Tänava-tunnetusteooria

Roosi tänava alumises otsas vehkisid kaks meest lahtivõetud kapotiga auto ees ja seletasid midagi kõrgendatud häälega.

Jõudsin nendega kohakuti, nägin ja kuulsin lähemalt: mees kõneles teisega kirglikult, käed kahel pool keha kõverdatud, lauserütmile takti kaasa vehkimas; silbid trügisid, et suust välja pääseda, nii suur tunne oli taga:

“Ma ei TEA! Minu TEADvus ei TEA!
Aga minu AJU elektriliselt juba TEAB!
Nüüd on mul küsimus: kas see sündmus juba toimus?”

Maailm on lava

Meie hall kass armastab hirmsasti inimesi, ta ei taha mitte midagi rohkem kui inimestega olla, isegi süüa nuruks ta justkui ainult sellepärast, et siis inimesed tegelevad temaga, solvub, kui inimesed teda liiga kaua omapead jätavad, ja saab kurjaks, kui talle tundub, et inimesed tahavad kuhugi ära minna.

Kui ma täna kohvitassi puhastasin, tabasin end kassile esinemas: “Näe, vaata, kuula, kass, kuidas ma kohvitassi puhastan. Kas ma puhastaks kohvitassi, kui ma kavatseks ära minna? Ei, ma puhastan kohvitassi, kui ma tahan kohvi teha. Vaata, kuula, kass, ma hakkan kohvi tegema. Kuhu ma selle kohviga ikka lähen? Tead küll, kass, tavaliselt teen ma kohvi üles ärgates, siis, kui on veel tükk aega kodus olla, pane tähele, kass, ma teen kojujäämise liigutusi,” kolistasin ma väljendusrikkalt lusikaga ja võtsin eriti ilmekaid üleelusuurusi puhastamispoose. Kindlasti puhastatakse niiviisi kohvitassi ka ooperis.

Uneärevus

Nägin paha und: kõigepealt nägime vist drooni mööda lendamas, seejärel sõitis suur tank maja ette ja suunas toru meie teise korruse akendele, köögiaknale, kui ma ei eksi. A. hüüdis, et ma haaraku, mida vaja, ja mingu relvatuppa, see on soomustatud, sealt läbi ei võta. Külaliste pärast ma ei muretsenud: nemad olid veel järgmises toas, soomustatud toa taga. Kügelesin seal relvatoas ja taipasin, et A. on ikka veel seal köögis, soomustamata köögis; korra püüdsin teda sealt ära tuua, aga ta ei tahtnud.

Ärkasin üles, mõtlesin: aga kus olid üldse kassid? kas ma kassid võtsin soomustatud tuppa kaasa? keerasin teise külje ja nägin tavalist tüütust: varsti on etendus algamas, aga maskid ja lillepärjad on osalt tegelaste käes laiali, osalt seal, kust neid etenduse ajal võtma peab, nii et õudselt raske on kokku lugeda, kas kõik rekvisiidid on olemas. Ja muist maske üldse veel tegemata. Peale selle ei saanud ma hästi aru, kas Taliesin ikka lubab meil oma majapidamist lavataguseks kasutada või ei luba. Oma võtme oli ta küll andnud.

Kui ma päriselt üles ärkasin, tuli aga tankikahurile mõeldes meelde, et mõni päev tagasi, kui ma nägin unes, kuidas Ritsik Barcelona maratonist blogis, läks unenägu ka edasi: nimelt olin ma sealsamas Barcelona linnas korteris. Ja ühtäkki sihtis keegi mind püstoliga – mul on mälestusi nii sellest, kuidas ta sihtis mind tänavalt, kui ka sellest, kuidas ta sihtis mind sealsamas toas, nii et ju see oli selline fluktueeruv ruum. Aga see on meeles, et ma hüppasin automaatselt diivani taha peitu (moodulitest kokkupandav pruun kuuekümnendate diivan oli), süda saapasääres. Ja mõtlesin ise: piinlik küll, kuidas püstoliga sihtimine mind selliseks hirmunud automaadiks muudab. Üles tõusta ei julgenud sellegipoolest. Kügelesin diivani taga, ei julgenud õieti liigutadagi.

Mis ähvardamine mul seal unes käib kogu aeg? Ilmsi ei tunne ma end sugugi ärevamalt kui muidu.

Aga tõtt-öelda on need uned etemad kui need, kus ma ise kedagi muudkui tapan ja tapan, ära ikka ei sure. Neid pole õnneks ammu olnud.

Nostalgia

Tööd tehes tuli hirmus peseks-või-sokke-sündroom, tähendab tuju otsida, ega üht tudengipõlves lauldud lugu – “Felici gli animi” – veebi üles pole pandud, ja leidsingi. Pealekauba leidsin, et see on Kapsbergeri lugu, mida ma tookord vanasti polnud tähelegi pannud.

Kapsberger meenutab mulle palju toredat, olgu või sedapidi, et ta oli teorbimängija ja – teorb ja chitarrone on üks ja sama pill, eks ole? – see tuletab meelde, kuidas me kunagi vist Concerto Amsterdami kontserdil häbitult chitarrone-mehele silmi tegime, mitte et ta oleks seal ainus ilus mees olnud, aga kui me lavale vaatasime, siis ta vaatas kõige rohkem vastu ja kuidas sa siis veel sügavamalt silma ei vaata, ja tema tegi üha rohkem ja rohkem kelmikaid nägusid ja paistis, et tal on sama lõbus kui meil. Tegi pärast konstserti meile komplimenta ja võib-olla oleks me ta koju kaasagi saanud, kui ülejäänud orkester ära ei oleks tahtnud sõita.

Seepärast pidin muidugi Kapsbergeri canario‘t klikkima, esitus meeldis, nii et vaatasin samade tegijate (Robert Cases ja Diego López) jota kah üle. Ja siis jäi juba tuttava ciaccona tuttava esituse (Rolf Lislevand) kaudu ette selline, mida ma pole enne kuulnudki, heliloojalt, kellest ma samuti pole kuulnud: Caccini pere teise põlvkonna (või kuidas ma peaks ütlema, kui kõigepealt isa hakkab heliloojaks ja siis tütar ka?) helilooja Francesca Caccini oma. Oi, mulle nii meeldis, ausalt öelda rohkem kui Lislevandi Kapsbergeri-versioon (kuigi viimasega võib see häda olla, et ma olen teda lihtsalt liiga palju kuulanud). Ja ma tean küll, kuidas kõlab, kui ma ütlen “selles on midagi nii… kromaatilist,” aga tegelikult mõtlen ma seda ausalt ja hästi. Lihtsalt ongi kromaatiline.

Inimese loomine

Nägin üleeile öösel unes, kuidas laste hulgast eraldati üks väiksem grupp; oli ette nähtud, et neid võib (või lausa tuleb? ei mäleta enam täpselt) vee ja kividega loopida.

Ma (olin ehk ise üks laps ülejäänud laste hulgas) otsustasin kodanikuvastupanu ilmutada ja iseendale vett peale kallata, et piiri tolle väiksema grupi ja ülejäänute vahel kustutada. Vrd Taani kuningapere II maailmasõja ajal, eks ole. Kallame kõik endale vett peale, siis ei ole seda väiksemat gruppi enam võimalik eristada! Kallasin enda linase särgi märjaks (särk oli see EV õmmeldud keskaja lõikega särk).

Aga keegi ei märganud mu aktsiooni ja mul tekkis enne ärkamist hirm, et keegi ei saa aru, et ma ei olnud juba algusest peale nende loobitavate laste hulka määratud. Et mul ei õnnestu ikkagi seda piiri kustutada, ainus, mis muutub, on see, et ma ise satun teisele poole piiri.

Ärkasin üles ja mõtlesin, kas selle teo hindamisel oleks üldse tähtsust, kas aktsioon õnnestus või mitte. Kas piisaks sellest, et ma sidusin end tolle väljatõugatud grupiga ja tunnistasin nad sellega omadeks.

*

Lugesin Indigoaalase valetamisjuttu; õieti tuli mul siis meelde see, kuidas ma eriti ei seosta viisakust valetamisega – olen sellest natuke ennegi kirjutanud, praegu leidsin ainult omaenda kommentaariumist ja Tavainimese vana postituse alt, aga ma olen neid käomune mujalegi munenud – seda juttu, kuidas viisakus, just see standardviisakus, mis tuleb automaatpiloodiga ja millele ei pea õieti mõtlemagi, on hea määre inimeste vahel, eriti võõraste vahel; aitab hoida distantsi, ilma et peaks kedagi jõuga eemale nügima, aitab vältida piinlikke olukordi; ja aitab meeldivamalt lahkarvamusel olla, ehk nagu ma mullu oma kommentaariumis ütlesin, viisakus teeb pluralismi talutavamaks.

Ja ma kirusin mullu ka käitumismalli, kus “viisakus on mõeldud ainult endast ülematega suhtlemiseks, alamatega pole vaja, sest neist pole midagi karta. Mis muidugi näitab, et ühiskonnas on ülematel ja alamatel liiga kerge vahet teha; rohkem läbipõimunud ühiskonnas oleks selline plõksimine lihtsalt liiga kahjulik, sest iial ei või teada, et sa sellest, kellega sa plõksid, mingis olukorras ise ei sõltu”.

Ühest küljest, jah, ongi kõigiga viisakalt käitumine pragmaatiline, kui tõesti juba võib igaühest oodata, et millalgi tulevikus sõltun mina temast. Ja võib-olla on mittepragmaatilised väärtused sinna taha tagantjärgi ilmunud – algul on mingi käitumine hea kõige praktilisemas mõttes, hiljem saab sellest hea eetilises mõttes. Aga kui ma ise kuidagi käitun, siis paistab teistpidi; siis tunnen ma tugevamalt hoopis eetilist survet – see sunnib mind takka poolteadlikult, Kahnemani mõistes “kiire mõtlemise” sfääris; pragmaatilised kaalutlused tahavad juba teadlikku kalkuleerimist ja ei jõua nii kiiresti.

Nii et ma ei tahtnud tegelikult kirjutada viisakuse praktilisest kasust ja mugavusest, vaid sellest, kuidas ta on minu jaoks eetiline väärtus; kuidas ma kehtestan sellega inimkonda, inimest.

Inimkond või inimene kui kategooria ei ole ju midagi, mis iseenesest kehtiks, kui ma mõtlen sellele, mis ma Gurevitšilt või teistelt kokku olen lugenud – suurem osa ajaloost, eelajaloost rääkimata, on endid sorteeritud tunduvalt väiksemateks gruppideks, “meie” on olnud eksklusiivsem. Ja muidugi on inimese kui kategooria ja inimkonna kui grupiga – kus “meie” oleks kõik inimesed – igavesti palju defineerimisjama (viis aastat tagasi siputasin ise selle häda sees) ja seda tehakse küll laiemalt küll kitsamalt, küll soo, küll rahvuse järgi (kui mõelda mitme rahva omanimele, mis tähendab etümoloogiliselt “inimest”). Nii et “inimene” on kõigest üks sõnadest, millega nimetada kedagi omaks. Aga vähemasti on tal potentsiaali haarata rohkemaid kui näiteks “TÜ vilistlastel”.

Seepärast armastan ma laia haardega viisakust, sest kui ma olen kellegagi viisakas, siis ma võtan ta oma karja hulka; ma määratlen ta inimesena, omana, sellena, kellega peab käituma nagu käitutakse “inimestega ikka”. Ja loomulikult muutub see eriti aktuaalseks, kui mina olen parajasti tugevamal positsioonil ja keegi on pisinatukenegi minu võimuses (sest kui vastupidi, siis hoolitseb selle eest vast juba enesealalhoiutung ja omakasu). Kui ma vaatan uksest läbi minnes, kas keegi tuleb mu järel veel, et uks talle näkku ei lajataks, siis ma tunnistan tema olemasolu ja seda, et ta on kuskil ontoloogilisel tasandil minuga samaväärne. Kui autojuht võtab vihmase ilmaga minust mööda sõites tempo maha, et ta mind ei pritsiks, siis tunnistab tema minu olemasolu ja samaväärsust. Ja samuti siis, kui ma kellegagi lahkarvamust väljendan; või kuidas ma väljendan isegi seda, et ta käib mulle närvidele. Viisakus annab võimaluse igasuguseid asju väljendada, nii et ei pea valetama või konflikti vältima, aga ühtlasi õnnestub teine asjapool ikkagi inimeste hulka jätta.

(Kusjuures, jäin ma mõtlema, võib mõnes grupis selles mõttes vabalt olla viisakas üksteisele “mine persse” öelda. Ainult et kui see erineb üldisemast standardist, siis on uute inimestega kohtudes mõistlik kontrollida, kas nemad sellest samamoodi aru saavad.)

*

Viimati loetud McCall Smithi krimkast jäi mulle kõrva kõlksuma selline jupike:

Jamiel olid head kombed. Paul Hoggil olid head kombed. Tema automehaanikul, kõrvaltänavas asuva garaaži omanikul, kelle juurde Isabel oma harva kasutust leidvat autot hooldusele viis, olid suurepärased kombed. Tobyl seevastu olid halvad kombed – mitte küll pealispinnal, sest tema eksliku arvamuse kohaselt luges just see kõige enam, vaid sügavamal, teistesse inimestesse suhtumises. Head kombed /…/ eeldavad seda, et inimene kohtleb teist täieliku moraalse tõsidusega, et mõista nende tundeid ja vajadusi. Leidub aga ka isekaid inimesi, kel pole selleks vähimatki kavatsust, ja see paistab alati välja. Sellised inimesed on kannatamatud nendega, kes nende arvates pole olulised /…/.

*

Ja unenägu puutub asjasse muidugi sedakaudu, et mis ma seal unes ikka muud teha püüdsin kui näidata välja, et minu hõimu kuuluvad kõik, kes siin on. Nagu püüdsid – aga edukamalt – ka Taani kuningapere liikmed II maailmasõja aegu. Nad tegid lihtsalt seda, mida viisakas inimene pidi tegema.

 

—————————————————————————

PS: tuli meelde midagi hoopis teisest ooperist: kas sellepärast mulle meeldivadki Bondi-filmides viisakad kaabakad nii hästi? ma mõtlen hoiakut “meie huvid ja vaated küll põrkuvad siin tõsiselt ja ma pean teid tõenäoliselt ära tapma, aga ega see pole põhjus üksteisega ebaviisakalt käituda.”

Peaaegu et tibipostitus ehk riietumise peen kunst, raskused ja õnnestumised (ehk jällegi: kuidas ma poes käin)

Kui mulle honorar kätte jõudis, sattusin ma meeltesegadusse ja läksin ühel päeval poodi ujumisriideid selga proovima. Üks sõber oli, noh, kunagi öelnud, et kui ma tahaks komplimente saada, siis pangu suvel bikiinid selga, ja mul pole komplimentide vastu midagi.

Aga pärast seda poeskäiku pole mul kahjuks küll tunnet, et ma kunagi bikiinid selga saaksin. Minusugustele neid nähtavasti ei tehta. “Minusugune” tähendab praegu 75-F või 80-E rinnahoidjasuurusega naisterahvast, kes ei armasta põrmugi tugikaari, sest need nülivad (nagu ma juba enda pool mitu korda kirunud olen ja Triangli pool ka). Kusjuures ujumisriietel on see arvatavasti suurem probleem: muidu saan ma kasvõi õhukese särgi selle neetud liivapabervoodri ja iseenda vahele panna, aga ujuma oleks särgiga nagu imelik minna; ja pealegi hakkavad igasugused hõõruvad detailid liikudes rohkem hõõruma ja kui nad on ka jäigad, siis segavad üldse liikumist. Ühesõnaga, ma kardan, et tugikaartega ujuda oleks vähemalt sama keeruline kui korsetiga.

Aga isegi kui ma otsustaks, et ei liiguta, vaid seisan rannas nagu mannekeen ja ootan komplimente, ja kannatan selle nimel tugikaarte kratsimise välja, siis Marca kogemuste järgi otsustades (“trikootootjad väidavad, et E korv käib käsikäes suurusega 44 ning muid variante pole”) ei ole parajat suurust nii või teisiti.

Igatahes vaatasin mina poes kõigepealt suure rõõmuga, et ilma kaarteta variante ON olemas; järgmiseks leidsin suure rõõmuga, et neid on ka L ja XL suurust – väiksemaid ei hakanud ma parem vaatamagi, eriti pärast Marca kommentaari, võtame aga ilusti 44 suuruse. Ma arvestasin, et isegi kui igalt poolt mujalt peale büsti on materjali ülearu, siis tuleb lihtsalt rohkem venitada. Nagunii on seal ju ainult korvid ja paelad ja paelu saab vajadusel alati tihedamalt siduda, kas pole?

Hah.

Paelu SAAB tihedamalt siduda, aga selgus, et see teeb L- või XL mudelist lihtsalt naatuke parema katvusega S-mudeli. Tootjaid ei ole nimelt tutvustatud sellise uudse kontseptsiooniga, et rinnad ulatuvad torsost mõnevõrra eemale. Niisiis andis üks mudel L-suuruses efekti, nagu oleks ma lihtsalt ühe lindi ümber tisside sidunud, ja XL-suuruses – nagu oleks ma veidi laiema lindi ümber tisside sidunud. Ülaserva siseküljel oli sealjuures pipraplaastri efektiga silikoonriba – ma veel mõtlesin, et hüva, oletagem korraks, et ta EI mõjuks nagu pipraplaaster, siis aitab ta jah kangast vastu ihu hoida – aga mis kasu on rinnahoidja ülaserva liibumisest (eriti kui õlapaelad on nagunii olemas), kui kõik vupsab hoopis alumise serva vahelt välja, sest alumine serv on liiga lödi (ja kui ta tihedamalt ümber tõmmata, siis ei mahu kogu ihu jälle enam tolle lindi vahele ära)? Nii või teisiti pigem Maaja jahimaa kui päris rannariietus – paelu vähem pingutades tavaline kaanepilt, rohkem pingutades sidumismängude stiilis.

Teine mudel oli tavalisema lõikega, kumbki korv oli enam-vähem kolmnurga kujuga; sellel sai vähemalt paelaga alumise serva korralikult vastu roideid pingutada, ainult et tulemus oli peaaegu sama porno – pmst jäi kummagi rinna peale see kolmnurk nagu kelmikas mütsike ja mul oli raske uskuda, et sellega saaks paari sammugi teha, enne kui midagi välja vupsab. Ikka Playboy stiilis: kui ma guugeldasin, pilte vaatasin ja sarnase välimusega piltide peal klõpsutasin, oli neil tüüpiliselt juures tekst “beach bunny” või midagi sarnast. Vähe sellest, kui ma vihastasin ja konkreetselt “beach bunny” otsingusse lõin, siis oli pooltel bunnydel palju viisakamalt istuv kopsukas seljas.

Arvatavasti teeniks sellise välimusega teatud tüüpi komplimente tõepoolest, aga selliseid saab paljaste tissidega küllap vähemalt sama hästi ja milleks siis üldse rannarinnahoidja peale raha raisata.

Pärast seda hirmsat proovimist leidsin ühe mudeli, mis võib-olla – võib-olla – oleks suutnud midagi ära katta ja oli isegi ilma tugikaarteta, aga ma olin juba liiga traumeeritud, tundsin ennast vana, koleda ja rõvedana ja põgenesin ilma enam midagi proovimata ja ammugi midagi ostmata. Siinkohal peaksin ütlema tänusõnu proovikabiinide valguslahendusele – väike trauma väikeseks traumaks, aga noh, vahel you have to be cruel to be kind ja pärast kodus klient võib-olla lausa rõõmustab, et raha jäi alles. Siin ilmutavad kauplejad kiiduväärset omakasupüüdmatust ja ausust.

Täna aga sain ootamatult ühe komplimendi kätte, tavalises trenniriides, mantel kõige otsas: toidupoe kassapidaja kiitis minu helkurprossi. Eks iga kingsepp peab jääma oma liistude juurde: kellele on ette nähtud komplimente saada üleriietega, kellele bikiinidega. Ja ujumas käin nagu mullu, tunamullu ja kõik muud viimase kümne aasta mullud: “ilma riietamata nagu me perekonna ringis oleme” ja öösel, et korralikud kodanikud kaebama ei hakkaks. Või äärmisel juhul oma vana retrotrikooga, mis, kui ma hästi järele mõtlen, on kah mõne komplimendi saanud, sest ta on lihtsalt nii iseäralikult vanamoelise väljanägemisega, et jääb inimestele silma – mitte just päris voldiline ja rüüžiline õhulaev, aga peaaegu sama kattev (umbes nagu siit blogist see 1933. aasta oma). Rääkimata sellest, et temast pole karta, et ta ujumise ajal seljast maha ronima hakkab.

Võõras noormees ja viltutõlgendus ehk antropoloogilisi tähelepanekuid ehk kuidas ma kohvikus käin

Mina ei pannud kohvikusse minnes tähelegi, et seal on pikad lauad kaetud, ja lugesin rahulikult menüüd läbi, kui äkki märkan, et üks noormees uurib müüja käest, kas üldse tohib maha istuda, kas üldse saab sinna sööma tulla. Siis ärkan mina ka, vaatan: tõepoolest, kaetud lauad. Aga mina ei pidanud enam midagi küsima, müüja juba seletas, et näe seal on üks laud ja seal on teine laud ja teises ruumis on ka veel laud, kokku kolm lauda vaba.

Noormees vaatas mulle otsa, naeratas ja märkis: “Siis vist mahume ära.”
Mina ütlesin vastu: “Tõepoolest, kahekesi saame kolme lauaga vast hakkama,” ja naeratasin ka. Ja lugesin menüüd edasi, kuni tema ära tellis.

Hakkasin ise tellima, müüja küsib, kas mina tahan kah vett, mina kergitan kulmu, tema seletab: “Teie sõber võttis vett.”
Mina kergitan kulmu veel kõrgemale ja küsin võõramaise intonatsiooniga: “Sõbe-e-r?” Kunagi Ungaris elades harjusin ära, et selline asi nagu küsiv intonatsioon on olemas, nüüd on vahel hea end selle kasutamisega lõbustada.

Müüja: “Või noh, ma ei tea, ei ole siis sõber.”

Saan oma asjad tellitud ja küsin, kas ma seda lipukest ei pea võtma, mille järgi ettekandja mind pärast üles leiaks. Alati on antud lipuke, äkki ma ei saagi süüa, kui mul lipukest ei ole? ma tahan oma lipukest!

Müüja, veel suuremas segaduses: “Aga härrasmees juba võttis.”

Minu nägu, sõnatus küsimuses: “Möh?”

Müüja mõtleb. “Ot kas te ei ole koos?”

*

Millest kõigest võib kohalike kommete kohta järeldada, et kui meil siin inimesed avalikus kohas omavahel räägivad, siis peavad nad olema vähemalt sõbrad, kui mitte perekond.