Ropud naljad ropendamata, ropendamine roppude naljadeta

Kaks tänaõhtust filmi, millest ma ühte tegelikult ei näinud, illustreerisid hästi minu ideed, et ropud sõnad ei pruugi tähendada rumalat või labast autorit ja et roppu ja nõmedat nalja saab teha ka ilma asjakohase leksikata. Film, mida ma vaatasin, oli Waiting… ja film, mida ma ei vaadanud (ja õigesti tegin), Deuce Bigalow: Male Gigolo (ja üldse, mis asi on isane gigolo? kas keegi on kunagi näinud emast?). Tähendab, tegelikult oli nii, et ma hakkasin vaatama Waitingut, aga Kanal 2 alustab filme, nagu ta alustab, nii et ma pidin ära nägema kümme viimast minutit isast gigolot.

Arvake nüüd siis ära, kumb film oli kumb. Õige, “Isasest gigolost” (hea küll, selle viimasest kümnest minutist) ei kuulnud ma ühtegi roppu sõna (äärepealt oleksin kirjutanud “rumalat sõna”, aga taipasin, milline närune vale see oleks), aga kus sai see-eest nalja! Mees, kes on presenteeritud keskärase välimusega positiivse jobukangelasena, räägib vinguva ninahäälega – NALI! Hea välimusega gigolo kõnnib suurte tisside vastu – NALI! Suured tissid käsivad tal püksid maha võtta – NALI! Ja nii edasi ja nii edasi, lihtsalt hämmastav, kui palju nalja kümne minuti sisse ära mahub. Peab kaaluma, omal kombel oleks see kunagi võib-olla isegi päris lõbus vaatamine à la Ed Wood, eriti kui piisava koguse alkoholiga kaasa aidata.

“Waiting..” suutis jälle juba esimeses kümnes minutis sama palju roppsõnu sisaldada, nagu “Isane gigolo” oma viimases kümnes lolle nalju, aga imede ime, huumor ei tulnudki sellest, kui keegi fakk ütles, vaid situatsioonidest ja karakteritest, aga kuna situatsioonid tulenesid karakteritest, siis loevad ikkagi need viimased. Tugitalad seega samad, mis Dickensil, lihtsalt ajad on muutunud ja kellel vaja, kasutab religioosse kurjavandumise asemel seksileksikat. Tõele au andes kõik tegelased ei ropendanud ka, see käis ikka nagu päris elus, et mõni rohkem, mõni vähem ja mõni üldse mitte.
Mina olin karakterite erinevusest ja koloriitsusest juba nii pöördes, et poleks muud tähelegi pannud, aga A. juhtis mu tähelepanu veel sellele, et nad on üksteisega nii kadestusväärselt ausad, nagu mingis ideaalmaailmas, kus ei saa ühtegi piinlikku olukorda tekkida, sest kõik on nagunii juba teada. Ainus piinlike olukordade mees oli loll mänedžer, aga tema piinlikud olukorrad johtusid samuti tema karakterist, mitte ülikeerulistest stsenaariumi põimitud intriigidest, mida mõni režissöör just nende piinlikkuste tekitamiseks punub. Mänedžer oli seal ka ainus ebasümpaatne peategelane (kõigi ülejäänute vigadest ja isiksusehäiretest hoolimata). A. ütles, et tüüpilises kolledžikomöödias on kah alati keegi temataoline, keda siis lahedad, stiilsed ja populaarsed tegelased ilgelt peedivad, aga siin filmis, nagu öeldud, sattus ta lolli olukorda puhtalt omal jõul, teised lasid tal lihtsalt olla nagu loodusõnnetusel. Ja kõigi muude tegelaste liigutavalt siiraste suhete tõttu oli tunne, et ma oleks parema meelega ükskõik kes neist, kas või pissimisraskustega mees, ainult mitte see loll mänedžer.
Pärast filmi rõõmustasin ma, et kui hea filmi ikka saab, kui tegelased on nii realistlikud, nagu päris. A. kahtles, kas realistlik on ikka õige sõna, aga kui ma ütlesin, et okei, kas nüüd kõik just ühes kohas ja korraga, aga kõnni paar korda Zavoodi sisse ja sa saad kõik need tüübid sealt kätte, siis sellega ta vaielda ei saanud. Haa.

Argimälestused 80.-90. aastate vahetusest

Hanrahan küsis argimälestusi ja neid tuli mul kommentaari jaoks ebaviisakalt palju pähe, nii et saavad stiihilises järjekorras siia:
valged sokid mustade mokassiinkingadega paljudel meestel jalas.
Organiseerunud kurjategijaid kutsuti permikateks, väidetavalt pidi üks nende tunnus olema lahtised tossupaelad, mis pidi näitama, et neil pole vaja jala käia (vrd lootosejalakesed).
Kõigi riiete õlad olid patšokkidega.
Pooled mu klassi tüdrukud tegid endale vahvlilokke ja läksid üheksakümnendate tulles tasapisi pikkade keemiliste lokkide peale üle. Üheksakümnendate alguses oli üks tüüpiline tüdrukute koolimood läikivad retuusid, mille peal käis suur lotendav eredavärviline pluus. Ma ise olin siis juba küllalt kunstnik, et käia ebameinstriimilt väga lotendavate sinisekirjude Sangari pükste, isa vana ruudulise jaki, erakordselt kirju T-särgi, ema vana puuni kaabu ja vanaema vanade seitsmekümnendate tossudega. Selle ülbe boheemivälimuse varjus peitis ennast inimene, kes salaja kodus enda värvimisega katsetas, aga kunagi huulepulgaga suule pihta ei saanud. Siiamaani eriti hästi ei saa.

Tavalised inimesed hakkasid esimest korda välismaale saama. Välismaal oli enamasti vaene olla.

Balti jaama ümbruses müüdi kõikvõimalike täidistega vahvleid, üks levinumaid oli šokolaadiga ülevalatud maisipulgatäidis. Ja suhkruvatti oli kah mõnevõrra igapäevasemalt näha kui praegu.
McGuiveri seriaal oli tegija ja üks mu klassiõde võitis klassis populaarsust sellega, et oskas klaveril mäkaiveri tunnusmuusikat mängida.

Koolis esitas õppealajuhataja, kes alles paar aastat tagasi oli karjunud, kui keegi NSVL hümni peale püsti ei tõusnud, härdaid isamaalisi kõnesid.

Ma käisin talongiajal mingit peaaegu magusat kondiitrisaia leiva pähe ostmas, sest leivatalonge ei olnud nii palju, et isu oleks täis saanud, kuigi me vahetasime oma viina-, suhkru- ja suitsutalongid enamjaolt leivatalongideks.
Ja talongid anti tohutu laudlinana, kus igal talongil oli number ja see, mis numbri eest mida saab, muutus pidevalt.
Hakkas saabuma humanitaarabi ja siginesid esimesed tänapäevased kaltsukad. Ma mäletan seda õnne, et nüüd saab riideid osta.
Siginema hakkas eraettevõttest kohvikuid jm söögikohti, see oli kohutavalt põnev ja kõik saiad ja koogid tundusid kohutavalt head.

Ja üldse oli äkitselt hästi palju lubatud, mis enne oli keelatud, ja see kõik oli muidugi väga huvitav, nii et korraga said väga populaarseteks ja progressiivseteks teemadeks missivalimine, MRP, alternatiivravi, kirikuskäimine, porno, isamaalised laulud ja astroloogia.

________________________________________
Vaatasin, et samal teemal on juba mitu aastat tagasi kirjutanud ebalogaalne
ja siin on jälle suurepärased illustreerivad fotod ja
siin moeülevaade.

Keskaja tants?

Keegi on siit keskaja tantsu otsimas käinud, mis meenutas mulle, et ma hakkan septembris jälle ajaloolise tantsu gruppe kokku panema ja trenniaegu leiutama. Linn pidavat nüüd nõudma, et trenn oleks kaks korda nädalas à tund aega. Minugipoolest.
TÄIENDUS: trenni kellaajad jm info on nüüd SIIN.

Mida ma aga pole veel jõudnud välja mõelda, on see, kuidas asja korraldada. Üks idee oli teha lihtsate tantsude rühm ja keeruliste tantsude rühm ja nii algajad kui ka edasijõudnud käigu, kummas ise tahavad, sest elu on näidanud, et osa algajaid ei ole tegelikult tantsimise kui sellise koha pealt eriti algajad ja osa edasijõudnuid tahaks jälle lõpmatuseni lihtsaid tantse teha. Samas on oht, et kahe rühma vahele tekib pendeldamist, mõni leiab, et lihtsas rühmas läheb igavaks, mõnel hakkab keerulisemas liiga raske, aga poole aasta peal võib kahe rühma tase juba päris suur olla, nii et kolimine osutub tülikaks (vähemalt mulle, kes ma pean mõtlema, mida selle erineva tasemega tegelasega pihta hakata).
Teine variant oleks alustada septembris pärisalgajatega, kes ei ole kunagi mitte midagi tantsinud, tegeleda nendega kuu või paar ja siis kutsuda korraga juurde pseudoalgajad (kes on muidu teinud tantsu küll, ainult renessanssi mitte) ja renekakogemusega inimesed. See meeldiks mulle päris hästi, aga neid pärisalgajaid peaks selleks küllalt palju olema, et grupp formaalselt kokku saada.

Paistab, et ega enne, kui huvilised on näole andnud, ei saagi otsustada, mis tasemega või mitu gruppi teha. Aga kui keegi tahab ennast kirja panna, siis minu poolest kas või siin. Arvatavasti tuleb ka Jakobimäe Kultuurikotta ja katoliku kooli reklaami üles, aga ega ma selle peale ei looda, et kõik seal seda registreerumisvõimalust otsimas käivad.

Eriti algajatele julgustuseks klipp sellest, kui lihtsaid tantse selles repertuaaris olemas on. Nagu näete, jõukohased isegi VÄGA alaaealistele.

Kohtumine tundmatuga

Alles see oli, kui ma seda Woody Alleni filmi A.le ümber jutustasin ja tema arvas imelikuks, et seal filmis laseb intellektuaalmees ennast häirida, kui tema noor, ilus, mugavat ja pingevaba koduelu pakkuv sporditibi seltskonnas rumalat juttu räägib.

Täna tuleb tema koju ja räägib: “Ma kohtusin täna jälle Päris Inimesega”
Möh?
Tegemist oli kellegi tuttava tuttavaga, kes oli veendunud, et “Da Vinci kood” paljastab ometi kord, kuidas kõik päriselt on, ja oli seda detailselt kirjeldanud. Ma sain aru, et tegemist oli üldiselt kena inimesega, nii oli A. siis pidanud koduni ootama, kuni ta rahus naerda sai. Ja mina kiskusin muidugi filmijutu jälle välja ja sain päriselu näite najal teda veenda, et professoril võib ikka sellise paarilisega raske olla küll. Eks sa katsu kogu aeg, jalad ristis, naeru alla suruda.

Mõtlesime siis, et tegemist on ju ikkagi kultuurihuvidega inimesega – lahutab meelt raamatute (või vähemalt raamatu) lugemisega ja üritab elu mustreid tabada, selle asemel et näiteks bemmiga mäkdoonaldsi ees rallida. Oleks ta rohkem lugenud ja rohkem haridust saanud, kukuks ka vähem naiivselt välja.

Ja siis mõtlesime, millest sellised ehmatavad klassivahed tekivad. Asi ei ole ainult päritolus – olen küllaga esimese põlve haritlasi näinud. Asi ei pruugi olla isegi hariduses – ma olen kunagi käinud keskhariduseta luuletajaga, kelle arutluskäikudes oli vahel näha treenimatusest tulenevaid lünki, aga ausalt öeldes on võimalik selliste lünkadega terve ülikool läbi käia, ilma et väga hullusti vahele jääks, nii et ta ei torganud tudengite ega kraadiõppurite seltskonnas sellega kuidagi silma. Ja kui mulle tundus, et ma olen sellise lünga peale sattunud, siis võisin temaga südamerahus vaielda, ilma et oleks olnud tunne, et ma löön last. Asi ei ole kaasasündinud võimetes, sest ma tean suhteliselt kõva peaga inimesi, kes on osanud endale päris paksu kultuurikihi peale kasvatada ja teisest küljest, jumal teab, kui palju andekaid lapsi meil õnnetute olude tõttu raisku läheb.

Ega me midagi tarka välja mõelnudki. Naljakas oli, jah, küll, aga kahju ka. Ja alles see oli, kui ma arvasin, et Eesti kihistumine on vanade kultuurmaadega võrreldes praktiliselt olematu (kuigi nendega võrreldes on ta vist köki-möki ikkagi).

Keelegeeniused

Ma olin jõudnud “Scotland Street 44” tõlkega juba suht rahule jääda – noh, et ise valiks siin-seal mõne teise sünonüümi, aga lause jookseb päris kenasti, kui mulle lätsatas näkku “kleitsärk”. Ja natuke hiljem “jahutussuhkur”.
Kuskil lõpuotsas oli ka juttu ruumide suurejoonelisusest, mis moodsaid arhitekte “väldib”. Ma oletan, et seal oli “evades”.

Kas standardiks ei olegi tõlkija, kes tundmatud väljendid järele vaatab ja kui sõnastikust ei leia, guugeldab, kuni saab vähemalt aru, millest juttu on? Loll küsimus nähtavasti.

Hea, et ma selle eest täishinda ei maksnud. Peab endale edaspidiseks kõrva taha panema, et kui ma otsustan mingi raamatu kohe, enne allahindlust ära osta, siis tuleb ta poes ikka põhjalikult läbi kammida.

Argimaagia ronib vägisi sülle

Eile võtsin suu täis, et meile kuluks kana ära, siis tasakaalustaks õunauputust munauputus, nii et vähemalt kooki saaks.
Hoplaa, täna äratas A. mind varahommikul kell üksteist vaimustusekisaga: “Ärka üles, ärka üles, vaata õue, vaata õue! Sa tahtsid kana, eks ole?” Pruun kanakene askeldas rahulolevalt puutumata rohumaadel ringi ja mis tal viga, kanakonkurents puudub, kõik libled söömata ja siblimata ja pabuldamata või mida need kanad rohuga õieti teevadki, igatahes oli tal selline nägu peas, et nii, siia jäämegi. Aga kuna ma kipun pigem va müstika, he-he, kui maagia poole kalduma ja paljalt sõna väega saadud kana omaks ei tahtnud võtta, siis saatsime ta sinnasamma tagasi, kust ta tuli. Tõsi, omanikud väitsid, et sellel kanal olevatki sellised kombed, ja nüüd kus tal tee selge, saab teda võib-olla veel näha. Kui nii, siis võin ma munad veel kana pidamatagi kätte saada.

Jajah. Tookord oma kanajutu ajal täpsustasin küll kohe, et piisaks tuttavast kanast, päris oma pole vaja, aga nähtavasti oli selleks hetkeks tellimuse muutmiseks juba hilja või töötab kosmos kahendsüsteemis, et 1=kana, 0=mittekana. Või siis täidabki soove nii täpselt, et tahtsin tuttavat kana ja näe, kana tuligi tutvust sobitama.

Õhtul jäin aga peldikus (kus need head mõtted ikka tulevad) sellise asja peale mõtlema, et ega ma ikka ei viitsi küll iga kopikat maast üles korjata, ebausk aga näedsa ütleb selle peale, et siis rikkaks ei saa ja jumala õige, polegi saanud.
Mispeale mu abstraktne mõtlemine pani perutama ja jõudis sellise suurejoonelise hüpoteesini, et äkki ei ole edu alus mitte mingite rituaalsete toimingute korrektne sooritamine, vaid maagiline mõtlemine kui niisugune, mille all pean ma silmas tahtmist universumi nuppudele vajutada, et soovitud tulemust saada, ja usku, et see töötab. Ma liigitan siia alla palju rohkem nähtuseid kui lihtne ebausk või keerulisemad paganlused, näiteks ka käsuusundid on minu silmis sama ooper. Haaret laiendades ütleks ma, et seda esindab suurem osa poliitikuid, kui mitte kõik; teadlaste hulgas oleks nagu nii maage kui müstikuid, aga tehnikud kalduvad jälle maagia poole. Andres Ehinil paistab mingi teise loogikaga liigitus olevat, sest tema väitis kuskil intervjuus minu mäletamist mööda, et hea luuletaja on maagilise mõtlemisega, aga see praegu selleks, peaksin tema versiooni pikemalt süvenema, et sellega põhjalikult vaidlema hakata või nõusse jääda (viidake, kui teate, armsad lugejad, ma jälle ei mäleta, kust ma seda lugesin). Las ma praegu liigitan nii, nagu mulle istub.

Ah et miks edu alus? ega mul muid andmeid polegi, kui enda pealt vaadata ja selle järgi saan öelda, et mulle on nupuvajutamine üldiselt vastukarva, ma eelistan vaadata mis tuleb (naljaviluks tehtud psühhotüübitestis oli kõige selgem tulemus see, et ma olen kohaneja, mitte otsustaja, olgu mu mõtlemise-tundmise, intro-ekstravertsuse ja intuitiivsuse-sensoorsuse vahekorraga, kuidas on) ja mul on mõned peaaegu ilmutuslikud õnnekogemused sellest, kui ma EI ole saanud midagi, mis ma omast arust väga tahtsin. Mul on aga kõva kahtlus, et üldlevinud ettekujutus edust ei ole “suur rõõm sellest, kui läks hoopis teisiti”.

Võib küll olla, et edukas olemast takistab mind lihtsalt minu suur laiskus – ma viitsin enamasti nii palju pingutada, et vajalik on hädapärast olemas, – aga teisest otsast vaadates on see ikka sama asi. Ega vedelvorstist ikka korralikku rituaalitäitjat ei saa, isegi kopikat ei viitsi üles korjata, aga see-eest võib unenäos toredaid ilmutusi saada.

———————————————————————————————————————-
PS: huvitav, mida peaks sel juhul tähendama viimane unenägu, kus A. oli kahest hästi suurest kastist hobusaani kokku pannud, kastid olid hirmus lõdva tappühendusega ja ma kartsin, et saan laguneb koost lahti, aga teele me läksime. Ühel kõrvaltänaval tegime väikese peatuse, sest A. teadis, et seal pidi üks pere oma bensiini koerakuuti peitma, et keegi ära ei varastaks. A. aga, kes kõigi koertega hästi läbi saab, oli koeraga tutvust teinud ja käis sealt kogu aeg bensiini võtmas. Mind vaevas unes selle võtmise eetilisus ja pani imestama, et see pere üldse tähele ei pane, kuidas bensiin purgist väheneb, aga kordagi ei tekkinud küsimust, mida peaks hobusaan bensiiniga pihta hakkama.

PS à propos sõnamaagia: samal õhtul vihastasin, et neetud MM-i pärast ei saa kohvikus tangoõhtut pidada, käratasin “kurat võtaks” ja näe, ei saanudki Kanter kulda. Ma olen mõelnud oma maniakaalsest kalduvusest omaenda tähti närida ja üritada võimalikult täpselt väljendada seda, mis ma öelda tahan, ja et peaks sellega võib-olla midagi ette võtma, aga mine hullu tea, äkki närin ma neid veel asja pärast.

Kellele ma meeldin

Veider asi: oma lüheldase blogijakarjääri jooksul olen olnud kõigest tosina inimese blogirullis ja nendest on umbes poolte kajamid nüüd luku taga, päris ära hävitatud või varjusurmas.
Ma väga loodaks, et see ei jätku, sest nemad meeldivad mulle ka. Mine tea, miks ma just sellise seltskonnaga klapin, kellega on oht, et nad ühel hetkel ukse lukku panevad. Ja hea veel, kui kõigest lukku, vähemalt saab siis võtit küsida, aga kui tuba lihtsalt maha jäetakse või maha lammutatakse, mis siis teha?

Kogu see jutt hakkab muidugi häirivalt meenutama neid eriti diipe kohti “My Blueberry Nights” filmist. Just neid diipe uste igaveseks lukustamise ja võtmete alleshoidumise kohti, mis oleks filmi minu jaoks peaaegu suutnud ära rikkuda. Huvitav, kas kellelgi on veel samasugused tunded? A. arvas, et need kohad olidki piinlikuna mõeldud, sest tolle Jude Law kohvikupidajaga juhtuski igasuguseid piinlikke asju, nagu siis, kui ta valesse kõrtsi valele Elizabethile helistas. Aga mul oli kuri kahtlus, et diip võtmejutt ei olnud mõeldud piinliku kohana, vaid pidigi olema diip jutt, mis ütleb inimsuhete kohta midagi enneolematult tarka. Ja vat selline asi on tõepoolest piinlik, palju hulllem kui süütud arusaamatused.

Peaks siis oma tubadejutu tasakaalustamiseks välja minema ja kedagi kellegagi segi ajama, on vähemalt naljakas.

Ikka töörõõmud. Lingikogule täiendust

Täna oli üks tore tööpäev. Kõigepealt tuli mul mul juba enne, kui hommikukohvi joodud, ehk siis juba enne kolme tööisu peale ja sai ühe pisitöö tehtud nagu niuhti. Aga tegelikult ei ole see oluline, eriti tore oli hoopis see, et töö käigus komistasin sellisele blogile, mis on muuhulgas saanud Amadeuse nimelise hea maitse ja oivalisuse auhinna. Mulle meeldib, et veebi peal laseb ringi blogiauhind, mida jagatakse parimatele XVIII sajandi teemalistele blogidele. Saate aru, parimatele. Iga XVIII sajandi kallakuga blogikönn seda juba ei saa. Ja samuti oli mul hea meel näha, et paljud need blogijad on ameeriklased. Siiamaani oli mulle jäänud mulje, et nende taaskehastamismängud on kahtlaselt keskaja ja renessansi poole kreenis (SCA, eks ole), aga nüüd tuleb välja, et mõni neist viitsib hoopis Iseseisvussõja aegse arsti päevaraamatut pidada ja usinalt igasuguseid asjakohaseid kaarte ja kirju produtseerida. Mis on sellel maal ju palju juurekam meelelahutus.

Teine lõbus asi oli see, kui ma hakkasin uurima, mis pagana juurikat Soncino linnakeses süüakse ja tuli välja, et mingi sigur, üsna kibe, järelikult väga tervislik, kusjuures osava koka käes isegi maitsvaks prepareeritav, aga iga teine kommentaator pidas vajalikuks mainida, kuidas see peeretama paneb. Ja oh seda õnneemotikonide tulva ja itsitamist, mida see mõte kaasa tõi. Teadagi, on huumorit, mis ei aegu. Küllap oleks ka XVIII sajandi arst seda hinnata osanud.

Tagatipuks viis hargnevate teede aed mu selle postituse kirjutamise ajal “Black Dossier” jalustrabava kommentaariumini, kust läheb veel palju toredaid linke edasi, näiteks Golliwogi ja Flemingi-Bondi misogüünia analüüsimise juurde. Igavesti kasulik asi, ise nokkisin omal ajal välja ilmsed allusioonid, nagu “1984” ja Bondi-lood, aga midagi ei ole teha, Briti seikluskirjanduse vihjed oleks minu seljas nagu hane seljas vesi voolanud. Mis tuletas mulle meelde, et kui keegi tahaks mulle laenata neid League’i osi, mis jäävad kahe esimese ja “Black Dossier”‘ vahele, siis ma võtaks need rõõmuga vastu, sest ma tegelikult üldse ei arva, et mul peaks kõik maailma koomiksid endal olemas olema, aga vahel ei ole neid lihtsalt võimalik lugeda, kui endale ei hangi. Ma kasutaks igatahes heameelega ka kõiki muid võimalusi.

Sisu, mõtted, riimid, sõnad, kõik on ilusad ja väga kenad.

Karta küll on, et kõik või enamik minu lugejatest loeb Plasma-Jacki nagunii, aga kui äkki mõni ikkagi ei loe ja igatseb Gavriila järele…