“England is out,” kommenteeris taanlane mu kõrvallauas, kui mäng läbi sai.
“Brexit,” vastas teine. Oijah. See nali pakub ennast lausa sinise servaga alustassil; küllap jõuan ma selle eri versioone veel palju kuulda. Õigupoolest leidsin järgmisel hommikul, et juba esmaspäevases Postimehes, juba enne mängu oli sama sisuga naljapilt.

Töllerdasin teleka ees taanlastest kauem, mul oli vaja ka Hispaania-Itaalia mängu väravad tagantjärele ära vaadata, aga kui ma välja astusin, ei olnud nad lävepakust kuigi palju kaugemale jõudnud.

“Congratulations,” ütles üks taanlane, ma ei registreerinud kohe ära, aga pärast mõtlesin, et kindlasti see kõige ilusam.

Ma jahmusin korraks ja mõtlesin, mida nad selle õnnesooviga küll mõtlevad, aga viisaka inimesena ütlesin “Congratulations” vastu. Ju poistel on lihtsalt hea meel ja tahavad solidaarselt rõõmustada.

Nad jahmusid korraks ja mõtlesid, mida ma selle õnnesooviga küll mõtlen, kuni küsisid taibukalt, kas ma ei olegi islandlane. Jumal teab, miks ma oleks pidanud olema. Ei ole mul spetsiaalselt viikinglikku välimust ega olnud ma Islandi lippu riietatud ega näost lipuks värvitud.

“Kõik olid ju Islandi poolt,” imestas mälumängukaaslane järgmisel päeval nende imestamist. Jah, ja justkui need taanlased oleks siis ise islandlased pidanud olema, et mängu vaadata.

Tõsi, nad tundsid nähtavasti, et ka nende presents vajab väljavabandamist: üks (taevake, ega ometi mitte see kõige ilusam) selgitas, et Taani ise turniirile ei pääsenud, nüüd on lähim, kellele kaasa elada, Island. “Close enough,” möönsin mina, mentaalsel maailmakaardil ju ongi. “Jaa, kunagi oli Island meie oma,” selgitas taanlane. Nojah, jõuka riigi asi, jõuad sa siis kõigil saartel vahet teha.

Advertisements

Lollid naljad

juuni 22, 2016

Oi hoidku, oi hoidku. Tuleb minna kontserdile, teades, et teised lauljad kukkusid kes kuhu ära. Tähendab, ka võimalikud saateinstrumendid on läinud.

Tähendab, minust saab acapelliit.

—————————————————————————

PS: kui ma juba spämmimise peal olen, siis olgu veel üks tähtis asi kirja pandud, sest äkki keegi pole veel märganud – Belgia koondisesse on ajamasina või proosaportaali või mõlemaga Tintin mängima toimetatud. Loogiline ka, kes siis üldse Belgia eest mängima peaks, Hercule Poirot või?

Kuidas ma juhm olen

juuni 14, 2016

Asjad, millest ma kunagi lambist aru ei saa, vaid pean mõtlema ja sõrmede peal arvutama või guugeldama:

kui täna on esmaspäev ja miski teine asi on nelja päeva pärast, kas see on siis neljapäeval või reedel?

Kui ma teen teleka hilinemisega lahti ja skoor on juba avatud, 1-0, siis kas see meeskond, kelle taha on kirjutatud “1”, on see, kes värava lõi, või see, kelle väravasse löödi?

A.-l on omad asjad, näiteks kas veerand üks tähendab veerand tunni pärast üks või hoopis kolmveerand tunni pärast üks, ja nädalapäevade lugemisega võis tal olla sama häda, mis mul. Aga ma ei saa vist kunagi teada, kuidas tal skooritaibuga on, sest teda lihtsalt ei huvita jalgpall.

Loomad

juuni 14, 2016

Hoian oma kõutsi kodusel ravil, tähendab, ranges koduarestis. Igavleb, vaeseke, eraldi toas üksikvangistuses (sest kui teda tavalistes eluruumides hoida, leiaks ta raudselt mingi aegruumi prao, kust ennast välja litsuda, korduvalt kogetud – kusjuures ma ei saa siiamaani mõnest väljapääsemisest aru, see pragu oli selgelt väiksem kui kassi pea ja lisaks oli loomal veel krae kaelas), küsib õue, aga peaaegu ei loodagi enam. Ainus meelelahutus olen mina, kui ma teda talitamas käin.

Tulemus: elukast, keda inimesed üldiselt huvitavad nii palju, kui nad süüa annavad, on saanud armastav, hell, inimsõbralik loom, kes nurrub kõrvulukustavalt, kui ma temaga tegelen (isegi kui see tähendab ebamugavaid arstimisprotseduure), viskub jalgadesse, et rohkem tähelepanu saada, sööb eelkõige siis, kui keegi pealt vaatab, ronib sülle ja miilustab; ja hakkab erilise hoolega jalgadesse viskuma, kui on näha, et ma lähen ära – tundub, et mitte lootuses ise välja pääseda, vaid selleks, et mind kinni hoida. Ühesõnaga, täpselt nagu teine kass, kes ongi üks tubane loom.

Kõhe kuidagi. Ja paneb mõtlema, kas Stockholmi sündroom on sellest midagi kapitaalselt erinevat. Vangistaja muutub sümpaatseks, sest kellegagi peab ju suhtlema, kuskilt peab elamusi saama.

Veel diletandi rõõme

juuni 8, 2016

Otsisin “No-body’s Jiggi” kohta veel tausta ja märkasin justkui esimest korda, et selle viisi seostatakse nn “Helston Furry Dance’il” kasutatuga. Kuulasin järele, oleks nagu jah midagi ümmargust sarnast. Ja siis leidsin end juba vaatamas ülevaatevideot terve selle päeva tantsudest-protsessioonidest – hommikul vara hakkavad pihta ja lasevad niiviisi päev otsa (ühed hästi nunnud lohed olid seal veel). Ja miskipärast tabasin end ka vesistamas.

A. küsib: Mis on?
Mina: Ei tea. Vaatan selle tantsu videot ja nutan.
A.: Äkki on hästi kole tants.
Mina: Ei ole, hästi tore on hoopis.

Hingeliigutus mingisugune. Võib-olla imetlusest, et üks Cornwalli linnake, Viljandi-suurune selline, viitsib iga kevad päev otsa hüpata ja tantsida, et aasta ringi käiks ja kalender töötaks.

Selliseid asju vaadates tuleb ka ette, mis saare pealt Pratchett õieti pärit on.

Meenutas natuke Seto Kuningriigi päeva, kõige selle aupakliku naljategemisega (nüüd tuleb meelde, et sellest ma kunagi kirjutasin, aga võrdlesin hoopis meie oapresidendiga ja appikene, me ei ole tänavu presidendi vastuvõttu teinud – ei tea, kas peaks selle presidendi välisvisiidilt naasmise puhku tegema, sest mina olen tänavu kõigest ase- või abipresident (mandel kukkus koogis kaheks, aga minule jäi väiksem pool).

Aga enne, kui ma igasuguste karvaste ja lilleliste tantsudeni jõudsin, sattusin veebis hoopis selle näidendi peale, mille tegelase Eikellegi tants see “No-body’s Jigg” võib-olla oli. Ja järgmiseks artikli peale, mis väidab, et see näidend võiks olla Sahkespeari varane tükk – et paras käkk ta ju on, aga ju ta siis ei osanud hästi veel ja teemad on igatahes sellised, mis talle hiljemgi meeldisid.

Pagan, nii lõbus on, aga kui mul iga tantsu taustaga nii kaua aega läheb, millal ma siis kavateksti valmis saan?

Tasakaal

juuni 4, 2016

Juhtus täna nii, et ma sain ühel üritusel auhinna paljalt selle eest, et ma olen naine. Tähendab, tulemus oli ise suht okei, aga auhinda poleks see muidu toonud.

Aga pole hullu, sest ühel teisel üritusel said jälle paar meesterahvast erilise ovatsiooni tänu sellele, et nad olid mehed. Jällegi, tulemus oli neil täitsa kena, aga eritähelepanu tuli meessusest.

Seega on asjad tasakaalu loksunud, vähemasti minu pisikeses maailmas.

Mõlemal puhul oli muidugi sama põhjus: tegemist oli alaesindatud sooga, keda tahetaks heameelega rohkem näha.

*

Teisel üritusel oli veel üks huvitav paikaloksumine: ühed osalejad mäletasid alguskellaaega valesti ja ilmusid poole pealt. See ei käinud aga piinliku sebimisega, vaid kukkus välja nagu uhke seltskonna spontaanne saabumine, nagu nad ei oleks mingid lavategelased, vaid päris inimesed, kes tulevad (mida nad, tõsi küll, olidki). Ja tegelikult jäi pärast nende saabumist selle hetkeni, kui nad ise pidid üles astuma, veel jupp aega. Niisiis, mitte midagi ei jäänud selle uhke saabumise nimel ära, saime ühe uhke sisenemise täiesti tasuta.