Illustratsioon selle etenduse kohta, millega ma olen nii ametis olnud, et pole jõudnud blogida ega õieti kommenteeridagi:

Ühesõnaga, etendame 6. aprillil Rakvere renessansifestil peaaegu Eleusise müsteeriume. 15. sajandi õukondlikule peenetundelisusele kohases galantses versioonis, sest _päris_ pruudiröövile (nii et pruut ei taha) oleks nad tol ajal veel viltu vaadanud (16.-17. sajandil oleks paraku olnud teisiti – võiks öelda, et keskaeg oli naiste suhtes lahkem kui uusaeg, vt ka seda, kuidas tüdruku nunnakloostrisse minek tähendas keskajal haridusevõimalusi ja vabadust pereelust, aga uusajal rohkem midagi vangistusetaolist – see kajastub kenasti laulutekstides), ja tolle aja inimesed ei võtnud ka antiikjumalaid niiviisi immoraalsena nagu kreeklased ise.

Ja seal saab ka teisi toredaid esinejaid näha. Rakvere omad teevad 16.-17. sajandi tantsu; Peterburi ja Otsa kooli omade täpset kava ma ei tea, aga eelmise aasta põhjal võin öelda, et neid tasub vaadata/kuulata.

*
Kui ma juba reklaamima hakkasin, lisan siia veidi juttu, mille ma panin kavatekstile.

Otsustasime tantsuliselt jutustada Demeteri lugu: allilma jumal Pluton röövib viljakusjumalanna Demeteri tütre; leinav Demeter jätab oma ülesanded sinnapaika ja elab inimeste keskel, kes püüavad teda lõbustada; tema masendus seab elu maa peal ohtu ning Zeus laseb tema tütre tagasi tuua; neiu naaseb, ent kuna ta on juba söönud Plutoni pakutud granaatõuna, truuduse sümbolit, on ta sisuliselt laulatatud. Viimaks lepitakse kokku, et ta veedab osa aega allilma kuningannana, osa maa peal koos teiste jumalatega, ning tema maa all veedetav aeg vastab viljatule aastaajale, olgu selleks siis talv või suvine põud.
Üks paiku, kus usuti see lugu toimunud olevat, on Sitsiilia. See andis põhjust võtta lavastuse kujuteldavaks kontekstiks Napoli kuningriigi, risttee, kus kohtusid Ida ja Lääs, Põhi ja Lõuna. Nii on lavastuse muusikaline telg Montecassino kloostris säilinud käsikirjaline muusikakogumik, mis koostati Napoli õukonnas. Kui me lisame Ferrara tantsulugusid, Hispaania rahvapäraseid viise, ühe Francesco Landini ja ühe Guillaume Dufay laulu, sobivad need selle keskkonnaga kokku – Napolit valitses Aragoonia monarh, seal õukonnas tegutses Ferrara koolkonda esindav Cornazano, Dufay oli rahvusvaheline kuulsus, kelle lugudest mõni leidub ka sellessamas Montecassino käsikirjas, ja kuigi Landini oli juba eelmise sajandi lõpus surnud, oli tal Euroopa muusikale veel ikka suur mõju.

Võin lisada, et seal, kus surelikud Demeterit lõbustavad, on vihjamisi markeeritud ka Baubo jõupingutus, kuigi väga-väga kaudselt.

Läbi udu

märts 27, 2019

Ma oleks Riias äärepealt Tartu bussist maha jäänud, sest taipasin alles sõna otseses mõttes viimasel minutil, et Tartu bussi nimi on Sankt Peterburgi buss. Sõites oli hulk aega tunne, et multiversumis kaaluvad need versioonid, kus ma ei taibanudki, vähemalt mitte õigel ajal, taipamisuniversumi üles: minust on bussi peal kõigest kaduvväike protsent, suurem osa mind vaatab bussile hilinenud taipamisega järele – või mõtleb endiselt, kus kurat on Tartu buss.

Mingi sarnase geniaalsusega sain ka pärast kojujõudmist hakkama, aga nagu kohane, ei ole see mul meeles.

See-eest on veel meeles tänane: olles raamatukogus oma rahvusvaheliselt laenatud raamatut rõõmsalt sirvinud ja veel rõõmsamalt avastanud, et A. vana nutifoniga saab olulistest lehekülgedest piisava kvaliteediga koopiaid teha, hakkasin asjalikult ja aegsasti kella kaheksaks mälumängu minema, ostsin kohvikust dopinguks limonaadigi kaasa.

Astusin kohvikuuksest välja ja taipasin, et mälumäng algas kell kuus. Jajah, mälusportlane.

Seekord olin nähtavasti selles usutavamas ja tõenäolisemas universumis.

Sellel kõigel on kindlasti midagi pistmist sellega, et oma pika nädalavahetuse nelja ööpäeva jooksul sain kokku umbes 15 tundi magada. Räägitakse, et magamata öö võrdub peapõrutusega, huvitav, kuidas teisendada päris magamata öödeks selline punktiirne vähemagamine? Tantsukursuse ajal eriti tunda ei andnud (muidu kui enesetundes ja selleski mitte kogu aeg), otsisin ka ise puhkevõimalusi, kahe läbitantsimise vahel toetasin jalad tugevasti maasse, leidsin tasakaaluasendi ja üritasin sekundise uinaku teha.

Kui ma Riia lennujaamas bussiootamise ajal oma arvutiga tšillisin, usaldas üks vist kunagistest Kesk-Aasia liiduvabariikidest pärit mees oma pagasi ja laadiva telefoni südamerahuga minu hoole alla, kui ise suitsu käis tegemas. Ja nii oma kolm-neli-viis korda järjest. Ju ma näen siis nii kahjutu välja.

Kuigi teisest küljest käidi seekord mõlemat pidi sõites turvakontrollis minust selle kleepriba moodi asjandusega üle. Ju ma siis ikka nii kahjutu välja ei näe.

Teisel korral, tõsi, oli see mu oma viga – olin unustanud veepudeli tühjaks juua. “Teil on pudel kotis,” ütles turvatöötaja. “Ma võin ta kohe tühjaks juua,” ütlesin mina ja tegin sõnad teoks. “Kas te tahate pudeli alles jätta?” küsis tema. “Jah,” vastasin ma, “siis ma saan selle uuesti täis panna.” Ja lisasin taktitundeliselt: “Teil kõlbab kraanivesi ikka juua, eks ole?” Ja jätkasin magamatusdeliiriumist tingitud mölapidamatuses, kuidas ma ei taha pudelit ära visata, sest siis peaks ma uue ostma ja see tekitaks prügi. Turvatöötaja näos peegeldus kasvav huvipuudus minu ja minu pagasi vastu, aga üks teine tuli, palus koti lahti teha ja vehkis selle avatud koti kohal oma ribakesega, põhjalikumalt süvenemata, ainsatki asja välja võtmata. Lõpuks lahkusin ma lennuki suunas, vahepeal suure palavusega seljast kistud riideid laiali puistates, turvatöötajad neid minu kannul üles korjamas ja mulle kätte ulatamas.

Digiõigused vs filternet

märts 26, 2019

Blogimise asemel jagan seekord digiõiguste rahvaalgatuse linki – loovisikuna, kes ühtlasi tegeleb pidevalt õigustekstidega. Ise juba andsin allkirja.

Taustainfoks (et mis jutt see masintsensuurist elik automaatfiltritest on) vt, mida vikipedistid kirjutavad.

Sest millega muidu seletada, et ma näen Itaalia kohtuotsuses lühendit “L. reg. Sicilia 5 giugno 1989” ja hakkan seda ilusti lahti kirjutama: “Sitsiilia kuningriigi 5.06.1989. a seadus”.

Ise veel mõtlesin heldinult, et oh, näe, neil on veel sellegi kuningriigi seadusi käibel (Itaalia kuningriigi seadustele viitamine ei pane mind kulmugi kergitama, see on tavaline).

Alles aastaarvu vaatamine pani natuke kahtlema.

(Itaalia keele mitteoskajatele – kühvel on selles, et “reg.” tähendab seal lühendis “regionale”, mitte “regno”. Sitsiilia maakonna seadus, mitte kuningriigi.)

(Järjekordse unepostituse üks ajend on see, et äkki KL kirjutab siis oma taimtegelaste unenäo kommentaaridesse).

Olime Robinson Crusoe saarel, kus meid ründasid piraadid, aga maru kehvasti ründasid, tulistades ei saanud üldse pihta. Lõpuks taipasime, et nad on kahemõõtmelised ja sellisena oli 3-mõõtmelises ruumis jube raske asju tabada. Näiteks kui me seisime kahekesi üksteisest veidi eemale, siis tulistasid nad nüri järjekindlusega meie vahelt läbi.

Järgmiseks oli meil plaanis kinni püüda üks sarimõrvar. Passisime võre vahelt, et äkki tabame ta uut ohvrit varitsemas, kui järsku märkasime teda – ja ta vaatas läbi võre otse mind. Oli selge, et ta on mind uueks sihtmärgiks võtnud, sest ta ei suutnud vastu panna, kui kedagi läbi võre nägi.

Kinnipüüdmise mõttes oli isegi hea, et see olin mina, mitte mõni tsivilist. Äkki on nii kergem teist kättegi saada.

Tuli ka välja, et selles ühiskonnas võis inimesi järgmisse mõõtmesse edutada. Et mul oleks sarimõrvari ees selge eelis, teisendati mind lõpmatusse mõõtmesse (või vähemalt nii kõrgesse mõõtmesse, et praktilises mõttes sama hästi kui lõpmatu).

Spetsialistid rõhutasid, et uue mõõtmelisusega kohanemiseks läheb organismil aega. “Mul ei ole aega,” hüüdsin dramaatiliselt, “mul on vaja mõrvar kinni püüda.”

Ja läksin mingit raketti kokku panevate töölistega kokku saama, et nende tunnistusi võtta. Nad olid kangesti ähmi täis, et lõpmatumõõtmeline tegelane nendega kohtuma tuleb; selgus, et nad tahavad mind puudutada ja selle privileegi eest on nad nõus kõik välja rääkima.

Valisin ühe töölise välja, tema katsus mind näpuga ja kukkus liikumatult maha. Kohe panid kõik töölised ajama, karjudes “ta ei ole veel kohanenud! ta ei ole veel valmis!” Nõustaja selgitas, et kui lõpmatusse mõõtmesse tõstetu organism pole veel uue olukorraga kohanenud, ei ole teistel teda ohutu puudutada. Küsisin murelikult, kas nad surevad siis ära. Ei, ütles nõustaja. Nendega juhtub lihtsalt see, et täitub nende suurim soov. Näiteks tema – osutas ta lamavale töölisele – on nüüd tšellomängija, tema nimi on Dmitri ja ta elab Moskvas.

“Siis on ju hästi,” olin mina kergendatult. Nõustaja mühatas, sellest võis välja lugeda, et ei tea nüüd midagi, kas suurima soovi täitumine ikka on hea asi.

Ta soovitas mul suhelda paari inimesega, kes on juba kauem lõpmatumõõtmelised olnud. Küsisin, kuidas ma nende juurde pääsen, tema seletas, et sellel uuel kujul on mul väga lihtne – piisab, kui ma telefonis numbri valin ja kohe saan telefoniliine pidi kohale minna.

Helistasin ennast kohale. Lõpmatumõõtmelised olid kaks noormeest, kes elasid ühikatoas. Asusime plaane pidama, kui ma avastasin, et lõpmatul mõõtmel on omad miinused: ma kuulsin kõiki nende mõtteid, lakkamatult.

Kaebasin: kuidas ma niiviisi plaanile keskenduda peaks saama, kui teie mõtteloba käib kogu aeg taustal?

Harjud ära, viskasid nemad kannatamatult.

Ja siis tuli mulle piinlik mõte: kui mina kuulen kõiki nende mõtteid, kuulevad nemad ju minu omi ka.

Märkmed meie sõpruskonna kõige karnevalikultuurilisemast traditsioonist (me valime iga aasta kolmekuningapäeval koogi ja oa meetodil presidendi ja millalgi kevadel teeb president vastuvõtu):

oapresidenti käisid õnnitlemas viitsepresident, pruugitud president ja dopingukoondise president; erakorraline ja seesamunegi Kurrunurruvuti konsul (sest väike riik ei jõua igale poole suursaadikut saata); prillikandjate ühingu esindaja (prillidega); presidendi julgeoleku ja heaoleku ülem; meremeeste esindaja (pärlitega); ökomantelsaunade edendaja; moepolitsei ülem (roosas ja rohelises); lillaroosa brigaadi esindaja; kevade esindaja (lilledega); aasta kristalliterapeut (enda ravitud kristallidega); värviliste esindaja koos mustvalgete esindajaga; ja rahvas.

Keegi oli KL-le rahvalike laulude karaokeplaadi kinkinud, mis tingis peo hilisemas staadiumis ohjeldamatu spontaanse interteksti. Vaba käega ja mälu järgi visandatud näide:

kitarre käes ja kägu kukub raal,
kitarre käes ja mantel haljendab,

Mets mühiseb: ja kägu kukub õlalt,
mets mühiseb – ja kägu haljendab,

kitarre käes – ja kägu jäljendab,
mets mühiseb ja kägu väljendab.

Tegelikult oli seda kõike palju kauem, palju rohkemates variatsioonides ja väga kõva häälega. Lapskonnale näis meeldivat, et suured inimesed mängivad; (vist) kõige suurem laps olevat lahkudes emalt küsinud “on ju, me tuleme tuleval aastal tagasi”.

Tammurriata

märts 3, 2019

Korralikult blogida ei jaksa v ei viitsi, aga lingin siia omaenda tarbeks ühe väga hea tammurriata-video. Udune ta on, aga tantsijad on kogu aeg kaadris ja mulle meeldib, kuidas nad tantsivad ka.

Ja siit algab neljaosaline tammurriata õppevideote sari (it k), minu ignorantsusele sobivalt aeglase tempoga, eriti nunnu on see, et tüdrukud hakkavad iga natukese aja tagant itsitama.

Une… -menüü seekord

veebruar 2, 2019

Kell on selline, et mitte keegi ei taha minuga neti peal diskuteerida, niisiis pean tegema igava unenäopostituse.

Mul oli nimelt unes selline komme, et sõin klaasi. Suupistena, jahutatult. Tingimata jahutatult!

Võimalik, et klaasisöömine sai alguses sellest, kui nägin Kauri, kes viskas mulle, kui ma seisin ahtal rõdul tühjuse kohal, teiselt poolt sügavat orgu fotokaamera- ja kui mina olin suutnud selle vaevu üle rõduserva kukkumisest päästa, märkasin suure ehmatusega, et ta ise hüppab samuti. Pigistasin silmad kinni, kui lahti tegin, oli juba üle jõudnud. Uurisin, kust ta sellised kaugushüppevõimed sai, ise üritasin vargsi oru laiust silmadega mõõta – no kas ta oligi ainult paar meetrit?

Käisin nende perel külas ja rääkisin neile, et vaadake, milline kurioosne komme mul on, ma söön nimelt klaasi, kusjuures minuga ei juhtu sellest midagi! ja demonstreerisin – võtsin jääveeämbrist aegamööda kildudeviisi pudelit ja sõin ära. Lõpuks said mõnusamad suured killud otsa. Sobrasin panges, seal oli mingit peenikest pudi, aga ma ei julgenud väga peenikest klaasikillupudi sõrmedega välja sõeluda, äkki teeb sõrmed katki. Pihku jäi suurem tükk, aga laperdas kahtlaselt ja paindus. Ei olnud klaasikild, lahtiligunenud pudelisilt hoopis. No ei. Mingeid pudelisilte ma küll ei söö, kilest pealegi.

Klaasi närides olin jalutanud kaubamaja teisel korrusel kuhugi poodi sisse, kus käis mingi peen moe- või parfüümiesitlus, mida mina esialgu tähele ei pannud, üritasin muudkui ühele võõrale suurele mehele tammurriata moodi tantsu õpetada, tema küll ei tahtnud hästi. Kuni Taliesin – kes oli blondi poisipeaga ja keigarlik – mu küünarnukkipidi välja konvoeeris, sest olgu pealegi, mind võib-olla ei huvita need esitlused, aga nii ei lasta pärast enam ka teda sisse.

Üritasin ennast välja vabandada, et vaata, minuga lihtsalt juhtuvad sellised asjad, ma ise ei pane tähele, kui juba ongi juhtunud. Näe, vaata! – näitasin puhvis jopet oma seljas – hetk tagasi nägin ma seda mannekeeni seljas, mina ka ei tea, kuidas minu selga sai!

Järgmiseks olin selle jope 30 euro eest ära ostnud, et mind varguses ei süüdistataks. Esimesele tuttavale, kes vastu juhtus, seletasin, et see on mu elu halvim ost – dermatiin hakkas juba pragunema.

Tervitusi peegli tagant jälle, nähtavasti istub mulle viimasel ajal blogimine just olekus nimega “neli tundi maganud”.

Mul on isegi võimalus kirjutada traditsiooniliselt tänapäevaselt blogosfääris levinult? naiselikul teemal: enda kaalumine.

Sest ma kaalusin huvi pärast, tulin tuppa tagasi ja ütlesin A.-le, et mina kaalusin täna 70 kilo, kui palju tema kaalub?

A. ütles, et natuke üle 65, ja lisas oma mahedal malbel toonil, mida saatis väljendusrikas pilk suurtest kurbadest silmadest: “Aga mul ei ole selliseid suuri tisse ka.”

Mispeale mind hakkas vältimatult painama, kuidas välja selgitada oma tisside kaal, ja ei osanud kuidagi leida muud lahendust, kui et peaks nad enda kaalumise ajal pesumasinale toetama ja vaatama, kui palju kaalunumber tavalisest erineb. Võtan kaks numbrit, lasen triikrauaga üle ja küll ma siis näen! Sest eks ta ole meil ju hirmus täpne kaal nagunii, selline, millel osuti juba jalaga vastu minnes paigast ära läheb. Või kui ta põrandal teise kohta liigutada, magnetjõujooned, ma ütlen.

Unustasin hea idee seejärel ära, aga kui jalgu pesema läksin, tuli meelde ja proovisin järele. Ja te ei kujuta ette, millised ootamatud raskused mind tabasid! Läksin kohe ja kaebasin A.-le ära, et kui me tahame selle teadusliku katse ära teha, tuleb seda teha kahekesi.

Nimelt (trummipõrin) vaadake, rinnad on mul esiküljel. Aga kas te teadsite, et ka silmad on esiküljel? ja pealekauba on silmad kõrgemal?

Mis tähendab, et kui ma tissid pesumasinale toetan (siinkohal on sobiv lehvitada üheksakümnendate naljadele väliseestlaste keelepruugi üle à la “kallis, tambi tissid sinki”), varjavad nad koos pesumasinaga minu vaate kaalule.

Mis omakorda tähendab, et kui ma tahan selle katse korralikult ära teha, pean A. ära moosima, et ta mul kaalunumbrit lugema tuleks. Ja mis veel siis, kui ta luiskab?

Kas ma pean katset eri assistentidega kordama, et usaldusväärseid tulemusi saada? Mismoodi korraldada sel teemal korralik teaduslik topeltpime katse? Kas ma pean leidma platseebogrupi? Milline tegur tuleks sel juhul asendada platseeboga?

Mida teeksid, lugeja, selles olukorras sina?

Sala-, sest Elroni uus kasutajaliides varjab seda miskipärast hoolikalt. Alles siis, kui kõigepealt otsida, millal Narvast tulev rong Tapale jõuab, ja sinna kõrvale, millal Tapalt Tartu saab, leiab üles. Sest ainus variant, mida nad ise soovitavad, on haledal pärastlõunal, minge pekki. Ajal, mida bussid veel nagunii dubleerivad. Õhtul on must auk, sõbrakesed, õhtul!

Aga jah, tegelikult saab ka õhtul. Kui Narvast tulev rong idee järgi 20.02 Tapale jõuab, saab sealt ikka veel Tartu edasi sõita. Kui teoreetiline 20.02 tähendabki päriselt 20.02, saab lausa kohe ümber istuda, Rakvere-Tartu ots läheb niiviisi kokku umbes tund kolmveerand. Või noh. Minu rong on tegelikult juba kaks korda Tapale hilinemisega jõudnud ja ometi sain ma ikka selle teise rongi peale – ükskord küll täie draamaga, rong juba sõitis, mina jooksin inertsist mööda perrooni edasi, rongijuht pani pidurit ja tegi uksed uuesti lahti.

Rääkisin selle loo täna – kui olin ilma draamata, aga siiski hingeldades rongi peale jõudnud – vagunisaatjale, kes ütles kaht asja: kogenud rongijuhid oskavad arvestada, et teine rong peab enne sisse jõudma, ja sealt reisijaid ära oodata. Ja et eks niiviisi ole näha, kes kui inimlik on.

Mulle küll meeldiks teoreetiliselt, kui need kaks rongi oleks veidi vähema draamavaistuga paigutatud, näiteks kümne- või jumalukene, kasvõi viieminutise vahega, aga praktikas on mul karvane tunne, et ma naudin seda põnevust – jõuab või ei jõua? – ja teiseks on see adrenaliin väga odavalt saadud, riski tegelikult pole, tund aega kohvikus tšillida ja lähebki järgmine.

Just nimelt: läheb järgmine. Ei pea ööseks Tapale jääma. Tähendab küll tunnist ümberistumist, aga sihandne ei ole nende sõiduplaanis midagi unikaalset. Nii et siin peab peituma mingi hämaram saladus, mis ei tohi labases sõiduplaaniotsingus päevavalgele tulla. Nad ei taha, et selle rongiga sõidetaks, muud seletust ei ole.

See, kallid lugejad, oli teie tänane arkaanne infokild. Kasutage ettevaatlikult ja pidage meeles, et suure võimuga kaasneb suur vastutus.

*

Jõudsin oma erutava rongireisi pealt koju, pesin jalad ära ja avastasin end siis veerand tundi hiljem sokke ära kiskumas, et jalgu pesta. Kui kompulsiivset kätepesu võiks nimetada leedi Macbethi sündroomiks, mis on siis kompulsiivne jalapesu? Automagdaleenne sündroom?

Nii mina mõtlesin.

Läksin röstisin järgmiseks kaks tükki sepikut, võtsin nad välja, määrisin võid peale, kuni veel kuumad on. Ja läksin seisin seejärel röstri juurde valvama, millal sepik valmis saab.

Nüüd oli selge, et mu teod lihtsalt kajavad järele. Jäi üle veel kaks ja kaks kokku panna: see rongilahendus oli põhjusega peidetud! Sellega polnud tavainimesel ette nähtud sõita! Nüüd olen ma omadega paralleeluniversumis, kus kõik käib topelt. Kui mul oleks veel kahtlusi olnud, oleks needki hajunud, kui mul veerand tundi pärast vetsuskäimist uus häda peale tuli. Kes on küll sellisest asjast enne kuulnud.

Sest ega asi ei saa ometi selles olla, et ma olen täna ainult kolm tundi magada saanud.

Jääb vaid võimalus, et kui ma kaevan ja leian sama arkaanse ümberistumise teises suunas, pääsen oma maailma tagasi. Kui ma viitsin, sest ega siingi väga viga pole.