Kassi-inimene

detsember 4, 2016

Kui kassid joonistaks inimest, teeks nad talle samamoodi suuuure pea nagu väikesed lapsed. Suuuuuure pea; tähtsuse, järelikult suuruse järjekorras järgmiseks tuleks käed; ja siis kõik muud osad, vbla olenevalt konkreetse kassi isiklikest eelistustest.

Ma võin olla pikali maas nagu postmark, kogu oma ulatuses kassile valla; ja kas ta tuleb trampima minu jalgade peale? ei, tal on vaja ronida lõua alla, sest minuga suhtlemiseks ei kõlba ükski muu osa kui nägu. Isegi siis, kui mul on läpakas või raamat rinna peal, nii et minu näoga suhtlemiseks on vaja sellega võidu trügida. Isegi siis, kui ma toetan läpaka või raamatu serva vastu kassi selga, nii et võiks arvata, et tal ei saa seal kohas mugav olla.

Kui ma istun ja nägu on liiga kõrgel, sobivad suhtlemiseks ka käed; kui ma olen püsti, siis parem samuti käed, jalad võivad oma mõttetuses lausa närvidele käia, need on inimese külge kasside kiusamiseks pandud, vaene kass ei ulata.

Pea, mille küljest kasvavad käed välja ja mis vahel võtab õeluse pärast kargu alla.

Tegin lühikese vahega kaks kaunist trükiviga: kõigepealt “alalise elukoha” asemel “alaline lelukoht”, seejärel kirjutasin “lapse” asemel “kaose”. Kõik see tundub nii uhkelt tähenduslik. Ühtlasi, armas lugeja, näitab see, kuidas uus info tekib edastusvigadest.

Ma tahaks siia veel paar stiililist ninnunännuvinti peale keerata, aga oskustest jääb vajaka. Ei oska muud midagi, kui kirjutan siia lõppu “musi-musi” ja “kalli-kalli”.

Jälle uneteadust

detsember 2, 2016

Mul oli unes põletav teadusküsimus: kui keegi muudab aeg-ajalt oma suurust või kuju nagu üks tegelane raamatusarjas, mida ma seal unes lugesin, kas siis toit tema kõhus suureneb ja väheneb temaga kaasa või jääb algsesse suurusesse? Ehk kui ta muutub kassiks, sööb ära hiire ja muutub jälle inimeseks, kas siis tema kõht on täis nagu kassil, kes on ära söönud terve hiire, või tühi nagu inimesel, kes on ära söönud kõigest hiire?

Kui ma olin järele mõelnud, leidsin, et kindlasti suureneb-väheneb kaasa – muidu kui näiteks inimene sööks kõhu täis ja muutuks kassiks ja toit ei väheneks kassi proportsiooni, läheks see kass lõhki. See edasi-tagasi muutuja oleks niiviisi ammu lõhki läinud.

(Pärast oli keegi samas unes ühte vanasse aida- või tallihoonesse kiige üles pannud; ma katsetasin seda kohe ja leidsin, et ruumis saab kiikuda küll, ainult et kui seinale lähenedes jalgadega õigel ajal ei pidurda, võib põlved ära lüüa. Ka Jeesus tuli kiikuma, ma kartsin, et naelutab ennast kiige külge ja siis on piinlik, aga ta kiikus nagu ikka kiigutakse. Ta nägi natuke vana asotsiaali moodi välja ja kui kiige ülespanija hakkas vahepeal mingit rassistlikku vms juttu plõksima, ütles mulle vaikselt, et tema on küll teisel arvamusel.)

Kombed

november 14, 2016

Mustal kassil on mood istuda hääletult sisendusjõulisel, väljendusrikkal ilmel külmkapi ees, saates meid oma suurte ümmarguste silmade ainitise pilguga, kui me mööda läheme, ja pöörates pilgu siis näitlikult uuesti külmkapiuksele, ega selle peale ei saa loota, et me ise aru saame. “Ruudi palvetab jälle külmkapi ees,” ütlen ma selle kohta.

Viimasel ajal on tal tekkinud sarnane ja eriti tüütu mood: istuda samamoodi sisendusjõuliselt ja väljendusrikkalt külmkapi ees, oodata, et ma kaussi midagi head paneks, näiteks hapukoort, ja seejärel jalutada sama väljendusrikkalt välisukse juurde. Mis mood see on külmkapi ukse ees õue paluda, tahaks ma teada?*

Viimati käis meie tants nii.

Kass istub väljendusrikkalt ja sisendusjõuliselt külmkapi ees, kui mina koogitainast segan.

Võtan laua pealt hapukoore ja suundun kassi kausi juurde.

Kass istub väljendusrikkalt ja sisendusjõuliselt külmkapi juures edasi.

Mina lähen, seesama hapukoor näpus, külmkapi ukse juurde, teen selle demonstratiivselt lahti, panen kinni, ja lähen uuesti kassi kausi juurde.

Kass tuleb kausi juurde kaasa.

Mina hõljutan kausi kohal hapukoort, kaussi tilkagi poetamata, sest mul on usaldamatu ja kahtlustav iseloom.

Kass ootab selle protseduuri lõpuni, kõnnib välisukse juurde ja nõuab õue.

Olen nähtavasti kasside keeles ühe õppetüki juurde õppinud.

————————————————————————-
* Ega ta muidugi meil ainuke loom ole, kes arvab, et üks žest sobib mitme vajaduse jaoks – hallil kassil oli vahepeal komme ükskõik mille küsimiseks suvalist siledat pinda kraapida. Algas sellest, et õueminekuks tuleb akent kraapida, arenes selleni, et näiteks veenõu täitmist saab nõuda seinale riputatud foto klaasi kraapides. Süsteem paistab olevat selline, et “kraabin küüntega siledat läikivat pinda => inimene tõuseb üles ja teenindab.”

Kes kuidas

november 13, 2016

Asjaolud: kolm tundi maganud; tantsutund, pikk pidu ja mälumäng seljataga, tähendab, päev otsa aktiviteeti naha vahel, katus sõidab.

Olukord: tänaval, olles lobisenud Ep ja Taliesiniga koristamisest ja tolmuimejatest; millest jutt jõuab sujuvalt selleni, et Sandra Jõgeva rääkinud, et mõni mees on valmis maksma selle eest, et kaks naist omavahel intelligentset juttu räägiks, samal ajal kui tema tohib koristada; maitse asi, mõni tahab, et need naised oleks lateksis ja võrksukkades, mõni eelistab klišeelise raamatukogutöötaja stiili – krunni, kampsuniga jne. No ja kellel siis midagi selle vastu oleks, kui keegi tema majapidamist koristaks ja ise selle eest peale maksaks. Intelligentset juttu võime ajada ka.

Ma hakkan arutama, et lateks on ebamugav, ei-ei, aga raamatukogutöötaja stiil ongi praktiliselt minu stiil, ma olengi juba krunniga tädi.

Taliesin (kes on kursis mu superkangelasefantaasiatega): Kuri krunniga tädi?

Mina: Ma ei tea, kas ma kuri olen, ma ei ole praegu eriti kuri, aga krunniga tädi olen ma kindlasti.

(Tänaval tuiavatest kah mitte kõige esimeses kainuses olevatest meestest möödudes, kõva häälega ja entusiastlikult.)

Ma olen KRUNNIGA TÄDI! Mul on KRUNN!

(Mehed seletavad midagi stiilis “oohoh” ja “päriselt või”.)

Mina: Tahate, ma näitan!

Mehed: Näita!

(Kisun mütsi peast – haa! – ja võngutan krunni.)

Mehed (vääriliselt rabatud): ASSARAISK!

Unise käega

november 6, 2016

Kass nägi hirmsat vaeva, et kuidagi oma pea minu käsivarreni küünitada. Isegi kui peab ennast kaelkirjakuks venitama, tema tahab inimesega kontaktis olla.

“Oh sa loom,” ütlesin ma, “nii hädasti on sul tarvis oma käsi minu peale panna”.

Ja jäin mõtlema: odot, midagi on siin lauses nüüd imelikku. Mis ma tahtsingi öelda? Oma pea minu peale? Oma käsi minu käele?

Oma hambad minu kätte, ütleb ta varsti ise kardetavasti.

Hägusad piirid

november 2, 2016

Tabasin end teolt: muutun pahuraks, kui ma märkan või taipan või kuulen või näen, et keegi ei meeldi kellelegi või keegi ei salli kedagi või keegi ei saa kellegagi läbi. Isegi kui emb-kumb asjaosaline mulle ise eriti ei meeldi või mind ei salli. Ärgu mind salligu, ärgu mulle meeldigu, aga teistega saagu palun läbi ja käitugu kenasti, aitäh.

Müstika. Justkui ma oleks teistes rohkem kohal kui iseendas.

Sellel ära-olemisel võib olla eeliseid. Tabasin end ka ühelt teiselt teolt – väsisin tantsukursuse viimasel päeval esimese satsi järel hirmus ära. Koordinatsioon kehv, aju ei võta, jalad töntsid, tuju halb. Lootsin, et söömine ja puhkus parandavad asja järgmiseks satsiks ära. Läksingi süües tugevamaks, mälu hakkas jälle tööle, jalad tulid alla tagasi. Aga meeleolu üle kontrolli tagasi ei tulnud. Vaatasin end ise kõrvalt, kuidas mul käib peas ringi “keegi ei armasta mind” ja tundsin kergendust, et vähemalt suudan ma ise sellest jamast distantsi hoida. Ei võta oma mõtteid liiga tõsiselt. Ei usu oma tundeid. Saan nad kõrvale ära panna. Näh, kolmanda isiku perspektiivis elamisel on ikka omi häid külgi ka.

Tagantjäreletarkusega tuli diip mõte, et see lollakas ringiketrav mõte võib sellesama perspektiivi häda olla. Kus ma saaks loota, et keegi näeks asja minu vaatepunktist – või mis armastamist ma muud õieti tahangi? – kui ma ise ei näe asja enda vaatepunktist, vaid kogu aeg kuskilt kõrvalt? Või mis muud armastamist ma õieti tahangi, kui et ise vahel käiks vahelduseks ka enda kingades ringi, mitte ei oleks kogu aeg nii kuradi erapooletu? et ise oleks enda poolt?

Russell olla oma lapsed vanematest sedaviisi ilma jätnud, et kasvatas-koolitas neid võrdselt teiste lastega, et mitte ebaõiglane olla. Ja oli sedakaudu muidugi just nimelt ebaõiglane, sest teistel õpilastel ju olid õpetajate kõrval ka oma vanemad olemas. Ma oleks sellele nagu veel parema spinni peale tõmmanud.

(Ja veame kihla, et see erapooletus lõpuks nagunii ei õnnestu, küllap ma paigutan oma pooltolemist ihkava osa kellegi sisse ikka ära ja siis tunnen poolehoidu, nii et vähe pole, ja olen rämedalt erapoolik ja ebaõiglane.)

Oktoobri viimasel nädalal teisipäevast reedeni, st 25.-28. oktoobril toimuvad Tartus õhtuti kell 18-21 barokktantsu tunnid. Õpetab Jane Gingell. Toimumiskoht on Jakobi Mäe kultuurikoda (Jakobi 41).

Õpilastel võiks olla varasemast ajast kas veidi kokkupuudet barokktehnikaga või muu tantsuga, kus on vaja käte ja jalgade tööd omavahel koordineerida (nt ballett, flamenko), aga põhjalikumat barokikogemust me ei eelda. Plaanis on õppida üht sarabandi, need on hakatuseks head aeglased.

Jane Gingell koos Kaj Sylegårdiga

Lingin huvilistele näidiseks ühe (ilma kostüümita üles filmitud) õppevideo Library of Congressi materjalidest. Noh, et mis samme võib ette tulla (kuigi neist konkreetsetest võib-olla kõiki ei tulegi, näiteks coupé glissé’d tegin ma ise esimest korda ühel palju keerulisemal kursusel, kuigi ta ei ole iseenesest väga raske samm).

Ja ühe sarabandi-iluvideo ka,  kuigi tõenäoliselt on see konkreetne saraband keerukam, kui kursusel päriselt ette tuleb. Valisin selle, kuna neil tantsijatel on tore seltskondlik olemine, noh, et nad ei näe liiga tantsijad välja, vaid ikka nagu seltskonnainimesed – mitte ei lehvita niisama nende kätega, vaid… ütleme, et kudrutavad nendega oma partnerile.

Ja siis veel ühe eriti edeva video – ärge muretsege, sellise taseme tantsudeni me sel kursusel kindlasti veel ei jõua – kus väga ekspressiivselt seltskondlikku olemist mängitakse, eriti meeldib mulle kaardimänguga džiig. Muide, see meestantsija on mh Jane Gingelli käe all õppinud, nii et see video on väikest viisi reklaamiks: näete, kuhu te võite omadega välja jõuda. Ühtlasi on seal näide sellest, et koperdamisest võib vabalt lavaefekti teha.

Kursusetasu: 15 eurot; nii odav saab see olla tänu Eesti Kultuurkapitalile, kes aitab osa kulusid ära katta. logo

Oma huvist võib kas või siinsamas märku anda.

Ööbisin teises linnas muinasjutuliselt ilusas majapidamises, mille peale ma oskasin ainult ohh ja ahh teha. Laed nii kõrged, et sealmajas oli alumise – alumise! – aknaruudu ülemine serv enam-vähem selles kõrguses, kus mul on lagi. Vaatasin kadedalt, kuidas nad saavad täitsa normaalkõrguses laudu akna alla panna. Ja kuidas toas saab olla korraga nii palju mööblit kui ka palju ruumi, osalt vbla selle kubatuuri pärast. Seletasin pärast kodus A.-le, et kui tema ideaal on vähe asju, aga hästi ilusad, siis ma ööbisin kodus, kus on palju asju, aga hästi ilusad.

Selline vana kooli linnakorteri õhustik. Umbes nagu kuskil Riias või Budapestis, seal on selliseid vanu linnamaju hulgem.

Hommikul kadestasin ma kõike seda ilu natuke vähem – kui kõrvaltmaja kutseka noored kogunesid maja ette parkimisplatsile tümmi kuulama. Huvitaval kombel õnnestus mul siiski läbi tümmi magada: tähendab, mulle tundus, et ma ei saa sellega magada, aga pärast ärkamist tagasi mõeldes sain aru, et selle mittemagamise asjaolud olid kuidagi unenäolised, tähendab, ma nägin lihtsalt unes, et ei saa magada.

Aga veel enne magamaminekut lugesin tükk aega omapead hämaras imekaunis elutoas endale unejutuks “Kääbikut”, oli vaikne, pererahvas magas, paksude põskedega kõuts käis vahepeal suhtlemas ja nühkis oma pakse põski minu vastu.

“Kääbiku”-lugemise peale nägin unes, et Sauron pääses kuidagi minu omainimestele kallale või üldse kõigile, kellega ma läbi käisin – neil läksid asjad viltu või mõtted mustaks või hakkas muidu paha. Läks jupp aega, enne kui ma aru sain, et ta pääseb nende kallale minu kaudu: ta teadis kõike, mida mina, nägi kõike, mida mina, ja sai sedakaudu neid mõjutada. Ma ei tohtinud kellestki mõeldagi, kui tahtsin, et Sauron talle kallale ei pääseks: mõtlemine näitas selle inimese talle kohe kätte.

Niipea, kui nüüd A. tuli, hoiatasin teda kohe, et ärgu minuga suhelgu, see on tema enda huvides (küllap tegin seda melodramaatiliselt, unes ei häbene selliseid asju nii palju). A. ütles oma tavalisel flegmaatilisel moel “Ahah.” Mina läksin kergendatult teise tuppa ära ja siis jäin mõtlema: odot, ta ütles täiesti tavalisel moel: “Ahah.” Läksin tagasi ja uurisin: kas sa tunned end halvasti? Ei tundnud. Niisiis A. peale see kurjus ei mõjunud ja ma võisin temaga edasi läbi käia.

Hiljem avastasin mooduse, kuidas üldse sellest vastikust portaalirollist lahti saada, aga ma ei mäleta enam korralikult, mis ma tegin. Igatahes oli mingil unehetkel oluline va kurivaim naeruks panna. Ei tohtinud liiga tõsiselt võtta. Kui tõsiselt ei võtnud, siis kurjad jõud ei töötanud.

*

Kurivaimudest rääkides: ma jõudsin juba “Luciferi” sarja peale pahaseks saada, et nii lame on, eriti koomiksiga võrreldes. Mitte et sari peaks olema täpselt nagu koomiks – ma lepiks täiesti sellega, et süžee on muutunud, aga adaptatsiooni karakter võiks komplitseerituselt vähemalt originaali omaga võrdluse välja kannatada, mitte olla lapik – eriti moraalselt. Koomiksis on tohutu nauditav just see, et kuigi peategelane ei valeta kunagi ja ei riku kunagi oma lubadusi, ei saa teda selles mõttes üldse usaldada, et oskaks ennustada tema järgmist käiku ja isegi tema motiive läbi näha. Ülimanipulaator, kes manipuleerib ka lugejaga, ja iga kord, kui peategelane hakkab juba lähedaseks muutuma, tõmbab ta vaiba alt ära (nagu sellisele tegelasele sobibki).

Aga telesarjas… miks peaks põrgutööst loobunud langenud ingli põhimure olema see, et üks naine ei taha temaga seksida? või miks ta arvab, et põhikiusatused ja -ihad kõik seksi järele käivad (kui ta tüütas sportlast sellega, et “su unistused ei saa ju kõik sellised vananaiste omad olla (nagu rahulikult kodus olla ja raamatut lugeda vms), kindlasti on midagi põnevamat” – ja see põnevam oli ofkoors “want to get laid”)? või miks määrab mõrvatu huviväärsuse tema jaoks eelkõige see, kas too näeb hea välja? miks peaks mässajat inglit mingid inimeste iluideaalid kottima? Ühesõnaga, monstroosselt osava manipulaatori asemel on lihtsalt üks tüütuvõitu playboy (ja poolenäolise deemonkaaslase asemel lihtsalt kena tibi). Pmst üks järjekordne kuldse südamega paha poiss, kelle pahapoissus seisneb sarja loogika järgi peamiselt selles, et ta seksib palju ja paljudega – uuuhh, milline harukordne mässumeelsus, selliseid tegelasi pole küll kunagi enne nähtud, kas tõesti võib kelleski, kes palju seksib, olla midagi head? mida järgmiseks, äkki ta laeb vahel internetist filme alla või ükskord õhtul jättis hambad pesemata?

A just siis, kui ma olin seda täiega maha kandmas kui järjekordset täiesti iteratiivset krimkat, mida vahel võib vaadata, kui millegi intelligentsema jaoks ei ole parajasti jaksu, aga üle ühe osa korraga ikkagi ei viitsi, tuli äralõigatud tiibade liin ja nüüd tõotab natuke huvitavamaks minna. Annan vist veel ühe võimaluse (kuigi IMDB arvustuste ja foorumi sirvimine mind väga optimistlikuks ei teinud).

————————————————————————-
Grr. Ma ei tea, kuhu siit sai suurem osa mu eilsest postskriptumist, kus ma kirjutasin, et interjöör meenutas mulle “Withnail and I” filmi õhustikku. Pärast vaatasin piltide pealt, et onu Monty kodu oli tõepoolest natuke sarnane, kuigi rohkemate vaipadega – ja nii palju aknapinda oleks meie kliimas ainult suvilal.
Poiste Londoni-korteri pilte oli raskem leida, äkki see oli veel sarnasem.

Mulle tehti seal möödaminnes ka üks nunnumaid komplimente.

Mina: Mul on selline nohiklik tantsuõpetamisstiil.
Võõrustaja (armsalt): Siin linnas ongi liiga vähe nohikuid.

Poodi läksin muidugi viimasel minutil nagu alati. Või noh, viimaseks veerandtunniks. Kodupoe värk, kogu aeg on tunne, et “ah, küll jõuab.” Valisin püüdlikult leivakõrvast, leidsin peaaegu vaba kassa, ladusin pool kraami lindile ja siis jõudis kohale, et kott on kahtlaselt kerge.

Viipasin noormehele enda järel, et mingu parem ise maksma, mul läheb aega. Et mul jäi rahakott koju, ma pean kõigepealt koju helistama, äkki veel jõuab. Ja hakkasin oma majoneesi, kurki ja õlut korvi tagasi laadima, teise käega A.-le helistades.

Ei tea, kas ta ikka jõuab järele tulla, arutas noormees. “Ma võin teile laenata.”

Ohoh. Puterdasin natuke, küsisin, kas päriselt, tema ütles, et muidugi; mispeale ma võtsin pakkumise vastu, inimeste kenadusest jahmunud. Helistasin kohe ikkagi A.-le, et ma jõuaks vähemalt kohe tagasi maksta; selleks ajaks, kui me poest üle tee jõudsime, oli A. juba meile vastu jõudnud, nii et ma sain kähku ära klaarida.

Kes ütles, et eestlased on usaldamatud, kinnised ja ma ei tea, mida veel? ma olin ju jumala võõras ja veel narmendava mantliga ja.