Toetav mees ja nukkuvad salavõimed

Tundus olevat hea mõte hoogtöö otsa jälle magamine päris vahele jätta – just selline sobilik päev, kui erilisi kohustusi ei ole – ja muutusin seepeale emotsionaalseks ja nõudsin nunnutamist.

A. tuligi vastutulelikult ja nunnutas, mispeale ma hakkasin seletama, et ma otsustasin nüüd ikkagi hakata tegelema sellega, et meeldida ja lasta ennast armastada, mis on väga raske. Teised ei saa sinna suurt midagi parata, asi pole üldse selles, mida teised teevad ja kui palju armastavad, kui mul on usunõtrus, siis võivad nad ennast näost siniseks armastada, mulle ei jõua ikka midagi pärale. Aga igatahes ma nüüd otsustan, et võtan selle käsile, sest nüüd ma olen nii vana ja tark ja taibanud, et teismeea laiamine “mind üldse ei huvita, kui palju ma teistele meeldin, mind huvitavad ainult enda tunded” (vt siit jj) on silmakirjalik. Millalgi peab inimene ka ausaks hakkama.

– Nii et ma hakkan nüüd meeldimist õppima, sest see lahendus, et “häh, ma ei tahagi meeldida” on silmakirjalik.

– Vaata siis, et sa oma põlvedele liiga ei tee roomamisega.

(Homeeriline naer)

– Ei, kuule… äkki just mõjub hästi, näe, siiani käisin muudkui püsti ja vaata, mis mu põlvedega juhtus.

(Aih, oih, see hakkas nüüd kangesti kõlama nagu Viilmaa-jutt.)

Sain veel natuke heakskiitvat nunnutamist, läksin selle peale äksi täis, pesin pea ära ja määrisin ennast üleni mee ja õliga kokku.

Vannituba läks selle peale natuke kleepima, aga pole hullu, kui ma oma Seesmise Naise üles leian, siis võib-olla tuleb sealt kusagilt kunagi lähema sajandi jooksul välja ka Seesmine Koduperenaine ja ma lausa koristan natuke.

Ta juba ähvardabki kooruda, sest veesoojendamise käigus sai kuidagi iseenesest ka toit valmis.

Naised vaatavad jalgpalli

– Iniesta on Lumivalguke, aga Xavi, see näeb jälle välja nagu haldjas.

– Tähendab, hispaanlastel on muinasjututegelaste koondis.

– Kuule, see seletabki asja: nad ei ole mitte loomulikult, vaid üleloomulikult osavad. Ja peavad kontrollima, et neil jalad maa küljes püsiksid, kui nad jooksevad, muidu saaksid disklahvi.

*

– Elu on õiglane, Terry sai enne Balotelli vea endale kraesse, nüüd teenis jälle nurgaka, kuigi tema oma jalast läks. Instant karma.

*

– Hmm, Pirlol on erakordselt hästi arenenud tuharalihased.

– Neil kõigil on, nurgalöögi ajal on need tal lihtsalt väga hästi eksponeeritud, otse kaamerasse.

– Ja see liibuv kostüüm rõhutab seda kaunilt.

– See ei ole liibuv! (hingestatult) See langeb vabalt tema kaunitele kehavormidele ja laseb neid aimata.

*

Parima koreograafia auhinna saavad Timoštšuk ja Carroll oma blondi-brüneti paarisgalopi eest, kusjuures eriti kaunis oli see, et nad ise ei vaadanud üksteise poolegi, mõlemal pilk pallil.

Kuigi võib-olla tuleb mul oma sõnu süüa, kui poofinaalis või finaalis veel ilusamini kepsutatakse. Siiamaani siiski võrdväärseid tantsusamme pole olnud, üksnes mõni suurepärane paarisrullumine.

*

Ja siis tuli A. ja tegi aasta jalgpallikommentaari:

“See kollase pluusiga on pealik, eks ole? Ise palli kunagi ei löö, ainult vilistab ja teised teevad nii, nagu tema käsib.”

***

Kui ma kirjutaks, kuidas me karjume “Suluseis!” või “oli ikka täiesti väravas!” või “tema enda jalast läks!” ei viitsiks ju keegi lugeda, eks ole?

Vaat mis koidupuna ehk tõlkelooline kuriositeet

Mäletate seda kohta Tjorveni-raamatus, kus keegi (Malin? Melker? aidake!) meenutab loetud ridu: “Laenaksin koidupunalt ma tiivad, kaugele merre rajaksin kodu”?

Veidrate asjaolude kokkulangemisel (tänulik noogutus Peter Carey suunas, kellel vaevalt küll oli plaanis mulle just seda infokildu kätte toimetada, ta flirdib seal raamatus rohkem Tocqueville’iga (bääh, de Tocqueville’iga oleks pidanud kirjutama, ükskõik kui suur demokraat ma olen, ma ei kirjutaks ju krahv de la Fére’i asemele “Fère”); ja tänulik tõdemus, et enamasti täiesti kasutust harjumusest pisiküsimustes guugliga nõu pidada saab vahel vähemalt midagi lõbusat teada) avastasin täna, et sellel on Eesti keeles olemas üks teine kanooniline (või kanoonilisem) tõlge: “Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere otsa…” (mille järg on “…siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks mind kinni”) – õigemini muidugi terve pinu kanoonilisi tõlkeid tibatillukeste erinevustega, Masingu-Pauli versioonis näituseks “Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde…”. Allikaviide: Ps 139:9-10.

Selle teadmise pealt oli lõbus guugeldades leida, kuidas keegi kiitis just nende ridade põhjal Lindgreni geniaalsust.

Mismoodi seal Tjorveni-raamatus neid ridu õieti nimetatud oligi, mul ei ole praegu käepärast? Luuleread vanast raamatust või midagi sellist?

Tsensuur nähtavasti.

Vaatan jälle elu: jumalikud ilmingud ehk triksterid ja nende jüngrid tööhoos

Komberdasin arstile ja minust sõitis mööda auto kirjaga “Menaad Transport”. See pani fantaasia tööle: mis teenust nad õieti osutavad? Võib loota joovet, seda kindlasti; aga mille või kelle nad töö käigus lõhki rebivad, kauba või kliendid?

***

Üks verinoor poiss kandis oma verinoort pruuti kukil ja too hõiskas rõõmust, kui tore on nii kõrgelt vaadata, kui kaugele näeb; kui poiss oli ta viimaks maha pannud, vaatas tüdruk ringi ja kommenteeris: “No näed, me toome inimestele naeratuse huultele.”

In memoriam

Oli tore inimene, hea ema, särav tantsija. Tartu vanatantsijad ei jõudnud ära oodata, millal ta jälle siiamaile tuleb ja tahtsid teda üksteise võidu enda poole ööbima, nii tore oli.

Uskumatu. Et ei tulegi enam.

Seda postitustki on kõhe üles lasta – ikka on mingi lootus, et äkki oli vale uudis, äkki keegi ajas midagi segamini.

Vedamised ja viltuvedamised

Mul käivad hormoonid peal: kui lapsed kontserdil mängisid, siis läksid silmad vissti märjaks, nagu keegi vajutaks pulverisaatori kangi. Mida väiksemad ja mida kohmakamalt nad mängisid, seda enam. Emainstinkt või mis asi see on.

Teismeliste mängimist sai vähemalt normaalselt kuulata, aga olgem ausad, nende mängimisest oli ka rohkem, mida kuulata (väikelastega on ikka rohkem isetegevusülevaatuse moodi, paratamatult): tähendab, teismeliste mängu puhul võis juba vahet teha, et see interpretatsioon on parem, see teine jälle tuimavõitu, see muutub lihtsalt tehniliseks ludistamiseks (eriti kui mängiti Van Eycki – A. märkis kunagi, et ta ei saagi aru, kuidas Van Eycki mängides üldse muusika saab tekkida, kui see on nii lõpmata paksult ornamenteeritud – ja küllap siin tulebki tasemevahe mängu: üks lihtsalt ludistab need trillod ja grupetod noot noodi haaval maha, teise mängust on ka lugu ise kuulda) ja nii edasi. Positiivselt jäi silma (tglt kõige rohkem muidugi kõrva, aga mitte ainult, sest ta oli ka imekaunis) üks gambatüdruk nimega Kaari Uus, kellel on olnud ka päris huvitav hariduskäik: õppida üheksa aastat plokkflööti ja siis otsustada, et tegelikult tahaks ikka gambat mängida, no ja nüüd plaanib ta sellega juba Schola Cantorumisse jõuda. Aga ka näiteks VHK noored jätsid mulje, et see on päris hea kool, kuhu oma lapsi muusikat õppima saata.

Andsin kursust ja käisin kontserditel ja üldse igal pool mitu päeva järjest oma reisipükstega, mis muutusid iga tunniga järjest mudasemaks ja higisemaks – mitte et mul oleks olnud plaan eriti karm ja tuultest parkunud välja näha, aga mind seiras ebaõnn: läksin vahetusriietega peenesse kohvikusse hommikust sööma ja sain pärast hommikusööki aru, et selle tooli peale, kus ma istusin, oli keegi pissinud. Õnneks ei ole mu huumorimeel viie-kuueaastase pissi- ja kakanaljade staadiumist kunagi õieti välja arenenud ja jälestuslävi on mul kah päris kõrge – niisiis null traumat, väikeses koguses salajast itsitamist, aga päris kuseste riietega ei tahtnud inimesi ikkagi õpetama hakata, nii et eelistus langes higistele pükstele, ikkagi nagu enda kehavedelikud, tähendab, vähemalt ei ehi ennast võõraste sulgedega.

Lossis oli kultuurilembene turvamees, kes kurtis mulle nukrameelselt, et näe, nii palju turiste oli, et ei jõudnudki kontserti kuulama – “nii kahju, mulle nii meeldib klavessiinimuusika”. Ning valgustas mind kajakamunade söögiomaduste ja Vene muusikasaitide kohta. Ning laenas mulle oma laadijat, et ma saaks telefonil ikkagi äratuse helisema panna – JA tuli mind sellest hoolimata personaalselt äratama, nagu ma oleks mingi VIP. Olin oma suurest tähtsusest õigust öelda jahmunud.

***

Täna, juba ammu kodus, tabas mind teine ebaõnn, või kuidas seda nüüd peenemalt öeldagi, rohkem oma lollus: ootan, eks ole, kannatlikult bussi, et põlvi säästa; tuleb just number neli, mis pidigi tulema – aga seal, kus ma peaks maha minema, peatub vales peatuses, tähendab, pmst õigel ristmikul, aga number seitsme peatuses; ja mina, eks ole, olen juba unustanud, mis bussi peale ma läksin, ja järeldan, et ju see on siis seitse, tähendab, ma saan sellega kodule veel lähemale, kui tore! Mis tähendas, et sõitsin muidugi kodust uuesti kaugemale, piisavalt kaugele, et kokkuvõttes käisin ikkagi sama maa maha, mille ma omast arust õudselt kavalalt käimata tahtsin jätta, ainult et ma pidin selle jaoks kõigepealt jupp aega ootama ja raha kulutama.

***

Vaatan, et siin on nüüd juba kaks ebaõnne kirjas, aga ometi on selge tunne, et kuskil olid mingid õnned ka. Aa, nojah: kogu nädalavahetuseks lubas vihma, aga tegelikult säras muudkui päike ja vihm ootas viisakalt, kuni ma tagasi koduseinte vahele pääsen; õpilased olid innukad ja õppisid kiiresti (nii et kaks korda kahe tunniga jõudsin ära anda peaaegu kogu sama materjali, mis ühele eelmisele grupile kolm korda viie tunniga); sain magada idüllilises lillekestest ümbritsetud majakeses otse lossihoovis; no ja nüüd on jälle hea kodus olla ja käia oma lillelõhnalises peldikus (lillelõhn esineb küll ainult siis, kui parajasti midagi õitseb, aga suvel õitsebki ju kogu aeg midagi).

PS: ja leidsingi endale õige kohvitassi, “Heategevuspoe” nimelisest poest ühe euro eest. Mu aimdus, et häid ja ilusaid tasse peab kuskilt saama ka odavamalt kui kahekohalise numbri eest, osutus õigeks. Huvitav, et just Kuressaares, mis muidu on paksult hirmkalleid antiigiärisid täis, selline mõistlik pood on.

Pere ja kodu

(Kontekst: tuleb A. ja mudib mind möödaminnes.)

– Kuule, sa sõtkud mind nagu tainast.
– Oih, jah, näe, mõtlesin, et on tainas, aga näe, naine hoopis.
– Ai, nüüd jäid küll vahele.
– Jah, et ma petan sind tainaga.
– Truudusetu mees, sellepärast ongi voodi kogu aeg saiapuru täis.

***

(Kontekst: kass on ilus, puhas ja pehme)

– Kassi järgi otsustades paistab küll, et sülg on päris hea šampoon.
– Mhmh.
– Mul on liiga pikad juuksed, et neid puhtaks lakkuda, aga kui sülitada kõigepealt kuhugi topsi…
– Nädal aega pead koguma…
– … enne kui saan pead pesta. Ja mõtle, kui siis tuleb keegi ja ajab topsi ümber.
– Siis ta peab ise topsi uuesti täis sülitama.
– Siis ta peab mulle pähe sülitama, kuni ma saan pea ära pesta.

Harjutus

Kohtuotsus käes: ikkagi menisk ja ikkagi tuleb ora sisse ajada. Jääb veel üle otsustada, kas oodata haigekassa-oppi või panna patsahkam raha selle alla, et juba augustis lauale pääseda.

Igatahes peaksin ma oma jalgadega ettevaatlikumalt ringi käima, mis ajab tuju pahaks. Mul on ju paha olla, kui ma ringi tormata ja oma endorfiinilaksu kätte ei saa!

Kõige targem, mis pihta hakata, on nähtavasti võtta seda kui õppetundi või tervet õppeainet. Ainekava:

1) leppida sellega, et ma ei ole kogu aeg kõige tugevam;
2) usaldus;
3) abi vastuvõtmine (selle asemel, et käte ja jalgadega vastu ajada);
4) abi küsimine.

Aga see on ju raske! Mis mõttes ma pean nii raskeid asju õppima ja ei saa lihtsaid asju teha, nagu näiteks keeruliste tantsude tantsimine?

Make love, not war: taevane ja maine armastus

Ma olin vahepeal kurb ja pessimismihoos, eriti kui olin sirvinud seda Rumeenia esseekogu, mis tuletas mulle meelde Eliade vaimustuse fašismi vastu (mis tuletas meelde ka näiteks Shaw vaimustuse Stalini NL vastu), siis ma mõtlesin ahastusega, kuidas leebusel ja armastusel ja südamlikkusel ei ole sõjakuse ja vägivallaga võrreldes mingit šanssi löögile pääseda. Nad jäävad julmuse kõrval lahjaks, neil ei ole pauerit, ja inimesed kalduvad paueri poole, selle viljadel vahet tegemata, tähendab, ka siis, kui see muudab nad koletisteks (koletistel on reeglina palju-palju rohkem pauerit ja teovõimet kui mittekoletistel). Inimesed mõtlevad leebusele ja neile tuleb meelde enda piiramine ja oma impulsside kontrollimine – ja see on raske, see on väsitav, see on frustreeriv. No ja mille nimel, kui aus leebe ei saa endale vastu rindagi taguda, et mina olen õige ja teised on valed, ja neid valesid teisi maha nottida, mis näikse paueriedetabeli järgi põhiline, miks üldse ennast tasuks piirata, mis ehk seletab puritanismi külgetõmmet (ja see tõi jälle meelde selle, et ka need fašismid, totalitarismid ja muud -ismid, mis inimestele nii kergesti meeldima hakkavad, on enamasti puritaanlikud). Ning seda, miks armastuseõpetustest järjekindlalt kurje ususõdalasi kasvab. Armastus on igav. Taevas halasta, mõtlesin ma, armastus käiks justkui ainult mõistuse, mitte seljaaju tasemel ja laiad massid võidab enda poole ikka seljaaju ja kõhutunde partei.

(Ja siia võiks tulla pikem illustratiivne jutt sellest, kuidas kahest kaasaegsest sakslasest – Brechtist ja Tucholskyst – oli Brecht jõuline ja vahel lausa uskumatult loll (nagu liiga poliitilised mõtlejad ikka) ja uskumatult südametu; ja Tucholsky tähelepanelik ja tundlik ja rabavalt selge pilguga, kuni ta selle selge pilgu ja tundlikkuse kombinatsiooniga omas ajas elu enam välja ei kannatanud – ja mis te arvate, kummal rohkem fänne on? Brechtil jätkub jumaldajaid siiamaani, Tucholskyt ei tea peaaegu keegi.)

Aga mu pessimismihood ei kesta kunagi lõpmatuseni, kuskilt hakkavad alati lahendused sisse vingerdama, ja nii, mõeldes parajasti, kui kergesti totalitaarsus vaimustust äratab – “oli küll hirmus elada, aga kui võimas! kui teokas!” – või kui suur on lihtsalt vägivaldsuse võlu – “saab küll palju inimesi surma, aga milline jõud! milline vabadus!” – tuli mulle meelde päästev nüke, nimelt on üks asi, millel on vägivallaga alati võrdselt pauerit ja millel on samuti vabaduseoreool: seks. Ja siis tulid kõik ajukäärdude vahele takerdunud Briti teadlaste ja sõltumatute Prantsuse instituutide uurimistulemused, mis ütlevad, et seks vähendab stressi ja suurendab kiindumushormoonide taset: tähendab, vähem viha, rohkem armastust täiesti atraktiivsel moel, armastusele saab teha ka kuvandi, mis ei ole igav! Ja nii saab seksi abil märkamatult levitada ka vähemseksikat armastust (tagantjärgi tuli meelde, et ka Sokrates arvanud, et Erose abil saab üllaid tundeid arendada). Hipisid on tore naiivseks sõimata, aga äkki komistasid nad kogemata hästiunustatud vana kavaluse otsa: Erose tiiva all saab salakaubana sisse toimetada ka agape ja filia.

Kui see pendel juba oli teisele poole liikuma hakanud, siis jõudis ta teise serva välja, tuli optimismihoog nagu pärast pikemat halamist ikka ja inimestest hakkas üldse paremaid asju meelde tulema: mõte, et kusagilt on ju armastuseõpetused ometigi tulnud, väsib üks ära, tuleb teine, ja vähemasti tulemise ajal on nad inimesi vaimustanud. Ja mulle meenus kaasasündinud empaatia, mida ilmutavad juba imikud. Paistab, et ei ole seljaaju ja kõhutundega asjad nii hullud midagi.

No ja siis ma läksin ja tegin kõhu meeleheaks ühe koogi, ei oska öelda, kas paueriga või ilma, aga igatahes rabarberiga.

Vaatan elu

Ühe võimaliku kodutee peal on mul stiilipuhas pätipark, vahel muide erakordselt kaunis. Tulin sealt täna läbi* ja nägin põlisasukaid: puu all koduselt troppis koos üht väga purjus meest ja kaht natuke vähem purjus meest. Kellest üks ütles väga purjus mehele rangelt ja tõsiselt:

“Marget pead keppima. Ta pole, räägib, juba kaks kuud saanud.”

———————————————————————-
* Olles enne mööda linna kõrtse kammides tähistanud seda, et ma olen jälle Eesti parim naine – see hakkab juba rutiiniks muutuma, varsti tõmban selle auhinna peale juba nina vingu ja tahaks nagu päris auhinda – kusjuures pagan seda teab, äkki mingil juhul oleks ka selle saanud, sest ma ei saanudki oma lühinägelike silmadega korralikult aru, kas ma jäin kümnendat kohta kellegagi jagama või mitte – ja ühes plokis jäin teiseks, nii et ka plokivõit ei jäänud kaugele – ja mullu ma ju saingi päris auhinna, st üldarvestuses – aga enivei on tore kõrtse kammides tähistada, tundub, et ma peaksin seda sagedamini tegema.