Seepiakarva kaadrid

aprill 17, 2011

Avastasin vahepeal telepuldi imelisi omadusi, näiteks et venekeelset pealelugemist saab maha võtta, ja niiviisi nägin mõne filmi ära, mille muidu oleks pealelugemise hirmus vahele jätnud.

(ah et mis eelajalooline monstrum ma olen, kes telekast filme vaatab? ausalt öelda ei tule ma ise kõigi filmide peale, mida võiks vaadata, ja mõni kvaliteetfilmikanal (nt Silver) või isegi kommertskanal (nt Showtime) pakub tänuväärset assortiid.)

Nii olen viimase paari päevaga paremat sorti kommertsi poole pealt ära näinud “Desperado” ja “The Thirteenth Floori“. Nii suurt vaimustust nagu hiljuti “Huck Finni” lugemisest ma sealt ei oodanudki, ikka sellist meelelahutust, mida päris piinlik vaadata ei oleks. Nii ei tule ka jutt sama pikk ja põhjalik kui Huck Finni jutt. Ainult selle koha pealt sarnane, et tahan kirja panna paar tähelepanekut, mida ma ei ole teisi märganud tegevat.

***

“Desperado” siis.
Üks: atmosfäär oli seal nii 19. sajand… nii 19. sajand, tähendab, filmi-üheksateistkümnes mõistagi, ega ma mingit muud ju näinud ei ole. Selline Sergio Leone 19. sajand. Isegi kui inimestel oli paar 1990. aastate hilpu seljas, nägid need kuidagi klassikalise vesterni maiguga välja [milline sünesteetiline lausemonstrum] olid need kuidagi klassikalise vesterni maiguga.

Ja siis kargab kusagilt välja hunnikute viisi läikivaid tuttuusi relvi.

Siis piisab vaid sellest, et ütleme nii viis minutit ühtegi moodsat relva ei näidata, ja juba saan ma kultuurišoki sellest, et keegi räägib traadita telefoniga. 19. sajandil? Aa, olgu, ametlikult pidi see kahekümnenda lõpp olema, õigus jah, kuidas ma võisin küll unustada.

Kaks (spoileritega): kas ma olen ainuke, kes arvab, et filmist voolas osa auru välja, kui Buscemi surma sai, ja teine osa auru siis, kui Danny Trejo tegelane rajalt maha võeti (õieti juba varem, siis, kui sai selgeks, mis asja ta ajab)? Noh, et keset filmi langeb ära nii suurepärane sidekick kui ka Mõistatuslik Mees. Poole filmi pealt ei saa enam Buscemi valelikku kreeka koori kuulata ega vaikiva Navajase olemust mõistatada.

Võib-olla need lükked stsenaariumi kirjutamise staadiumis nii palju tossu välja ei lasknud. Võib-olla on asi Buscemi ja Trejo kaalukuses – nii et nende olemas olles oli pilt veel tasakaalus, aga kui nad ära langesid, siis vajus Banderase all lohku.

Või oli see juba stsenaariumis nii ja sealjuures meelega tehtud, Rodrígueze kurikaval tüng – arvate juba, et need on tähtsad tegelased, nii et vähemalt enne lõppu surma ei saa, aga võta näpust, pole siin keegi nii tähtis. No aga mis sel juhul neist teistestki hoida? Eriti radikaalne oleks ju peategelane poole filmi pealt maha võtta, nii et tuleks välja, et tegelik peategelane on hoopis väike poiss või vaibamüüjast tädi.

Igatahes jäi asi pärast seda igavamaks. Mitte küll igavaks, korralikult tehtud film ikkagi, kas või rütmiga hoiab huvi ekraani küljes. Aga mõelda vaid, kui praeguse lõpupaljastuse asemel oleks lõpupaljastatud hoopis Trejo tegelast. Näiteks: “El Mariachi… ma olen su isa,” ütles vaikiv mees oma elu ainsad sõnad.

***

“Thirteenth Floor”? Esmamulje oli puhtalt “nagu “Matrix”, ainult parem”. Siis tuli meelde, et samal õhtul sai ka “Charlie inglitega” meelt lahutatud ja arutatud, kuidas “Matrixi” võtted on juba nii ära tsiteeritud ja pastišeeritud ja parodeeritud, et üle vaadates tundub ta hirmus vana ja kulunud, mis ei ole aga õiglane hinnang, sest ega see film süüdi ei ole, et kõik teda tsiteerima kukkusid.

Aga hüva, olgu siis “nagu “Matrix”, ainult intelligentsem”. Õigemini, filmi alguses paistis, et nagu “Matrix”, ainult tagurpidi, st täpselt vastupidisest aspektist. Noh ja siis tuli välja, et mitte ainult täpselt vastupidi, vaid ka täpselt samapidi. Ja põhimõtteliselt võib filmi lõpus uskuda, et sedamoodi vastupidi ja samapidi lõpmatuseni välja. Vat sellepärast ongi intelligentsem. Ei olegi ju ühtki head põhjust, miks peaks Platoni koopas istuja oma varjude allikat rohkem usaldama kui varje ennast.

Ilmselt kulub ta vaadates ja aja möödudes ka vähem kui “Matrix”, sest rõhk oli vähem uudsetel efektidel (mis väga ruttu muutuvad vanasteks efektideks). Film kulges kuidagi rahulikumalt, kuigi kasutas vähem aegluupi. Alguse visuaal meenutas tegelikult lausa üht järjekordset retrofilmi (olgu Poirot’ sari või “Foyle’s War” või “Keeluaja kuningas”), kuni selgus, et see on metavisuaal.

Arvatavasti ei saa ta ka kunagi nii populaarseks kui “Matrix” (selle reiting on isegi praegu 8,7 – “TF-il” korralik keskmine 6,8) , selleks on siin liiga palju rääkivaid päid, jälgede ajamist, segaseid identiteete ja liiga vähe uhket paugutamist.

Advertisements

Lugesin eile-täna “Huckleberry Finni” uuesti üle – oli meeles, et see oli hea, aga polnud meeles, kui hea tegelikult – ja nagu sedasorti raamatutega ikka, ilmus ülelugemisel uusi tahke, mida seal enne nagu polekski olnud. Head raamatud paistavad elavat kirjutamisjärgset elu, kuskilt tuleb sinna kahe lugemise vahel uusi asju juurde.

Üks: Huck on peaaegu “jumalik laps” nii, nagu seda mõtleb Claudio Naranjo

(kes jagas kord laste- ja noortekirjanduse kahte lehte selle järgi, kas protagonist on kangelane või jumalik laps. Kangelane tahab igavast kodust minema, kangelastegusid teha, kuulsaks ja rikkaks saada. Jumalikul lapsel pole vaja teha, vaid olla, ta õieti ongi juba kusagilt mujalt, külaline teisest maailmast. Tistou oli tal, kui ma õigesti mäletan, stiilipuhta jumaliku lapse näide: auahnus puudub, määrav omadus on kaastunne. Kangelase näide oli “Kolme raamatu” peategelasest seakarjus; kääbik Bilbo oli vist midagi vahepealset (peab minema raamatukokku ja üle lugema, pole midagi teha). Kangelase käsitlemisel jõudis Naranjo otsaga välja sinnamaale, et tegelikult saavad lugudes ka kangelased neist, kelles juba natuke on jumalikku last kõige kaastundega ja tahtmatusega ahnuse- ja auahnusemängudes kaasa mängida (nagu kääbik ei taha päkapikkude kullamänge mängida ja nagu printsessi ja pool kuningriiki saab ikka see kolmas poeg, kes ei kiirusta oma hobusega edasi, vaid annab sandikesele/võõrale loomale leiba))

aga juttu pidi ju olema Huckist. Ma mäletasin, et Huck on oma ühiskonna kontekstis uskumatult ja nonkonformistlikult hea, aga miskipärast polnud meeles, kuidas ta tõesti ükskõik kellele kaasa tundis: röövlitele-mõrvaritele uppuval jõelaeval; veritasu käigus üksteist maha tapnud peredele; tüdrukutele, keda petised paljaks tahavad riisuda (noh, see on selline meinstriimim kaastunne, aga ega üks jumalik laps kaastunnet paljalt sellepärast ära põlga, et see on meinstriim); ja kohe varsti neile petistele endile. Jimist rääkimata. Ja see kaastunne ei ole üldse ajendatud sellepärast, et ta teaks, et niiviisi on õige ja heale poisile kohane; enamikul juhtudel arvab ta, et see pole üldse heale poisile kohane ja et ta läheb selle eest põrgu, ja on üldse suures hädas, sest südametunnistus jändab ja tal on sõna otseses mõttes paha olla, kui inimesed üksteise vastu julmad on, isegi kui see tabab petiseid, kes teda ja Jimi ära kasutasid.

Seepärast siis mitte päris puhtakujuline jumalik laps; tal puudub see enesestmõistetavus, millega Tistou ja väike prints teavad, et neil ja nende imestamisel sotsiaalsete mängude üle on õigus. Nagu öeldud, Huck on suurem osa ajast veendunud, et tal pole üldse õigus. Ei tea siis jah, miks ta tundub palju käegakatsutavam ja usutavam tegelane, heh.

Teine: seesama “paha olla” – sageli avaldus tema kurbus või kaastunne selles, et tal läks süda pahaks: kui ta näeb veritasuperekondi üksteist tapvat, hakkas tal nii halb, et kukub peaaegu puu otsast alla; kui ta näeb kuningat ja hertsogit tõrvas ja sulgedes, hakkab tal kole paha. Seedeelundkonnas elav südametunnistus ja empaatia, mis teeb temast ühe erakordselt lihaliku jumaliku lapse.

Kolmas, kõrvalisem: see, kuidas inimesed seal surevad. Või noh, enamasti mitte päris raamatutegelikkuses, vaid Hucki valejuttudes, mida ta käigupealt välja mõtleb; aga tema jutte stiilis “kõik pereliikmed peale minu /peale minu ja veel ühe surid ära” jäädakse alati kohe uskuma. No ja kuninga ja hertsogi viimane suurem petuskeem põhineb ju sellel, et kaks kohalikku venda on ära surnud, üks kõige oma perega. Üheksateistkümnenda sajandi olme, kus saab end alati välja keerutada valega, et kõik surid ära.

***

Jälgisin natuke seda ka, mis teised raamatust räägivad. Seda et “n-word” osast väljaannetest välja jäeti, on juba vast kõik kuulnud; sellest on palju ja mõnikord üsna hästi kirjutatud (ja selle üle ka telemeedias ironiseeritud); aga kõige selle juures sattusin korduvalt ka selle arutamise peale, kas raamatu viimased peatükid (kus Jim on juba kinni võetud ja Tom hakkab ogaraid põgenemisplaane korraldama) tuleks üldse lugemata jätta, nagu Hemingway soovitas. Nad on tõesti natuke tüütud (praegu lugedes; lapsena tundusid just need peatükid ägedad ja naljakad ja optimistlikud, sest õnnelik lõpp juba paistis ja ma olin raamatut ometi mitu korda lugenud ja TEADSIN, et kõik lõppeb õnnelikult) ja iseäranis on nad piinlikud. Aga ma ei ole kindel, kas raamat tervikuna nende pärast kaotab.

On arvatud, et Twain tahtis Tom Sawyeri viimastes peatükkides lihtsalt selleks lavale tuua, et raamatut paremini müüa; on ka arvatud, et ta hakkas liiga palju nautima omaenda poisipõlve raamaturomantika kallal ironiseerimist. Aga ükskõik, mida ta tahtis, võib raamatu lõppu võtta samamoodi, nagu kõiki sadu “niggereid”: seda on piinlik ja häiriv lugeda ja see peabki olema piinlik ja häiriv lugeda, sellepärast see mõttekas ongi. Niiviisi võttes on see Tomi mõtlematuse ja hoolimatuse kriitika, nagu mainib Nick Gillespie:

In The Adventures of Tom Sawyer, Twain had invented the American archetype of the prankish, wildly imaginative boy with a taste for adventure. In Huckleberry Finn, Twain reveals in ugly detail the limitations of that adolescent mentality when confronting the reality of American race relations. Caught in his own solipsistic worldview, Tom not only is incapable of understanding Jim’s suffering; he puts the slave in mortal danger to fulfill his own romantic notions of escape and derring-do. In so completely deconstructing his signature creation, Twain not only forces his readers to re-evaluate a national icon, he embodies the American dialectic.

Jumaliku lapse-kangelase dihhotoomia võtmes mõeldes satub Tom siin patoloogilise, parandamatu kangelase rolli: tühja tulemustest, peaasi, et oleks kuulsus, au ja “nagu päriselt”, st nagu raamatutes.

Gillespie jätab lahtiseks, kas Twain seda ka ise mõtles, ja see on minu arust hea lahendus; iseenesest väga huvitava raamatu “Black perspectives on Huckleberry Finn” essees “Satire or evasion” käiakse lausa välja idee (vaadake alates leheküljest 114, ma ei oska korralikumalt linkida), et Twain vastandab teadlikult Tomi ja Hucki ning et kui Huck raamatu lõpus tahab pigem indiaanlaste maa-alale jalga lasta, sest tsiviliseerimisest talle aitab, siis tähendab see loobumist Tomiks muutumisest:

Freedom from slavery, the novel implies, is not freedom from gratuitous cruelty; and racism, like romanticism, is finally just an elaborate justification which the adult counterparts of Tom Sawyer use to facilitate their exploitation and abuse of other human beings. Tom feels guilty, with good reason, for having exploited Jim, but his final gesture of paying Jim off is less an insult to Jim than it is Twain’s commentary on Tom himself. […] Perhaps he finds a forty-dollar token more affordable than an apology. […] Huck, in contrast, is equally rich, but he has apologized to Jim earlier in the novel. And this is the point of Huck’s final remark rejecting the prospect of civilization. To become civilized is not just to become like Aunt Sally. More immediately, it is to become like Tom Sawyer.

Jah, nagu ma ütlesin, ma ise ei julgeks nii kindlalt välja hõigata, et Twain just nii mõtleski. Vast niipalju, et kindlasti on sihilik see, et Huckil on oma valejuttude ja vingerpusside pärast reeglina piinlik ja paha, kuigi neid on enamasti hädaolukorras vaja – ja Tom, vastupidi, on uhke. Karaktereid oskas Twain küll järjekindlalt kirjutada ja sedalaadi vastandus tekib puhtalt nende iseloomujoonte pealt. Aga edasi võis ju lihtsalt juhtuda, et tegelased võtsid juhtimise üle ja välja kukkus natuke sügavam mõte, kui plaanis. Eks Cervantes tahtis ju kah ainult paroodiat kirjutada.

***

Ei jõua ära kiita tugeva kohaelemendiga raamatute harivat mõju: ma kiskusin lugedes muudkui atlast lahti ja uurisin Mississipi jõnkse ja jonkse ja vaatasin, kus need osariigid nüüd õieti ongi. Ainult et atlas on nigel, peaks mõne korralikuma Mississipi kaardi otsima. Nüüd on mul Twaini Mississipi-raamat “Huckleberry Finni” tuules pooleli ja need jõnksud ja jonksud tunduvad veel põnevamad, nüüd, kus ma tean, kui imelikult see jõgi käitub. Osa tema imelikku käitumist on isegi atlases näha, seal, kus mõne osariigi piir teeb äkitselt krõnksu jõest eemale – ilmselt tüdinesid jõeäärsed inimesed ära, et nad võivad jõe tahtsi suvalisel hetkel ühest osariigist teise sattuda ja määrasid piiri jõest sõltumatult kindlaks.

***

Üks norimise küsimus ka: kui Illinois oli “vaba osariik”, siis miks Huck ja Jim pidid jahmerdama Cairo ülesotsimisega, et mööda Ohio jõge üles sõita, kui nad oleks võinud lihtsalt üle jõe minna? Keset jõge nad ju juba olid, orjandusliku Missouri ja Illinoisi vahel. Ma saan aru, et siis ei oleks mööda jõge sõitmise raamatut saanud, aga ikkagi, kas Twainile endale see kuidagi ebaloogiline ei tundunud? Või on see jõgi sealt kohast väga ebamugav ületada, nt vool nii tugev, et viib paadi kaasa (parvest pole mõtet rääkidagi)?

Nõme macho vol. 2

aprill 7, 2011

Taga targemaks.

Panin täna tähele, et eriti meeldiks mulle mälumängus võita neid inimesi, kes mulle närvidele käivad. Jälle – toredatel inimestel on lubatud minust paremini mängida (vt joonistamise kohta sama asja). Õnneks on Eesti mälumängu tipus mitu väga toredat inimest ja need, kes mulle närvidele käivad, ongi sellisel tasemel, et nende võitmist tuleb ikka vahel ette.

See tunne on veel palju kõvem kui viimatine joonistamise värk. Ma kohe kujutan mõnuga ette, kuidas ma MM-il mängija iksile ja mängija igrekile ära teen. Roosa minikleit võiks veel seljas olla, to add insult to injury.

Aga no selleni ma (veel?) ometi ei lasku, et ma mälumängudeks valmistuksin ja olümpiateatmikke pähe hakkaks õppima (kuna ebasümpaadid on ebasümpaatsed, siis usun ma neist õelalt, et nemad õpivad). Ebasümpaatidele pähetegemine kaotaks poole oma võlust, kui ma ei teeks seda enam amatöörina. Roosa minikleidiga amatöörina.