Mis ma tahan ja ei taha

Ma ei taha kunagi
magama minna,
üles tõusta, kui ma juba olen maganud,
arsti juurde minna,
raha teenida.

See-eest tahan ma sageli
magada,
ärkvel olla,
et jalg saaks terveks ja tantsida,
süüa,
lugeda.

Ma tahan õunad ära korjata, rõhuga sõnal “ära”, st perfektiivsusel ja siit see häda tuleb. Kui ma tahaks lihtsalt õunu korjata, oleks nad mul arvatavasti juba korjatud. Nii et perfektiivsus põhjustab kannatusi. Kui keegi tuleb veel seletama, et eesmärgid on tähtsamad kui protsessi nautimine, siis ma topin ta oma nahka, oma õunaaeda ja vaatame, mis juttu ta siis räägib.

Veel töönalja

“Kohus nõuab pankrotihaldurist hagijalt” – mida, pole vast enam tähtis.

***

Kirjutasin selle üles ja mõtlesin, et ootaks veel, äkki tuleb veel huumorit ja siis tuligi, ainult et mina ajasin selle peale verist vahtu välja ja karjusin “umbluu, umbluu”. Tähendab, kui klient saadab tõlkemälu, kus on selliseid pärle (isikuandmed eemaldatud):

[Klient] soovitab installeerida, seade toitja elektrivõrgustiku tippu, magnet-termilise lüliti, mille kandvus peab olema aeg-ajalt taasdefineeritud vastavalt eeldatavale globaalsele tarbimisele.

[…]

Nende väärtus muutub vastavalt [masina] grupi täiskompositsioonile, mille poolest võivad nad olla subjektid ettenägematutele muutustele.

[…]

Et takistada materjali  projekteerumise eest masina alustamisel, veendu, et kruvid oleksid korrektselt kinnitatud.

… ja palub õnneliku näoga (hea küll, meili teel, nii et ma ei tea tema nägu, aga kui ta selle mälu üle vääriliselt kurb oleks, siis ta seda ju mulle ei saadaks), et ma seda kasutaksin, siis on ilmselt tegemist musta huumoriga.

Aga ma ei lasnud päikesel oma viha üle tõusta, vaid valasin vahendajale nutu ja hala kirja sisse välja ja läksin ilusti pärast öötööd rahuliku südamega magama. Nüüd olen väheke rahunenud ja murran pead, kuidas selliseid frukte endast eemal hoida.

Tegelikult tahtsin vahepeal hoopis üht teist klienti, õigemini jälle vahendajat kiita, kellega mul on peaaegu armastus. Ta kirjutab mulle tseremoniaalse viisakusega kirju ja tänab palavalt, kui ma teen sellist elementaarset asja, et saadan töö õigel ajal ära (“Dear notsu! Thank you!”) ja lisaks paneb sageli tähele, kui töö juurest on mingi vajalik info puudu ja küsib selle kohe ISE kliendi käest järele. Ja kui töö on nt hiinapäraste vigadega prantsuse või inglise keeles, siis on ta minu poolt ja leiab, et ma olen andnud hiilgava panuse maailma rahu heaks juba siis, kui ma sellest üleüldse mingi eestikeelse teksti saan – ja palub vabandust, et ta mulle nii rumala töö saatis. Pealekauba on ta samal ajal ärkvel kui mina, nii et ma võin talle kell pool kaks öösel meilida, et oot, kas see koht ka, ja ta vastab mulle viie minuti pärast, et jah, see koht ka.

Muidu on ka tore, ma hakkasin haige põlve pärast bussiga sõitma ja mul on ikka veel kole huvitav, nagu käiks mitu korda nädalas lõbustuspargis. Noh, et ma lähen kuhugi peale ja see sõidab ja mina vaatan välja.

Viljakalt edasi

Ei, meie tänastest vestlustest ikka sünnib asju.

Läksin A.-le rääkima värskest Rada7 teadusuudisest ehk täiuslike lumememmede/-meeste tegemise patendist – rõõm suur, paar minutit hiljem nimetan: “Vähemalt ei tule sellest leiutisest midagi häda”. Ei tea midagi, arvab A. Jah, varsti kuuleme, kuidas keegi leiab sellele leiutisele sõjalise otstarbe.

Millest lööb mul peas käima peagut vastupidine lugu sellest, kuidas on selline tsivilisatsioon, kus riikidevahelised konfliktid lahendatakse – “lumesõjaga?” küsib A. – ei, lumememmede ehitamise võistlusega. Kumb ilusama(d) lumememme(d) püsti paneb, võidab sõja.

Kuni ühes kaotajariigis on keegi – arvatavasti sümpaatne ja karismaatiline – tegelane, kes küsib teistelt: “Kas te tõsiselt annate võidu neile paljalt mingite LUMEMEMMEDE pärast? Kas te sellised argpüksid ja kaasajooksikud oletegi?” Sest vaadake, tal on au. Ja inimesed hakkavad kaasa mõtlema ja tõepoolest, ka neil on piinlik ja au.

No ja ongi mokas.

Te kaunid silmad, markiis, mu teevad hingetuks armastusest

Mina: Kuidas ma peaks ilusasti väljendama mõtet, mis on otsetõlkes “Vaadake kaane avamisel ette, aur tuleb välja”? “Vaadake kaane avamisel ette, sealt võib tulla kuuma auru”? “Olge kaane avamisel ettevaatlik, võib tulla kuuma auru”?
A.: Pane “tuleb auru”, mitte “võib tulla”, alati tuleb ju.
Mina: Ei tule, kui on ära jahtunud. “Vaadake kaane avamisel kuuma auruga ette”?
A.: Mhmh.
Mina: Ma panen “Olge kaane avamisel kuuma auruga ettevaatlik”
A.: Või “Olge kaane avamisel ettevaatlik kuuma auruga”.
Mina: Hernesupp on toitev peresöök. (vasakule ära).