Elujuhtumusi

Alles see oli, kui mult alkoholi ostes dokumenti küsiti. Aga neljapäeval pakkus koolipoiss, selline teismeline, mulle bussis istet.

Kas see peab tähendama, et ma olen ametlikult vana? mõtlesin. Koolinoor ei saanud ju kuidagi arvata, et mul oleks lihtsalt jalad haiged, sest ta oli just olnud tunnistajaks minu uhkele 150 m sprindile sillalt bussipeatusse.

Ema mõtles välja knihvi, et äkki pakkus ta istet mulle kui naisterahvale. Tõepoolest, sellele viitaks nagu see, et sõbrad hakkasid tema kallal kohe “nice guy” teemal tögama.

Sama päeva õhtul saime aru elu põhiväärtustest, kui peldikumootor jukerdama hakkas ja meid ööseks kemmerguta jättis. Ja minus süvenes veendumus A. majapidamisalastest supervõimetest, kui ta selle süsteemi hommikul ise ära parandas.

Reede õhtul tekitasin endale põnevust sellega, et kustutasin hajameelselt ära kausta, kus ma oma tõlkeprojekte hoian. Käsi libises klaviatuuril ja unise peaga ei pannud tähele, et arvuti mu käest midagi küsib. Kõige iroonilisem, et see juhtus poolelioleva töö varundamise käigus.

Aga noh, kõige hullem põnevus kestis ainult seni, kuni selgus, et kaust tuleb ka prügikastist ilusti välja. Ainuke häda, et need tõlkemälud, mis ei olnud mälukausta mitte tõstetud, vaid kõigest lingitud, olid haihtunud. St lingid olid haihtunud. Aga noh, mis seal ikka, linkisin pooleliolevasse projekti vajalikud asjad uuesti. Siis oli veel kõigest väike järellainetus, kui OmegaT keeldus seda tööd avamast, väites, et vales formaadis, aga isegi see probleem haihtus selle võlutriki peale, kui arvuti kinni panna ja uuesti lahti teha.

Olgu see kõik mulle õpetuseks, et kui ma väsinud peast kõhklen, kas teha korraks veel natuke tööd või minna puhkama, ei ole mõtet tublitseda, kui selle tööga just ei põle.

Tallinna tantsutunni demograafiale oli mõnus ilm halvasti mõjunud ja õpilasi oli väga vähe. Teisest küljest olid kohal need kõige innukamad, kellele oligi põhjust juba väheke põnevamat materjali pakkuda, mis teistele oleks üle jõu käinud; ajaliselt kukkus välja nagu alati, et õpilased tahaks veel tantsida ja mina teeks nendega heameelega veel midagi, aga kelner on ka inimene ja tuleb laiali minna.

Ja see oligi siis päevanädalalõpu-uudis.

————————————————————–
PS: tartlased või kes muidu Tartus jala käivad ja jalgrattaga sõidavad: minge märkige Tartu linna lehel kaardi peale neid kohti, kus on mingi jama või lihtsalt võiks paremini olla – kas selleks, et teil oleks mõnusam oma jalakäimise ja jalgrattaharjumust jätkata, või selleks, et te ei oleks sunnitud oma autoga linnas rohkem sõitma, kui te päriselt tahate. Tartu Postimehes oli isegi artikkel, mis kutsus üles seda tegema, aga miskipärast ilma lingita.

PPS: üleüldse, mis värk sellistel ametlikel lehekülgedel linkimisega on? Ajalehtedes on maru vähe linke isegi ajalehe enda artiklitele, heal juhul on need kuskil artikli allservas, aga mitte teksti sees, nagu iga blogija seda teha oskab. Ja kõige rohkem imestan ma viimasel ajal Riigi Teataja netiversiooni üle – seadustes viidatakse kogu aeg teistele seadustele, kas poleks siis loogiline, et kui ütleme pirniseaduses on kirjas “välja arvatud puuviljaseaduse § 47 lõikes 3 nimetatud juhul”, siis seesama “puuviljaseaduse § 47 lõikes 3” oleks hüperlink vajalikule sättele? Eriti hea veel, kui sätte tekst avaneks hovertekstina lihtsalt selle peale, kui hiirt seal kohal hoida.

Antiik vararenessansi soustis

Illustratsioon selle etenduse kohta, millega ma olen nii ametis olnud, et pole jõudnud blogida ega õieti kommenteeridagi:

Ühesõnaga, etendame 6. aprillil Rakvere renessansifestil peaaegu Eleusise müsteeriume. 15. sajandi õukondlikule peenetundelisusele kohases galantses versioonis, sest _päris_ pruudiröövile (nii et pruut ei taha) oleks nad tol ajal veel viltu vaadanud (16.-17. sajandil oleks paraku olnud teisiti – võiks öelda, et keskaeg oli naiste suhtes lahkem kui uusaeg, vt ka seda, kuidas tüdruku nunnakloostrisse minek tähendas keskajal haridusevõimalusi ja vabadust pereelust, aga uusajal rohkem midagi vangistusetaolist – see kajastub kenasti laulutekstides), ja tolle aja inimesed ei võtnud ka antiikjumalaid niiviisi immoraalsena nagu kreeklased ise.

Ja seal saab ka teisi toredaid esinejaid näha. Rakvere omad teevad 16.-17. sajandi tantsu; Peterburi ja Otsa kooli omade täpset kava ma ei tea, aga eelmise aasta põhjal võin öelda, et neid tasub vaadata/kuulata.

*
Kui ma juba reklaamima hakkasin, lisan siia veidi juttu, mille ma panin kavatekstile.

Otsustasime tantsuliselt jutustada Demeteri lugu: allilma jumal Pluton röövib viljakusjumalanna Demeteri tütre; leinav Demeter jätab oma ülesanded sinnapaika ja elab inimeste keskel, kes püüavad teda lõbustada; tema masendus seab elu maa peal ohtu ning Zeus laseb tema tütre tagasi tuua; neiu naaseb, ent kuna ta on juba söönud Plutoni pakutud granaatõuna, truuduse sümbolit, on ta sisuliselt laulatatud. Viimaks lepitakse kokku, et ta veedab osa aega allilma kuningannana, osa maa peal koos teiste jumalatega, ning tema maa all veedetav aeg vastab viljatule aastaajale, olgu selleks siis talv või suvine põud.
Üks paiku, kus usuti see lugu toimunud olevat, on Sitsiilia. See andis põhjust võtta lavastuse kujuteldavaks kontekstiks Napoli kuningriigi, risttee, kus kohtusid Ida ja Lääs, Põhi ja Lõuna. Nii on lavastuse muusikaline telg Montecassino kloostris säilinud käsikirjaline muusikakogumik, mis koostati Napoli õukonnas. Kui me lisame Ferrara tantsulugusid, Hispaania rahvapäraseid viise, ühe Francesco Landini ja ühe Guillaume Dufay laulu, sobivad need selle keskkonnaga kokku – Napolit valitses Aragoonia monarh, seal õukonnas tegutses Ferrara koolkonda esindav Cornazano, Dufay oli rahvusvaheline kuulsus, kelle lugudest mõni leidub ka sellessamas Montecassino käsikirjas, ja kuigi Landini oli juba eelmise sajandi lõpus surnud, oli tal Euroopa muusikale veel ikka suur mõju.

Võin lisada, et seal, kus surelikud Demeterit lõbustavad, on vihjamisi markeeritud ka Baubo jõupingutus, kuigi väga-väga kaudselt.