Tihane on vihane

mai 11, 2022

Katkestan pikaleveninud pausi, et rääkida lugusid loomadest.

Mul oli poolik võipakk sahvrisse seisma jäänud; kui üle tüki aja tarvis läks, leidsin oma pipsi maitsega, et välimine kiht on liiga rääsunud (#esimesemaailmaprobleem). Kaapisin tumekollase kihi maha, mõtlesin, et mis ma tast niisama ära viskan, äkki mõni linnuke tahab, ja panin välimise aknalaua servale.

Ärgates läksin vaatasin, oli ilusti säbruliseks nokitud. Hommikukohvi kõrvale sain siis jälgida, kuidas tihased käisid, nokkisid ja nokk võid täis, minema lendasid.

Siis käis korraks üks suurem tiivalehvitamine, kui ma pilgu tõstsin, polnud aknalaual enam kedagi, aga püsti tõustes nägin, kuidas suur ilus vares kõnnib aias, terve see võitükk noka vahel.

Nojah, mis sa teed. A. siin juba paar päeva ka mõtleb, et kodustaks selle varese ära, kes tähtsa näoga õue peal käib.

Jõin kohvi edasi ja järgmiseks kuulsin aknalaua pealt krõbistamist ja rõvedat sõimu tihase keeles.

Hiljem käis veel üks tihane, vaiksem, võib-olla noorem ja kogenematum. Midagi ta seal aknalaual veel tegi, võib-olla lakkus seda kohta, kus või oli olnud.

***

Lühikokkuvõte vahepealsest: kirjutasin pikalt mammutpostitust sellest, mis mul sõja teemal kirjutamist vajas, peamiselt ülisubjektiivselt ja egotsentriliselt, ei tea, kas kunagi avaldan ka. Märtsis jäin koroonasse, mitte kuigi raskelt, aga sestsaadik muudkui väsin kole kergesti. Ühekordseteks pingutusteks on võhma üllatavalt hästi (poolteist tundi mustlastantsuproovi – no problemo), tähendab: saan teha, mida tahan, kui ainult päeva peale liiga palju tegemisi ei võta. Misasi see väsimus üldse on? sest ühekordse-pingutuse-võhma järgi otsustades pole tal südame ega kopsude tööga pistmist, see poolteist tundi mustlastantsu ei pannud mind näiteks nii paljugi õhku ahmima, et nina kaudu poleks hingatud saanud. Närvisüsteem?

Õpetasime ühes koolis tantsu ja esinesime nädal hiljem uue kavaga ja seejärel jäin kohe uuesti haigeks (kuigi ei saa õieti aru, kas uus viirus või koroona tagajärgede uus laine) ja nüüd saan vestelda ainult peeretuste ja stepptantsuga sosinal ja pantomiimiga. Või noh, kirja teel ka, kui see loeb. Seega spämmin Kauri Ukraina-postituse saba pidevalt linkidega. Ometi kord saan oma infovahendamise sõltuvust välja vabandada sellega, et ma osalen abivajava riigi poolel infosõjas.

Vaatenurga küsimus

veebruar 22, 2022

Avastasin just tänu tõlketööle, et see, mis on saksa keeles “rahvaste rändamine” (ja eesti keeles muidugi ka), on itaalia keeles (ja teistel ladinlastel muidugi ka) “barbarite sissetung”.

Unemaalt

veebruar 17, 2022

On alles unenägemine lahti läinud mul.

Ma arvasin kõigepealt nii nädalajagu tagasi, et üks uni oli täitsa huvitav, ja kõhklesin, kas “jungiaanlik” on adekvaatne kirjeldus.

See käis nii: A. kaevas midagi aias ja tema kaevamise kõrval vedeles kaks pealuud.

Ma läksin vaatama, tuli välja, et ta on meile õue õunapuu alla keldri kaevanud, küsisin, mis pealuud need on, “ah, need tulid selle hauakivi alt, mis siin enne oli.”

Oli jah enne üks, must ja graniidist, mul oli perekonnanimi veel isegi meeles (praegu enam ei ole), küsisin, kas ta mäletab, mis eesnimed olid.

Ei mäleta ja vaadata ka ei saa, sest ta viskas selle minema.

Mina sain pahaseks, mis komme see on täiesti korralik hauakivi minema visata, nüüd me ei saagi nimesid vaadata.

***

Siis vahepeal paar ööd olid igavamad ega jäänud meelde. Eile oli töö-öö, sain väga hilja magama ja isegi siis oli raske uinuda.

Mis mul meeles on: kõige esimesena, et vaatasime A.-ga tänavalt, et ühe maja teiselt korruselt tuleb suitsu ja tulekuma on nagu ka. Keegi peale meie pole tähele pannud. Läksime suure kisaga alumise korruse rahvast hoiatama, seal oli palju asutusi: vasakul mingi kooskäimise koht, järsku Veljesto, igatahes nägin Muhukadrit; mingi mitme toaga ööbklubi. Suur pood oli ka, hoiatamise eest pisteti meile seal midagi tasuta pihku.

Meie aga vaatasime, et see tulekahju ei ole siia veel jõudnud, äkki käiks enne põgenemist poes ära, seal müüdi odavalt pistaatsiaõli, mida A. kangesti tahtis. Ja siis tahtsime veel midagi ja veel midagi ja siis hakkasid juba pähe tulema mõtted, et kui nagunii tulekahju tuleb ja asjad ära põlevad, siis kes üldse kaotaks, kui me tasuta võtaks. Mu kõrvaltvaatajapilk sai samas aru, et see argument on tudisevatel jalgadel, sest paistis üsna sedamoodi, et ega see tulekahju sinna poodi ei jõuagi.

Igatahes hakkas mu tegelane, noorepoolne meesterahvas edasigi küsitavaid moraalseid valikuid tegema. Ta tahtis maailma rändama minna ja tal oli hea plaan: laseb endal kõigepealt tõmmuks päevituda, siis ei torka ta vaesemas Lõunas silma, vaid teda peetakse tavaliseks vaeseks immigrandiks. Mina avaldasin kahtlust: miks sest kasu peaks olema? just nagu vaeseid immigrante kuskile nii väga tahetaks.

Aga riigipiiril oli üks kavala näoga vanem mees, kes ütles, et oota. Ja küsis, kas sa granaatõuna oskad süüa. Ja enne, kui ma arugi sain, seletas ta juba piirivalvuritele minu kohta, et see on jah selline vaene mees, pole elus granaatõunagi saanud. Nad tegid kohe ühe granaatõuna lahti ja kui mul üks seeme vales suunas plinndi minema lendas, naersid mu üle heatahtlikult. Ma sain aru, et kui lased inimestel endast üleolekut tunda, siis nad on valmis sulle vastu tulema. Nii tasubki vaese immigrandi moodi välja näha.

Mul tuli küll kavala näoga mehe kohta mõte, et inimene, kes on nii osav teiste tahtmistega ringi käima, on ohtlik.

Aga nüüd oli juba hilja, minust oli saanud paadunud kelm, ma olin väga võluv meesterahvas, kõik usaldasid mind. Lõin kampa ühe ilusa naisega (tundub, et teda mängis Helena Bonham Carter). Üks pidev skeem oli selline, et me küpsetasime saiatainast golemlapsi, petsime nende abil inimesi.

Siis tüdisin ma sellest naisest ära ja tahtsin ta maha jätta; ta vihastas ja viskas mu järjekordselt lasteteolt välja. Ma olin väga nördinud, alati olin mina selles asjas keskne tegelane olnud ja nüüd ei lasta tuppagi! Sain jala ukse vahele. Naine tegi seepeale samast tainast hulga valegolemeid, õieti nagu tavalisi pätse. Ta viskas need pätsid tulle, niiviisi oleks ka golemlaps pidanud hävima, aga üks päts jäi tulest välja ja juba ajaski üks tainast laps end jalule. Ta oli selle ilusa naise nägu, aga väike, tantsis ja laulis paheliselt. Näol oli tal nagu joonistatud või noaga lõigatud irve, mida inimese näol ei saaks olla, umbes sellise kujuga, aga kolmemõõtmelisem – mu kõrvaltvaatajapilk mõtles, kui õudne see on, umbes nagu “Doktor Who” kõige õudsemates osades.

Mu minategelane aga ei kartnud midagi, tema nägi ainult, mis kasu see talle saab tuua, tantsis selle lapsega ja sai ta niiviisi kohe oma käpa alla, et temaga koos oma musti tegusid teha.

Edasi järgnesid kiirelt kaadrid mu edasisest pahelisest elust, sest ma paadusin veel enam: muu hulgas abiellusin regulaarselt rikaste keskealiste naistega ja kui ära tüdinesin, uputasin nad kraanikaussi roosa veini sisse ära. Ohvrite nimekiri oli suur valge tihedalt täis kirjutatud kriitpaberileht, peenikeses kirjas ka veel. See meenutas mingit sõjamemoriaali.

Aga siis helises äratuskell, sest ma ei olnud tahtnud, et töö-öö mind päevareziimist välja lööks.

Ärkasin üles ja mõtlesin, et see on võib-olla kõige õudsem unenägu, mis ma olen näinud, aga mitte selles mõttes õudukas, et karjatusega ärkaks: minategelane oli seal nii kalk, et tal ei hakanudki millestki õudne, ja see seal üks õudne asi just oligi. Kuigi need tainast lapsed ikkagi ka. Mr Ripley “Doctor Who” universumis, paraku ilma Doktorita. (Aga võib-olla ei jõudnud ma lihtsalt ära oodata, sest äratuskell?)

Masinapoeetika

veebruar 2, 2022

Kurtsin, eks, kuidas luulemasin mulle luulet ei anna? Nüüd on vaene väike masintõlge õla alla pannud ja proovib seda korvata.

Ma mühatasin naerda, kui masinmälu pakkus ühe sätte pealkirjaks “Olematud juhtumid”, aga üksi selle peale ma veel postitama poleks hakanud.

Nüüd viskas ta mulle ette “Pärast kõnealuste laevade tapmist…”.

Ma ei armasta kantseliiti, aga siin annab “kõnealuse” udukeele kõrvutus “tapmise” konkreetsusega kuidagi eriti hea kontrasti, teeb selle vägivaldsuse veel usutavamaks. Tapame laevu ja see pole isegi midagi erilist, lihtsalt kanne järjekordsel blanketil.

Ja nüüd jätkas ta elusa ja elutu kontrasti, pakkudes mulle “kaptenitehaseid”.

Olen põnevil ja ootan järge.

Päevapool ja ööpool

jaanuar 18, 2022

Indigoaalane uuris, kuidas teistel une ja ärkamisega on. Mul on praegu haruldane juhus vaadata, milline ma hommikul ärgates olen, sest tundub, et mul õnnestus jälle ringiga sisse teha.

Niisiis, täna läksin magama nelja paiku öösel ja jäin ilusti magama, ärkasin spontaanselt üles üheksa-kümne paiku hommikul (seda ei ole väga vähe, mul oli üks magamine juba naha vahel, päeval neljast-viiest kuni kümneni õhtul, kokku tuleb üle kaheksa tunni ära, kuigi jah, enne seda oli üks 36-tunnine tööpäevak, mille jooksul ma tegin ainult ühe 2-tunnise uinaku). Hommikud on ilusad (ma olen neid tegelikult ka enne näinud, ainult et teiselt poolt), praegusel aastaajal näidatakse just siis päikest, edasi hakkab juba sombusemaks minema.

Ja milline olen mina ise selle taustal: heatujuline, reibas, töövõimeline, energiat on, ärevust sealjuures mitte, super. Aga ühtlasi ka kuidagi nürimeelne. Vaatan oma töövõime lainel surfates tööle otsa ja mõtted libisevad nagu mööda pealispinda, peab jõuga vajutama, et sügavamale kaevuda.

Eks pärast paistab siis, mismoodi selle nüri reipusega tehtud tööd välja kukuvad. Võimalik, et organism kohaneb millalgi ja mõistus tuleb pähe tagasi ka.

Praegu oleks ka paras aeg teha eksperimenti, kuidas ma end siis valgel ajal õues tunnen, kui ma ei pea selle nimel magamata olema. Sest muidu tunnen ma end valgel ajal väheke nagu kõhedalt, eriti külmal aastaajal, mil suurem osa ajast on pime – suvel harjub valgusega lõpuks ära ja soojus aitab ka. Imelik on avalikes kohtades nii nähtav olla, ja inimesi on ka kuidagi palju, nad on kiired, sagivad ja rühivad, õudne hakkab, justkui oleks keset elava liiklusega maanteed sattunud, mingid kogud tormavad viuh ja viuh mööda ja mina ei oska olla.

Aga nüüd, valgel ajal ärkvel ja maganud peast hakkan ma äkki ise samamoodi sagima ja rühkima ja torman viuh ja viuh.

Eile kahe magamise vahel oli küll naljakas moment. A. tõusis üles ja tegi oma hommikutoimetusi, mina olin mõtetega tantsuteksti juures. Kuni A. küsis sordiinialuse ärritusega, mis asi see on, mida ma ootan.

Sest ma olin unustanud end keset kööki, koha peale, kust toimetaval inimesel on vaja kogu aeg läbi käia. Lihtsalt ma ei olnud tähele pannud, kuhu ma olen seisma jäänud, sest peas käis üks ragistamine: kui ma alustan seda kolmiksammu juba eeltaktil, saaks kolmandas fraasis üleolevalt elegantse pausi teha. Aga kuhu ma panen siis eelmise salmi hüppekesed, mis ei taha sinna eelmise salmi sisse ära mahtuda ja mida oleks just hea uue salmi eeltaktile sokutada? ja kas see kõik kukub sama hästi välja Caroso tantsu muusika peal, mis on struktuurilt sama ja üldse sarnane, kui mul ei ole Negri õige tantsu muusikast vajaliku pikkusega salvestist? Mõttes mul muusika mängis ja ma tegin muudkui neid sammukesi ega märganud üldse, et kehalises maailmas seisan ma keset köögi kõige käidavamat kohta paigal nagu post.

Selline olek on mulle tõtt-öelda justkui loomulikum.

Jõnkse ja jonkse

jaanuar 15, 2022

Mul oli ilmselt saiapuru või midagi ctrl-klahvi all: kui ma tahtsin muudatusi tagasi võtta, trükkisin selle asemel kogemata ekraanile terve joru z-tähti. Ohkasin, kustutasin need z-id ära, raputasin puru välja ja proovisin uuesti.

Ikka neetud z-tähed, ükskõik, mis pidi ma ctrl-klahvi muljun. Kustutan maha.

Mõtlesin, et huvitav, kuidas teiste kombinatsioonidega läheb. Ctrl+f viskas ilusti otsinguakna ette.

Proovisin muljuda ctrl-klahvi täpselt sama nurga alt nagu siis, kui ma samal ajal f-tähte löön, ja teha z-tähte teise käega. Ikka va z-tähed! Kustutan maha, raputan klaviatuuri veel, proovin uuesti.

Ma ei lugenud, kui palju kordi ma niiviisi edasi-tagasi klõpsutasin, enne kui aru sain, et need järjest ilmuvad z-tähed on täiesti ausad: ma olin neid z-e kustutades endale ise konstrueerinud olukorra, kus toimivad klahvid annavad täpselt sama tulemuse nagu mittetoimivad.

Naerge, naerge, mina aga peaks nüüd vastukaaluks meelde tuletama mõne olukorra, kus valesti toimiv asi või valesti valitud moodus on hoopis õige tulemuse andnud.

(Mõtlen, kas siia viimasesse rubriiki lähevad ogavalgukiirguse kartjad, kes sellepärast kannavad maski ja hoiduvad inimestega siseruumides kokku puutumast.)

Päriselt

jaanuar 10, 2022

Klari, näe, kirjutas natuke aega tagasi, kuidas ta armastab teadusuudiseid, ja ma tundsin hingesugulust. Hakkasin nüüd ise jälle mingit loodussaadete sarja vaatama, et vulkaanid! maakoor! eluvormid! mineraalid! mandrite triiv! ja siis tuli mul meelde, kuidas Klari kirjutas millalgi ka, et miks ta peaks lugema päris maailmast, kui võib lugeda väljamõeldud maailmadest. Sest ma vaatan ise neid loodusfilme (ja loen teadusuudiseid) sama mõnuga nagu ulmet. Milline kooslus ja kuidas see pinnavorm on kujunenud, täitsa lõpp, mis maailm välja on mõeldud, ja kui süveneda, siis isegi teatava sisemise loogikaga. No ja mingid tegelased ka tegutsevad ja seiklevad kogu aeg, kõigil oma motiivid, ja kultuurid tekivad, mõjutavad, muutuvad, kaovad ja jätavad meile vaatamiseks mõjuvaid varemeid, arusaamatut kunsti ja surnud keeli, mille fragmentide kallal mõistatada. Nagu päris!

***

Kui juba teadusuudistest ja muust sarnasest juttu tuli, siis mõtlesin, et omaenda kirjelduste põhjal on Klari ja Kaur suht vastandliku temperamendi ja eluviisiga, aga oma veebielus parandavad nad mu elukvaliteeti üsna sarnasel moel (ja tänuväärse sagedusega). Te rõõmustate mu meelt.

***

Kuidas kirjeldada Raekoja platsi klaasmaju neile, kes pole näinud: seal on üks maja, milles elavad kalad. Ja siis selles majas on bakterid ja viirused puu otsas, pehmed, armsad ja värvilised; selles majas on tähtkujud, kuigi ümberringi on linnavalge ja olgugi taevas pilves; siis on maja, millest võib näha, et kui maja on veel väike, on ka tema mööbel väiksem (kui ta suuremaks kasvab, läheb see mööbel nooremale majale edasi); üks maja, mis on ise suur, aga kõik asjad on lausa tillukesed, nii et ainult nukud saavad nendega toimetada, ja neil nukkudel ongi seal majas omaenda tilluke maja, kus küllap on omakorda veel tillem maja, kus elavad nukkude nukud ja niiviisi lõpmatult sügavikku; siin üks maja on puhast põhku täis, aga teises näeb inimese lihaseid ja luid; sellest majast saab uiske, sellest teisest pannkooke, aga kolmandast luuletusi, kui luuletuste masin just rikkis ei ole (mul alati on); siin majas on labürint, aga siin teises kasvavad värvilised ideed alt üles, aga kolmandas hõbedased munad ülevalt alla; kõige selle vahel sõidetakse puust loomade seljas ja eile õhtul nägin ma, kuidas ühel inimesel käis koer ees, aga teisel tuvi ja see tuvi oli palju paremini välja õpetatud, ei tormanud ette ega jäänud jalgu.

Hubilai-khaan ei tarvitse uskuda kõike, mida Notsu talle oma kodulinnast räägib, ometi kuulab ta keskealist tartlast suurema tähelepanu ja huviga kui ühtegi teist maadeuurijat või sõnumitoojat.

Täna kukkus mul näiteks poes seelik seljast ära.

Tasub kohe ära niiviisi kihiliselt riides käia, et seeliku ja pluusi otsas on kleit – kukubki midagi seljast, mina olen ikka riides!

Aga jah, kas olin ma värvlinööri lahti unustanud või poeskäigu jooksul nii kõhnaks jäänud, et riided hakkasid seljast ära libisema – kõigepealt pillasin maha mantli (mis on arusaadavam, sest see oli mul üle käsivarre visatud, palav ju), kummardusin mantlit üles võtma, märkasin, et jalge ümber on mingi hall narts ja tundsin siis selles ära oma armsa pehme soojendusseeliku.

Hakkasin maski varjus vaikselt kõkutama, korjasin seeliku ühes mantliga üles ja toppisin ta mantlivarrukasse, ise hästi rahul, kui sundimatult ma olukorra lahendasin. Hakka või nõuanderubriiki kirjutama – “kuhu pista seelik, kui ta ootamatult seljast kukub”.

Ja käisin muudkui mööda poodi ja mügisesin maski taga naeru edasi, sest huumoriklassika töötab ka siis, kui seda ise teha.

Maksin ära, pakkisin asjad kotti, panin mantli selga ja sain siis aru, et kuidagi kahtlaselt kergesti tuli selga. Käsi peaks varrukasse seeliku taha kinni jääma, midagi on valesti!

Tirisin mantli seljast, tuhnisin varrukad ja isegi taskud läbi, pakkisin koti uuesti lahti ja veendusin, et olen seeliku jälle ära kaotanud.

Nüüd polnud mul üldse enam nii lõbus, see on siiski väga mugav ja mõnus pehme seelik, ma ei oskaks ilma temata talvel üldse riides käia. Ei taha kuidagi ära kaotada!

Pöördusin automaatkassade pidaja poole, sest nemad tavaliselt teavad igasuguseid asju: “Vabandage, ma kaotasin poe peal seeliku ära, ega keegi ei ole leidnud?” – justkui see oleks kõige normaalsem asi, mis inimesega poes juhtuda võib. Ei olnud.

Käisin oma raja läbi, endal nüüd maski varjus hoopis nutuvõru suu ümber – kasulikud asjad need maskid – ja leidsin seeliku veiniriiuli vahelt. Vaat kuhu vigurivänt hiilinud on! Oli end jälle tagasihoidlikuks halliks nartsukeseks maskeerinud, võib-olla tahtis põrandalapiks hakata ja koristajaga minema joosta.

Haarasin sundimatult seeliku, väljusin sundimatult poest, riietusin sundimatult jälle õueriidest lahti ja panin sundimatult keset koridori seeliku selga. Kui ma tavalise korraliku inimese kombel käituda ei mõista, siis tuleb oma imelikke tegusid vähemalt piisava muretuse ja aplombiga teha.

Nõnda valmistas üks ja sama riidetükk mulle vähem kui poole tunniga rõõmu, kurbust ja siis jälle rõõmu. Selline on see inimese elu, muudkui saatuse tõmbetuultes!

Lubasin kunagi vanale balliloole järge, saate selle nüüd jõulukingiks. Õigupoolest on see sama raamatu varasemast peatükist, järg üksnes ses mõttes, et mina tõlkisin hiljem. Kui keegi tahab originaalist järele kontrollida, siis selle korra lõik algab faksiimiles siit ning ümberkirjutusena siit.

***

Kuna ma püüan siin ära tuua vaid mõne ajaloolise fakti, mis tseremoniaalsetesse ballidesse puutub, siirdun ma Antiochose juurest Louis XII juurde, kes sattus Milanos viibides ballile koos Narbonne’i ja Saint-Severini kardinaliga, kellest kumbki ei tõrkunud Tema Majesteedi ees tantsimast; sest ei saa keelduda kuuletumast daamile, kes tuleb teid tantsima võtma: peab vähemasti esile astuma, et temaga reveranss teha, ta kohale tagasi saata ning seejärel teine daam tantsima võtta, et temaga sama teha, selleks, et mitte ballikäiku katkestada* ega näidata end mehena, kes ei oska end seltskonnas ülal pidada; mistõttu Pibrac on ühes oma nelikvärsis öelnud:
Ärgu mingu ballile, kes tantsida ei soovi.

Mis ei tähenda, et kavaler ei võiks uudishimust minna sinna incognito, see tähendab, mantlisse mähkunult, ja daam õlasalli mähkununa; sest siis on nende tantsimavõtmine ballireeglite vastu: nii tegi Austria don Juan siis, kui ta oli Madalmaade asekuningas ning tuli Pariisi nimme selleks, et näha tseremoniaalsel ballil tantsimas Marguerite de Valois’d, sest seda printsessi peeti Euroopa hiilgavaimaks tantsijannaks. Mis meenutab mulle üht vahejuhtumit, mis sündis umbes nelikümmend aastat tagasi** proua eesistuja … pool, kes korraldas oma tütre pulmadeks balli.

Neli noort õukondlast võtsid pärast seda, kui olid Pons-Enfansi tänaval õhtust söönud, nõuks incognito sellele ballile minna, kuid väga hämmastaval moel, sest nad olid ihualasti sarlakpunasesse sametvoodriga mantlisse mähkunud, suurte sulepuhmastega kübar peas, peened kingad jalas ja ilma maskita, sest tollal kanti maske ainult karnevali ajal; mõõka hoidsid nad käsivarre varjus: niisiis ei olnud raske neis ära tunda seda, kes nad olid. Pruut, kes ballireegleid ei teadnud, arvas, et oleks kombekohane üks neist tantsima võtta; ta pöördus markii de B… poole, kes puikles, nagu oskas, öeldes, et ei ole viisakalt riides, ja et incognito ei saa ta daami osutatud aule vääriliselt vastata; mida enam ta puikles, seda enam pruut peale käis; markii lausa hoiatas, et temaga tantsima minnes võib pruut oma innukust kahetseda. Viimaks, kui pruut ei tahtnud kuidagi järele anda ja kavaler ei teadnud enam, mida talle kosta, astus ta keset ballisaali; ja lastes oma mantlil langeda, ilmutas ta pruudile saatüri keha selle loomulikus ilus – mis lõi kogu seltskonna pahviks; daamid otsisid abi lehvikult, mehed jooksid mõõga järele ja hüüdsid, et pandagu uksed kinni; kuid noored isandad, kes olid juba aimanud, mis võib sellest tulla, olid igaks juhuks käskinud oma teenritelgi end niiviisi relvastada: nad haarasid kõik mõõga nagu nende isandadki; nii et nad said sealt ilma vastupanuta minema. See lugu tekitas Pariisis palju kõmu ja kuningas sai asjast teada; ning ilma tema soosinguta oleks selle sündsusetu teo toimepanijad Bastille’sse saadetud; sellegipoolest vabandasid nad end ballireeglitega, mis kehtivad neile, kes sinna incognito tulevad.

——————————————————————–
* Vihje sellele, et komme oli selline, et tähtsaim tantsiv mees (kes ei pruukinud olla balli tähtsaim mees, kui toda tantsimine ei huvitanud) alustas ballil paaristantse, võttes tantsima tähtsaima tantsiva daami (kes samuti ei pruukinud olla balli tähtsaim daam üleüldse); järgmiseks võttis too tantsima tähtsuselt järgmise tantsiva mehe ja nii riburada edasi. Nii kirjeldab möödaniku balle oma 1725. a tantsuõpikus näiteks Pierre Rameau, kuigi ta ise ei olnud õukondlane (aga see jutt klapib enam-vähem nende kirjeldustega, kes päriselt 17. sajandi ballidel käisid). Huvitav on siin Bonnet’ kirjakohas see, et selline ballikord on paigutatud nii kaugele minevikku, ma ise söandan selles kahelda, aga peaksin rohkem allikaid lugema, et põhjalikumalt vaielda.
** Seega 1670. aastatel.

Vastukaal

detsember 24, 2021

Kui koroonaaeg tuli, sain iseenda üle naerda. Mul oli varem ikka postapokalüptika-fantaasiaid olnud – mis ma pihta hakkan, kui tuleb selline mõõdukas maailmalõpp, mis tegelikult õieti midagi ei lõpeta, ainult kõik on teistmoodi? ja alati olin mõelnud, et noh, ma oskan tantsida, kõva häälega laulda ja hädaga õpiks ilmselt ka kastanjetid korralikult ära, ma saan nendega leiba teenida, kui tehnoloogia tagant ära kukub. Narre ja muid meelelahutajaid on ikka vaja läinud.

Ja siis tuli üks väike visisev maailmalõpuke ja ära kukkus hoopis meelelahutamine, ja tehnoloogia laiutas rohkem kui kunagi, ja mina teenisin klahve klõbistades hoopis suurema osa oma sissetulekust, ja esialgu nautisin seda isoleeritud elu päris kõvasti, kulus paar kuud, enne kui ära hakkas tüütama.

Sellal oli ka näha, et kui ma inimestega tööd ei tee, tahan ma nendega palju rohkem seltskondlikult läbi käia; ma ei tea siiamaani, kas ma olen intro- või ekstravert, aga igatahes saab minust piisava isolatsioonidoosi abiga inimese, kes suudab usutavalt suure suhtleja mulje jätta.

Soodomagomorra blogis tuli “Plekktrummi” saade jutuks, sabas see, kuidas üldse jutusaateid kuulata on, võrreldes lugemisega; ma jõudsin ära öelda, et juttu kuulates võib mõte uitama minna, mida lugedes ei juhtu, sest ma saan ise tempo valida, ja et vahel kardan piinlikkust ja seepärast ei kuula.

Aga täna oli meil paari trupi-inimesega nõupidamine, mõttetöö, inimesed toredad. Mõte uitab? ei, lendab nagu nool vibult. piinlik? – ei! äge, tõhus, elev! Seltskond läinud, mina elev, elevil.

Nii elevil, et seejärel oli vaja tund aega interneti laineis loksuda, et ma välja suudaks minna. Et mõte suudaks kuhugi küllalt põhjalikult maha istuda, et esimene tuulevine teda jälle sulekesena lendu ei puhuks. Aeg.lus.tada. Hingata.

Ja see näitas hoopis uue vaatenurga kätte: jutusaateid ei saa tihti vaadata, need on nagu suhtlemine! Vaatan jutusaadet, sel päeval päriselt suhelda ei jaksa, või tuleb samamoodi sinna otsa kõigepealt midagi lugeda.

Kusjuures imelikul kombel ei ole jutu kuulmine või liikumise nägemine ise see, mis mu suhtlusvalentsid ära täidaks. Mingit sarja või filmi võin vaadata umbes samamoodi, nagu ma suhtluse vastukaaluks loen. Lõdvenen.

Nähtavasti tarvitan ma lugusid hoopis muu ajuosaga kui pärisinimeste suhtlemist, ükskõik, mis meelt pidi need lood mulle kätte tulevad, ja ükskõik, kas inimesed on päriselt kohal või ekraani peal tillukesed.

Ja mis kehaosaga ma kirjalikku suhtlust töötlen, seda kohe üldse ei tea. Keeruline see eluke.

———————————————————–
PS: pühadest ka. Teen kohe oma suhtlematusjutu tühjaks kohtumiste kiitmisega: tantsijad liigutasid minu hinge söögiga, mis nad mulle kinkisid (õli! veini! kooki ja muud magusat! juustu! likööri!). Ise valmistun Tallinna minema, esialgu pere, seejärel sugulased, aga võib juhtuda, et 25. õhtul või 26. detsembril olen veel Tallinnas ja vakantne. Kas keegi tahab päriselus kohtuda?