Üleeile sattusin noortele inimestele veidi liiga entusiastlikult seletama, et Peter Jacksoni “Sõrmuste isanda” uruk-haid on tegelikult päris ilusad, kui hambaravi kvaliteet välja arvata. Noored tolereerisid mind, aga ei vist mõistnud.

(Ausõna mõtlen, et ilusad, need statistid on ju suurelt jaolt maorid ja samoalased, mul on Polüneesia meesilu vastu umbes sama suur nõrkus nagu Aasia omagi, ja kui paljukest see kolligrimm tõelist ilu ikka varjata suudab.)

Noh, vastu tänast nägin unes, kuidas mingil koosviibimisel tuli salk uruk-haisid ja teatas, et tahavad minuga mingit muistset rituaali läbi viia. Mul käis korraks peast läbi, et äkki lõpeb see mulle halvasti, näiteks söövad ära või midagi, aga põhiküsimus oli ikkagi, kas ma jõuan vetsus enne ära käia või oleks seda üldse ebaviisakas küsidagi. Vist ikka käisin, sest kaotasin nad vahepeal silmist; leidsin salga uuesti üles, mulle torgati suur bukett umbrohtu kätte, aga ei mäleta, et sellest kõigest midagi edasi oleks saanud.

Järgmises unenäoepisoodis otsisin hoopis pimedalt tänavalt keelenõuandeautomaati, mida mul vaja oli; leidsin automaadi, klõbistasin nuppe, aga olin pimedas hoops pangaautomaadi peale sattunud, mis sülitas mulle hunniku raha välja. See pidi ilmselt olema kellegi teise raha, kes oli oma kupüüre kaasa võtmata automaadi juurest minema kõndinud; jäin murelikult mõtlema, kuidas ma selle nüüd õige inimese kätte tagasi toimetan, aga õnneks jokutasin sellega nii kaua, et masin tõmbas rahapaki oma sisemusse tagasi ja säästis mind vastutusest.

Kui ma üles tõusin, avastasin, et hommikumantli halva kombe vastu hõlmu avali kukutada aitab see, kui ma vöötan nad meestepidi, pahem hõlm peale. No tere hommikust, ei tea, mis järgmiseks, hakkab veel helesinine värv roosast rohkem meeldima?

Advertisements

Indigoaalane palus, et ma kirjutaks, kust ma oma lingid võtan – “kus ja kuidas Sa neid kollektsioneerid ja meeles pead, et need üldse olemas on”.

Ma olen veidi segaduses, sest omast arust ei tee ma midagi erilist: osa panen oma brauseri järjehoidjatesse (bookmarks, noh), osa on silma jäänud blogides vms kohtades, mida ma regulaarselt loen, ja sinna on lihtne uuesti otsima minna, kui on vaja midagi üles leida.

Aga kuna iial ei või teada, kas minu jaoks tavaline on teiste jaoks tavaline, märgin üles.

Alustuseks see, et kuna üsna pea oli selge, et ma topin järjehoidjatesse rohkem asju, kui lineaarsest jorust üles oleks võimalik leida, hakkasin neile eri kaustu tegema (peamiselt kroomis, st Chrome’is, millelt ma läksin millalgi Chromiumi peale üle, aga järjehoidjad sai üle tuua; aga muist on ka Firefoxis).

Ma enam päris täpselt ei mäleta, aga alguses võisid need kroomi kaustad olla sellised: “Huvitavad artiklid”, “Koomiks”, “Tants”, “Muusika”, “Head praktilised ideed” (sinna loopisin näiteks toiduretsepte või koristamissoovitusi), “Tõlkematerjal”, “Sõiduplaanid”, “Kirjandus”, “Kunst”, “Fotod” ja “Saltatriculi”. “Huvitavad artiklid” oli see hunnik, kuhu ma toppisin kõik selle, mida mujale liigitada ei viitsinud.

Arusaadavalt oli selle hunnikuga varsti sama häda nagu ilma sorteerimata järjehoidjatega alguses: lineaarselt läks joru liiga pikaks, niisiis tulid sinna allkaustad “blogid”, “l6bus”, “majandus”, “v6rd6igus-ja-sooroll”, “hingeelu”, “nature vs nurture”, “energeetika”, “poliit”, “fyysikud-lyyrikud”, “tegemine vs mittetegemine”, “yhiskond yldse”, “eetika”, “keskkond”, “p6nev” (st üks järjekordne suvalise loopimise kaust, kuhu lähevad asjad, mida ma neisse muudesse ei oska panna, aga lihtsalt on huvitav), “teadus”, “kirg-meelerahu”, “k6vamehekultuur”, “alternatiivne elustiil”, “teoloogia ja religioonid”, “kodaniku- ja inim6igused”, “s6jandus”, “ylev-argine”. Millalgi tekkis ka “urbanistika”, kuhu ma korjan linnaruumiartiklid; selle tegin ma kogemata “teoloogia” alamkaustaks ja ei ole viitsinud ümber tõsta, nii et nüüd tuleb mul linnaruumiasju alati teoloogia alt otsida, mis teeb mulle palju nalja. Üks hästi punnis kaust on veel “vaidlused”, kuhu ma hakkasin korjama teemasid, mille üle mul kellegi konkreetse inimesega parajasti vaidlus pooleli oli; sinna tuli varsti samuti igavesti mitu alamkausta teha, millest osa kattub temaatiliselt mingite muude kaustadega, nii et kui ma parajasti tahan üles otsida mingit tänavate planeerimise artiklit, mille ma kunagi järjehoidjatesse pannud olen, siis tuleb mul vaadata, ega ta ei ole “vaidluse” alamkaustas nimega “liiklus” või on hoopis “teoloogia” alamkaustas “urbanistika”.

Millalgi taipasin, et “huvitavatesse artiklitesse” uute kaustade tegemine ei aita neid kergemini üles leida kui lihtsalt järjehoidjate menüüst, niisiis on hilisemad teemakaustad “ajalugu”, “isiksus”, “m6tteterad”, “jabur”, “kurioosumid”, “ilu”, “positiivne”, “keel” (siin on päris keeleteaduslikud artiklid, kuna praktilisem värk nagu keelenõuande soovitused ja sõnastikud on “tõlkematerjali” all), “hospitaliteet” ja “tehnika” juba sealt väljas, kuigi nad on kindlasti sama huvitavad. Ja uusi alamkaustu on paljudel muudel kaustadel veel, nt mu viimase aja lemmikkaustad on “kirjanduse” all “diletandi r66m” ja “emotsionaalselt t2htsad raamatud”.

Kõik see on hästi meelevaldne jaotus ja risti-rästi (meenutab sellist taksonoomiat nagu “ilusad loomad, suured loomad, kirjanduses esinevad loomad” või seda ülesannet, mille ep vene keele õpetaja kunagi andis, nimelt “liigitage need botaanilised nimetused kolme rühma: 1) lilled, 2) puud, 3) taimed”); millalgi üritasin ka ristviitamist, st et üks ja sama järjehoidja olekski mitmes kaustas, kuhu kõikidesse ta mingist aspektist sobib, aga kuna automaatselt käib asi nii, et järjehoidja tõstmisel teise kausta kaob ta esimesest ära, siis tahtis see tublisti tööd ja viimase aasta jooksul pole ma viitsinud sellega tegelda.

Aga siis on veel kõik need artiklid, mida mul ei ole eriti vaja järjehoidjatesse panna või vähemalt sealt otsida, sest mul on kas enam-vähem meeles rada, mida mööda ma artikli kunagi leidsin, või on meeles, et “see seal kirjutas millalgi sellest-ja-sellest”, ja siis piisab tavaliselt ühest-kahest guugeldusest.

Kui ma seda debatiteemalist postitust ja selle kommentaare kirjutasin, siis Rolling Stone’i Trumpi-artikkel oli mulle just ette jäänud ja ajendanud Indigoaalase blogisse kommentaari kirjutama – millest lõpuks kasvas eraldi postitus välja. Avaliku ruumi ussitamise teemaline jutu kohta oli mul lihtsalt meeles, et Memokraadis keegi nii kirjutas ja piisas “memokraadi” guugeldamisest koos sõnaga “ussitama”. “Facebook kui välkkiire info pudelikael” oli mulle samuti lihtsalt tuttav artikkel, aga seekord jäi vist ette oma postituse tarvis lisamaterjali guugeldades. Tarmo Jüristo artikliga oli nagu ussitamise-artikligagi: mul oli meeles, et ta oli kirjutanud Memokraadis sõnavabadusest ja sallivusest; esimene guugeldus läks untsu, sest ma panin guuglisse lisaks “Jüristole” “konstitutiivne”, aga postituses oli “konstitueeriv”. Kui proovisin järgmiseks “Jüristot” koos “sallivusega”, sain kohe kätte, lihtne.

Ärilehe artiklit sellest, et mediaanpalk on keskmisest palgast maha jäänud, olin ma postituse tegemise ajaks juba paari inimese lingituna näinud, üks nt Kaur Eliisabeti blogis; ja ma ei viitsinud isegi nende linkimisi üles otsida, vaid viskasin guuglisse märksõnad “mediaanpalk” ja “brutopalk” – esimene vastus oli õige. Aare Pilve vaikiva/kurdi ajastu postituse leidmiseks piisas samuti “kurdi ajastu” guugeldamisest.

*

Ühesõnaga, mitte midagi erilist: osa korjan brauseri järjehoidjakaustadesse, osa guugeldan välja, osa puhul käin läbi raja, mida mööda ma mäletan end mingi huvitava asja leidnud olevat.

Käib töö ja lõbu koos

september 9, 2015

Oijah.

Tõlkisin ühe mikseri kasutusjuhendit, mille visplite külgepanemisel ei ole tähtis, kumb kumba auku läheb. Aga tahtsin kindel olla, et “ühte või teise avausse” ikka just seda tähendab ja üritasin selle otsinguga miksereid välja guugeldada.

Arvake ära, mida ma põhiliselt sain.

Ma üritasin veel otsingut mikseripärasemaks muuta ja lisasin “vispli”. Arvake ära, kas see aitas, arvestades, et “vispel” on prantsuse keeles “fouet”, mille põhitähendus on “piits”. (Jaa, nemad piitsutavad vahukoort. Hmm, inglased kah, kui nüüd järele mõelda.)

Tõtt-öelda olen ma nüüd isegi natuke hämmastunud, et kõik vastused mahtusid ühele guuglilehele ja et ma leidsin nende hulgast tervelt kaks mikserit.

————————————————————————–
PS: ja arvake ära, kas mulle tundub nüüd pärast seda kõike, et selle visplipaigaldusjuhise väljendamiseks ei ole viisakat sõnastust olemas?

Ka siin ei ole guugel sugugi abivalmim.

Kuidas peab hüüdma

september 6, 2015

Hakkasin Indigoaalase blogisse kommentaari kirjutama, aga pikkus läks käest ära, panin parem siia. Lõik, millele reageerin, on see:

ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes – ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis

Mõtlen parajasti, kas Delfi kommentaariumis ja oma blogis (kui see on avalik) mõtete avaldamine ikka on ikka sama kahjutu või mõjutu kui omaette. Vanasti oli eraasjade ja polise asjade vahel vahetegemine lihtne: oli isiklik päevik ja eravestlused (kuigi olenevalt ühiskonnast võisid ka viimased ootamatult avalikuks osutuda); ja oli avalik sfäär.

Praegu on gradatsioon ühtlasem: avaliku elu tegelase ametlik teadaanne on Eriti Avalik Asi ja seal peaks väga kõvasti mõtlema, mida suust välja ajada. Avaliku elu tegelase jutt, mida ta ajab ajakirjandusele, on kraad vähem mõjus, aga ikkagi avalik (apropoo, see, mida siin Rolling Stone’is Trumpi kohta kirjutatakse*, on mutatis mutandis see, mida ma mõtlen nt Ojulandi või Martin Helme kohta, kuigi ma loodan, et nad on vähem mõjukad): kuna see tuleb ametiisiku või poliitiku suust, kes on justkui tähtsam kui suvaline Vello või Maali, mõjutab see seda, kuidas Vello ja Maali arust on normaalne käituda: kui seda teeb kuulus ja tähtis inimene, siis peab see ju õige olema? Ja ennäe, enne kui arugi saab, on sõimamine ja lahmimine saanud üldsuse silmis salongikõlblikuks ja lähebki avalik ruum ussitama.

Avaliku elu tegelaste vahel võib omakorda vahet teha: minu silmis on näiteks see, kui mõtteid avaldab riigiametnik või poliitik, kraadi võrra kangem lihtsalt kuulsuse väljaütlemistest. Kuulsuse väljaütlemised, olgu või blogis, on omakorda kangemad kui nt tavalise inimese blogipostitused või delfipurtsatused. Aga ka “tädi Maali” avalikus blogis väljaöeldu – või isegi kuskil kommentaariumis või Facebooki lahtisel seinal väljahõigatu ei ole päris sama, mis sõpradega baaris lobiseda või oma päevikusse kirjutada. Eriti kui inimene on sõnaosav. Pmst on igal avalikul kirjutisel potentsiaal ühiskonna asju mõjutada, tähendab, saada poliitikategemiseks.

Kui juba blogidest ja kommimisest rääkida, siis kunagi varem kirjutasin ma sellest, et Facebookis – isegi avalikult – väljaöeldut tajutakse justkui eraviisilisemana kui (avalikus) blogis kirjutatut, kuigi FB-s poetatud laused lendavad kõigi tuttavate seinale, kui just oma seadeid privaatsemaks krutitud ei ole (“olukord, kus inimene tunneb, nagu ta nokitseks midagi omaette, aga tegelikult on klaasist majas ja möödakäijad näevad kõike”). Lehe- või delfikommentaaridega on sama lugu: inimene ei tunne, et ta oleks kõnepulti astunud, ometi on ka anonüümse delfikommentaari levik suurem kui tavalises blogis ilmunud postitusel. Mõju on laiem, aga vastutust tuntakse vähem. Kui FB-tegevuse tagajärjed võivad üsna kergesti bumerangina kaela sadada, siis lehekommentaariumides ähvardab see vähem – ja nii elame me maailmas, kus igaühel, kes vähegi soovib, on hiiglaslik auditoorium, aga ta ei tunne end vastutavana – “ega ma mingi tähtis nina ei ole” – ja ta võib olla päris kaua ka oma tegevuse tagajärgede eest kaitstud. Inimesed ajavad tavalist kõrtsilauamöla edasi, aga mikrofon on sees.

Huvitav, kas millalgi tuleb aeg, kui see igaühemõju ei paku enam mitte ainult joovastust – “ma ütlen, kuidas on, ja laigitakse ka!” – vaid jõuab ka vastutustunde näol kohale, nii et ka neid platvorme tajutaks avaliku ruumina ja igaüks, kes selliseski avalikus kohas sõna võtab, tunneks, et temagi teeb poliitikat?

Teisest küljest – miks peaks see poolkogemata rambivalgusse sattunud kodanik Igaüks, kes pealegi rambivalgust tuhandete omasugustega jagab, vastutust tundma, kui needki, kes on traditsioonilisemas mõttes avalikud figuurid, kõnelevad sellise muretusega (võta või Reitelmann), nagu oleks nad põhjuse ja tagajärje ahelast imeväel vabastatud?

————————————————————————————————————————————————–
* Väljavõte Trumpi-artiklist, minu kursiiv:

Trump is probably too dumb to realize it, or maybe he isn’t, but he doesn’t need to win anything to become the most dangerous person in America. He can do plenty of damage just by encouraging people to be as uninhibited in their stupidity as he is.

Trump is striking a chord with people who are feeling the squeeze in a less secure world and want to blame someone – the government, immigrants, political correctness, “incompetents,” “dummies,” Megyn Kelly, whoever – for their problems.

Karl Rove and his acolytes mined a lot of the same resentments to get Republicans elected over the years, but the difference is that Trump’s political style encourages people to do more to express their anger than just vote. The key to his success is a titillating message that those musty old rules about being polite and “saying the right thing” are for losers who lack the heart, courage and Trumpitude to just be who they are.

—————————————————————————
PS: lingin nüüd Aare Pilve artiklit pmst samal teemal.