Lüheldane reisikiri

aprill 27, 2013

Mul oli au magada eksklusiivsel põhukotil, mille peal on enne mind maganud ainult kaks inimest, neist üks Vello Salo.

Lubatud roosa ja sinine vaim jäid nägemata; ka eelmine kord, kui nad ilmusid, olevat nad kõigest ukse peal käinud, sisse astumata. Kohalike tõlgendus oli, et ruum oli juba liiga pühaks saanud; ma kaalusin alternatiivset varianti, et eelmine kord tahtsid nad isa Vellot näha, vaatasid, et keegi teine, ja läksid tagasi, nüüdseks olid lootuse kaotanud ega hakanud ukselegi tulema.

Ma olin iseenesest kõikvõimalikeks tontideks valmis, jumalukene, ometi Jaiki lugenud inimene, ma tean, et Võrumaal tuleb mõndagi ette, mida mujal mitte. Hirmuks polnud muidugi põhjust, kunagi Assisist soetatud roosikrants on siiani kotisahtlis, nii et kui oleks välja ilmunud naksikesed, küll ma siis oleks neile näidanud, kuidas lõunasöök ise lõunakella lööb. Aga ei julgenud nad ninagi välja pista ja nii tuleb mul oma CV töökogemuse rubriiki tondieemaldus lisamata jätta.

Niisiis polegi mul eilse ööbimise kohta muud huvitavat öelda, kui et põhukohti peal on erakordselt mõnus magada. Anatoomiliselt sobiv ase.

Advertisements

Teevad nõrgematele liiga

aprill 22, 2013

Kinnisvaraärikad nimelt. Vaadake, mis Mihkel Kunnus kirjutab.

Just sedasorti asi, mille eest õigusriigis seadused peaks kaitsma. No saab siis näha, kas kaitsevad.

P.S. Praegu seal blogis toimuvat vaadates tegin ühe tähelepaneku: algul olid seal kohal blogikommentaatorid, pilt oli tavaline. Päevake hiljem oli asi võtnud võõrastava ilme: esiteks massiline anonüümsus, teiseks (osa, õnneks mitte kõigi kommentaaride) toon; kolmandaks see, et juba siis, kui kommentaaride arv polnud veel kolmekohaliseks kasvanud, oli seal rahvast, kes nähtavasti ei olnud eelmiste juttu lugenud – nt kordasid mõnd ammukorrigeeritud viga.

Ma vaatasin seda tükk aega kummastusega, esialgu muretsesin, kas tõesti on inimestel kinnisvarahaide ees nii suur hirm, et nad ei julge endale isegi kasutajanime leiutada (kartes, et äkki on liiga reetlik); pärast, kui olin sirvinud samal teemal Delfi ja Tartu Postimehe kommentaariume, läks asi perspektiivi: Kunnuse blogi oli seal lingitud, ju oli siis osa rahvast sealtsamast leheartiklite alt pärit, tüüpilistest netikommentaariumidest. Ja kui hinnata toimuvat kategoorias “internetikommentaarid”, on seis keskmisest kaugelt parem, imelik paistis see ainult blogosfääri kontekstis.

Millest järeldub, et blogosfäär pole päris internet, vähemalt mitte selles tähenduses, nagu see figureerib “internetikommentaatori” liitsõnas.

Olen natuke uuemaid lastemultikaid vaadanud, neid, mida ei näidata televiisorist originaalkeeles, ja alati on kergelt piinlik olnud, just selle dubleeringu pärast. Tundub palju kehvem, kui omaaegne vene multikate peal tehtud klassika, teate küll, mille oli “dubleerinud filmistuudio Tallinfilm, tõlkija: Valeria Villandi, toimetaja: Luule Žavoronok, helioperaator: Herman Vahtel, näitlejad: Ellu Puudist, Jaanus Orgulas…” Ühtlasi tundub, et ingliskeelne originaal oleks palju normaalsem.

Mul on kolm versiooni, mis võiks olla selle põhjus.

1. Tänapäeva dubleeringud ongi kehvemad: kas tõlge on halvem, näitlejatöö imelik (nt mulle tundub, et nad üritavad ameerika intonatsioone eesti keele peale mehaaniliselt üle kanda) või mõlemat.

2. Originaali dialoog on ise kehv (kehvem kui meieaegsetel vene multikatel) ja tõlgitud peast torkab see valusamalt kõrva kui võõrkeeles.

3. Minus kõneleb lihtsalt nostalgia.

Kas keegi veel seda piinlikkust tunneb ja teie, kes te tunnete, mis teie arvate, milles asi on?

Varane strukturalist

aprill 16, 2013

“Siin on juba õige mitut sorti liigutusi,” kaebab või imestab Arbeau kujuteldav kaaslane ja õpilane Capriol, kui galjardisammude tutvustamisega ollakse umbes poole peal.

Mispeale õpetaja vastab:

See viivitab (nagu ma aru saan) hetke, mil te saate viisiksammu tegema hakata, kuid pole midagi parata, teil tuleb varuda kannatust ja kuulata, kuidas kõiki neid liigutusi tehakse: sest te ju teate, et grammatikakunstis omandab õpilane kõigepealt hunniku noomeneid, verbe ja teisi osi, millest kõne koosneb, seejärel õpib ta neid õigesti siduma. Nõnda tuleb teil tantsukunstis kõigepealt tunda hulka üksikuid liigutusi, seejärel taipate te tabulatuuris antud kompositsioonidest kõike.

Capriol: Kas ma ei võiks neid kompositsioone omaenda kujutluses teha, kui ma üksikuid liigutusi juba tean?

Arbeau: Võiksite; aga te ei tohiks sellega piirduda ega jätta need teistele headele tantsijatele edasi andmata.

Teisisõnu, ta tahab kirjeldada galjardi “sõnavara”, mida tundev inimene saaks tantsutekstist liigutused ise välja lugeda ja omaenda komponeeritud tantsud kirja panna, õigemini ütleb ta seda veidi varem otsesõnu: “On mitmesuguseid asendeid, mida kombineerides ehitatakse üles erinevaid variatsioone; ja nendest tuletatakse ning saadakse sõnad, mida selles kunstis tarvis läheb (vocables propres seruant à cest art).” Ja võtabki pulkadeks lahti: kui jalg on õhus, võib ta ju liikuda nii ette, taha kui ka külje peale; minna teise jalaga risti, puudutada maad varba või kannaga; vähe sellest (armas aeg!): see võib olla nii parem kui ka vasak jalg; vähe sellestki, maanduda on võimalik nii jalad koos, harkis kui ka üks jalg ees, teine taga, ning jällegi, vahel on vasak ees ja parem taga, vahel vastupidi; täpsustades ühtlasi, et selleks, et see tants oleks uljam, “on olemas liigutus nimega hüpe, mida tehakse nii, et kaks jalga on maast lahti õhus,” ning et hüppeid on kahte sorti, nimelt suur hüpe ja väike hüpe. Binaarsed opositsioonid missugused.*

Aga õnneks ei ole ta siiski Roland Barthes, ta kasutab oma grammatikaanaloogiat ainult seni, kuni see on kirjeldamiseks praktiline, ja kui muudmoodi kirjeldamine osutub mugavamaks, jätab ta “sõnavara” ja “süntaksi” sinnapaika; tema eesmärk ei ole ranget süsteemi luua, ambitsioon on pedagoogiline või isegi folkloristlik, kuigi sellist mõistet siis veel ei tuntud: anda tulevastele põlvedele edasi seda, mis toimub tema eluajal, sest vana mehena on ta juba jõudnud näha, kuidas tema noorusaegseid meelelahutusi keegi enam ei mäleta.

Kui nüüd hästi järele mõelda, siis on ka Barthes parim siis, kui ta võtab oma kirjeldusviisi sellest, mida ta kirjeldab: suurepärane “S/Z” liigub mikroskoobiga mööda “Sarrazine’i” ja jälgib seda, mis novellis toimubki, omamoodi täiusliku lugejana, kes püüab kõik loos antud vihjed kinni; “Moe süsteem” seevastu loob küll kena kandilise mudeli, aga kahjuks pole sellel enam moega suuremat pistmist. Võimalik, et Barthesi talent oli loomuldasa sama, mis Arbeaul: panna tähele detaile, mida teised ei pane; suuta need niiviisi üles märkida, et ka need, kes oma silmaga näinud ei ole, saaks aru, mis toimub. Hiilgava kirjeldaja talent. Barthes langeb lihtsalt vahel vääritimõistetud tõsiteaduslikkuse iha ohvriks, kartes, et kui ta ei tuleta oma kirjeldatavast objektist loogilist keelt, ei ole kirjeldus tõsiseltvõetav; tulemus, nagu loomulikku teed pidi arenenud asjade logiseerimisel ikka juhtub, on küll süstemaatiline ja koherentne, aga ei kujuta enam kirjeldatavat.

Arbeaud need tondid veel ei kummita; tõsiseltvõetavust januneb temagi, aga ajastule omaselt lisab ta seda pigem antiigiviidetega, kuhu ta ennast vahel ise seiklema unustab (netiajastul oleks ta kindlasti seda tüüpi inimene, kes vikipeediast üht artiklit lugema hakates sinna hargnevate teede aeda tundideks pidama jääb): nii on “jalad harkis” asendi kohta tarvis kindlasti lisada, et “mitte ebaloomulikult ja pingutatult, nagu olid Päikest kujutava kolossi jalad”, mis annab kujuteldavale õpilasele põhjust arutada, et oh oleks koloss veel püsti, siis saaks ta ometi ise proovida, on see tõsi, et vaid vähesed suudavad kolossi varbal ümbert kinni võtta. Ja vahel imbuvad hetke ajel teksti sisse muudki kuriositeedid, millel pole isegi antiigi autoriteetsusoreooli:

Capriol: Poolakad (nagu ma olen kuulnud räägitavat) käivad tavaliselt kikivarvul.

Arbeau: Nende kandu toetab ja tõstab kork või rauad, mis neil kingade küljes on ega lase neil sama kergelt joosta kui meil. … See on põhjus, miks poolakad paistavad kahe või kolme sõrme jagu pikemad, kui nad on.

Mis kõik – erinevalt Barthesi ambitsioonidest – teeb lugemise ainult mõnusamaks: Caroso ja Negri, kes kirjeldavad koreograafiliselt palju põnevamaid tantse, teevad seda oh kui palju kuivemalt, nii et öökapilektüürina pole neil Arbeau kõrval šanssigi.

—————————————————————————————————————————————
* Suurte ja väikeste hüpete juurde jõudes tunnistab kujuteldav õpilane, Arbeau noorem mina ja tema kommunikatsioonihirmude projektsioon, südamepõhjast: “Ma ei saa teie jutust mitte midagi aru.” Ning Arbeau, kes on kiiduväärselt ja liigutavalt mures, et äkki ei ole ta veel piisavalt ühemõtteline või äkki on lollid ikka leidlikumad, kui ta karta oskab, täpsustab:

Kujutage ette, et seisate, jalad koos. Kui tabulatuur ütleb, et tehke parema jala löök ette (greue droicte), mis te siis pihta hakkate?

Capriol: Ma jätaksin oma keharaskuse vasakule jalale ning tõstaksin parema jala enda ette õhku.

Arbeau: Nii see kõlbaks, aga see ei oleks uljas (gaillarde), niisiis tuleb selle asemel, et vasak jalg seisma jätta, see uuesti kohale asetada, milleks on vaja tolle vasaku jalaga hüpata; ja samal hetkel teha parema jala löök. Niiviisi tehes mõistate te hästi, et see hüpe on ise üks osa parema jala löögist.

Kunst, tants ja ühiskond

aprill 15, 2013

Üle tüki aja jalul, nägin proovisaalis (me teeme trenni ruumis, kus tehakse õpilatööde näitusi) jälle seda suurepärast taiest, mis viimati tantsijate tähelepanu pälvis: polnud kahtlust, et pilt on hea, aga mis seal peal on, tahtis arutamist, kuni vist A. süžee defineeris: “Rakettjalgadega koer, kes oksendab vikerkaart”.

Jaa, kuidas te kohe aru ei saanud, norisin mina, nii klassikaline teema. Mis need seal kunstiajaloo kuulsamad süžeed olidki: “Veenuse sünd”, “Püha õhtusöömaaeg” ja “Rakettjalgadega koer, kes oksendab vikerkaart”.

Vaatasin nüüd uuesti, tõesti oli hea pilt. Oleks eelmine kord kõvemini vaadanud, poleks äkki haigeks jäänudki. Nii tekib rahvausund.

*

Sirvisin juutuubi, et ähk leian “Mr Beveridge’s Maggotile” parema heliriba kui see, mis mul on; see tants on miskipärast Jane Austeni ekraniseeringutes kangesti ekspluateeritud (vt “Uhkuses ja eelarvamuses” ja “Emmas” – võite öelda, et kaks ekraniseeringut, kah mul ekspluateerimine, aga no seda kontratantsumaterjali on ikka sadade kaupa, nii et igale kostüümifilmile jätkuks hea tahtmise korral kümme eri tantsu, mis teiste filmidega ei kattuks). Vaatasin siis huvi pärast, kuidas nad seda filmides tantsivad – “Uhkuse ja eelarvamuse” oma meenutas originaali mõnevõrra rohkem, “Emma” oma ainult alguses ja läks siis millekski poloneesitaoliseks kätte ära; eriti “Emmas” torkas kõige rohkem aga silma koreograafilise vaikuse puudumine või kuidas seda nüüd paremini nimetadagi – ma pean silmas seda, et kõik tantsisid, kogu aeg ja tundus, et ka enam-vähem samu figuure. Eriti see, et kõik ja kogu aeg, on sellele tantsutüübile tegelikult õige võõras: see selleks, et “Mr Beveridge’s Maggoti” originaalversioonis tuleb isegi neist, kes konkreetse vooru ajal tantsus sees on, pooltel tantsijatel keset vooru paar takti kuni terve fraas pausi, ega ma ei ootagi, et algne koreograafia üks ühele filmilinale võetaks; aga longways-tantsus juhtub vähemalt igal teisel tantsuvoorul, et üks-kaks paari ajutiselt puhkavad, see on tehniline paratamatus, kui just kogu konfiguratsiooni ümber saali rõngasse ei keera (ja siis on jälle igavam tantsida, sest peab kogu aeg samasse rolli jääma – mis on muidugi probleem pigem päris tantsupeol kui filmi visuaalis, aga igatahes ei olnud nad seda ka filmis rõngasse keeranud).

Mõtlesin siis, et huvitav, kas filmitegijad kardavad liikumatust kaadrisse jätta? Või hindasid nad tänapäeva tantsuloogika seisukohalt, et “kui kogu aeg liigutada ei saa, siis hakkab ju igav; kui me tegelastel kogu aeg tantsida ei lase, siis arvavad vaatajad, et nad igavlevad”? Siis oleks tegemist lihtsalt eri ajastute erineva psüühikaga: tollal oli see, et saab ka teisi jälgida, üks seltskonnatantsu põhivõlusid ja vahepaus andis selleks ainult paremad võimalused. Vaatasin, et “Uhkuses ja eelarvamuses” oli selliseid puhkeehetki nutikalt loo edasiviimise huvides ära kasutatud, tähendab, päris nii ikka ei ole, et seisvat inimest tantsustseenis üldse kaadrisse lasta ei tohiks.

Seda ajastulise psüühikaerinevuse hüpoteesi saaks veel muidugi uljalt edasi venitada, kuidas tänapäeval tahavad kõik kogu aeg rääkida, mitte keegi kuulata; ja meenutada Anu Saluääre kurtmist, kuidas “Inimesed vorbivad ju lõputult tekste. Ja kõik pakuvad: võta-võta-võta minu luulekogu! Võta-võta-võta minu novellikogu! Võta-võta-võta minu uus romaan! Trüki! Avalda! Ehk keegi loeb!”, aga paraku “Silmi ei jätku. Lugejaid ei jätku. Pigem on praegu nii, et igaüks kirjutab, aga keegi ei jaksa enam kõiki neid asju lugeda.” Aga jäägu see praegu minust sinnapaika.

*

Olin juba postitust üles laskmas, kui turgatas: äkki see koer hoopis sööb vikerkaart, mh, ah?

Lukus kõrv annab võimaluse sisehäält kuulata.

Sisehääl kostab nii: “Khhhhhhhhh…. krõps, khhhhhhhhhhhhhhhhhhh, kdkdkdkrõps, khhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh” ja taustal: “tõdõmm, tõdõmm, tõdõmm, tõdõmm”. Ja veel kaugemal taustal “nhhh-phhh, nhhh-phhh”.

*

Välismaailmast monoheli vastuvõtmisel on see iseärasus, et kõik helid kostavad sellest suunast, kuhu on pööratud töötav kõrv. Olenemata sellest, kus suunas on heli allikas.

Miks ma siis, kui kõrv on lukus, enam asju ka silmadega üles ei leia (nt kahvlit, prille, kampsunit ja muud sarnast, mis pole kunagi oma olemasolust piiksudega märku andnud)? Kas see tähendab, et ma olen sünesteetik?

Kas vingumine ja pikk viha on pöördvõrdelised pahed, st kui inimene teiste kallal vingub, siis ta ei ole pika vihaga ja vastupidi? Tuli eile meelde, kuidas üks kunagine peika harrastas minu kallal norida või vinguda, kuni ma vahel vihastasin, vahel suutsin sellest hoiduda, aga igatahes arvasin, et ega ma talle suuremat ei meeldi – aga hiljem, kui olime juba lahus, olevat (uuele pruudile) rääkinud, kui suurepärane ma ikka olin; mul seevastu tuleb tema meenutamine kibedusega läbisegi, mis siis, et tore oli ka. Ma tegin sellest isegi juba lennuka järelduse, et “näe, tema oli kohe agressiivne ära ja siis tagantjärgi pole tarvis, mina olin passiivagressiivne ja nüüd teda kaannnan kaasas iikkagii,” aga see ei klapi õieti, sest ma vihastasin juba toona ja vingumine on iseenesest palju passiivagressiivsem käitumine kui vihastamine. Äkki on hoopis nii, et ma olen hea suhtesolija, aga kuri lahutaja? või õigemini kuri ekspruut, sest tõtt-öelda on kõik lahkuminekud ise käinud hästi sõbralikult ja rahumeelselt, vastastikku toetades, abistades ja patsutades. Aga minu kui kurja eksnaise versioon ei klapi, sest mõnest teisest tulevad küll puha heldinud mälestused.

Või on üldse nii, et kui korra kellegagi sellise meelepleki peale lased, et vihastad, siis jäädki vihaseks, kuni õnnestub viha kavalasti ja põnevate ümbertnurgavõtetega maha keerata – aga enda uuesti leebnustamine nõuab teadagi rohkem aega kui vihale ajamine, sest termodünaamika?

Kas teistel kitsaste õlgadega naistel ei ole päriselt ka rindu ja kas nad on kõik lühikesed nagu Pöial-Liisid või on see lihtsalt kergetööstuses valitsev eksiarvamus?

Miks mul ei ole uuel aastal õnnestunud korraga rohkem kui kolm nädalat reast terve olla (kolm nädalat on selle talvkevade absoluutne rekord), õigemini, mis ma peaks ette võtma? Kas ma peaks nakkustele mõeldes bussisõidu maha jätma, sest põlv kannab juba päris korralikult? Aga ka ühistransa ei klapi kurja juureks, sest A. sõidab veel rohkem bussiga ja püsib paremini terve, hoolimata teadlaste jutust, et immuunsüsteem sõidab kahe x-kromosoomi peal paremini ja testosteroon on immunosupressant. (Rohkem magama, agiteerib terve mõistus, rohkem magama. Aga see ei ole ju võimalik! protesteerib hüpotaalamus, ei taha magada!).

Sest “kuritegu roimus” kõlab ju palju paremini kui labane “kuritegu toimus”.

Lihavõttenõid

aprill 1, 2013

Seisan pühadeöösel kiriku otsa juures ja näpin süvenenult oma telefonile uuesti hääli sisse. Üks väikest viisi lämisev kamp läheb mööda, hakkan läbi süvenemise tasapisi kuulma, et “nõid” ja “nõid”.

Ühel hetkel on nad minuga juba kohakuti ja ma kuulen nüüd juba selgelt: “Nõid! Nõid… kiriku ees!”

Aa. Mina.

—————————————————————————————————————————————-
(Pmst läheb seegi jutt riietumise peene kunsti paradigmasse. Ei ole ma tänavapilti sulandumist ikka veel ära õppinud.)