Suvalist

september 6, 2021

Vaatasin väga rahuldustpakkuvat videot, mis andis seletuse, miks meil on olnud raske ilma instrumendisaateta lauldes lõpetada samas kõrgusvahemikus, kust me alustasime. Lühidalt: paljude meloodiate puhul (ütlen “paljude”, sest eeldan, et on võimalik leida meloodia, mille puhul seda probleemi ei teki ja see ei pea isegi olema vox regis) on valida kahe täpsuse vahel: 1) intervallid on laulus üksteisele järgnedes või korraga kõlades “puhtad” (ehk matemaatilistes suhetes, mis akustilis-füsioloogilistel põhjustel silitavad kõrva kõige enam) – või 2) on kindel noot iga kord, kui ta laulus ette tuleb, kontekstist olenemata, täpselt sama kõrge.

Kommentaariumist tuli hea võrdlus “see on nagu kalender ilma liigaastata”, kuigi veel täpsem oleks öelda: see on nagu kalender üleüldse. Kus on valida, kas kalendriaasta vastab täpselt tiirule ümber päikese või sisaldab täisarvu päevi.

Ja praktikas tehakse kompromiss – sisaldab küll täisarvu, aga mitte kogu aeg sama täisarvu, ja ei vasta täpselt sellele tiirule. Just nagu lauldes on tavaliselt intervallid enam-vähem puhtad ja lõpetatakse enam-vähem samas kohas.

See on nii lohutav! Me mitte ei laula valesti, vaid see ongi vältimatu dilemma! Ebatäiuslikus maailmas ei saa täiuslikult laulda!

***

Ja teisest küljest – äkki on see, mis siit lähedalt vaadates paistab maailma ebatäiusena – aasta ei koosne täisarvust päevadest, samas noodis algaval ja lõppeval viisil tuleb loobuda kas puhtalt kõlavatest intervallidest või leppida sellega, et “sama noot” ei ole alguses ja lõpus päris sama – kaugelt vaadates lihtsalt keerulise ja palju ilusama mustri pisike nurk.

***

Panen tähele, et mind ei taba enam ärevus seal, kus vanasti, näiteks noortekampadest möödudes. Mitte et ma oleks vapram, sest vaprus tähendaks, et ma käin neist mööda, hoolimata tundest, et nad tulevad mulle kohe kallale. Hoopis tunne ise on kadunud. Ma mitte ei trotsi tajutavat ohtu, vaid ei taju neis üldse mingit ohtu. Mõtlen, kas see on klimakteeriumi kingitus. Guugeldasin märksõnu “menopause” ja “anxiety” ja isegi “can menopause help” ja “anxiety”, aga kõik, mida ma vastu sain, oli see tuntud jorin, kuidas menopaus põhjustab igasuguseid kurbi psühholoogilisi sümptomeid, ja ei midagi sellest, kas ta järsku mõne vastu ka aitab.

Ainult ühes videos, kus naised kogemusi jagasid, mainis üks neist ära, et nagu oleks teismeeast saadik laksu all olnud ja nüüd on üle tüki aja pea selge.

Tõsi, kui ma guugeldasin konkreetselt “positive effects” ja “menopause”, sain näiteks artikli nimega “Rewriting Menopause” (ma loodan, et sci-hubi oskate te kõik ise kasutada), mis kõneles sellest, et viimase aja menopausidiskursuses, mis kujutab seda peamiselt haigusena (näiteks toodi östrogeeniravi pooldaja Wilson, kes kasutas väljendeid nagu “living decay” ja “shrunken hags with withered breasts”), on liiga vähe kuulda naiste enda kogemusi, milles on oma positiivne pool olemas (kas ma pean üldse mainima ilmset: päevad kaovad ära! ja mitme naise kogemuses lähevad sama teed PMS ja migreenid, neil, kellel neid olnud on – ma ise ei oska nende kohta kaasa rääkida) ja et erandlikest nähtudest, mis võivad olla hoopis mingi haiguse sümptomid, räägitakse kui tüüpilistest (Germaine Greeri tsiteerides, “We do not know enough about the well woman to understand what has gone wrong with the sick one.”). Vrd endometrioosiga, “päevad peavadki valusad olema”, bla-bla-bla.

Aga võib-olla on ärevus vähenenud lihtsalt sellepärast, et sestsaadik, kui ma normaalse inimese päevakavale ringiga sisse tegin, on mul olnud võimalik üritustel osaleda JA välja maganud olla. Iseasi, kaua see ilu kestab – nähtavasti on mu une-ärkveloleku tsükkel väheke pikem kui 24 tundi ja varem või hiljem sõidab ära. Ja uuesti ringiga sissetegemiseks on vaja pausi, kus ma ei pea ütleme pool nädalat kuni nädal kuhugi kella peale minema.

Fantaseerides: äkki lähtub minu unerütm just päikeseaastast? äkki on minu isiklik ööpäev selline, mida on aasta peale täisarv ja kui kõik oleks minu rütmis, ei oleks meil seda jõnksulist liigaastasüsteemi vaja.

***

Käin A. konto kaudu vahel facebooki läbi lugemas ja vaat mis välja tuleb: mulle meeldib lugeda muusikasõprade juttu. Kohe lambist tuleb kolm lemmik-kontot meelde, mille lugemine teeb olemise heaks; kõik kolm on DJd või muusikaajakirjanikud või mõlemat. Mina ise ei ole üldse muusikasõber, mina olen muusikavaenulik inimene, muusika on raske. Niisiis skrollin ma nende muusikajutust sirgelt üle, aga kus kõik muu jutt on ikka hea! värskendav! mõnus hakkab lugedes! ja mis põhiline, sellised mõtted, mis mul endal üldse pähe ei tule. Need muusikainimesed on nagu teisest liigist kohe.

Mõtlen nüüd, kas ma olen muusikaparasiit. Ise ei seedi, aga mingeid muusika-aineid vajan, seega kasutan teiste inimeste muusikametabolismi.

Juhtumisi

august 30, 2021

Muidu ei mäleta, mis ma täna öösel unes nägin, aga vahetult enne ärkamist oli nii: paar astet oli veel jäänud trepist üles minna ja mina ei suutnud järsku otsustada, kumma jalaga astuda, jooksin täiesti lukku ega suutnud enam üldse liigutada. Ainult häält teha, et oma muret kurta, uskumata, et keegi usub.

Mispeale tuli tegelane, keda ma teadsin suvalise lõuapoolikuna, võttis mul küünarnukist kinni ja toimetas mu neist kahest astmest üles. Asjalikult ja ilma lõõpimata.

Ärkasin tänumeeles üles ja hakkasin mõtlema: oot-oot, keda ta mulle meenutas. Tundub, et kõige rohkem seda tegelast, kellega juhtus eile vaat selline lugu.

Lähen tantsuproovi, hakkan maja uksest sisse astuma, vastu tuleb hästi rõõmsa näoga kena brünett meesterahvas ja küsib: “Are you ????a?”
Sest täpselt nii vähe ma sellest nimest kuulsin ja aru sain.

Ütlen “I’m sorry?”

Ja saan vastuseks täpselt sama kuuldamatu nimega “Are you ????a?”

Sain aru, et pean oma täpsustavat küsimust lühendama, millest tuli selline dialoog – pangem tähele, et selleks kellaajaks polnud ma veel commedia dell’arte etendusel, see tuli paar tundi hiljem:

– Who?
– You!
– Who?
– You!
– Who?
– You!

Ja nii edasi.

Kuni ma suutsin teha jõupingutuse, et tsükkel katkestada ja küsida, et ei-ei, ma mõtlen, et kes ma peaks olema.

Mispeale tuli muidugi välja, et ma pole see, kes ma pidin olema, tõsiasi, mida mina olin algusest peale kahtlustanud.

Mis pole ometi päris enesestmõistetav, sest te ei kujuta ettegi, kui tihti mul on juhtunud, et ma olengi see, kes ma pidin olema.

Klari märkis Ritsiku pool, et ei suuda leiutada ainsatki konteksti, kus Elmar sobiks.

Mulle üks juhtum meenub.

Sellel on eellugu, mis algab sellest, et jõudsin vastu ööd kuhugi väikesesse Lõuna-Leedu bensujaama, pisut lööduna – pool tunnikest varem olin Poola-Leedu piiri valuutavahetuses avastanud, et mu väike zlotirull on haihtunud, mis jättis mulle halva maigu suhu (mul oli ettekujutus olemas, kelle käe läbi see haihtus) ja mind peaaegu rahatuks.

Näputäis litte mul veel oli, nii kolme kohvi jagu. Lobisesin müüjaga, kes leidis nagu ma isegi, et mul pole mõtet praegu öösel hääletada – kõik, kes sõidavadki, plaanivad nagunii varsti magama keerata. Parem tiksuda soojas jaamas ja jagada oma vähene raha hoolikalt öö peale ära. Kakao, kakao, ütlen ma teile! Kakao on sellises olukorras inimese sõber, sest selle sees on sama raha eest kõige rohkem kaloreid.

Müüja – kes nägi välja nagu Adam Driver, kui nüüd tagantjärgi mõelda, aga siis teadsid Adam Driverit muidugi ainult tema päristuttavad – oli ka kenasti osavõtlik. Kui ta oli natuke aega vaadanud, kuidas ma oma sente loen, tuli temalt varsti pakkumine: “Meil on ainult praegu selline eripakkumine, minuti pärast algab: kes ostab sooja joogi, saab sinna juurde tasuta võileiva!”

Mille ma tänulikult ära kasutasin.

Ning mõni tund hiljem tuli veel selline pakkumine: ta lubaks mind tagaruumi, kus ma saaks külje maha panna, kui ma olen valmis end äratuse peale kohe kokku pakkima, nagu poleks mind seal kunagi olnud, sest ülemus tegelikult ei luba, aga esialgu ülemust veel kohal ei ole ja äkki selle vahetuse jooksul ei tulegi.

Mille ma tänulikult ära kasutasin.

Ülemust ei tulnudki, jõudis hommik, Adam Driver sõitis koju, kahetsedes, et tal pole mõtet mind peale võtta – tema läheb kõigest Marijampolėsse, aga sealsamas bensukas peatub palju rekkasid, raudselt läheb mõni vähemalt Lätti.

Võtsin oma viimaste müntide eest veel ühe kohvi, tegin vetsus hommikutualetti ja kõndisin värskelt parkimisplatsile, kus veoautojuhid hakkasid virguma ja autost välja ronima.

Ja ennäe, seal on Eesti numbrimärgiga auto, kust ronib välja eresiniste silmadega sõbralik juht Võru Autobaasist.

Kes on kohe valmis mind Eestisse ära viima, kui ise omadega valmis saab.

Nii, nüüd me siis sõidame: imekaunil hommikul, kus valgus ise on veel nähtav, sest madal päike kuldab hommikuhämu, läbi selle laugete küngastega Leedu maastiku, mis Mickiewiczi meelde toob, ning sõbralik sinisilmne lokkispäine Võrumaa mees vaatab mulle otsa, särav naeratus kuldpruuniks päevitunud näos, ja mõtleb kuuldavalt: no mis plaadi me peale paneme? Seda ma alles kuulasin. Seda teist ma praegu ei taha. Paneme… Elmari tantsud!

Ja pole midagi öelda, selle päikselise hommikuga, turvalise teadmisega, et ma saan varsti koju, ning tema siniste silmade ja naeratuse juurde oli see kõige stiilsem heliriba.

See, mu armsad lugejad, on näide olukorrast, kuhu Elmari muusika sobis, aga ma tunnistan, et kõiki neid asjaolusid oleks tõepoolest raske taastada.

Sain äsja üht vaidlust tõlkides teada, et Messiina väinast veab üle praamifirma nimega Caronte & Tourist. Päriselt ka, ma ei hanita, telli koht praamile kasvõi täna.

Tõlgin, sest Itaaliamaal on kreeka nimed oma kuju võtnud: Caronte on itaalia versioon Charonist.

Jääb veel küsimus, kas Piibeleht all ja Vestman peal Sitsiilia on allilm ja Mandri-Euroopa pealilm või vastupidi. Eriti segaseks teeb asja, et selleks kohaks, kustkaudu Pluton Persephone allilma vedas, on sealkandis peetud nii Sitsiilia Perguse järve (oleks ma Mägi Kurdla või keegi sarnane, kargaks ma siinkohal püsti, silmad põlemas: Pergus, Pergus, see on samahästi kui “põrgu”, mõistate? täpselt nagu sumerlased olid sõmerlased, teisisõnu liivlased, Mesopotaamia tähendab Mesipotimaad ja roomlased said oma nime, sest roomasid eestlaste ees!) kui ka Avernuse järve Napoli kandis.

Eks selliseid nimemänge harrastatakse meil ka, lambist meenub näiteks arboristifirma Vikatimees.

Kuna ma sain nädala alguses 50, mis siis, et mitte kümnendsüsteemis (mulle meeldivad positsioonilised arvusüsteemid, kui neid hulgem kasutada, saab palju rohkem ümmargusi sünnipäevi), tähistasin seda eakohaste sisseostudega. Kõrval kaltsukas sain täieliku lotovõidu: kolm piilupart Donaldi albumit! Ja ostsin mustlastantsu õpetaja käest täiendava kostüümi, suure, arvukate satsidega ja läikivroosa. Tänapäeval on vist moes oma minevikuminaga suhelda. Kui ma kohtuks oma kümneaastase minaga, siis oleks vaja talle ainult kogu seda toredust näidata, et leiaks kinnitust see, mida ta nagunii kahtlustab: olla suur on palju parem kui olla väike.

Rääkimata sellest, et ma jaksan endale osta nii palju jäätist ja kommi, kuipalju tahan, ainuke häda, et praeguses vanuses nagu ei taha enam hästi.

Aga noh, selle asemel võiks talle rääkida, et suvalisel päeval on suvalisest toidupoest banaani ja apelsini saada. Selle hüvelisus on jäänud ajas muutumatuks sama palju kui piilupart Donaldi ja läikivate satsiseelikute oma.

Kaubandusest veel: kuna me oleme vahepeal üritanud mööblit täiendada, siis tegin rabava avastuse. Ma ikka kirusin ebaadekvaatseid reklaame, et oh kui tüütu, mingid peenisepikenduse ja eesnäärme ja ilusate tüdrukute reklaamid tulevad, miks mulle visatakse mingit pahna, mis mind ei huvita. Nüüd, kus ma olen usinalt mööblit guugeldanud, on hakanud tulema reklaamid, mis mind huvitavad, ja avastus: see segab palju rohkem! Niipea, kui näen paraja kompaktse-aga-mitte-liiga-kitsa diivanvoodi pilti, läheb töö meelest ära ja tahaks kohe mööblipoe linki klikkida.

Ahjaa. Ka see on vist eakohane. Kuna mul vahepeal öörežiimilt päevarežiimile kolides tundus, et süda klopib magama minnes, lasin arstil ennast uurida. Tuli välja, et kõik töötab ilusti – rütm, vererõhk ja nii edasi – ainult kolesterool on pisut kõrge. Ainult pisut, arst ei pidanud seda iseenesest mingiks probleemiks, aga kuna mul on seni kogu aeg olnud ideaalne veri, pane või näitusele, siis läksin ähmi täis ja leidsin, et on paras hetk oma söömist muuta.

Mu organism on nagunii paar viimast aastat märku andnud, et ei taha enam hästi loomset rasva, lihavalguga on mu kõhul alati keerulised suhted olnud; ja mõeldes, mismoodi oma söömissüsteemi muuta, et selle peale edaspidi liiga palju mõtlema ei peaks, meenus mulle üks keskaegne lauluke pühast Nikolausest, kes

mamme cepit parcere
quarta, sexta feria,
servando jejunia
ab annis prioribus.

(Ortograafia jätsin meelega keskajapäraseks.)

Ehk: ta hakkas igal kolmapäeval ja reedel tissist hoiduma, pidades paastu juba varastest aastatest peale.

Ja ühes teises laulus, mille kallal me omal ajal Hedvigiga jämmisime ja millest ma lingin teie rõõmuks etnodžässversiooni:

hic in cunis abstinebat,
quod mamillas non suggebat,
nisi semel nec edebat,
quarta, sexta feria.

Ehk: ta paastus juba hällis, seepärast ei imenud ta tissi ega söönud kolmapäeval ega reedel kordagi mitte.

(Kolmapäev ja reede on meie jaoks nihkes nimedega “quarta, sexta feria”, sest nad lugesid nädala algust pühapäevast.)

Tema ema huvides loodan ma, et ta töötas kohakaasluse alusel ammena. Või oli tal tegelikult lihtsalt vähe piima ja pisike Nikolaus tegi halva mängu juurde hea näo. Positiivse poole pealt oli tal ehk neil päevil vähem mähkmeid pesta.

Või oli tal endal amm, sest ega piiskopiks tavaliselt mingi prosta pere laps ei saanud.

Igatahes, ma leidsin, et mis kõlbas Pisi-Nikolausele, kõlbab ka mulle, seega jätan kolmapäeval ja reedel piima-muna-liha toidusedelist välja, natuke kala võib-olla söön, kui isu on. Ja lihasöömise jätan peamiselt pühapäevaks, nagu vanasti oli. Iseasi, kui on pidu või väljas süües lihtsalt ei ole midagi muud võtta või midagi on eelmisest päevast üle ja ei taha raisku lasta. Sest hingamispäev on inimese jaoks ja kui pühapäeval lammas haugub*, tuleb talle appi minna. Lihtsamate sõnadega, lolliks ei saa ka minna.

Ja see on üllatavalt hästi toiminud, kõhule meeldib väga hästi ja mul pole mingeid mõrvarlikke isusid. Sest suures plaanis või isegi keskmises – nädala lõikes – ei keela ma endale mitte midagi.

Kõrvalmõju on see, et igasugust sellist kraami nagu poesaiakesi või -kooki olen vähem sööma hakanud, sest nende koostist peab peenikeses kirjas lugema, seega on liiga tüütu välja selgitada, mis päeva peale nad sobivad.

Ma nimetan selle Niguliste dieediks.

——————————————————–
*
See on kunagine võib-olla sihilikki valestikuulmine, kui keegi hakkas seletama, et “a kui hingamispäeval lammas augus…”, aga enne sõna lõpuni jõudmist jõudis keegi teine vahele pista, et jajah, kui lammas juba haugub, on muidugi eriline aeg, mis nõuab erilisi tegusid.

Vrd ka sellega, kui Puru ütles “Vaata, kask hakkab akna taga” (mis pidi jätkuma “kollaseks minema”, aga minul oli juhe koos juba kuuldes, et “kass kakab akna taga”, sest me elasime neljandal korrusel.

Ilmad läksid soojaks ja ootamatult tekkis vajadus vabaõhutrenni jaoks suvepüksid üles otsida.

Ladusin nad ritta, valisin ühe paari välja ja käisin trennis ära, aga tagasi tulles leidsin, et nad ei olnudki ise kappi tagasi läinud. Ja kui mina olin trennisoojana poolpaljalt uudiseid lugema jäänud, siis mõne aja pärast sai trennisoojast istumiskülm ja minus ärkas uus huvi riiete vastu.

Kuna kõige lähemal olevad riided olid needsamad suvepüksid, tekkis mul loomulikult põletav küsimus, kas ma suudaks end üleni riidesse panna, kui mul olekski ainult need püksid. Tegelik küsimus on muidugi ainult ülakehas, jalga panna ma pükse juba oskan.

Võtsin eksperimeneteerimise üsna varases etapis vastu ka otsuse teha selline topoloogiline kitsendus, et pükse katki ei tee (nii et “käristan hargivahe lõhki, pistan sealt pea välja ja säärtest saavad varrukad” ei ole variant).

Praeguseks olen välja selgitanud, et ühtedest pükstest saab teha seljaosa+varrukad: kui tõmmata veniva värvliga pükste hargivahe selja taha (värvel ja hargivahe siseõmblus vastu selga) ja ajada käed püksisäärtesse, tekib nagu eest lahtine jakk. Värvli venivus on oluline, et see ei hakkaks käsi õlgadest selja taha kiskuma.

Teise paari võib tõmmata samuti selja tagant läbi, aga madalamalt, ja siduda sääred ümber rindkere nagu mõned bikiinirinnahoidjad käivad. Selleks on kasulik võtta kõige laiemate säärtega püksid ja mulle tundub, et ka veniv materjal tuleks kasuks. Püksitagumik/-eesmik jääb alaseljale rippuma ja hoiab seda kenasti soojas.

Sündsusnõuded on nüüd täidetud ja palava ilma riideks täiesti piisav pluus olemas, aga kellel on veel külm, võib riputada mõned püksid endale kaela. Eriti tõhusa kehakatte saab siis, kui üks paar panna kaela nii, et piha- elik tagumikuosa ees rinna peal, hargivahe kurgu all, sääred üle õla, sääreotsad selja tagant sõlmes (eriti peenikesel inimesel või eriti pikkade püksisäärtega ulatavad sääred ka tagant risti läbi ja uuesti ette sõlme) ja teine paar teistpidi – tagumikuosa keebina õlgadele, sääred kas rinna eest sõlme või siis nende pükste värvli vahele, mis jalga lähevad. Tegelikult võib värvli vahele toppida ka rinnaesist moodustava paari sääred, mis selja taha jäävad, lihtsalt selja taga on ebamugavam toppida ja kui nad sealt ka uuesti välja hakkavad ronima, ei tasu vaeva.

Veel jahedamas keskkonnas üks paar turbaniks pähe siduda või sallina kaela mässida – või lausa mõlemat, salliosaga kapuutsmütsiks – on samuti igaühele jõukohane.

Pole tänu väärt.

Hipsteripesu

aprill 16, 2021

Ma olin ammu teadnud, et mul on kapis mitu otsast rebenenud vana tekikotti.

Samamoodi olin ma ammu teadnud, et kolmest koduseelikust on mul vähe, ikka jõuan ma nad nii ära mäkerdada, et kõik on pesus ja mida ma küll selga peaks panema.

Pmst saab kodus ka ilma koduseelikuta hakkama, selleks on näiteks kodu-pihikseelik või kodukittel või kodukleit. Aga mu jalad tunnevad end nendega enamasti kuidagi õhukeselt ja kitlitel on loll mood ootamatult lahti vajuda ja.

Mõni päev tagasi panin ma need teadmised kokku, tegin loogilise järelduse, et kui ma tahan midagi kitli all kanda, kui seelikud on pesus, on mul vaja alusseelikuid. Ja miks mitte ka seeliku alla alusseelikuid, sest siis järsku ei lähe seelik nii ruttu mustaks või mis siis pesu mõte üldse on? ja otsustasin järele vaadata, kas neist tekikottidest saab peale lappide (ökovihje: sellised vanad pehmed räbalad sobivad mitme koha peal köögipaberi asemele, näiteks kui panniserv saab väljastpoolt õliseks, aga praadimine on veel pooleli) midagi püsivamat ka.

Selgus: et tekikotid lähevad meil katki puha lõua alt, aga jalgade ots, mis on ühtlasi ka teki sissetoppimise ots, näeb välja peagu nagu uus. Kas meil on teravad lõuad? kas süüdi on A. habe? kas tekk pürgib läbi tekikottide meie nägude poole nagu meie kassid, kui nad veel elus olid, olgu muld neile kerge? Ei tea.

Selgus ka: et kui tekikoti tugevamast otsast seelikupikkune tükk käristada, siis laiust jagub sellel tervelt kahe seeliku jaoks, sest tekikotil on kaks poolt. Kes oleks arvanud!

Selgus kolmandaks: et teki sissetoppimise otsa palistusest saab paari ristuva õmbluse harutamise tulemusel kummikanali, ilma et ise kanalit õmbema peaks.

Tempo on olnud laias laastus selline, et üks õhtu teleka ees mingit sarja või pikemat filmi näost sisse ajada = üks seelik (kaks on valmis, kolmas kohe saab). Ei pane õieti tähelegi, pisted on lihtsad ja õmblus sirge.

Niisiis, ülimalt peen: taaskasutatud materjalist (sh pesukumm – ma olen varem mingitel katkiläinud asjadel kummi välja võtnud või küljest lõiganud ja kõrvale pannud ja nüüd läheb kõik käiku)! käsitsi õmmeldud (kohe päriselt – ma kardan õmblusmasinat, aga sellised õmblused on küllalt lihtsad, et käsitsi ära teha)! Ja tasuta käes. Kuigi mõtlesin, et kui ma tegemisaja oma tõlkimise tunnitasuks arvestaks (ja kui see seelik tuleks poest, siis veel käibekas ja poe juurdehindlus otsa, rääkimata eventuaalsest peenest kaubamärgist, sest kus ta siis peen kaubamärk ei oleks, kui käsitsi ja öko), tuleks sellest elu kalleim pesu. Aga teleka ees on tegelikult hea, kui kätel on tegevust.

Jube mugav on ka, mul on esimene juba seljas. Jahedas ei ole külm, soojas ei ole palav. Ja mulle meeldib, kui asjalik ta välja näeb – alusseelik ei pea olema mingi tilulilu pitsivaht, alusseeliku asi on olla mugav ja hästi pestav. Peenemate sõnadega võin ma selle kohta “minimalism” öelda.

Tegelaskujusid

aprill 11, 2021

Võib-olla olen ma sellest rääkinud, aga siit blogist praegu ei leidnud – kunagi ammu-ammu, kui kaubanduskeskused olid igast otsast lahti ja seal lausa trepid liikusid, oli mul üks meelelahutus eskalaatoriga alla sõites tunda kiusatust lehvitada allolijatele armulikult, andes mõista “aitäh, armas rahvas, aga te võite end vabamalt tunda – minu pärast poleks vaja olnud püsti tõusta”.

Umbes niiviisi tagasihoidlikult, aga laskudes, mitte tõustes.

Praegu selliseid tundeid tunda ei saa, praegu on saadaval vabaõhutunded, näiteks sellised:

kui ma tulen diagonaalis murunõlvast üles kodu poole, sealt, kus need pärnad kasvavad, tunnen ma tahtmist seisatada, üks jalg ees veidi kõrgemal, võtta mütsi peast, lasta tuulel juukseid sasida, sinel õlal, võtta mehise liigutuspisaraga peotäie kodumaa mulda ja seista taeva taustal üleüldiselt heroilises poosis nagu Georg Ots Koordi külasse naastes (see on selle filmi parim koht, nii puhas kitš nagu plakatil, edasi on juba igavam propaganda).

Aga aiast leidsin ma keset muru või mis muru, sellest kohast, kus ma mullu heinamaalappi pidasin, ilusa lilla krookuse. Ma mõtlesingi vahepeal laisalt, et tahaks krookusi! Ja nüüd on keegi loomakene ta mulle toonud, küllap keegi nendest, kelle abiga tulbid ja märtsikellukesed aias ringi kõnnivad, ja mine tea, keegi paljundab ehk ka lumikellukesi, sest ma pole iial näinud, et nad nii tihedasti lappis kasvaksid. Just nagu taevalinnukesed panid mul tunamullu maasikad kasvama. Teised kurdavad siin-seal, ma lugesin, et loomad söövad taimesibulad ära, aga mul käivad, näe, aiatööl ja tegelevad maastikukujundusega. Tekib tõsine kahtlus, et ma ei ole ei tantsiv kuningas ega laulev kangelane, vaid hoopis disniprintsess.

Plädisen veel sarjadest

aprill 6, 2021

Kui ma juba sarjatamisest rääkima hakkasin, kaks tähelepanekut sarjadest, millel tuleb miski paremini välja kui sarjadel, millest nime järgi ootaks.

Esiteks: “Grantchester” on palju parem inimsõbraliku vaimulikdetektiiviga krimka kui niinimetatud isa Browni sari, mis on õudne (keeldun isegi linkimast). Ma oleks leppinud sellega, et lood on laest võetud, sest mis mul saaks heade pastiššide vastu olla – see tähendaks ainult seda, et on rohkem isa Browni lugusid. Rohkem häid lugusid = hea. Vaadake näiteks, kui hea on “Sherlock New Yorgis” (mulle tundub muide üha rohkem, et see on tervikuna parem sari kui briti “Sherlock”, mis alguses oli puhas kuld, aga alates kolmandast seeriast keeras ära)! Aga see õnnetu “Isa Brown” on lihtsalt nii jube piinlik. Üks osa kannatas veel natuke vaadata (sest seal käis tegevus klassikalise Inglise pantomiimi ümber ja esiteks mind huvitab pantomiim, teiseks lasi see kogu tegevust pantomiimivõtmes vaadata ja nii oli vähem totter); järgmine äratas soovi teki üle pea tõmmata ja haliseda, sest seal ei saanud tegelasi enam isegi commedia dell’arte vaimus võtta. Taipasin, et teki üle pea tõmbamise asemel võin lihtsalt sarja kinni vajutada ja ära kustutada. Ei enam!

Kusjuures “Grantchesterist” oleks võinud halba oodata, sest ka see on viiekümnendatesse paigutatud ja see on viimasel ajal mingi mood – teha viiekümnendate kostüümidega jubedat kitši, kus ka kõik näitlevad veel nagu halvas sitcomis ja igaks juhuks on hooaja peale vähemalt kaks intsestilugu. Aga selle asemel on hoopis noore Morse’i või “Foyle’i sõja” vaimus ja tasemel aus retrotükk. Esialgu paremgi kui “Noor inspektor Morse” see on hakanud tasapisi üha maneerlikumaks kiskuma.

Teiseks – ma kunagi siin undasin (ja hiljem ka), et “Lucifer” on lahja võrreldes sellega, mis oli koomiks, kuigi muidu üleloomuliku krimkana okei sari. Lihtsalt ootused olid nii suured (koomiksi haare on samas kategoorias nagu “Ameerika jumalatel” või “Sandmanil”).

Ja paar päeva tagasi mõtlesin välja, et koomiksiga võrreldavat Luciferi-karakterit suudaks mängida Jude Law. Sest ta juba mängiski praktiliselt seda karakterit: manipulatiivne, halastamatu, sihikindel, ahvatlev, auahne, kirglik ja kannatav (no ja blond ka, aga see on pisiasi). Ainult et neis sarjades mängis ta paavsti.

Sorrentino suudaks sellise ambitsiooniga asja lavastada ka. Ai-ai-ai, nüüd ma tahan Sorrentino lavastatud “Luciferi”. Või kui selle õigused on mõneks ajaks läinud, siis miks mitte Sorrentino “Sandmani”. Jude Law võiks ikka Luciferi mängida. Nimiossa näiteks… Adam Driver? Tom Hiddleston võiks Lokina jätkata, tal tuleb välja küll, kui teda just Pucki rolli ära ei võta (ja sel juhul võtaks Lokiks ehk Crispin Gloveri). John Constantine’i kõrvalosas näiteks Hugh Laurie, aga olen avatud muudele pakkumistele. Toni Collette võiks olla Lyta Hall. Iha rolli konkureerivad Damiano David ja Tilda Swinton, aga miks mitte mõlemad vaheldumisi. Mulle tundub kirjelduste põhjal, et Delirium võiks olla Greta Gerwig, aga ma pole teda tegelikult näinud, nii et teie pakkumised võivad olla paremad kui minu omad (Juliette Binoche? Natalie Portman?).

Aprill

aprill 3, 2021

Aprillilaul! kuigi sõjakavõitu, need baroki-inimesed pidid ka igale poole oma militaarmetafoorid sisse toppima, “õite sõjavägi”, ma ütlen.

***

Kas te panete tähele, et viirus on teinud maailma küll kitsamaks – teise linna sõit on muutunud tähtsaks reisiks, nagu välismaale läheks! – aga see-eest on maailm muutunud suuremaks! mõelge, alles oli Austria siinsamas, ja kus nad alles nüüd on! Poola oli viimati nii kaugel ligi kakskümmend aastat tagasi ja Läti… ma ei tea, pole vist nii kaugel olnudki, või kui, siis ajal, mil ta ei olnud veel Läti. See laienemine ajab mind elevile. Kuni kaugused olid kättesaadavad, ei olnud nad õiged kaugused, maailm mahtus vaata et pihku ära, väike nagu apelsin, mul oli liiga kõikvõimas tunne ja kes seda kõikvastutust ikka tahab.

***

Faktike, mida ei saanud 1. aprillil teatada, sest keegi poleks uskunud: kolm nädalat tagasi tegin päevale ringiga sisse ja minust sai ajutiselt eriti-varajane-hommikuinimene. Võiks ka öelda, et vahetasin oma pika une ja uinaku asukohad, sest asi oli vahepeal läinud nii kaugele, et õhtul kell kümme tuli mul magus lõunauinak, mis kestis paar tundi, pikalt magama ei jäänud enne südapäeva. Ja kuna isegi nii hilja pidin ma end ikka magama sundima, tuli loogiline mõte, et äkki venitaks veel ja vaataks, kaua jaksan. Jaksasin õhtul viieni välja, kukkusin ära, ärkasin öösel kell kaks, ergas ja kraps. Sealt loksus mu ärkamine mõneks ajaks lüpsinaise graafikusse, kolme-nelja peale. Niiviisi oleks tegelikult olnud peaaegu sama raske normaalsete inimestega koos asju ajada kui vanasti, aga ma ei muretsenud, sest ma tean, et mu loomulik tsirkaadia on veidi pikem kui ööpäev. Ongi hea, kui loksumisruumi jagub. Ja just: viimasel ajal lähen voodi südaöö paiku ja magan suure valgeni, kella kaheksani või täiesti provintslikult üheksani.

Igatahes oli see palju valutum ja kiirem moodus kui püüda varem uinuda ja varem ärgata – praegu oli loksutamise hind ainult üks kudemispäev ja kõik! paigas! Varasemaks nihutades on tavaliselt kulunud nii umbes pool nädalat harjumiseks ja kui mul piisavalt kaua otsest vajadust ei ole, valgun paari magamatu päeva järel vanasse roopasse tagasi.

***
Ma ei tea, kas Briti sarjad on mind oma lühidusega ära verminud või milles asi, aga ma väsin sarjadest kuidagi ruttu ära. Hakkasin vaatama üht neist venelaste Katariina II sarjadest, seda, mille nimi on originaalis “Velikaja”, see täitsa meeldis mulle – välja arvatud see, et tugipihiku kasutus oli nii ebaühtlane, et ajas silmad kirjuks, korra on kleit eest ilusti lame, siis jälle tissid ripakil -, aga kui tegin kuuenda osa lahti ja mind tabas teadmine, et läheb veel oma kuus-seitse osa, enne kui Katariina üldse võimule tuleb, vajus see tulevaste osade raskus mulle peale ja ma ei suutnud enam edasi vaadata. Panin kinni ja kustutasin salvestised. Samamoodi jäi mul sarjaväsimusest katki ka see sümpaatne Prantsuse filmiagentide sari (selle hooajad on lühemad, nii et see juhtus mul alles teise hooaja keskel). Võib-olla on häda ka selles, et ma komistan mitme vaatamiskõlbuliku sarja otsa korraga. Kõike ei jaksa, eriti tunnen seda nüüd hommikuinimesena.

Jah, see ongi üks märgatav faasivahetuse kõrvalmõju – filmivaatamise ja raamatulugemise jaksu on vähem, sest kultuuri jaoks on hea aeg õhtul, kui mõte voogab laiemalt, mitte kitsas kanalis – aga siis tuleb mul uni peale ja peab katki jätma.

Aga võib-olla valisin ma enda jaoks vahepeal liiga küpsed sarjad. Panin tähele, et nüüd, kus ma hakkasin Lego tähesõja-multikat vaatama, ei tüdi ega väsi ma ühti.

*

Nägin järjekordselt seda neetud toortõlget “nurjatud probleemid” ja hakkasin täpselt sama järjekordselt sügelema. Mõttelaiskus! Viitsimatus meenutada, et “wicked” võib eesti keeles olla veel mitu-setu sõna, millest mõni lausa sobibki elutute nähtuste kirjeldamiseks.

***

Kaur küsis Ritsiku pool, mida Suurel Reedel teete. Ajal, mil ma seda lõiku kirjutan, on laupäeva viimased minutid ja ma võtan ikka selle Guerrero passioonilaulu ära kuulata, kuigi sedasorti religioossust võtan ma pika hambaga – ei istu mulle mentaliteedilt see kannatuste fetišeerimine, mis reformatsiooni-vastureformatsiooni emotsionaalses võidurelvastumises kujunes (armastusluule troopide kasutamine religioosses luules on juba vanem mood). Ometi on muusika ise nii ilus. Eriti selles Figuerase esituses kisub kõigepealt sisikonna välja ja siis paneb ilusti sisse tagasi – kuigi jah, võib-olla on selles seest segikeeramises süüdi see, et ma saan tekstist mingil määral aru ja elan siis läbi oma sisekonflikti – muusika on nii ilus! aga religioossuse laad nii morbiidne!

Kunagi esimest korda kuuldes arvasin, et Figueras teeb seni, kuni teda saadab ainult ettevaatlik ühehäälne saatepill, laulu ise vabarütmilisemaks, pärast vaatasin nooti ja taipasin, et mitte eriti, selline see lugu ongi – muusika, mis on kirjutatud justkui vaba kõnerütmi järgi. Lihtsalt koos harmooniaga jätab struktureerituma mulje (ja see harmoonia sisenemine on koht, kus sisikond hakkab ilusti sisse tagasi minema).

Ja sinna otsa kuulan siis pingelõdvenduseks Cabanillese tiento lleno 2. tono‘t.

***

Hiirtest. Nagu öeldud – õigemini, nagu A. rääkis, mina seda ei näinudki – pruun hiir laamendas algul palju, pärast polnud teda eriti näha. Kuni ühel hetkel ei vähenenud ka toiduhunnik ja meil tuli nukralt järeldada, et ta on vist ära surnud või hakkab seda kohe tegema.

Hall hiir avastas see-eest jooksuratta ja nüüd käib ta seal sporti tegemas. A. juba mõtleb, et oleks kõrgem puur, saaks talle veel kõrgemale maiuspalasid riputada, siis oleks tal selline jõusaal, et.

Pruuni hiirega oli aga nii, et täna (laupäeval) võttis A. tema puuri lahti ja tuli ja ütles – ei, mitte “halleluuja, haud on tühi, ära leina asjata,” vaid nördinult: “Ta ei ole surnud. Ta on põgenenud!”

Hiir oli puuripõrandas selle augu, kuhu oleks võinud jooksuratta installeerida, suuremaks närinud ja lahkunud.

Puuri uurimisega oleks pidanud homseni ootama, nentis A, selline tühi haud, et vähe pole.