Haiguste ravi kontrollitud

Mõtlesin juba, et oleme ikka haige sotsiaalministri saanud.

Aga näe, tuleb välja, et füüsiline vorm on tal hea.

Kohe kivi langes südamelt.

—————————————————————————————————————–

Samal teemal: Plasma-Jack, Hajameelne, Kirjatsura ja Wild.

Sinimustvalge vastlapäevareportaaž meripärdikutega

Igatahes sinna (vt üles) me omadega õhtuks välja jõudsime, sest keegi ei viitsinud marmortahvlit vaadata. Must koer on olemas, valge koer on olemas, sinisega* võime isegi lehvitada, leidis üldsus. Lehvitada polnud tegelikult vaja, sest vares oli niigi sinine, kuigi kollase noka poolest võis ta ka Rootsit ehk siis rahvaste sõprust sümboliseerida. Rääkimata sellest, et seal oli veel sinimustvalgemaid kaadreid kui ülaltoodu, maitsekalt vikerkaarevärvilistega tembituna.

Tõsi küll, sellele kõigele eelnes pikk meediaarvustusistung. Juba varakult jäi mulle silma, et vabariiki esindavad aastapäevakontserdil peaasjalikult meesterahvad. Kuidas nii, nõudsin aru. Eestis on naisi rohkem kui mehi, millest selline ebaproportsionaalne esindatus. Kuni leiti mind lepitav järeldus, et see kontsert kujutab endast kõhutantsu antipoodi – selle asemel, et naised teeksid meesvaatajatele emaseid liigutusi, ronivad mehed lavale, teevad isaseid hääli ja meie, Eesti enamus, vaatame hindavalt pealt.

Järgmiseks meenutas keegi, et nad olid töö juures välja töötanud hea strateegia presidendi vastuvõtule pääsemiseks – nimelt saadakse sinna uppuja päästmise eest, nii et kui kaks sõpra kokku lepivad, siis üks läheb ja upub natuke ning teine päästab. “Ja järgmine aasta vahetavad?” uurisin mina. Ei ole vajagi, uppuja saab minna kohe samal aastal päästja saatjana. “Uppuja päästja koos uppujaga”, hõikab päästja, ptüi, teadustaja. Järgnes elav arutelu, kas paremini kõlaks “koos uppuja” või “uppunuga”.

Kahjuks jäi tänavu ära ülekande kõrghetk ehk intervjuu kokaga. Ma tahaks teada, mismoodi ma niiviisi oma vastuvõtul kokka pean mängima, kui mulle eeskujusid ei näidata, mh? Igatahes ei lasknud seletus ennast kaua oodata: piisas mul avada Postimehes presidendi kõne, kui kohe vilkus kõrvalveerus pealkiri “Kuulus telekokk kõrvetas stripates oma…”. Ja milline protokolliülem siis lubaks kõrbenud kolme punktiga koka televiisorisse.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis sellest, et hoolimata minu hiljutisest puneõnnest oli vastlapäeval poes pärm otsas. Miskipärast ostetakse jah vastlapäeval rohkem pärmi kui muidu, kas pole üllatav. Nii et mul tuli esimest korda elus kuivpärmiga koju minna. Veega kokku puutudes tuli pulbrist kummaline lõhn, nii et korraks hakkas hirm, et äkki on mulle hoopis meripärdikuid® müüdud, aga tegelikult kergitas küll.

Kokkuvõttes võib päevaga rahule jääda, eriti kui arvestada, et nagu selgus, on meripärdikud® tõesti olemas.
Ja mina arvasin siiamaani, et Bud Grace mõtles nad ise välja.

(Koerapildi näppasin siit.)
———————————————————————
* “Viie veaga noormeest” mäletate? Kuigi meil tegelikult ei ole seda ajast koerte tegemise masinat.

Taevane ja maine armastus

Avastasin tänu Marta kommentaarile, et kõik postitused ei olegi nende pool parooli all, vaatasin seal ringi ja leidsin kohe inspireeriva loo.

Inspireeriv selle poolest, et mul oli kunagi kah üks laega seotud unistus, kuigi palju praktilisem: ma unistasin, et Balti jaama kaugrongide ootesaali lagi oleks vahukoorest tehtud. Või siis sefiirist.

Arvatavasti see ütleb minu kohta midagi.

———————————————————————-
Pildi näppasin siit menüüst.

Ebatavaline peategelane ehk teaduslik huvi

Vaat milline vägev trikk.
Ehk siis see “Jennings, jumping over his handcuffs”. Mõistlik inimene arvaks, et eks ta üks koomiksivärk ole, aga ma olen seda juba nii mitmes kohas näinud (nt siin), et ükskord üritasin ise järgi proovida. Ilma käeraudateta ei tulnud midagi välja – ehk siis käed ronivad sõrmseongust lootusetult lahti ja üldse oli kogu asi üks õudne ägisemine ja vingerdamine. Kohe huvitav oleks teada saada, kas mul on liiga pikk selg, liiga lühikesed käed, liiga suur tagumik või on asi ikkagi puudulikus varustuses. Kas kellelgi käeraudu on laenata?

Paar päeva tagasi hakkas mind painama teine eluliselt tähtis probleem: kui kõrgelt kukkudes kauss veel terveks jääb. Selle uurimiseks ei ole vähemalt lisavarustust vaja.

Kui ma suureks saan, hakkan teadlaseks.

———————————————————————
PS: terve koomiks või õigemini terve sari on siin.

Kuidas ma poes käin vol. 4 ehk luureandmed

Kuna inimesed kurdavad juba pikemat aega, et poes ei ole saada puhtaid maitseaineid, siis tegin täna luureretke. Tähendab, tegelikult oli mul küll peldikupaber otsas, aga selle pakilise probleemi kõrvalt ei unustanud ma siiski üldsuse huve*.

Luureandmetest selgus, et hoolimata hiljutistest etteheidetest pakuti Ujula Konsumis oregano nime all punet, tüümiani nime all aed-liivateed ja basiilika nime all basiilikut.
Kaht esimest kollases pakis (kas a la meira või mcgormick, need m tähega asjad lähevad mul ikka segamini), “basiilikat” sisaldas Latplanta tagasihoidlik pakike.

Mine hullu tea, äkki nad on blogikriitikat lugenud ja ennast parandanud.

Ma lähen nüüd ja päevitan natuke oma omakasupüüdmatuse paistel, sest endal oli mul olemas nii pune, liivatee kui basiilik. Apteegist ja tuttavate käest saadud, mis te siis mõtlesite.

————————————————————
*Ma ikka olen superkangelane, või mis?

Tavaline peategelane

Imelikul kombel ei takista see, et võiks ju palju hullemini olla, üldse paanikasse sattumast.
Kogu hull lugu seisneb praegu kõigest selles, et tööd on umbes kolmandik kuni pool sellest, mis kaks kuud tagasi, ja siiamaani on isegi maksud makstud. Aga iga ütleme tosina tunni tagant näen ma vaimusilmas, kuidas maksuamet mu majapidamise tasumata sotsiaalmaksu katteks laiali tassib. Nii sageli? No mul ongi kiire ainevahetus.

Imelikul kombel takistab paanikasse sattumast hoopis see, kui mõelda, et see kõik on midagi täiesti tavalist. Mkmm, mitte sedapidi tavalist, et majanduskriis ja kõigil tööd vähe. Ei, hoopis niipidi, et see kõik on täiesti tavaline narratiivisüžee. Ma olen kõigest üks peategelane.

Imelikul kombel tunnen ma just siis, ühena miljarditest peategelastest, et ma olen tähtis. Lausa huvitav oleks teada, kuidas see lugu edasi läheb.

Kuidas ma poes käin vol. 3

Kui ma käin suures poes, siis sõidan ma eskalaatoriga.

Tasku eskalaator on kõrge ja sõidab suure hooga. Seal tunnen ma ennast nagu lõbustuspargis.

Tartu Kaubamaja eskalaator on paigutatud sümmeetriliselt ruumi keskele ja laskub maheda muusika saatel korruselt korrusele.
Sellega alla sõites on mul tahtmine lehvitada, leebivalt naeratada ja öelda: “Võite istuda, armas rahvas”.

Korduma kippuvad küsimused

Millegipärast on juba mitu inimest sattunud siia, otsides primaarseid sugutunnuseid. Ilmselt oleks minust oleks kena nad valejälgedelt kõrvale juhtida. Jätkan katekismuse vormis. Niisiis leiate altpoolt vastused järgmistele olulisetele küsimustele:

Kas siit on mõtet neid otsida?

Ei ole.

Kuhu me peaksime siis vaatama?

Jalgade vahele.

Loodan, et sellega on minu tänase päeva heategu tehtud.

Au ja kiitus

Ei ole Reform mulle armas partei, ei ole (kuigi neid armsaid jääb enivei üha vähemaks), aga seda, et Silver Meikar mind millegagi rõõmustab, ei juhtu üldse esimest korda. Ja kirjutab kah päris hästi.

Mingi selline partei võiks tekkida, kuhu roniks kõik need poliitikud kokku, kes mulle meeldivad, siis oleks hea lihtne.