Sattumisi

veebruar 25, 2017

Jäi Kauri kommentaari hüpoteetilise või näitliku tsitaadi peale mõtlema – selle “meie ehitasime selle riigi, selle kultuuri, selle sotsiaalsüsteemi ja selle haigla” – et huvitav, kas inimesed, kes niiviisi tunnevad, ongi minust palju rohkem panustanud, või on see lihtsalt selline ütlemine, ebaturvatunde ratsionaliseering (ega see ei pea muidugi olema mingi välistav “või”, küllap mõnel on nii, mõnel naa, mõnel mõlemat). Jäin mõtlema just selle nurga alt, et oih, mina pole küll midagi ehitanud. Näiteks ma sündisin hoopis teistsugusesse riiki, kus oli kaugelt väiksem vabadus, kaugelt väiksemad võimalused, kus mu etnilise grupi kultuuri üritati ülaltpoolt maha suruda, mõnikord vägivaldselt, mõnikord vaiksemalt; ja elan praegu suuremate vabaduste ja võimaluste sees, kus mul on võimalik oma oskustega asju teha, mida ma siis poleks saanud, ja kus mu emakeelel on palju suurem kaal. Ja ma pole selle jaoks, et siia suuremate vabaduste sisse saada, midagi teinud. Lihtsalt sattusin sündima õigel ajal ja õiges geograafias.

Olgu, ma osalen selle kultuuri loomises ja selles sotsiaalsüsteemis, aga asjad on niiviisi läinud, et ma ei pea selleks kuigi palju pingutama. Ma ei ole selleks teinud raskeid otsuseid, elan lihtsalt oma tavalist elu ja justkui muuseas tilgub sellest midagi sotssüsteemi ja kultuuri.

Ma ei ole küll eriliselt rikas, aga pmst tunnen ma just seda, mis öeldi seal Cracked.comi artiklis sellest, mismoodi rikkad inimesed võiks end teisiti väljendada:

So, mister rich person who clearly is not reading this, when we say you’re “lucky,” we’re not saying you’re lucky in the way that a lottery winner is lucky. We’re saying that you’re lucky if you were born in a time and place where the hard work you’re good at (say, stock speculation) is valued over the hard work that other people are good at (say, landscaping, or poetry).

You can reply that if some other field paid more, you’d have just simply switched to it and been equally successful, due to your smarts and determination. You know, like how the smart and determined Michael Jordan was equally successful as a basketball player (six titles, $70 million a year) and baseball player (batted .202 in the minors) and team owner (his Charlotte Bobcats are currently 4-28).

Hmm … wait a second. Man, it’s almost like Michael’s hard work and determination wouldn’t have made him rich if he hadn’t happened to have been born in the one place and one time in human history where a man could get rich throwing a rubber ball through a small metal hoop.

Pane “rikkuri” asemele “inimene, kes elab kohas, kus mingi diktatuur ei tapa/vangista regulaarselt inimesi,” vähe sellest, siia võib lisada “ja kellel on tervisekindlustus,” ja mul hakkab juba imelik, et qué he hecho yo para merecer esto, ainult et mitte Almodóvari filmi või omaenda kunagise vingumispostituse mõttes, vaid vastupidi.

Huhh. Kui ma mõtleks, et see on kuidagi ärateenitud, siis peaks mul küll räme sense of entitlement olema.

 


PS: tuli meelde, et kunagi ühes Hospitality Clubi foorumis võtsin sama teema üles. Toona loopis keegi seal väljendit “iga rahvas väärib oma valitsust,” mõeldes muidugi mingite diktaatorite all elavaid inimesi. Ja  ma siis protsessisin seal, et isegi kui uskuda, et see on tõsi (et nad lasid sellise diktaatori võimule tulla), siis selline lause väidab ikkagi ka, et need, kellel on parem riik, on kuidagi tublimad ja vapramad kui need teised. Aga isegi kui nentida, et totalitaarsüsteemis elavad inimesed mängivad ise enamjaolt sellele süsteemile kaasa, olgu hirmust või lihtsalt konformismist, siis normaalsetes riikides elavaid inimesi, kes saavad uhke näoga öelda, et nemad pole küll kurjale allunud, pole lihtsalt samamoodi kunagi proovile pandud. Nad ei tea tegelikult. Või õigemini, Milgrami eksperimendi tõttu võiks nad teada, et päris suure tõenäosusega alluks ka nemad. Väheke “miks nad politseid ei kutsunud” stiilis laiamine ühesõnaga.

Ja paar aastat tagasi väga väga naise pool samamoodi – vaatan, et jaurasin praktiliselt sama asja mitmes kommentaaris.

 

Jätsin trupi pühapäeval saatuse hooleks omaette proovi tegema ja käisin ise teises linnas teise grupiga kontserti pidamas. Koostasin väikese soovitusliku muusikakausta, konspektid olid enamjaolt juba varasemast ajast üleval.

Järgmisel hommikul sain teate (minu kursiiv):

Eilses trennis olnute nimel ütlen, et tegime konspekti järgi Argeersi ja
jäime kolmandas salmis hätta: muusikat jäi üle ja samme tuli puudu. Notsu, palun vaata, ega sealt midagi välja pole jäänud. Me ise arvasime, et äkki oli buldooseri ja rullimise vahel veel midagi.

Ma ise ei pannud eriti tähelegi, et siin midagi eriskummalist oleks, kontrollisin järele, leidsin vea ja saatsin esialgu kirja, et oli jah konspektist buldooseri ja rullimise vahelt midagi puudu, hiljem õhtul parandasin ka konspektis ära.

Alles hiljem kommenteeris samas listis teine inimene, et kõlab nagu tantsud töörahvale. Aa. Nojah.

Näide sellest, kui argine asi on metafoorika: sellega ei pea kaugeltki kaasas käima luulelist või muidukunstilist ambitsiooni, tahtmist juttu kuidagi põnevamaks, keelt ennast läbipaistmatumaks ja nähtavamaks muuta. Esitav, mitte esinev keelepruuk (mulle meeldib niiviisi Todorovi presenteerivat vs. representeerivat diskursust eestistada). Kõnekujund mitte selleks, et oleks peen ja keeruline, vaid vastupidi, selleks, et oleks lihtsam aru saada.

*

Õhtul jäime A.-ga väärtuste kui niisuguste üle vaidlema – ma alustasin talle Rentsi postituse refereerimisest, peamiselt seda, et kuidas ikka puritaanid on varmad teiste eluviise hukka mõistma, aga ise teevad seda, teist ja kolmandat. A. oletas, et EKREkad lihtsalt tahavad, et õiget juttu räägitaks – umbes et nende poolest on mehel mehega seksida andestatav, kui ta samal ajal räägib, et homoseksuaalsus on paha. Ma jäin selle peale mõtlema: esiteks meenutas see mulle seda, kui keegi (Hemingway?) küsis britikatoliiklastelt (kas üks oli Joyce?), miks nende silmis katoliiklik patune on väiksem probleem kui hereetik, kui tema arust oleks hoopis loogiline, et hereetik on katoliiklase arust üldse eksiteel, aga patune, kes ise ometi teab, kuidas peaks õigesti elama, on silmakirjalik. Joyce? ja too teine (kes?) olevat muianud ja selgitanud, et vaata, patustaja on lihtsalt patustaja, ta ei sea õpetust ennast kahtluse alla, aga vat hereetik, see lammutab alusehitist ennast. Järgmiseks meenutas see mulle kohe mind ennast ehk seda, mida ma teiste sõnadega, teise nurga alt varemgi olen kirjutanud: et Trumpi-suguste liidrite häda on selles, et nad ei ürita isegi seda nägu teha, et nad oleks viisakad ja teistest hooliks, mis minu viisakusdefinitsiooni järgi tähendab: ei üritagi seda nägugi teha, et nad peaks kõiki inimesi inimesteks; ja see lammutab seda alusehitist, millest mina hoolin – kui keegi nii tähtis ja kuulus ei võta vaevaks teisi inimestena kohelda, siis arvavad kõik, et võib, ja ei üritagi enam paremini. Ühesõnaga – tuli mul järeldada -, minu loogikal ei ole EKRE tüüpide omaga tehnilist vahet, vahe on lihtsalt selles, mis väärtustest me kumbki oma alusehitise oleme teinud; selles, mida “ei üritagi paremini” kelle jaoks tähendab.

Selle koha peal avaldas A. üldse kahtlusi selles, misasjad väärtused on. Tal oli tuju miskit biheivirorismijuttu ajada; kui ma õigesti aru sain, väitis ta kokkuvõttes, et väärtused ei loe nagunii ja inimesed käituvad nagunii, nagu nad käituvad. Näiteks et grupis, kelle arust paljude partneritega seksimine on lubamatu, ja grupis, kelle arust see ei ole moraali-, vaid logistikaküsimus, on ikkagi umbes sama protsent inimesi, kellel on rohkem kui üks partner.

See jutt käis veel mitut jänesehaaki pidi; mh meenutas A. üht farmerit, keda ta oli telekas näinud, ja kes pooldab Mehhiko-USA-müüri konkreetselt sellepärast, et tema enda põllumaa on piiri ääres ja ta ei taha, et sealt üle käiakse, “ja mis sellel mingite üldiste väärtustega pistmist on?” Mina viskasin talle vastu selle Prantsuse talumehe, kellel samuti võõramaalased üle põllu käisid ja kes, vastupidi, riskib vanglakaristusega selle eest, et ta noid käijaid varjas. Et mõlemal käidi üle põllu, aga reaktsioonid olid vastandlikud, kas see ei tule väärtustest või? Ma ei mäletagi, kuhu me selle liiniga jõudsime.

Igatahes kõigi jänesehaakide järel väitsin mina, et kui väärtused üldse midagi ei mõjutaks, siis oleks propaganda, millega inimestele ideid pähe istutatakse, üldse mõttetu, ometi ma leian, et on tõendeid, et oskuslik propaganda mõjutab ikka käitumist küll. A. oli nõus, et mõjutab, aga tegi järgmiseks lükke: “a kust sa võtad, et propagandal midagi väärtustega pistmist on?” Mina: “sa tahad öelda, et seal on oluline kasutada lihtsalt õigeid sõnu, mis vajutaks õigetele nuppudele, vahet pole, mis väärtusi seal ettekäändeks tuuakse?” A. ütleb, et jah. Mina: “et sa tahad öelda, et edukas propaganda apelleerib lihtsalt kõhutundele?” A. ütleb, et jah. Mina seepeale: “Aga väärtused ju põhinevad viimselt nagunii kõhutundel. Neid ei saa ratsionaalselt põhjendada.” Selle vastu ei saanud A. midagi öelda, ta ise on sellega kogu aeg pmst nõus olnud.

Aga ausalt öeldes ei oska ma enam öelda, mis meil sellest kokkuvõttes järeldus või kes võitis. Küll ma tahaks, et ta tuleks ise ja kommenteeriks, aga ta ei viitsi ju kunagi.

Nukrad raamatusõbrad

jaanuar 22, 2017

[Vabandust parooli taha sulgemise pärast, alguses oli veel vaja üht-teist kontrollida.]

Lugesin kolmapäeval väikese hilinemisega Lotmani raamatupostitust (mis ilmus teisipäeval, 17. jaanuaril), ehmatasin, mõtlesin, et äkki on midagi veel päästa, ja saatsin sõprade listi kirja koos postituse lingiga:

“Paistab nii, et tuleb prügikasti juurde haruldasi raamatuid kaevama minna.”

Ja valutasin ise südant. Lotmani pilte nähes tuli mul näiteks kohe mõte pähe, et äkki läks mahakandmisele ka mõni “Orlando furioso” eksemplar – teadmiseks, Tartu raamatukogudes pole mitte ühtegi itaaliakeelset “Orlando furiosot”, mida välja laenataks – kõik TÜ eksemplarid on nii vanad, et neid sai ainult koha peal kasutada. Terve “Orlando” etendus tuli mul veebitekstide ja inglise tõlkeväljaande põhjal ära teha ja ma ei kaevanud, sest vanasti segati näljaga veebiteksti sisse aganaidki, ainult natuke porisesin, et raamatukogul on neid endal mitu tükki, aga puhtalt vanaduse pärast välja ei laena. Nüüd aga, kus loogika paistab olevat “üks juba on, teist pole vaja, kui just pole Eestiga seotud,” lähen ma sellise veidra ja vales kohas avalduva kiivuse peale pahuraks. Mis siis, kui mõni neist väljalaenamatutest köidetest lõpetaski nüüd taaskasutuses (mis tähendab tõenäolisemalt vanapaberisse minekut kui Uuskasutuskeskust – nii et jutt “see ei ole prügikonteiner, see on taaskasutuskonteiner” ei ole kuigi rahustav), sest tõepoolest, neid oli ju mitu tükki?

Kolmapäeval, 18. jaanuaril hargnes listis järgmine dialoog:

Q: No tõesti… Võinuks ju kuulutada ometigi.
X:
Õudus. ERR käis juba raamatukogus. Ei tea, mis sest edasi sai.
Y:
Kommunikatsiooni seisukohast ikka jõletu ämber. Trükimuuseum on korduvalt hõiganud, et nemad võtavad igasugust raamatuvärki ja teevad sellest midagi. Kui tõesti ei suudetud raamatuid lugemishuvilistele ära jagada, oleks võinud Trükimuuseumile pakkuda.
X:
“Jõletu ämber” on hästi öeldud.
Z:
/…/ Ei eelnenud mingit kirja teatega äraviskamisplaanist isegi raamatukogu töötajaile, ei ühtki teadet lugejaile tasuta raamatute kohta. Keegi otsustas, keegi korraldas ja korraga see oli juba toimunud. Pop-up raamatukogu on samal ajal raamatuist tühi. Kasvõi sinna võinuks kaste viia tasuta raamatutega.
X:
Õnneks ei pea enam konteinerist otsima, rmtk välisukse kõrvale on tekkinud tasuta raamatute riiul.
Nodsu:
a konteinerid on endiselt täis või on lugejad juba tühjaks tassinud või, oh õudust, prügifirma ära vedanud?
X:
Konteiner kadus täna hommikul teadmata suunas.
Ž: Valus, valus…

Neljapäeval, 19.01 õhtul nägime üksteist ihusilmaga ja arutasime asja; küsisime üle, et kas päriselt ongi nii, et isegi raamatukogu enda töötajatele ei tulnud selle aktsiooni kohta enne mingit teadet, et “tulge valige, mida endale tahate,” ning saime jaatava vastuse, ühesõnaga, see, et enne äraviskamist üritati hirmus aktiivselt raamatuid ära jagada, on udujutt, ja välisukse kõrvale sigines riiul alles pärast skandaali.

Teritasime keelt kogude direktori jutu kallal “tervist ohustavast meditsiinikirjandusest” ja “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest”. Kumma alla M. Lotmani fotodel olevad raamatud peaks käima, ohtliku meditsiini või punakirjanduse? “Platon kahtlemata mõjutas Leninit, aga see ei tähenda, et Platon oleks Lenin”, märkis Y.

Teine udujutt olevat seal artiklis olnud mõistaandmine, et see kõik on nii normaalne protsess – tuttavad raamatukogutöötajad (keda on igal TÜs käinud tartlasel vast kümmekond ikka) olid rääkinud, et tarbetuks muutunud punakirjandust on varem küll vanapaberisse saadetud ja tehtud (enne remonti) ka raamatulaatu, aga sellist suurtesse konteineritesse loopimist näevad nad esimest korda.

Nojah. Selle üle tasub ju lausa rõõmustada. Ja seda rumalam on igasugune “normaalse protsessi” jutt – raamatukogu mainele mõjuks praegu palju paremini, kui mööndaks, et “tehti viga, info ei liikunud osakondade vahel küllalt kiiresti, enam seda ei juhtu” – mitte ei räägitaks, et “täitsa tavaline asi,” millest jääb mulje, et iga kuu või nädal on konteiner ukse taga, vanu raamatuid täis – neid vanu raamatuid, mida veel aasta tagasi peeti liiga hinnaliseks, et väljagi laenata.

Mina kaebasin, et oleks ju võinud kõigile lugejatele meili saata, et “hunnik raamatuid läheb mahakandmisele, tulge vaadake, kas tahate midagi, enne kui ära viskame”. Äkki ma oleks sealt ikkagi mõne ülearuse “Orlando furioso” või itaalia-vene tehnikasõnastiku saanud?

Imestasin muuhulgas selle üle, et isegi kui nüüd on raamatute äraandmiseks riiul siginenud, siis miks on ta raamatukogu peahoones? lugejal on selle äraneetud (ja niinimetatud ja … [sisesta veel palju koledaid sõnu]) remondi ajal sinna haruharva asja – ainult raamatute tagastamiseks, sest tellida saab netis ja lugemissaal on Liivi tänaval. Tollessamas Liivi tänava pop-up lugemistoas oleks raamatujagamisest palju rohkem tolku, seal käivad tudengid päriselt ka (ja pidavat kurtma, et seal on raamatute vähesuse tõttu kõle).

Selle peale märkis X, et see peahoone riiul on nagunii “Potjomkini riiul,” – sinna on nüüd demonstratiivselt pandud rida Lenini teoseid, aga mitte enam 19. sajandi raamatuid, mida konteineris veel näha oli.

“Nüüd ei julge enam öeldagi, kus ma töötan,” märkis ta.

Läksime laiali, nentides, et halb on olla.

X-l jõudis veel öösel kripeldama hakata ja ta kirjutas (Lotmani ja kogude direktori meediajuttu võrreldes):

Raamatukogu poolne vastus on kuidagi nõrgavõitu, selle kogude direktori jutuga, et “ma usun, et see on kastides olemas”. Ta oleks pidanud avama arvutis digiteeritud sedelkataloogi ja näitama, et teised eksemplarid on olemas. Samuti pole ta kordagi otse öelnud, kuhu need raamatud siis lähevad. Kõik on liiga umbmäärane, et vaatajat veenda. Ja teiste eksemplaride olemasolu ikkagi ei õigusta raamatute salamahti minema viskamist.

Mul hakkas jälle kripeldama, et nüüd jääkski avalikkuse ees justkui viimase sõnana kõlama see küündimatu jutt, et normaalne protsess ja “ma usun, et on olemas,” ja ma küsisin luba postituse tegemiseks.

Nodsu:

kas ma võin seda vestlust siin netti lekitada, olgu Lotmani blogi kommentaarides või omaenda blogis? ilma nimedeta muidugi. Lihtsalt tahaks, et oleks vastukaaluks PR-jutule lagedal see insaidinfo, et ei ole ikka midagi nii standardprotseduur ja normaalne.

Ja samal öösel (nüüd oli juba reede, 20.01) andis X loa tsiteerida, kui ma nimesid ei nimeta, ja lisas Liivi tänava lugemissaali kohta:

Pop-up raamatukogus oli [kõigest] kümmekond ilukirjanduseköidet eri keeltes. Mis ei tähenda, et seal muud ei võiks olla. Täna vaatasime.

Hommikul andis ka Z oma loa, kui ta teksti enne näha saab, paludes krõbedamad väljendid välja jätta ja samuti mõista andes, et nimesid on parem mitte nimetada:

/…/ Muide, meile on nüüd saadetud hoiatus raamatukogust avalikult halvustavalt mitte kõnelda. Huvitav, kas suur vend valvab?

Aga seda võib öelda, et ei pingutatud mingi teatega ei maja sees ega väljapoole. Jutt, et Pop-upis on väljas ja oleme kogu aeg igale poole pakkunud, on vaigistus-õigustustaktika. Pop-is, nagu X kirjutas, on juba mõnda aega lauanurgale unustatud vaid 10 erikeelset raamatut (nende seas nt. Arthur Hailey “Lennujaam” vene keeles ja üks norrakeelne muinasjuturaamat). Ilma sildita, et tasuta võtmiseks. See käputäis ei jäta muljet suuremast pingutusest pakkuda. Kõrval seisab tühjana veel kaks lauda, kuhu võiks mitu kastitäit raamatuid viia.
Lenini kogutud teosed ja Marxi ja Engelsi väljaanded, mis praegu stiilis “saite nüüd, mis tahtsite” Akadeemia tänava väljapääsu juures riiulisse välja on pandud, tekkisid sinna peale skandaali ega tee kaotust olematuks.

Positiivne on, et raamatukogu e-pood, mis ka vanakraami pakub (küll kohmaka maksmisskeemiga ja ilma pangalingita), läbimüüki kohe suurendas.

FB-s käivatelt inimestelt tuli selline tähelepanek:

TÜ rmtk FB-lehel on üks lugeja küsimus äraviskamisest ja vastus sellele mahakandmisest. Seal on ka vabandus, et eelmine aasta jagasime, aga sel aastal mitte, sest maja on remondis. Nii et nad ise tunnistavad ka, et sel aastal pole kuhugi pakkunud.

Kokkuvõtteks, üldine pilt:

kogude direktor ajab häma – esiteks sellega, et räägib “mahakandmisest”, minnes mööda sellest, et (nagu meie sõpruskonna meililistis märgiti): “häirib, kuidas nendes vastuartiklites läbimõtlematu ebadelikaatse äraviskamise juurest kogu aeg suunatakse juttu mahakandmisele, st räägitakse muust asjast. Ja minnakse mööda sellest tegelikult tehtud veast, et visati ära ning isegi ei püütud kellelegi pakkuda.” Kui kellelegi veel arusaamatuks jäi, siis mahakandmine ei tähenda tingimata äraviskamist (ja “taaskasutus” ehk vanapaberisse saatmine on lihtsalt äraviskamise loodushoidlikum moodus). Lotman ei tõstnud häält mahakandmise kui niisuguse peale, eks ole.

Eriti mööda on jutt omanikumärgistega teoste tagastamisest endistele omanikele ja hoiuraamatukogule saatmisest – kena keik, aga mismoodi see puutub vanapaberisse saadetud raamatute teemasse?

Peaaegu sama mööda on jutt “nõukogudeaegsetest sundeksemplaridest” ja raamatutest, mis “ohustavad tervist” – kuidas see peaks käima Platoni või Saksa luule ajaloo kohta? Või kas tõesti on Ivo Voldi, Janika Pälli ja Martin Steinrücki koostatud raamat üks neid, mille “ülikooli õppejõud on ise palunud käibelt ära võtta” (nähtavasti sellepärast, et see on nii hirmus vana, ikkagi juba 2010. aasta väljaanne, mida peaks üks tänapäeva klassikaline filoloog sellega pihta hakkama, kui tahab ajaga sammu pidada, ei tea ainult, miks ta Raamatukois läbi müüdud on)?

Vabandust, aga mida muud ma saaks sellest järeldada, kui et raamatukogu juhtkond kas valetab või lihtsalt ei tea, mis nende asutuses toimub? Ja miks nad tahavad muljet jätta, et see on süsteemne, mitte ühekordne viga?

Sujuvalt libisevad raamatukogu avaldused üle ka sellest, et remonti minekust saadik ei ole neid ülearuseid raamatuid kellelegi pakutud – esiteks, mina olen raamatukogu lugeja ega ole selle kohta ühtegi meili saanud, kuigi meilindus töötab muidu remondist hoolimata ja pikendamisteated saan ma kenasti kätte; teiseks, Kristina Pai jutt sellest, et raamatuid “jagati Liivi tänaval ajutises lugemissaalis” on üksnes väga tehniliselt õige, sest sinna on raamatuid jõudnud näpuotsaga, kuigi tudengid kurdavad, et kõle jne. See väikegi ports, mis sinna jõudnud on, ei ole olnud sildiga “võtke kaasa, kui meeldib”. Võib-olla praeguseks juba on, siis on skandaalist vähemalt kasu.

Muide, Martin Pau leidis Tartu Postimehe kommentaariumis sama:

Raamatukogu kogude direktori väide “enne seda püütakse teoseid laiali jagada, maha müüa või inimestele tasuta ära anda” jätaks usaldusväärsema mulje, kui oleks antud ka lühike kirjeldus, kuidas protseduur käib. Ega Mihhail Lotman ole aastaid kusagil pagenduses olnud, et pole raamatute laialijagamispüüetest midagi kuulnud ja osa saanud.

See, et “jagatakse praegugi ka peamaja tagaukse juures” on eksitav: raamatuid ei jagata mitte “praegugi” (ma arvan, et ma pole ainus, kellele “jagatakse praegugi” tähendab “kogu aeg on jagatud ja praegu pole teisiti”), vaid hakati alles praegu meediakära peale jagama; “jagatakse praegugi” läheb vastuollu ka ka raamatukogu FB-vastusega (läksin luurasin A. konto kaudu), mis möönab: “Siis läks aga maja remonti ja meil ei olnud võimalik raamatute väljapanekuga jätkata.”

Minus tekitab küsimusi ka see, miks üldse esineb avalikuse ees ainult kogude direktor, aga peadirektoril on suu vett nii täis, et meediale jõudiski vahepeal juba mulje jääda, et Kristina Pai ongi terve raamatukogu direktor. Ei ole. Raamatukogu direktor on Martin Hallik, kes miskipärast oli puu otsas, kui pauk käis, ning nähtavasti eelistab sinna puu otsa jäädagi ja lasta alluvatel asju klaarida.

Kuna paistab, et ma tunnen raamatukogu maine vastu suuremat huvi kui asutuse juhtkond ise, siis olgu veel kord märgitud, et tegelikult ei pea kõik raamatukogu töötajad seda “normaalseks mahakandmisprotsessiks” – ma tunnen sealt oma kümmet inimest, nagu arvatavasti iga TÜ-s käinud tartlane, ja tean sedakaudu, et hästi paljud töötajad tunnevad ise nördimust ja on jahmunud. Kogude direktori jutt teeb nende jaoks asja veel hullemaks, sest see teeb neist kõigist justkui kaasosalised, kuigi nende käest ei küsitudki, ja jätab mulje, et nii kogu aeg käibki. Nii et kui te raamatukogus töötavat inimest kohtate, siis ärge teda igaks juhuks mudaga loopige, kaastunde avaldamine on tõenäoliselt kohasem reaktsioon. Ja olukord pole õnneks päris nii hull, nagu juhtkonna avaldused üritavad meid uskuma panna.

Hirmus toredat und nägin, ei taha ära unustada.

See oli põgenemisunenägu, aga mitte tavaline õuduspõgenemine, kus ei saa ega saa jälitaja eest ära, vaid lõbus põgenemine nagu kelmifilmis, kus Nottinghami šerif rõõmsat Robinit kunagi kätte ei saa.

Mul oli seal unes vana võte põgeneda Engelsi muuseumi, seda kutsuti lühidalt Engelsiumiks. Seal oli korruseid, kus valvurid ei käinud ja sai redutada ja tagauksest pääses alati välja. Aga seekord olid korravalvurid taibanud just neile korrustele haarangut tegema tulla ja läks tagaajamiseks, tagaukse olid nad kah valve alla võtnud. Hüppasin näiteks ühte sellesse torusse, millega remondiprahti ülemiselt korruselt alla uhatakse ja sõitsin lõbusasti alla. Mõtlesin korra eesuksest välja minna, aga ei riskinud. Mul oli muuseumis keegi abiline, noor korravalvur, kadett, kelle abiga sain ma ohutult ringi liikuda valvuritega korrustel, kus ma muidu kunagi ei käinud: need korralised valvurid ei teadnud, et ma olen tagaaetav ja lõõpisid kadetiga, et “sind kah täiskasvanute korrusele lastud”. Ma ise olin kange femme fatale ja flirtisin jultunult korravalvuritega, kes ei teadnud, et nende asi oleks mind hoopis kinni võtta.

Ühel korrusel oli udupeen restoran ja me tegime kogu oma vargakambaga näo, et oleme sinna lihtsalt sööma tulnud. Üks meie kambast, kes võis olla Taliesin, tellis hautatud punevarsi, sest ta arvas, et mis see tühi ikka maksab. Ülejäänute reaktsioonist sai ta kohe aru, et on lolluse teinud – see oli selle peene restorani kõige kallim roog, võis maksta oma pool meie röövsaagist -, aga tagasi ei tahtnud ajada, tegi näo, et just seda ta mõtleski ja seletas veel, et “ma olen siin varem lihtsalt puneteed joonud, nüüd tahaks ikka päris asja ka.”

Püha kudemispäev

jaanuar 2, 2017

On olnud vaimustav aasta algus – päev, mil ma magasin hämarani, olen ülejäänud osa veetnud hommikumantliga (kuigi kristalselt aus olles on mul selle all riided seljas, muidu oleks külm) ja kui see nüüd mu tavalisest päevarütmist väga ei erinegi, siis seekord pole ma sellepärast karvavõrdki põdenud.

Muidu oli viisakas vanainimeste ja laste pidu, mahla joodi rohkem kui veini. Ja söödi rohkem kui joodi, aga see ei ole meil kodus nagunii kunagi teisiti olnud.

Kui ma kahekümne aasta tagustele pidudele mõtlen, siis need ei olnudki kuigi erinevad, ma olen kogu aeg maru korralik olnud, ainult mu tüüpretseptid olid siis veel teised. Ja ma olin noor, paardumata ja pingutasin rohkem selle nimel, et pidudel y-kromosoomi viibiks. Praegu see enam ekstra ei huvita, tegelikult ei kutsunud ma seekord üldse kedagi külla, kes teab, see teab, kes tahab, see tuleb; süüa tegime teatava varuga, nii et kõik kümnekesi saime söönuks ja täna käis muist teisel ringil.

Põhivahe, et vanasti tantsisime kodupidudel rohkem, sellest tunnen ma natuke puudust. Üks põhjus on kindlasti see, et toona olin paardumata, nüüd paaris ja pole vaja oma kehalise graatsiaga lehvitada, aga mingid muud tegurid peavad samuti mängus olema, muidu ma sellest ju puudust ei tunneks.

Vahepealselt põlvkonnalt, kes pole ei lapsed ega minuvanused-pluss, kuulsin täna tormilisemaid kogemusi ja elasin ilmselt põhjalikult sisse: kui mul kempsus koolikooriaegne “Head uut aastat” kummitama hakkas, siis omandasid sõnad:

“Ma mäletan, et õhtul oli pidu. ja elutoas? meil seisis kuusepuu… ma mäletan… ka küünlaid? läbi udu ja sedagi… et aknast vaatas… kuu?” kõik need kolmepunktised pausid ja küsimärgid, mida originaalis ei olnud.

On ikka kasulik suhelda, kunstiline tekst omandab tähendusi, mida üksi poleks iial leidnud.

Sellest hakkab nagu väikest viisi traditsioon kujunema ja pealegi ma lubasin kevadel hällilaulupostituses, et meie etenduse unelaul tuleb jõulupopurriisse.

Nonii, nüüd on ajakohane (etenduses apelleerisin sellele, et seda pruugitavat üleüldise hällilauluna ja lendasin süüdimatult kevadel peale). Katalaani “Lindude laul” ehk “El Cant dels Aucells”, jälle Hespèrion, vaevalt et keegi üllatunud on. Kaunis meditatiivne, nii et täitsa arusaadav, miks ta unelauluna populaarseks sai.

Tookord kevadel ma ei maininud, aga otsingutel tuli ette ka üks teine jõululaul: “Fum fum fum”, mis meeldis mulle vaat et rohkemgi, aga ei passinud hästi sinna konteksti, kus mul tookord vaja oli. Kuhugi muusika otsimine – olgu mingi konkreetse tantsu jaoks või etenduse tarvis – on kangesti tore, nagu jahil käiks, iial ei tea, millega koju tagasi võib tulla ja kas sellega midagi pihta on hakata. Näiteks kes oleks võinud arvata, et jõululaulude ülesriputamiseks tuleb selline veider põhjus, et jõulud tulevad.

See on samuti katalaani oma (sest katalaani laule ma tookord otsisin), väidetavalt varauusaegne, aga kes nende rahvalauludega täpselt ikka teab. Otsisin tagantjärgi erinevaid esitusi, aga kõige rohkem meeldib endiselt seesama variant oma puust ja punaseks animatsiooniga ja mõnusalt eba… eba… ee, ebaesineva esitusmaneeriga, inimene laulab nii, nagu inimesed laulavad, mitte nagu mingi artist. Ta mõjus mulle kevadel nii hüpnootiliselt, et ma kuulasin seda vist mingi kolm korda järjest läbi ja muudkui vahtisin neid pilvi ja siis kutsusin A. ja kuulasin koos temaga veel paar korda ja näitasin “vaata, vaata, kui ogar animatsioon, nagu mingi keeleõppevideo.” Mine tea, äkki ongi selleks mõeldud. Ja siis jorisesime mõlemad mitu päeva “fumm-fumm-fumm” nagu pudikeelsed mesilased.

Võrdluseks üks edevam ja kangesti äraseatud versioon ka, suure koori ja orkestriga. Nagu ma ütlesin, minimalistlikum meeldis mulle rohkem, aga vbla on katalaanidel endal niisama juba kopp ees ja on vaja põnevamaks teha.

Sügisel, kui hakkasin vaikselt liigutama selles suunas, et kuulsatest muusikalistest teemadest tantsukava kokku panna, sattusin ühe hurooni jõululaulu otsa, sest see olevat “Aria della Monica” järjekordne kaver. Aga mulle meenutas ta ka “Fum-fum-fummi”, nii et mine tea, äkki olen ma jälle kogemata mõne sellise sugulussuhte peale komistanud, millest musikoloogid vähemalt guugeldatavates kohtades ei räägi. Äkki ongi “Fum, fum, fum” üks “Monica”, just nagu “Furioso” muusika on üks “Ruggierodest”.

Hiljuti otsisin muusikat “Dargasoni” tantsu tarvis ja tark juutuub juhatas mu ühe jõulu-lorilaulu juurde, mis juhtumisi käib sama muusikaga. Kes tahab teada, mis lori seal käis, siis siit leiab teksti. Lühikokkuvõte: mängiti kintsukloppimist ja mis siis sai.

And now, for something completely different: mu väikevend (vahet pole, et üle kolmekümne vana, ma nägin teda sel nädalal unes ja seal oli ta viie- või seitsmeaastane nagu ikka) esitles sügavamõttelist muusikavideot teemal “päkapikud toovad kommi” ja teatas, et nende laulja muide usub päkapikke.

Ja lõpetuseks jupike Schützi “Weihnachtshistoriest”, tervitustega Arnile, kellele barokkesteetika meeldib. Valisin “Führtet euch nicht“, tähendab, “Ärge kartke” – on miskipärast tunne, et see sentiment võiks üleüldiselt ära kuluda.

———————————————————————————————————————–
PS: tahtsin ka terve “Weihnachtshistorie” panna, aga mul hakkas nostalgia kunagi kuuldud esituse järele, kus inglit laulis vist Emma Kirkby, kui ma ei eksi, ja siis üritasin otsida Schützi ja Kirkbyt korraga ja leidsin hoopis ühe barokk-jõulualbumi (Amazoni-lehekülg siin). Et kui keegi tahab kopsakamat barokidoosi.

PPS: vanad jõulupopurriid on siin: 2012. a, 2013. a jõuludest; 2014 näikse olevat vahele jäänud, aga 2015. aasta oma õiendasin tänavu jaanuaris postskriptumi all ära.

Nõu vaja

detsember 19, 2016

Ma olen sellise portsu otsas, et pean endale ilmselt Wordi ostma – see tundub pikas perspektiivis soodsam kui rentida seda äraneetud Office 365, millest ma nagunii kasutan ainult Wordi. Savi sellest, et täiskomplekti ostes tuleks programmi tükihind odavam – mul ei ole neid teisi vaja.

Tähendab. Mul ei ole seda vaja sisuliselt töö tegemiseks. Mul on seda vaja ainult selleks, et kui ma olen teksti ära tõlkinud, saaks ma eesti põhja Wordis salvestada ja sinna juba tõlgitud teksti sisestada – mida ma õnneks ei tee Wordis endas, vaid lasen ta lihtsalt OmegaT-st läbi, kus ma olen täpselt sama sisuga, aga itaalia või prantsuse põhjaga faili ära tõlkinud – mis tähendab, et kuna sisu on sama, teeb OmegaT suurema osa lõikamis-kleepimistööst minu eest ära (ehk asendab itaalia/prantsuse laused eesti lausetega, võttes need sellest failist, mille ma olen juba tõlkinud). Miks mul on vaja Wordis salvestada, kui sisuline töö käib nagunii muus keskkonnas? Sest kliendil on mingi süsteem, mis paraku sobib ainult va MS Office’iga – või hüva, vähemalt minu teada ainult sellega. Kui keegi praegu tuleb ja ütleb, et Libre Office’il või Open Office’il on selline versioon väljas, mis Gendoci kaste (ega metaandmeid või mis need properties nüüd ongi) ära ei kaota, ja selle mulle kätte juhatab, siis ma põlvedan ta ees ja suudlen ta jalad.

Ajutiselt laadisin endale 365 tasuta reklaamiversiooni alla, kuni ma otsustan, mille ma endale õieti ostan. Ja sellepärast ma nüüd nõu küsingi: kuna vähemalt see Word, mis selles paketis oli (Word 2016), oli hästi loll ja jõle – kas te kujutate ette, et “Find”-funktsioon ei tee vahet murdmatul ja tavalisel tühikul? ega murdmatul ega tavalisel kriipsul? mis kuradi kasu temast siis üldse on? ja et vähemalt esimese hooga ei paistnud kuidagi võimalust, kuidas ma saaks selle funktsiooniga mingi iks väljendi kogu tekstis ära märkida (näiteks “in concreto”) ja ühe ropsuga kursiivi panna? ja et kui ma käsitsi mingi väljendi tekstis ära märgin ja seejärel Ctrl+F vajutan, siis süsteem ei saa aru, et ma tahan, et ta seda väljendit otsiks, vaid ma pean selle kas käsitsi otsingukasti tippima või kopipeistima? ja sellist tag-soup‘i nagu Wordis salvestatud fail tõlketarkvaras näitas, pole ma iial varem näinud, oh olgu kiidetud OmegaT uus versioon, kus saab tag‘id lihtsalt kõrvaldada, mis küll tähendab, et pärast tuleb kursiivid ja paksud kirjad käsitsi sisse tagasi panna; ja mis eriti jabur, Find-funktsioon ei tee erikujulistel jutumärkidel samuti vahet, nii et kui tekstis on valed jutumärgid, siis ei saa neid niisama lihtsalt “replace all”-käsuga õigete vastu vahetada –
siis tahaks teada:
kas näiteks Word 2013 on vähem loll? ja kas seda saab üldse eraldi osta? – MS lehel leidsin esimese hooga küll ainult terve Office 2013 paketi.

Ühesõnaga, MS Office’i kasutajad, mis oleks kõige vähem nõme legaalne Wordi-versioon, mida kuskilt saab? kusjuures see peab olema “töö- ja äriotsbarbeks” legaalne, mitte lihtsalt niisama*.

———————————————————————————————————————————–
* Jääb muidugi küsimus, miks keegi ÜLDSE mingi MS Office’i juraka endale installima peaks, kui keegi ülemus või klient talt seda ei nõua – nii et mis kasutusviise sellel üldse muid saab olla kui töö- või äriotstarbeline? kellele nad neid kodukomplekte üldse müüvad? kes on nõus raha maksma, et sellega lihtsalt, maidea, koolikonspekte või sünnipäevakülaliste nimekirju või luuletusi tippida?

Uus “Aržeeria”-nimeline tants (või kuidas teda nüüd eesti keeli hüüdma peakski) tekitas proovis palju elevust. Kas Playford andis selle lehekülje kokkupanemise oma vennapoja hooleks, sest ise ei viitsinud kõike*? Ehk: kas selle tantsu on koostanud assistent Mert Nertman**?

Poes kõndisin jõulunänni riiulist mööda, siis mõtlesin: odoot, kas ma tõesti nägin seda, mida ma nägin? ja kõndisin tagasi. Ei, mu silmad ei petnud mind. Lähemal uurimisel paistis, et kommikarbis olev asjandus on vist mõeldud olema šokolaadist lumememm.

Kirjeldasin seda pärast kodus ja küsisin A. käest: “noh, mis sa arvad, mida see mulle meenutada sai?” ja tema ei saanud üldse aru, kuni ma selgitasin: “see ei olnud VALGE šokolaad!” – siis selgus, et tema arvas, et šokolaadist lumememmedel käib hõbepaber ümber. Ei-ei, ei olnud seal mingit hõbepaberit, see lumememm oli au naturel, pruun ja punase tuttmütsiga. Naersin seal poes omaette veel juusturiiuli ees.

*

Muidu vaatasin, et Loone Ots on kirjutanud päris toreda hariva lasteraamatu kuulsatest eestlastest – mõtlesin, mida see mulle küll meenutab, natuke tuli Kivirähk ette, aga siis lõi klaariks: see on ju sama žanr, mis Hölderlini lugu. Kanni, ae, kas sa leiad Pamätniku veel üles, blogiks ta siin üles?

—————————————————————————————————————————————
* Tõtt-öelda Playford küll andiski üht-teist oma vennapoja hooleks, nimelt andis kirjastamisasjad talle üle, kui ise vanaks ja haigeks jäi, aga see juhtus hiljem – 6.-ja 7. väljaanne on juba John Playford noorema kirjastatud ja edasised tulid veel noorema Playfordi trükipressi alt – kusjuures too kõige noorem Playford, vana Johni poeg, viskas paljud sellised veidrad tantsud kogumikust hoopis välja

** Kes ei tea, kes on Mert Nertman, vt Bud Grace’i blogist, skrollige seda postitust alla. Siin postituse alumises otsas on üks Mert Nertmani hilisem ilmumine.

Minge õige näitusele

detsember 16, 2016

Nüüd aasta lõpus on blogijad hakanud kirjutama, mida nad tänavu lugenud on või kus kultuuriüritustel käinud. Ma lugesin ja enda pärast hakkas lausa piinlik – esimese hooga ei tulegi õieti ette, mida ma peale tantsutekstide ja koomiksite lugenud olen (kuigi muist koomikseid on tegelikult väga head ja lähevad täiega kirjanduse kilda ja mõni tantsutekst muidugi ka), pärast hakkas üht-teist meenuma. Ma olen küll jõudnud mingisse sellisesse ikka, kus üha mõnusam on juba loetud asju üle lugeda, ikka kindla peale minek, kohe teada, et hea asi. See tuleb osalt sellisest lollist omadusest, et mul süda hästi ei luba alustatud raamatut pooleli jätta (tähendab, lõplikult pooleli, mitte nii, et vahepeal jääb nädalake või kuuke vahele, mil ma muid raamatuid loen, sest nagunii on viis-kuus raamatut korraga käsil) – filmi ka mitte, peab ikka uskumatult halb film olema, et ma teda lõpuni ei vaataks, natuke halva filmi vaatan raskelt ohates ja pead vahepeal padja alla toppides ära. Tähendab, raamatu alustamine on tõsine risk, sellega seon ma end raamatu lõpuni. Ma peaks rohkem Jüri Kolgi jutu järgi talitama, siis oleks julgem uusi asju alustada (sellega, et lapsena lugesin ma reast, mis aga raamaturiiulist kätte juhtus, on mul muidu täpselt sama lugu).

Kultuuriüritustega oleks nagu veel kehvem, esimese hooga tulid meelde ainult enda tehtud. Umbes nii, et minu aasta kultuurisündmus oli omaenda etendus, mis on küll meelitav, aga näitaks justkui kitsast silmaringi. Selle pärast, et ma eriti teatris ei käi, ma suuremat ei põe, ma pole kunagi eriline teatriinimene olnud (kuidas ma küll viimastel aastatel nii mitu korda lavastama olen sattunud, ei tea, ei oska seda muuga seletada kui geenidega), aga no kontserdil või muuseumis või kinos ju võiks. Vanasti käisin festivalikontserdid-filmid ikka läbi, kui rahakott lubas, ja mõnikord ilma rahatagi, kui õnnestus ennast vabatahtlikuks sokutada, millest sugenes meeleolukaid mälestusi, nagu näiteks “kuidas me vanamuusikafestil dušiga nõusid pesime” ja “kuidas me folgil end sõbermuusikute beibedeks sokutasime” (sellel vanal heal ajal, mil muusikuid võisid igaüks ühe tuttava tasuta sisse viia). Tänavu jaksasin end ainult Orient & Occidendile vedada ja sinnagi ainult kahele kontserdile.

Aa ei, õigus jah, Riia muuseumipäeval sain samuti kontserdielamuse (tollest varabaroki kontserdist), aga too muuseumipäev ise oli jälle osalt omaenda esinemisüritus, nii et ma ei tea, kas see loeb.

Aga täna käisin Meriani piltide ja putukate näitusel, nii et näh, enne aasta lõppu jõuab oma kultuuriraamatupidamise natuke paremasse parlanksi. Minge teie kõik ka, seal on kole tore (Maaleht kirjutab ka, aga seda saab ainult raha eest lugeda). Esiteks on seal Meriani jutukatked kõrval ja 17.-18. sajandil – mil naturalistid olid tüüpiliselt õpetatud amatöörid – oli teaduskeel väga inimlik (arvata, et sobiks laste õpikutesse paremini kui see, mida Kaur kogu aeg kirub, nt hiljuti Marca pool) – sama lõbus, nagu loeks Brillat-Savarini, eriti Vahur Aabramsi muhedas tõlkes. Teiseks on pildid hästi ilusad ja detailsed (ja hästi haruldases ja tundlikus graafikatehnikas, nagu Meriani kalendri reklaamis kirjutatakse) ja kohati ka dramaatilised (ämblik sööb lindu, kelle ta on pikali surunud! vesilutikas ajab konna näost sisse!). Kolmandaks on lisaboonus püsiekspositsioon – ega ainult sahtlites päris putukad pildil kõrvale võrdluseks ei ole, seal on veel seinte viisi lahedaid putukaid ja ämblikke. Hakkad otsast sahtleid läbi vaatama-lugema ja pärast vaatad veel kõik muud putukad läbi (meile U.-ga meeldis eriti see vitriin, kus liblikad olid peegeltaustal – liblika ülemist külge sai otse vaadata, alumine pool paistis peeglist).

Ma igaks juhuks õpetan, kuidas selle muuseumi üles leiab, sest ma ise jooksin tükk aega ühest trepist üles ja jälle alla, teisest trepist üles ja jälle alla, ja olles kuulnud, et hoopis liftist tuleb minna, uuesti esimest trepist üles ja läbi pika koridori, et jõuda liftini, kus ma vajutasin ehku peale järgmise korruse nuppu ja jõudsin lõpuks ometi muuseumisse. Pärast tuli välja, et lähenesin tagaukselifti kaudu – pange nüüd järgmine õpetus tähele ja jätke meelde! – teoreetiliselt pidi muuseum olema bioloogide majast lihtsasti leitav, sest piletimüüja taga olevat suur silt “muuseumi kassa” või umbes nii, ja piletimüüja peaks kohe õige lifti juurde suunama, mis on sealsamas vestibüülis ja mille nuppudel on kirjad juures, mis korrusel mis kogud on. Igatahes kui mina sinna läksin, ei pannud ma piletimüüjat tähelegi, sest teda ümbritses tohutu rahvamurd, miskine konverents või midagi. Nii jõudsin ma piletit ostmata tagauksest näitusele ja kohe esimeseks hakkasin hoopis topiste kõrval kohvi ja bisnäkki manustama, sest näitus on tillukeses putukate saalis ja esialgu oli seal juba enam kui küll rahvast. Õige strateegia, sest hiljem mahtus juba sahtleid lahti kiskuma ja raske oleks olnud ligi pääseda hoopis kohvile. Mõtlesin, et olen nagu Tädi Agnese (alias Elemenditädi alias Vahtralehe-Agnese) teine tulemine.

Ma arvan, et peaks sinna tagasi minema, sest neid tekste ja pilte tahaks veel aeglaselt mekutada. Loodan ka, et millalgi jõuavad need veebi üles, agiteerisin tegijaid selles suunas – näitust ennast saab õnneks veel aasta otsa vaadata, aga tore, kui see materjal ka hiljem kuskil näha oleks, kui sahtlid on jälle tühjaks tehtud ja kalender läbi müüdud.

A.-le reklaamin seda kindlasti, sest talle meeldib samuti vana kooli teadusstiil.

*

Tagantjärgi tõi Meriani näitus mulle meelde, et paaril näitusel sai veel käidud. Viimati Wittensteini keskuses – sellega on nii, et tehnilised ideed on tohutu head, sisu on kahjuks suhtkoht disniländ. Selline “Maleva”-filmi disniländ, nii et mul on raske ette kujutada, kes selle abil reaalselt ajaloos targemaks saaks – kogu info oli sellel tasemel, mille saab “Jutustustest kodumaa ajaloost” (apropoo, lastepärasuse mõttes on see ju esimeseks ajalooõpikuks päris kobe). Rääkides heast: mu lemmikidee oli see, et nad olid liftist ajamasina disaininud – nii et linnusetornis oli iga korrus justkui järjekordne ajajärk. Oma lihtsuses ilus – lift oli seal nagunii olemas, natuke kujundada ja värvilisi vilkuvaid tulesid külge ja ongi juba põnevust juures. Ja elluärkav mannekeen ja rappuv postitõllasisemus meeldisid ka. Jäi ainult kripeldama, et oh kui niiviisi mänguliselt ja möödaminnes ka natuke sellist infot antaks, mida kõik juba niigi ei tea. Selles mõttes raiskamine.

(Kuigi ma pean möönma, et mummuline Taani lipp – enne kuulsat ristilippu, noh, sest mis see ristilipu alternatiiv muu ikka olla saaks kui mummuline nagu Vilma pakendite negatiiv – ajas mind päriselt naerma ja selle nimel olin ma nõus päris palju lamedaid nalju andestama.)

Hoopis teistmoodi ajamasinamoment oli – ah, juba mullu suvel, küll see aeg alles lendab – Lüüdia Vallimäe-Margi näitusel, õigemini oli see lausa suaree – üks vana tuttav korraldab neid ja viitsib-raatsib mulle ikka veel kutseid saata, kuigi ma enamasti ei jõua, aga tookord sattus see kenasti päevale, mil ma ei olnud kuskil jooksus või muidu ametis. Mõelge ometi, suaree. Kus kõigepealt avatakse maitsekate ja vaimukate kõnedega näitus ning näituse avamisele järgneb tordisöömine koos klaverikontserdiga. Kogu saal on paksult vanu pallaslasi täis, kes räägivad omavahel tarka juttu, meenutavad aegu, mil VEEL vanemad pallaslased elus olid, ja kelle jaoks sellised üritused on loomulik elukeskkond. Ja Muna-Jaan pidas kontserdi järel spontaanse kõne Prantsuse revolutsioonist.

Kassi-inimene

detsember 4, 2016

Kui kassid joonistaks inimest, teeks nad talle samamoodi suuuure pea nagu väikesed lapsed. Suuuuuure pea; tähtsuse, järelikult suuruse järjekorras järgmiseks tuleks käed; ja siis kõik muud osad, vbla olenevalt konkreetse kassi isiklikest eelistustest.

Ma võin olla pikali maas nagu postmark, kogu oma ulatuses kassile valla; ja kas ta tuleb trampima minu jalgade peale? ei, tal on vaja ronida lõua alla, sest minuga suhtlemiseks ei kõlba ükski muu osa kui nägu. Isegi siis, kui mul on läpakas või raamat rinna peal, nii et minu näoga suhtlemiseks on vaja sellega võidu trügida. Isegi siis, kui ma toetan läpaka või raamatu serva vastu kassi selga, nii et võiks arvata, et tal ei saa seal kohas mugav olla.

Kui ma istun ja nägu on liiga kõrgel, sobivad suhtlemiseks ka käed; kui ma olen püsti, siis parem samuti käed, jalad võivad oma mõttetuses lausa närvidele käia, need on inimese külge kasside kiusamiseks pandud, vaene kass ei ulata.

Pea, mille küljest kasvavad käed välja ja mis vahel võtab õeluse pärast kargu alla.