi peal küll pika, aga rahuliku sammuga, selg otse vertikaalis, siis Poola jalakäijal on kiire, keha kaldub ettepoole (Slovaki jalakäija on seevastu põhjalikult väljajoonistatud mehike, kes sammub eriti reipalt, oma hoolikalt kujutatud liigeseid korralikult ära kasutades). Kastikujulise udaraga Poola lehm ajab mulle endiselt naeru peale, justkui paak oleks lehmal all.

Kui liiklusmärgi-eestlane läheb trepist alla, siis astub ta ikka ilusti järgmisele astmele, enne kui teise jala eelmise pealt ära võtab, et võimalikult palju kaht jalga korraga maas hoida. Poolakas kui uhke, ohtusid armastava rahva esindaja astub kõigepealt õhku ja eeldatavasti laseb seejärel gravitatsioonil töö ära teha või siis eirab seda, vabana kui lind.

Ja meie kurvid on pehmed, Poola kurvid nurgelised!

*

Suvel läksin korra ep. ja tema kutsikaga järve äärde kõndima, korjasin oma harjumust mööda maast prügi üles ja nentisin ühel hetkel sügavamõtteliselt “Hakka või arvama, et suitsetajad on alla keskmise impulsikontrolliga”. Sest ebaproportsionaalselt suure osa maha visatud sodist moodustasid suitsupakid ja suitsukonid. Koos kommipaberitega, mida loobivad arvatavasti lapsed, kellele võib impulsikontrolli koha pealt veel ealisi mööndusi teha.

Lahked inimesed

juuli 28, 2019

Mul jäi ennist hansapäevade headest-halbadest asjadest kirjutamata veel kaks:

halb: enne mustlasesinemist oli kange joogijanu, aga nagu neetud ei jäänud enam ette ühtki joogimüüjat.

Hea: just siis, kui olin mõtlema hakanud, et võin ju esimesele ettejuhtuvale sõbraliku näoga inimesele paar münti pihku suruda ja paluda endale midagi juua tuua, kohtasin kena tuttavat noormeest, palusin abi ja ta läks ja tõi mulle lava taha lausa kaks erinevat jooki. Kusjuures ilma et ma oleks jõudnud neid müntegi talle jätta. Rehmas käega, et ah.

Mis liigitab ta nähtavasti nende inimeste hulka, kes ei pea selliste asjade üle täpset arvet, vaid oletab ehku peale, et küll nad pikapeale tasakaalu loksuvad. Ma ise olen sama sorti inimene – ma mõtlesin isegi vahepeal tutvustada oma doktriini, et ma elan tasuta lõunate maailmas, vahel saan neid ise, vahel pakun teistele. Sest see pikapeale paika loksuv tasakaal ei tähenda, et nad tegelikult ei oleks tasuta. Pigem selline argikommunism.

Aga tähele panin ma seda seetõttu, et olen aru saanud, et on ka teistsugused inimesed, kes jälgivad mõlemas suunas, et sellised asjad oleks hästi täpsed. Kuna ma ei taha ka neile liiga teha, olen ära õppinud võtma seda, kui keegi mulle piinliku täpsusega mingi kohvi eest kõik sendid tagasi annab, signaalina, et ka talle tuleks kõik täpsed sendid alati tagasi anda.

Aga hoolimata mu üldisest tasuta lõunate teooriast jahmun iga kord õnnelikuks, kui need mind tabavad.

*

Eile ostsin toidupoest lõpuks selle juukseklambri, mis on mu igavesti laiguliseks kulunud juukseklambri õde või vend. Sest kui juukseklamber jõuab juba laiguliseks kuluda, tähendab, et ta on igavesti hea tugev klamber – funktsionaalne osa tugevam kui värv, see on haruldane omadus! Rääkimata sellest, et klambrid, kuhu mu juuksed vahele ära mahuks, on üldse paras haruldus.

Müüja lõi mu kaupu läbi ja ütles: “See hind, mis siin kirjas on, on õige hind, seda ei saa pärast tagasi tuua.”

Mina võtsin klambri, uurisin, ütlesin: “Ma tean,” mõistatasin, miks müüja selle üldse jutuks võttis ja lisasin ebalevalt: “Ta ei ole ju katki?”

Ei-ei, vastas müüja. Lihtsalt ma ise ei ostaks sellise raha eest sellist klambrit.

Mispeale ma selgitasin talle kõike seda, mida äsja siinsamas: kui hea ja tugev klambritõug see on ja kuidas ma olen selle põhjalikult järele proovinud. Ja ostsin muidugi ära.

Aga milline hoolitsev kassiir, mõtlesin ma. Teeb oma tööd sisuliselt, keskendub sellele, et inimesed saaks kätte kaubad, mida nad päriselt tahavad, sellise hinna ja kvaliteedi suhtega, mida nad päriselt tahavad. Ei ole robot ja õige ka. Robotiks on päris robotid nagunii paremad.

Mis läks hansapäevadel hästi: esinemine ja teine esinemine. Sõbralik valvelauatöötaja lubas hoones sees riideid vahetada. Ostsin ilusa klaasehte.

Halvasti: kaotasin ilusa klaasehte enam-vähem kohe ära.

Hästi: leidsin samal õhtul riiete ja kostüümide segadikku korrastades üles kübara, millest arvasin juba, et olen reisi peal ära kaotanud. “Looduses peab valitsema tasakaal,” ütles A.; hiljem Põhja-Eestis (milline hullumeelselt tihe nädal) kommenteerisime Rebasega sama asja stiilis “issand on andnud, issand on võtnud, issanda nimi olgu kiidetud”.

Veel hästi: Tallinnas sain lahke taksojuhi käest selle salli tagasi, mis ma ligi kuu aega varem tema taksosse unustasin. Ta tuli ekstra seda üle andma, puhkuse ajal.

Mis nägi välja nii: peatub hall auto. Sama väljaku teises servas telefoniga rääkiv naine. Naine läheb justkui muuseas autost mööda, sealt sirutub käsi ja ulatab talle kilesse mähitud paki.

*

Aga hull hooaeg on ikka. Alates juuni lõpust on igal nädalal olnud mingi esinemine või õpetamine või midagi. Mõnel nädalal mitu. Erand oli ainult juuli esimene nädal ja siis oli mul muidugi vaja välismaale tantsu õppima tuisata. Igavus tundub luksusena.

*

Vaatasin oma esinemiste pilte – neid, kus ma meest mängisin – ja pagan võtaks. Ma olen aastatega juurde võtnud ja nagu pildi pealt paistab, on üha raskem mitte naise nägu paista, ükskõik, mis mul seljas on. Võib-olla peab grimeerimisega tegelema hakkama.

See pani omakorda mõtlema, kuidas mul sooga lood on. Kui mul muidu on selge naiseidentiteet… ei, nii on kah valesti. Suurem osa ajast viibin ma üldse kuskil sootus tsoonis. Ütleme siis nii, et kui sugu juba mängu tuleb, on mul tavaliselt naiseidentiteet.

Aga omaenda trupis/truppides tantsides meeldib mulle meherollis olla ja ma olen sellega nii harjunud, et kui vahel naisena tantsin, siis on drag queeni tunne, tähendab, kipun üle võlli naist etendama.

Sest kõik need asjad, mida ajaloolises tantsus mehelt oodatakse, on mulle loomulikult meeldivad. Loomulikult tahan mina olla see, kes juhib, ja loomulikult tahan mina oma jalgu näidata ja kõike osavat, mis ma nendega teha mõistan.

Ilusa kleidiga keerutada ja palju ruumi võtta on samuti tore – ja turvaline ja tähtis tunne, sest turvis on seljas ja ma olen suur ja lai, lükkan endale rahva hulgas tee lahti nagu jäälõhkuja! aga tunne on… nagu ma oleks kostüümis.

Aga kui ma olen nii, nagu siin pildil (mille tegi Ülari Tuisk), siis oleks nagu riietega. Ainult see nägu seal, jah…

Sarnane error jookseb sisse, kui vaatan oma mustlasesinemiste pilte. Mingi ilus naine, aga ma ei tea, kes see selline on ja kas ta mulle inimesena üldse meeldib.

Aga noh, tegelikult on vist päris tavaline, et inimesed kujutavad end oma peas teisiti ette kui pildi peal.

Aa, muide. Keskaja kleidiga ei ole huvitaval kombel drag queeni tunnet, võib-olla sellepärast, et seda ei ole seljas eriti tunda, nii et ma oleks nagu oma kodu-mina – samamoodi öösärgi või hommikumantliga, nagu ma kodus kogu aeg olen.

“Oleks sa mees, ma poleks sulle seda retsepti andnud. Sa võtaks selle, hakkaksid tootma, paneksid suure äri püsti ja saaksid magnaadiks.”

“Aga ma ei taha nagunii magnaadiks!”

“Nojah. Sa oled naine. Sul on hoolitsemisinstinkt. Meestel on võimuinstinkt. Seepärast ma meestele ei annaks.”

Jäi küsimata, miks ta ise sel juhul oma retseptiga magnaadiks pole hakanud, meesterahvas ometigi (kodus oli see muide esimene asi, mida A. selle jutu peale küsis). Kuigi võib-olla näeb ta seda ise nii, et tema ambitsioon on mujal (sest oma teaduslikku ambitsiooni – mitte edu mõttes, vaid selles mõttes, mis ta välja tahab uurida – ta mulle ka kirjeldas).

(Kuigi ambitsioon midagi välja uurida on minu arust ka sellises soolises binaarias süsteemiväline – aus nohikuambitsioon, ilma hoolitsemis- ja võimuihata. Sootu.)

Alkoholi hinna ümber käib mingi ažiotaaž, samal ajal, kui keegi ei tee isegi mitte ettepanekut tomatite käibemaksu langetamiseks. Heade tomatite kilohind on tunduvalt kõrgem kui õlle oma – no võib-olla väga peene õlle hind lööb selle üle, aga kvaliteetne tomat on ju ometigi suurem põhivajadus.

Päris ausalt, ma jõuan end niiviisi veel vaeseks süüa – kui ma sööks nii palju tomatit, nagu ma tahan, läheks mul iga nädal vähemalt 25-30 ainult tomatite peale.

Mulle helistas just inimene, kes oli ei tea miks saanud minu telefoninumbri – asutuse numbrina, millega ma olen ainult niipalju seotud, et üürin neilt vahel ruume.

Hääle järgi otsustades vanem inimene.

Ei lasknud end heidutada sellest, et ma ütlesin kohe, et olen asutusega ainult kaude seotud, vaid rääkis ära, mida tal sealt vaja on.

Ma ütlesin vajaliku inimese nime ja küsisin (naiivselt), kas ta asutuse kodulehelt ei leidnud.

“Ei, ma ei käinud seal kodu… lehel.” (Hääletooniga, mis viitab sellele, et koduleht on uus ja tundmatu mõiste.)

Selge, ilmselt tõepoolest päris vana inimene.

Tegin paar klõpsu, võtsin kodulehe lahti ja dikteerisin talle kontaktnumbri. Sest tõepoolest, mul oli juba läpakas lahti, eriti aega ega vaeva see ei võtnud.

Mispeale mul tuli kohe mõte, et äkki ma peaks oma ettevõtlust laiendama – hakkan osutama guugeldamise – ja kodukatelt info otsimise – teenust inimestele, kes ise netis ei käi.

“Kus sa seda reklaamid, kui nad netis ei käi?” küsis A.

Mõtlesin: ajalehes! vanainimesed loevad palju ajalehti, eriti tasuta linnalehti!

Ja sildid tuleb postide peale panna ja jagada pensionäride klubides flaiereid!

Aga edasi mõeldes tuli meelde, et tegelikult olen ma aidanud infot välja guugeldada ka inimestel, keda ma olen kohanud just neti peal. À la kuskil kommentaariumis tuleb küsimus “Kas keegi teab xyz?”, ma guugeldan, saan vastuse, aega läheb max 5 minutit. “Kust sa leidsid?” Ee, guugeldasin, võtsin esimese guugli pakutud vastuse lahti ja vioola.

Iseasi, kuidas seda vormistada – tasulise numbrina oleks ilmselt kõige lihtsam, aga mul hakkab inimesest kahju, kui tal raha kontolt maha tiksub lihtsalt sellepärast, et ta on aeglase jutuga. Teisest küljest, kui kõnel oleks üks kindel hind, siis läheks eriti pikaldaste ja keerulist infot tahtvate inimeste puhul mul endal kahjulikuks.

Teatud ajani kõigest miinimumhind, seejärel jõnks kõrgem jne?

Kolmandast küljest – kui ma infot siiski ei leia, kas sellepärast, et see on hästi peidetud, või sellepärast, et seda polegi olemas, siis peaks olema võimalus ka raha mitte võtta.

Üks variant oleks ka kuutasu – liitu teenusega ja ma olen nõus sinu eest kõike guugeldama. Aint et lobisemishimuliste klientidega läheks siis keeruliseks ja teised ei pääseks üldse löögile. Kindel kuulimiit, mille ületamise järel tuleb juurde maksta?

Hmm.

Elujuhtumusi

aprill 28, 2019

Alles see oli, kui mult alkoholi ostes dokumenti küsiti. Aga neljapäeval pakkus koolipoiss, selline teismeline, mulle bussis istet.

Kas see peab tähendama, et ma olen ametlikult vana? mõtlesin. Koolinoor ei saanud ju kuidagi arvata, et mul oleks lihtsalt jalad haiged, sest ta oli just olnud tunnistajaks minu uhkele 150 m sprindile sillalt bussipeatusse.

Ema mõtles välja knihvi, et äkki pakkus ta istet mulle kui naisterahvale. Tõepoolest, sellele viitaks nagu see, et sõbrad hakkasid tema kallal kohe “nice guy” teemal tögama.

Sama päeva õhtul saime aru elu põhiväärtustest, kui peldikumootor jukerdama hakkas ja meid ööseks kemmerguta jättis. Ja minus süvenes veendumus A. majapidamisalastest supervõimetest, kui ta selle süsteemi hommikul ise ära parandas.

Reede õhtul tekitasin endale põnevust sellega, et kustutasin hajameelselt ära kausta, kus ma oma tõlkeprojekte hoian. Käsi libises klaviatuuril ja unise peaga ei pannud tähele, et arvuti mu käest midagi küsib. Kõige iroonilisem, et see juhtus poolelioleva töö varundamise käigus.

Aga noh, kõige hullem põnevus kestis ainult seni, kuni selgus, et kaust tuleb ka prügikastist ilusti välja. Ainuke häda, et need tõlkemälud, mis ei olnud mälukausta mitte tõstetud, vaid kõigest lingitud, olid haihtunud. St lingid olid haihtunud. Aga noh, mis seal ikka, linkisin pooleliolevasse projekti vajalikud asjad uuesti. Siis oli veel kõigest väike järellainetus, kui OmegaT keeldus seda tööd avamast, väites, et vales formaadis, aga isegi see probleem haihtus selle võlutriki peale, kui arvuti kinni panna ja uuesti lahti teha.

Olgu see kõik mulle õpetuseks, et kui ma väsinud peast kõhklen, kas teha korraks veel natuke tööd või minna puhkama, ei ole mõtet tublitseda, kui selle tööga just ei põle.

Tallinna tantsutunni demograafiale oli mõnus ilm halvasti mõjunud ja õpilasi oli väga vähe. Teisest küljest olid kohal need kõige innukamad, kellele oligi põhjust juba väheke põnevamat materjali pakkuda, mis teistele oleks üle jõu käinud; ajaliselt kukkus välja nagu alati, et õpilased tahaks veel tantsida ja mina teeks nendega heameelega veel midagi, aga kelner on ka inimene ja tuleb laiali minna.

Ja see oligi siis päevanädalalõpu-uudis.

————————————————————–
PS: tartlased või kes muidu Tartus jala käivad ja jalgrattaga sõidavad: minge märkige Tartu linna lehel kaardi peale neid kohti, kus on mingi jama või lihtsalt võiks paremini olla – kas selleks, et teil oleks mõnusam oma jalakäimise ja jalgrattaharjumust jätkata, või selleks, et te ei oleks sunnitud oma autoga linnas rohkem sõitma, kui te päriselt tahate. Tartu Postimehes oli isegi artikkel, mis kutsus üles seda tegema, aga miskipärast ilma lingita.

PPS: üleüldse, mis värk sellistel ametlikel lehekülgedel linkimisega on? Ajalehtedes on maru vähe linke isegi ajalehe enda artiklitele, heal juhul on need kuskil artikli allservas, aga mitte teksti sees, nagu iga blogija seda teha oskab. Ja kõige rohkem imestan ma viimasel ajal Riigi Teataja netiversiooni üle – seadustes viidatakse kogu aeg teistele seadustele, kas poleks siis loogiline, et kui ütleme pirniseaduses on kirjas “välja arvatud puuviljaseaduse § 47 lõikes 3 nimetatud juhul”, siis seesama “puuviljaseaduse § 47 lõikes 3” oleks hüperlink vajalikule sättele? Eriti hea veel, kui sätte tekst avaneks hovertekstina lihtsalt selle peale, kui hiirt seal kohal hoida.

Laulud meil aitavad

november 24, 2018

Kuidas ma tajun: mu mustal kassil on selline haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Juba kaks nädalat. See haigus kulgeb edasi nii, et ühel hetkel jääb temast järele ainult luukere ja siis mitte sedagi (tõtt-öelda jõudis ta parajaks luukereks jääda juba siis, kui veel hingaski, nii et selle prognoosi jaoks pole erilisi selgeltnägijavõimeid vaja). On selline haigus, esineb päris sagedasti.

“See on primitiivses mõtlemises vist päris levinud ettekujutus,” ütles A. lahkelt.

Viimasel õhtul sain otsustamiseks abi tollest Leithiani stsenaariumist (millest ma viimatigi – ja mille tutvustust ma nüüd ka lingin, aga sealt edasi klikite omal vastutusel, see on massiivne jurakas): kus Lúthien kirjeldab (teises ilmas – väga suur osa sellest tekstist toimub teises ilmas – hauatagune salongikomöödia/poliitdraama/teraapiaseep), et oleks küll suutnud Bereni tehniliselt nii üles putitada, et too hinges püsiks, aga pärast libahundi käest mitu korda nätsutada saamist ei oleks see enam õige elu olnud. Tuli minna lasta.

And I thought — perhaps I could repair what’s broken, I could certainly try, though it would be harder than anything anyone has ever Worked — perhaps I could force his body to stop destroying itself, draw enough power from the Forest to make his wounds mend and the bones grow properly again — with or without Mom’s help — perhaps I could simply take what I needed from Doriath, with their permission or not, and fix him again —

[her voice and face are hard as iron; her hearers look at her with combined awe and dismay]

Perhaps — there was no real perhaps about it, I don’t know.

[Finrod tries to say something, but can’t manage it; she stares into the distance, and the scariness goes out of her tone:]

But I couldn’t.

I couldn’t do that to him. I loved him too much for that. He needed rest, he needed to be free of — of things. It was only for my sake that he was holding on despite the pain and the shock and the poison, I had to let him go.

Paar päeva kurvastatud (ometigi, jah), lugesin, et õuekassid elavad keskmiselt kõigest viis aastat ja see tõstis üllatavalt palju tuju: haa, meie kass elas toakassi vanuseks, aga õuekassi eluga – tähendab, ta sai kahe eluea jagu elamusi! Minu kass ei saanud elult petta, kui üldse, siis tema pettis elu! HAA.

Ja mõtlesin veel diipe mõtteid (“Nii juhtub jah vahel,” kommenteeris A.), kuidas just nagu meie keha piirid on ses mõttes udused ja illusoorsevõitu, et meie molekulid vahetuvad nagunii pidevalt välja, on samamoodi ka psüühega: meie osad on kõik, kellega ja millega me elu jooksul kokku puutume; ja kui nemad ära kaovad, kaotame endast tükke; aga ometi pole see põhjus uutest kokkupuudetest hoiduda, kartes, et siis tuleb kunagi endasse selle koha peale auk – augud tulevad nagunii, aga kui lakata maailmaga läbi käimast ja keelata uutel tükkidel külge haakida, tulevad ainult augud. Ma saan elada ainult muutumises, kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi ja bla-bla-bla.

Aga nüüd on veel veidi aega läinud ja mina olen pahuraks muutunud. Mõelda vaid. Ma olen nii tublisti minna lasknud ja lahendanud ja diipe mõtteid mõelnud. Kõik olen õigesti teinud. Aga kassil on ikkagi see kuradi haigus, et ta ei hinga ega liiguta. Mina, eks ole, tahaks kassi kaisus hoida, aga tema, palun väga, tegeleb luukere etappi minekuga. Närvidele käib selline asi!

Uurin elu: higistamisest

september 9, 2018

Lugesin, mida Kitty mh antiperspirantidest kirjutab, ja mind hakkas paar asja huvitama.

Esiteks: kui keegi kasutab vahendeid, mis tõepoolest higistamist takistavad, mitte ei maskeeri, mismoodi ta oma keha siis jahutab?

Sest see ju higistamise kohastumuslik otstarve on. Et me saaks olla palavamas keskkonnas, kui muidu kannataks; või harrastada palavamaid tegevusi, kui muidu jaksaks.

Kallab ise endale vett peale? ma olen seda mõnes eriti palavas olukorras ise teinud, et organismi rasket higistamistööd kergendada, aga siis on riietel nii või teisiti märjad laigud. Õigemini – kogu riie on siis ise üks märg laik, aga ega vahet ei ole, sest kui mul ikka tõsiselt palav hakkab, on kogu mu riie üksainus märg laik ka omaenda organismi jõupingutuse varal.

Ja kui ei kalla, siis kuidas nad selle üle elavad? Ajavahemikus, kui mul on juba palav, aga higistama pole veel hakanud, on mul igatahes tunne: api-ma-suren-kohe-ära. Api-ma-suren-kohe-ära. Silme eest must, süda taob kõrvades, vererõhk on kuhugi keldrisse kolinud. Selle hetkeni, kuni ma järsku veest nõretama hakkan ja loodetavasti on niipalju liikuvat õhku, et seda aurustama hakata ja jahutusmehhanism korralikult töötaks. Pilt tuleb ette tagasi, kõrvus ei kohise, süda hakkab jälle löömise moodi lööma, tekib isegi midagi vererõhulaadset.

Teiseks: ütleme, et kellelgi on tsivilisatsioonilistel põhjusel higilaikude vältimine tähtsam kui seesmise jahutusmehhanismi töö ja ta tajub oma keha piisavalt hästi, et vajadusel väliseid süsteeme kasutada, et sellegipoolest ellu jääda. Ma ei tea, näiteks laseb endale konditsioneerist külma õhku peale või paneb jääkuubikuid krae vahele vms.

Sel juhul: kas ta võõpab kogu keha selle antiperspirandiga üle nagu see ärevushäiretega tütarlaps “Suure paugu teoorias”? sest loogiline oleks, et kui keha ei saa oma jahutust ühest kohast tööle, üritab ta seda teisest kohast. Mitte et ma sellest väga teaks, sest kui minu organism arvab, et on vaja jahutada, siis kukub ta nagunii igavesti suurest pinnast vett välja pritsima – leebemal, argisel, istuva eluviisiga juhul kogu näost, peast, turjast ja rinnaesisest. Raskemal juhul kogu torsost, veel raskemal juhul üle terve keha. Piisava palavuse juures võiks mind soolveepurskkaevuna tööle panna. Suvel tantsutundides nägin ma konkreetselt, kuidas suured tilgad minu pea küljest maha kukkusid; isegi jahedamas kliimas on mul pärast tantsimist _terve_ pluus märg, mitte üks-kaks kohta.

Või on viisakatel inimestel mingid kohad, kus riietel tohivad märjad laigud olla, ja mingid teised, kus ei tohi?