Tagasi nooruses

Ma olen paar korda ep-ga ja korra üksi ja korra A.ga väljas söömas käinud ja jõle tuttav tuleb ette.

Et: haarame siit paar saiakest või mingi piruka ja kuskilt ka mingi joogi – monastõrkat mäletate?-, siis kügeleme püstijala peal või pargipingil, ninad tuulest punased ja tilkvel, mässime salli ümber mantliõlgade, sest kevadine jahedus tuleb igal õhtul halastamatult. Siis tuleb pissihäda, mõnda aega hoian jalgu ristis, lõpuks leian mingi peidus oleva põõsa või kraavi või oh imet, avaliku vetsu, kuhu sisse pääseb. Või jõuan enne koju.

Noorus, ma ütlen teile, noorus on tagasi tulnud! nüüd võiks veel ka ülikoolis aastaid üle aja õppida saada, igat sugu imelikke asju, kuni silmaring on kukla taga väljas.

***

Kui me siis A.ga oma pirukat ostsime, tuli üks naine oma tellitud tordile järele. Imekauni kirjudest lappidest seelikuga – mul on selline lihtne keskaja maitse, kui on värviline, siis on ilus, claritas! – komplimenteerisin, tema tänas ja rääkis, et ekstra tehtud ka.

Pärast, kui A. oli juba mitu tundi tagasi koju läinud ja mina end lõpuks sodiks jalutanud, tuli Roosi tõusu peal vastu tütarlaps, kes ütles “Teil on nii lahe mantel, ma juba kaugelt vaatasin.” Ma tänasin ja rääkisin, et kust ikka mujalt kui sabaga jääaugust kaltsukast.

***

Ma pole siin vahepeal rääkinud, et nüüd on meil juba kaks lemmikloom-hiirt, sest A. pani lõksu uuesti üles ega osanud siis jälle midagi muud pihta hakata kui uuele hiirele elamu muretseda. Teine hiir on teist liiki – pruuni värvi, kaks korda suurem kui esimene, suurte kõrvade ja silmadega. Ma lugesin hiirte kohta internetti läbi ja arvan nüüd, et väike hallike, silmad nagu mustad helmekesed, on koduhiir ja suur pruun suurte pungil silmadega on kaelushiir. A. väidab, et see suur on julgem, ei karda inimest, jookseb tema nähes ringi ja närib vahel trelle. Mina olen eriarvamusel, pruuni hiirt pole ma peaaegu näinudki, hall tuleb aga pea iga kord justkui ekstra välja, kui mina tulen – ronib oma läbipaistva toru sisse ja üritab mind läbi õhuaukude nuuskida. Või ajab end puuri põrandal tagajalgadele püsti. Eriti, kui ma häält teen. On kuidagi jumalik tunne olla kellegi jaoks peaaegu nähtamatu, sest tajumatult suur.

Maitse-eelistused on neil ka erinevad, pruun tahab seemneid (kargas seemnetele kallale, nagu poleks kunagi süüa saanud, ütles A.), hall eelistab selgelt värsket kraami: salatit ja porgandit.

A. ütles: ma käitun vist ebapedagoogiliselt, aga ei oska midagi paremat välja mõelda – iga kord, kui hall hiir oma toru närima hakkab, viin ma talle porgandit, et ta parem seda näriks.

Hiir on su välja dresseerinud, ütlesin mina.

Pruun hiir jälle otsustas ühel hetkel, et tahab punase platvormi peale oma magamispesa katuselt otsemat teed ronida, mitte mingist nõmedast redelist või torust, ja tegi platvormiservast hunnikukese punast jahu. Ilus peen jahvatus, pani kohe mõtlema, kas sellele oskusele mingit rakendust ei leia.

Rahvas

Viimasel ajal satub kuidagi tihti silma ette üht ja teist, kes räägivad, mida rahvas tahab ja mida rahvas ei taha (enamasti ei taha). Mul tuleb siis korraga kaks tunnet:

misasja sa võtad rahva nimel suu täis, räägi parem ausalt enda ja oma fännide nimel! miks sa minu käest ei küsi, mina olen ka rahvas!

ja

ma ei tunne seda rahvast, aga tundub kuidagi ebameeldiv tegelane, parem hoiaks tast võimalikult kaugele.

Riided

Tuli siin jutuks, et ma olen mitu kuud sama kleidiga käinud; ükspäev aga mõtlesin, et mis meelelahutust tänapäeval ikka on, teeks endale ja teistele rõõmu, paneks õueminekuti ilusti riidesse. Ja mul on see ilus kirju satsiga puuvillaseelik, värv sobib pruuni mantliga, aga ega ta liiga sitsine ei ole.

Ja plaksti lõi ette mälupildi kaheksakümnendatest, välismaa ajakirjast, kus oli selline mood: valge lehviv satsiseelik lumistes mägedes, tublide talvesaabaste, jope või mantliga (kui see nüüd paks kampsun ei olnud), lehvivad lokid, säravad hambad tõmmus näos. See oli uskumatult kaunis, pilt teisest maailmast, mitte keegi ei käinud niiviisi! kui ainult ehk välismaal.

Ma ei mäleta, oli see nüüd Burda või mingi hardalt alles hoitud postimüügikataloog, need tundusid vaata et paremad kui Burdad, sest seal oli rohkem riiete pilte. Ma sirvisin neid üle ja üle, mängides vahel seda mängu, et ühest lehevahest tohib ainult ühe asja valida, eriti ranges tujus isegi tervest ajakirjast. Siluettidega mängisin seda muidugi ka, aga seal puudus see võlutolm, millega välismaa ajakirjad olid üle puistatud: selged värvid, fookuses pilt, ebainimlikult ilusad inimesed. Siluette armastasin ma realistlikumalt, seal olid ilusad riided – alles hiljem sain õieti aru, kui heal tasemel moeavangardi seal tegelikult välja pakuti -, millest võis päriselt uskuda, et need on riided – nende materjal oli seesama, mida saada oli ja parema puudusel pruukida tuli, ja modellid olid küll kaunid, aga sedamoodi, nagu isegi ilusad inimesed tol ajal olid: pingsa olekuga, kalgis valguses, fookusest väljas ja eri kihid üksteisest pisut nihkes.

Proovisin ise lehvivat kerget seelikut mantli alla ja see nägi peeglist välja, nagu oodata: ma olen lohakast peast suveseeliku mantli alla selga pannud, suveriietega talvel, valesti. Just nagu kunagi ammu, kui ma klassiõhtule omast arust kõige ilusama kleidi selga panin: tumesinisel põhjal punasekirja lilled, punased rüüsid servas, ja oma pool tosinat algajaid moepolitseinikke, tüdrukud-poisid läbisegi, mu ümber kogunes ja tõsiselt selgitas: see on ju suvekleit, nii ei käida sügisel, mõtle teinekord ka natuke – kuigi oli soe varasügis ja külm ei olnud üldse. Nii sain ma teada, et ma võin teha otsuseid parima äranägemise järgi, lootes tunnustust või isegi vaimustust, ja inimeste silmis hoopis millegi piinlikuga hakkama saada, just nagu siis, kui ma pikkisin jutu sisse nalja mõttes tsitaate, mida keegi ära ei tundnud ja mis panid ainult teised imestama, miks ma nii imelikult räägin. Samamoodi juurdus tasapisi teadmine, et riietega on võimatu normaalne välja näha, ja nii oli see veel aastaid: peeglis paistis kõik hästi, kuni ma olin paljas; niipea, kui riided selga said, läksid proportsioonid paigast, ma nägin välja nagu kokkusobimatutest osadest kokku pandud konstrukt. Hästiistuvad riided olid ajakirjades, heal juhul poes või riidepuul, ja ainult seni, kuni nad püsisid seal, mitte kunagi minu seljas.

Suudate siis kujutleda minu joovastust, kui üheksakümnendate humanitaarabiga jõudis minuni paar asja, mis mulle isegi peeglist meeldisid. Ma mäletan punast pikka laia trikotaažseelikut ja eriti üht musta liibuvat kõrge kaelusega lükrasviitrit – tõmbasin selle abihunnikust välja, proovisin selga ja karjatasin: “See sobib mulle!” ja hüppasin üles-alla, oma õnne õieti uskumata. Riided. Sobivad mulle. Ei ole olemas! Ja võite ka arvata, et ma ei tahtnud sellistest haruldastest asjadest kuidagi loobuda. Seeliku kandsin sõna otseses mõttes räbalaks, nõelusin selle auke veel kaua, enne kui lõpuks loobusin, sest viledas kangas ei jäänud aukude kõrvale niit enam pidama. Lükrasviiter ei oleks oma sünteetilises kulumatuses kunagi üles öelnud, kui ma poleks teda ühel päeval kogemata kuumale pliidiplaadile pillanud – haarasin ta sealt kohe, aga sellest hetkest piisas, et ta auguliseks kõrvetada nagu sõelapõhi. Nagu oleks haavlipüssist pihta saanud, mõtlesin ma, jäi üle ainult rõõmu tunda, et mind selle valangu ajal seal sees ei olnud.

Isegi siis ei tahtnud ma hästi järele anda, nõelusin kõik need augud kokku, nagu tollal sukkpüksegi nõeluti, ja üritasin kanda, aga enam ei saanud, sünteetika oli auguservast teravaks plastmassiks sulanud, see kriipis vastu ihu ja kanda oli valus, pesu nähtavasti ei kaitsnud ka. Või on asi selles, et mul ei olnud tahtmist pluusi all pesu kanda, kui just riide enda karedus seda ei nõudnud (aga miks peaks üldse nii karedat riiet kandma, kui on olemas pehmemat?); rinnahoidjavaen oli mul küll väiksem kui praegu (võib-olla sellepärast, et siis oli enamik eksemplare veel tugikaarteta), aga tungiva vajaduseta ei näinud ma tal põhjust.

Tungiva vajaduse koha pealt panin mõnikord küll mööda, seesama must lükrasviiter vedas mind sellega alt, sest ühel päeval ütles keeletunnikaaslane midagi selle kohta, et äkki ma tahan teada, et sealt paistab rinnahoidja puudumine ilusti läbi. Ütlesin midagi selles vaimus, et vabandust või oikuipiinlik, tema vastas “kas nüüd piinlik, ega ei pea häbenema, kui ilus on,” või midagi sarnast, aga sestsaadik kandsin ma seal alati midagi all või peal. Samamoodi läksin alt heleda lehviva avara suvepluusiga, mis kodus peegli ees tundus täiesti siivas, aga Rüütli tänava päikesevalguses nägin vaateaknapeegeldusest, et täiesti läbipaistev. Mis näitab, et riiete sobimine on ilma ajakirjade võlutolmuta keeruline isegi siis, kui peeglist on juba ilusti – nagu tontide antud raha, mis pärast hobusesõnnikuks muutub, või Korovjevi moemaja toodang. Kui kodunt välja minna, võib inimest varem või hiljem ikka tabada sobimatu keha.

Õnnitluspopurrii

KL-l on sünnipäev, külla ei ole tänapäeval viisakas minna. Kleebin siia siis talle meelelahutuseks pesunaiste laulu “Tuhkatriinukiisu” muusikalist/ooperist, sest tema on ka lahke ja töökas.

Tõele au andes oli selle muusikali peategelane mõnevõrra kurjem, sest lugu on tehtud Basile “Pentameroni” renessanslikult karmi tuhkatriinuversiooni ainetel ja peategelane plaanis terve loo vältel oma kurja kasuema maha lüüa (ma ei tea sellest lavastusest piisavalt, et öelda, kas tal see lõpuks õnnestus, vist mitte).

Ma ei saa napoli keelest väga täpselt aru, aga üldiselt laulavad pesunaised sellest, et küll on alles ühe kaotatud kinga pärast trevooga lahti, justkui maailma ots oleks käes; appi, appi, taevas kukub maha! aga kui kuningas on mingi kingakaotaja pärast nii pöördes, siis kuulge, tüdrukud, see võib olla meie vedamine, meil kõigil on šanss kuningannaks saada.

Selle laulu järg – laias laastus, et nägin unes kuidas “kuningas tuli minu juurde”, aga ema ajas liiga ruttu üles – seal all olevad kommentaarid tuletasid muide meelde, et see laul oli “Uue paavsti” sarja teemalaul. Kui ma ei eksi, siis need videod on Nuova Compagnia di Canto Popolare esitatud lavastusest.

Etendus pandi 1976. aastal kokku rahvamuusika ja muidu vanade laulude ainetel ja ooperipuristid kirtsutanud selle peale kangesti nina (hmm, see meenutab “Kerjuseooperi” ja “Polly” omaaegset käekäiku). Kui autorit uskuda, siis Tuhkatriinu esindab seal võõrvõimude all ägavat Napolit ennast.

Sattusin selle peale üldse sedapidi, et tahtsin Vomero pesunaiste laulu läkitada, vanade aegade meenutuseks, kui me “Dekameroni” vaatasime. Olgu sellestki üks variant – sedapuhku Antidotum Tarantulae oma, sest “Dekameroni” filmis ongi liiga lühidalt.

Tekst räägib: sa lubasid mulle neli rätikut ja ma tulin, kui sa tahad need mulle anda. Kui nelja ei anna, anna kakski rätikut, mida sa kaela ümber kannad. Seegi sisaldavat poliitilist vihjet: kui Aragoonia monarhia mõlema Sitsiilia kuningriigi üle võttis, lubanud ta oma sealsetele pooldajatele pärast maatükke. Lubas küll, ei andnud aga.

Aga lõpetuseks lingin – aiatöö auks – rahvalaulu – ja sama laulu džässversiooni, kus tüdruk nõuab emalt midagi, mis on aias:

– Mamma, mamma ma suren, ma tahan aiast üht asja. – Kui sa tahad [sisesta köögivili], siis ma lähen ja toon. – Ah, küll mamma on rumal, ei saa mu hädast aru.

Lugu lõpeb sellega, et mamma sõnastab ära – “kui sa tahad aednikku, siis ta tuleb homme.” ja laps kiidab, et küll on tore mamma, saab ikka hädast aru küll.

Vat nii.

Talvine

Eile öösel sadas nii kohev lumi, et ei saanud teda õieti verandalt maha lükata: ka maas on teda vähemalt verandaservani, kohati kõrgub üle serva ja valgub verandale! Vaene A., kes praegu väljas oma käruga peab manööverdama, mõtlesin.

Hommikul ajas hoovinaaber käimisvao hangede vahele, A. jõudis koju ja pikendas selle meie majani. “Ületeenaaber on nii usin, et on endale maja ette pisikese kõnnitee teinud, et tal oleks, mida puhtaks lükata,” kommenteeris ta koju jõudes, “mina kasutan ikka ära: pole kõnniteed – ei pea lükkama.” Tausta mõttes – meil on siin vaikne tänav ka, nagunii on asfalteeritud ainult väike jupp ja kuhu siit nii väga sõita olekski, ainult tipptunni ajal üritab mõni Narva maanteest või Puiesteest mööda vingerdada. Jagatud ruumi põhimõte töötab, ilma et seda peaks ekstra märkidega kehtestama (ja siit, lapsed, on näha, et keskkonna üldine kujundus loeb rohkem kui reguleerimine: paigalda strateegiliselt jupp lohklikku kruusateed ja kiirus on justkui iseenesest madal). Laste ja loomade pidamiseks ideaalne keskkond, kassid lösutavad tänava ääres ja lapsed mängivad keset tänavat keksu.

Aga see ületee-austraallane armastabki tegevust otsida, ta ehitas kõigepealt aeda kahekorruselise mängumaja, seejärel lammutas maha eelmiste elanike sauna ja ehitas selle asemele uue ning seejärel asus muid atraktsioone installeerima. Nüüd tal aias enam väga palju ruumi ei ole, kui ta midagi just uuesti maha ei võta, nüüd tulebki laieneda. Niisiis jah, rajas kõnniteejupikese ja lükkab seda õnnelikult lumest puhtaks.

“See on jah üks hirmus töökas inimene,” ütles A. “Küllap ta rõõmustab…” “… Et siin on põhjust lund lükata?” “…et sai selliste töökate inimeste maale kolida.”

Oh mida ta vaene hing küll meiega pihta hakkab, meie oleme otse üle tee ja mudalaisad. Kompensatsiooniks lubasin suvel neil meie mustsõstraid korjata, mis läbi aia kasvavad.

Muide, mudalaiskusest: eelmise lume ajal leiutasin ma laisa inimese talisupluse: 1) teen tagaukse lahti; 2) viskan sealt kõhuli lume sisse ja rullin ennast ringi. Logistiliselt palju lihtsam kui Emajõgi, ei pea mõtlema, kus ja kuidas ennast kuivatada ja mida teha, et varbad enne ära ei külmuks, kui nad sokkide jaoks küllalt kuivaks saavad.

Ainult et lumi kleebib ennast trikoo või misiganes muu ujumispesu külge (aed paistab läbi ja ma ei taha inimesi hirmutada), tuleb pärast tuppa kaasa, pudeneb tükkhaaval maha ja teeb loigukesi.

Siis sulas lumi ära, tulid vihmad ja pori ja ma mõtlesin, kas ma peaks nüüd muda sees püherdamisega jätkama ja kuidas see annaks sõnale “mudalaisk” hoopis uue tähenduse.

Hiljaks jäin proovimisega, laisa inimese asi.

*
Lugesin “Pimeduse isandat Derkholmist” ja mõtlesin, mis tehnika see küll on, mida Jones kasutab. Tähendab, mulle tundub, et tema maailmaehitus ei ole “kõva maailmaloome” koolkonnast, kus maailm oleks enne lugu pikalt ja põhjalikult läbi ehitatud, pigem paistab, et küll maailma käigupealt sedamööda valmis teeme, kuidas loo huvides vaja läheb. Ja tegelastest väga palju ei näidata. Ja vaatepunktitegelaste kaudu antud kirjeldus ei ole teab mis aistiline (aistilise kirjutamise etaloniks on mul Bradbury, aga omas võtmes on ka Tolkien selle peale tugev, näiteks igas mõttes raskuse kujutamisel). Ja raamatus on hulk õhukesi salvräti tõugu statiste. Mis tavaliselt tähendaks, et emotsionaalset kaasahaaramist ei maksa loota.

Ometi tabasin end üsna peagi kõige vanemat greifi armastamas ja seejärel mõnda järgmist ja nii edasi. Võib-olla töötab see, et “väga palju ei näidata” tähendab pigem fragmentaarsust kui kiirustamist: peatüki sees on üsna aeglane kirjeldus, peatükkide vahel on ajahüpe ja selle ajal toimunust ma ei tea. Omamoodi impressionistlik kujutus, kaadri sees on palju, kaadri serv on ära lõigatud. Võib-olla töötab see, et väga palju tegelasekirjeldusi antakse mõne teise tegelase kaudu; ma hakkan seda greifi armastama, sest mulle näidatakse vilksamisi pilte sellest, kuidas vaatepunktitegelane teda armastab.

Kusjuures jah, tegelased, kes mulle kõige enam hinge läksid, olidki kõik kellegi teise silmade läbi antud, nende silmadega vaatajad ise mitte nii väga.

Muidu mõtlesin seda lugedes regulaarselt, kuidas see raamat on minu jaoks nagu “Ah, olla Inglismaal!” või isegi mõni Nancy Mitfordi lugu maagilises soustis – kaootiline, sensuaalne paljude noorukieas lastega perekond ja nende sekeldused, aga lohede, deemonite ja greifidega.

Eesti tekst on kahjuks selline, et pani pidevalt käigu pealt inglise keelde tagasi tõlkima (eks ma kartsin ka: küsisin tuttavalt raamatukoguinimeselt, kuidas Eva Luts tõlkijana on, järgnes pikk paus ja heatahtlik vastus: “No…. Ta areneb.”). Ma ei räägi sellest, kas kaks teismelist räägiks omavahel tõesti “Sa naljatad” – “Ei naljata”, selle asemel, et öelda “Sa teed nalja” – “Ei tee” – eri inimestel on eri tutvusringkond, võib-olla on kuskil Eesti nurgas olemas seltskond, kus teismelised räägivad nagu 19. sajandi prantsuse romaani tegelased, igasuguseid subkultuure on olemas. Ma räägin vajadusest mõistatada: kas “nagu püüaks ta mitte haige olla” all on mõeldud “nagu püüaks ta mitte oksele hakata” (sick)? kas “nad paistavad tarkadena” all on mõeldud “näevad peened/stiilsed välja” (smart)? kas “vestlus ümber korvide” on “vestlus korvide üle”? ja mis pagana elukas on “peapreester”, kas ülempreester? Ei teagi, kas see on kivi tõlkija või hoopis toimetaja kapsaaeda, lõppeks tean ma omast käest, kuidas enda teksti apsakaid enam ei taju, sest ma TEAN, mis sisu seal peaks olema. Igatahes soovitaks lugeda pigem originaalis.

*

Vaatasin telekast Draamateatri 2015. a “Tartuffe’i” ja mõtlesin, kuidas see on Molière’il tegelikult ebaõnnestunud näidend. Ja sealjuures väga huvitav ja võimas (vt ka mida T.S. Eliot “Hamletist” arvab).

Ühtpidi värvis Molière ennast näidendi sees nurka: Tartuffe on nii võimsalt ohtlik, kõige hirmuäratavam tegelane, kelle ta üldse kunagi kirjutanud on, ning tema vastu peab seisma nii abitu naiivik, et lõpuks on selleks, et lugu saaks veel komöödiaks jääda ja õnnelikult lõppeda, vaja kübarast jänes jumal helde ja kõiketeadva kuninga politseiülem välja tõmmata. Värvis ennast nurka ja pidi end kirvega välja raiuma, usutavuse arhitektuur puha puru.

Ja Molière’i enda universumis: seesama piinlik politseiülema-stseen oli ju selleks tarbeks, et kui näidend ära tahetakse keelata, oleks seljatagune kaitstud. Ja ometi sellest ei piisanud. Täitsa raisatud piinlikkus!

Teiseks mõtlesin, et mine tea, kui palju teksti võrsus proovide käigus näitlejate improst. Ühest küljest nagu commedia dell’arte stammkarakterid, aga oma kiiksunüanssidega. Mis mulle sealjuures väga meeldib, on see, et näidendi kõige markantsem naistegelane on ühtaegu selgelt hea ja kõhklematult salakaval. Ning sealjuures armastav, toetav võõrasema, arusaajam kui peretütre lihane isa, nätaki, kulla klišeed. See oli näidendi markantseim naistegelane; aga lavastuses lõi Klenskaja oma ülimalt kõrvalosalise, peaaegu episoodilise vanaemana ausalt öeldes kõik üle. Või on mul lihtsalt nõrkus selle vastu, kui värsstekst voolab nagu loomulik kõne, ja temal voolas see kõige paremini.

Kunagine Theatrumi lavastus meeldis mulle siiski rohkem, täpsem ja nüansikam, eriti keskne abielupaar (kuigi tookordsest vanaemast mulle nii eredat muljet ei jäänud ja Marius Petersoni Tartuffe oli seekord hirmsam kui Vahur-Paul Põldma oma toona).

*

Ma ei ole täpset arvet pidanud, aga pakuks, et ma olen üht kleiti jõulust saadik kandnud. Selline ilma varrukateta, mida ma pruugin pluusi ja seeliku peal pihikseeliku/tuuletõkkena, kui ilm on korraga külm ja tuuline. Aga ta ei saa nagu mustaks ka, õieti pole tal selleks põhjust – kuna teiste riiete peal, ei määri teda minu ihu; kuna õues mantli all, ei määri teda õu; kuna kodus ei kanna, ei mäkerda söök. Ainult minu käte puude saab teda rüvetada, aga see on üks pikaldane rüvetus, veab veel kuukese või paar välja.

*

Meil on nüüd uus koduloom, hiir. Tähendab, hiir oli juba ammu, krõbistas seina vahel ja põranda all. A. püüdis ta kinnipüüdmise lõksuga kinni, õues oli grüünesse laskmiseks liiga külm ja mis me temaga nüüd teeme. Tõi loomapoest puuri, pani hiire sinna elama ja andis talle seemneid ja porgandikontsu ette. Porgandikonts on hetkel populaarsem, selle vedas hiir oma magamistuppa (mille A. tegi teekarbist). Näha teda ei saa, sest niipea, kui seal toas keegi liigutab, läheb ta kohe oma teekarpi tagasi peitu. Selline tumeaine sarnane koduloom, kelle olemasolu saab tuvastada ainult mõju järgi, mida ta ümbritsevale kosmosele avaldab: porgand kaob ja pabulad tekivad.