Tartus jooksis naine vastu posti (ja natuke žanrilisi variatsioone)

Mul on juba pikemat aega mitu ideed, millest kirjutada – intelligentseid postitusi, millest aimuks minu sügavat arukust ja haritust, lisades võib-olla ka peent huumorit.

Selle asemel tuleb nüüd – aususe ja tõepärase pildi huvides – kirjutada postitus oma rumalusest ja lisada hoopis jalaga-persse-huumorit. Ja hapukurgihooaeg pole veel käeski.

Niisiis. Kõndisin poest välja, käed asju täis, vaatasin, kael kõveras, kas buss tuleb; nägin ilusat mustaverd musta habemega noormeest, mõtlesin: “nüüd ta äkki mõtleb, et ma vahin teda,” ajasin kaela veel rohkem õieli, et oleks kohe selge, et ma vaatan temast mööda, sõidutee poole, bussi noh, kas buss tuleb? ja järgmisel hetkel sain kõmmu vastu sarnaluud, lasin kuuldavale kriisatuse ja kukkusin kükakile posti ette. Sest keegi oli sinna posti pannud.

Pilgutasin silmi; järgmisel hetkel oli noormees minu juures ja küsis veatus, kuigi kergelt vahemerelise hääldusalusega eesti keeles: “Kas kõik on korras?”

Mina vastasin, et ma arvan küll.

Tema küsib, kas ta kutsub kiirabi.

Mina arvan, et ei, ja ta jääb vastusega rahule, pärast seda, kui on uurinud, kas ma näen korralikult ja ega pea ringi ei käi.

Uurib vanemlikul toonil, et kuidas siis niiviisi juhtus.

Ma seletan, et vaatasin, kas buss tuleb, ja kõndisin vastu posti. Oi kui rumal.

Tema uurib veel korra, ega ma nüüd ei arva, et mul kiirabi vaja oleks, mina arvan, et ikka mitte, sest ma näen korralikult. “Tähendab, ma näen nagunii halvasti.” Panen prillid ette ja maailm on väheke viltu. “Pilt on viltu küll, aga see on sellest, et ma jooksin oma prillid kõveraks.”

Võtan prillid uuesti eest ära ja küsin, kuidas paistab.

Tema ütleb, et kõik oleks nagu korras.

Mina: “Ega sinikat ei ole?”

Tema, elukogenult: “Ei, nii ruttu ei tule ka.”

Ja kui ta oli veel natuke muretsenud ja mina seletanud, et ma saan bussiga ilusti koju, ja küsinud, ega see buss üldse juba enne ära ei läinud, ja saanud vastuse, et “ma olen siin juba viis minutit olnud, buss pole käinud,” ning soovituse bussi tulemiseni pingi peal istuda, saingi ilusti bussi peale.

Kus ma hakkasin kontrollimatult nutma, ilma igasuguse emotsioonita. Pisaranäärmed reageerivad vigastustele niiviisi huvitavalt.

Tellisin A. endale kindluse mõttes kodupeatusse vastu ja rääkisin, mis tobe lugu. Tema teatas, et on oma mäletamist mööda samuti kunagi vastu posti jooksnud. Puškini pojad, ma ütlen. Naera või puruks.

Pärast, kodus, olles sügavkülmast mitu objekti valinud, mille sulamisest mul kahju ei olnud, ja neid vastu toda sarnaluud – ja pärast, olles samuti elukogenud A. käest kuulnud, et katkimuljutud veresoontest valgub veri silma ümbrusse, ka vastu silmakoobast surunud, ja ikka kontrollimatult pisardades, hakkasin A.-ga fantaseerima, kuidas stsenaarium veel oleks võinud kulgeda (A. osa piirdus, tõsi küll, sõbralike mühatustega.)

“Aga kui see oleks olnud romantiline komöödia, siis oleks ma selle küsimise peale, et “mis juhtus,” vastanud, et “jäin teid vaatama!” ja kui ta oleks küsinud, miks, siis oleks öelnud “sest te olete nii ilus!”.

A. ütleb mhmh.

“Aga kui see oleks slapstick-komöödia, siis oleks ta selle peale ehmunult tagasi hüpanud, löönud OMA pea vastu seda posti ära ja pikali kukkunud!”

Ja A. ütles jälle mhmh ja kuna mul rohkem variante ei tulnud, ei jää mul nüüd muud üle kui blogida, sest kui värskeid mõtteid ei tule, on vaja vähemalt värsket publikut.

—————————————————————————————————
PS: kõiges võib näha muidugi ka illustratsiooni sellele, mida ep. aeg-ajalt väidab: et mul kukub damsel in distress olemine kohe kuidagi iseenesest välja.

Mis on minust küll saanud

Ma tunnen parajasti, et ei viitsi välja tantsima minna. Liiga laisk, et lõbutseda. Istuks parem kodus ja teeks tööd.

No kuidas nüüd küll sedaviisi on läinud.

Mis ta sööb ja kus ta saab

Viimase kuu jooksul olen ma hakanud täheldama, kuidas meie poole salapäraselt toitu tõmbub (ei, keegi ei loopinud tomatitega, asi on palju keerulisem).

Alustan viimasest: asja eest, teist taga pakuti mulle teise võistkonna auhinda. Mälumängust, kus ma polnud käinudki. Lihtsalt sellepärast, et üks laureaat on teises mängus minuga samas võistkonnas, ise ei saanud minna ja kui ta otsis, kes läheks, siis oli nii, et kõik ei saa ja mõned lihtsalt ei taha. Saak: õllevabriku ekskursioon, üks väike söömaaeg siin ning teine väike söömaaeg seal.

Ei, oot. See ei ole kõige viimane. Eile andis ep. mulle nutsaku küüslauku, sest tal oli kaks nutsakut ja ta arvas, et palju ja kuivab ära või midagi.

*

Umbes kuu aega tagasi juhtusin trennis seletama, kuidas mulle maitseb skumbria, ja nädalake hiljem ilmus perek. L. kaasabil mulle majapidamisse virn skumbriakonserve (mis olid nende poole umbes sama salapärasel moel graviteerunud), millega tulid seltsi mõttes kaasa ka ühed teised ja kolmandad konservid ja riisi ja tatart ja rosinaid, kuivatatud ploome ja präänikuid datleid.

(See kulus tol hetkel väga ära – siis polnud ma jõudnud talvisest finantsaugust veel päris välja ronida ja kui nädala alguses on pangaarvel 2 eurot ja teadmine, et võib-olla – võib-olla – järgmisel nädalal laekub midagi, näevad konservid kohe eriti head välja. Aga tõele au andes kuluvad eriti just rosinad ja skumbria mul alati ära. Ma olen paras rosinatoitlane.)

Läks veel paar päeva, mina olin kodus puruhaige, A. kah kõige kõbusam ei olnud, ja õhtul tõi Taliesin meile kaks purgitäit ep. sünnipäevasalatit – üle oli jäänud. Mis nii viga haige olla.

*

Aga kõige imelikum lugu oli vahepeal. Läksin viimase kontserdi proovide ajal oma tantsutuppa igaks-juhuks-tagavaraks soetatud susse uurima, et äkki lähevad kellelegi tantsijale jalga. Ja leidsin susside juurest nurgast paberkoti, kus sees olid: kaks ja pool paprikat; plokk pabertaskurätte.

Poolik paprika oli servast veidi kole ja kuivanud, aga mitte mädanema läinud.

See on tuba, kus keegi õieti ei ela, eks ole. Talvel liiga külm, ainult põgusalt annab üles kütta. Hoiame seal asju ja vahel kasutame tühja ruumi tantsu harjutamiseks. Viimane kord, kui seal pikemalt rahvast oli, oli tantsutrupi jõulupeo aegu.

Tulin, rääkisin A.-le: tead, ma leidsin sealt tühjast toast kaks ja pool paprikat. Sealt tühjast toast! kus keegi ei söö! inimesi oli seal viimati jõulu ajal!

“Ei tea, kas peaks uksi lukustama hakkama,” märkis A.

Sest tõepoolest: mis on tõenäolisem, kas see, et poolik paprika säilib südamerahuga detsembrist poolde aprilli, või et keegi… eee… mis on varastamise vastandsõna? keegi… timurdab meile toiduaineid?

Noh, mina igatahes ei kurda – seni, kuni ma järgmine kord toanurki läbi vaadates ei leia sealt kahe kuu vanust vanillijäätist koos rõõmsa sipelgaperega.

Järele mõeldes pole paprika sündimiseks eimillestki küll timurlasi vajagi: see on ju seesama tuba, kus ma (siis, kui see oli veel arvutituba) leidsin hõrgult kuivanud juustusepiku ning vahveldunud pirniviilu, millest ma kumbagi polnud sinna ise pannud – vastutasuks nõudis tuba kõigest ühe oliivi.

Seal peab kuskil olema portaal paralleeluniversumi.

Ja mida nemad seal paralleeltoas leiavad (oma kadunud paprikaid taga otsides)?

Tobe tublidus

No mis pagana mõtteviga mul küljes on, kui ma pärast seda, kui olen aru saanud, et ma olen liiga haige, et teha kolm või isegi kaks trenni järjest, ning piirdun ainult ühega (mis on nagunii enda oma, nii et sellest oleks kõige ebaviisakam puududa, ning jah, ma hoiatasin kõiki õpilasi, et mu nina tilgub nagu mahlakask, ja kas nad ikka julgevad minuga samas ruumis olla?), on ikkagi süüdlaslik tunne, et äkki ma olin kuidagi laisk?

Pärast kainet kaalumist, et kui ma ennast praegu tõsisemalt haigeks trööpan, siis saan ma tulevikus palju halvemini ja vähem tantsida – ja et kõigi huvides on, et ma läheks varem koju suppi sööma. On! On!

Ja see, et koju suppi sööma minna on ühtlasi mõnusam, ei tähenda kuidagi automaatselt, et see oleks ebamoraalne valik.

Ei saa muidugi välistada, et haiglasest peast on üleüldse paha olla, mina ei oska jälle õieti vahet teha, on see nüüd puhas haigus või hoopis süümekas, ja ratsionaliseerin süütundeks ära. Paha ratsionaliseerimine. Päh.

Vahearuanne

Polegi siia ammu midagi kirjutanud. Tuleb selline halvastikomponeeritud postitus stiilis “läksin sinna, ei tea kuhu, tõin seda, ei tea mida”.

Alustuseks: mul on nüüd terve aasta meeleolu paika pandud – öise jumalateenistuse lõpetuseks (selle ühe, kus ma kord aastas käin) mängis organist seda muusikat – peaaegu ütleks, et klikkige ja pange siis silmad kinni, las see tabab teid üllatusena nagu mind, aga ma ei saa kahjuks lubada, et alguses ei tule hoopis mingi reklaam. Organist reklaami ei mänginud, ausalt.

Irvitasin laialt, hüppasin vaikselt üles-alla ja käisin kiitsin pärast organisti. “Tore, et kellelgi ikka tuju heaks tegin,” vastas tema.

*

Orelitest rääkides: kui keegi veel ei tea – tähendab, kui ma pole kõigile sellest veel jauranud – , siis on mul võimalik teid rõõmustada sellise faktiga, et ungari keeles on orel ja sirel sama sõna.

Ja vöö on ungari keeles “öv”! Vähe sellest, minu mäletamist mööda peakski see olema ühine tüvi, sama päritoluga, mitte mingi sedasorti sarnasus, et “röhib” on “röfög”.

*

A. võttis eile üles teema, et kas mingitel vajadustel on veel oma sõnad peale nälja ja janu. Mul tuli pähe “iha”, selle hääletas ta maha: liiga üldine. “Kiim” sobis.

Ma üritasin talle auahnust tunnustusevajaduse vohamaläinud versioonina välja pakkuda, aga sain tegelikult aru küll, et see on juba vajaduse piirest väljunud, just nagu aplus ja liiderlikkus on vajaduse piirest väljunud nälg ja kiim.

Järgmiseks arutas ta, et isegi kui auahnusega leppida, siis kas sellest saaks teha midagi nagu “nälg on kõige parem kokk”.

Saime “auahnus on parim kubjas”, edasi katsus ta väita, et kiimaga ei ole nii kerge – “kiim on väheke pejoratiivse varjundiga ka,” märkisin mina, “aga see tuleb äkki sellest, et seksil on meie kultuuris üldse kahtlane reputatsioon,” – aga varsti tuli ikka ära: “kiim on kõige parem ilukirurg”. Natuke hiljem tuli ka ilusti alliteratiivne “kiim on kõige parem kosmeetik”.

*

Tuludeklaratsiooni tegemine andis mullustest finantsidest ülevaate ja ma nägin kergendusega, et kui mulle tundus, et rahaga on kitsas, siis pole asi selles, et ma oleks süüdimatult laristanud, vaid oligi üks lahja lehma aasta. Tont teab miks. Vaatasin eelmisi aastaid ja panin tähele, et viimased neli aastat on mu sissetulek üldse stabiilselt langenud, kuigi leheküljehonorar on peaaegu igal aastal tõusnud. Nähtavasti kasvab mu logelemisiha kiiremini kui honorar. Kodulaen sai kah paar aastat tagasi ära makstud, ju ma siis lasin lipsu selle peale kohe lõdvemaks.

Pluss sellised väikesed seletused, et mullu oli jälle vaja kandideerida ja selle peale läheb kõvasti auru ära, ei jaksa tööd teha; ja seletamatu tööpaus sügisel, kui tavaliselt on just kõige suurem hunnik tellimusi ees – ja suvel, kui ma tahtsin festivalide vahet lennelda, oleks töid olnud, aga siis polnud jälle mind neid tegemas. Tavaliselt tulevad need lüngad kuidagi sobivamalt – siis, kui mina tahan ringi trillerdada, ei viitsi keegi ka tõlkeid tellida. Mine võta kinni, kas kliimamuutus on nüüd ka tööhoovused segi keeranud.

Või siis on asi liiga paljus kunstitegemises. Äh… seda ma nüüd selle väikese asja pärast ka katki ei jäta.

*

Hiljuti kirjutas Epp Vogue’ist ja ma oleks tahtnud kohe mõne nõustuva kommentaari panna, aga tema pool ei saa või ma ei leidnud kohta üles. Igatahes, ma olen Briti väljaandega samamoodi rahul olnud – peamiselt tahan ma sealt küll riiete pilte vaadata, sest riided teevad mind õnnelikuks, isegi virtuaalsed, aga mullegi oli ka seal silma jäänud mitu head persoonilugu ja intekat. Olgu siis Thandie Newtoniga või Roy Arundhatiga. Isegi lühinupud on sotsiaalse närviga – viimati jäi silma näiteks pisike artikkel sellest, kuidas isegi Inglismaal jääb tüdrukuid menstruatsiooni-abivahendite puuduses haridusest kõrvale, sest nad ei riski süsteem-balalaika tüüpi lahendustega kooli minna. Või pikk essee Londonis elavalt Euroopa Liidu kodanikult, kes kirjeldab siiralt ja subjektiivselt, kuidas ta tajus kohe pärast Brexitit, et õhkkond on kõledam.

Sellega võrreldes on meie kohalik Mood maru lahja – korra lugesin ja valdav tunne oli piinlikkus – peamiselt jäid meelde kohalikud “arvamusliidrid”, kes avaldasid arvamust, olenemata kogemustest ja kompetentsist.

Aga ma kaldun kõrvale – tegelikult tahtsin ma ikkagi rõhuda selle peale, et moeajakirjad võivad vabalt olla muust meediast progressiivsemad. Lugesin just Aimar Ventsli kirjeldust nõuka-aja meheideaalidest ja mulle meenus kohe moment, kus moeajakiri esindas vastassuunalist hoovust.

Siluett avaldas nimelt lugejakirju ja vastas neile. Ja millalgi, vist seitsmekümnendate lõpupoole said nad kurja lugejakirja, sest olid meestemoe all põllesoovitusi jaganud. “Mees – ja põllega!” oli lugeja kuri, “see pole ju mehelik. Kes tahaks oma kodus põllega meest näha?” Siluett jäi endale kindlaks ja märkis, et esiteks peaks iga oskuse üle uhke olema ja söögitegemine on auasi. Ja et teiseks elaks mehed ehk kauem, kui nad kodus aktiivsemad oleks.

*

“Nullimise” enesekohane vorm on “nullumine”, eks ole? Täiesti normaalne sõna, ma võin selle igale poole sisse panna, kuhu vaja, keegi ei hakka naerma, kellel pole vaja.

—————————————————–
PS: õigus jah. Vahepeal oli ju renessansifestival. Vento del Tempo venelased olid päris elus veel palju lahedamad kui juutuubis ja ma nägin nüüd elus esimest korda sellise peo ära, kus mehed võistu galjardi hüppavad ja üritavad jalaga nöörile pihta saada (õigemini pärlikeele, “nöör” ütlen ma seepärast, et vanasti tõmmati selleks tarbeks kellanöör lakke).

Ja teiseks olen ma jälle haigevõitu. No pagan. Aga eks varem või hiljem tuli selle eest maksta ka, et viimasest kaheksast ööst olen ma ainult neljal 7 tunni ringis und või üle selle kätte saaanud.