Une… -menüü seekord

veebruar 2, 2019

Kell on selline, et mitte keegi ei taha minuga neti peal diskuteerida, niisiis pean tegema igava unenäopostituse.

Mul oli nimelt unes selline komme, et sõin klaasi. Suupistena, jahutatult. Tingimata jahutatult!

Võimalik, et klaasisöömine sai alguses sellest, kui nägin Kauri, kes viskas mulle, kui ma seisin ahtal rõdul tühjuse kohal, teiselt poolt sügavat orgu fotokaamera- ja kui mina olin suutnud selle vaevu üle rõduserva kukkumisest päästa, märkasin suure ehmatusega, et ta ise hüppab samuti. Pigistasin silmad kinni, kui lahti tegin, oli juba üle jõudnud. Uurisin, kust ta sellised kaugushüppevõimed sai, ise üritasin vargsi oru laiust silmadega mõõta – no kas ta oligi ainult paar meetrit?

Käisin nende perel külas ja rääkisin neile, et vaadake, milline kurioosne komme mul on, ma söön nimelt klaasi, kusjuures minuga ei juhtu sellest midagi! ja demonstreerisin – võtsin jääveeämbrist aegamööda kildudeviisi pudelit ja sõin ära. Lõpuks said mõnusamad suured killud otsa. Sobrasin panges, seal oli mingit peenikest pudi, aga ma ei julgenud väga peenikest klaasikillupudi sõrmedega välja sõeluda, äkki teeb sõrmed katki. Pihku jäi suurem tükk, aga laperdas kahtlaselt ja paindus. Ei olnud klaasikild, lahtiligunenud pudelisilt hoopis. No ei. Mingeid pudelisilte ma küll ei söö, kilest pealegi.

Klaasi närides olin jalutanud kaubamaja teisel korrusel kuhugi poodi sisse, kus käis mingi peen moe- või parfüümiesitlus, mida mina esialgu tähele ei pannud, üritasin muudkui ühele võõrale suurele mehele tammurriata moodi tantsu õpetada, tema küll ei tahtnud hästi. Kuni Taliesin – kes oli blondi poisipeaga ja keigarlik – mu küünarnukkipidi välja konvoeeris, sest olgu pealegi, mind võib-olla ei huvita need esitlused, aga nii ei lasta pärast enam ka teda sisse.

Üritasin ennast välja vabandada, et vaata, minuga lihtsalt juhtuvad sellised asjad, ma ise ei pane tähele, kui juba ongi juhtunud. Näe, vaata! – näitasin puhvis jopet oma seljas – hetk tagasi nägin ma seda mannekeeni seljas, mina ka ei tea, kuidas minu selga sai!

Järgmiseks olin selle jope 30 euro eest ära ostnud, et mind varguses ei süüdistataks. Esimesele tuttavale, kes vastu juhtus, seletasin, et see on mu elu halvim ost – dermatiin hakkas juba pragunema.

Advertisements