Natuke nagu kana moodi ja muu elustik

Ühel hommikul rääkis A.: “Ma ei tea, kas see on lind või loom, aga ta teeb sellist häält, et ma ei suuda seda kirjeldada.”

Mina: Ööbikud lõugavad viimasel ajal. Ööbik võib väga kõva häält teha.

– Ei, see pole ööbiku moodigi. See on väga imelik hääl.

– Laulurästas teeb igatsugu veidraid hääli järgi.

– Ma ei usu, et nii väike lind jaksaks nii kõva häält teha. See on… nagu keegi oksendaks hästi kõvasti. Prööhhh. Krääähh.

– Rebane teeb natuke sellist häält.

– Ei, ma arvan, et see on ikka mingi lind.

Läheb aega palju või vähe, kuulen ühel päeval läbi magamistoa akna õuest raskesti kirjeldatavat häält: pröähh! või röökkh!

Ja mulle tundus, et see on kana.

Jooksin, leidsin A. elutoast, lõin toaukse valla: kuula, kas see on see sinu oksendamislind?

Vaikus; kaugusest hakkab kostma üksik mootorsaag, koer haugub laisalt.

“Ma arvan, et see oli kana,” ütlesin ma.

Läks aega palju või vähe, mina pikutan, A. tormab tuppa: “Tule siia! Kuula!”

Pistan pea läbi ukse välja. Kostab jämeda häälega koera haukumist.

“Koer,” sõnasin ma abivalmilt.

– See on jah koer, aga oota.

Jämeda häälega koerale lisandus peenikese häälega koer.

– Teine koer.

– Jah, aga oota.

Koertele lisandus haki kjauksumine.

– Hakk.
– Jah, hakk. See oksendamislind vist ei tee enam häält. Võib-olla oli jah kana.

Läks aega palju või vähe, pikutan voodis, kuulen aknast lindu, kes teeb prööäähh! röökkh! Pikalt ja pidevalt, kui ma kähku teen, saan ka A. jaole!

Torman elutuppa, löön ukse valla, hüüan: “Kuula nüüd!”

A. mõistab kohe, milles asi, tormab uksele.

Vaikus, millele lisandub kauge koer/mootorsaag/hakk/vares jne.

“See on lind, keda saab ainult üksi kuulata,” nentis A. resigneerunult.

– Aga minu arust on kana.

– Ta võib jah täitsa kana olla.

Ilmselt tuleb meil leppida teadmisega, et naabruses elab oksendamislind, keda saab kuulata ainult ükshaaval ja kes võib täitsa kana olla.

***

Eile kuulsin katuselt kõva trampimist, pistsin pea jälle sealt uksest välja, et kas kass.

Räästas trampisid täiesti häirimatud rästad, puistasid vihmaveerenni ja loopisid sealt süstemaatiliselt sodi alla. Kena neist.

Läksin rääkisin A.-le, et loomad ja linnukesed on meile appi tulnud maja pidama nagu Tuhkatriinule.

***

Olin kevadel ühtede pähklitega koonerdanud, hoidnud pärastseks ja loomulikult läksid neile koid sisse (ära sina kogu seda, mida koi sööb ja rooste rikub ja…!). Tundus kuidagi rumal nad lihtsalt komposti visata, puistasin parem kompostikasti katusele, ise mõtlesin, et linnukese jaoks pole uss pähklis arvatavasti miinus, vaid tema rõõmustab hoopis, et ehee, täidisega pähklid! Mine võta kinni, kes seal käis, järgmiseks päevaks oli igatahes nii puhas töö tehtud, nagu poleks neid pähkleid kunagi olnudki.

Siis said vaarikad valmis, ma ei pannud süües tähele, et üks oli ussitanud, enne kui olin ussi krõpsti pooleks hammustanud. Mõtlesin hetkeks, mida teha. Leidsin, et mis tast välja sülitada, parem siis juba proovin teadlikult, mismoodi ta maitseb. Oli üllatavalt hea – maitse oli nõrk, aga mitte ebameeldiv, konsistents meeldivalt krõmpsuv. Ma olen nähtavasti valmis putuktoidule üle minema. Tasuta valk, täidisega vaarikad!

***

Kevadel läksin ma puude lõikamisega hoogu, võtsin maha mitu suurt jämedat kuivanud või kuivanuvõitu oksa. Ja siis ei jaksanud neid kuhugi ära vedada. A. lammutas need millalgi väiksemaks, aga me kumbki ei viitsinud nendega edasi tegeleda. Jäid vedelema, kasvasid rohtu.

Täna tuli mul õudne niitmisehoog peale, võtsin ja vedasin oksad ära, kuni jõudsin ühe vastu maad vedeleva palginotini. Selle liigutamine kinnitas, et pole elusamat asja kui surnud puu, seal all oli vaimustav elurikkus: ilusad kirjud nälkjad (küllap need suured seateod, kes pidid head huumust tegema ja keda vaesekesi on viimasel ajal hakatud kurjade oranžide lusitaania viinerloomade hirmus maha lööma), pisikesed kakandid… Heldisin ja panin noti viisakalt tagasi. See üks ront mul liikumist nii palju ka ei sega.

***

Maja verandapoolses küljes on voodri alumises servas üks lünk ja kimalased käivad sealt sisse-välja, ilmselt pääsevad sealt kuidagi maja alla. Veranda kaudu. Kui ma linu verandale kuivama panin, sumisesid nad paaniliselt seal ees ega osanud pesaauku üles leida; mõtlesin, kas neil ongi nüüd maastiku muutumisest lõplikult juhe koos, kuni ma linu seinast veidi eemale tõmbasin, et neile jääks käigutee. Segaduses olid ikka, aga ma ei tahtnud ka ilusa ilmaga pesu tuppa laiali laotada, tuli panustada sellele, et äkki õpivad labürindis orienteeruma. Aretan veel superintelligentsed kimalased välja!

Nähtavasti said nad küllalt hästi hakkama, et ellu jääda, sest nüüd, kus ma uut pesu panin, käis ikka agar liiklus. Riputasin seekord kimalasenurka ainult sokke ja muud pisikest; õnneks selgus, et tõepoolest, neid eksitavad ainult nii suured pesud, mis pesasuu ette jäävad. Minu presents eksitas natuke ka, suur nagu ma olen, maastikumärgid jäävad hoobilt minu massiivse kogu varju: mõni kimalane lendas minuni, jäi edasi-tagasi tiirutama ja läks siis sama targalt teisest veranda-avausest õue tagasi. Aga kui ma neil jalust (tiivust?) ära tulin, hakkasid jälle adekvaatselt liikuma. Hea, et ma mesilasi ei karda, muidu ei saaks siin üldse elada.

Kui nad meil mõnel aastal otse elutoa põranda all sumisenud on, olen vahel fantaseerinud, kuidas ma saaks kõrrega läbi põrandaprao mett.

Tibitan

Jeerum, ma hakkan vist tibiblogijaks muutuma, ma tahan telesarjast kirjutada ja oleks siis veel, et mingist kvaliteetsest draamasarjast, ei, koogisaatest! Saate aru, ma vaatan võistlussaadet! ja tahan osalejaid taga rääkida!

Mu allakäiguspiraal algas ausast keeleõppepüüdlusest: avastasin telekavas ungari versiooni BBC küpsetamissaate formaadist (eesti nimi on vist “Ungari parim pagar”, originaalis on “Ide süss!”), mõtlesin, et super, niisuguse regulaarse ja vähenõudliku vaatamise peal on hea oma keeleoskust värskendada. Selleks tarbeks töötab muide väga hästi, ma tabasin juba esimesel hooajal end vahepeal ungari keeles mõtlemas; üritan hoida end liiga palju supakaid lugemast (mis on kompulsiivsel lugejal raske), õnneks on need aeg-ajalt heli suhtes nihkes ja vahel ilmselgelt valesti tõlgitud (ilmselt sellepärast, et inglise keele vahendusel, kuidas muidu nt searasvast pekk saab).

Kõrvalmõju on see, et proovin vahepeal täitsa uutmoodi küpsetisi ja tegin enda sünnipäevapeoks pogácsa’id, millest ma olin viimasest Ungari-käigust saadik puudust tundnud. Tuli välja, et asjata (puudusetundmine, mitte küpsetamine), sest neid oli väga lihtne teha.

Nüüd olen otsaga kolmandasse hooaega jõudnud ja avastanud endas tumedad kired. Kahes eelmises olid osalejad minu arust tasavägisemad – esiteks meeldisid nad igaüks oma kiiksudega mulle umbes ühepalju ja teiseks tundusid kõik jube võimekad, üldse ei osanud ennustada, kes lõpuks võidab.

Kolmandas on teisiti – esiteks kerkis kohe esimese saatega esile kaks favoriiti – hästi kiire mõtlemise ja stabiilse psüühikaga loomingulne mootorrattur-ema (laheda soenguga, külgedelt paljaks aetud ja eri päevadel eri värvi värvitud) ning ambitsioonikas neiu, kes trotsib vanemate soove (nemad tahtsid, et ta läheks ülikooli, aga tema, näe, läks kutsekasse õppima ja kohvikusse baristaks tööle), aga on nähtavasti ikkagi võtnud neilt üle perfektsionstliku ellustuhtumise, sest tema jaoks on mingis ülesandes teiseks jäämine juba kaotus.

Teised osalejad on üldiselt samuti huvitavad ja eri moel kaasaelatavad. Aga üks sattus olema frukt, kes jõudis mulle paari esimese saatega nii närvidele hakata käima, et mul oli edaspidi vaatamiseks täiesti õelad motiivid – äkki õnnestub näha, kuidas ta ometi välja langeb. Ma mõtlesin vahepeal korraks isegi hirmuga, kas ma olen eidžistlik, sest ta näikse olevat kõige vanem (aga esiteks, tont neist vanustest päris aru saab, ja teiseks oli eelmisel hooajal üks vanaemast osaleja just üks mu lemmik!), või diskrimineerin ma kehakuju järgi, sest ta on paks (aga vist ei diskrimineeri ka selle järgi, sest sama saate kaks vaata et kõige sümpaatsemat osalejat on paksukesed, üks mees, teine naine, ja mul oli nii hea meel, kui nad paarisülesande koos võitsid).

Fruktsus avaldus kõigepealt tagasihoidlikult, sel moel, et tihti ta nagu ei üritanudki antud ülesandeid täita, vaid teha midagi suvalist, aga “küllap see tuleb ikka hea”. Mis oleks kodukokale väga hea hoiak, aga seal võistlesid nad siiski profikondiitrite tasemel. No näiteks nii, et konkreetse saate võistlusülesanne on teha täidisega korvike, ja siis kohtunikud võrdlevad, kes suudab pehme täidise juures ikkagi muretaina kõige krõbedama saada ja kellel on kõige huvitavam täidis – aga tema teeb väikese biskviittordi. Temast jäi mulle esialgu mulje, et ta ei saa ülesannetest hästi aru ja mul tekkis küsimus, kuidas ta üldse saatesse jõudis, kui kandidaate on sadu ja kümme väljavalitut peaks idee järgi olema väga tiheda sõela läbinud. Ja mida edasi, seda rohkem tekkis mul küsimus, kas ta rahastab neid või hoopis šantažeerib, sest siis hakkas juba tundma, et ta tuli mütsiga lööma – “ma võin ülejala lasta, ega kohtunikud mind välja hääletada ei julge”, samas kui teised elu eest imeküpsetisi leiutavad.

Tegemist oli mingist iidsest aadlisuguvõsast pärit krahvinnaga ja ma mõtlesin, et kui aadlikud on kõik sellised, siis mõni ime, et aristokraatlikud süsteemid kokku varisesid.

Okei, selle kõik võis veel panna selle arvele, et vanem inimene, ei tunne moodsaid küpsetisi nii hästi, ainult traditsioonilisi Ungari omi, ja kohtunikud on lihtsalt vanainimese vastu kenad. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas välja lööma ka intrigantlik suhtlusmaneer. Seda ei saanud enam märkamata jätta, kui ta läks teiselt võistlejalt (minu lemmikult, sümpaatselt paksukeselt) mingit riivi või sõela laenaama ja alustas juttu: “Sina oled ainus, keda ma võin usaldada!” Joppenbuhh, mis usaldust sul sellisel laenamisel vaja on? kas sa kardad, et keegi annab mürgitatud sõela? Sümpaatne võistleja käitus muidugi adekvaatselt, küpsetas ise süvenenult edasi ja ütles “võta, mida sul vaja on, ära ainult mind sega.”

Ja siis hakkasin ma varasematele saadetele tagasi mõtlema ja mulle meenus, kuidas ta paarisülesandes hääletas maha oma paarilise mõtte (kuigi ta oli selle paarilise nominaalselt juhiks tituleerinud, rääkides ise pärast kaamerasse, kuidas ta tegi seda üllastel põhjustel, et teise enesekindlust tõsta) jätta kõrbenud küpsetised kandikult välja, sest “keegi ei ole täiuslik. Välja arvatud (sügava sarkasmiga) ehk Violetta.” (Violetta on too tore mootorrattur.) Mis kõlab vägagi, nagu ta üritaks üht kaasvõistlejat teise vastu häälestada.

Ja selle peale hakkas paistma teises valguses ka see, et ühes saates, kus kõigil oli kole kiire nagu ikka, pani ta oma tulise plaadi kiirkülmikusse jahtuma otse sellesama Violetta tarretise peale (mis õnnestus õnneks sulamisest päästa).

Ja nõnda juhtuski esimest korda, et iga saate lõpul ma mitte ei kurvastanud, et jälle üks tore inimene saadetakse koju ära, vaid hoopis hoidsin pöialt, et nad ta ometi välja lööks ja imestasin, mis kehaosi ta kohtunikel pihus hoiab, et nad teda ikka veel edasi lohistavad. ERITI tolle tarretisejuhtumi järel, jalgpallis saaks sellise asja eest kohe kaardi. Avastasin endas kurja inimese, kelle huvi kütab puhtalt kellelegi halva soovimine!

Ühtlasi hakkas mulle tunduma, et pagan, ma olen kedagi sellist varem näinud. Mõtlesin algul, et ta on mu jaoks lihtsalt üleüldine vananeva beibe kehastus, kes üritab suhtlemisel inimesi võluda neoteensete nunnude näoilmete võtmisega. Teate küll, avab veidike suu, ajab silmad suureks ja keerab pea viltu. Ühel hetkel raalisin isegi välja, et miimikalt meenutab ta kõige enam Honey Boo-bood.

Teiseks muidugi hiilgav näide inimestest, kes rakendavad inimeste peal silmnähtavalt ja kohmakalt õpitud suhtlemisvõtteid – põhimõtteliselt see tüüp, aga naiseliku soorolli knihvidega.

Aga viimaks tuli ette üks Praha tantsuõpetaja, keda me mullu Määrimaa pisilinnas kursusel ühe Tšehhi tantsijaga taga klatšisime. Inimene, kes armastab sedavõrd olla tähelepanu keskpunktis ja on selle tähelepanu peale nii kiivas, et on valmis teistele mitu õhtut tundide viisi ühtainsat ülilihtsat tantsu “õpetama” (neljandal õhtul omandas asi nii sürreaalse värvingu, et ma sain samal hilisõhtul seda paarile õigel hetkel deserteerunud tuttavale kirjeldades hüsteerilise naeruhoo) ja laseb külalisõpetajaid (kelle ta ise oli ekstra seal õpetamiseks kohale kutsunud) ainult väga pika hambaga löögile. Kes ei taju või siis ignoreerib, et teised on ammu tülpinud ja on kohal üksnes viisakusest, ja peab aja viitmiseks – veel pikemaks viitmiseks – kõnesid sellest, kuidas “jaa, sellised tantsud teevadki tuju heaks” ja pikib jutu sisse taktitundelisi vihjeid sellest, kui osav õpetaja ta on.

Novott, ja see koogisaate frukt oli vanglapsüholoog ning ei väsinud samamoodi hooplemast, milline inimhingede insener ta on. Vaesed vangid, mõtlesin ma, see peaks küll kvalifitseeruma julmaks ja ebatavaliseks karistuseks.

Aga mõtted pulbitsesid edasi ja ma küsisin lõpuks A. käest, kas järsku on asi ainult minus? järsku on sellistel inimestel oma sihtgrupp olemas, järsku meeldivad ka nemad kellelegi? See oleks ka kõige lihtsam seletus huvitavale küsimusele, miks tolle Praha tantsuõpetaja trupis paleepööret pole toimunud, kuigi seal on vähemalt kaks tantsijat, kes on temast paremad õpetajad. Järsku ta lihtsalt meeldib neile.

Nunnu

Postitus, kus ma seletan, et noored on… mis see “hukas” vastand olekski, “päästetud”?

Igatahes. Eile – oih, üleeile – käisin pardisupis ujumas (ja partide seltsis riietumas), aga enne sain ühe inimlikuma elamuse.

Läksin uue silla alt läbi, kaks habemikku noormeest pidasid seal piknikku.

Minu ees läks kõhetu veidi vanem naisterahvas, kes otsis metoodiliselt prügikastidest pudeleid.

Kui ma silla alla jõudsin, oli ta noormeeste ees peatunud ja ma kuulsin, kuidas nood pakkusid: “Oodake, kas te seda tahate ka?” ja ulatasid oma äsjatühjenenud purgid viisakalt talle otse kätte.

Noored on nii hästi kasvatatud!

(See vastab ülihästi mu viisakusekontseptsioonile.)

——————————————————————————————
PS: kui partidest juttu tuli, siis kõige lõbusam pardielamus oli millalgi jaanipäeva paiku: näeme, tuleb pardipere, emapart ja neli väikest poega.

Ujuvad roostiku vahele; vähem kui minut hiljem ujub sealt välja suur emapart nelja nooruk-emapardiga.

Need lapsed kasvavad nii kiiresti!

Lihtne loba – söömisest ja riietest

Käisin umbes kuu aega tagasi korra arsti juures ja sain maskikandmise kogemuse kätte. Mulle pakkus see ootamatut naudingut, mis siis, et palav, ma muutusin seal maski taga lausa eufooriliseks – kuigi oma rolli võis mängida ka magamatus, arsti juurde peab ju imelikul kellaajal minema -, silmad lõid särama, lausa sedavõrd, et röntgenoloog hindas mind tükk maad nooremaks ja seletas ise: “Teil on noore inimese silmad” (kõigi magamatussiniste silmaalustega!). Nautisin, et saan ringi käia, ringi vaadata ja keegi ei näe, mis nägu ma olen. Teised, keda ma vaatasin, olid muidugi sama maskeeritud, aga sellega, et ma teiste nägusid ei näe, olen ma harjunud, selle nimi on tavaelu. Nüüd oli seis lihtsalt võrdsem.

Nähtamatusele kõige lähem olek, mida ma kogenud olen. Ei tea, kas peaks enda kohta mingeid järeldusi tegema.

Mul oli ka koroona-distantsist raske ümber harjuda, palju raskem kui distantseeruma hakata, võib-olla samal põhjusel: distantseeritud elu tähendas, et vaatan maailma eemalt, läbi ekraani, ise nähtamatuks jäädes, välja arvatud need harvad korrad, mil ma veebikaamera sisse lülitan või ep-ga koera jalutan. Uuesti tavaelu alustades ei saanud ma enam kuidagi aru, kuidas ma enne jaksasin igal pool käia, kõike teha ja kõigiga suhelda. Kusjuures ma ei alustanud üldse kõike korraga, ainult pooles vinnas.

Aga võib-olla oli süüdi see, et koroona-ajal harjusin töid vastu võtma selle arvestusega, et mul pole vaja kuskil käia, ja pärast ei osanud kohe koguseid vähendada.

*

Frieda kirjutas, et 30% hapukoort enam ei leia. Mina olen praeguseks juba kolme eri keti poest otsinud tortelliine ja mida pole, seda pole. Vanasti olid nad küll kallivõitu, aga täitsa tavaline makaronisort. Või kui teistpidi vaadata, siis üks võõrapärasem pelmeenisort, rõngakujulised pelmeenid.

*

Jaanilaupäev oli meil selline vaikne ja viisakas vanainimeste oma – veetsime õhtupooliku kutsuga jõe ääres ja jõe sees, vesi oli mahe, pärast jõime Ep. ja Haldjaga verandal õlut, A. tegi vanas pesumasina trumlis natuke hõõguvaid süsa, et me saaks vorsti sussutada. Järgmisel päeval oli mul kahest õhtul söödud grillvorstist kohutav lihasöömise pohmakas, õigust öelda hakkas juba õhtul raske tunne. Õllest ei saanud olla, õlu oli alkovaba. Mu organism on varemgi vahel märku andnud, et liha ei ole ikka õige toiduaine, liha on maitseaine. Kanale ja kalale teeb (esialgu?) erandi.

Teine söögitähelepanek: olles maitsnud trühvliõli, trühvliäädikat (täpsemalt crema di balsamico‘t) ja trühvliga määrdejuustu, hakkan nüüd trühvliga vorsti näkitsedes jõudma järeldusele, et mulle vist trühvlid ei maitse. Päris kindel veel pole ja veel vähem kindel on see, et see ei muutu, järsku on see üks neid õpitavaid naudinguid, ega ka õlu mulle kohe ei maitsnud. Võimalik ju, et häda on lihtsalt vorstis – määrdejuustust tegelikult paha mälestust ei jäänud (aga seal oli mingit eristuvat maitset üldse vähe); äädikast jäi vänge mälestus, aga balsamico-kontsentraat oleks ka üksi vänge. Ja õli oli tegelikult päris hea (aga seal ei pruukinud päris trühvlit ollagi, järsku oli ainult essents). Ootame ja vaatame, esialgu tundub söömise jaoks kuidagi liiga lillelõhnaline (ütlen mina, kes ma joon vahel meeleldi lavendliteed, nõustun sööma roosisiirupit ja roosikomme).

*

Kui juba roosidest juttu tuli: sügisel lõikamata jäänud roos on kasvanud inimesekõrguseks – täna oleksin saanud lausa pilti teha roosist ja (täiskasvanud) inimesest, kellel ta on üle pea, minust jääb paar sentimeetrit veel maha – ja kasvatanud hulgaliselt õienuppusid, millest seitse tükki on nüüd äkiste lahti läinud ja vihmamärjaks saades selle roosipuu peaaegu külili kaalunud. Panin talle esialgu ühe reha toeks, see oli esimene toikakujuline asi, mis mulle kätte sattus. Aga mõne lehe kallale on tulnud elukad, kes on vist roositirdid, nähtavasti sooja talve kõrvalmõju. Ma loobin neid kohvipaksuga, kui Coca-Cola Zero pidavat satikate vastu aitama, siis kohvipaks võiks ju ka.

*

Vanasti olin ma suht stiilipuhta pirnikujulise kehaehitusega. Või siis vetsuukse-naiskolmnurga kehaehitusega. Nüüd keskeas oleks lisandunud rasvkude nagu peamiselt rinnapartiisse kolinud; see nali on juba paar aastat kestnud ja ma pole ikka veel õppinud riides käima (kohe meenub kunagise riietumismeemi küsimus “kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?”, ikka, ikka, nagu ma varemgi kirjutanud olen, seekord küll teises võtmes). Eriti leitsakuga, kui ei saa kanda nii tihedaid materjale, mis kataks kõike küllalt siivsalt ka siis, kui on, khm, esileulatuvatel kohtadel tihedalt vastas.

Suure büsti ja väikese kondiga on palaval ajal pmst kaks moevalikut: kas ma näen välja nagu telk või nagu porno. Rinnaümbermõõt ise ei olegi nii massiivne (absoluutväärtuses, tähendab), aga mul on erakordselt kitsas selg, EV on paar korda mulle kostüümi tehes väljalõikamise etapis kahtlustanud, et on valesti lõiganud, sest inimesel ei saa nii väike selg olla, mis tähendab, et need lastenumbrid, mis mulle õlgadest parajad on, ei. taha. eest. kinni nööpuda ja nööpideta mudelid ei mahu lihtsalt ümber või venivad eest imelikult välja (ja ronivad kõhu pealt üles, sest rind hakkab nii selja- kui ka kõhuosa kangast varastama) – kui just ei ole parasjagu suurt dekolteed, mis annab avarust ja lahendab osa mahtumisprobleemi ära. Aga siis, njah, juhtub nii.

(Nagu võite aru saada, hakkab see büstika tüdruku pildisari mind üha rohkem kõnetama – vt ka sportrinnahoidja kohta; või talveriiete kohta. Ja seda olen ma reaalselt teinud! Totter näeb välja küll, aga mõnikord on mugavasti bussi peale jõudmine olulisem. Trepist käies ka, kui keegi ei näe (kui näevad, siis ma parem lähen hästi aeglaselt.))

Päris paljalt on kõik normaalne, aga kodust väljas tuleks niiviisi pahandusi (nüüd jaheda ilmaga võib küll vahel sedagi endale lubada, nt öösel ujudes – vee ääres käib nüüd vähem rahvast, ei pea kartma, et keegi ühe või kahe palja naise peale politsei kutsub. Vesi on ka pärast neid äikesevihmu soojem kui õhk.)

Sellise uue figuuriga (ikka uus, kui pole veel kümmet aastatki olnud!) tundub mulle ka, et keha ja nägu ei sobi enam kokku, sest näost olen ma ikka kondisevõitu, näo poolest tundub mulle endiselt, et ma näen meheriietega parem välja, ja eks rinnapartii saab ka edukalt õllekõhuks maskeerida, ainult et nägu ei ole õllekõhuga mehe, vaid hoopis kiitsakama poisi oma.

Üritasin A.-le oma muret selgitada:

– Vaata, mul on figuur nagu Sophie Lorenil. Ja see ei oleks iseenesest probleem. Sophie Lorenil on ka Sophie Loreni figuur ja väga hea näeb välja. Aga temal on sinna juurde ka Sophie Loreni nägu.

– Sinul on samamoodi.

– Ei ole! Mul ei ole Sophie Loreni nägu.

– Ei, vaata. Sophie Lorenil on Sophie Loreni keha ja sinna juurde Sophie Loreni nägu. Sul on sinu keha ja sinna juurde sinu nägu.

Räägi siis sellisega.

Täna lasi ta mulle teemaarenduseks või lohutuseks sellist lüürilist laulukest, mis paistab olevat ka selle bändi kuulsaim, kui mitte ainuke lugu.

*

Riigipea monumendi näol on Eesti rahvale kingitud järjekordne meemigeneraator. Mulle meenus vältimatu analoogia “Jutustada inimesi” raamatust, kus juba suhteliselt alguses märgiti muuseas ruumikoordinaadina Lasse Vejnerti pead linnaväljakul ja pikapeale tuli ka välja (SPOILER!), et see ei olnud kuju, tegemist oli hoopis liiga altruistliku inimesega, kes oli teisi armastades unustanud ennast armastada ning muutunud seepärast iseenda vastu allergiliseks, nii et tema kehaosad tuli voolikutega ühendada ja mööda linna üksteisest võimalikult kaugele paigutada. Mõistatan, kas Lugejakirja versioon oli sellest inspireeritud või tulevad suurvaimudele sarnased ideed sõltumatult.