Sala-, sest Elroni uus kasutajaliides varjab seda miskipärast hoolikalt. Alles siis, kui kõigepealt otsida, millal Narvast tulev rong Tapale jõuab, ja sinna kõrvale, millal Tapalt Tartu saab, leiab üles. Sest ainus variant, mida nad ise soovitavad, on haledal pärastlõunal, minge pekki. Ajal, mida bussid veel nagunii dubleerivad. Õhtul on must auk, sõbrakesed, õhtul!

Aga jah, tegelikult saab ka õhtul. Kui Narvast tulev rong idee järgi 20.02 Tapale jõuab, saab sealt ikka veel Tartu edasi sõita. Kui teoreetiline 20.02 tähendabki päriselt 20.02, saab lausa kohe ümber istuda, Rakvere-Tartu ots läheb niiviisi kokku umbes tund kolmveerand. Või noh. Minu rong on tegelikult juba kaks korda Tapale hilinemisega jõudnud ja ometi sain ma ikka selle teise rongi peale – ükskord küll täie draamaga, rong juba sõitis, mina jooksin inertsist mööda perrooni edasi, rongijuht pani pidurit ja tegi uksed uuesti lahti.

Rääkisin selle loo täna – kui olin ilma draamata, aga siiski hingeldades rongi peale jõudnud – vagunisaatjale, kes ütles kaht asja: kogenud rongijuhid oskavad arvestada, et teine rong peab enne sisse jõudma, ja sealt reisijaid ära oodata. Ja et eks niiviisi ole näha, kes kui inimlik on.

Mulle küll meeldiks teoreetiliselt, kui need kaks rongi oleks veidi vähema draamavaistuga paigutatud, näiteks kümne- või jumalukene, kasvõi viieminutise vahega, aga praktikas on mul karvane tunne, et ma naudin seda põnevust – jõuab või ei jõua? – ja teiseks on see adrenaliin väga odavalt saadud, riski tegelikult pole, tund aega kohvikus tšillida ja lähebki järgmine.

Just nimelt: läheb järgmine. Ei pea ööseks Tapale jääma. Tähendab küll tunnist ümberistumist, aga sihandne ei ole nende sõiduplaanis midagi unikaalset. Nii et siin peab peituma mingi hämaram saladus, mis ei tohi labases sõiduplaaniotsingus päevavalgele tulla. Nad ei taha, et selle rongiga sõidetaks, muud seletust ei ole.

See, kallid lugejad, oli teie tänane arkaanne infokild. Kasutage ettevaatlikult ja pidage meeles, et suure võimuga kaasneb suur vastutus.

*

Jõudsin oma erutava rongireisi pealt koju, pesin jalad ära ja avastasin end siis veerand tundi hiljem sokke ära kiskumas, et jalgu pesta. Kui kompulsiivset kätepesu võiks nimetada leedi Macbethi sündroomiks, mis on siis kompulsiivne jalapesu? Automagdaleenne sündroom?

Nii mina mõtlesin.

Läksin röstisin järgmiseks kaks tükki sepikut, võtsin nad välja, määrisin võid peale, kuni veel kuumad on. Ja läksin seisin seejärel röstri juurde valvama, millal sepik valmis saab.

Nüüd oli selge, et mu teod lihtsalt kajavad järele. Jäi üle veel kaks ja kaks kokku panna: see rongilahendus oli põhjusega peidetud! Sellega polnud tavainimesel ette nähtud sõita! Nüüd olen ma omadega paralleeluniversumis, kus kõik käib topelt. Kui mul oleks veel kahtlusi olnud, oleks needki hajunud, kui mul veerand tundi pärast vetsuskäimist uus häda peale tuli. Kes on küll sellisest asjast enne kuulnud.

Sest ega asi ei saa ometi selles olla, et ma olen täna ainult kolm tundi magada saanud.

Jääb vaid võimalus, et kui ma kaevan ja leian sama arkaanse ümberistumise teises suunas, pääsen oma maailma tagasi. Kui ma viitsin, sest ega siingi väga viga pole.

Advertisements

Erinevus rikastab

jaanuar 12, 2019

Kõigepealt vihastasin. Mu viimatine arve tuli vormistusvigade pärast kolinal tagasi (ligi kuu aega pärast saatmist, tähendab, nüüd lisandub laekumisele ilmselt veel kuu). Seal ei olnud isegi midagi otse valesti – lihtsalt olin unustanud tellija postiaadressi õigesse lahtrisse märkimata (miks neil seda üldse vaja on? kas nad peavad omaenda aadressi tõepoolest arve pealt vaatama?) ja iga tellimuse numbri taha tellimuse saatmise kuupäeva lisamata.

Raamatupidaja saatis mulle korraliku pdf-pildifaili, kus puudujääv info oli kenasti punasega sisse kantud.

Selle peale ma kõigepealt vihastasingi. Kui ta oli selle info juba üles otsinud ja mulle vaatamiseks sisestanud, miks ei võikski ta neid omaenda parandusi arvesse võtta, nagu oleks ma algusest peale nii kirjutanudki? Kui need kuupäevad nii tähtsad ongi – ta ju TEAB juba neid kuupäevi?

Mis inimesed need üldse on, kes selliseid asju oluliseks peavad, jorisesin mõttes. Ja siis saabus valgustus: seda tüüpi inimesed, kes viitsivad raamatuid pidada ja üleüldse selliste pisiasjade kallal nikerdada, mille kallal mina ei viitsi. Kas mina viitsiks tema asemel iga päev sadu arveid numberhaaval kontrollida, kas need on ikka õige asja eest ja õige summaga saadetud? Nalja teete. Novott, mõtlesin, las tema siis tähtsustab selle oma töö juures seda, mida tema tähtsaks peab, isegi kui see on minu arust ogar. Kannatan vahel need tähenärimised ära, peaasi, et ma põhiliselt sellega tegelema ei peaks. Mul võiks selle üle, et ta on teistmoodi inimene, õigupoolest hea meel olla, just nagu mul on hea meel selle üle, kuidas käsitööoskajad on teistmoodi kui mina.

Olen eneseimetlusest, kui küpselt ma mõelda oskan, lõhkemas.

(Kuigi natuke ikka närib – kui neile on nii oluline, et arved oleks iga pisiasjani täpselt nii, nagu nemad tahavad, miks siis ei võiks vajalik info tellimislehtedelt niipea, kui tellimus on täidetud ja vastu võetud, automaatselt kuhugi tehtud tööde leheküljele eraldi reale kolida, kus minul piisaks klikkimisest nupul “lisa see rida arvele”? Ma tean, et see on võimalik, üks mu vana klient just sellist süsteemi peabki. Hingan sügavalt ja mõtlen: minu arust oleks see loogilisem, aga ju nende arust on teisiti ja mina ju nende tööd teha ei tahaks. Isegi hea, et nad elektroonilisi arveid on hakanud vastu võtma, kuigi postkontori töötaja ehk igatseb mind, mu võluvat naeratust ja meie väikesi sundimatuid vestlusi.)