“Oleks sa mees, ma poleks sulle seda retsepti andnud. Sa võtaks selle, hakkaksid tootma, paneksid suure äri püsti ja saaksid magnaadiks.”

“Aga ma ei taha nagunii magnaadiks!”

“Nojah. Sa oled naine. Sul on hoolitsemisinstinkt. Meestel on võimuinstinkt. Seepärast ma meestele ei annaks.”

Jäi küsimata, miks ta ise sel juhul oma retseptiga magnaadiks pole hakanud, meesterahvas ometigi (kodus oli see muide esimene asi, mida A. selle jutu peale küsis). Kuigi võib-olla näeb ta seda ise nii, et tema ambitsioon on mujal (sest oma teaduslikku ambitsiooni – mitte edu mõttes, vaid selles mõttes, mis ta välja tahab uurida – ta mulle ka kirjeldas).

(Kuigi ambitsioon midagi välja uurida on minu arust ka sellises soolises binaarias süsteemiväline – aus nohikuambitsioon, ilma hoolitsemis- ja võimuihata. Sootu.)

Paistab, et ma elan väikestviisi vinguva pensionäri rolli sisse.

Täna olid jälle mingid purjakil mehed seal lõket tegemas, kus mina tahaks ujumas käia. OK, praegu pole veel kõige tuleohtlikum aeg, aga ma olen üsna kindel, et nad jätavad ka prügi maha. Sest korra ma juba kustutasin seal ühe omapead põlema jäetud lõkke ära ja korjasin kokku 2 mahlapakki, 1 viinapudeli, 2 õllepudelit, mingi grill-liha kile ja palju konisid, osa neist järves.

Pidasin siseheitlust teemal, kas neile päästeamet kaela kutsuda oleks adekvaatne reaktsioon õigustatud murele tuleohu pärast või kiusuajamine. Ja muidugi on olemas variant, et mõlemad: et mure ongi õigustatud, aga sisim motivatsioon on ikka kius, peenemalt öeldes territoriaalne instinkt. Mis nad siis tulevad minu ujumiskohta läbustama! Ma olen niigi pahur, et minu ujumiskohas – minu, MINU ujumiskohas! üldse inimesi on, kuid neil on sellest veel vähe – kohe hädasti on tarvis mulle pahuruse jaoks ka ettekäändeid tekitada.

Ja kuidas nad nii hilja – ja nii tihti – järjest juba mitmendal äripäeva õhtul seal pidu saavad panna? Kas jõmmidel on praegu kollektiivpuhkus või?

A. märkis jalutamast tulles samuti, et kõik kohad olid mehi täis, igas vanuses ja kainusastmes. Ta jalutas suurem osa ajast mööda võsateed, kus ei ole igas lõigus ametlikult tänavatki, tavaliselt suht inimtühi koht, kord tunni sees tuleb vastu mõni jalgrattur või lapsevankriga jalutav ema, aga sama tõenäoliselt rebane või metskits – ja oli näinud neid igal pool. Mehi, see tähendab, mitte kitsi ja rebaseid nagu muidu. Suvalistes põõsaalustes ja nurgatagustes, nagu ma aru saan. Naisi pole näha olnud, ei tea, kus nad on ja mida teevad. “Tööd!” vastasin mina, ma tean, millest ma räägin – täna tegin vanale tõlkebüroole poolenisti heategevuse korras ühe totralt palju aega võtva pisijupi, et nemad saaks ühele potentsiaalsele kliendile hea mulje jätta. Ja milleks, küsin ma. Ma ei taha eriti neid töid tulevikus tegema hakata, milleks mulle siis nende hea mulje? A näe, ei oska ülejala lasta, ja ei-ütlemisega on kah raskusi.

Teritasin siis keelt, et küllap mina näen hoopis naisi, kui ma ise kõndima lähen – äkki nüüd hiljem öösel on naiste aeg, näe, minagi lähen välja ja puha. Aga võta näpust. Milline ebaõiglus, et ka mulle – ka sellisel kellaajal – näidatakse neidsamu mitte-just-esimeses-kainuses mehi. Mis kell ma siis välja pean minema, et lõpuks ujuda saada?

Kaalun, kas kujundada hoiatussilt “Kui ma siin veel prügi näen, kutsun järgmisele lõkkele tuletõrje!” Kuigi rangelt võttes oleks ka see silt ise prügi.

Alkoholi hinna ümber käib mingi ažiotaaž, samal ajal, kui keegi ei tee isegi mitte ettepanekut tomatite käibemaksu langetamiseks. Heade tomatite kilohind on tunduvalt kõrgem kui õlle oma – no võib-olla väga peene õlle hind lööb selle üle, aga kvaliteetne tomat on ju ometigi suurem põhivajadus.

Päris ausalt, ma jõuan end niiviisi veel vaeseks süüa – kui ma sööks nii palju tomatit, nagu ma tahan, läheks mul iga nädal vähemalt 25-30 ainult tomatite peale.

Kuramuse iluvidinad

juuni 3, 2019

Väike näpunäide kaaskannatajatele: kui ka teie olete ennast seaks vihastanud, sest kui te püüate guugli otsinguribal oma otsingut parandada ja teete sõna peal topeltkliki, et seda valida, või tahate klõpsata kindlat kohta mingis sõnas, siis ilmub see lollakas suurenduklaasi ikoon – mis ei tee mitte midagi, lihtsalt ilu pärast – ja kogu otsinguriba hüppab paremale, nii et te valite vale sõna või sõnavahe –

hetkel paistab ainus asi, mis aitab, olevat see, et tuleb oma guugli kontolt välja logida. Sest nähtavasti nad katsetavad oma uuendusi üksikute kasutajate peal. Kui nad ei tea, kes parajasti kasutab, siis nad ei kiusa.

Uneseiklused

mai 22, 2019

Linnas, kus ma elasin, oli üks kahtlane linnaosa, seal polnud mingit korda, elanikud nägid rääbakad välja. Selle ümber sõitis ringliini mööda tramm.

Kuidagi sattusin ma sinna, ei mäleta, kuidas, võib-olla sellesama trammiga, ja avastasin, et elanikud on seal tegelikult hirmus toredad, neil on halb kuulsus lihtsalt sellepärast, et nad ei allu ülejäänud linna rangele korrale.

Tõepoolest, seal ei olnudki suuri prügihunnikuid ega jõledaid haigusi, mida kõike ma enne arvanud olin. Ainult natuke segadust, räpane oli see kõigest linna ülikorralike standardite järgi. Üks asukas oli seal suur kunstisõber ja teinud oma kogutud kunstiteostest näituse. Osalt maalid, osalt näiteks värvilised klaasesemed. Üks teine tegelane oli Jorgen Matsi, kes oli seal rajanud võitluskunstikooli. Parajasti õpiti seal tugeva väljahingamisega häälele jõudu andma.

Hakkasin neid väga armastama, selliste suurte ülevate tunnetega, nagu kogeb unenäos ja 19. sajandi romantilisi teoseid lugedes.

Nüüd olin ma mingil põhjusel jälle linnas endas tagasi ja märkasin igal sammul, kui totalitaarne sealne kord on. Enne olin seda loomulikuks pidanud. Istusime puust kokkuklopsitud tribüünil A.-ga kõrvuti ja vaatasime koos ülejäänud rahvaga, kuidas paraad meie eest mööda vooris. Kui me olime kohustatud plaksutama, pisteti veoautokastist suured puust käed välja.

See kõik tundus nüüd nii ogar, et hakkasin naerma ja peitsin oma näo A. kuueõla sisse.

Kohe kutsuti mind korrale: “Mida te ometi mõtlete, televiisorist näevad teid ka lapsed!” Nähtavasti ei saadud aru, et ma naeran (õnneks!), vaid peeti mu käitumist kohatuks intiimsuseks avalikus kohas. Aga paar sellist eksimust veel ja mind oleks juba uurimise alla võetud.

Une lõpus oli pikk ja erutav põgenemine kaose-linnaossa tagasi, ikka koos nende ülevate romantiliste tunnetega. Ja siis üks veidi frustreerivam moment, kui noormees, kes oli mind põgeneda aidanud, arvas, et meil on nüüd armastus, suudles mind läbi mingi võrgu, ja oli väga löödud, kui ma rohkem ei tahtnud. “Isegi siin ei saa kõik õnnelikud olla,” mõtlesin ma nukralt.

*

Järgmises unes pakkisime suures toas kiiruga asju kokku, sest me olime juba viitsütiku tiksuma pannud. Lappasin, mida kaasa võtta, mida jätta, viimasel hetkel otsustasin näiteks ühe Nooruse lugemiseks kaasa võtta, mitte plahvatuse kätte jätta.

Järgmiseks olin juba Nunne tänava kandis Snelli tiigi pargis. Oli kottpime, ei mingit tänavavalgustust, isegi linnaliinibuss, milles ma istusin, oli ilma tuledeta. Vaatasin linna poole tagasi ja imestasin, et plahvatust ei tule ikka veel. Olin just märganud, et mul jäid dokumendid maha ja kaalusin, kas saaksin nad nüüd ikka ära tuua.

Kohe sel hetkel lõigi taevas plahvatusest helendama, mürinat (veel?) ei kostnud. Istusin seal Snelli nõlval linnaliinibussis, kollases Ikaruses ja vaatasin, kuidas pontšikud epitsentrist hääletult välja lendavad. “Aga ma armastan pontšikuid!” mõtlesin ma, leidsin need ilusad nupud, millega bussiuks lahti käib ja mille vajutamisest ma lapsena unistasin, ja järgmiseks oligi uks õigel hetkel lahti, et pontšikud saaks sisse lennata. Esimese, millest oli tükk puudu, püüdsin otse hambu, järgmised kaks kätte. Siis taipasin, et nii ähvardab mind oht pontšikulaviini alla mattuda, ja bussiuks sulgus taas. Vaatasin hääletus pimedas öös plahvatuskuma ja mõtlesin, kuidas ma olen sellisesse olukorda sattunud – mina, Immanuel Kanti teener.

(Kas Immanuel Kant ise oli plahvatusse jäänud või oli tema koos minuga seda korraldanud ja samuti lahkunud, oli juba unes pisut segane, ma juurdlesin selle üle.)

Mulle helistas just inimene, kes oli ei tea miks saanud minu telefoninumbri – asutuse numbrina, millega ma olen ainult niipalju seotud, et üürin neilt vahel ruume.

Hääle järgi otsustades vanem inimene.

Ei lasknud end heidutada sellest, et ma ütlesin kohe, et olen asutusega ainult kaude seotud, vaid rääkis ära, mida tal sealt vaja on.

Ma ütlesin vajaliku inimese nime ja küsisin (naiivselt), kas ta asutuse kodulehelt ei leidnud.

“Ei, ma ei käinud seal kodu… lehel.” (Hääletooniga, mis viitab sellele, et koduleht on uus ja tundmatu mõiste.)

Selge, ilmselt tõepoolest päris vana inimene.

Tegin paar klõpsu, võtsin kodulehe lahti ja dikteerisin talle kontaktnumbri. Sest tõepoolest, mul oli juba läpakas lahti, eriti aega ega vaeva see ei võtnud.

Mispeale mul tuli kohe mõte, et äkki ma peaks oma ettevõtlust laiendama – hakkan osutama guugeldamise – ja kodukatelt info otsimise – teenust inimestele, kes ise netis ei käi.

“Kus sa seda reklaamid, kui nad netis ei käi?” küsis A.

Mõtlesin: ajalehes! vanainimesed loevad palju ajalehti, eriti tasuta linnalehti!

Ja sildid tuleb postide peale panna ja jagada pensionäride klubides flaiereid!

Aga edasi mõeldes tuli meelde, et tegelikult olen ma aidanud infot välja guugeldada ka inimestel, keda ma olen kohanud just neti peal. À la kuskil kommentaariumis tuleb küsimus “Kas keegi teab xyz?”, ma guugeldan, saan vastuse, aega läheb max 5 minutit. “Kust sa leidsid?” Ee, guugeldasin, võtsin esimese guugli pakutud vastuse lahti ja vioola.

Iseasi, kuidas seda vormistada – tasulise numbrina oleks ilmselt kõige lihtsam, aga mul hakkab inimesest kahju, kui tal raha kontolt maha tiksub lihtsalt sellepärast, et ta on aeglase jutuga. Teisest küljest, kui kõnel oleks üks kindel hind, siis läheks eriti pikaldaste ja keerulist infot tahtvate inimeste puhul mul endal kahjulikuks.

Teatud ajani kõigest miinimumhind, seejärel jõnks kõrgem jne?

Kolmandast küljest – kui ma infot siiski ei leia, kas sellepärast, et see on hästi peidetud, või sellepärast, et seda polegi olemas, siis peaks olema võimalus ka raha mitte võtta.

Üks variant oleks ka kuutasu – liitu teenusega ja ma olen nõus sinu eest kõike guugeldama. Aint et lobisemishimuliste klientidega läheks siis keeruliseks ja teised ei pääseks üldse löögile. Kindel kuulimiit, mille ületamise järel tuleb juurde maksta?

Hmm.

Elujuhtumusi

aprill 28, 2019

Alles see oli, kui mult alkoholi ostes dokumenti küsiti. Aga neljapäeval pakkus koolipoiss, selline teismeline, mulle bussis istet.

Kas see peab tähendama, et ma olen ametlikult vana? mõtlesin. Koolinoor ei saanud ju kuidagi arvata, et mul oleks lihtsalt jalad haiged, sest ta oli just olnud tunnistajaks minu uhkele 150 m sprindile sillalt bussipeatusse.

Ema mõtles välja knihvi, et äkki pakkus ta istet mulle kui naisterahvale. Tõepoolest, sellele viitaks nagu see, et sõbrad hakkasid tema kallal kohe “nice guy” teemal tögama.

Sama päeva õhtul saime aru elu põhiväärtustest, kui peldikumootor jukerdama hakkas ja meid ööseks kemmerguta jättis. Ja minus süvenes veendumus A. majapidamisalastest supervõimetest, kui ta selle süsteemi hommikul ise ära parandas.

Reede õhtul tekitasin endale põnevust sellega, et kustutasin hajameelselt ära kausta, kus ma oma tõlkeprojekte hoian. Käsi libises klaviatuuril ja unise peaga ei pannud tähele, et arvuti mu käest midagi küsib. Kõige iroonilisem, et see juhtus poolelioleva töö varundamise käigus.

Aga noh, kõige hullem põnevus kestis ainult seni, kuni selgus, et kaust tuleb ka prügikastist ilusti välja. Ainuke häda, et need tõlkemälud, mis ei olnud mälukausta mitte tõstetud, vaid kõigest lingitud, olid haihtunud. St lingid olid haihtunud. Aga noh, mis seal ikka, linkisin pooleliolevasse projekti vajalikud asjad uuesti. Siis oli veel kõigest väike järellainetus, kui OmegaT keeldus seda tööd avamast, väites, et vales formaadis, aga isegi see probleem haihtus selle võlutriki peale, kui arvuti kinni panna ja uuesti lahti teha.

Olgu see kõik mulle õpetuseks, et kui ma väsinud peast kõhklen, kas teha korraks veel natuke tööd või minna puhkama, ei ole mõtet tublitseda, kui selle tööga just ei põle.

Tallinna tantsutunni demograafiale oli mõnus ilm halvasti mõjunud ja õpilasi oli väga vähe. Teisest küljest olid kohal need kõige innukamad, kellele oligi põhjust juba väheke põnevamat materjali pakkuda, mis teistele oleks üle jõu käinud; ajaliselt kukkus välja nagu alati, et õpilased tahaks veel tantsida ja mina teeks nendega heameelega veel midagi, aga kelner on ka inimene ja tuleb laiali minna.

Ja see oligi siis päevanädalalõpu-uudis.

————————————————————–
PS: tartlased või kes muidu Tartus jala käivad ja jalgrattaga sõidavad: minge märkige Tartu linna lehel kaardi peale neid kohti, kus on mingi jama või lihtsalt võiks paremini olla – kas selleks, et teil oleks mõnusam oma jalakäimise ja jalgrattaharjumust jätkata, või selleks, et te ei oleks sunnitud oma autoga linnas rohkem sõitma, kui te päriselt tahate. Tartu Postimehes oli isegi artikkel, mis kutsus üles seda tegema, aga miskipärast ilma lingita.

PPS: üleüldse, mis värk sellistel ametlikel lehekülgedel linkimisega on? Ajalehtedes on maru vähe linke isegi ajalehe enda artiklitele, heal juhul on need kuskil artikli allservas, aga mitte teksti sees, nagu iga blogija seda teha oskab. Ja kõige rohkem imestan ma viimasel ajal Riigi Teataja netiversiooni üle – seadustes viidatakse kogu aeg teistele seadustele, kas poleks siis loogiline, et kui ütleme pirniseaduses on kirjas “välja arvatud puuviljaseaduse § 47 lõikes 3 nimetatud juhul”, siis seesama “puuviljaseaduse § 47 lõikes 3” oleks hüperlink vajalikule sättele? Eriti hea veel, kui sätte tekst avaneks hovertekstina lihtsalt selle peale, kui hiirt seal kohal hoida.

Illustratsioon selle etenduse kohta, millega ma olen nii ametis olnud, et pole jõudnud blogida ega õieti kommenteeridagi:

Ühesõnaga, etendame 6. aprillil Rakvere renessansifestil peaaegu Eleusise müsteeriume. 15. sajandi õukondlikule peenetundelisusele kohases galantses versioonis, sest _päris_ pruudiröövile (nii et pruut ei taha) oleks nad tol ajal veel viltu vaadanud (16.-17. sajandil oleks paraku olnud teisiti – võiks öelda, et keskaeg oli naiste suhtes lahkem kui uusaeg, vt ka seda, kuidas tüdruku nunnakloostrisse minek tähendas keskajal haridusevõimalusi ja vabadust pereelust, aga uusajal rohkem midagi vangistusetaolist – see kajastub kenasti laulutekstides), ja tolle aja inimesed ei võtnud ka antiikjumalaid niiviisi immoraalsena nagu kreeklased ise.

Ja seal saab ka teisi toredaid esinejaid näha. Rakvere omad teevad 16.-17. sajandi tantsu; Peterburi ja Otsa kooli omade täpset kava ma ei tea, aga eelmise aasta põhjal võin öelda, et neid tasub vaadata/kuulata.

*
Kui ma juba reklaamima hakkasin, lisan siia veidi juttu, mille ma panin kavatekstile.

Otsustasime tantsuliselt jutustada Demeteri lugu: allilma jumal Pluton röövib viljakusjumalanna Demeteri tütre; leinav Demeter jätab oma ülesanded sinnapaika ja elab inimeste keskel, kes püüavad teda lõbustada; tema masendus seab elu maa peal ohtu ning Zeus laseb tema tütre tagasi tuua; neiu naaseb, ent kuna ta on juba söönud Plutoni pakutud granaatõuna, truuduse sümbolit, on ta sisuliselt laulatatud. Viimaks lepitakse kokku, et ta veedab osa aega allilma kuningannana, osa maa peal koos teiste jumalatega, ning tema maa all veedetav aeg vastab viljatule aastaajale, olgu selleks siis talv või suvine põud.
Üks paiku, kus usuti see lugu toimunud olevat, on Sitsiilia. See andis põhjust võtta lavastuse kujuteldavaks kontekstiks Napoli kuningriigi, risttee, kus kohtusid Ida ja Lääs, Põhi ja Lõuna. Nii on lavastuse muusikaline telg Montecassino kloostris säilinud käsikirjaline muusikakogumik, mis koostati Napoli õukonnas. Kui me lisame Ferrara tantsulugusid, Hispaania rahvapäraseid viise, ühe Francesco Landini ja ühe Guillaume Dufay laulu, sobivad need selle keskkonnaga kokku – Napolit valitses Aragoonia monarh, seal õukonnas tegutses Ferrara koolkonda esindav Cornazano, Dufay oli rahvusvaheline kuulsus, kelle lugudest mõni leidub ka sellessamas Montecassino käsikirjas, ja kuigi Landini oli juba eelmise sajandi lõpus surnud, oli tal Euroopa muusikale veel ikka suur mõju.

Võin lisada, et seal, kus surelikud Demeterit lõbustavad, on vihjamisi markeeritud ka Baubo jõupingutus, kuigi väga-väga kaudselt.

Läbi udu

märts 27, 2019

Ma oleks Riias äärepealt Tartu bussist maha jäänud, sest taipasin alles sõna otseses mõttes viimasel minutil, et Tartu bussi nimi on Sankt Peterburgi buss. Sõites oli hulk aega tunne, et multiversumis kaaluvad need versioonid, kus ma ei taibanudki, vähemalt mitte õigel ajal, taipamisuniversumi üles: minust on bussi peal kõigest kaduvväike protsent, suurem osa mind vaatab bussile hilinenud taipamisega järele – või mõtleb endiselt, kus kurat on Tartu buss.

Mingi sarnase geniaalsusega sain ka pärast kojujõudmist hakkama, aga nagu kohane, ei ole see mul meeles.

See-eest on veel meeles tänane: olles raamatukogus oma rahvusvaheliselt laenatud raamatut rõõmsalt sirvinud ja veel rõõmsamalt avastanud, et A. vana nutifoniga saab olulistest lehekülgedest piisava kvaliteediga koopiaid teha, hakkasin asjalikult ja aegsasti kella kaheksaks mälumängu minema, ostsin kohvikust dopinguks limonaadigi kaasa.

Astusin kohvikuuksest välja ja taipasin, et mälumäng algas kell kuus. Jajah, mälusportlane.

Seekord olin nähtavasti selles usutavamas ja tõenäolisemas universumis.

Sellel kõigel on kindlasti midagi pistmist sellega, et oma pika nädalavahetuse nelja ööpäeva jooksul sain kokku umbes 15 tundi magada. Räägitakse, et magamata öö võrdub peapõrutusega, huvitav, kuidas teisendada päris magamata öödeks selline punktiirne vähemagamine? Tantsukursuse ajal eriti tunda ei andnud (muidu kui enesetundes ja selleski mitte kogu aeg), otsisin ka ise puhkevõimalusi, kahe läbitantsimise vahel toetasin jalad tugevasti maasse, leidsin tasakaaluasendi ja üritasin sekundise uinaku teha.

Kui ma Riia lennujaamas bussiootamise ajal oma arvutiga tšillisin, usaldas üks vist kunagistest Kesk-Aasia liiduvabariikidest pärit mees oma pagasi ja laadiva telefoni südamerahuga minu hoole alla, kui ise suitsu käis tegemas. Ja nii oma kolm-neli-viis korda järjest. Ju ma näen siis nii kahjutu välja.

Kuigi teisest küljest käidi seekord mõlemat pidi sõites turvakontrollis minust selle kleepriba moodi asjandusega üle. Ju ma siis ikka nii kahjutu välja ei näe.

Teisel korral, tõsi, oli see mu oma viga – olin unustanud veepudeli tühjaks juua. “Teil on pudel kotis,” ütles turvatöötaja. “Ma võin ta kohe tühjaks juua,” ütlesin mina ja tegin sõnad teoks. “Kas te tahate pudeli alles jätta?” küsis tema. “Jah,” vastasin ma, “siis ma saan selle uuesti täis panna.” Ja lisasin taktitundeliselt: “Teil kõlbab kraanivesi ikka juua, eks ole?” Ja jätkasin magamatusdeliiriumist tingitud mölapidamatuses, kuidas ma ei taha pudelit ära visata, sest siis peaks ma uue ostma ja see tekitaks prügi. Turvatöötaja näos peegeldus kasvav huvipuudus minu ja minu pagasi vastu, aga üks teine tuli, palus koti lahti teha ja vehkis selle avatud koti kohal oma ribakesega, põhjalikumalt süvenemata, ainsatki asja välja võtmata. Lõpuks lahkusin ma lennuki suunas, vahepeal suure palavusega seljast kistud riideid laiali puistates, turvatöötajad neid minu kannul üles korjamas ja mulle kätte ulatamas.

Digiõigused vs filternet

märts 26, 2019

Blogimise asemel jagan seekord digiõiguste rahvaalgatuse linki – loovisikuna, kes ühtlasi tegeleb pidevalt õigustekstidega. Ise juba andsin allkirja.

Taustainfoks (et mis jutt see masintsensuurist elik automaatfiltritest on) vt, mida vikipedistid kirjutavad.