Äraarvamata

oktoober 18, 2020

ERRi teed nimelt.

Lugesin mina midagi intervjuu ja persooniloo vahepealset sellest, kuidas LGBT+ inimesed on täiesti tavalised inimesed, keda on küllap igaühel tutvusringkonnas. Jõuan jutu lõppu välja, vaatan hajameelselt soovitust “Samal teemal”.

Samal teemal on ERRi arust lugu, kuidas “Ringvaate” reporter Ragnar Kaasik proovis elektriposti otsa ronida.

Mõtisklen nüüd selle üle vahelduva eduga juba teist päeva. Nähtavasti mingi koan.

Registrid

oktoober 16, 2020

Kõrvallauas.

– Kus siin see kuninglik portselan on?
– Mise?
– Kus siin see kuninglik portselan on?
– Sa mõtled kusekohta? Seal.

Jõnksud

oktoober 16, 2020

Fantaseerin, mis saab siis, kui mandani keele taaselustamine peaks juhtumisi õnnestuma – päris võimatu see ju ei ole, vaadake heebrea keelt näiteks. Oleks ikka jõnks selle keele elutees. Eesti aktsendi ja substraadi järsk sissetung, ilma et ühtki selle mõjuta varianti säiliks, sest ainus praegune kõneleja on kindlasti eesti aktsendiga. Milline suurepärane näide geenitriivi* memeetilisest analoogist.

—————————————————-

* Ei saa jätta vigisemata, et minu arust ei ole see hea termin. See kipub kogenematul lugejal näiteks geenisiirdega jube kergesti segi minema. “Nihe” tekitaks õigema ettekujutuse. Aga noh, see rong on juba läinud.

15. sajandi tantsu algkursus

september 18, 2020

Alustan Tartus järgmisel nädalal 15. sajandi tantsu baaskursusega. St sellest saadik plaanin paar-kolm nädalat tegeleda just algajatega, et sammud ja mõni lihtsam tants läbi võtta, seejärel saab juba kogenumatega kampa lüüa. Muidugi saab liituda ka kunagi hiljem, aga teiste algajatega koos on ilmselt lihtsam.

Trenniajad on neljapäeviti ja pühapäeviti kell 18, neljapäeval katoliku kooli koridori puhkeruumis (Jakobi 41), pühapäeval TRAKSi majas (Pepleri 27). Esimene tund on seega 24. septembril.

See tantsustiil on hästi mustritepõhine, põhisamme on suhteliselt vähe, liikumine on selline… pehme (nagu loodud selleks, et õlgadelt maani – või kaugemale – langev tekstiil mõjule pääseks), kõige peenema stiili ilusat esitust kirjeldati nii, et “tantsija meenutab lainetel õõtsuvat gondlit”. Selle peenuse hea näide on siin videos (kui ma ei eksi, tantsib tolle trupi juhendaja Bruna Gondoni ise).

Oli ka kepsakamaid tantse, neid loeti lihtsalt vähem peeneks, aga me teeme neid ka. Mõni neist on nagu väike lavastus, tantsijad jälitavad üksteist jne.

Üks selline madalstiilsema tagaajamistantsu näide on meie oma trupilt (taevake, küll me oleme ikka kaua tegutsenud). Hoiatan, et kahjuks on helikvaliteet väga krõbisev, nagu kontsertsalvestustel kipub olema, nii et kui keegi vaatab, soovitan heli üsna maha keerata; korra läheb natuke segi ka, aga vast pildi saab ikka.

Üks meie veel vanem näide (jälle kahjuks sellise helikvaliteediga, et heli tuleb kas peaaegu või päris maha keerata, muidu hakkavad kõrvad klõpsuma) ka keskmises peenusastmes, tähendab, mitte kõige aeglasem ega kõige kiirem.

Kui huvi on, kirjutage siiasamma kommentaaridesse – kui kasutajanimega käib meiliaadress komplekti, saan pärast juba privas vastata. Võib ka Saltatriculi kontaktivormil otse.

Mul on jälle üks tore töö, rahandusteemaline õigustekst (ei naera!). Tore ühest küljest selle poolest, et haritud inimese jutt, kohe südantsoojendav on, kui oma argumentide põhjenduseks või selgituseks tsiteeritakse Aristotelest ja viidatakse Aquino Thomasele – ma nuputan vahel, kas Lääne-Euroopas tulevad sellised viited nii kõrge taseme juristidel või üldse tähtsatel asjapulkadel sama enesestmõistetavalt nagu hingamine või on see omamoodi seisusetunnus, staatust tähistav keelemarker. Või mõlemat – traditsioonilisemas, jäigemate seisusepiiridega ühiskonnas käivad need kaks asja lihtsalt käsikäes.

Aga teine toredus on see, et saan targemaks, avastan näiteks, kuidas ma ei ole seni eriti täpselt mõelnud, mida ma pean silmas, kui ma rahast räägin. Ja nagu kõikvõimalikud surikaadiefektid ja Baaderi-Meinhofi fenomenid ette näevad, komistasin kohe muidugi ka Graeberi võla-artiklile (mille üks põhitees on see, et krediidiraha – ehk info selle kohta, kes kellele mida andma peab ja kui palju – on kõige vanem raha vorm, vanem kui kaupraha).

Sellest kõigest innustust saanuna vedasin natuke lektüüri koju (sest milline inimene ei veaks endale vähemalt kolme raamatut koju, et viit-kuut terminit tõlkida?) ja toredus kohe lausa astendus naturaalarvulise astendajaga, mis >1, ma hüppasin tooli peal üles-alla, mügistasin naeru ja nõudsin A.-lt, et ma saaks talle ette lugeda. Oo, oo, kui tore on lugeda üheksakümnendate alguse õpikuid ja mitte ainult kujundusnostalgia pärast – ah, need pehmed köited, tilluke (ja selle juures hämmastavalt loetav) trükk ja olematusele lähenevad veerised! kui vähe puid tuleks langetada, kui paberraamatuid nüüdki nii välja antaks! -, vaid sealt leiab näiteks selliseid lõike:

Võib lasta oma kujutlusel veelgi kaugemale rännata ja kujutleda täiesti automaatset maksesüsteemi. Arvuti arvestaks sissetuleku ja muud saadavad summad automaatselt üksikisiku kontole. Oste tehes esitaks ostja kontonumbri, mille müüja sisestaks arvutiterminali. Tasutav summa kantaks automaatselt üle müüja kontole. Korduvad maksed, nagu hüpoteegimaksed ja kommunaalteenuste arved, lahutataks maksja kontolt automaatselt. Mõnel juhul tehakse seda tegelikult ka praegu.

Kas pole nunnu? Teose autorid arvavad, et vaevalt selline süsteem küll pea juurdub – kesse jaksab küll mingeid pisitehinguid ükshaaval arvutisse sisestada, ja kahtlustavad, et kui selline raha saaks valdavaks, siis argielus tuleks registreerimise tülikuse tõttu uuesti käibele isetekkeline paberraha.

Ohjah. Mis lendavad autod, häh.

Räägivad

september 13, 2020

Parasiteerisin jälle A. FB-kontol, vaatasin minevikku ja nägin, et inimesed (ei ütle, kes, sest järsku nad ei taha) arutasid, et lisaks “Tenetile” võiks Tallinnas teha ka eluloofilmi “Dennett”, “Tennant”, edasi tulid juba ka ideed “Tammet” ja “Tomat”.

Ja pole möödunud nädalatki, kui “Tomat” on sotsiaalse mõõtmega rupskiooperina teoks saanud!

*

Kui ma juba parasiteerimise peal väljas olen, siis tsiteerin ka oma väikevenna rallikiitust:

Pole küll võidusõidu alal ekspert, aga autojuhi elukutse selline näitlikustamine ja propageerimine tundub igatahes õige mõte. Sümpaatne, et televisioonis ka lihtsamatele ametitele tähelepanu pööratakse, eraldi põnevust tekitab võistluslik element. Erilist kasu võrsub sellest noortele vaatajatele, tekitades neis maast-madalast austust töö suhtes. Ehk võiks kaaluda samasuguseid sõbralikke mõõduvõtmisi teistelgi teenindava sektori elualadel, pannes omavahel võistlema parimad kassiirid, koristajad jt? Haarav oleks jälgida nt kalapuhastamise võistlusi või nõudepesemise kiiruskatseid.

*

Mõtlen, kas mu riietusstiili kohta ütleb midagi see, et täna tehti mulle tänaval mustlaskeeles kompliment, mis tõlgiti siis, kui mul tuli pähe juhm nägu nagu ikka inimesel, kes parajasti registreerib, et “võõras keel, mis keel, ah see keel, odot, seda sõna ma vist tean, ahaa” (sõna oli “šukar”, ilus), kiiresti kiitvaks žestiks – klassikalises Bharatanatyami tantsus tähendaks see vist “rääkimist” (alapadmaks avanev mukula, mis algab just suu juurest, mujal võiks see olla lihtsalt lootoseõie puhkemine), aga selles praeguses kontekstis oli ilmselt midagi üleüldiselt kiitvat, “muah”-žest. Et kas see tähendab, et ta pidas mind omaks? Või hoopis seda, et ta polnud ise kohalik ja kui eesti keelt ei oska, siis ju vahet pole, mis keeles komplimenteerida. Sest eks mu juhtmed osalt sellepärast nii pikad olidki, et ma ei ajanud välimuse järgi kohe koju, et mustlane, pidasin välismaalaseks.

Loomade elu

september 6, 2020

Mul oli siin igasuguseid mõtteid, millest blogida. Täpiline seelik roosiaias meenutas, kuidas ma vaatasin kunagi üht keskaja muusikaga tantsuetendust ja mõtlesin, et oh, kus ikka sarnased riided tõstavad hästi kehaehituse erinevust esile. Keskaja ürbid on ju meestel ja naistel põhimõtteliselt ühesugused.

Siis vaatasin “Tähesõdade” jätkutriloogia esimest filmi ja mõtlesin, et miks ometi “Sõrmuste isanda” linastuses keegi Ussikeelt sama mahedasti ja ilusa näoga ei võinud mängida nagu Adam Driver Kylo Reni. Siis oleks olnud palju usutavam, et sellisel tegelasel õnnestub õukonnas küllalt kõrgele tõusta, et kuningale edukalt keelt kõrva ajada.

Siis aga süüvisin ma kimalaste elusse, sest rohtu niites avastasin ma kogemata, et mul on aias nende pesa. Kurval moel, sest ma lõin neil vikatiga katuse pealt (vat siis oli hea meel, et me tänavu taga-aias muruniitjaga ei möllanud) ja märkasin alles siis, et sagimiseks läks. Kimalased olid aga sõna otseses mõttes konstruktiivsed, ei hakanud mitte süüdlast otsima, vaid remonti tegema. Õhtuks oli uus samblakuppel peal. Hiljem jõudis keegi veel seda rappimas käia (mis linnud käivad kimalaste pesa kallal?) ja nemad ehitasid vankumatult jälle uue.

Süvenedes jõudis mulle pärale, et ega neid pole mingi hädine üks liik. Omaenda piparmündipeenrast leidsin (lisaks kõigile mesilastele ja sirelastele, kes seal möllamas käinud on) vähemalt kolm erinevat: musta keha, valge tagumiku ja peenikese kollase triibuga nii rindmikul kui tagakehal (pakun, et maakimalane); üleni must valge pepuga (oletan, et sorokimalane); ja siis need pesa-asukad, väiksemad, muidu ruuged, aga keskelt mustad (arvan, et põldkimalased). Korra nägin seal pesa juures ka üht suurt maakimalase välimusega tegelast ja mõtlesin, et kas mingi kägukimalane.

Nende pärast oli kohe hea meel, et ma suure ohaka niites püsti jätsin ja õitsema lasin (vähegi äraõitsenud nutid lõikan maha niipea, kui näen, loodan, et nii ei tule mul päris ohakakasvandust).

Pärast seda, kui ilmad jahedamaks ja vihmaseks keerasid, on nende askeldamist väheks jäänud, paar päeva ei saanud kimalasi üldse imetella, ainult üks sale hele peaaegu läbipaistev nälkjas roomas kaks päeva järjest nende katusel, eks ma vaatasin siis teda.

Ja siis sain kaks korda väga sarnast moodi kellegi käest hammustada – korra mahakukkunud ploomi süües huulde (sülitasin kahtlase ploomitüki nii kiiresti maha, et ei jõudnud nähagi, kes seal küljes oli), ja korra köögis resti pealt kaussi võttes kätte. Seekord jõudsin märgata kellegi punakaspruuni kitiinkesta, aga jällegi raputasin instinktiivselt kätt nii kiiresti, et elukas pudenes kuhugi maha ja täpsemalt uurida ei jõudnud. Kaliibri põhjal pakuks kõrvaharki, selle poolest ka, et temast võiks uskuda nii ploomi sisse ronimist, kui keegi teine on augukese ette teinud, kui ka majja äraeksimist. Ikka tuleb neid vahel vannist päästa.

Aga siis hakkas hall kass järsku väga kiiresti surema, aga mitte ka päris ühe ropsuga, nii et tuli natuke aidata. Ja jäi blogimata, sest sellest, millest oleks kõige enam tahtnud kirjutada, ei osanud.

Täna aga lugesin üle selle prantsuse tagurpidikoogi retsepti, mis mul ükskord varem untsu läks, sest ei mõelnud piisavalt palju. Otsustasin, et ei viitsi ikkagi kooki teha. Ja seejärel läksin kööki ja hakkasin kooki tegema.

Seekord tuli tainas adekvaatne (tuvastasin muuhulgas, et selline pakk kohupiima, nagu meil poes kõige tavalisem on, on mahult umbes 1 klaas), mätsisin ta õunte otsa, lükkasin ahju, läksin tööle tagasi.

Umbes poole tunni pärast tuli A. teatama, et ahju lahti tegemata paistab, et on kõvasti kerkinud ja pealt pruun.

Tulin vaatama, kuigi retsepti järgi oleks veel tunnike aega olnud.

Leidsin, et pealt pruun jah, tõstaks õige alumisele siinile, et võtaks rohkem alt.

A. tõstis mingi kannu eest ära, mina avasin ukse, sikutasin resti koos ahjupanniga välja ja kallutasin panni elegantselt põrandale. Äärepealt endale sülle, aga refleksid on piisavalt head.

Vaatasime, kuidas põrandal on ilusti kõrvuti tühi pann ja õuntesegane lasu, ja jõudsime järeldusele, et mis siin muud, kui kühveldame tagasi pannile.

See osutus üllatavalt kergeks, sest ollus oli ikkagi juba pigem kook kui tainas (nojah, ahjupann on laiem ja õhem kui koogivorm, peabki rutem minema kui retseptis). Läks natukeseks ahju tagasi, kõrgemad sakid tulid igavesti toredad krõbedad. Tuleviku tarbeks võib kõrva taha panna, et koogi tagasi kühveldamiseks on kõige parem riist õhuke lõikelaud.

Siis naersin kõigepealt, kuidas sellel retseptil on needus peal. Ei tule sellest õiget tagurpidikooki, ei tule! Ja et mis siis saab, kui just nüüd tuleb õudselt maitsev. Kas me peame iga kord seda protseduuri kordama?

Järgmine mõte oli aga, et hmm. See maandumiskoht on see koht, kus kass süües lamas. Ei ole võimalik, et see kook nüüd kassikarvu ei sisaldaks. “Nii sageli, kui te sellest koogist sööte…!” Milline suurepäraselt sakramentaalne punkt.

Päevakajalist

august 7, 2020

Alles see oli, kui ma tutvustasin Taliesinile oma tasapisi idanenud teooriat, et ühe tundmatuks jääda sooviva suurriigi eesotsa on sattunud inimese asemel müütilise maailma tegelane, vembuvana tüüpi. Sest need teevad niskeseid tükke ja on ka niskese iseloomuga: hirmus aktiivsed, hämmastavalt lollakad, ei saa asjadest üldse aru, ja siis tabavad korraks kogemata biiti ja saavutavad põgusalt edu, et siis varsti jälle suure kolinaga kukkuda. Sooliselt ambivalentsed (guugeldage “the weird masculinity”, laske triikrauaga üle ja küll te siis näete). Ja eelkõige ettearvamatud. Nende mõjusfääris olla on ohtlik.

Nüüd, kus on palju juttu ühest intervjuust (näiteks Epp juhtis tähelepanu ja linkis), tuli mulle kohe meelde ühe teise vembuvana intervjuu või õigemini pressikonverents (pärgamendil stenografeeritud).

Näiteks küsib reporter Gefjon:

“Miks peate siin kojas, aasid te kumbki
teineteist tõrvama?
Loptr ei tea, et ta üle on trumbatud
ning et ta lõpule ligineb.”

Vastuseks tuleb asjassepuutumatu slut-shaming:

“Vaiki, Gefjon! Ei kulu mul meelest,
kes sind armuööks ahvatles:
kaelakee kinkis sulle see kahvanokk,
teda säärtega sülelesid!”

Reporter Odin:

“Kust tead sa, et võidu tubli käest tõmbasin
ja arale andsin?
Kaheksaks talveks sina maa alla kadusid,
oled lehmi seal lüpsnud,
oled sugu sünnitanud,
küllap hull on naiseks hakata.”

Vastus (põhimõttel “vaata, mis nägu sa ise oled”):

“Aga sinust on kuulda, et völvana Saamseys
loitsides liikusid;
rahva seas nähti sind nõiamoorina,
küllap hull on naiseks hakata.”

Sekkub moderaator Frigg:

“Oma saatuste teid ei peaks iial tooma
teadmiseks teistele;
mida teie, kaks aasi, teinud aegade alguses –
ärge mainige muistseid seiku.”

Vastuseks jälle slut-shaming:

“Vaiki, Frigg! Oled Fjörgynni tütar
ja ihkasid ikka armastust:
Veed ja Vilit, sina Vidriri naine
oled mõlemaid maitsnud.”

Reporter Heimdallr esitab kõige arukama küsimuse ja soovituse korraga:

“Oled purjus, Loki, jääb arust ju puudu,
miks ei lakka sa, Loki?
Liigne jook teeb joojad juhmiks,
oma sõnu nad enam ei seleta.”

Vastus on väga iseloomulik: intervjueeritav serveerib reporteri kiiduväärseid külgi – teeb vabatahtlikutööd! on valmis oma heaolu ohverdama ja vilepuhujaks (heh) hakkama! – solvanguna.

“Vaiki, Heimdallr! Hull on su saatus
aegade algusest:
sirge seljaga pead alati seisma
jumalate vahis ja valves.”

Ja nõnda edasi ja tagasi.

Ühel hommikul rääkis A.: “Ma ei tea, kas see on lind või loom, aga ta teeb sellist häält, et ma ei suuda seda kirjeldada.”

Mina: Ööbikud lõugavad viimasel ajal. Ööbik võib väga kõva häält teha.

– Ei, see pole ööbiku moodigi. See on väga imelik hääl.

– Laulurästas teeb igatsugu veidraid hääli järgi.

– Ma ei usu, et nii väike lind jaksaks nii kõva häält teha. See on… nagu keegi oksendaks hästi kõvasti. Prööhhh. Krääähh.

– Rebane teeb natuke sellist häält.

– Ei, ma arvan, et see on ikka mingi lind.

Läheb aega palju või vähe, kuulen ühel päeval läbi magamistoa akna õuest raskesti kirjeldatavat häält: pröähh! või röökkh!

Ja mulle tundus, et see on kana.

Jooksin, leidsin A. elutoast, lõin toaukse valla: kuula, kas see on see sinu oksendamislind?

Vaikus; kaugusest hakkab kostma üksik mootorsaag, koer haugub laisalt.

“Ma arvan, et see oli kana,” ütlesin ma.

Läks aega palju või vähe, mina pikutan, A. tormab tuppa: “Tule siia! Kuula!”

Pistan pea läbi ukse välja. Kostab jämeda häälega koera haukumist.

“Koer,” sõnasin ma abivalmilt.

– See on jah koer, aga oota.

Jämeda häälega koerale lisandus peenikese häälega koer.

– Teine koer.

– Jah, aga oota.

Koertele lisandus haki kjauksumine.

– Hakk.
– Jah, hakk. See oksendamislind vist ei tee enam häält. Võib-olla oli jah kana.

Läks aega palju või vähe, pikutan voodis, kuulen aknast lindu, kes teeb prööäähh! röökkh! Pikalt ja pidevalt, kui ma kähku teen, saan ka A. jaole!

Torman elutuppa, löön ukse valla, hüüan: “Kuula nüüd!”

A. mõistab kohe, milles asi, tormab uksele.

Vaikus, millele lisandub kauge koer/mootorsaag/hakk/vares jne.

“See on lind, keda saab ainult üksi kuulata,” nentis A. resigneerunult.

– Aga minu arust on kana.

– Ta võib jah täitsa kana olla.

Ilmselt tuleb meil leppida teadmisega, et naabruses elab oksendamislind, keda saab kuulata ainult ükshaaval ja kes võib täitsa kana olla.

***

Eile kuulsin katuselt kõva trampimist, pistsin pea jälle sealt uksest välja, et kas kass.

Räästas trampisid täiesti häirimatud rästad, puistasid vihmaveerenni ja loopisid sealt süstemaatiliselt sodi alla. Kena neist.

Läksin rääkisin A.-le, et loomad ja linnukesed on meile appi tulnud maja pidama nagu Tuhkatriinule.

***

Olin kevadel ühtede pähklitega koonerdanud, hoidnud pärastseks ja loomulikult läksid neile koid sisse (ära sina kogu seda, mida koi sööb ja rooste rikub ja…!). Tundus kuidagi rumal nad lihtsalt komposti visata, puistasin parem kompostikasti katusele, ise mõtlesin, et linnukese jaoks pole uss pähklis arvatavasti miinus, vaid tema rõõmustab hoopis, et ehee, täidisega pähklid! Mine võta kinni, kes seal käis, järgmiseks päevaks oli igatahes nii puhas töö tehtud, nagu poleks neid pähkleid kunagi olnudki.

Siis said vaarikad valmis, ma ei pannud süües tähele, et üks oli ussitanud, enne kui olin ussi krõpsti pooleks hammustanud. Mõtlesin hetkeks, mida teha. Leidsin, et mis tast välja sülitada, parem siis juba proovin teadlikult, mismoodi ta maitseb. Oli üllatavalt hea – maitse oli nõrk, aga mitte ebameeldiv, konsistents meeldivalt krõmpsuv. Ma olen nähtavasti valmis putuktoidule üle minema. Tasuta valk, täidisega vaarikad!

***

Kevadel läksin ma puude lõikamisega hoogu, võtsin maha mitu suurt jämedat kuivanud või kuivanuvõitu oksa. Ja siis ei jaksanud neid kuhugi ära vedada. A. lammutas need millalgi väiksemaks, aga me kumbki ei viitsinud nendega edasi tegeleda. Jäid vedelema, kasvasid rohtu.

Täna tuli mul õudne niitmisehoog peale, võtsin ja vedasin oksad ära, kuni jõudsin ühe vastu maad vedeleva palginotini. Selle liigutamine kinnitas, et pole elusamat asja kui surnud puu, seal all oli vaimustav elurikkus: ilusad kirjud nälkjad (küllap need suured seateod, kes pidid head huumust tegema ja keda vaesekesi on viimasel ajal hakatud kurjade oranžide lusitaania viinerloomade hirmus maha lööma), pisikesed kakandid… Heldisin ja panin noti viisakalt tagasi. See üks ront mul liikumist nii palju ka ei sega.

***

Maja verandapoolses küljes on voodri alumises servas üks lünk ja kimalased käivad sealt sisse-välja, ilmselt pääsevad sealt kuidagi maja alla. Veranda kaudu. Kui ma linu verandale kuivama panin, sumisesid nad paaniliselt seal ees ega osanud pesaauku üles leida; mõtlesin, kas neil ongi nüüd maastiku muutumisest lõplikult juhe koos, kuni ma linu seinast veidi eemale tõmbasin, et neile jääks käigutee. Segaduses olid ikka, aga ma ei tahtnud ka ilusa ilmaga pesu tuppa laiali laotada, tuli panustada sellele, et äkki õpivad labürindis orienteeruma. Aretan veel superintelligentsed kimalased välja!

Nähtavasti said nad küllalt hästi hakkama, et ellu jääda, sest nüüd, kus ma uut pesu panin, käis ikka agar liiklus. Riputasin seekord kimalasenurka ainult sokke ja muud pisikest; õnneks selgus, et tõepoolest, neid eksitavad ainult nii suured pesud, mis pesasuu ette jäävad. Minu presents eksitas natuke ka, suur nagu ma olen, maastikumärgid jäävad hoobilt minu massiivse kogu varju: mõni kimalane lendas minuni, jäi edasi-tagasi tiirutama ja läks siis sama targalt teisest veranda-avausest õue tagasi. Aga kui ma neil jalust (tiivust?) ära tulin, hakkasid jälle adekvaatselt liikuma. Hea, et ma mesilasi ei karda, muidu ei saaks siin üldse elada.

Kui nad meil mõnel aastal otse elutoa põranda all sumisenud on, olen vahel fantaseerinud, kuidas ma saaks kõrrega läbi põrandaprao mett.

Tibitan

juuli 15, 2020

Jeerum, ma hakkan vist tibiblogijaks muutuma, ma tahan telesarjast kirjutada ja oleks siis veel, et mingist kvaliteetsest draamasarjast, ei, koogisaatest! Saate aru, ma vaatan võistlussaadet! ja tahan osalejaid taga rääkida!

Mu allakäiguspiraal algas ausast keeleõppepüüdlusest: avastasin telekavas ungari versiooni BBC küpsetamissaate formaadist (eesti nimi on vist “Ungari parim pagar”, originaalis on “Ide süss!”), mõtlesin, et super, niisuguse regulaarse ja vähenõudliku vaatamise peal on hea oma keeleoskust värskendada. Selleks tarbeks töötab muide väga hästi, ma tabasin juba esimesel hooajal end vahepeal ungari keeles mõtlemas; üritan hoida end liiga palju supakaid lugemast (mis on kompulsiivsel lugejal raske), õnneks on need aeg-ajalt heli suhtes nihkes ja vahel ilmselgelt valesti tõlgitud (ilmselt sellepärast, et inglise keele vahendusel, kuidas muidu nt searasvast pekk saab).

Kõrvalmõju on see, et proovin vahepeal täitsa uutmoodi küpsetisi ja tegin enda sünnipäevapeoks pogácsa’id, millest ma olin viimasest Ungari-käigust saadik puudust tundnud. Tuli välja, et asjata (puudusetundmine, mitte küpsetamine), sest neid oli väga lihtne teha.

Nüüd olen otsaga kolmandasse hooaega jõudnud ja avastanud endas tumedad kired. Kahes eelmises olid osalejad minu arust tasavägisemad – esiteks meeldisid nad igaüks oma kiiksudega mulle umbes ühepalju ja teiseks tundusid kõik jube võimekad, üldse ei osanud ennustada, kes lõpuks võidab.

Kolmandas on teisiti – esiteks kerkis kohe esimese saatega esile kaks favoriiti – hästi kiire mõtlemise ja stabiilse psüühikaga loomingulne mootorrattur-ema (laheda soenguga, külgedelt paljaks aetud ja eri päevadel eri värvi värvitud) ning ambitsioonikas neiu, kes trotsib vanemate soove (nemad tahtsid, et ta läheks ülikooli, aga tema, näe, läks kutsekasse õppima ja kohvikusse baristaks tööle), aga on nähtavasti ikkagi võtnud neilt üle perfektsionstliku ellustuhtumise, sest tema jaoks on mingis ülesandes teiseks jäämine juba kaotus.

Teised osalejad on üldiselt samuti huvitavad ja eri moel kaasaelatavad. Aga üks sattus olema frukt, kes jõudis mulle paari esimese saatega nii närvidele hakata käima, et mul oli edaspidi vaatamiseks täiesti õelad motiivid – äkki õnnestub näha, kuidas ta ometi välja langeb. Ma mõtlesin vahepeal korraks isegi hirmuga, kas ma olen eidžistlik, sest ta näikse olevat kõige vanem (aga esiteks, tont neist vanustest päris aru saab, ja teiseks oli eelmisel hooajal üks vanaemast osaleja just üks mu lemmik!), või diskrimineerin ma kehakuju järgi, sest ta on paks (aga vist ei diskrimineeri ka selle järgi, sest sama saate kaks vaata et kõige sümpaatsemat osalejat on paksukesed, üks mees, teine naine, ja mul oli nii hea meel, kui nad paarisülesande koos võitsid).

Fruktsus avaldus kõigepealt tagasihoidlikult, sel moel, et tihti ta nagu ei üritanudki antud ülesandeid täita, vaid teha midagi suvalist, aga “küllap see tuleb ikka hea”. Mis oleks kodukokale väga hea hoiak, aga seal võistlesid nad siiski profikondiitrite tasemel. No näiteks nii, et konkreetse saate võistlusülesanne on teha täidisega korvike, ja siis kohtunikud võrdlevad, kes suudab pehme täidise juures ikkagi muretaina kõige krõbedama saada ja kellel on kõige huvitavam täidis – aga tema teeb väikese biskviittordi. Temast jäi mulle esialgu mulje, et ta ei saa ülesannetest hästi aru ja mul tekkis küsimus, kuidas ta üldse saatesse jõudis, kui kandidaate on sadu ja kümme väljavalitut peaks idee järgi olema väga tiheda sõela läbinud. Ja mida edasi, seda rohkem tekkis mul küsimus, kas ta rahastab neid või hoopis šantažeerib, sest siis hakkas juba tundma, et ta tuli mütsiga lööma – “ma võin ülejala lasta, ega kohtunikud mind välja hääletada ei julge”, samas kui teised elu eest imeküpsetisi leiutavad.

Tegemist oli mingist iidsest aadlisuguvõsast pärit krahvinnaga ja ma mõtlesin, et kui aadlikud on kõik sellised, siis mõni ime, et aristokraatlikud süsteemid kokku varisesid.

Okei, selle kõik võis veel panna selle arvele, et vanem inimene, ei tunne moodsaid küpsetisi nii hästi, ainult traditsioonilisi Ungari omi, ja kohtunikud on lihtsalt vanainimese vastu kenad. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas välja lööma ka intrigantlik suhtlusmaneer. Seda ei saanud enam märkamata jätta, kui ta läks teiselt võistlejalt (minu lemmikult, sümpaatselt paksukeselt) mingit riivi või sõela laenaama ja alustas juttu: “Sina oled ainus, keda ma võin usaldada!” Joppenbuhh, mis usaldust sul sellisel laenamisel vaja on? kas sa kardad, et keegi annab mürgitatud sõela? Sümpaatne võistleja käitus muidugi adekvaatselt, küpsetas ise süvenenult edasi ja ütles “võta, mida sul vaja on, ära ainult mind sega.”

Ja siis hakkasin ma varasematele saadetele tagasi mõtlema ja mulle meenus, kuidas ta paarisülesandes hääletas maha oma paarilise mõtte (kuigi ta oli selle paarilise nominaalselt juhiks tituleerinud, rääkides ise pärast kaamerasse, kuidas ta tegi seda üllastel põhjustel, et teise enesekindlust tõsta) jätta kõrbenud küpsetised kandikult välja, sest “keegi ei ole täiuslik. Välja arvatud (sügava sarkasmiga) ehk Violetta.” (Violetta on too tore mootorrattur.) Mis kõlab vägagi, nagu ta üritaks üht kaasvõistlejat teise vastu häälestada.

Ja selle peale hakkas paistma teises valguses ka see, et ühes saates, kus kõigil oli kole kiire nagu ikka, pani ta oma tulise plaadi kiirkülmikusse jahtuma otse sellesama Violetta tarretise peale (mis õnnestus õnneks sulamisest päästa).

Ja nõnda juhtuski esimest korda, et iga saate lõpul ma mitte ei kurvastanud, et jälle üks tore inimene saadetakse koju ära, vaid hoopis hoidsin pöialt, et nad ta ometi välja lööks ja imestasin, mis kehaosi ta kohtunikel pihus hoiab, et nad teda ikka veel edasi lohistavad. ERITI tolle tarretisejuhtumi järel, jalgpallis saaks sellise asja eest kohe kaardi. Avastasin endas kurja inimese, kelle huvi kütab puhtalt kellelegi halva soovimine!

Ühtlasi hakkas mulle tunduma, et pagan, ma olen kedagi sellist varem näinud. Mõtlesin algul, et ta on mu jaoks lihtsalt üleüldine vananeva beibe kehastus, kes üritab suhtlemisel inimesi võluda neoteensete nunnude näoilmete võtmisega. Teate küll, avab veidike suu, ajab silmad suureks ja keerab pea viltu. Ühel hetkel raalisin isegi välja, et miimikalt meenutab ta kõige enam Honey Boo-bood.

Teiseks muidugi hiilgav näide inimestest, kes rakendavad inimeste peal silmnähtavalt ja kohmakalt õpitud suhtlemisvõtteid – põhimõtteliselt see tüüp, aga naiseliku soorolli knihvidega.

Aga viimaks tuli ette üks Praha tantsuõpetaja, keda me mullu Määrimaa pisilinnas kursusel ühe Tšehhi tantsijaga taga klatšisime. Inimene, kes armastab sedavõrd olla tähelepanu keskpunktis ja on selle tähelepanu peale nii kiivas, et on valmis teistele mitu õhtut tundide viisi ühtainsat ülilihtsat tantsu “õpetama” (neljandal õhtul omandas asi nii sürreaalse värvingu, et ma sain samal hilisõhtul seda paarile õigel hetkel deserteerunud tuttavale kirjeldades hüsteerilise naeruhoo) ja laseb külalisõpetajaid (kelle ta ise oli ekstra seal õpetamiseks kohale kutsunud) ainult väga pika hambaga löögile. Kes ei taju või siis ignoreerib, et teised on ammu tülpinud ja on kohal üksnes viisakusest, ja peab aja viitmiseks – veel pikemaks viitmiseks – kõnesid sellest, kuidas “jaa, sellised tantsud teevadki tuju heaks” ja pikib jutu sisse taktitundelisi vihjeid sellest, kui osav õpetaja ta on.

Novott, ja see koogisaate frukt oli vanglapsüholoog ning ei väsinud samamoodi hooplemast, milline inimhingede insener ta on. Vaesed vangid, mõtlesin ma, see peaks küll kvalifitseeruma julmaks ja ebatavaliseks karistuseks.

Aga mõtted pulbitsesid edasi ja ma küsisin lõpuks A. käest, kas järsku on asi ainult minus? järsku on sellistel inimestel oma sihtgrupp olemas, järsku meeldivad ka nemad kellelegi? See oleks ka kõige lihtsam seletus huvitavale küsimusele, miks tolle Praha tantsuõpetaja trupis paleepööret pole toimunud, kuigi seal on vähemalt kaks tantsijat, kes on temast paremad õpetajad. Järsku ta lihtsalt meeldib neile.