Suvisem moe-eri

Pesu- ja moediskussioon siin ja seal kristalliseerisid jälle väheke moemõtteid. Ja jälle pesumõtteid.

Minu pesumõtted:

1) rinnahoidjat tasub eriti suvel vältida nii palju kui saab. Kui kaliiber lubab, siis aitab volksumise vastu liibuv maika – neile õnneks seda liivapaberit veel sisse ei panda, mis rinnahoidjatele. Kui ei luba, st ilma hakkab juba valus, siis korsett toetab õigest kohast, aga ei roni salakavalalt rinna alla nahka nülgima. No ja õige korsett käib teadupärast nagunii särgi peal, mis annab veel parema nülgimiskaitse.

Kui ilma hakkab valus ja korsetti on nagu paljuvõitu (no kuidas sa paned korseti nabapluusi alla), siis on rinnahoidjat võimalik kanda normaalselt, st nagu korsetti mullu ja muistegi (vana pilt kadus ära, nii et nüüd võtsin trupi veebilehe kostüümirubriigist), st särgi peal (mõni särk on tillukene, mahub isegi nabapluusi alla ära; ja kui ei ole, saab ju lühemaks lõigata). Väga väga naine avastas selle kuldse tõe sporditsedes juba ammu ja siis selgus, et selle peale on tulnud teisigi. Särgi peal saab kanda ükskõik kui rõvedast materjalist asju. Äkki rinnahoidja üldse leiutatigi alguses särgi peal kandmiseks, a tänapäeva inimesed on rumalad ja ei tea asju, näh, isegi korsett on palja ihu peale kolinud?

2) a kui vähegi saab, tuleb palavaga igasugune pesu endast ohutus kauguses hoida ja kapiuks enda ja pesu vahelt lukku keerata, et ta sealt selga ei pääseks. Ma saan aru, et see doktriin oleks hoomamatu mu naabripoisile ja tema sõpradele, kelle poolalastust ma ükspäev terve keskhommik köögiaknast imetleda sain – õues liikus palju päevitunud mõõdukalt musklis meheihu – nagu vaataks 1930. aastate propagandafilmi – sündsus enamasti kaitstud neutraalsete konservatiivsete bokseritega – aga nende hulgas olid ühed neoonrohelised, eriliselt liibuvad, tillukestest punastest tallajälgedest mustriga! – kas vajab mainimist, et tegemist oli tõeliselt macho-seltskonnaga? enivei, kuhu ma nüüd omadega jäingi? ahah, kui mu naabripoiss ja kompanii ja üldse, tundub, suurem osa minu linnajao meeskonnast (mismoodi peaks seda veel väljendama, nii et see ei tähendaks võistkonda – meespere? meestemest? meeskari?) võtab palavuse tulles seljast kõik peale aluspesu, siis mina soovitan vastupidist: pesu ei peaks olema mitte viimane, mis selga jääb, vaid esimene, mis seljast lendab, sest taevas hoidku, ta ju liibub ja kõik liibuvad asjad on palavaga kurjast. Ei-ei, burnus või kaftan on palju ihusõbralikum, ei liibu, ei lase päikest ligi, mida suveriietelt veel tahta. Ja kui piisavalt hästi lehvib, varjab ka igasuguse volksumise ära ja säästab neid, kelle sündsustunnet see riivaks.

Aa noh, kui pesu seisneb laias linases särgis, siis on muidugi teine asi. Sellise pesuga käiks minagi iga ilmaga.

Subjektiivne reportaaž

Kardan, et tuleb suht igav olmepostitus.

Tänavustest gastrollidest – kõige ägedam oli Kohtla-Järve oma. Raudselt. Mu ema juba ennustas, et venelased on hea publik, ja jumala eest, on jah. Jälgisid kogu aeg intensiivse tähelepanuga, mis toimub, ja näo järgi otsustades said nagu kohe aru ka, mis värk on (eestlastega on olnud kogemusi à la peavangutused “nii imelikku tantsu pole ma küll varem näinud” ja puhtsüdamlik küsimus “kust te oma koreograafiad võtate, filmidest või?”), ja issake, sellist kaasaelamist ja aplausi nagu meie lavaploki ajal ei ole kunagi varem näinud.

Alguses oli kõik stiilselt kaootiline, kõik toimus “poole tunni jooksul”*, mina ajasin taga helipuldi-Valerit, kes oli kogu aeg hetk tagasi seal olnud, kust ma teda otsisin; teised otsisid süüa, aga tagajärjetult: kõige kättesaadavama kohviku sõbralik perenaine laiutas käsi, et Narvast tulnud tsiklimeeste gäng ja söönud kõik ära, kõik, ainult kohvi veel on ja natuke külmsuppi. Kuni heli-Valeri tagaajamisest kurnatud mina uksest sisse astusin ja vastu ootusi – omad inimesed olid juba hoiatanud, et “tsiklimehed söönud kõik ära, ainult kohvi jäänud järele” ja mul kangastusid silme eest stseenid Ernie-koomiksist – pärast tsikligängi läbisõitu jääb maha laastatud linn, elanikud ilmuvad argsi keldritest välja – süüa küsisin, siis oli järsku täiesti soe supp menüüsse ilmunud. Ju olin ma siis tsikligängiga võrdväärselt hirmuäratav või näost kõige näljasem või hoidsid nad seda ekstra hellalt minu jaoks.

Vabaõhuploki peategelane oli väga vinge tuul, mis ähvardas maskid eest ära puhuda, kui kõvasti kinni ei hoia, ja andis seega sõjakale tantsule asjakohaselt militaarse ilme, kuigi kogemata, ja stiilne stalinistlik arhitektuur vasakul ja paremal. Tuulest: võiks ju arvata, et loodusjõud segavad tantsimist, no ja tehniliselt võttes segavadki, aga praktikas mõjuvad nad pingeleevendajana. Seekord tegi seda tuul, eelmisel Tartu hansal lausvihm. Publikult pälvib ekstra kiitust, et “näe, mis olukorras nad veel tantsivad”, aga tegelikult tulevad tantsud nii vaata et paremini välja.

Ah, ja nii paljud inimesed tulid meiega juttu tegema ja komplimente jagama, päris ise, võhivõõrad, hoolimata sellest, et vestlus kulges vene-eesti segapudrus.

Sinna läheks küll uuesti.

PS: keegi on meid seal veel päris ilusasti filminud, ainult paar sekundit on meid seal peal, aga hea näeb välja kuidagi.

***

Tartu hansal oli koormus selline, et mul on meelde jäänud vaid paar asja: ilm oli ideaalne; ja ma luban, et järgmine aasta korraldan meie kava hõredamaks. Tuletage mulle meelde, kui ma ise ära unustan.

Teise päeva esimesel kontserdil oli huvitav moment, kui ma vaatasin pealt (abitult, kuid õnneks uduselt, sest prillideta), kuidas tantsijad ei jõudnud ettenähtud avataktide jooksul paika ning osa otsustas võtta edasisest muusikast sissejuhatustakte juurde, osa tantsida seda, mida nad selle muusikalise fraasiga harjunud olid tantsima – ja imekombel lõpuks pärast pingelisi katseid ühte faasi jõudsid – E. küsis siis pärast kontserti “noh, mitu maohaava sa said?” – aga ma lootsin selle peale, et kui vaataja ei tea, mis sinna mõeldud oli, siis ei saanud ka aru, et üldse midagi juhtus. Eks ma olin ka lubanud, et tuleb tants, kus hüpatakse, mainimata midagi sellest, kuidas kuskil tuleb hüpata ja kas tantsijad ülepea peaks ühtmoodi hüppama, ja no igatahes nad kogu aeg hüppasid, nii et ootusi ei petetud. Vbla tuligi autentsem välja – “maestro, käristage üks tourdion!” hüüavad tantsijad ja läheb metsikuks karglemiseks, ega see tantsupidu ei ole, et sünkroonis peaks olema. No ja nii vist publik aru saigi, Ü. märkis, et ta märkas, et midagi on lahti, sellest, kui A. laiutas dramaatiliselt käsi. Mu isa kommenteeris selle peale puhtsüdamlikult, et “sa räägid küll, et see koht oli näha, kus A. käsi laiutas, aga ma ei oska öelda, ma vaatasin rohkem tüdrukuid”.

Aga iga kord, kui me midagi õpetasime, tuli uskumatult palju rahvast õppima, see oli tore.

Kui me pärast linna peal patseerisime – umbes sedasi, hüüdis üks väike tüdruk “Ema, vaata, kaks printsessi!” – nojah, teised printsessid ja printsid olid parajasti kuskile eemale triivinud.

Väikelastele me üldse istume, tundub.

***

Vastseliinas oli peamiselt v. palav ja v. vähe publikut; a teisest küljest oli Piusa jões mõnusalt külm ja mu lapsepõlve suved möödusid Kunda jõe ääres, nii et küll mina juba tean, kuidas sellisesse madalasse ja kärestikulisse jõkke ujuma mahtuda. Mahtusin ja ujusin, päriselt; sest ma tean, et õige koht, kus väheke sügavust (loe: põlveni või lausa poolde reide vett) otsida, on mudajoomede taga; ja oskan ujuda põlvesügavuses vees, ilma muda üles keerutamata. Ja polnud ka kedagi solvumas, et ma seal paljalt mööda jõge kalpsan ja vaba vett otsin, või noh, isegi kui keegi oli, siis paistab, et ei solvunud, sest sõimata ei saanud.

Ja teiseks mahtusime me kõik kuuekesi 4×4 meetrile. Või noh, vahel lekkisime selle pealt välja, aga pmst ikkagi mahtusime. Nii et selle suve mahtumisrekord nii individuaal- kui meeskondlikel aladel.

Üle hulga aja oli Triskele poisse näha, samuti tore.

***

Ja nüüd, jälle kodus, olen hoidnud teadlikult mañana-mentaliteeti ega ole endale erilisi kohustusi seadnud, sest töödega kah nagu ei põleks – ja teate, kuidas sedaviisi tööisu peale tuleb. Kuidagi täitsa kogemata saavad tööd tehtud. Umbes et plaanin kriminulli vaadata, aga selle asemel kõnnivad jalakesed arvuti taha tööle.

See ei ole esimene kord, kui see valem töötab, ma ei tea, miks ma seda sagedamini ei pruugi. Lollusest nähtavasti.

***

Oh, ja nüüd on see ka hästi, et ma vähemalt tean, mis ajani mu ortopeed puhkusel on. Siiamaani nägi asi välja nii, et helistan ühel päeval – automaatvastaja ajab mingit kahtlast juttu, et kogu kliinik olla augusti lõpuni puhkusel. Mina robotit ei usu ja helistan järgmine päev uuesti – ja võetakse vastu ja öeldakse, et helistagu ma homme, siis on üks arst, kes vbla mind hoopis uuesti üle vaatab ja äkki ei peagi opereerima, hurraa! Helistan homme, võetakse vastu ja öeldakse, et helistagu ma uuesti homme (see on vististi see “homme”, mis surma jaoks ukse peale kirjutati), sest siis on see arst tööl, kes mind suunas ja TEGELIKULT tohib ainult tema mulle operatsiooniaja määrata; helistan “homme” kolm tundi järjest kümneminutiste vahedega ja keegi ei võta vastu. Ja nii edasi. Iga päevaga läks kafkamaks.

Ja ärge tulge rääkima, et mingu ma parem erakliinikusse: kui ma püüdsin välja selgitada, kui ruttu ma erakas löögile pääseksin, oli täpselt sama jama, ah, ja kõigepealt pidin ma üldse seal ortopeedi vastuvõttu kolmveerand tundi elavas järjekorras ootama, mis siis, et aeg kinni pandud; ja pärast, kui helistasin ja tahtsin võimalikku opiaega teada saada, võttis vastu inimene, kes ei tohtinud midagi otsustada, ja otsustada tohib ainult doktor ise, aga tema on tööl ainult täiskuuneljapäeval südaöösel, mingu ma siis ristteele, ohverdagu must kukk ja katsugu teda tabada. Noh, väikeste liialdustega.

Kafka siin ja Kafka seal.

Aga nüüd on vähemalt niikauaks rahu majas, kuni ma tean, et arsti puhkus kestab. Pärast seda hakkab ilmselt sama trall uuesti, aga praegu, praegu on rahulik. Ainult väheke õnnetu, sest ma ei saa tantsida, nagu tuju tuleb, ja siis tulevad koleduseatakid peale, ma tunnen ennast kohmaka ja saamatuna ja vahel tuleb suust eriliselt lolli juttu välja, käin A.-l sabas ja küsin, kas mu kõht vms kehaosa on kole, vaata ometi, milline ma välja näen, kuni A. mulle ahastavalt otsa vaatab ja küsib: “Kallis, miks sa mind vihkad?”

Kui pärast arsti puhkust sama trall uuesti hakkab ja närvid päris läbi sööb, vat räägin oma loomaarsti pehmeks ja lasen tal endal ära teha.

—————————————————————————————
*”Poole tunni jooksul” oli kunagi Laiuse lossipäeval põhiline ajaühik, mille pikkus võis olla mida iganes alates poolest tunnist ja lõpetades kolme tunniga.

Seda vandenõu ma ostaksin

Seda siin (embedding jõnksutas, õpin vigadest ja parem lingin).

Tähendab, liituks heameelega. Kui juba ei ole liitunud.

Sõjakalt

Sõimasin ja sakutasin täna võõra lapse läbi, sellise häälemurde-eelse. Tõsi, füüsilised traumad jäid mulle: õhupüss annab päris hea nätaka, mul on nüüd huule kohal muhk.

Kõigepealt röögatasin küll täiesti ebapedagoogiliselt “Värdjas!” ja karjusin vist veel midagi artikuleerimatut, mille ebapedagoogilisust näitas, et see ei äratanud jõnglastes vähimatki tähelepanu, otsene süüdlane ei viitsinud mul eest äragi joosta, kui ma teda varrukast rabama läksin.

Edasi sain küll konstruktiivsema loengu maha peetud: see on ohtlik mänguasi, sellega ei tohi üldse teiste inimeste pihta lasta! ahjaa, sellele eelnes dialoog:
– Teisi inimesi ei tohi lasta!
– Ega ma teid ei lasknud!
– Lasksid küll, ma sain pihta!
– Aga ma ei sihtinud teie pihta, see läks kogemata!

No ja sellele järgnes siis minu jutu konstruktiivsem osa, et ega siis parem ei oleks, kui mängukaaslasele pihta saaks ja “mis tunne sul oleks, kui sa oma sõbral silma peast välja lööd? Selliste asjadega lastakse lasketiirus, mitte üksteise pihta.”

Huvitav, kas pärale ka jõudis. Vanematele kaebama minna tundus esialgu nagu nõme – ma sain omast arust nagunii kõik ära öeldud, mida ütlema pidi. No ja kui vanemad ise sellised mänguasjad lastele kätte annavad, siis polegi neilt endalt võib-olla väga arukat reaktsiooni loota.

***

Tegin küll enda kohta huvitava tähelepaneku, et ma vist ei karda enam lapsi. Pmst olid nad ju arvulises ülekaalus ja täiesti arvestatavalt relvastatud ja minuga peaaegu üht kasvu, aga mul ei olnud hetkekski kahtlust, et mina olen tugevam. Või noh, see teema ei tõusnud üldse esile, kõigepealt oli suur viha ja siis tulid juba eakohasemad ja kasvatuslikumad mõtted pähe.

———————————————————————
PS: võitlesin hirmsa kiusatusega panna pealkirjaks “Hobune pääses kerge ehmatusega”, aga sain ka ise aru, et see oleks üks väga klaviatuurist väljaimetud hobune.

Rollid teevad imet

Mul tuleb homme meest mängida, teen endale selleks puhuks patsilokke pähe, sest õige mees on ju lehvivate lokkidega, mitte viksilt ülespandud juustega.

Vaatasin peeglist, mingi pisvinn oli ilmunud, jättis ka koleda armi.

Ja mul ainult hea meel: see näeb ju naatukene välja nagu rõugearm. Ajutiselt küll, aga rohkem pole vajagi. Väikest kasvu, rõugearmiline ja mul on peaaegu et kullaga tikitud varrukad (härrasmehele ei ole stiil kunagi koormaks) – ma olen ju Alan Breck! How cool is that?

Küll on hea, kui vahel ei peagi ilus olema. See ilus-olemise asi on mul küll uus hobi ja päris põnev ja puha, aga ega siis inimene kogu aeg ühe hobiga ei saa tegeleda.

Soovilood

Taliesini soovil: seagripilaul (ja video! video!):

(Originaal on Max Raabe oma, kui keegi stiilist juba ei taibanud.)

***

Ja hoopis teisest ooperist: mis lugu see on, mida ma ümisesin: Marin Marais’ “Le badinage”.

(jääb-jääb kummitama.)

Vanad sõnad

Lugesin vanemate pool vanu Mareteid ja mis ma avastan:

* kui ma üritan “väikekodanliku” peale midagi silma ette manada, siis tuleb, nojah, midagi üsna-üsna Mareti-ajakirja sarnast. Aga seal ajakirja sees oli see igatahes pejoratiivne sõna (kui soovitati, et ärge sundige oma lapsi ebaloomulikult klanituks, muidu kukub pärast välja selline väikekodanlane nagu tädi Polly poeg Sidney – päris tore kasvatusartikkel oli muide);

* “õieti” oli tol ajal (1940. aasta algul) täiesti normaalne sõna, mida “õigesti” tähenduses kasutada. Muhhahhahhahaa, ma tahaks nüüd näha, kui keegi kukub jälle halama, et hissand, kuhu meie keel küll läheb ja kuidas inimesed seda küll moonutavad, mõtle, mõni ütleb “õieti”, kui mõtleb “õigesti”, tänapäeva inimesed ei oska ikka üldse rääkida.

Viimane häda ja viletsus tuli ka Paldiski-rahva pool jutuks, kes meenutasid, et see on järjekordne kivi Veski kapsaaeda. See mees sai vist orgasme sellest, kui tal õnnestus tulevaste põlvede kirjakeelde sokutada võimalikult palju sõnu, mis kõlavad õudselt sarnaselt, ja selleks, et hästi segamini läheks, on ka külgneva tähendusega. Käsitlema-käsitsema-käsitama trioga on täpselt sama jama (samuti Paldiskis jutuks tulnud “puidu” suudan ma talle siiski andeks anda – piisavalt isevärki kõlaga, et “puuga” segi ei läheks, isegi kui sõna ennast nii hirmus hädasti tarvis ei läinud, aga noh, ega ei saa keelata, kui kellelgi on nii suur rõõm termineid leiutada ja sellest suuremat kahju ei sünni). Küllap ta lootis reinkarneeruda emakeeleõpetajas, kes õpilaste töödes punase pastakaga rahulolevalt sõnu alla saab joonida, keel suunurgast väljas, paheliselt itsitades.

————————————————————————-
PS: Polaarkaru meenutas kunagi Rentsi pool midagi sarnast: et patused uuendused on sageli hoopis ausad arhaismid. vt ka edasisi kommentaare.

Ja Rentsi blogisabas olen ka otsesõnu Veski kallal (ja muidu ülearu formaalse keeletõmblemise kallal) norinud. Varsti tuleb vanamees mind veel kummitama.

PPS: ja leidsin taas ühe artikli Õpetajate Lehest, millega ma olen nii nõus, nii nõus. Lingvisti kirjutatud loomulikult. See, kui lingvist hakkaks oigama, et issand, kõik räägivad nii valesti, oleks umbes samal tasemel, kui zooloog sorteeriks loomad headeks ja halbadeks loomadeks.

Moraaliinstinkt või arusaamatus

Sõitsime koju tagasi: A., mina ja maasikad ning katsusime natuke korraks soorolle või suhterolle või mis-nad-nüüd-olidki mängida, see tähendab, meie A.-ga, mitte maasikad.

A.: Ma panen su siia akna alla istuma, siis ma saan rahulikult peldikut otsima minna.

Mina: Aga ma tahan enne oma Miki Hiirt su kotist kätte saada!

A.: Ma tean, et sa tahad oma Miki Hiirt kätte saada. Näed, kallis, küll me tahame ikka erinevaid asju: mina tahan peldikusse, sina tahad Miki Hiirt.

Mina: Aga räägitaksegi, et vastandid tõmbuvad. See on meie õnne alus.
(paus ja järelemõtlemine)
Vaata, kui toredasti me soorolle täidame: mina loen koomiksit, mis on minu nõdrale naiseajule paras lektüür, sina loed tarka filosoofiaraamatut nagu mehele kohane.

A.: Aga pereõnne alus pidi olema ju see, et naine on targem?

Mina: Teine õnne alus oli see, et oma partnerit usutakse ilusamaks ja targemaks kui päriselt. Ja näe, sina pead mind targaks.

A. (pessimistlikult): Aga ma ei ole selles üksi.

Ja siis äkitselt, ei tea kuidas, läks jutt empaatiale, eetikale ja muule põnevale.

Mina: Kas sa ei olegi enam emotivist?

A.: Ei, ma võib-olla ei ole õieti emotivist olnudki, ma sain alguses valesti aru, mida see tähendab. Emotivism tõmbab põhimõtteliselt kogu eetikale vee peale.

Mina:… tähendab, kui tahta relativismist välja pääseda, siis jah emotivismiga ei saa. Emotivism on relativism kõige puhtamal kujul.

A.: jah, Viini koolkond tegi samal ajal sama asja, mis kultuuriantropoloogid oma relativismiga. Sisuliselt on nad sünonüümsed, ainult viitavad eri koolkondadele.

Mina (erutatult ja pudrutades (sest ma olen seda mõelnud nii palju! sest see kõik tahab nüüd korraga suust välja pääseda! kõige tähtsam on arrrmastus, hüüab seesmine roosa tädi, keda ma üha enam sallima õpin): Ma mõtlesin… ma mõtlesin, et kui empaatial põhinevatele argumentidele on õudselt lihtne poliitilise korrektsuse silti otsaette lüüa, siis mõnes mõttes on ju hoopis vastupidi. Kui mul on kultuuri hindamisel selge mõõdupuu empaatilisuse või selle puudumise näol, siis sellega võrreldes on ilma mõõdupuuta relativistid hoopis ise poliitiliselt korrektsed. Vat.

Purjus mees tagumisest pingist: Loll jutt!

Mina (kes ei pannud tähele, et purjus mees räägib minuga): aga teisest küljest ma saan selle antropoloogilise relativismi vajadusest ka aru. Tähendab, omal ajal tuli mitterelativismist nii õudseid asju välja. Võtame koloniaalvõimud, kes võtsid parema positsiooni ja siis ei käitunud ise tingimata üldse paremini kui kohalikud või isegi hullemini. Võta see herero genotsiid, esimene modernne genotsiid, 80 protsenti elanikkonnast tapeti maha. Äkki relativism selliste asjade eest kaitseb.

Purjus mees tagumisest pingist: Ma olen küll purjus, aga sa tüdruk oled ikka loll! Sellist juttu ei räägita bussis. Sellist juttu ei räägita avalikus kohas!
(üritab leida liitlast oma kõrval istuvas noormehes) No kas ma ütlesin midagi valesti?

Noormees (kellel ei õnnestu enam teeselda, et kuulab muusikat): See on teie arvamus, teil on sellele õigus.

Mina (sosistan A.-le) Ainult pimedas ja teki all!

Purjus mees tagumisest pingist: Aga mis sa ise arvad?

Noormees: Ma kuulan üldse muusikat.

(loeme edasi, mina Miki Hiirt ja A. oma eetikaraamatut; purjus mees asub oma pinginaabritele kommi jagama.)

***

A. tegi episoodist hiljem kaugeleulatuva järelduse:

Emotivistidel on kindlasti vähemalt osaliselt õigus, et väljendades moraalset seisukohta, ei väljenda me midagi muud, kui oma tundeid. Vähemalt mõnikord see nii ju nii ongi. Antud juhul aga on ilmne, et väljendades tundeid väljendatakse ühtlasi ka moraalset seisukohta.

ja imestab nüüd, et moraalialases kirjanduses sellisest nähtusest üldse juttu ei ole tehtud – või äkki on, aga talle pole ette sattunud?

Minu arust on siin paar varianti veel: äkki ei olnud tegemist purjus mehe moraalse seisukohaga, mida A. kahtlustas (tema peenes sõnastuses: “oma grupi eelistamine on inimesele sedavõrd omane, et sellest loobudes kaotaksime me lõppkokkuvõttes rohkem kui võidaksime”); äkki oli tavaline vihahoog “tra te räägite nii keeruliste sõnadega”. Ega see mul esimene kord ei oleks, kui ma pahaaimamatult sellise viha enda pea peale tõmban; isegi bussis on seda kord varem juhtunud, kui me Markus Daanieliga väga kirglikult midagi arutama kukkusime ja ühelt suurelt-suurelt noormehelt sõimata saime. Põhikoolist rääkimata.

Või siis veel lihtsam: on parajasti kaklemise tuju, nää, need räägivad midagi, lähen ütlen, et loll.

Aga oli nüüd selle episoodiga kuidas oli, A. mõttes on uba olemas.

***

Vanuseaspekt oli muidugi lõbus. Mis see purjus mees olla võiski, vaevalt ta minust üle 10 aasta vanem oli, võib-olla üldse mitte, aga näe, “tüdruk”.

See meenutab… käin vahel üht blogi lugemas ja olin selle tooni põhjal veendunud, et kirjutaja on pensionieelik – kuni jutust tuli välja, et minuvanune inimene.

Korra on ka veebi peal ette visatud, et ma olla liiga noor, et asjadest aru saada.

Et kui vana mulje ma siis õieti jätan? Kolmeteistaastaselt peeti mind igatahes alatasa vähemalt kahekümne viieseks (millist muljet muidugi süvendasid väikesed sugulasetatikad, kes käisid sabas ja jaurasid avalikes kohtades kõva häälega “Emme, osta jäätist!”).

Küll see netielu on imelik

Kõigepealt – kui vaatasin veebi peal ringi, kas oleks trupile kohe mõnda sellist Malta branle’i näidist saata, millega ma nõus olen – avastasin, et sellele tantsule on tekkinud uus kanooniline või fanooniline versioon: üks Schiarazula Marazula peale tehtud koreograafia. Ei tea, miks nad seda just Malta tantsuks hüüavad. Ainus ühisosa on eksootiline element.

Aga see pole veel midagi. Mõtlesin, et olen kavalam ja otsin seda ka Türgi branle’i nime alt ja nüüd olen saanud mõtteainet: Turkish branle’it juutuubi otsingusse pannes saab vastuseks videoid nimega “masturbation”, “New Masturbation App For Your iPhone” ja “14yo Scottish Teen Masturbating”.

Möh?

Kas tegemist on mingi seosega, mida iga loll teab – peale minu?

Puhkus

Inimene ei pea mitte kogu aeg emotsema, isegi kui seda soovitust tuleb esialgu mehaanilisevõitu vahenditega ellu viia. Niisiis korjasin tükid kokku ja toimetasin selle korpuse Pärnusse, hoolimata sellest, et kuna ma tantsida nagunii ei saa, võiks trupp teoreetiliselt ilma minuta ringi gastroleerida. Aga eks ma otsisin mõne nurga, mille alt end vajalikuks teha.

Esimene Pärnu-öö oli muidugi – klassikat tsiteerides – täielik fresko ja iga magamata tunniga mu emondus muudkui… emondus ja emondus (hah, ma olen uue verbi leiutanud!); vaidlesin kogu selle öö oma mõttes inimestega, keda kohal ei ole, ja kruttisin ennast muudkui üles- ja ülespoole ja iga tiiruga vähenes uinumisvõimalus eksponentsiaalselt. Õudselt väsitav on vaielda inimestega, kes ise enda eest ei vaidle, nii et mina vaeseke pean ka nende vaidlemistöö ära tegema, ja õudselt ajab vihale ja lõpuks ajavad muidugi mõlemad käpiknukud puha lolli juttu (käpiknukkude vaidluses on rumalaks tegevad mütsid vältimatud).

Päris motiveerimatu mu tigedus küll ei olnud: öömajanaabrid läksid jumalavallatult vara asjalikuks ning muutusid üha häälekamaks ja häälekamaks; ja mina teesklesin üha raevukamalt ja raevukamalt magajat, vihast ja enesehaletsusest pisar silmas, kuni A. haaras mu kindlasse kaisutusse, ütles: “Kallis, see lahing on sul kaotatud,” ja mu sellest marinaadist välja tõmbas. Ametlikult ärkvel olla on kergem kui demonstratiivselt ja etteheitvalt magades.

Sealt edasi läks tasapisi tõusvas joones, mis see väike iiveldus ära ei ole, inimesed olid kenad – isegi võhivõõrad – , ma lasin enda vastu kena olla – isegi tuttavatel – , emotuurid hakkasid vaikselt maha kerima. Mis siis, et esimesel kontserdil tuli vihm taevast alla, nii et põrand oli libe ja publik haihtunud – ongi hea esimesel korral niiviisi intiimses õhkkonnas lavanärvi treenida. Mis siis, et muusikute ja tantsijate vahel juhtus kontaktihäireid (esimene ühine kontsert tänavu) – kui publik on nagunii vihma eest põgenenud, siis vähemalt ei saanud see eriti kedagi teist häirida. Ja kuna asjad olid niiviisi kujunenud, et ma laulsin, siis tuli selle pealt huvitaval kombel küllalt feimi ja respekti, et järgmisesse kontserti pikemat lauluosa julgeda panna. Mina mõtlesin, et mul lihtsalt lubatakse laulda, tuli välja, et mõni koguni eelistab, et see nii on.

Ja järgmiselt trupilt – olgu nad nimepidi ära mainitud: DiGrease`s Buffoon Theatre – saime elamuse. Oli tegelikult tohutu vedamine, et me jäime poolkogemata vaatama seltskonda, kes osutus neil hansapäevadel kõige vägevamaks esinejaks üleüldse. Üks, mis rabas, oli see, et oma tänavaveiderdaja stiilis, commedia-võtetega suutsid nad edasi anda ka kurbi, süngeid ja ülevaid asju. J. märkis, et õudusfilmid tunduvad talle reeglina pigem koomilised, aga näe, ilma igasuguse realismita lihtsa katkusüžeega pantomiim suutis kõheduse peale ajada küll.

Unenäoloogika, pakkusin mina: kus tegelased ega asjad ei ole väga detailsed ja maailm ilmub sümbolite keeles. (Mispeale mulle meenus Farinelli-film: ma olen selle kohta mitmesugust juttu kuulnud, kuid mitte seda, mis mulle kõige rohkem silma torkab: et kogu sündmustik kulgeks seal justkui unenäoloogika järgi – kõik käib subjektiivset rada pidi ja meeleseisundid vormivad maailma – välja arvatud üks stseen, mis pidi olema unenägu.) Unenäod, need alles oskavadki õieti hirmsad olla.

Täna nägime ära nende koomilisema külje ja see oli täpselt sama veenev. Ja ei koomiline ega süngem stiil ei kannatanud punnitatud tõsiduse… ee, mis ma selle koomilise stiili tõsiduse all nüüd õieti mõtlesingi? hüva, punnitatud tõsiseltvõetavuse all.

Maalivad õhku ja teavad väga hästi, et eks täna õhtul või homme hommikul tuleb uuesti maalida, ja on sellega täitsa rahul pealegi.

Üks vaimustunud väikelaps õppis meie huilgamisest ära, et nii on õige teha ja hüüdis žonglööridele õrna häälekesega mitu korda “Uuuuu!”.

Pärastlõuna möödus mul küll magamatuseudus, mida ma üritasin igal võimalusel igas mõeldavas kohas ilumagamisse rakendada, aga see ei olnud teab mis ebameeldiv udu, pealegi summutas ta emonduse kenasti ära ja seda mulle vaja oligi.

Muljetest ja muust tuli hiljem paar mõtet kokku: küll keskaeg on ikka tore ekraan, kuhu oma unistusi projitseerida. Kohe lambist tuli meil kamba peale pähe õige mitu unistuse-keskaega: keskaeg, kus kõik olid kole pühad ja keegi ei seksinud; keskaeg, kus kõik olid kogu aeg ilusasti riides ja õilsad ja rääkisid ülevalt nagu Walter Scotti tegelased või Tolkieni haldjad; keskaeg, kus valdav inimtüüp oli joviaalne kõrtsmik-kaupmees-heerold ja kogu elu oli üks suur tore jalaga-persse-huumor; keskaeg, kus mehed olid nagu möirahärjad, lõid trummi, puhusid torupilli ja üldse mõurasid. Seda viimast esindas Läti bänd Obscurus Orbis. Kunagi olin nende suhtes eriti sapiselt meelestatud (kui nende kodulehe kuulamisnäidistest võis leida manerismiaja muusikat, mida esitati “ehtsa keskaja” pähe, nähtavasti sellepärast, et kui hästi kõvasti torupilliga mängida, siis on keskaegne), praegu olid nad tegelikult paremaks läinud – stiil on endiselt mitme torupilli ja trummiga tümm ja dünaamika koosneb variantidest “väga kõvasti” ja “lihtsalt kõvasti”, aga paistab, et nüüd nad vähemalt valivad repertuaari, mis sellise stiiliga sobib. Vaese mehe Wolgemuti mõõdu annavad juba välja.

Isegi muist fänne olid neil samad, kuigi Wolgemuti kontserdil hakkas mul vaestest muusikutest selliste fännide pärast kohati kahju. Ma usun, et nad on paremat ära teeninud kui maani täis jõmmid, kes arvada, et tänutäheks on hea mõte väljasirutatud paremat kätt õieli ajada.

Läksin selle vaatepildi peale ehmatusega kohe veel natukeseks ilumagama, looduse tasakaalu mõttes või umbes nii.

Aga siis tuli juba meie enda teine kontsert ja seekord oli kõik parem: vihma ei sadanud, publik oli olemas, ma sain rohkem laulda ja järelikult vähem tüüpilisi treeneri maohaavu (kui saab ise midagi teha, on palju vähem närviline olla) ja kuna ma hakkasin sedapuhku tantsu ja muusika vahel otsustavalt ise sidet korraldama, siis läks ka selle koha pealt paremini.

Nüüd jäi üle ainult videvikupiknik maha pidada – meri ja taevas esitasid seeria monokroomseid kompositsioone – meie esitasime kirglikke kõnesid raamatutest, mis meeldivad ja miks – nüüd jäi veel üle ainult supelhooaeg avada. Ma ujusin viis tõmmet. (Olgu, tegelikult rohkem, aga ma ei suutnud seda lauset kirja panemata jätta.)

Ja nüüd, kus ma olen kahe ööpäeva peale kuus tundi maganud ja oma magamatuse usinalt laulmise, söömise, joomise, ujumise ja muude elumõnudega korvanud, on igavesti puhanud tunne ja emondus mõneks ajaks jälle vaos.

———————————————————————-
PS: meenus veel kaks naljakat episoodi.

Üks: tegelen parajasti põhuhunnikuks muutunud põhupallide otsas ilumagamisega ja möödamineja ütleb teisele:
“Näe, Tuhkatriinu on ära väsinud.”
Kas midagi on lahti inimeste muinasjututeadmiste või minuga? Kui ma näeks kedagi keskaegsetes riietes magamas, siis minu esimene muinasjutuassotsiatsioon EI oleks Tuhkatriinu, vaid Okasroosike.

Või siis nägin ma nii väsinud ja vaevatud välja. Üleni põhuga koos niikuinii, selge pilt, et Tuhkatriinu.

Kaks: peldikus käimise tõttu lagunes soeng ära ja A. aitas seda uuesti kokku panna, kuigi ei olnud selle ehitusega tuttav.

Lähen kõndima, näen heeroldit, mõtlen, et pruugin teda peeglina ja küsin puhtast südamest plauhti ära:
“Kuidas ma välja näen?”
Ja tema vastab samamoodi puhtast südamest: “Väga armas.”

Mispeale ma sain aru, et pean küsimust täpsustama.