Üldkehtivad reeglid või hierarhia? ehk kiisupostitus

Mul on viimasel ajal tekkinud kahtlusi oma kassi (musta kassi, kõutsi) moraalis. Täpsemalt, mida ta mõtleb, kui ta köögilaualt toidu kallalt minema hüppab, kui mind või A.-d tulemas näeb.

Ma mõtlesin tükk aega, et ta teab, et me ei kiida tema köögilaual käimist heaks ja hüppab maha, et vähemalt meie nähes mitte pahandust teha.

Aga kuna tal ei ole sealjuures üldse süüdlaslikku nägu peas ja ta ei käitu üldse, nagu pelgaks midagi, siis hakkasin ma mõtlema, et äkki tunnustab ta lihtsalt söömishierarhiat. Kellel on eesõigus toidu kallale asuda.

Just nagu hall kass läheb söögikausi juurest ära, kui teda tulemas näeb (kuigi must ei ähvarda teda kuidagi).

Laualt hüpates ta omateada mitte ei lõpeta pahandusetegemist, vaid täidab viisakalt kombeid. Nagu rüütel, kes teab oma kohta kuninga lauas. Kui meie oleme köögis, on meil eesõigus võid lakkuda.

—————————————————————————————————————————————-
PS: see meenutab mulle muidugi vältimatult kuningas Knud Suure kehtestatud korda või vähemalt seda, mida Saxo sellest kirjutab. Mind hämmastas neist seadustest lugedes, kui egalitaarne oli Põhjamaade kord juba siis. Või vähemalt: kui egalitaarset-meritokraatlikku korda nad heaks pidasid. Võitlejate järjekorra laua ääres määras nimelt staaž. Kes oli kõige kauem kuninga sõdalane olnud, sai talle kõige lähemal istuda. Teiseks luges hea käitumine: kes teist sõdalast solvas, kaotas oma koha ja pidi kogu järjekorra uuesti läbi tegema, hea, kui üldse istekoha sai. Saxo jutu järgi pannud Knud selle korra maksma just sellepärast, et kõvad võitlejad kippusid muidu oma võitlusoskust üksteisega tülitsemise peale raiskama.

Te vabandavad selle ümberjutustuse pärast, ma lihtsalt hiljuti lugesin ja nii äge oli.

Sattumisi

Jäi Kauri kommentaari hüpoteetilise või näitliku tsitaadi peale mõtlema – selle “meie ehitasime selle riigi, selle kultuuri, selle sotsiaalsüsteemi ja selle haigla” – et huvitav, kas inimesed, kes niiviisi tunnevad, ongi minust palju rohkem panustanud, või on see lihtsalt selline ütlemine, ebaturvatunde ratsionaliseering (ega see ei pea muidugi olema mingi välistav “või”, küllap mõnel on nii, mõnel naa, mõnel mõlemat). Jäin mõtlema just selle nurga alt, et oih, mina pole küll midagi ehitanud. Näiteks ma sündisin hoopis teistsugusesse riiki, kus oli kaugelt väiksem vabadus, kaugelt väiksemad võimalused, kus mu etnilise grupi kultuuri üritati ülaltpoolt maha suruda, mõnikord vägivaldselt, mõnikord vaiksemalt; ja elan praegu suuremate vabaduste ja võimaluste sees, kus mul on võimalik oma oskustega asju teha, mida ma siis poleks saanud, ja kus mu emakeelel on palju suurem kaal. Ja ma pole selle jaoks, et siia suuremate vabaduste sisse saada, midagi teinud. Lihtsalt sattusin sündima õigel ajal ja õiges geograafias.

Olgu, ma osalen selle kultuuri loomises ja selles sotsiaalsüsteemis, aga asjad on niiviisi läinud, et ma ei pea selleks kuigi palju pingutama. Ma ei ole selleks teinud raskeid otsuseid, elan lihtsalt oma tavalist elu ja justkui muuseas tilgub sellest midagi sotssüsteemi ja kultuuri.

Ma ei ole küll eriliselt rikas, aga pmst tunnen ma just seda, mis öeldi seal Cracked.comi artiklis sellest, mismoodi rikkad inimesed võiks end teisiti väljendada:

So, mister rich person who clearly is not reading this, when we say you’re “lucky,” we’re not saying you’re lucky in the way that a lottery winner is lucky. We’re saying that you’re lucky if you were born in a time and place where the hard work you’re good at (say, stock speculation) is valued over the hard work that other people are good at (say, landscaping, or poetry).

You can reply that if some other field paid more, you’d have just simply switched to it and been equally successful, due to your smarts and determination. You know, like how the smart and determined Michael Jordan was equally successful as a basketball player (six titles, $70 million a year) and baseball player (batted .202 in the minors) and team owner (his Charlotte Bobcats are currently 4-28).

Hmm … wait a second. Man, it’s almost like Michael’s hard work and determination wouldn’t have made him rich if he hadn’t happened to have been born in the one place and one time in human history where a man could get rich throwing a rubber ball through a small metal hoop.

Pane “rikkuri” asemele “inimene, kes elab kohas, kus mingi diktatuur ei tapa/vangista regulaarselt inimesi,” vähe sellest, siia võib lisada “ja kellel on tervisekindlustus,” ja mul hakkab juba imelik, et qué he hecho yo para merecer esto, ainult et mitte Almodóvari filmi või omaenda kunagise vingumispostituse mõttes, vaid vastupidi.

Huhh. Kui ma mõtleks, et see on kuidagi ärateenitud, siis peaks mul küll räme sense of entitlement olema.

 

---

PS: tuli meelde, et kunagi ühes Hospitality Clubi foorumis võtsin sama teema üles. Toona loopis keegi seal väljendit “iga rahvas väärib oma valitsust,” mõeldes muidugi mingite diktaatorite all elavaid inimesi. Ja  ma siis protsessisin seal, et isegi kui uskuda, et see on tõsi (et nad lasid sellise diktaatori võimule tulla), siis selline lause väidab ikkagi ka, et need, kellel on parem riik, on kuidagi tublimad ja vapramad kui need teised. Aga isegi kui nentida, et totalitaarsüsteemis elavad inimesed mängivad ise enamjaolt sellele süsteemile kaasa, olgu hirmust või lihtsalt konformismist, siis normaalsetes riikides elavaid inimesi, kes saavad uhke näoga öelda, et nemad pole küll kurjale allunud, pole lihtsalt samamoodi kunagi proovile pandud. Nad ei tea tegelikult. Või õigemini, Milgrami eksperimendi tõttu võiks nad teada, et päris suure tõenäosusega alluks ka nemad. Väheke “miks nad politseid ei kutsunud” stiilis laiamine ühesõnaga.

Ja paar aastat tagasi väga väga naise pool samamoodi – vaatan, et jaurasin praktiliselt sama asja mitmes kommentaaris.

 

Ajalooliste tantsude terminoloogia. Ja muiduloba, sest ma pole ammu siin bloginud.

Jätsin trupi pühapäeval saatuse hooleks omaette proovi tegema ja käisin ise teises linnas teise grupiga kontserti pidamas. Koostasin väikese soovitusliku muusikakausta, konspektid olid enamjaolt juba varasemast ajast üleval.

Järgmisel hommikul sain teate (minu kursiiv):

Eilses trennis olnute nimel ütlen, et tegime konspekti järgi Argeersi ja
jäime kolmandas salmis hätta: muusikat jäi üle ja samme tuli puudu. Notsu, palun vaata, ega sealt midagi välja pole jäänud. Me ise arvasime, et äkki oli buldooseri ja rullimise vahel veel midagi.

Ma ise ei pannud eriti tähelegi, et siin midagi eriskummalist oleks, kontrollisin järele, leidsin vea ja saatsin esialgu kirja, et oli jah konspektist buldooseri ja rullimise vahelt midagi puudu, hiljem õhtul parandasin ka konspektis ära.

Alles hiljem kommenteeris samas listis teine inimene, et kõlab nagu tantsud töörahvale. Aa. Nojah.

Näide sellest, kui argine asi on metafoorika: sellega ei pea kaugeltki kaasas käima luulelist või muidukunstilist ambitsiooni, tahtmist juttu kuidagi põnevamaks, keelt ennast läbipaistmatumaks ja nähtavamaks muuta. Esitav, mitte esinev keelepruuk (mulle meeldib niiviisi Todorovi presenteerivat vs. representeerivat diskursust eestistada). Kõnekujund mitte selleks, et oleks peen ja keeruline, vaid vastupidi, selleks, et oleks lihtsam aru saada.

*

Õhtul jäime A.-ga väärtuste kui niisuguste üle vaidlema – ma alustasin talle Rentsi postituse refereerimisest, peamiselt seda, et kuidas ikka puritaanid on varmad teiste eluviise hukka mõistma, aga ise teevad seda, teist ja kolmandat. A. oletas, et EKREkad lihtsalt tahavad, et õiget juttu räägitaks – umbes et nende poolest on mehel mehega seksida andestatav, kui ta samal ajal räägib, et homoseksuaalsus on paha. Ma jäin selle peale mõtlema: esiteks meenutas see mulle seda, kui keegi (Hemingway?) küsis britikatoliiklastelt (kas üks oli Joyce?), miks nende silmis katoliiklik patune on väiksem probleem kui hereetik, kui tema arust oleks hoopis loogiline, et hereetik on katoliiklase arust üldse eksiteel, aga patune, kes ise ometi teab, kuidas peaks õigesti elama, on silmakirjalik. Joyce? ja too teine (kes?) olevat muianud ja selgitanud, et vaata, patustaja on lihtsalt patustaja, ta ei sea õpetust ennast kahtluse alla, aga vat hereetik, see lammutab alusehitist ennast. Järgmiseks meenutas see mulle kohe mind ennast ehk seda, mida ma teiste sõnadega, teise nurga alt varemgi olen kirjutanud: et Trumpi-suguste liidrite häda on selles, et nad ei ürita isegi seda nägu teha, et nad oleks viisakad ja teistest hooliks, mis minu viisakusdefinitsiooni järgi tähendab: ei üritagi seda nägugi teha, et nad peaks kõiki inimesi inimesteks; ja see lammutab seda alusehitist, millest mina hoolin – kui keegi nii tähtis ja kuulus ei võta vaevaks teisi inimestena kohelda, siis arvavad kõik, et võib, ja ei üritagi enam paremini. Ühesõnaga – tuli mul järeldada -, minu loogikal ei ole EKRE tüüpide omaga tehnilist vahet, vahe on lihtsalt selles, mis väärtustest me kumbki oma alusehitise oleme teinud; selles, mida “ei üritagi paremini” kelle jaoks tähendab.

Selle koha peal avaldas A. üldse kahtlusi selles, misasjad väärtused on. Tal oli tuju miskit biheivirorismijuttu ajada; kui ma õigesti aru sain, väitis ta kokkuvõttes, et väärtused ei loe nagunii ja inimesed käituvad nagunii, nagu nad käituvad. Näiteks et grupis, kelle arust paljude partneritega seksimine on lubamatu, ja grupis, kelle arust see ei ole moraali-, vaid logistikaküsimus, on ikkagi umbes sama protsent inimesi, kellel on rohkem kui üks partner.

See jutt käis veel mitut jänesehaaki pidi; mh meenutas A. üht farmerit, keda ta oli telekas näinud, ja kes pooldab Mehhiko-USA-müüri konkreetselt sellepärast, et tema enda põllumaa on piiri ääres ja ta ei taha, et sealt üle käiakse, “ja mis sellel mingite üldiste väärtustega pistmist on?” Mina viskasin talle vastu selle Prantsuse talumehe, kellel samuti võõramaalased üle põllu käisid ja kes, vastupidi, riskib vanglakaristusega selle eest, et ta noid käijaid varjas. Et mõlemal käidi üle põllu, aga reaktsioonid olid vastandlikud, kas see ei tule väärtustest või? Ma ei mäletagi, kuhu me selle liiniga jõudsime.

Igatahes kõigi jänesehaakide järel väitsin mina, et kui väärtused üldse midagi ei mõjutaks, siis oleks propaganda, millega inimestele ideid pähe istutatakse, üldse mõttetu, ometi ma leian, et on tõendeid, et oskuslik propaganda mõjutab ikka käitumist küll. A. oli nõus, et mõjutab, aga tegi järgmiseks lükke: “a kust sa võtad, et propagandal midagi väärtustega pistmist on?” Mina: “sa tahad öelda, et seal on oluline kasutada lihtsalt õigeid sõnu, mis vajutaks õigetele nuppudele, vahet pole, mis väärtusi seal ettekäändeks tuuakse?” A. ütleb, et jah. Mina: “et sa tahad öelda, et edukas propaganda apelleerib lihtsalt kõhutundele?” A. ütleb, et jah. Mina seepeale: “Aga väärtused ju põhinevad viimselt nagunii kõhutundel. Neid ei saa ratsionaalselt põhjendada.” Selle vastu ei saanud A. midagi öelda, ta ise on sellega kogu aeg pmst nõus olnud.

Aga ausalt öeldes ei oska ma enam öelda, mis meil sellest kokkuvõttes järeldus või kes võitis. Küll ma tahaks, et ta tuleks ise ja kommenteeriks, aga ta ei viitsi ju kunagi.