Kiredraamad

Käisin öösel üle veranda, kuulsin maja eest siiliturtsatusi, jäin vaatama.

Suur siil jooksis ümber väikese siili ringiratast, lakkamatult.

Väike siil pöörles jälle selle kujuteldava maneeži sees, nina suurema siili poole, nagu kellaosuti. Seda saatis pidev turtsumine, nagu aias töötaks pisike vedur.

Ma ei olnud päris kindel, kas ma vaatan pealt seksuaalkäitumist, territoriaalset konflikti või hoopis peresuhteid; see oli üks motiiv, miks edasi vaatama jääda, lootuses, et äkki jõuavad nad oma tiirutamisega kuhugi välja, nii et ma saan lõpuks aru.

Ma ei tea, kui kaua nad enne minu tulekut tiirutanud olid; igatahes lasid nad samas vaimus oma kümme minutit edasi, kui sündmustes toimus pööre: suure müdinaga tuli uus suur siil ja litsus end nende kahe vahele. Esimene suur siil üritas teda välja nügida, uus suur siil jooksis talle peale; nemad omavahel mingit karusselli ei mänginud, jooksid sirgjooneliselt üksteisele peale või taganesid. Väike siil püsis vagusi seal, kus ta oli olnud. Tema oli kenasti valges, aga sellest, mis suurte siilide vahel toimub, ei saanud ma nii hästi sotti, nad olid jooksnud seina äärde ja osa lambivalgust jäi verandaserva taha kinni. Ühel hetkel jooksis üks suur siil jälle suure müdinaga minema; mul ei jää siilide näod ka nii hästi meelde, eriti pimedas, et aru saada, kumb jalga lasi ja kumb kohale jäi. Kohalejäänud suur siil alustas igatahes uuesti väiksema siili ümber jooksmist.

Uus tiirutamine oli vähemalt niipalju dünaamilisem, et ring liikus ühest kohast teise (ei tea, kas uus stiil tähendab, et võitis uus siil?); vahepeal kostis hämarusest kanget krõbinat ja ma mõtlesin, kas nad tõepoolest leiavad selle harjutuse vahelt veel aega mõne teo või mardika põske pista ja kas üldse on juba tigusid? Aga siis sain ma natuke selgust, sest suur siil hakkas püüdma väiksemale selga ronida, tähendab, seksuaalkäitumine (ja kahe suure vahel järelikult konkurents); selleks ajaks tulid nad ka vastutulelikult valguse kätte, minust paarikümne sentimeetri kaugusele. Nüüd tuli välja, et krõbistamine oli okkakrõbin: selgaronimine oli üks asi, mis seda krõbinat tegi, aga vahel käis krõbin ka siis, kui väike siil suuremat rammis, ma ei kujuta ette, kas tõepoolest hammustas.

Selgus ka see, et ega suurusest eduka selgaronimise koha pealt abi ei ole: kui emane leidis, et ei huvita, piisas tal paari väledama sammu astumisest, ehk ainult väikese puusanõksuga, ja isane libises robinal maha.

Sellesse tiirutamise-ronimise-libisemise tsüklisse nad minust jäidki, päris hommikuni ei viitsinud ma neid vaadata, eriti kui nad järjest kaugemale triivisid.

Blogimishaltuura: “Orlando” kava

Ei ole viimasel ajal väga blogida jaksanud, sest loominguline aur on mujale läinud; riputan siia vähemalt muist “Orlando” etenduse kavamaterjali üles, valmistades küllap pettumuse oma trupi liikmetele, kes on seda juba lugenud, aga teisalt ehk rõõmustades neid vaatajaid, kes kavast ilma jäid. Ja miks mitte reklaamiks potentsiaalsetele tellijatele: kui teil on kena suur saal, mis vajab etendusi, siis pakkuge aga, äkki õnnestub kokku leppida aegruumi koordinaadid, kus see uuesti lavale tuua.

Te vabandavad mu dotseerivat stiili – siin blogis, mida ma pean oma lõbuks, üritan ma tavaliselt nõtkemalt väljenduda, aga kavalehel rõhusin peamiselt rahvaharidusele (kuna avastasin üllatusega – nagu omal ajal Brillat-Savarinigagi – et paljud pole ei armunud ega raevunud Orlandost midagi kuulnud, mis siis, et “Don Quijotes” on juttu ja puha) ja sellele, et etenduse kõrvalt kiiruga vaadates lihtne lugeda oleks.

Nii, kõigepealt algupärandi tutvustus.

*

Lodovico Ariosto „Raevunud Orlando“, Itaalia renessansskirjanduse tippteos aastast 1532 (algne versioon 1516) ei alga õigupoolest päris algusest: sündmustele on algus pandud Matteo Boiardo mõnikümmend aastat varasemas „Armunud Orlandos“, kus saratseenid juba ohustavad Karl Suure riiki; kus tema õukonda ilmub saadikuna Catay printsess Angelica, kes ajab pea segi nii Hommiku- kui ka Õhtumaa rüütlitel, sealhulgas Orlandol; kus sõja käigus kohtuvad ja armuvad naisrüütel Bradamante ja saratseeni ülik Ruggiero, kelle kohta lugejale öeldakse, et neist saavad kunagi Este suguvõsa esivanemad.

Boiardo poeem jäi lõpetamata ning Ariosto korjas tegevuse üles sealt, kus see katki jäi, kasutades samu põhiliine: sõda; Angelica pidev pagemine austajate eest; Este suguvõsa müütiliste esivanemate Ruggiero ja Bradamante armastuse lugu (mis oli enam-vähem kohustuslik liin, kuna nii Boiardo kui ka Ariosto olid selle perekonna teenistuses); ent kui Boiardo hoiak oli peaasjalikult romantiline, siis Ariosto ei lähene loole nii ühemõtteliselt. „Raevunud Orlandot“ iseloomustab kõrge ja madala põimumine, kusjuures kõrget ja madalat plaani ei esinda tingimata isegi eri tegelased. Orlando, üks maailma parimaid rüütleid, kaotab õnnetust armastusest mõistuse ja teeb groteskseid sõgedustegusid*. Keskne romantiline meestegelane Ruggiero, kes peaks justkui olema õilsuse ja truu armastuse kehastus, tehakse väga koomiliselt lolliks, kui ta üritab ahistada enda päästetud Angelicat – mille põhjuseks mainitakse, et kaunis neiu meenutas talle tema armsat Bradamantet. Kõik kesksed kangelased langevad rumalasti võlur Atlante lõksu, kes teeskleb keda tahes, et aga kangelane oma lossi meelitada; ning kui Astolfo saab võlusarve, mille heli suudab kõiki hirmutada, põgenevad piinlikus paanikas ühtviisi nii sõbrad kui ka vaenlased.

Lisaks sellele ei näita loo jutustaja end just kõige usaldusväärsemana. Ta võib mõne laulu lõpus lagedale tulla näiteks lahmiva sõimukõnega kõigi naiste aadressil, et järgmise laulu alguses teatada, et oli eile pahas tujus ja ärgu võetagu tema juttu tõsiselt, tegelikult ei mõtle ta üldse nii. Samamoodi võib ta mõne sündmuse kohta mainida, et ega ta ikka päris täpselt ei tea, kas just niimoodi juhtus. Ühesõnaga, lugejale tuletatakse pidevalt meelde, et ta ei loe sündmuste protokolli, vaid on autori meelevallas, kes jutustab talle, mida tahab, ja selles järjekorras, nagu tahab, kuigi süüdistab selles vahel silmakirjalikult lugejat, väites keset mõnd kõige põnevamat kohta, et „küllap olete sellest tegelasest juba tüdinenud ja tahate kellestki teisest kuulda“.

Kogu selle groteski ja ülevuse segu ning ebausaldusväärse jutustajaga dekonstrueerib „Raevunud Orlando“ rüütliromantikat nagu järgmise sajandi hiilgeteos „Don Quixote“ – ainult et kui „Don Quixotes“ näidatakse rüütliromaanide konventsioonide jaburust, asetades nad tavalisse maailma, siis Ariosto keerab neile vindi peale romaanimaailma piires: kõik on üleelusuurune, iga teine tegelane on üllaim rüütel või kauneim daam; kui suvaline tähtsam kangelane tapluse tõsiselt ette võtab, lööb ta kerge vaevaga maha sadu vaenlasi; aga ühtlasi on igal tegelasel üsna järjekindel käitumisloogika, mis on pigem renessansiinimese kui tavalise rüütliromaani tegelase oma, ja nii imelises maailmas annab see koos nii imeliste võimetega alatasa groteskseid ja koomilisi tulemusi.

Ent nagu „Don Quixote“ ei oleks tänapäevani armastatud, kui see oleks puhas paroodia ja peategelane oleks lihtsalt hull, nii on ka Ariosto tegelased kogu oma üleelusuuruse juures kaasaelatavad; grotesksete stseenidega vaheldumisi on tõsiselt liigutavaid kohti, põnevus püsib kogu mahuka poeemi lõpuni ja isegi antagonistide vaatepunkt äratab kaastunnet või on vähemalt veenev. Tänu sellele saab seda raamatut lugeda mitut moodi: nii meelelahutusliku seiklusjutuna kui ka intellektuaalse harjutusena. See seletab ehk „Raevunud Orlando“ edu ja püsivat mõju: juba XVI sajandi jooksul jõuti sellest teha mitu tõlget, see on mõjutanud näiteks Tassot, Cervantest** ja Spenserit ning Shakespeare laenas sealt ühe süžeeliini oma komöödiasse „Palju kära ei millestki“; selle ainetel on loonud oopereid nii Lully, Rameau, Vivaldi, Haydn kui ka Händel (kõige kuulsam on vast Händeli „Alcina“) ning oma lõivu maksavad sellele Italo Calvino, Jorge Luis Borges ja Salman Rushdie; eesti keeli ilmus hiljuti isegi üks piilupart Donaldi koomiks***, kus raevunud Orlandost on saanud raevunud Donald.

—————————————————————————————————————————————————
* Kui mäletate, siis Don Quijote püüdis temast sõgedustegude asjas Sierra Morena mägedes eeskuju võtta, Sanchot šokeerival moel.
** Leidsin just toreda artikli, kus muuhulgas räägitakse sellest, kuidas Cervantes “Orlando furioso” teemadega mängib.
*** Keskaja-teemalises koomiksikogus.

—————————————————————————————————————————————————-
Postscriptum

Üks pisimärkus veel: korra varem ma juba kirjutasin Ariosto põnevatest naistegelastest; hiljem sattusin sellest põhjalikumat käsitlust sirvima ja see juhtis mu tähelepanu sellele, kuidas Ariosto “Orlando” avavärss on Vergiliuse “Aeneisega” peaaegu peegelpildis: kui Vergilius alustab “Arma virumque…” ehk “relvist ja mehest“, siis Ariosto alustab: “Le donne, i cavalier, l’arme, gli amori” ehk “naistest, rüütleist, relvist, armastustest”.

Ja siis mõtlesin ma poeemi lugedes, et kui Sterne’ile määritakse “Tristram Shandy” (ja Cervantesele “Don Quixote”) pärast protopostmodernismi kaela, siis miks mitte ka Ariostole tema “Orlando furiosoga” (no vaadake seda tunnustekimpu – peaaegu kõik sobib). Kui nii võtta, siis pole postmodernistide nõksud uusaegsest eepikast saadik mitte midagi uut. Ja muidugi äratab see imetlust varauusaja lugejaskonna vastu – kõik need keerulised, iseend mitte kuigi tõsiselt võtvad, mänglevad, mahukad raamatud olid müügihitid.

PPS: pilt on pärit siit leheküljelt.

PPPS: nii, nüüd leidsin, et Ariosto proto-postmodernismist (ja Tasso protomodernismist – või õigemini sellest, et “ega nad päris postmodernistid-modernistid nüüd ka ei ole”) on kirjutatud küll ja veel, näiteks siin.

Ratsanik raamatupidajaks

Pratchettil-kadunukesel (tema vaadetega inimese puhul oleks vist kohatu vahele pista “tsarstvo jevo nebesnoje”, eks?) oli ühes raamatus tsirkuseperes üles kasvanud laps, kes ühel päeval oma saatuse enda kätte võtta otsustas ja rändraamatupidajatega põgenes.

Ma tundsin midagi sarnast, kui pärast instseneerimist, etendamist ja lavastamist tõlketöö kallale asusin, ainult ma ei kavatse vähemasti esialgu nii kapitaalselt põgeneda, ainult puhkuse võtta. Aga muidu – viimasel ajal on selline rutiinselt glamuurne ja intensiivne elu. Kui tore, et selle kõrvalt pakub vaheldust selline filigraanne hobinokitsemine nagu juuratekstide tõlkimine.

Ei, ega ma glamuuri ega intensiivsuse üle ei kurda, selles elustiilis on õnne rohkem kui kannatust. Aga inimesel peavad ju ka hobid olema. Ja ratsanik, kui elevil ta oma uskumatust vedamisest ka on, tahab pärast Bodeni järve veidi aega kindlat maad jalge all tunda, et julgeks hobuse seljast maha ronida. Mõnes alternatiivuniversumis – ja ma kahtlustan, et rohkem kui ühes – on ta nagunii juba läbi jää vajunud.

——————————————————————————————————————————————-
PS: nüüd olen ma siis ametlikult kuulus: Punch tegi minust karikatuuri mul on vikipeedias oma artikkel. Ma olen üritanud mõelda, kas ma olen nüüd selle võrra reaalsem või ebareaalsem. Ühest küljest võin iga hetk, kui ma oma olemasolus kahtlema hakkan, minna ja järele kontrollida. Teisest küljest on need inimesed, kellest kirjutatakse, ju poolenisti kirjandustegelased.

Kolmandast küljest olen ma siinsamas blogis nagunii veel kirjandustegelasem. Võiks juba harjunud olla.