“Truman show” teises Eestis

A. pistis mulle pesust tulnud särgi nina alla:
– Nuusuta, kas sinu arust on ka kassikusehais?
– On küll kassikusehais. Mis pulbriga sa seda pesid?
– Tavalise pesupulbriga.
Mina hakkan paugust naerma, A. vaatab nördinud näoga.
– Mis siin naljakat on?
– Sa pesid seda tavalise pesupulbriga. Meil on kodus tavaline pesupulber.
– Jah, nüüd on meil veel puudu naaber, kes tuleks õpetaks, et peske selle noh. Selle noh.
– Arieli, Tide’i või Omoga.
– Me oleme see perekond seal reklaamis.

Vale sünniaasta ehk imeline muutumine ehk kuidas ma poes käin vol misasi?

Kui ma poodi läksin, katsus mind jälitada mustas ülikonnas vilajas noormees, kellel oli LHV logoga putkakeses pesa. “Vabandust!” hüüdis ta püüdliku tenoriga. “Vabandust! Kas tohib kiiresti küsida, mida te arvate oma pensionifondi tootlusest?”

“Mul ei ole pensionifondi,” ütlesin ma. “Mul ei ole teist sammast. Ma ei käi tööl.”

Noormees ütles: “Oodake,” ja näitles, et jookseb mulle järele: tegi aegluubis hiilivaid jooksusamme nagu multikategelane või nagu kõik need röövlid või joobeastmed vms veidrad tegelased, keda mulle meeldib viimasel ajal etendustes peategelastele järele jooksma panna. “Teil ei ole seda kohustuslikku fondi?”

Mina ei saanud millestki aru ja kordasin nagu papagoi: “Mul ei ole teist sammast, ma ei käi tööl.”

Ja nii mängisime natuke aega ping-pongi, mina ikka: “mul ei ole teist sammast,” ja tema: “kohustuslikku kogumispensioni? seda kohustuslikku?”

Kuni tal sähvatas ja ta küsis: “Mis sünniaasta teil on?”

“Seitsekend kuus.”

“Aa, jah, siis jah pole midagi,” läks ta oma putka juurde tagasi, seekord päris kõnnakul, mitte näideldud, ennäe, ma olin allegoorilisest kujust või multikategelasest üheainsa numbri ütlemisega inimese teinud.

—————————————————————————————————————–
PS: kui ma A.-le rääkisin, pakkus ta, et ma oleks võinud jälle multikategelase moodi eest ära joosta, samamoodi üle varba ja hästi aeglaselt. Mulle tundub, et vendade Daltonite* stiil oleks mulle kui pagejale isegi stiilsem olnud: kiire energiline põlvetõstejooks, millega ometi kuhugi ei jõua, sest ei tohi kaadrist välja joosta.

—————————————————————————————————————–
* Pilt on siit Daltonite kui tegelaste ülevaatevideost.

Apsuke, apsuke silma peal

Asjad liiguvad paremuse poole: nüüd lugesin oma postkastist “Re: visiitkaartide trükkimise koht” asemel “Re: vikerkaarte trükkimise koht”.

Siin võis oma rolli mängida ka see, et me teeme trenni saalis, kus on kunstiringi näitus üleval. Seina peal ripuvad õpilaste versioonid Mona Lisast ja mul on iga nädal mitu korda võimalik imetleda oma lemmiktaiest, kus Mona Lisa ajab suust vikerkaart välja, ise kelmikalt kõrvale piiludes.

See vikerkaar on seal mingi teema (on juba juhust varemgi kirjutada olnud) ja mitte ainult ühel lapsel: vikerkaart oksendav/sööv koer oli raudselt kellegi teise tehtud, ma täpset nime ei mäleta, aga koerapilt oli poisi tehtud, praegune kelmikas Mona Lisa tüdruku oma.

Trenn on üldse üks hea asi – teisipäeval läksin välja jõle pahuralt ja tujutult, esimese trenni lõpus oli juba küllalt vunki sees, et järgmisesse jääda ja siis võis juba sama hästi minna kolmandasse ja hakkaski tasapisi inimese nägu pähe tulema. Täna märkasin tantsutunni lõpus akna pealt oma peegeldust – hambad irevil, hea nägemisega inimene oleks võinud tuvastada, kust täpselt mul purihambaid välja on tõmmatud.

Selleks puhuks, kui keegi käib siit otsimas reportaaži minu elu-olu kohta: see asi, mis mu näos valutab, oli pereõe arvates kolmiknärvi põletik. See on vist parem variant kui põskkoopad (literatuursemalt väljendudes “ülalõuaurkepõletik”), keegi mingeid orasid põskedesse ega ninna ei aja ja antibiotse ei anta, peab lihtsalt ibukat iga päev korralikult näost sisse ajama. Tähendab, kui meelde tuleb.

Olen tähele pannud, et selle närvi valutamine ja kurvameelsuse hood langevad kokku, küllap neil mingi seos on, aga mul pole õrna aimugi, kas ma kurvastan endal närvid valusaks või hoopis valutan meele kurvaks. Või on seal kahesuunaline liiklus.
———————————————————————————–
PS. Vahepeal on jõudnud avalduda trenniteraapia varjukülg: ärkasin täna hirmsa röögatusega säärelihase krambi peale.

Freudikas viltulugemine ja episood konstruktiivse vanemaga

Mu viimase aja meelesisu illustreerib hästi see, et kui olin saatnud kahele tantsijale kirja pealkirjaga “Kes tahab suuremat rolli?”, et nad omavahel ära jagaks –

siis järgmisel päeval võtan kirjakasti lahti, libistan pilgu diagonaalis üle, näen: vastus, pealkirjaga “Re: Kes tahab surematu olla?”

*

Bussis nägin suurepärast lapsekasvatamise või -kohtlemise näidet. Tulevad bussi peale laps ja täiskasvanud naine, oli ta nüüd ema või tädi või vanaema või hoopis lapsehoidja, mine võta kinni.

Seletasid midagi omavahel ja kui buss oli uksi kinni lappamas, jõudis täiskasvanu järeldusele: “Kott jäi maha, jah?”

Hakkasid sulguvast uksest välja sööstma, aga ei jõudnud, jäid bussi peale edasi sõitma.

Selle kohta, mida ma vanemate-laste suhtlemisest avalikes kohtades märganud olen, kõneleb mõndagi see, et ma jäin ootama, kuidas laps õiendada saab. Vale! ma pean oma ootusi optimistlikumaks kohendama. Täiskasvanu hakkas kohe arutama, mida ette võtta: “Lähme järgmises peatuses maha ja toome ära,” ja tuli järgmiseks lagedale alternatiivse plaaniga: “Või lähed sina juba koju ära ja mina lähen järgmises peatuses maha ja toon koti ära. Kuhu see jäi, nagi alla?” Ja naeris ja vangutas pead.

Ma jäin hiljem mõtlema, et normaalne käitumine ju, miks ma imestan? eks sellepärast, et ma olen näinud palju neid, kes asuks lahenduste asemel esimese asjana otsima süüdlast. Ja mõtlesin, et ju siis sellepärast, et kus üks näeb lihtsalt probleemi, näeb teine ringi hõljuvat, esialgu veel adressaadita Süüd. Enne kui see teda tabab, tuleb tal kähku kellegi teise aadress peale kirjutada.

Ja selles teoloogia poole kiskuvas vaos, kus ma praegu olen, tuli kohe järgmiseks ette mõte, et see ongi käsuõpetuste häda. Kus on käsk, on ka süü, ja kus on süü, on vaja süüdlast ja selle kõrvalt ei jätku enam jaksu ega mahti lahendusi otsida.

————————————————————

PS: and now, for something completely different. Ma reklaamisin Evale kaht vennakest, kes omavahel tangotavad ja kogu aeg vahetavad, kumb juhib, Eva küsis videot, otsisin natuke, neist on hiigla palju klippe, aga see “Mala junta” meeldis mulle praegu kõige enam.

Mis ma olen õppinud

Taustaks:

1. Ei tohi karta küsida ja saada, hirmuga, et mul pole midagi vastu anda ja heaolemise raamatupidamine läheb paigast ära. Kui hoidun võtmast, jään ilma kontaktist.

Lihtsalt see, et keegi mulle meeldib ja korda läheb, ei ole veel kontakt, ja inimesed ei seisa kuskil sahvris ootel, kuni ma leian, et nüüd olen ma piisavalt äge, et nendega suhelda.

1a. Üldse ei tasu nii palju karta.

2. Minu asi on teha seda, mida mina oskan teha (sest silm ei pea olema kõrv ja kõrv ei pea olema jalg ja jalg ei pea olema kõht või kuidas see nüüd kõik oligi). Ma võin ikka igaks juhuks peale passida, et äkki oskan ma rohkem asju, kui arvasin. Aga ma ei pea olema keegi teine.

(3.) Sulgudes, sest selle punkti üldistusjõu kohta on mul suuri kahtlusi: kurvameelsuse vastu aitas kõhutantsuliigutuste õppimine, hea, et see just siis, kui vaja, otsekui kandikul kätte tuli. Ei tea, kas sellepärast, et nii võõras liikumine, et hõivas kogu tähelepanu ega lasknud mul omaenda tunnete jälgimise metatunnetesse liiga marineerima jääda, või sellepärast, et oma vaagnaga kujuteldava kausi äärt pidi sõitmine on olemuslikult kosutav.

Oh, kui suudaks nüüd kõige selle tarkuse järgi teha ka. Tähendab, kahe esimese punkti tarkuse. Kolmandaga vast erilisi tõrkeid nagunii ei teki.

———————————————————————————
PS: kuna ma olen juba kolm päeva religioossetel teemadel kirjutanud, siis nüüd on viimane aeg linkida tagasi vanale aprillijutlusele ja sellega vaimus seotud pühalike asjade postitusele (kus tordisõda on muide peaaegu et aastaajakohane, kohe varsti on ju vastlapäev). Käisin ise neid üle lugemas ja tundus täpselt õige asi, süda läks kergemaks, nii et ma soovitan ka näiteks Kannile.

Ja kui tordisõja kaudu juba kalendaarseks läks, olgu siin vastlalaul ka.

Kurb lugu, mis algab hirmsa peavaluga ja lõpeb naeruga, aga – hoiatus! – on ikkagi üks kurb lugemine

Kas on võimalik endale põskkoopapõletik nutta? peas loksub midagi vastikut ja kummardada hästi ei saa ja keha ei suuda kuidagi õiget temperatuuri üles võtta. Tunnen end üle keha põdurana.

Jäin eile end kahtlustavalt vaatama, miks see praegu mind nii kõvasti tabas. Seda muidugi, et tore ja tark inimene on nüüd kadunud, aga ma ei ole tavaliselt ka toredate ja tarkade inimeste mineku peale nii ägedalt reageerinud, kui nad ei ole lähedased. Ja me ei olnud lähedalt tuttavad: ma teadsin teda kui inspireerivat, head, põnevat õppejõudu, tema ehk mind kui innukat tudengit, igatahes jäime sestsaadik teretama. Hiljem oli ta mu teadvuses kirikuõpetaja, kelle peale ma võin kindel olla, et mul ei ole teda piinlik kuulata (PS: mitte et ma teda nüüd ainsaks selliseks peaks; lihtsalt mu kirikuskäimise sageduse juures (jõulukristlase antipoodina peamiselt vaikse laupäeva õhtul, ülestõusmispüha öösel) pole mul väga palju võrdlusmaterjali olnud); ja kujutasin seetõttu ette, et võin talt hingeabi saada, kui vaja läheb. Mul on nimelt rumal komme loota abi ainult neilt, keda pean endast targemaks või vähemasti endaga intellektuaalselt võrdseks. Eks see mingi kõrkuse vorm ole, isegi kui esmapilgul paistab alandlikkusena (“ega ma ei taha alati ise kõige targem olla”); kui keegi mind parajasti küllalt palju armastab, et tahta mind aidata, miks peaks siin lugema tema intellekt? Võiksin parem eeskuju võtta U.-st, kes lasi kord reaalteadlase kohta tähelepanuväärse tolerantsusega värskel tuttaval tänulikult enda “aurat tervendada”, sest teine inimene heast südamest pakkus; nagu U. märkis, “mis siis, et ma seda ei usu, kuidas mulle saaks halba teha, kui keegi mõtleb intensiivselt selle peale, et mul hakkaks parem?”

Aga jah. Ma ei läinud seda abi tegelikult kunagi otsima, sest iga kord, kui see pähe tuli, ei usaldanud ma päris oma motiive, alati tuli kahtlus, et ma tahan lihtsalt tähelepanu. Ei tükkinud isegi niisama suhtlema – sest jällegi, kahtlustasin, et ma lähen tähelepanu nillima või igal juhul midagi võtma, ilma et mul oleks omalt poolt suurt midagi vastu anda. Aga nagu öeldud, kujutasin ette, et vajadusel ma võin; või kujutasin ette, kuidas ma talle oma asju räägin. “Ma võiksin minna, kui vaja oleks,” noh, ja nüüd enam ei või. Selles mõttes olen ma justkui kujuteldavast sõbrast ilma jäänud (mis haakub otsapidi tõestisündinud looga, mida keegi veebi peal rääkis: rääkija laps näinud teda koridori peal erariides, pole kohe ära tundnud, mõelnud, taibanud ja hüüdnud: “Emme, mul tuli meelde, kes ta on. Jumal!”)

*

Hmm. See aitab mul ehk paremini mõista neid sõpru, kes jäid hiljuti väga kurvaks kes ühe, kes teise kuulsuse surma peale. Ma kujutan ette, et Bowie – või Rickmani Snape – võis vabalt kellegi kujuteldav sõber olla.

*

Muide, kujuteldava sõbrana ei ole ta veel kuhugi kadunud, ja võib-olla ei lähe sellepärast üle ka kurbus. Ma olen viimase nädala jooksul vähemalt kolm korda leidnud end mõttes temaga rääkimas, ta reageerib enda moodi: lahkelt, vaimukalt ja huumorimeelega – kuni taban end teolt ja vihastan: “mis mul viga on?” Teisalt, võiks ju mõelda, et nii on ta minu jaoks pea samamoodi olemas kui enne. Aga kogu sellise kujutlemise haiglus tuleb niiviisi rohkem ilmsiks.

Ah et mis selles nii haiget on? Miks ma ei võiks üleüldse lasta end kujutluspiltidel lohutada, nii peab selle töö peale vähem päris inimesi raiskama? Eks sellega ole nii ja naa. Võib vahel olla, et ma võtan jälje, mille hea ja tark inimene on kunagi jätnud, ja toetun sellele, ja ongi õige. Aga teinekord võib olla, et ma teen niiviisi päris inimesest ebajumala: selle asemel, et teda inimesena armastada, kasutan teda eskapismimarionetina. Tahaks suuta neil kahel asjal vahet teha – end lohutada ju võib, aga päris inimesi võiks ikkagi päriselt armastada. Ma olen juba tükk aega olnud veendumusel, et päris inimeste idealiseerimine on üks inetumaid asju, mida nendega teha.

*

Äkki oleksin ikkagi pidanud matustele minema – ma kartsin! ma kardan avalikus kohas tundeid näidata. Varem, kui ma kellegi matustel olen käinud, olen kuidagi rutem üle saanud, kui mõtlen näiteks MM-le. Matus annab lõpetuse? Või on asi selles, et MM-d tundsin ma paremini, mis on ta head ja vead, nagu päris sõpradega ikka; leinasin inimese lõppu. Praegu mul sellist lähedust polnud, idealiseerimisel polnud mingeid tõkkeid ees, äkki ongi kujuteldavat sõpra raskem lahti lasta.

Samas – kui Insu mullu kevadel algust tegi, siis oli sama raske, ja teda tundsin ma küllalt, et inimeseks pidada. Olin temaga koos kõrtsis käinud ja tema peale millalgi vihastanud, kui ta maal purjus peaga jauras ja mul magada ei lasknud. Ei tea.

Õppetund: ei maksa lasta hirmudel oma otsuseid ajendada?

*

Helistasin eile hilja õhtul A.le, et telefonis pisardada; tema ei kostnud suurt midagi, kuulas, oli vagusi, ja kui ma lõpuks nõudsin “ütle nüüd sina midagi,” siis rääkis oma asjalikul ja tasakaalukal toonil:

“Ma vaatasin filmi. Seal ühed surid ära ja tõusid üles, läksid ühte tuppa, lõid endal sõrmedest naelad läbi, õmblesid endale kotid ja panid need endale pähe.”

Mina: “Aa. Okei. See oleks vist halvem variant kui lihtsalt ärasuremine?”

A. (malbelt): “Ei, see ei olnud seal jah eriti hea. Päris halb oli.”

Ja nii ma eile ikka naersin ka.