Kuidas ma poes käin vol. n+x: taktitult (ja äparduse tõttu)

Äpardus tuli küllap ületöötamisest. Avastasin vahetult enne töö ärasaatmist – viimasel minutil loomulikult – , et õigus jah, mulle tuli selleks kuupäevaks üks teine töö vahele ja sellega, mille ma nii hoolega valmis tegin, oleks veel nädal aega nokitseda olnud.

Vaheletulnud töö läks minu käest ära – nähtavasti kellelegi ülioperatiivsele – ja mul tekkis selle tulemusel üle ei tea kui tüki aja nii-öelda vabu päevi (tähendab, päevi, mil ma teen ainul tantsutrenni ja tõlgin ajaloolist teksti), muidu ei oleks ma poodi sattunudki.

Aga taktitus oli vaat selline. Tustisin mööda rinnahoidjaid, sest mullust saati olen ma selle koha pealt natuke kasvanud, kirusin endamisi, et D-korvist suuremaid ikka naljalt ei müüda, ja siis kuulen, et üks teine ostja kaebab müüjale sama asja – et õiget suurust kunagi ei ole.

Sekkusin empaatiliselt vestlusse: “jah, eks ole, D-korvist suuremaid üldse ei leia.”

Teine ostja turtsatas jahmunult naerda ja kulges oma teed, mina mõtlen, et küllap ta arvab, et sellistest asjadest räägitakse ainult müüja, mitte mingi võõraga.

Hakkasin ise müüjaga arutama, kust neid suuremaid leida ja et kui imelik, et neid nii vähe on, sest D ei ole ju miski suur suurus, et sellest saadik numbrid ära lõppema peaks, ma olen ju täiesti keskmine. Et paraja leidmisega on hullumaja, väiksemale rinnale tehakse palju rohkem mudeleid. Mispeale müüja vastu: ei tea midagi, vastupidi on ka raske, näe, eelmine just proovis kõiki selga ja isegi kõige väiksemad olid liiga suured.

Säh sulle empaatiat, kui mõistus ei tööta. Vist on veel vabu päevi vaja.

Otsin abi, kallid vehklejad. PS: vabamüürlased ka

Ei, mitte selleks, et keegi minu au kaitsmiseks duellile läheks. Palju proosalisem põhjus: ma tahan sõnu teada. Ma tahaks teada, kas “Kodanlasest aadlimehe” tõlkes kasutatud “kvindid”, “kvardid” ja “tertsid” on päriselt eesti vehklemisterminoloogias olemas; kas coup de temps figureerib tsitaatväljendina ja kui ei, siis mismoodi selle kohta eesti keeli öeldakse. Vt siin prantsuse vehklemissõnastikus antud seletust; ja sellest prantsuse-inglise sõnastikust. Seal tekstis, kus ta mul on, tapetakse sellega inimene. Sisuliselt on tegemist sellega, et vastase ebaõnnestunud rünnak kasutatakse ise ründamiseks ära – ja see vastutorge jõuab rutem pärale kui tolle õnnetu vastase torge. “Ennetav vastulöök” tekitab ilmselt liiga valesid assotsiatsioone.

Samamoodi: kas coup de quarte dans les armes on eesti keeli kuidagi ümber sõnastatud või kasutatakse südamerahuga prantsuse terminit? Siin on ilusad illustreerivad gravüürid koos prantsuskeelse seletusega.

PS: üks asi veel. Kui keegi peaks teadma, kuidas on Eesti vabamüürlastel kombeks nimetada seda liiget, kes liikmekandidaati teistele esitleb, siis võiks samuti öelda. Sõna-sõnaline tähendus on “katusepanija” või “katusetegija”.

Leonardo imepill

Kuulasin sensatsioonilisest jamast lõõgastumiseks sensatsioonilist pilli. Artikkel koos muusikaklipiga on siin; lisan igaks juhuks vaid paar märkust: “klaveri ja tšello ristsugutis” on muidugi puhas jama, mõlemani oli Leonardo ajal veel liiga mitu sajandit oodata, et keegi nende peal tõuaretust oleks tahtnud tegema hakata; samuti ei näe pill välja nagu “baby grand piano” (möh?), vaid nagu suure pedaaliga klavessiin. Tehnilise kirjelduse põhjal tunduki ta olevat kõige enam klavessiini ristand rataslüüraga, mille rattaid aetakse ringi pedaali, mitte vändaga. Ja teeb peaaegu gamba häält.

Mõtlesin algul veidi õelalt, et näh, laisa inimese gamba – ei ole vaja noote pillikaelal võtta, need on ilusasti klaviatuurina kõrvuti laotud. Pärast pikemat kuulamist tundus, et veel parem kirjeldus oleks “poogenorel”. Helipildi põhjal.

Muljed? Esmamulje oli, et klassitsistliku ludistamise elegantse klassitsismi jaoks kõlas väga kenasti – ja see mulje jäi pärast samade lugude teises esituses ülekuulamist Boccherini puhul püsima. Aga näiteks Abeli puhul pidin ma möönma, et päris gambaga on ikka palju rohkem nüansse (vrd kasvõi sellega või veel õrnema versiooniga) ja hinge. Mulle tundus, et klahvpilli eelis – sellega saab kiireid noote kergemini võtta (parandage mind, klaviristid, kui ma midagi valesti ütlesin) – muutub siin miinuseks, sest kui on võimalik kiiresti mängida, tekib selleks ka kiusatus. Aga muusika ei ole see ala, kus tingimata võidaks see, kes esimesena lõpetab.

Marais’ puhul ei olnud selles, et gambaga on rohkem hinge, algusest peale kahtlust, milles on süüdi ka see, et Savalli versioon jookseb mul liigagi sageli peas – ja kui see jookseb peas, siis selline versioon tundub paratamatult… mehaaniline. Võib-olla jälle kergusest tulevate kiusatuste häda.

Igatahes tore, et ta selle pilli valmis ehitas; kangesti tahaks kuulda, kuidas sellega päris Leonardo-aegset muusikat mängitakse. Tolleaegne orelile kirjutatud muusika sobiks vast päris hästi, seal ongi ludistamist vaja. Võta või see Paumanni lugu. Või Francisco de la Torre ludistamislugu (olgu Hespérioni versioon ka), millega me alatasa oma muusikuid piiname ja mida nemad peavad mängima, tuul kohmetanud sõrmedele või veel hullem, flöödi otsast sisse puhumas.

Suhtlemisanomaaliad

Täna öösel ühelt ürituselt teisele kammides sattusin äraarvamata hulgal tundmatute inimestega rääkima – enamasti olekus, kus ma juba teist tundi lahkusin, mantel seljas, kott õlal, müts peas, saabas otsapidi ukse vahel.

Miskipärast käis jutt mõõdutundetult palju minust ja minu tegemistest, ilma et ma oleks seda teemat ise kellelegi ette lükanud. Õigupoolest tiksus mul kuklas kogu aeg tunne, et ma ei taha olla see tüütu inimene, kes ainult endast räägib – aga mis mul üle jäi, kui teine muudkui küsis ja küsis ja küsis, nii et mul ei jäänud suure vastamise vahelt jaksu juttu mujale ajada. Ja kuidas sa vastamata jätad, kui teine ausalt küsib – ja muudkui küsib ja küsib, vaevalt jõuan suure vastamise vahele korraks kopsud õhku täis tõmmata, kui juba on uus küsimus letis.

Ja neid oli mitu! mitmes eri kohas, osa sellised, kes ei olnud isegi tuttava tuttavad.

Praegu meenus lisaks ennist kuklastiksunud murele – “kuidas ma küll nii palju endast räägin” – et mõnes vestluses kukkusin ma teisele inimesele soovitusi jagama, näiteks mis toidust ta taimetoitlasena rauda võiks saada. Ma võiks teha kokkuvõtte, et öö otsa rikkusin ma jämedalt üht hea suhtlemise reeglit teise otsa, suhtlesin nii valesti kui vähegi võimalik – aga sellest hoolimata nägid suhtluspartnerid kuidagi entusiastlikud välja ja suurem osa suurest reeglirikkumisest tuli nende initsiatiivil.

Mida paganat ma nüüd sellest järeldama peaks?

Üks seletus tegelikult pakub ennast: ma olin tulnud otse esinemast, tähendab, silmatorkavalt riides ja pesukarumeik näos. Ja need suhtlejad olid kõik meesterahvad. Võib-olla sobib läikivas kirjus riides ja pesukarumeigiga naisterahva suust ükskõik mis jutt, peaasi, et midagi tuleb, hoiab piinliku vaikuse ära ja annab ettekäände suhtlusolekus olla.

Ma ei ole lihtsalt harjunud endast mõtlema stiilis “kuna mul on rinnad, on minu jutt automaatselt huvitav”.

Kujundistumine

Alles ma kirusin, et mõtlen lamedat kalambuuri ja ei pane isegi tähele, et oi, kalambuur tuli.

Eile võtsin ette sellise vaevanõudva protseduuri nagu peapesu – mitte et ma peaks vett kaevult või allikalt kandma, aga kuidas ma jätan vihmaveega pesemata, kui seda veel on; esimene etapp: hankida vihmavesi; selleks tuleb tünni juurde kaasa haarata veekühveldamise riist.

Paar sammu enne vihmaveetünni avastasin, et olen sõna otseses mõttes sõelaga vett kandma läinud.

Põhjus ja tagajärv

Tahtsin just hooplema hakata, et leidsin ideaalse töörütmi: vaatan peatüki jagu teksti üle ja siis kuulan õige stiili, fiilingu ja üleüldise hea enesetunde hoidmiseks stseenikese “Figaro pulma” “Sevilla habemeajajat” (ütle nüüd viperust, küllap sellest, et ma mõtlesin vaatamise ajal alatasa järje peale ja sellele, kui palju järje teadmine libretisti või Rossinit mõjutas – näiteks kas krahv Almaviva truu armastuse jutt ikka on irooniliselt mõeldud, mida ta Beaumarchais “Habemeajajas” ei pruukinud veel olla, aga Rossinil ja Sterbinil ei saanud ju kuidagi teadmata olla, mis edasi saab) – ja et üldse oh, kuidas mul küll nii hea elu on, et mul on tööks muudkui huvitavad ja lõbusad asjad – mille kõige üks põhjus oli muidugi õnnis magamatuseufooria – kui ajasin mahlaklaasi töölauale ümber.

Mille üks põhjus oli samuti õnnis magamatuseufooria ja see, et ma üritasin klaviatuuriklõbistamist ühitada oma hommik-õhtusöögiga (see on see söögikord, mis tuleb millalgi õhtupimeduses pärast paaritunnist eluvajalikku uinakut, millele eelnes lõunasöök).

Aga pole halba ilma heata, nüüd on mul töölaualt tolm võetud. Või vähemalt sellelt poolelt, kuhu mahl ümber läks.

Tasakaal

Indigoaalane kirjutas postituse sellest, kuidas mõni kasutab teeseldud võimetust selleks, et teised töö tema eest ära teeks – mitu asja jäi sealt jutust minus kaasa kõlama, eriti see tung olla tubli (ja kripeldav ning tõenäoliselt vale tunne, et no teised saavad küll niimoodi teiste abil elatud, aga mina ei saa seda endale ju lubada, ei saa endale lubada siiski, kui enam päriselt hakkama ei saa – ja siis tuleb hambad ristis tigedalt punnitada ja olla kade kogu ülejäänud maailma peale, kellel on lubatud abi küsida). Aga sellest olen ma nagunii juba varem kirjutanud (püsilugejatel pole mõtet sinna vaadatagi, see on enam kui aastatagune lugu, mida ma olen nagunii juba mitu korda uuesti linkinud).

Eniveis. Loen seda Indigoaalase postitust ja mõtlen, et meenutab midagi, mida ma just lugesin, kangesti meenutab, aga mida ometi? Ja siis lõi lambi põlema: kiskusin täna vahepeal A. käest psühholoogiatellise ära ja lugesin diagonaalis; ja kõne peatükis oli muidugi juttu kuulsast papagoi Alexist.

Muuhulgas oli seal juttu sellest, et kord tõi Alex ühe kaaslasega juhtumisi näite sellest, et head keelevõimed ei ole tingimata ainult kasulikud. Puuris oli Alex, veel üks rääkiv papagoi ja paar papagoid, kes ei osanud rääkida. Mingi keti otsa, nende haardeulatusest välja, oli riputatud mandlinõu. Alex ja teine rääkiv papagoi nõudsid mitu korda “palun pähkleid,” ja kui ei saanud, jäid õrrele mossitama. Kõnevõimetud papagoid õngitsesid mandlid keti abil endale kätte. St osavusel oma probleeme kõnevõime abil lahendada oli negatiivne tagajärg: nad ei kasutanud enam nii palju muid võimeid.

Ja nüüd ei saa ma üle tundest, et see Indigoaalase postitus on peaaegu sama jutt ju. Kindlasti vale tunne, sest vähemalt mu enda abiküsimistahtmatus käib komplektis kalduvusega kõigele loogilis-verbaalselt läheneda, ka siis, kui muud lähenemised oleks kiiremad.

Šoti tants

Kasutan seekord ise oma blogi reklaampinnana.

Sain nimelt info sellise ürituse kohta.

Eesti Šoti Kultuuriselts kaalub võimalust kutsuda Šotimaalt litsentseeritud
tantsuõpetaja novembrikuu viimaseks nädalavahetuseks (30.nov – 1.dets,
laup- pühap), kes õpetaks Tallinnas šoti seltskonnatantsu (SCD ehk Scottish
Country Dance).Veidi lisainfot selle tantsustiili kohta siin:
http://www.kultuuriselts.ee/ta_scd.html

video: http://www.youtube.com/watch?v=LW9o22-H7Eg
ja http://www.scottish-country-dancing-dictionary.com/scottish-dancing-youtube-videos.html

Kahepäevase seminari hind oleks 17 eur.

Ole hea, anna šoti kultuuriseltsi fb lehel https://www.facebook.com/events/1408951586003770/?ref=5

Lisan ise, et paistab, et neil on huviliste teadasaamisega päris kiire, mulle öeldi, et täna ööseks oleks vaja teada, kas saavad 21 inimest täis (ja seda on vaja, et hinda mitte kõrgemaks kruvida).

Parandasin just katkise lingi ära (hommikuse peaga otse e-mailist kleepisin, ei pannud tähele, et rida on otse lingi keskelt ära murdunud).

Väsimus vist

Aga muidu – see on ju väsimus, eks, kui ma kirjutan omateada lööktrellist, muudkui lööktrellist, aga pärast teksti üle vaadates leian sealt uudissõna “tikkpuur”, paljalt sellepärast, et üks tekst varem oli tikksaag?

Või kui peldikus on lamp läbi, siis ma mõtlen täiesti siiralt, et siin ei näe mitte sittagi, ja alles tuppa jõudes tuleb pähe, et milline kehv kalambuur?

A. on umbes samasugune – ütlesin talle, et U. tuleb meie poole, tuleb oma nokkloomaga võtit tagasi küsima.

Mispeale A. küsib siira rõõmuga: “Oi, U.-l on nokkloom?”

Pidin talle pettumuse valmistama, aga ise mõtlesin: tõepoolest, kui armas kujutluspilt, kudas U. kõnnib meie juurde, nokkloom nööri otsas.

Reklaamiklubi: õlu

Olin eile n.ö komandeeringus; sellises imelikus olukorras teevad inimesed ikka imelikke asju, ma vaatasin näiteks televiisorit. Mitte et ma muidu telekriminulli vms mõnusat üldse ei vaataks, aga viimasel ajal on tekkinud harjumus vaadata neid tagantjärgi ja reklaamidest üle kerides.

Nii. Nüüd sain siis teada, mismoodi inimestele asju müüakse või õigemini ei müüda. Sest Saku orika reklaami peamine idee paistis olevat “Naised, ärge ostke!” (tegemist oli selle klipiga, kus orikat joov naine naistesaunast minema pekstakse, sest see ei saa küll mingi õige naine olla.)

Juba iseenesest kummaline reklaami-idee – pool potentsiaalset tarbijaskonda eemale peletada – on veel veidram, kui ma mõtlen selle õllemargi maitse peale. Tõepoolest, mina, naine, teda eriti ei armasta, järelikult on mind eemale peletatud kõigest millestki, mida ma nagunii ei ostaks, aga ma ei armasta ka neid õlusid, mida tibiõludena turundatakse, ja umbes samadel põhjustel: nii igasugused aisid ja laidid kui ka orikas, kirssidest ja vaarikatest rääkimata, on minu jaoks liiga vähe õlle maitsega, tahaks midagi mõrumat ja humalasemat (Saku omadest meeldib mulle näiteks Saku Hele). Ja ka tuttavate pealt vaadates on tundunud, et orikat ostavad need, kes tahavad õllelt peamiselt seda, et “miski ei häiriks”, st mida väiksem maitse, seda parem.

Tähendab, juhul, kui müügistatistika peaks näitama, et tibiõlled tõepoolest paljudele naistele peale lähevad, siis tasuks proovida samale tarbijasegmendile ka orikat maha müüa (“kerge ja õrn nagu sina”). Ja vastupidi, kui peaks selguma, et tibiõlled tegelikult tibidele peale ei lähe (aga keegi neid siiski ostab, sest vaevalt neid muidu tootmises hoitaks), siis oleks loogiline rõhuda ka nende õlude isasuse peale, et mehed, kes enne ei teadnudki, et sellise disainiga pudelist midagi suupärast saab, edaspidi teaks, et hea magus.