Keegi ei mõista mind

Einoh, palun väga, kui ma kirjutan mingist spämmist, näiteks testitegemisest või mis ma meikimisest arvan, tuleb lugejaid ja kommentaare ridamisi; aga kirjutan mina põhjaliku postituse päriselt huvitavatest asjadest ja lisan lõppu põneva mõistatuse, siis proovib ainult üks inimene lahendada. Ma mõtlesin laheda mängu välja, miks inimesed mängima ei tule?

Üksi, kalk maailm, saatus on minu osa, ma ütlen, juba lapsest saadik. Mina mõtlesin näiteks välja tsirkusemängu, kus ma lasen mänguloomadel ümberpööratud pange põhja peal esineda ja sõbrannad mängivad orkestrina võilillepilli (ma ise ei osanud, tehnilised oskused on juba ammu mu nõrk külg olnud); loomad olid valmis, sõbrannad olid pillidega valmis – loomad sisenesid, aga kas orkester hakkas õigel ajal mängima? võite isegi arvata.

Või kui ma läksin poodi leiva järele ja mõtlesin, et küsiks õige kaneeli ka, sest järsku on (kõik need, kes nõuka aega mäletavad, naeravad nüüd selle koha peal), ja müüja ütles muidugi, et ei ole, ja mina vastasin vaimukalt “Eks ta ole üks otsata aru unistus,” kas siis müüja muigas hindavalt ja vastas sõbraliku naljaga?

Üks pettumuste jada see elu on.

Kui te sellised olete, siis ma hakkan popiks ja noortepäraseks ja teen veel videopostituse. Näiteks bransle gay‘st ja võib-olla isegi courante’ist.

Sest ega te ometi öelda ei taha, et ma peaks hoopis tuludeklaratsiooni tegema.

—————————————————————————–
PS: tegingi tuludeklaratsiooni ära. Mul on siis iga kord nii pidulik tunne. Samamoodi siis, kui ma oktoobri hakul oma sotsiaalmaksu juurdemakse ära teen – näe, armas Eesti riik, ka mina annan oma solidaarse panuse.

Aga oma tulude ja kulude ülevaatamisest on kasu ka või kuidas nüüd võtta. Avastasin, et suvel on üks klient mulle maksmata jätnud, sellise mõõdukas suurusjärgus arve, ja mul jäi täitsa märkamata. Hästi elame, seltsimehed, kui iga väikese arve laekumist/laekumatust tähelegi ei pane! Eks ta oli sellisel ajal ka, kui va arveid tuli ridamisi sisse ja see oli neist üks väiksemaid, nähtavasti vaatasin tookord diagonaalis, et “ahah, kontol on piisavalt” ega hakanud rohkem süvenema, kiire oli nagunii ka.

“Kuidas nüüd võtta” on selle mõttega, et kas praegu ikka on kõige parem aeg tasumata arveid sisse nõudma hakata…

Tundeline öö ja kunstiline kisa

Eile oli nii vaikne öö, et metsateel tundus lausa taktitu jalutada, kruusakrobin kajas kõrvulukustavalt ja ma hiilisin mööda rohtunud teepervi. Konnad tegid eriefekte – üks imiteeris kruusaaugust kostvat ATVd (krr-rr-rrrRRRRrrr), teine kauguses uniselt haukuvat koera (uah…. uah…. uah….). Ainult päris tiigi ligi kükitades sai aru, et hääled tulevad siitsamast.

Selline on mu kohmakas katse juhatada sisse Clément Janequini sensuaalset öölaulu:

NB: õigel lool klikkimiseks peab kõigepealt postituse avama (pealkirjal klikkima noh), sest blogi üldlehelt lähenedes näitab WordPress miskipärast hoopis teise postituse lugu.

Noot ka. See on praegu mu lemmik-karaoke – üritan sopranile teisi hääli kaasa laulda, esialgu tuleb see kõige paremini välja mõm-mõm-mõm sõnadega, aga küllap kunagi jõuan ka päris tekstini.

Komistasin sellele laulule kogemata ja sain ahaa-elamuse: ennäe, Janequin ei olegi teinud ainult sädelevat onomatopöad! Miskipärast pakuvad muusika-antoloogiad tüüpiliselt just neid efektilugusid, mis tüütavad mind aga jube kiiresti ära – esimesel korral tundub väga äge, aga hiljem tuleb juba tunne, et jah, oskad küll ilusti eriefekte, aga tahaks nüüd natuke midagi hingele ka. Et oleks selge, millest ma räägin, vt näiteks tema “Lindude laulu” – pika otsimise peale leidsin ühe esituse, mida ma suudan kuulata – või “Lahingut”. Mul on selliste trikkidega sarnased tunded nagu EV-l literatuurse maalikunstiga.

Läks aega palju või vähe, mina hakkasin ikkagi mõtlema ühele efektilaulule, nimelt tuli tahtmine panna ühte postitusse kõrvuti tema Pariisi tänavakisa laul ja Steve Reichi “City Life”. Ma ei hakka Reichi “Linnaelu” esitust siia niisama kleepima, vaid lingin parem loomisest tehtud dokumentaali: esimene; teine; kolmas; neljas ja viies osa – kui on näha, kuidas seda tehti, on minu arust põnevam (ärge laske end heidutada mõne klipi alguses olevast prantsuskeelsest jutust – see läheb üle, Steve Reich räägib ise inglise keeles).

Aga Janequini kisalaulu otsides avastasin, et Dominique Visse ja Ensemble Clément Janequin (kellel oli “Les Cris de Paris” kunagi üks esimesi plaate – tookord puhtalt renessansslauludest ja suurem osa plaadi lugusid olid tegelikult muul teemal) on kümmekond aastat tagasi tänavakisalugude albumi “L’Écrit de Cri” teinud (vt Gramophone’i arvustust), alustades 16. sajandist ja lõpetades nüüdismuusikaga. Harmonia Mundi on juutuubile ka lahkelt selle ülesriputamiseks litsentsi andnud (kahjuks pole seal videote juures heliloojat märgitud, aga Harmonia Mundi enda lehel on).

See on küll väga prantsusekeskne album, teiste rahvaste tänavateemad pole üldse löögile pääsenud, aga eks nad pidid oma haaret kuidagi piirama.

Lisan ise klassitsismiajast ühe mitte-just-väga-klassitsistliku loo, Boccherini “Madridi tänavate öömuusika”: ka see oli minu jaoks omal ajal ahaa-elamus, sest ma olin Boccherinit sinnani selliseks tapeedi-tilulilu-heliloojaks pidanud (võtke neid rumalaid eelarvamusi kui hoiatust, et siit liiga asjatundlikku juttu otsida ei maksa – ma olen kõigest laia haardega diletant, nagu ma kordamast ei väsi). Neid “Madridi tänavaid” ei saa igatahes küll tapeediks kuulata, liiga intensiivne.

***

Ent pöördudes tagasi prantsuse tänavamüra poole: kui ma tolle “L’Écrit du cri” avastasin, tuli välja, et seda Janequini lugu, mis mul meeles mõlkus, seal ikkagi ei ole. Oli küll kisalaul (mille nooti saab IMSLP-st alla laadida), aga mitte see, mis mul kummitas. Kaevasin natuke ja avastasin piinlikkusega, et mu kummitus ei olegi Janequini oma, vaid tunduvalt vanem, korralik kõrgkeskaegne motett “On parole – A Paris – Frese nouvele” (nooti saab eri ümberkirjutustes CPDList alla laadida), kus alumine hääl ketrab tänavakaupleja kombel “värsked maasikad, head mooruspuumarjad” ja ülemised hääled kiidavad eri moel linnaelu.

Lingin siia Clemencic Consordi esituse, sest siin tulevad hääled kenasti üksteise järel sisse, nii et jõuab ülesehitust jälgida.

Aga see lugu toob mu tagasi prantsuse meloodika teema juurde, mille üle ma viimasel ajal aina mõtlen.

Kaheksa aastat tagasi imestasin ma siinsamas, kuidas küll prantslastel ja itaallastel asjad nii vastassuunas käisid – et itaallastel olid magusad meloodiad keskajal, mil prantslased möllasid mitmehäälsusega, aga renessansis olid asjad täpselt vastupidi – Itaalia lood on parajad akordipeksmise lood ja prantslastel on eelkõige mõjuv meloodia.

Aga kui ma nüüd seda motetti, eriti alumist ketramisehäält kuulasin-lugesin, siis tulid mul hoopis teised mõtted pähe: kuidas seegi on üks neid prantsuse lugusid, kus vabalt voolav, loomulikku kõnet meenutav meloodia on tähtsam kui regulaarne biit.

Tänapäeva noodis jaguneb lugu küll kenasti kolmelöögilisteks taktideks (ja see on ka kasulik, kui tahta sinna teisi hääli otsa ehitada); aga kuulake juutuubiklipi alguses alumist häält või proovige ise laulda. Kui keegi just rütmi juurde ei toksi, siis ei ole tajutav rõhk regulaarselt “takti alguses” (õigemini ei ole alumise häälega piirdudes siin üldse regulaarse pikkusega takte) – lause esimeses pooles (“Frese nouvelle”) on rõhk küll kõige esimesel silbil, aga teises (“muere france”) on tänu pikale noodile kõige rõhukam france’i esisilp – tähendab, just see koht, kuhu loomulik lauserõhk käibki. Muere, mis jääks regulaarsetesse taktidesse raiudes rõhulisse positsiooni, mõjub hoopis eellöökidena.

See pani mind nende mitmehäälsusele hoopis teise pilguga vaatama. Ma teadsin ennegi, et moteti-mitmehäälsuses põimitakse mitu meloodiat kokku, mitte ei ehitata akorde üles, aga miskipärast polnud taibanud, et see kaotab mu vana postituse vastuvooluprobleemidest ühe ära: ma ei peaks Prantsuse laululugu kirjeldama nii, nagu nad oleks uusajal minetanud huvi muusika vertikaalse mõõtme vastu, mis neil keskajal veel oli, vaid pigem oli isegi nende keskaegne polüfoonia põnevatest meloodiatest kokku pandud. Mitu horisontaalliini puntras koos, nad on kogu aeg meloodiates mõelnud!

***

Hüppame nüüd jälle keskajast varauusaega. Mul on viimasel ajal nimelt siginenud huvi Prantsuse vara- ja keskbaroki tantsu vastu, seega olen ka selle aja lauluvara rohkem turkinud. Ja mille otsa ma seal komistan: jälle imeilusad meloodiad, millel on küll oma rütm, mis mõjub väga loomulikult, aga ei ole üldse regulaarne.

Üks mu lemmik, mida ma kaalusin enne eriolukorda ühte oma lavastusse võtta, on Guédroni peaaegu vabarütmiline “Puisque les ans”:

Niiviisi vaadates paistab ainult loomulik, et kui Veneetsia ooperis olid tegevus ja laul justkui kaks ise asja, siis Prantsuse lüürilises tragöödias oli laulmine normaalne jutustamisvahend ja osa dialoogist.

Ühtlasi pani see mind tõsiselt mõtlema, kas ma suudan renessansist või barokist meenutada ühtki ostinato-teemat, mis oleks Prantsuse päritolu. Tuleb küll meelde prantslaste lugusid, kus nad ostinato‘t kasutavad, aga need põhinevad Portugali folia‘l, Hispaania pasacalle‘l või chacona‘l, Itaalia passamezzo‘l… Puha välismaa tantsud.

Mis ei tähenda, et prantslastel endal kodumaist tantsumuusikat ei olnuks, oli-oli; aga võib, ma toon näite ühe lihtsa nüri noortetantsu muusikast:

Siinkohal tahaksin lasta teil, armsad lugejad, kuulata ja pakkuda, kuidas te seda rütmi tajute ja millist lööki rõhuliseks peate. Selles lihtsas tantsus on põhisammuks 4 järjestikust hüpet (jalalt jalale – vasak-parem-vasak-parem, ühtlase vahega) ja seejärel takti lõpus paus (järgmises takti algul jälle 4 hüpet ja nii edasi, ma ütlesin ju, et nüri noortetants). Kuuelöögilises rütmis (hop-hop-hop-hop-paus-paus). Kuhu teie arvates esimene hüpe peaks sattuma ja kas te üldse tajute seda muusikat 6-löögilisena või hoopis suhteliselt aeglase 3-löögilisena (alternatiivina: kolmetaktilisena, igas taktis kaks lööki)? Ootan huviga vastuseid kommentaaridesse; sammuajastuse seisukohti võib sõnastada näiteks titi-taa vormis.

Et oleks lihtsam sellest kuuesest meetrumist aru saada, panen ühe lihtsama muusikanäidise võrdluseks kõrvale.

Kui keegi tahab kohe ise noodile pilku heita, siis transkriptsiooni ma kahjuks ei leidnud, aga faksiimilet saab alla laadida – ma ise vaatasin viisi leidmiseks sopraniraamatusse, seal oli ta lehel nr 21 verso.

(Ma tõin meelega Phalèse’i näite, sest 1571. aastal, mil tema raamat ilmus, oli see tants sellisel 4(+2) kujul kindlasti olemas (Arbeau kirjeldab seda täiesti käibelolevana 1589. aastal). Praetoriuse “Terpsichore” juba kubiseb imeliku rütmiga – ja kohati hoopis teistes meetrumides kirjagi pandud – bransle gay’dest, aga see oli juba hiline aeg, ka tantsusammud olid siis juba teistsugused.)

Katkestan oma jutuvada ja jään ootama.

Loodetavasti järgneb.

A. pakub kulinaarset nõu. Elu pakub mulle nalja.

Ma küpsetasin, eks ole, mitmesugustest ülejääkidest lahtist pirukat. Täidis tuli minu arust superhea, põhi oleks võinud natuke krõbedam olla.

A. sõi ka, küsisin, kuidas meeldis, tema seletas, et muidu hea, aga herned ei vaimustanud teda kõige rohkem. Ma siis valgustasin talle oma vaatepunkti – et vastupidi, herned on ideaalsed, aga põhi ei ole nii krõbe, kui ma tahaks.

Viis minutit hiljem kahe suupoolega küpsist süües teatas ta, et tal on mulle lahendus olemas. “Võta Digestive-küpsis, pane pirukatükk sinna peale – ja ongi sul krõbe põhi!”

“Sina sööks kõike küpsisega,” ütlesin, mõeldes, kuidas A. pani pashat küpsise peale. “Sinu jaoks on kõik hea, kui küpsist sisse panna.”

“Jah! See on universaalne lahendus, kuidas toidud heaks teha. Jäätise sisse – küpsis! Kohupiimaga – küpsis!”

Supiga läheb võib-olla raskeks, seda pidi ta möönma. Aga kui ma teda veel torkisin, et aga soooooolast toitu, sul on kõik magusad toidud, kas sa soolast toitu sööd ka küpsisega, siis teatas ta, et tegi küpsisega võileiba ja see oli päris hea.

Üheülbaline ei olnud või, küsisin mina.

“Ei, vaata, mul oli pehme röstimata röstsaiaviil. Selle peal või. Selle peal küpsis. Need tekstuurid olid koos väga huvitavad.”

Gastronoom on rääkinud.

***

Käisin laadisin korra academia.edu-st ühe teadusartikli alla ja sestsaadik saadavad nad mulle pidevalt kirju teiste artiklite kohta, mida ma võib-olla lugeda tahaksin või mis mul nende arust pooleli on.

Seekord tuli teade “You visited the paper The Sources of Dance Music for the Ballets de cour before Lully”.

Irvitasin tükk aega. Paras lohe see Lully, ise elas ligi kolm ja pool sajandit enne mind, aga näe, mina jõudsin ikka ette.

*

Oli aeg, mil mind häiris Euroopa Liidu liikumisvabaduste loetelus termin “isikute vaba liikumine”. Et inimese moodi nüüd rääkida ei või, kirjutagu normaalselt “inimeste vaba liikumine”, juriidiliste isikute jaoks on nagunii muud õigused ja vabadused, asutamisvabadus näiteks.

Aga sestpeale, kui ma hakkasin mõtlema, et tõepoolest – miks ma peaks arvama, et isikuteks jäävad igavesti ainult inimesed? tuleb arvestada ka tehisintellektiga; või et mõnd loomaliiki hakatakse isikutena võtma; või kuidas on võimalike külalistega kosmosest? Ärgem olgem kitsarinnalised! – on mul seda väljendit nähes hoopis teine tunne. Toksin sisse “i-s-i-k-u-t-e” ja tunnen uhkust oma avatud meele üle. Kui ahvid, delfiinid, androidid ja tulnukad meile kunagi Nürnbergi teevad ja kohtumõistja pilguga otsa vaatavad, siis mina võin rahuliku südamega vastu vaadata, mina kirjutasin “isik”.

***

Vaatan, et Erik Orgu kirjutab, kuidas patustada ja ikkagi saada hea vorm. No minu arust on elementaarne, tuleb soovitud vormi jaoks õige patt valida lihtsalt. Juurdevõtmiseks on hea õgardlus, soovitavalt koos ahnusega, lahjumiseks soovitan kitsidusepattu, võhmatreeninguks liiderlikkust või miks mitte ka viha (ajad kedagi taga ja karjud vihaselt täiest kõrist, hääletreening veel pealekauba), rühitreeninguks kõrkust, üldiseks motiveeringuks kadedust (valid oma lemmikvormis inimese, keda kadestada ja pjedestaalilt tõugata), lõdvestusharjutusteks laiskust.

Popp isiksusespämm ja natuke loomade elu

Tegin ka seda testi, mida blogituttavad järjest teevad, aga inglise keeles, sest see eesti tõlge oli selline, et mul hakkasid silmad verd jooksma ja süda läks pahaks. Ei suutnud pealkirjastki kaugemale lugedagi (“Tasuta isiksuse test”, ahah). Ma arvan, et sellised “eestikeelsed” tekstid teevad eesti keelele rohkem kahju kui ingliskeelsete tsiteerimine.

Minu tulemus sedapuhku ENFP-A (campaigner, tolles hirmsas eesti versioonis “esivõitleja”):
https://www.16personalities.com/enfp-personality

Ja protsendid on

Mind
This trait determines how we interact with our environment.
61% Extraverted – 39% Introverted

Energy
This trait shows where we direct our mental energy.
76% Intuitive – 24% Observant

Nature
This trait determines how we make decisions and cope with emotions.
35% Thinking – 65% Feeling

Tactics
This trait reflects our approach to work, planning and decision-making.
32% Judging – 68% Prospecting

Identity
This trait underpins all others, showing how confident we are in our abilities and decisions.
53% Assertive – 47% Turbulent

Mulle tundub küll, et see on väheke loll test, sest kirjelduse põhjal tuleb loogik (INTP) palju tuttavam ette – “loogiku tüüpi inimesed kipuvad jagama mõtteid, mis ei ole päris lõpuni välja arendatud, kasutades teisi oma ideete ja teooriate tagasipõrgatamiseks, vaieldes pigem iseenda kui tegelike vestluskaaslastega”, kas ei ole täpselt nagu mina? ja kui ma olen selle süsteemi isiksusetüüpide foorumites kolamas käinud, on samuti NT-de foorumites kõige tuttavam tunne.

Tähendab, see ENFP “Charming, independent, energetic and compassionate, the 7% of the population that they comprise can certainly be felt in any crowd” kõlab küll meelitavalt, aga pigem kellegi moodi, kes ma tahaks olla, mitte kes ma olen. Äkki ma valetasin testi tehes kogemata.

Kuigi see “They tend to see life as a big, complex puzzle where everything is connected – but unlike Analyst personality types, who tend to see that puzzle as a series of systemic machinations, Campaigners see it through a prism of emotion, compassion and mysticism, and are always looking for a deeper meaning” tuleb teisalt väga tuttav ette. Ja “Worse still if they find themselves beset by the administrative tasks and routine maintenance that can accompany a leadership position.” kõlab VEEL tuttavamalt. Ju ta üks horoskoop on.

Aga võib-olla on selle T-F segaduse põhjus juba selle süsteemi ülesehituse viga. Mõtlemine ja tundmine-empaatia (T ja F) ei peaks minu arust üldse ühe telje kaks otsa olema. Ma suudan täiesti kujutleda inimest, kellel on nii T kui F graafik püsti nagu kuusk, ja inimest, kes on mõlema peale kehv. Ise pakun, et mul võivadki nii T kui F päris tugevad olla – kui me räägime väärtushinnangutest, sest ma armastan nii loogikat kui ka südamlikkust. Ainult et selle südamlikkuse praktilise rakendamisega on keerulisem lugu, sest ma elan, pea pilvedes nagu hajameelne professor/ogar loomeinimene mullu ja muistegi (seda, et ma olen neil skaaladel selgelt N ja väga vähe S, usun ma küll, isegi praeguse testi skaaladest olen ma sellel kõige selgemalt ühes servas).

No umbes nagu mulle tundub teistsugustes lollides testides, mis lubavad öelda, kui mehelik või naiselik sa oled, et kui me juba arhetüüpidega möllame, mõõtku siis mehelikkust ja naiselikkust mõlemat eraldi, nii et oleks võimalik saada ka tulemusi nagu “kõike ja rohkem” kui ka “sugu, mis sugu?”.

Vaatasin nüüd, mis tuntud tegelased veel minuga sama tüüpi peaks olema ja Michael Scott. No aitäh. Ja no muidugi. “Piinlikud naljad” võiks mu teine nimi olla.

***
Loomade elu: tulin jalutamast koju, kass jooksis õues juurde, et minuga koos tuppa tulla. Vaatasin hajameelselt silmanurgast, et tema koon on imelikult hele, nagu polekski meie kass, mõtlesin, et toas vaatan.

No ja kui ma lõpuks saapad jalast ja mantli seljast sain, nägin, et kass on tähtsalt hiire keset vaipa pannud ja ise luurab teda, et Tomi ja Jerryt mängima hakata. Hiir polnud ka loll, läks kohe minu seljakoti taha peitu ja lasi tükk aega edasi-tagasi – koti tagant peeglilaua aluse kola taha ja sealt tagasi, sedamööda, mis suunast kass parajasti varitses. Kass kurises elavalt, justkui tahaks öelda “kus sa oled, tule nüüd välja”, vahepeal müksis mind peaga.

Ma otsustasin, et isegi kui kassil on loomulik vajadus hiiri püüda ja see on looduse igavene ringkäik jne, siis harrastagu seda ringkäiku parem õues, ja proovisin hiire jooksusuunale pappkarpi ette panna, suu hiire poole. Hiir läks ilusti karpi ja kui ma karbi püsti ajasin, jäi sinna ka pidama, aga karp osutus liiga kõrgeks – et seda peeglilaua alt kätte saada, pidin nii palju kallutama, et hiir hüppas jälle välja.

Lõpuks keerasin ühele rajale tühja supipurgi suu ette ja ta läks purki, mis õnnestus mul ometi kord püsti keerata, nii et hiir sees. Toimetasin ta õue, kõndimise ajal vaatlesin: ruugelaigulise kasuka ja valge kõhuga (valge kõht võiski olla see imelik hele laik, mida ma kassi koonul silmanurgast nägin). Pärast netist uurides tundus, et kaelushiir.

Kassile jäi see purgiaktsioon nii märkamata, et minust ta sinna kurisema ja peeglilaua ümber luurama jäigi.

Kodus, tööl või kuidas keegi: IV osa, salakaubana mitmesegaseid mälestusi

(Eelmine osa on siin, selle juures on ka lingid varasematele.)

See osa kuulub sarja mõnes mõttes sohiga, sest siin saavad sõna inimesed, kes kogemuste jagamise üleskutset peaaegu tähelegi ei pannud, sest nii palju muud huvitavat oli kirjutada – ah mingi kriis oli või, vaata parem, mis lahe artikkel/koomiks/noot!

Mis teeb mu südame soojaks, sest meenutab nii kiiduväärselt Russelli tuttavat filosoofi Branislav Petronijevići, kellele ma korra varem viitasin – keda see maailmasõda huvitab, kui tahaks ruumi punktide arvu välja selgitada.

Ühtlasi meenutab see mulle toredaid mälestusi ajast, mil ma end päriselt palju isoleeritumana tundsin. Olin Budapestis, ära lõigatud nii oma kodusest raamatukogust kui ka tavalisest tutvusringkonnast – tegin leevenduseks endale lausa meiliaadressi, esimese oma elus!, aga vahetasime ka päris kirju. Päriselus nägin peamiselt ainult toakaaslasi; mul oli vähem teha kui kunagi, sest ma olin Tartus olnud aktiivne õppur, aga nüüd oli ametlikke loenguid ainult kord nädalas. Sebisin endale eri õppetoolide tunniplaanidest aineid juurde ja nägin neis loengutes ka toredaid inimesi, aga sellest oli ikka natuke vähe; see oli see periood, mil ma käisin vahel ööklubis tantsimas, et seal võõrastega trügides natukenegi kehakontakti saada.

Igatahes sain ühel hetkel teada, et seal linnas elab paar prantsuse tuttavat (Debreceni suveülikooli ajast) ja neist ühega hakkasin ma regulaarselt veini joomas käima, sellises odavas veinikeldris, kus veini telliti poole liitri või liitri kaupa (enam seal seda veinikeldrit ei ole).

Ta vääriks üldse omaette postitust, sest on nii tore inimene, aga praeguse teema juures on oluline, et ka tema armastab keeli õppida. Ta kasvas juba mitmekeelses keskkonnas üles: hispaania pagulasena Prantsusmaal katalaani külas – kodus rääkis hispaania, küla peal katalaani, koolis prantsuse keelt (ega te ometi ei arvanud, et Prantsusmaa oma ajaloolistele regionaalsetele vähemustelegi omakeelset õpet pakuks?). Siis läks ja õppis inglise filli, see läks igavaks, võttis hoopis ungari keelt ja läks Ungarisse prantsuse keele õpetajaks. Niiviisi ma teda kohtasingi, me käisime Debrecenis samades keeletundides.

Veerev kivi, nagu ta on, oli ta selleks ajaks, kui me Budapestis uuesti kohtusime, jõudnud hakata mõtlema, et õpiks õige veel mõne keele. Võtaks õige eesti või soome keele – selle järgi, kumba riiki kergemini õppima ja tööle pääseb, mõlemat parem ei võta, sest segi võivad minna. Niisiis nägin ma teda uuesti siis, kui ta tegeles eesti keele maitsmisega.

Mina olin tollal hädas oma varakahekümneste armumistega; tema oli jälle keerulises suhtes oma ungarlasest pruudiga ja vist juba otsapidi lahkugi minemas.

Igatahes – ja see jätkab ka Ritsiku kommentaariumis alanud “Kuidas läheb?”-teemat – algasid meie veinijoomised umbes nii:

“Kuidas sul on?”
“Sitasti. Sul?”
“Mul on ka sitasti. Aga vaata, ma lugesin siit, et teil on sellised huvitavad sufiksid…” (näitab raamatut.)

Ja seejärel rääkisime me õnnelikult tund või paar grammatikast.

Nende veinijoomiste ajast on pärit ka see tore lugu, kus ta – Ramos on ta nimi, mis ma siin ikka asesõnadega keerutan – hakkas rääkima, et ta luges midagi ühelt eesti keeleteadlaselt, ma kindlasti tean, hästi kuulus teadlane, Polarist.

“Polarist? elu see pole kuulnud.”
“Ikka hästi, hästi kuulus. Pol Arist. Oota, ma kohe kirjutan.”

Paul Ariste.

***

Igatahes. Kui ma kogemuste kogumise välja hõikasin, ei reageerinud meie kunstnik EV alguses üldse, aga siis helistas umbes nädal aega hiljem; mainis põgusalt, et on segaste külmetushaiguse sümtpomitega kodus karantiinis ja sellepärast natuke mures jah, aga leidnud ühe huvitava inglise maskietenduse kirjelduse ja kas see on seesama, kus ma kunagi Poolas mängimas käisin. Leppisime kokku: tema saadab mulle maskietenduse lingi ja mina talle artikli Hispaania barokktantsude “madalatest” žanridest (sellest, et kui neid tantse kirjeldatakse Hispaania allikates eksootilisena, siis võib see olla lihtsalt omaenda madalkultuuri projitseerimine teistele rahvastele, “üks korralik hispaanlane küll niiviisi ropult ei tantsi”).

Pealekauba saatsin talle lugeda ühe saksakeelse lingi, millest ma ise hästi aru ei saanud, ja küsisin, kas see on õukonnaballett, mispeale tema vastas

Saksakeelne on jah õukonnaballett, kirjeldus tagantjärele ja on kirjas, mis rolli keegi õukondlane mängis. Selle tegelaste loetelu võiks naljapärast välja kirjutada, igatahes esinevad seal kolm preisi voorust (Preußische Tugenden) nagu Redlichkeit (see on ausus ja veel midagi), Auväärsus ja Püsivus (tegelikult “Lojaalsus Muredes Ja Raskustes”, mulle tulevad “heade ennete” motikamehed meelde 🙂 ) ja hiljem Veenus, graatsiad ja kolm väikest armastusjumalat jne jne.

ning arutas, et

Huvitav, mis eesmärgiga neid kirjeldusi välja anti. Kas olid nagu tänapäeval ürituste fotokroonika, sellised asjad, mille juures mälestusi heietada ja muljeid vahetada või. Ainult ilma piltideta.

Ma oskasin seepeale peale kirjutada ainult seda, et ka Negri on oma raamatusse lavastuse kirjelduse pannud:

Kui Negri seal ise üks lavastaja oli, siis oli see tema jaoks vbla nagu portfoolio osa. Ja namedropping on muidugi CVs kasulik.

EV tegi seejärel Saksa õukonnaballeti tegelaste kohta detektiivitööd:

[P]äris huvitav materjal tundub uurida. Et kes keda mängis, väärikamaid tegelasi paistavad olevat mänginud väärikamad õukondlased ja suvalisemaid paažid ja kammerjunkrud ja lihtsalt perekonnanimega antud tegelased. Täitsa mitu inimest mängib kolme-nelja rolli. Sisenemine on tantsuga ja tekstidel on vahetantsud mõnikord ja mõnikord laulud. Kirjeldused on väga üldsõnalised.

ja kirus:

Pagana Saksa vürstisuguvõsakesed, kes panevad igas harus lastele samu nimesid. See ballett on kolmas, lõpuosa palju mastaapsemast asjast, mis oli pulmapidustuste meelelahutus, ühtlasi sisaldades õpetlikke mõtteid, täpselt nagu varasemad Firenze intermeediumid – sellele eelnes kaks vist puht-sõnalist näidendit.

/…/

Need, kes abiellusid 1669. aastal, olid … Saksi-Gotha-Altenburgi hertsog Friedrich I ja Saksi-Weissenfelsi Magdalena Sibylla ja neil oli kari lapsi. Muuhulgas esivanemad sellele Coburgi suguvõsale, kust on tulnud Briti valitsejad Victoria ja Albert.

Selline pealkiri balletil: “Üksmeel tugevdab abielu: ehk / Kordaläinud abielu ballett: pühendatud kõrgest soost ühteheitnutele hiilgavaimale printsile ja isandale Friedrichile, Saksi hertsogile [järgneb loend, milliste maade ja linnade isand ta on] ja hiilgavaimale printsessile ja preilile Magdalena Sibyllale, Saksi hertsoginnale [järgneb sarnane loetelu nagu ta abikaasa puhul] mis on kõrgest soost perekondade tavalise kombe kohaselt kõige suurema pidulikkusega [hochfeierlich] ette kantud 14. talvekuu päeval 1669. aastal kõrgeaulises Magdeburgi residentslinnas Halles”.

Pealekauba saatis ta lingi huvitavale magistritööle Firenze karnevalilaulust, ühesõnaga, meil läks lappama nagu tavaliselt.

Ja alles 7. aprillil, kui ma trupilistis uuesti küsisin, kas keegi tahab midagi lisada, tuli ka EV-l meelde, et õigus jah, mingid kogemused, ja ta kirjutas (lisan ise selguse huvides, et ta elab töö ajal kahe linna vahet):

Ma siis ka vastan midagi. Teatrimaja läks karmilt kinni ja esimesel nädalal ei olnud veel selge, millised on otsused töö kohta, kas tulevad puhkused jm. Lugesin iga päev meili, et otsustega kursis olla, ja tegelesin kokkulepete muutmisega ning näituste graafiku ümberkorraldamisega, sest see oli ainuke, mida sai distantsilt teha.

Kodus olemisest oli nii palju kasu, et ma sain suhelda oma tütrega, kellel on lõpetamine ja sellega seoses palju segadust. Niivõrd-kuivõrd olen abiks olnud.

Aga et mul on alates Viljandisse tööle minemisest jäänud tohutult tegevusi ripakile, siis mõnega nendest olen küll otsad kokku tõmmanud. Hea seegi.

Ning lisas paar päeva hiljem:

[M]a pean vist täiendama oma juttu sellega, et mul tööl oli enne katkestust ridamisi selliseid tulekahjude kustutamisi ja olulise tähtajaga tegevusi ja vahetevahel oli päris pingeline. Lootsin selle peale, et märtsi teise poolde kavandatud Poola-reis aitab veidi hinge tõmmata, selline aktiivne puhkus, aga ikkagi puhkus. Ja minu jaoks oli niisiis karantiin, kui esialgu tekkinud ebakindlus välja arvata, paras õnnistus – saan tegelda kaunite kunstidega, vanade digitud raamatute uurimisega ja muude kasutute tegevustega, mis pakuvad hingele ometi nii palju. Täitsa vaba inimese tunne juba on tekkinud (tähenduses vaba inimene vs ori).

Tõesti-tõesti – kahe kogemusekirja vahepeal oli ta jõudnud ümber kirjutada paar sekventsinooti hiliskeskaegsest Soome-Jaagu koostatud “Piae Cantionese” nimelisest laulukogumikust ja lisas nende kohta:

Muusikateadlane Timo Mäkinen arvab – ma pole seda artiklit lõpuni tõlkinud, ta viitab mingitele 17. sajandi allikatele, Masku Hemmingile – et nende järgi tantsiti koolides mõõkade, keppide ja pajupuudest tehtud kaartega umbes nii nagu selles videos. See näeb välja sellise asjana, mida oleks lahe kuskil koolis teha, kus on palju samas vanuses inimesi. Nagu näha, Soomes on tehtud ka Piae cantionese muusika järgi.

Selline teistmoodi kriisikirjavahetus niisiis.

***

Siin vahel kommenteerinud Rebane – oh, kuidas ma tahaks, et ta ka ise blogiks! – oli aga kriisi algusest peale mulle meelelahutuslikke linke saatnud nagu tavaliselt – talle võlgnen järeletehtud kunstiteoste galerii, millele ma korra varem juba linkisin – ja kirunud halbu tõlkeid, mida tema toimetama peab (või isegi kui ei pea, toimetab kasvõi mõttes, sest see on tema loomus).

Kui ta oma kriisikogemustest soostus kirjutama, oli see selline (tema idiosünkraatilises kirjapildis, mida ta kasutab siis, kui parajasti ei keeletoimeta):

minu elu pole mitte kuidagi mitte ühtegi kanti muutunud
ainultet enne oli pühapäeviti natuke piinlik preestrit kurvastada ja missale mitte minna, nüüd on rahulik.
proffesioonaalne prokrastineerija

vt ka: wuhani koomiks, küsimused inimestele; otaku vastus: mis karantiin?

ja lisas paar tundi hiljem:

p.s. oh, ainult see, et j. mälumäng jäi ära, see oli kord kuus jaanuarist mingi aprillini vist. jaanuaris oli, pärast jäi ära.
mistõttu mul on vist mitu kuud pea pesemata sest kui ei pea välja
minema ja pead kasutama siis mistarvis.

jaüldse et enne oli kohustus vahel sotsialiseeruda ja nt linnas käia,
enam pole.

maütlen, pidu sotsiofoobide tänavas – kui väga igav hakkab võib ju
helistada.

Kui ta mulle tolle Wuhani koomiksi linki otsis, komistas ta paraku nõmeda USA uudise peale sellest, et haiglates kärbitakse seal meedikute palku, sest koroonapatsiendid on nähtavasti vähemkasumlikud kui need muud, kes nüüd on ajutiselt kõrvale jäänud. Nagu Rebane märkis, “väga harva kui mul miski usa uudise peale suu enam lahti viitsib vajuda aga…”. Äriloogika rõõmud.

Aga et millegi lõbusamaga lõpetada: kui üks meie ühine tuttav, kellele ma loodan siin samuti varsti sõna anda, kurtis, et tal tuli autoritaarsete režiimide tõhususes pettuda – selle asemel, et nahkhiirte müüki keelata, keelas Hiina hoopis loomaturgude pildistamise – saatis Rebane, kuuldes märksõna “autoritaarne”, seepeale Vene hümni ragtime-variandi. Mis, mööngem, kõlab niiviisi hoopis sümpaatsemalt.

(Kanada ja Saksa omad on ka, aga eks selline kaver on ikka seda naljakam, mida tuttavam hümn on.)

Ning veidi hiljem saatis ta Vene taieste mimikeerimise galerii.

***

Võimlemisõpetaja ei saatnud üldse oma kogemusi, vaid hoopis kolm ülikooli kliinikumi võimelmisvideot:

Harjutusprogramm eakatele inimestele kestab 12 minutit ning selle eesmärk on aktiveerida südameveresoonkonda ja olulisemaid lihasgruppe.
Harjutusprogramm kontoritöötajatele on koostatud eesmärgiga aktiveerida lihasgruppe, mis on sundasendi tõttu pidevas pinges või alaaktiveeritud. Programmi kestus on 8 minutit.
Harjutusprogramm kehaliselt aktiivsetele inimestele on kolmest pikim, 20-minutiline treeningvideo, mille eesmärk on aktiveerida südameveresoonkonda ja olulisemaid lihasgruppe.

Ja keeleteadlane K saatis – ise Facebookis olematagi! – kunstiteoste järeletegemise FB-galerii

***

Mul on ikka toredad sõbrad, vaatan ma.
Tervitan neid burgundia hiliskeskaja tantsumuusikaga.

Miks mulle mu töö meeldib

Sest ma saan selle käigus targemaks.

Komistasin sellise termini otsa nagu “contrat de louage de services”, otse tõlkides “teenuste rentimise leping”. Eur-lexi dokumentides oli osa selle tõlkinud “renditööks” (seal oli see ka nii möödaminnes, pikas töölepingute loetelus), mis mind millegipärast kahtlema pani: mul oli käsil tekst, millest tundus, et juttu on ikka üsna tavalisest tööst, lihtsalt tähtajalise lepinguga.

Asusin guugeldama ja selle käigus hakkas üha enam tunduma, et see on prantsuskeelsetes riikides lihtsalt “töölepingu” sünonüüm. Aga ma tahtsin päris kindel olla, lugesin muudkui edasi kõiksugu juura-artikleid läbi ja sain kõigepealt teada, et kuigi õigusteadlased kirtsutavad selle peale valdavalt nina, sest termin ei vasta (enam) hästi sisule, pruugitakse seda “teenuste rentimist” Belgia õiguses kaht sorti töö – tööliste töö on travail, valgekrae töö on emploi – katusterminina.

Mind hakkas see ninakirtsutamine huvitama – et mis sisulised arengud seal siis toimunud on – ja sain järgmiseks teada, et see rentimise mõiste on pärit Rooma ajast, mil orjapidaja võis oma orja kellelegi välja rentida nagu vara ikka. Ühiskonnas oli olemas aga ka selline väike ja haruldane rühm nagu vabad inimesed, kellel oli vaja enda ülalpidamiseks tööd teha; kuna orjade rentimise institutsioon oli juba olemas, hakati seda õigussuhet kutsuma “töö väljarentimiseks” (locatio operarum). Ja just see töösuhte vorm kandus edasi keskaja Euroopasse, kuigi see oli igasuguste gildi- ja tsunftisuhete kõrval esialgu marginaalne, kuni uusaja tööstusrevolutsiooni ajal ise laiutama kukkus. Loen siit põnevast paksust kogumikust “Le contrat de travail dans le droit des pays membres de la C.E.C.A” (ESTÜ eri riikide raportite põhjal kokku pandud), et Napoleoni-aegses õiguses võeti see kontseptsioon suure hurraaga kasutusele, kui töösuhtes taheti näha kahe vaba ja võrdse indiviidi kauplemist, aga ühtlasi saadi aru, et töö ei ole päris selline väärtus nagu kott jahu, seda ei saa töötaja enda isikust lahutada – seepärast oli oluline rääkida rentimisest, mitte müügist.

20. sajandi alguses hakkas aga tekkima hääli, kelle arust oli tööst rentimisegi mõistetes rääkimine liiga asjastav: “ei ole olemas tööd, vaid töötavad inimesed; töötades ei pane palgaline mängu mitte oma vara, vaid oma isiku (le travail n’existe pas, il y a des hommes qui travaillent» /…/; par le travail, le salarié n’engage pas son patrimoine, mais sa personne” (ibid, lk 19). Eriti olevat seal kogumikus “töölepingust” rääkimise peale rõhunud itaallaste raportid: et töötaja jaksu rentimisest rääkimine on nonsenss, “rentija” ei saa seda kuidagi töötajale tagasi anda; rentimisest oleks mõtet rääkida ainult siis, kui juttu oleks töötaja kehast, mitte tema energiast, järelikult on töö rentimise jutul orjanduse paha lehk juures.

Niisiis kajastab tööst uutmoodi sõnadega rääkimine tegelikult (palju varasemat) nihet mõtlemises. Ja seda on nauditav jälgida.

(Juristist lugejad nüüd võib-olla naeravad üleolevalt selle peale, kuidas mina siin… ee, jalgratta olemasolu avastan, aga mul on ikka tore.)

Kodus, tööl või kuidas keegi: III osa

Jätkan sõprade kukil parasiteerimisega (ja viitan igaks juhuks sama sarja esimesele ning teisele osale).

Tänased peategelased on kolm inimest teaduse ja hariduse sfäärist (kelle enda haridustees on kamba peale kokku esindatud nii reaal- kui ka humanitaarteadused), kõigil ka üsna väike laps kodus.

Keeleteadlane K, keda tervitan kultusbändi Lost Kolchoses “Pastori pohmelliga” (bändi kohta vt KesKusist), kirjutas 15. märtsil(kui üks teine sõber oli just välja käinud, et uuel ajal tuleb uues vormis trenni teha – ennäe, kõhutantsu saab juba virtuaalselt võtta):

Minu töö ei jää küll mingil kombel seisma, tekstid ei ole nakkusohtlikud.

Aga eks tüütuks läheb muidugi, kui üldse trenni ei saa. Eks viimases hädas peab selle virtuaalse kõhutantsu võtma. Kui I klassi asendusõpetaja olemisest aega üle jääb. Võtsin raamatukogust reedel ühe liikumisõpetuse metoodika. Teiste ainetega peaks loomulikust intelligentsist toime tulema, aga muusika osas tuleb leppida mahajäämusega…

*

27. märtsil lisas AG, keskastme spetsialist:

Ma ütleks, et esimene nädal kulus kohanemisele ja teisel nädalal leian, et ehkki kodus kipuvad mõtted vajuma kodutöödele, on kodus siiski väga mõnus tööd teha. Sõltub kõik enda usinusest 🙂 Harjumatu on muidugi, et pole enam kellast kellani graafikut (võttes arvesse enda trennid ja laste trennid ka), aga et tööle ja koju jõudmiseks on vaja teha “kaks sammu”, on küll väga tore:) Aga pean tunnistama, et ma ei saa aru, kuidas vlogijad neid videosid teha suudavad, oma lastele [ühe huviringi õpilastele – toim. märkus] tegin kodutööks kahe nädala jaoks 8 videot ja see võttis mul pool päeva!!

ning Ly, õppedisainer:

Mina olen see tüüp, kes eriolukorra tõttu on nagu orav rattas, tööd on oluliselt rohkem kui tavapäraselt, sest ülikool on vaja e-õppele üle viia ja õppejõude telefonitsi/meilitsi juhendada. Töötan küll kodukontoris, aga tööpäevad algavad kl 8 ja lõppevad kuskil südaöö paiku, vahepeal tuleb perele süüa teha, kassile süüa anda ja vahel õnnestub ka 1. klassi lapsele koduõpet teha. Täna pole veel õnnestunud, ja nii mu laps saab vahel Stuudiumisse märkusi, et tal on midagi esitamata või ei ole ennast õues liigutanud. Korteri välisuksele panin paar nädalat tagasi juba ennetavalt sildi, et “Koroona karantiin”, siis ei tule naabrid mind tülitama. Aga tegelikult tahaks hoopis “puhata ja mängida”…

***

Kui ma 7. aprillil küsisin, kas keegi tahab veel midagi öelda, kirjutas K uuesti:

Mina jälle olen erakordselt palju kevadistes metsades kolamas käinud. Peab ju kuidagi sellesse tüütusse rutiini vaheldust saama, nii endal kui koolilapsel. Telefoni või interneti teel suhtleja pole ei mina ega laps. Tartu lähiümbruses on uskumatult toredaid metsi, millest varem aimugi ei olnud. Täna käisime Lätiküla metsas. Muidu suhelnud oleme pisut oma naabritega. Kõige rohkem mu laps naabritüdrukuga, kes on temast aasta vanem, teises klassis. Käivad õues ringi ja arutavad asju või sõidavad ratastega. Selles mõttes see suur õu on ikka issanda õnnistus.

Peale sotsiaalse isoleerituse tunde on jama see, et väga palju ei jää aega selle töö jaoks, mille eest ma palka saan. Karta on, et kunagi hiljem läheb sellevõrra kiiremaks. Aga Ly kombel poole ööni pingutada ma sugugi ei viitsi – pole mul ju ka mingit otsest kaigast kukil.

Lapse õpetaja on sel nädalal küll pisut lihtsamaid ülesandeid andnud, aga igasugust lugemist nõudvate asjade juures ma pean ikkagi juures istuma ja kamandama: ei ole, loe uuesti, mis täht esimene on??? Kas keegi teab veel mõnda last, kes hakkab silpe tagantpoolt ettepoole lugema ja ei pane tähele, kas täht on täppidega või ilma?

Ja eile tassisin arvuti taga töötamise asemel hoopis pool kompostihunnikut teise kohta. Küll pärast ametliku tööaja lõppemist.
Joogatunnid on Zoomi kaudu. Tõsi, meie arvutimees ütles Zoomi kohta, et ärge te seda küll kasutage, kurjad mehikesed imbuvad sealt kaudu
teie kodusesse veevärki, või noh, teate küll…

Aga kajakate vastu panime linnupeletuspalli katusele. Eelmised kaks
kevadet tegid nad meile katusele pesa ja see oli jube tüütu, kui pojad kakerdasid mööda katust ringi ja vana lind pidas õue silmas, et vajadusel poegade kaitseks oma nokk käiku lasta.

Samuti AG:

Mina olen avastanud, kuidas keha pole nõus hommikuti ärkama, sest kellapealt ei pea kuhugi jooksma. No ja see ei aita, et kodus pole koolilaps vaid lasteaialaps – seda meelelahutust on vahel raskemgi leida ja tööaeg on selline… noh….. tükiline, nii et läheb lõpuks tihedaks andmiseks nagu K-lgi. Õnneks on laps tolmuimeja ja pesumoppide sõber ja vähemalt see pakub meelelahutust (ja emmele töörahu). Kuna perega tohib ringi liikuda, siis õues käimegi jalutamas ja ratastel ja saab ka lähiümbruse metsatukki külastada.
Küll olen ma avastanud, et lõuna tegemine võtab kuidagi tohutu aja võrreldes sellega, et kaasa tegi niiehknii kodukontoris töötades enamasti lõuna valmis ja mina võtsin järgmine päev karbiga kaasa – lõuna valmistamine ja söömine on puhas tööaja raiskamine 😀

***

Ja nüüd, kallid kaasautorid, lõpulugu – minu mäletamist mööda olete kõik te kolm vähemalt ühes meistriklassis selle loo järgi koordinatsiooniharjutusi teinud. Mulle meeldib selles esituses, et esindatud on nii metslus kui ka hea barokitehnika – suudan täitsa uskuda, et 18. sajandi prantslase arvates võis õilis metslane niiviisi tantsida: ühtaegu briljantselt ja eksootiliselt.

Maskipostituse jätk

Nägin tüübilist ufoka pilti – teate küll, hall, suure peaga, suurte silmadega – ja mõtlesin kohe: kus see oleks äge mask, millega poes käia!

Kirjeldasin A.-le ja millegipärast oli tunne, et sinna juurde peaks ebainimliku häälega uu-uu-uu tegema. Võib-olla üritasin jäljendada tuntud kosmosepilli teremiini?

Igatahes taipasin kohe järgmiseks, et uu-uu peab tegema hoopis kummitus. Aga võib ju poodi minna ka klassikalises kummitusekostüümis, lina üle pea! Stiilne nakkusepidur!

Läksin otsisin katkise tekikoti, seletasin möödaminnes A.-le: “küllalt suur, ei pea isegi sisse pugema,” panin tekikoti endale pähe, vehkisin kätega ja ulgusin: uu-uu-uu!

“See on väga hirmus,” ütles A. oma flegmaatilisel toonil, “aga mitte sellepärast, et see kuidagi kummitust meenutaks.”

“Et imelik inimene, tekk üle pea?”

“Ja vehib kätega. Võib veel pihta saada.”

“Ja ei näe, kuhu läheb.” Silmaauke oleks vaja!

Seepeale tuli meelde ja ma tutvustasin A.-le luupainajamaski ideed.

“Mõte on selles, et viirus hakkab kartma, jah?”

“Ma mõtlen rohkem nii, et elu kunstipärasemaks muuta. Anda oma esteetiline panus!”

“Aa. Et kui kõik tõmbaks endale koti pähe, siis oleks maailm kohe ilusam paik.”

No kas ma nüüd just nii mõtlesin.

Kodus, tööl või kuidas keegi: II osa ehk kuidas kaugjuhtimise teel pillitunde antakse

Sarja eelmine osa on siin.

Et ma end teiste kirjutajate kukil parasiteerides paremini tunneks ja saaks näo teha, et ka mina siin midagi teen, pakun taustamuusikaks “Chançoneta tedesca”, sest esiteks mulle lihtsalt meeldib selle bändi versioon (nime neil vist ei olegi, selline projektibänd; ansambli juht on Henri Agnel, kes omal ajal mängis Les Ménestriers’s) – mõnusasti vihjavad sellele, et Euroopa keskaja muusika oli Araabia mõjudega – ja mis eriti tähtis, seal koosseisus on poogenpill (kvintoon või mis selle viiekeelelise viiuli nimi nüüd ongi), mis seob loo ka postitusega. Sest tänase loo minategelane mängibki poogenpille.

Leena (viiuliõpetaja) elu läks tihedaks ja huvitavaks, tal oli palju rääkida. 13. märtsil kirjutas ta, et tal tuleb hakata viiulitunde videosilla vahendusel tegema hakata. Oli veel palju uut ja segast:

Kuidas väikestele kaugjuhtimisel pille häälestada ja uusi noote jagada? Kooli sulgemise otsus tuli ajal, mil ma majas ei viibinud, ja suurem osa õppematerjale jäi sinna luku taha. Esmaspäeval lubati korraks maja avada, et õpetajad vajalikud asjad kätte saaksid. Tervet kapitäit noote koju vedada ei saa.

Arvestused, kontserdid ja eksamid tahetakse läbi viia plaanipäraselt ja konverentskõne põhimõttel. Noodid tuleb skaneerida ja lastevanemate meilile saata, aga kui neil puudub printimise võimalus, siis tavapostiga. Noh, see kõik on tülikas, aga vähemalt huvitav. Kole palju aega võtab. Teater läks pausile ja vaba aega justkui rohkem, aga ikka on kogu aeg kiire. Oleks minu teha, siis kuulutaksin praegu välja suvise koolivaheaja ja jätkaksin siis kui olukord normaliseerub.

*

(Vahele veel kuulamiseks: üks teine istampitta – “Tre Fontane” – bändilt nimega Cinco Siglos.)

*

27. aprillil oli Leenal juba kogemusi jagada:

Tundide läbiviimine videosilla abil on vaevarohke ja väheefektiivne, aga samas väga huvitav tegevus. Kõik sõltub digivahendite kvaliteedist, nii minu kui õpilaste poole pealt. Paistab, et mina olen siin teistest paremini varustatud – korralik internetiühendus, mitu seadet ja isegi skänner-printer olemas ja mis nii viga elada. Mõnel õpetajal on kasutada ainult telefon koos mobiilse andmesidega. Haridustehnoloogid saadavad meile järjest uusi rakendusi, üks täiuslikum kui teine, aga kasutada neid ei saa.

Õpilaste kodused võimalused on seinast seina. Ühele lapsele tegid vanemad kodus kohe päris stuudio. Teisel, kes maal elab, pole korralikku internetiühendust ja ema teeb tundide ajal mobiiliga wifit. Kolmandal pole üldse nutitelefoni ja ühte lauaarvutit kasutab terve pere – neli kooliskäivat last ja kaks kodustöötavat vanemat. Neljas elab sama hea kui kõrvalmajas, aga ühendus on nagu kuu pealt.

Kui lapsed mulle ette mängivad, siis katkestada neid ei saa, nad lihtsalt ei kuule. Pilt ja heli on tihti lahus, vahel hakib, aga üldiselt saab aru küll, kuuidas mängitakse.Ühe õpilase mängust on kuulda ainult kriginat, aga noodikõrgused on eristatavad ja mingi kasutegur sellel tunnil on. Ainult et endal on paras piin kuulata 45 minutit järjest kriginat.

Pillide häälestamisega kaugjuhtimisel oleme siiani kuidagi hakkama saanud, aga ühe käigu pidin ikka ette võtma õpilase ukse taha, kuhu pill mulle häälestamiseks välja toodi. Sealsamas kasutasin võimalust talle uued noodid edasi anda.

Noodimaterjal – väga hea teema. Koolijuhid soovitavad saata skaneeritult. Printimise võimalust neil kodudes üldiselt pole (peale selle lapse, kellele ehitati stuudio) ja telefonist seda nooditeksti vaadata ei tule kõne alla, aga eks juhtkond teab paremini. Üleeile leidsin uue võimaluse: vana hea postituvi Peeter Post. Terviseameti sõnul kõige turvalisem viis midagi saata – paberil ei pidavat koroona kaua elama. Tõsi, ümbrikuid ja postmarke mul kodus polnud ja nende hankimiseks pidin külastama postkontorit, aga see ei ole vist keelatud. Ühele lapsele tõin pabernoodi ise kohale ja andsin üle aia vanema kätte.

Lisandunud on palju bürokraatiat. Kool ühines e-keskkonnaga ja seal tuleb iga tunni järel täita suurel hulgal erinevaid väljasid. Lugesin kokku, kui palju see aega võtab – 15-20 minutit ühe tunni kohta. Eile oli päris naljakas juhtum: kandsin õpilasele digipäevikusse koduülesande koos ligilähedase ajaga harjutamiseks. Süsteem ütles, et lapsel on juba selleks päevaks ülesanne – muusikalooõpetaja sisestas juba mitu päeva enne mind ja temal on eesõigus. Võtsin harjutamise aega lühemaks, lõpuks lausa 5 minuti peale, aga süsteem ei jäänud ikka rahule. Paistab, et harjutada ei tohi.

Samas on palju positiivset ka – tunni alguseks ilmuvad ekraanile vanemad või teised pereliikmed, kõik õpilaste lemmikloomad on ära nähtud ja minu kassid vastu näidatud, tellimuse peale esitatakse mulle pillimängu vahele hundirattaid, kukerpalle ja muud huvitavat, milleks pisikeses klassiruumis võimalust pole.

*

(Vahepala: prantslaste esituses inglaste ettekujutus Itaalia moosist. Prantsuse ansambel on Les Witches ja ma armastan seda bändi väga, sest neil on hea komme tantsumuusikat päris tihti lausa tantsitavas tempos ja olekus mängida – üllatavalt haruldane omadus.)

*

7. aprillil lisas Leena (ühtlasti kiites meie truppi selle eest, et me oleme alati virisema hakanud, kui loo ees midagi ette ei mängita, kust tempo teada saaks):

Minul on kriisiolukorras õnnestunud ära õppida heliklippide loomine ja jagamine. Kaugtundides tunneme suurt puudust klaverisaatest. Õpilased võivad teha tohutult rütmivigu ja olla hädas tempo hoidmisega, vahel ei saada muusikast aru, aga kui klaver appi tuleb, saab kõik korda. Zoom võiks koosmänguks justkui sobida, aga see ei ühildu kõikide seadmetega ja õpilaste kodune varustus on nii ja naa.

Hiljuti saime teate, et lõpetajate eksamikavad tuleb esitada videotena ja mängitagu eellindistatud klaverisaatega. Aega anti alla kahe nädala. Tore-tore, kuskohast need lindistused nii ruttu saada, kontsertmeistrid istuvad kodus ja külastada neid ei tohi, pealegi ei taibanud keegi saatenoote koolimajast kaasa võtta. Minul on oma poeg kontsertmeister ja saatenoodid olid esimesed, mis koolimajast lahkudes kaasa haarasin, niisiis otsustasin seda eellindistatud klaverisaate meetodit vähemalt katsetada. Salvestasime diktofoniga ja saime üllatavalt hea kvaliteediga materjali, aga üks viga oli – liiga vaikne ka suure arvuti kõlaritest lastes ja kui sellele peale mängida, siis ei kuule mitte midagi. Kõige võimsama häälega seade minu kodus on telekas. Ühendasin sinna ja nüüd tundus, et klaver on siinsamas, minu toas. Pealekääksutamisega oli mul ebamugavusi, kui selgus, et ka minul pole selle tempo hoidmisega kõik korras, aga teisel-kolmandal katsel sain hakkama. Heliklippe tegime suurel hulgal, nii aeglases kui kiiremas tempos, ette komponeerisime väikesed eelmängud, et saaks koos alustada. Aitäh Notsule ja Saltatriculile, ma poleks ise kunagi selle peale tulnud!

Saatsin klipid oma lõpetajatele ja tagasiside on hea, ainult üks tüdruk kaebas, et ühes palas ei saa kiiruse tõttu jalgu maha. Pole probleemi, tegime aeglasema variandi.

Nüüd olime justkui valmis seda “teenust” teistele pilliõpetajatele pakkuma, aga kõik on minu peale kole vihased. Vahepeal on jõutud otsusele, et õpilased mängigu eksamikava soolona, ilma saateta. Lastel peavad olema võrdsed võimalsed ja nii tuleb ka minu õpilastel mängida üksi. Aga harjutada saavad nad nüüd saatega. Ja minul on jälle midagi uut ja huvitavat.

*

(Lõpetuseks üks Vitali capritio ühe madalama poogenpilli, nimelt gamba häält, mida mängib Erin Headley.)

Järgneb.

Abi algajale läänetuulele

Läänetuul pöördus eelmisel nädalal sellise vingaaliga Tartusse tagasi, et tahtis kõrvad peast viia, eriti kui kõndisin kalarikka Emajõe orus. Teadis küll suunda, kuidas kevadeti käib, puhus Võrtsjärvelt Peipsi poole, aga kas siis selline on üks soojust laotav läänetuule hingus? Kohe näha, et Emajõelinn alles õpib seda Ateena asja, tuuledki on veel algajad, suund on seefiri oma, aga maneerid nagu sirokol. Mine tea muidugi, võib-olla ta oligi enne siroko, aga pidi kriisi tõttu tööd vahetama.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Otsisin algajale seefirile – aga teisedki kuulajad on teretulnud – ühe kevadelaulu Bossinensise frottolakogumikust, mida saab alla laadida siit (I raamat, XIII leht jj), kui keegi tahab kaasa laulda (seal on laulunootidega kirjas ülemine hääl, ülejäänud on itaalia lautotabulatuuris).

Zephyro spira e ‘l bel tempo rimena
Amor promette gaudio a gli animali
L’ampia campagna de bei fiori e piena
Ogni cor si prepara ai dolci strali
Progne scordata de l’antica pena
Verso il nostro orizonte spiega l’ali.
Ognun vive contento i(o) me lamento
Ch’amor m’ha fatto albergo di tormento

Tegin esimesest salmist äärmiselt irdriimilise tõlke – keskendusin peamiselt sellele, et värsimõõt ja stroof oleks õige (üksteistsilbikutest koosnev oktaav) ja ühtlasi oleks seda Tromboncino viisiga võimalik laulda. Kui teile tundub, et sõnastus ei ole alati nii poeetiline kui võiks olla, siis saangi end viisivabandusega kaitsta: kohati tuli sõnapeenus lauldavuse altaril ohverdada. Näiteks oleksin tegelikult tahtnud öelda “Zephyros hingab”, aga laulurütmi oleks kolmandavälteline sõna minu arust kehvasti klappinud.

Zephyros puhub, toob taas kaunid ajad,
ning Amor tõotab loomi rõõmustada.
On tulvil kauneid õisi laiad aasad,
südamed valmis, et õrn nool neid tabaks.
Prokne, kel meelest läinud vanad vaevad,
seab tiibu taeva poole sirutada,
täis õnne kõik – mind trööstida ei lase,
et valule arm minus annab aset.

Salme on tegelikult rohkem; kahesalmilist versiooni saab lugeda siit. Sealtsamast leidsin info, millest ma diletandina poleks muidu kohe aru saanud: et tekst parafraseerib Petrarca sonetti “Zephiro torna, e ’l bel tempo rimena” (siin on see ka tänapäevasemas itaalia keeles lahti kirjutatud):

Zephiro torna, e ‘l bel tempo rimena,
e i fiori et l’erbe, sua dolce famiglia,
et garrir Progne et pianger Philomena,
et primavera candida et vermiglia.

Ridono i prati, e ‘l ciel si rasserena;
Giove s’allegra di mirar sua figlia;
l’aria et l’acqua et la terra è d’amor piena;
ogni animal d’amar si riconsiglia.

Ma per me, lasso, tornano i piú gravi
sospiri, che del cor profondo tragge
quella ch’al ciel se ne portò le chiavi;

et cantar augelletti, et fiorir piagge,
e ‘n belle donne honeste atti soavi
sono un deserto, et fere aspre et selvagge.

Villem Ridala tõlkes (mis ilmus 1923. aastal Loomingus):

Zephyros ilmub ja toob ilma hele
Ja lilled, rohud, hõrna sugu ka
To hüüdja Prokne, nutja Philomele
Ja kevade nii valge, punaka.

Eks väljad naera siis, ilm sätendele,
Jupiter rõõmsat tütart jäljenda,
Õhk, vesi, maa on altid armudele,
Ja iga elaja siis võtab armasta.

Kuid mulle, väsinule, ohkamised
Siis tulevad, mis rinnust kisub see,
Kes taevasse viis võtmed ülesse,

Ja lauljad linnud, aasad õilmelised
Ja naiste ilus ilmed mahedad
On kõrb ja julmad, valjud, valusad.

(Mul on tunne, et see vajaks uustõlget, aga teisest küljest on veel nii palju olulisi tekste, mis on esimestki korda tõlkimata. Kas keegi kurdab, et on vähe teha? Pinude viisi tüvitekste vaja tõlkida!)

See on omakorda inspireeritud Catulluse 46. luuletusest (kopisin selle wikiallikatest, pikkusemärgid pedagoogiliselt peal):

Iam vēr ēgelidōs refert tepōrēs,
iam caelī furor aequinoctiālis
iūcundīs Zephyrī silēscit aurīs.
Linquantur Phrygiī, Catulle, campī
Nīcaeaeque ager ūber aestuōsae:
ad clārās Asiae volēmus urbēs.
Iam mēns praetrepidāns avet vagārī,
iam laetī studiō pedēs vigēscunt.
Ō dulcēs comitum valēte coetūs,
longē quōs simul ā domō profectōs
dīversae variae viae reportant.

August Sanga tõlkes (siit kogumikust):

Külm ju kaob, kevad jälle soojust laotab,
läänetuultegi hingus lehvib kõikjal,
sunnib vaikima õelad talvetormid.
Jäta Früügia väljad nüüd, Catullus,
jäta kuuma Nicaea rikkad nurmed.
Ihkan Aasia kuulsaid, kirkaid linnu.
Mõte mul juba tõttab rännuteele,
käimiskihk juba on mu rõõmsais jalges.
Aeg on lahkuda nüüd, oh armsad sõbrad!
Kõiki meid kodumaalt me tee tõi siia,
sinna nüüd iseteed kõik lähme jälle.

Aga tagasi Petrarca juurde: tema sonetti on viisistanud rohkem kui üks helilooja, näiteks Monteverdi (kes näitab “julmade, valjude, valusate” kohas, et ta ei pelga halvakõlalisi akorde; olgu võrdluseks Marenzio veidi renessanslikult harmoonilisem versioon); ja kui juba Monteverdist juttu tuli, siis sama sonetiga suhestub ilmselt* ka tema teise, ciaccona-bassile seatud Zephyrose-laulu** tekst – Ottavio Rinuccini sonett.

Zefiro torna e di soavi accenti
l’aer fa grato e ‘l piè discioglie a l’onde
e, mormorando tra le verdi fronde,
fa danzar al bel suon su‘l prato i fiori.

Inghirlandato il crin Fillide e Clori
note tempran d’amor care e gioconde;
e da monti e da valli ime e profonde
raddoppian l’armonia gli antri canori.

Sorge più vaga in ciel l’aurora, e’l sole
sparge più luci d’or; più puro argento
fregia di Teti il bel ceruleo manto.

Sol io, per selve abbandonate e sole,
l’ardor di due begli occhi e’l mio tormento,
come vuol mia ventura, hor piango hor canto.

(Vaba tõlge: Zephyros naaseb ja muudab mahedate viisidega õhu meeldivaks; tema jalg päästab valla lained ja sosistades haljais okstes paneb ta kauni muusika järgi lilled aasal tantsima.

Pärjatud kiharatega Phyllis ja Chloris tembivad armsaid ja lõbusaid viise armastusega, ning mägedest ja orgudest, põhjatuist ja sügavaist
kahekordistavad laulvad koopad kooskõla.

Koit tõuseb taeva kaunimana ja päike külvab rohkem kuldseid kiiri; Thetyse ilusat sinist mantlit ehib puhtam hõbe.

Vaid mina metsikuis hüljatud laantes, kahe kauni silma leek on mu piin; ja saatuse tahtmist mööda valan kord pisaraid, kord laulan.)

Noot, et mu lugejad saaks ikka karaoket ka teha.

Ja iseenda jaoks veel üks link I Fagiolini tenorite esitusele , sest see Riali-Jaroussky versioon on ju kena küll, aga mina ei saa nendega kaasa laulda nagu EV, ma olen ikka loomuldasa tenor; ja väga hea helikvaliteediga Arts Florissantsi versioon kasvõi juba sellepärast, et seal jookseb noot lahkelt kohe ekraanil kaasa.

——————————————————————-
* Vt nt Tim Carteri artiklist “Artusi, Monteverdi and the Poetics of Modern Music”, mida saab Researchagate’ist alla laadida; kui keegi tahab ilma allalaadimata kiigata, on samast artiklist üht-teist näha ka Wistreichi Monteverdi-raamatu guugliversioonis.

** Selle teise laulu, ciaccona kohta leidsin ühest ingliskeelsest blogist huvitava analüüsi – mh räägitakse, et Monteverdi parodeerib selles tollast trendikat tekstijärgimise stiili, võimendades helimaalingu absurdini.