s-l300
Mis värk on nende popkultuuri pahalastega, kes on silmaga näha hirmus ebamugavalt riides, igasuguste torkivate jubinate ja jäikade karkassidega?

Kas see peab väljendama seda, et nad vihkavad ennast ja kannavad sellepärast võimalikult piinarikkaid riideid?

Ja sedakaudu ideed, et kogu nende tigedus maailma vastu on tegelikult halvasti varjatud viha iseenda vastu?

Ja siit edasi: kas rinnahoidja on leiutatud selleks, et naised kurjade maailmavalitsejatena defineerida, sest kes muu sellist raudosadega nülgivat jurakat ikka kannaks?

Advertisements

Mingi kevad on või

märts 23, 2012

Olen labiilseks muutunud, armun umbes üle päeva nagu mingi kaheteistaastane ja interneti suhtluskoodidest pole ma nagunii kunagi õieti aru saanud, nii et asi on praegu sealmaal, et ma jään perioodiliselt tühjust vahtima ja mõtlema “ma ei oska suhelda, ma ei saa kaht lausetki vahetatud, ilma et ma kedagi solvaks”. Ja tunnen ennast hiiglasena, kes korra pöörab – sild variseb, teeb sammu – astub maja laiaks.

Nii et ma hoidun mõnda aega vähemalt inimeste virtuaalsest lammutamisest. Blogi päris kinni ei pane, sest kes siia satub, eks see ise teab.

Seniks meeleolumuusikat.

Tantsuhuvilised?

märts 22, 2012

Esiteks on tervelt kolm inimest jõudnud siia ühe Library of Congressi allikaviitega (“Voltate in Ca Rosina” omaga); ja siis on juba neli inimest lugenud “Voltate” konspekti ja neli inimest (needsamad) ka “Stingo” konspekti ja pealekauba veel kaks tükki “Leoncellot” ja kaks tükki “Jupiteri” (pluss üks “La Gasconne” ja üks “Green Sleeves”).

Kas need olete teie, Saltatriculi, või valmistub keegi teine mingiks peoks?

Päris veider, kui sellest kohast siin saaks alliklehekülg, kust inimesed materjali otsimas käivad. Aga noh, mis seal’s ikka, kui käivad, mul on ebaautentsuse hoiatused enamiku tantsude juures olemas, nii et enneolematuid ajaloolisi fakte vast tekkima ei hakka.

Paralleelalgused

märts 19, 2012

Mul tuleb alatasa ette, et tõlgin “lingua originale” algkeeleks: on juba kord nii kokku lepitud.

Ja nii ma kirjutan “Algkeel: itaalia” ja saan sellest mõnusa juurte puudutamise surina: olgugi, et illusoorne, hetkeks saan mängida, et maailmas ongi olnud olemas ürgne algkeel, millest kõik teised on tulnud.

Samal ajal on kellelgi teisel käsil tõlge, kuhu ta kirjutab “Algkeel: hollandi” või “Algkeel: saksa”.

Mõelda: me asume ühes ja samas maailmas, mille ühes sopikeses jõutakse ainuvõimaliku juureni; ja teises sopikeses jõutakse teise, sama ainuvõimaliku juureni, kolmandas kolmandani. Kõik ainuvõimalikud, kõik korraga.

Api api

märts 15, 2012

Mis ASI see on, mis näeb välja nagu ilma hammasteta reha ja millega professionaalid pannkoogitainast laiali määrivad?
Pannkoogireha? 8( Tainakaabits ei saa olla, sest kaabits on hoopis mahakaapimiseks.

Muidu on taina laialikaapimiseks spaatlid, eks ole, aga see jurakas näeb tõesti pigem reha nägu välja. Või siis nagu see asi, millega krupjeed kasiinos žetoone kokku rehitsevad. Vaadake ise.

Nii-öelda pressiteade

märts 8, 2012

Tähistame trupi kümneaastaseks saamist saabuval pühapäeval 11. märtsil kell 15 Tartu Saksa Kultuuri Instituudi saalis Kastani 1. Kõigepealt kontsert, siis tantsupidu. Tasuta.

Loodame Kultuurkapitali tänada.

Esimese kontserdi pilt

Olime kunagi noored, udused ja kokkulapitud riietega

Kes mind tunnevad, teavad ehk mu pisikest nunnut lillelist kleidikest, mis veidi raseda figuuri annab.

Üleeile öösel sain unes teada (olles selle kleidiga tükk aega ringi käinud), et selle disain ei olnud algselt üldse kleididisain. Niimoodi oli disainitud hoopis Budapesti kõige kuulsam avalik peldik. Pärast, kui sellest sai turismiatraktsioon, lasti peldiku suveniiridena ka kleidid müüki, üks neist jõudis kaltsukasse ja nii ta minu kätte saigi.

Olin kohe kahevahel – kas olla uhke, et mul on nii šefi peldiku disainiga kleit, või häbeneda, et ma käin ringi, peldik seljas.

***

Ööl enne seda hakkas Elvis Presley minuga ühel kodanikuaktiivsel üritusel tangot tantsima, tantsis minuga harjakappi ja küsis, kas ma hakkaks tema paraadpruudiks, noh, et oleks kedagi vanematele ette näidata ja saaks sellest tüütamisest ükskord rahu.

Kõndisin sokiosakonnast läbi kosmeetikaosakonna välja.

Lähenes kosmeeditud müüja; mina kogusin end, pilk maas, ja mõtlesin, mis sõnastuses ma seekord esitan vastulause “Ei, te ei saa mind aidata,” (ja kuidas vältida kiusatust lisada häält paisutades: “Mind ei saa KEEGI aidata,” ja vaadata, mis juhtub. Või noh, ise ta tuleb norima. Kas ma näen välja, nagu ma kasutaks kosmeetikat?).

Tõstsin silmad, pilgud kohtusid, müüja taganes kiiresti riiulite vahele.

Ba oled – dähtadasti it’terdeti kaudu – dohu saadud.

Lohutan ennast värskema eesti kirjandusega:

Tuuker õõtsus veepiiril. Täiesti liikumatult. Vaatasin teda – tuukri huuled olid pruntis nagu kalal, ninast tuli natuke tatti. Tatt voolas piki ülahuult suunurka, suunurgas segunes tatt süljemullikestega ning liikus siis kasvava voona põse peale ja sealt tilksti järve, kus muutus helesiniseks järveveeks. Jälgisin protsessi ja mõtlesin aukartusega – see mees on osake lokaalsest veeringlusest.

(Margus Tamm, “Unesnõiduja”, 2011)

Tõepoolest, mõtlen, on sula, kevadvete aeg, kõigil tuleb oma panus anda. Olgem loodusega üks. Ujutagem Supilinn ühisel jõul üle.

Nüüd tuleb ainult tublisti vedelikke manustada, et ma nina kaudu ei dehüdreeruks.

Mis muusse kalendaariumi puutub, siis Rada7-s meenutati, et algas Must Märts, “mille vältel palutakse mitte osta ühtegi filmi, plaati, raamatut, mitte alla laadida ei legaalselt ega illegaalselt vaid lükata ostu/hankimissoov edasi aprilli”.

Paastuajaks igati sünnis. Infotarbimispaast. Mõtlesin juba enne, et paneks endale ajutiselt peale piirangu nimega “Ei uus riie”, iga kord, kui tuleb himu kaltsukasse minna, koukigu ma parem selle asemel auguliste sokkide kotist midagi nõeluda. Väike infopaast ainult täiendaks seda, eriti kui suudaks ennast internetist eemal hoida – aga ehk polegi hädasti tarvis, Elion juhatas selle oma öiste hooldustöödega juba väikest viisi sisse ja päeval pole ju aega nagunii. Või kui ikkagi internetti ronin, siis tegeleksin seal vagalt inimkonna hüvanguks Wikipedia tõlkimisega.

Muusikalised vastuvoolud

märts 1, 2012

Mõtlen siin amatöörlikult muusikaajaloost:

et kui ütleme üldised jõujooned jooksevad renessanssmuusikas (või maneristlikus muusikas) nii, et Itaalia õukondlik stiil armastas võrdlemisi lakoonilise meloodialiiniga akordijadasid, st vertikaalmõõde oli vähemalt sama tähtis kui horisontaalne (vt näiteks “Chi passa per ‘sta strada” või “Ballo del Granduca” teema) – kusjuures Itaalia rahvamuusikas elab see harjumus edasi – ja prantsuse muusika oli põhirõhuga huvitaval ja keerulisel meloodial (“Languir me fais” või minu poolest kas või vanamuusika teh greitist hitt), mis, olgu öeldud, tähendab seda, et kui on parasjagu vähe muusikuid mängima võtta ja tegemist ei ole just lautomängijaga, kes saaks akorde peksta, siis eelistan ma tantsuks valida prantsuse lood, siis mis värk neil keskajal oli?

Ma mõtlen kõrgkeskaega, kus see loogika oli täitsa vastupidi: prantslased hakkasid alates 12. sajandist mitmehäälsusega mängima ja itaallased laulsid muudkui magusaid meloodiaid. Kuni 13. sajandiks oli selline pilt, et prantslased olid igasuguse meloodilise lineaarsuse täiesti ära kaotanud: üks pidev kerimine, kus teoreetiliselt on küll igal häälel mingi meloodia, aga kui kõik hääled kokku võtta, rulliks kogu aeg nagu sama motiivi (ja kui ühel segi läheb, ei saa keegi aru, mis kohas see õieti juhtus, katseliselt kontrollitud). Võtke või see “S’on me regarde” (panen sentimentaalsetel põhjustel David Munrow Early Music Consorti versiooni, sest see oli esimene, mida ma omal ajal kuulsin ja pealegi tundub mulle, et tema “parim enne” ei ole (erinevalt mõne sama aja salvestuse omast) ikka veel möödas) või “Alle psallite cum luya”. Ja itaallastel ruulib meloodia: mulle meeldib selle kohta ikka Cortona laudario näiteid tuua (eriti see viimane suutis mu omal ajal ära petta – kui ma seda “Fratello sole, sorella luna” plaadi peal kuulsin, mõtlesin, no miks nad küll keskajast rääkivale filmile sellise San Remo šlaagri taustaks panevad; praegune esitus on siiski veidi vähem süldine).

Ja siis hakkavad nende kahe kandi stiilid üksteise poole ujuma (trecento käekiri ei ole enam ars novast nii kohutavalt erinev), kuni on 16. sajandil kohad vahetanud.

Põnev. Siit võiks peaaegu konstrueerida narratiivi, kuidas prantslased põdesid mitmehäälsuse lastehaiguse läbi ja avastasid alles tagantjärgi uuesti meloodia võlud – aga selleks ajaks, kui seesama tõbi Itaaliasse jõudis, oli juba vaktsiin leiutatud, nii et seal enam nii ekstreemseid juhte ei esinenud.

PS: no ja kuidas ma pean veel ära ühendama selle, et mõni meloodia näib olevat pigem koha kui ajaga seotud – kui ma vaatan näiteks seda, kuidas sama Itaalia meloodia esineb 15. sajandil tantsuloona (mis arvatavasti oli juba ise tehtud samanimelise laulu teemale), on millalgi 16. sajandi algul veel Francesco Patavino versioonis peaaegu muutumatu ja isegi 17. sajandil Stefano Landi töötluses veel täiesti äratuntav. Läbi kogu selle rahvusliku stiili kaldumise meloodia juurest harmoonia juurde.