Raamatuid!

Nägin oma rõõmuks, et raamatukogu jagab nüüd ilusti oma ülejäänud raamatuid laiali. Juuni lõpuni. Minge saagile!

Häda mõõdukuse pärast

Eks ma ole hõisanud, kui turvaliselt ehitatud isud mul on – magusat liialt süüa ei saa: paar kommi ja ei taha mitu päeva magusat nähagi; päris purju juua ei saa, joon klaasi või kaks ja äkitselt hakkab alkoholi maitse vastu ja tuleb hoopis õudne isu vett kaanida; vahukoort pole üksi süües mõtet poolt pakkigi teha, lõpp ajab ikka iiveldama. Mõttejõuga end vaos hoidma ei pea, isud hoiavad ise.

Aga vahel on see nii tüütu! Naudin oma esimest kohvi, heal juhul teistki, aga kolmas enam sisse ei läheks, ei oleks hea, ei ärataks isu. Kohvijoomine on suur mõnu, aga või ma saan seda siis igal hetkel mõnuleda!

Või siis alkoholiga – mulle meeldib, kuidas ta mulle mõjub, aga seda mõju ei ole eriti võimalik kogeda, kui ma olen teda juhtumisi liiga hiljuti juba kogenud. Võtsin täna väljas kohvi kõrvale klaasikese likööri; pärast, tükk aega hiljem, tegin kodus salati, kuhu kõrvale oleks valge vein sobinud, ja mul OLI valget veini – aga ei saa juua, sest kõht, nina, keel ja üldse kogu organism ütleb “tänane joomine on juba joodud.” Teinekord järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval, pealtnäha asja eest, teist taga, sest mul ei käi sellist pohmelli, millest teised räägivad. Ei mingeid koledaid nähtusid, selle poolest oleks lausa tore joodikuks hakata, aga sunnik ei maitse muidu kui ainult natuke ja piisavalt harva. Justkui mingi sõralise organism, mitte primaadi oma. Pean hoolega vaatama, kuhu ma oma kohvitassi või veiniklaasi ajastan: paigutan valesse, tähelepanematusse hetke ja olengi mõnu asja eest, teist taga ära raisanud, pärast oleks jälle tähelepanu, aga pole talle seda mõnu pakkuda.

Tervislik, turvaline, odav pidada pealegi. Ent mis mõnud saamata jäävad!

————————————————————————————————-
(ja kas mind ähvardab, et rõõmusid tuua ei saa ega kaua mul ela laulud*?)

Küllus ja kasinus

Ja pärast kõike seda kirumist, mis ma toiduraiskamisest kokku kirjutasin, vaatasin ma “Nanny McpHee” filmi ära ja mõtlesin pärast selle külluslikku finaali vaguralt hambaid pestes: mis tunne oleks küll olla tordisõjas? (Küllus, vabadus, toores tabude murdmine.) Kas mu unistus on pidada tordisõda? Kas see oleks sama tore tunda, kui ilus vaadata? (Kujutan ette, kuidas vahukoor mööda nägu alla nõrgub, marmelaaditükid sees, limpsan nad ära.)

Ja see vahukoorepidu, justkui raiskamise kehastus, oleks ometi prügikonteineris konutavale toidule sama vastandlik nagu kasin askeetlus, Thoreau, kes usub, et “targa inimese ainus õige jook on vesi,” ja Epikuros, kes rõõmsa üllatusega tähendab: “Täna sõin ma juustu”. Tordisõda on luksus ja küllus, barokne potlatch-rituaal, pahupidimaailm ja karneval; konteineris närbuv toit kehastab odavat, nüri raiskamist; millestki, mis oleks võinud olla pidusöök (või kasvõi tordisõda) saab rämps. Ei karneval ega paast, raiskab, aga isutult, koonerdab, aga räpakalt. Samast riigist, kust pabertaskurätikud ja papptaldrikud. Siitpoolt vaadates on Thoreau vesigi luksus, vähemalt ei pea ta jooma šampoonimaitsega limonaadi. (Renoir oleks siia paigutanud ka puuvillased särgid, aga ta ei kujutanud odava raiskamise õigeid sügavusi ettegi! Mina olen puuvillasärkide vastu lahkem ja kannan nad askeetlikult ribadeks – odav ehk küll, aga vähemalt ei raiska.)

————————————————————————————————————
PS: tuli meelde, leidsin üles: Murca juures ennegi jutuks tulnud.

PPS: ja ma kujutan ette seda üldist kõlblat nördimust, kui poed peaks oma mahakantud toiduga toidusõda! Kuigi sedasi ei läheks sugugi rohkem raisku kui prügipressi all.

Vestlus säästu- või korilustoitlusest

Tuli tunne, et tahaks tsiteerida mõnd kohta oma lukutagusest postitusest ja sealt hargnenud vestlusest.

Seal tuli jutuks, kuidas ma tutvusin noortega, kes päästavad supermarketitagustest konteineritest korralikke toiduaineid; aga sõprade seas oli sellest ennegi juttu olnud. Tsiteerin:

“Nagu surikaadiefekt (tuntud ka Baaderi-Meinhofi fenomeni nime all) ette näeb, oli üks sõbranna mulle kõigest nädal varem kirjutanud (kirjaviis muutmata, see on tema sihipärane meilimiskeelepruuk, kui vaja, oskab ta õigekeelt paremini kui… kui üldse keegi, võiks peaaegu öelda):

järsku peaks algatama mingi ökoräpa kampaania; analoogne nt veganlusele ja freeganismile. — see olla see kui toitud äravisatud toidust poodide prügikastides, mille kuupäev on kukkunud.

(mulle tundus se küll ses mõttes inetu et päris kodutute eest sööd ära nimodi. a se vist oligi riikides kus kodututel on niipalju supikööke et nad prügikastist toitu ei viitsi otsida ja sis selle niši täidavad need hullud. mõistlikud, tähendab.)

noh, et nagu vanasti: üleni on vaja pesta max kord nädalas, nagu laupäeviti saunas käidi. pead pesta ei ole vaja iga päev, kõige tihem 5 p tagant, siis pole ka palsamit ega midagi vaja. pesupulbri järgi haiseda ei ole vaja.

Ma võin nüüd kodutute toidu ärasöömise mure peale vastata, et seda hirmu ei ole: seda kraami jäi veel lademes. Eriti paprikat, kartulit ja porgandit. Sellist, mis on enne äraviskamist viisakalt kasti või kilekotti pakendatud, justkui ekstra selleks, et suvalise prügiga segamini ei läheks.”

Andsin sõbrannale postitusest viisakalt teada ja märkisin talle, et ei taha seda infot väga laialt laotada: et rangelt võttes on see tegevus illegaalne, sest konteiner on poe oma ja mõnel poel, kellest seal juttu on, võib tulla paha mõte see luku taha panna või muid inetusi teha.

Sõbranna imestas:

ja miks see illegaalne on? – kui vargus, siis kelle oma on äravisatud kurk? prügiveofirma varandus?

samahästi on illegaalne tegevus kui ma tee kõrvalt prahti üles korjan.

Mina märkisin, et näiteks selle loogikaga, et konteiner on poe oma. Ja et noored rääkinud, et neid on ähvardatud, sõimatud ja lubatud politsei kutsuda.

Ning lisasin:

Poe huvi konteinerit valvata ja sellele ligipääsu keelata peitub ilmselt selles loogikas, et “kui sa tasuta võtad, siis ei tule sa raha eest ostma”. ettekujutus saamata jäänud tulust. Protestantlikud väärtused vbla ka ( on amoraalne, kui keegi saab midagi, selle eest maksmata).

Ning et Hispaanias olevat hoopis teine suhtumine, poodnikud tulevad vahel lausa ise pakkuma ja keegi ei tee nägusid, kui sa ka päevavalges konteinereid puistad.

Tema vastu:

aga täitsa huvitav oleks, kui ajakski asja niikaugele et tuleks politsei – ja siis ehk saaks teada, mis paragrafi alla see käib?

prügikast on poe oma, aga kas äravisatud kraam on ka nende oma, ja vargus on vargus, kas müügisaalist või prügikastist?

sõimamine käib ka paragrafi alla, see on kindel. ajaa, ja kui politsei otsustab, et oli tarbetu väljakutse, siis selle eest peaks teoreetiliselt väljakutsuja hoopis sõimata saama.

: )

loogika ei ole pädev, poodnikel, tähendab, kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi kui teinekord juhtub raha olema ja ostan midagi mida prügikastis ei ole. noh, nagu piraatfilmid. kui ma vaatan tasuta ära siis pigem ka ostan, kui on hea asi ja tahan paremat versiooni, või järgmisi, v analoogseid.

Ning meenutas Hispaania suhtumisega analoogset näidet Prantsuse kultuurist:

ühes pierre richard’i filmis. miskipärast ta pidi mõnda aega tänaval elama ja turul siis kui kinni panema hakati ülejäänd ja äravisatud kraami korjama. õngitseb seal mingit gemüüset, ütleme mädand õuna, tuleb kuri onu ütleb: ära neid võta! p.r. ehmatab ära, viskab üleskorjatu tagasi, onu, kes pole tegelt kuri, aint järsusõnaline: näe, võta need, need on palju paremad, pole mädand ega midagi.

Mulle tundus see vestlus levitamisväärne, küsisin, kas võin tsiteerida, vastus:

tsiteeri palju kulub.

marvan et tegelt poeinimesed kelle oma on prügikast kardavad prükkareid kui niisuguseid et haisevad ja sittavad ümberringi. umbes et määrivad nende puhta prügikasti ära. ja et mine tea mis veel teevad, lihtsalt hirm Teiste ees. kelle peamine viga on see et nad ei ole nagu Meie. pealekauba veel muidki muidugi, ega keskmiselt prükkarid ei ole kenad ja viisakad inimesed, eriti mingis toksikojoobes.

sis olekski paras neile kui nad kutsuvad politsei et appi prükkarid ja sis tuleb välja et prügikasti kallal on doktorandid ja teoloogiamagistrid jms hoolitsemas et jumalavilja raisku ei läheks ja ei sitta midagi. muidugi et purukaine peab olema sinnajuurde, et ühtki ettekäänet ei oleks puuri pista.

Hmm. See tekitab minus peaaegu kiusatuse end sihipäraselt arreteerimiseks välja panna, kuigi ma ei kvalifitseeru ei doktorandiks ega teoloogiamagistriks. Kui see ainult neil korilastel, kellel seda toitu rohkem vaja läheb, jahimaid ära ei rikuks.

Igatahes olen ma sajaga nõus selle loogikaga, et “kui mul tasuta kraam käes on ja seda lahkelt jagatakse, siis ma just tulen sinna kenasse poodi, kui teinekord juhtub raha olema,” toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab küll.

Igasugused degustatsioonipakkujad on küll selle matsu välja jaganud.

Ja isegi kui isikliku tänuvõla loomine kõrvale jätta, teeb “jumalavilja raiskuminemise” mure mind kurjaks poodide vastu, kes sellest ei hooli – nagu näiteks üks mitmes eri poes töötanud inimene lukutaguses kommentaariumis kirjeldas, et “alguses võisid töötajad sümboolse summa eest osta viimase kuupäevaga tooteid, aga mingil hetkel leiti, et parem ikka ärgu ostku. Ülejäägid visati ühte konteinerisse, mis keerati lukku, et keegi ligi ei pääseks”. Grrrrr. Kui ma järgmiselt kommentaatorilt kuulsin, et tema ema poes “saavad töötajad veel kõlbliku toidu omavahel ära jagada, mõnikord tuleb seda mitu kastitäit ja siis saadetakse üht-teist mu lastele ka,” siis tuli kohe tahtmine edaspidi oma poekäigud sinna poodi sättida. Näedsa, jagate oma ülejäänud toidu laiali ja lisaks sellele, et teie palk on suur taevas, saate ka täiesti maise hea kuulsuse!

Nagu ma lukutaguse postituse lõpus mainisin: “Nii see läheb, kui lapsena palju tiigriraamatut lugeda: võtsin eluks ajaks südamesse, kuidas rosinakukkel lombis nutab, kui ta kardab, et söödud ei saa; või riisipuding külmkapis.”

Hajameelselt edasi (ja maailm muutub järjest imelisemaks)

Lugesin netis möödaminnes kommentaari “on järjest rohkem firmasid, kus aega saab netis kinni panna,” ja mind tabas aukartus tänapäeva tehnoloogia ees: netis saab juba kõike, õige äpiga keerad isegi aja kinni!

Tekib veel huvitavaid mõtteid: kas teised tajuvad, kui aeg on kinni pandud? ah, küllap nende elu peatub koos ajaga ja nad ei pane tähelegi. Vabalt võis mu tänaseski päevas olla mitu lõiku, mida mina tajusin sujuvalt kulgevana, aga kus tegelikult oli tuhandeid peatusi.

Veel huvitavam: mis kasu on aja kinni panemisest? kas kinnipanija enda tajutav aeg ei jää samamoodi kinni, nii et ka tema elu kulgemises ei muutu ta enda tunde järgi mitte midagi?

Võib-olla puhas luksusteenus – aru mitte midagi ei saa, aga maksad raha ja tead, et täna oli viis minutit – või pool tundi – või tund – aeg kinni. Ja ainult sina tead, milliste kella näidatud sekundite vahel see juhtus.

Kuidas ma poes käin nr järjekordne: hajameelselt

Kõndisin poes, panin vajalikke asju korvi: suitsukondid – olemas; juust – olemas; või – olemas; võtaks sealt kapist värsket leiba ka.

Võtsin käekotist ilusti korralikult kaasavõetud kilekoti ja pakkisin leiva sinna sisse.

Teen veel ühe tiiru, et kas midagi jäi veel puudu, heidan pilgu korvi, et kontrollida: suitsukondid – olemas; juust – olemas; või – olemas, aga kuhu leib sai? ma ju mäletan, kuidas ma käekotist kilekoti võtsin ja leiva sinna sisse pakkisin?

Aa.

Näed, kui kasulik on oma ostukorv viimasel hetkel üle vaadata. Näiteks saab niiviisi ausaks ostjaks jääda. Ma kahtlustan, et mul oleks lastud südamerahuga, leib käekotis, kassast läbi jalutada.

Ainult et nüüd mõtlen, et kui üks noormees mulle mitu korda märgatavalt pilke heitis, siis ei pruukinud see olla sellepärast, et ma nägin hea välja või imelik välja või mis iganes moodi veel välja saab näha, vaid sellepärast, et ta nägi, kuidas ma sundimatult leiva käekotti panen, ja kaalus, mida nüüd tema peaks tegema ja mida sellisest inimesest arvata.

Kaitstud: Korilane

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Matrjoška lisanditega

Mõtlesin ükspäev unesegase peaga ühest ilusast, arukast, sarmikast noorest mehest –

kes kõige oma ilu, võlu ja aru otsa mainib tagatipuks, va aristokraadivõsuke, aeg-ajalt jutu sees sundimatult nimepidi üht harvadest inimestest, keda ma imetlen võtmes: “kui suureks saan, hakkan temaks,” –

asi, millesse ma jäin muide nii kõvasti kinni, et nägin selle seletust lausa unes: seal oli üldteada tõsiasi, et mu imetletud eeskuju on ilusa noormehe peretuttav, ammust aega, temaga lapsest peale suhelnud, sestap ka sundimatus –

aga muide pole üldse võimatu, et nii on ilmsigi; et ongi va aristokraadivõsuke; ja mul matab kadedus hinge.

Igatahes, mida ma tahtsingi öelda? Mõtlesin ükspäev unesegase pea ja võlutud kadedusega: mis tunne on küll olla tema? mis tunne on olla nii ilus, armas ja võluv, et kõigile meeldib?

Ja järgmiseks tuli juba ärksam mõte “aga kust ma tean, et ta ise üldse teab?”