Fiktiivviha

Käisin A. konto kaudu vaatamas, mis FB-s toimub, inimesed arutasid, mis kirjandustegelane ajab küllalt vihale, et lõuksi sõita.

Ma arvan, et mul on paar tegelast, kelle vastu ma selliseid tundeid tunnen, kuigi ma ei tahaks neile lõuksi sõita – mul on mõttes rafineeritumad julmused.

Esimene, kes pähe tuleb, on major McNabbs. Ta on mul närvidelekäivate tegelaste hulgas nii esil, et ma ütlen ka teatud päriselus teatud käitumismustreid või suhtumisi märgates endamisi: ahah, üks major McNabbs jälle. Nauditavad kättemaksuplaanid, mida ma tema vastu haun, seisnevad peamiselt tema elu päästmises, et talle koht kätte näidata – mõne parema fantaasia jooksul jõuan ma oma kolm korda ta elu päästa. Lisaks müksaks ma teda, et ta sellest haruldasest linnust mööda laseks, aga see ei ole õieti kättemaks, see on lihtsalt kahju minimeerimine. Ainult see, et ma talle sinna otsa ütleks, mis ma tast mõtlen, oleks väheke kättemaksu moodi.

Teine: see tropp “Dekameronist”, kes kannatliku Griseldaga abiellus. Kõige parem, mis temaga pihta hakata, oleks veenda Griseldat, et ta ei pea kõike seda välja kannatama, toimetada ta kuhugi mujale õnnelikult elama ja veenda troppi meest, et Griselda suri tema tropluse peale kurvastusest ära. Las kahetseb.

Siis on mul vahel vihastamisfantaasiaid Nero Wolfe’ist, aga need on keerulisemad: Wolfe ei käi mulle tegelikult raamatut lugedes närvidele, mulle vahel lihtsalt meeldib ette kujutada, et ma liigun temaga samas maailmas, puutun kokku, vihastan tema peale ja ütlen, et ärgu olgu tita ja käitugu nagu täiskasvanule kohane.

A. kuulas mu mõlgutusi ja ütles, et tal ei tule küll kedagi peale Emma Bovary pähe.

Ma küsisin, kas Don Quijotele ei taha lõuga anda, peaaegu sama tegelane ju, ainult teistsuguseid raamatuid lugenud, ja vastasin ise kohe, et talle pole muidugi vaja, ta saab peksa niigi. Aga selle peale tuli muidugi meelde see “Don Quijote” hertsog, kes jagab mu vihaedetabelis Griselda mehega esikohta. Ka talle ei annaks ma lõuksi. Ma heidaks talle Pilgu ja nii, nagu ma seda ette kujutan, oleks lõuksisõitmine selle Pilgu kõrval poisike. Pärast seda jagaks ta oma vara vaestele, v.a selle osa, mida on vaja, et asutada kodutute hullunud rüütlite varjupaik.

Kolmas, kes esikohale pretendeeriks, on “Palju kära eimillestki” Claudio. Õnneks on Shakespeare teda trahvinud umbes täpselt nii, nagu ma ise oleks tahtnud (välja arvatud see, et Hero ta lõpuks ära võtab) ja Beatrice ja Benedick väljendavad kahe peale mu vihatunded kenasti ära, nii et talle ei pea ma erilisi karistusi välja mõtlema. “Kahe veroonlase” Valentine pretendeeriks ka, aga seda ei ole ma nii palju kordi lugenud kui “Palju kära eimillestki”, nii et mu tunded tema vastu on selle võrra ükskõiksemad. Teoreetiliselt võiks ka Lear ja Othello mängu tulla, aga kuna nad on tragöödiates, siis lõpetavad nad niigi halvasti ja saavad ka ise aru, et lollisti tegid (erinevalt Valentine’ist, kellele ei panda “Veroonlaste” universumis vist üldse midagi pahaks).

Renessansskirjandusel on kõvasti potentsiaali mind vihale ajada, vaatan ma. Niipidi vaadates lausa hämmastav, et “Orlandoga” seda ette ei tulnud, küllap sellepärast, et kui keegi oli seal tobe tropp, siis leidus enamasti ka keegi, kes teda sellena kohtles. Kasvõi irooniline jutustajahääl. Aga kui ma järele mõtlen, siis seal nagu nii vihaleajavaid tegelasi ei olnudki, mõni oli lihtsalt kaabakas, aga see on väheke teine teema.

——————————————————————————————————————————————————
PS: kuidas mul küll enne meelde ei tulnud: “Hüljatute” Marius! ja ka Athosele oleks mul paar kõvemat sõna öelda (“Kolme musketäri” aegsele-eelsele, hiljem läks ta päris mõistlikuks). Shakespeare’i muinasjutunäidendites on muidu veel terve hunnik mõistmatuid papasid, aga kuna mul lapsena seda köidet kodus ei olnud, on mu tunded lahjemad – lapseea tähtsad tegelased hakkavad palju rohkem pähe ja suudavad palju rohkem vihale ajada.

Ja ülejäänud Shakespeare’i taustal torkas silma, et “Kaheteistkümnendas öös” ei suudagi keegi mulle nii kõvasti pinda käia, et ma tahaks nendega midagi ette võtta. “Nagu teile meeldib” ka mitte eriti.

Viharavi

Ma olen introspektiivsetest loodusvaatlustest järeldanud, et kui ma olen kellegi peale vihastanud ja tahaks teda läbi seina lüüa, või iseenda peale vihastanud ja tahaks ennast läbi seina lüüa, siis võiks ma minna ja lugeda Jüri Kolki, olgu neti pealt või kaante vahelt. Siis pärast mõtlen, et võib ju oodata natuke läbi seina löömisega, vaatame kõigepealt, mis saab.

Isegi kui päris läbi seina löömise tuju ei ole, vaid jõudu on parasjagu vähem ja jaksaks vaenlase kõigest, noh, mööda seina laiali määrida, isegi siis töötab, isegi laialimäärimise vastu.

See on näide sellest, mis Briti teadlased räägivad, et ilukirjandus mõjub rohkem kui eneseabiraamatud.

Magus maitse

Mõtlesin Indigoaalase mõjul teha pikema loo sellest, mida ma lapsena sõin ja armastasin ja mida praegugi söön ja armastan ja kuidas armastasin toidust lugeda ja igal pool toitu näen – oot, lugemisest ja nägemisest olen kunagi juba kirjutanud – andestagu mulle need lugejad, kes soovivad, et minust toidublogijat ei tuleks! Päris üleni vast nagunii ei tule, nii et küllap andestavad. Aga esialgu tuli ette midagi lühemat ja pakilisemat: ma ei saa eriti enam magusat süüa.

Ja mitte selles mõttes, et “kui juba kommi põske pistan, siis enam pidama ei saa” või “magusaga ei pane ise tähelegi, kui palju söön, ja nii läheb märkamatult liiga palju sisse,” vaid just nimelt saan pidama ja looduslik piir tuleb pauguga ette, kõmdi vastu keelt.

Täna tuli meelde, sest Ulvi tõi kirju koera komme – sõin, maitses. Kaks tükki sõin ära. Ja kommisöömisest on nüüd juba kolm tundi möödas ja mul on ikka veel suu magusat maitset täis ja peas liiguvad mõtted, millega seda neutraliseerida, sest üheülbaliseks kisub.

Nii juhtus hiljaaegu, vist lausa viimase nädala jooksul korra varemgi.

Küllap käib see koos sellega, et ma tunnen viimasel ajal – no nii viimasel aastal vähemalt – magusaid maitseid asjades, mida tüüpiliselt magusaks ei peeta. Kuiv punane vein on näiteks selgelt magus.

Justkui mu keelel oleks nagunii mingi latentne magus foon kogu aeg olemas ja piisaks õige vähesest, et see ilmsiks tuua. Või nagu ma oleks lihtsalt magusa suhtes eriti tundlik.

Jeerum küll, mine või kontrollima, ega mul diabeeti ei ole. Ainult et diabeedi puhul peaks vist päriselt _kogu_ aeg magus maitse suus olema, mul on ainult siis, kui ma olen päeva jooksul midagi tugevasti magusat söönud, või mõne toidu peale, kus lõppeks on loomulik suhkrusisaldus olemas (eks ka kuivas veinis on naaatukene suhkrut). Ja vereproovi pole ma küll päris hiljuti andnud, aga viimase paari aasta omad on nagu alati olnud hiigla ilusad, mul on arsti kommentaaridest alati mulje jäänud, et mul nii ilus veri, et inimesed käivad seda teisest maailma otsast vaatamas.

Teletraumad

Vaatasin, mis lastesaateid lehelugejad hirmsaks on pidanud, kommentaariumi ka – vaadatud repertuaari järgi on vastanud ilmselt minu põlvkond, kümmekond aastat sinna-tänna. Ja jäin mõtlema, et mulle need “Kivinõiad” ja “Kikerikiid” erilisi traumasid ei tekitanud, kõhedad kohad olid seal just parasjagu kõhedad, et põnev oleks. “Nukitsamees” oli natuke õudne, “Suur Tõll” rohkem, aga näiteks “Nõiutud saar” oli hiigla äge, ma ei jõudnud ära oodata, millal seda jälle näidatakse (vbla aitas kaasa see, et ma olin TeMuKist kiitvat arvustust lugenud ja sellest mõjutatud); ja kui ma oleks saanud ise multikat valida, siis okei, “Siil udus” ei oleks just olnud esimene eelistus (ma oleks ikka “Nu, pagadid” tahtnud), aga hirmus ta küll ei olnud, lihtsalt tundus tollal natuke igav, kuigi ma poleks seda elu sees tunnistanud, sest ma tahtsin diip olla – umbes samas vanuses olin ma otsustanud, et “Rajaleidja” on parem raamat kui “Ivanhoe”, sest ma pidasin raskepärasust kirjanduse kvaliteedi tunnuseks.

Selle peale tuli küll meelde üks multikas, mis tekitas trauma, “Viimane jaht” (IMDB link kah, aga seal on üsna vähe kirjas). Kui see multikas mulle meenub, siis pean tasakaalu säilitamiseks alati sellest püüdlikult mittemõtlema, mis on nii edukas nagu roosast ninasarvikust mittemõtlemine ikka. Aga asi ei olnud hirmsuses, vaid kurbuses.

Mõtlen nüüd, et mine tea, kas asi on selles, et ma hakkasin tihemini telekat nägema siis, kui olin juba kaheksane, ja pealtkaheksane on kurbusele vastuvõtlikum kui hirmutamisele. Teisest küljest vat ei tea ikka, sest õudusfilme ei kannata ma eriti vaadata isegi praeguses auväärses eas. Kolmandast küljest jäävad mind kõige rohkem painama hoopis filmid, kus näidatakse kalkust: mul on kaks väärtfilmielamust, mille järel ma tean, et parem, kui ma neid filme enam ei näeks (kuigi teisalt on kiusatus ikka torkida, kas teine kord on ikka sama õudne): “Kellavärgiga apelsin” ja see Hollandi kleidifilm, mida turundatakse kui komöödiat.

Ja sarjade vaatamise olen ma katki jätnud hoopis selle peale, kui tegelased liiga palju emotsema ja selle emotsemise pärast üksteisega nõmetsema hakkavad. Näiteks “Selfridge’i kaubamaja” jäi sellepärast sinnapaika.

Kui ma nüüd veel kauem mõtlesin, siis tuli lapsepõlvest siiski peale “Suure Tõllu” veel paar fiktsiooniõudukat meelde: esiteks kartsin ma “Kääbikut” lugedes Sünklaant, nii et tükk aega jätsin selle koha lugedes vahele (ja raamatu lõppu jõudes lugesin takkajärgi, sest siis oli hoog sees, tahtsin rohkem ja pärast lõpu lugemist olin äksi täis), kuigi lugedes polnudki tegelikult hullem kui ülejäänud lugu. Peamiselt kohutaski mind see nimi: Sünklaas. Samamoodi ka “Surnumanaja”. Lugesin endale neid nimesid mõttes ette, kui tahtsin endale hirmu peale ajada. Teiseks tuleb meelde üks päris lastesaatehirm: “Kolmanda planeedi saladuses” humanoidist vale-doktor-Verhovtsev, eriti see koht, kus tal inimese mask peast tõmmatakse ja see hatifnatlik pea välja ilmub (ma oleks eelistanud, et ta inimese näoga ringi laseks, isegi kui nii on ohtlikum), ja see koht, kus ta pärast puuris on ja varbu järab.

Kui mul olid palavikuhallukad, kartsin pööraselt hoopis mingeid abstraktsusi: korra Pärnus, kui K. samas toas ühe vana kohvri peal mängis, kartsin, et sealt tulevad ruutjuured välja – ma püüdsin talle karjuda, et ta neid välja ei laseks, aga häält ei tulnud. Ja ühe teise palaviku ajal olin öösel ärkvel, teadsin, et elutoas on suured arvud, ja see oli kirjeldamatult hirmus. Mõnikord mittepalavikuse peaga kutsusin endale teravate elamuste mõttes neid hirme ise peale, püüdes ette kujutada näiteks kõiki maailma arve korraga või suuri arve nii, et ma hoiaks korraga fookuses viimast kui üksikut “ühte”, mis selle suure arvu sisse mahub – või vastupidi, mingi suuruse üha väiksemaks ja väiksemaks jagamisi, lõpmatut poolitamist. Ühesõnaga, peaasjalikult nii- või teistsuguseid lõpmatusi. Kui seda piisavalt kaua ette kujutada, tekitas see enam-vähem unehalvatuse laadse seisundi, kus õhk muutus justkui kõvaks ja ei saanud enam liigutada. Pagan teab, miks mulle tundus hea mõte seda kogeda. Muutunud teadvusseisundite janu oli nähtavasti suurem kui hirm ebamugavate elamuste ees.

——————————————————————————–
PS: teiste eestlaste muljetamist lugedes sain teada, et mõni kartis “Taevakarva kutsut”, mis mul on lapsepõlves kuidagi kahe silma vahele jäänud. Vaatasin A. soovitusel (õigemini rahustamisel, et “ei ole liiga kurb”, ma ei tahtnud ju uut “Viimast jahti” kaela saada) ära, olen täielikus vaimustuses ja tollesse roosasse ja sinisesse mehesse armunud. Huvitav, mis ma sellest lapsena oleks mõelnud, multikamuusikalid mulle muidu meeldisid, “Lendav laev” oli näiteks üks lemmikuid, aga teisest küljest meeldis mulle lapsena siledam pildikeel kui praegu ja venelaste “Karupoeg Puhhi” olen alles nüüd täies ilus hindama õppinud.

Boethius istus vangitornis

Mul juhtus paar õhtut järjest nii, et tundsin end inimeste seltskonnas ebamugavalt või oli pärast kodus kuidagi piinlik tunne, nagu oleks tahtnud oma olemisviisi tol õhtul tagasi võtta ja uuesti ja paremini teha. Et seda teha ei saanud, keerlesid peas mustad mõtted, kuidas ma praegu veel võin endale piinlikku olemist lubada, sest mul on ka toreolemist küllalt palju ette tulnud – natuke on veel toreduskrediiti, mille arvelt nõme olla. Aga kui seda kaua raisata, siis ühel hetkel olen nullis ja kui ma siis veel ettevaatamatu olen ja midagi raiskan, kukun alla nulli ja siis…

Mida selliste mõtete vastu teha? Eks ikka seda, millega ma olen üle elanud kogu viimase aasta vastiku retoorika, millele veebis hirmus kergesti otsa komistab, sõjakoleduste-uudised ja iseenda tegemistega seotud sooritusärevuse. Ühesõnaga, lugesin teiste inimeste Tolkieni-analüüse. (Kui keegi veel tahab, siis pool suve ja sügist läks mul Kate Nepveu close-readingu najal – sealne kommentaarium oli juba ise omaette värskendus, inimesi kutsuti korrale juba sellise suhtlemisstiili pärast, mis Delfis kvalifitseeruks ülimaks viisakuseks; ja sedakaudu leidsin Adam Robertsi blogi (lingin “Sõrmuste isanda” viimase raamatu kohta käivat postitust, sest seal on lingid ka ülejäänutele) ja sedakaudu tema ja ta tudengite ühisartikli, kus nad Deleuze’i terminites “Kääbikut”, peamiselt selle ruumi analüüsisid.)

Juba suvel Kate Nepveu lugemisblogi lugedes tuli mul ette, et üks Tolkieni võlusid on küllalt tihe alternatiivmaailm, kus samas on piisavalt palju puust ja punaseks tegemata, et see jätab ühest küljest ruumi kirglikult vaielda ja arutleda, aga teisest küljest ei ole sel meie oma maailmaga mingit pistmist, puhas puhkus; sama lõbu, mida vanasti sai arutamisest, mitu inglit mahub nõelaotsale (ning jah, ma tean tegelikult, et selle arutelu mõte ei olnud just päris tehniline), saab nüüd arutamisest, kas Balrogil on tiivad. See konkreetne küsimus on nüüd küll selline tehnilisevõitu nokitsemine, tegelikult pakkus mulle suurematki lõbu põhjalikum ja sisulisem kirjandusanalüüs: see suudab mu tähelepanu küllalt köita, et ma ei peaks mõtlema mingile aktuaalsele jamale, millele mõtlemine nagunii asja ei parandaks. Eelkõige aitas see mul magama jääda, ükskõik, kui närvis ma muidu olin, ja see ei tähenda, et analüüs oleks olnud igav: vastupidi, igavalt asjalt oleks mõtted jälle jamadele uidanud. Vaja oli just asja, millele ma suudaks küllalt kaua keskenduda, et surnud ringist välja saada ja puhkeolekusse ümber lülituda.

Kunagi varem on mul sama aidanud teha sudokud; ja viimasel paaril kuul olen ma sellise vajaduse sunnil hiigla palju Playfordi tantse rekonstrueerinud – see meenutab suuresti loogikamõistatuste lahendamist, aga selle eelisega, et alati saab juba rekonstrueeritud tantsuteksti uuesti ette võtta ja uusi detaile või uusi lahendusi avastada: nad ei saa otsa nagu lahendatud loogikamõistatused, millest on tolku ainult üheks korraks. Või siis lähen lihtsalt ja loen paarisaja aasta taguste tantsuõpetajate kaebtusi, kuidas neid keegi ei kuula ja keegi ei tantsi nii, nagu ilus oleks. Huvitav, kui palju teadust ja kunsti puhtalt eskapismi korras ära tehakse?

*

Postituse pealkiri kukkus muidugi eneseirooniline välja, aga ma ei suutnud meest, kes “Filosoofia lohutuse” nimelise raamatu kirjutas, sellise teema juure kuidagi mainimata jätta. Tõsi, selle peale meenub vältimatult Hornby “Long Way Downi” Martin Sharp, kes alaealisega magamise eest vangis istumise ajal luges “põhiliselt nende inimeste elulugusid, keda olid tabanud rängad katsumused – nagu Nelson Mandela ja sellised vennad.” Martini kaaslane äpardunud enesetapjate kambas leidis, et “miskipärast tundub mulle, et Nelson Mandela poleks pidanud Martin Sharpi oma hingesugulaseks. Kui süveneda nende kahe elukäiku, on selge, et nad ei maandunud vanglas päris samadel põhjustel.” Kui võtta nüüd Boethiuse perspektiiv ja vaadata sealt minu muresid, mis on “äkki keegi mõtleb minust midagi” ja “mulle ei meeldi, mida veebis kirjutatakse”, siis on meie probleemide suurusjärkude vahe kahtlemata suuremgi.

—————————————————————

PS: mu lemmik “balrogitiibade” tüüpi arutelu käis selle üle, mis peab olema Legolase pupilli suurus (või valguse lainepikkus), et ta suudaks Rohani ratsanikke nii kaugelt eristada ja üle lugeda, nagu ta suudab; või kas ta kasutab silmi üldse interferomeetrina. Miskipärast tundub see mulle palju lõbusam kui balrogi tiibade küsimus, võib-olla sellepärast, et füüsika on mängus.