Kõigil juhtub

august 27, 2016

Ma panin omast arust silmatorkamatult riide, kahvatu mustriga seeliku, kahvatut värvi pluusi, liigagi kahvatut värvi, kui ma poes ennast möödaminnes peeglist nägin. Süda vajus saapasäärde, ma ei teadnud, et ma näost nii plass olen, oleks teadnud, oleks täna teise pluusi pannud, roosa või midagi.

Kas seda see mees ennist vaataski, kui ma poodi sisse astusin? Mina vaatasin seepeale teda ka, sel hetkel veel trotslikult, omateada polnud mul midagi viga, ükski asi polnud katki ega plekiga, ise ta oli palju silmatorkavam oma ereda pluusiga.

Nojah, kes viimasena naerab. Selle mehe pilgu alla enam ei sattunud, libistasin ennast kavalasti selja tagant läbi, aga palju sellest abi oli. Just nagu kiuste olid kõik mehed täna poodi tulnud, vähemalt iga teine jäi vaatama, mõni pööras peadki ja peagut jõllitas, kuni ma vastu jõllitasin: teinekord teab, ega see, et ma halb välja näen, ei ole veel mingi põhjus.

“See pluus tõmbab ta näost täiesti halliks,” ütles ühe mehe pilk. “Üldse on see pluus ilmselt mitu aastat tagasi ostetud, kui ta veel rinnust lahedamalt istus. Väikseks jäänud riided tuleb ära anda.” Ja teise oma ütles: “Nii laiade puusadega ei tohiks kroogitud seelikut kanda.” “Nii õhukese seelikuga tuleks kanda ihuvärvi aluspesu,” ütles kolmas.

Tõmbasin näo krimpsu, et oleks selge: ma tean, ma tean, aga enne ei pannud tähele, kõigil juhtub, kodus oli hämar, ma vaatasin ainult seda, et pluus seelikuga sobiks, ja ausõna, sobis, ma unustasin vaadata, kas mina sobin sinna sisse! Igaühel võib juhtuda! Ja korraks poeskäimiseks on need veel täiesti korralikud sandaalid, mis siis, et ühel pandlal on nõel ära kadunud!

Ikka vaatasid. “Pea on ka pesemata,” ütlesid nende pilgud. “ÕHTUL PESEN,” ütles minu pilk vastu, “ma tahan enne vaibad ära kloppida!” “Vabandused, vabandused,” ütlesid nende pilgud. Kuradi mehed, raisk. Nagu neil endal ei juhtuks kunagi.

Ninnu-nännu

august 24, 2016

Ei tea, kas suhteline puhkus hakkab nüüd ometi mõjuma (juba neli päeva ilma šõubisnesita!) või on mul hoopis nii hea olla kitse, kana ja lehma väljaviimise põhimõttel, tähendab, sellepärast, et selg ei valutagi (nagu hambavalu. Kui tahate teada, kuidas mu selg pühapäeval valutas: nagu hambavalu, ainult et tervelt poole kere ulatuses), igatahes jäid mulle täna puha meeldivad asjad silma. Või kõrva või kuhugi.

Kõigepealt muidugi see, et hurraa, Lutsu raamatukogu on jälle kaheksani lahti.

Või ei, kõigepealt oli see, et A. leidis, et isegi punane kampsun sobib selle lilla-türkiissinise-kollasekirju seelikuga. Eile ta küll nii leebe kriitik ei olnud ja väitis, et pluus ei sobi isegi iseendaga kokku (“Sa näed sellega välja nagu mina. Kui ma kampsuni dressipükstesse topin. Igatahes on see silmatorkav,” mis siis, et ma ei olnud sõnagagi märku andnud, et ma üldse tahaks silmatorkamatu olla.)

Käisin punase kampsuni, kirju seeliku ja A. õnnistusega ringi, ootasin valgusfoori taga ühe perega – kaks väikest tüdrukut ja isa – koos rohelist tuld, läksime koos üle tee, olin neist juba mööda kihutanud, kui kuulsin praksatust ja isa kommenteeris: “Nüüd lõhkusid ära.” Mingi lasterula või mis ta nüüd oligi.

Väike tüdruk: “Pole hullu!” Huh, kergendus. Näe, ei olegi väikese lapse traagika, vaid pole hullu.

Õde sekundeeris: “Rattad on veel all. Pole hullu!”

Näe, millised väikelapsed. Keskenduvad heale, mitte halvale.

Mõtlesin, kas peaks komplimendi tegema, aga nad olid juba eemal, ja ma piirdusin sellega, et vahtisin vastutulijatele otsa, suu kõrvuni.

Koduteel käisin poest läbi. Kassapidaja arendas välistudengiga rahvaste sõprust:

(tugeva eesti aktsendiga): How is “cents” in German?

Välistudeng (ei saa esimese hooga aru).

Müüja: How is… how is “cent” in German?

Välistudeng: Cent.

Müüja: How… how is cent in plural?

Välistudeng: Cents.

Pea see saksa keelgi nii selgeks ei saa.

Kui ma olin veel kodumal teel, läksin mööda ühest perest. Lapsed mängisid suure lõbuga oksendamist (“Pröööhhhhh! Ööööööökkkhhh!”), vanemad naersid kaasa.

Uneulme

august 24, 2016

Andestust, armsad lugejad, kes otsivad siit ilukirjandatud elupilte või minu eraelu skandaalseid üksikasju või mõlemat. Kuskile tuleb oma uned ju üles tähendada, muidu lähevad meelest ära ja nagunii on pärast just neid ununenuid tarvis.

Igatahes oli mul seekord selline ulme, pigem olustiku- kui süžeekeskne.

*

Esialgu selline klišeeline: maailm, mis paistab normaalne, aga siis selgus, et see paistab nii ainult sellepärast, et inimestele söödetakse pidevalt tablette. Niipea, kui tabletid tagant ära kukuvad, tuleb välja, et kogu planeet on koletu räämas tööstusmaastik, saastet ja prügi täis, ilma vähimagi roheluseta, nii et paistab mustvalge, olgugi et ma näen värvilisi unenägusid.

Edasi aga jättis uni selle “Matrixi” loogika sinnapaika ja kiskus pigem Strugatskite atmosfääri: düstoopiline tööstusmaastik küll, aga esiteks kõik teadsid seda ja olid harjunud, ja teiseks elasin ma mingite tuttavatega sellisel piirialal, kus kohe meie maja taga oli kena mets. Suvine männimets – liikusid kõigest paarkümmend meetrit, kus vedeles veel prügi, ja siis juba oligi rohelus, vaigulõhn, linnud siristasid, mesilased sumisesid ja ainult tagasi vaadates paistis tolle tööstusmaailma praht, suurtes valgetes prügikottides, prügi lendles küll ringi, aga väga sügavale metsa ei ulatunud.

Meie käisime seal päris tihti ja tundus, et otseselt keelatud see ei olnudki, inimesed enamasti lihtsalt ei julgenud. Üldteada tõsiasi oli, et inimene ei jää looduses ellu, kui ta pliipreparaate ei võta, sest metsikus looduses on liiga vähe raskemetalle. Nii et kui keegi metsa komandeeriti, oli kindel taks viis pliitabletti. Mulle hakkas vähehaaval koitma, et tegelikult ei olegi inimesel ellujäämiseks pliid tarvis süüa. Võimalik, et see oli osa teadlikust hirmutamisest, et inimesi selles tööstusmaailmas hoida. Sest ega seal väga põhjalikult ei valvatud, et keegi ei põgeneks, lihtsalt keegi eriti ei kippunudki põgenema.

Tööstusmaastik oli endiselt peaaegu mustvalge, umbes nagu Kunda oma halvemail päevil. Ainsad erandid olid surnuaiad, mingist pieteeditundest olid tööstusrajatised sinna tegemata jäetud, nii et kui seista täpselt surnuaia piiril, siis vaatad ühele poole – kõik on must-valge-hall, vaatad teisele poole – haljas rohelus.

Vaikselt tekkis plaan põgeneda. See oli mingil määral politseiriik, korterites käidi regulaarselt nägusid kontrollimas, aga selline stagneerunud, lahja politseiriik, kus kontrollijad väga pingutada ei viitsinud, olid laisad ja tõenäoliselt äraostetavad. Nagu NSVL oma viimases otsas. Nii et põgenemisplaanideks ei pidanud hullult konspireerima, piisas tervest mõistusest, et lihtsalt ei kella sellest igal pool. Ootasime, et kontroll käiks ära, pakkisime oma asjad vankrile ja hakkasime suht varjamatult liikuma. Kuskil selles kohas tuli mul unenägemise pealt mõte, et sellises kõledas kuumaastikus tahaks ma kindlasti vähemalt kodus palju toataimi kasvatada. Ja see tähendas loomulikult, et põhiline, mis ma vankri peale laon, on needsamad toataimed, kuidas ma nad siis maha jätan.

Siis sõitsime jällegi täitsa varjamatult rongiga, vahepeal istusime veel ümber ja ümberistumisjaam oli nii ilusas kohas, nagu selles maailmas üldse olla sai: täpselt kahe surnuaia vahel, üks surnuaed ühel pool, teine teisel pool, raudtee keskel. Rohelus, vaikus, linnulaul, ükskõik, kuhu sa vaatad.

Edasi ootasin ma rannas oma kaasosalist (see rand on mul rohkem kui ühes põgenemisunenäos olnud, kusjuures ma ei põgene kunagi üle mere, vaid piki randa; kidura madala rannametsaga liivarand, jalgealune vana pilliroogu, rohtu ja adru täis, Haapsalu lähedal on sellist) ja mõtlesin: ta on abiellumiseas. Kui ta nüüd naise võtab, siis mis siis saab, kui naine ei tahagi koos meiega põgeneda? ja kust ma tean, et talle tuleb selline naine, keda saab usaldada? Ja taipasin siis kergendustundega, et meie perekondade taust on selline, et meil on lubatud ka omavahel abielluda, ei ole liiga lähisugulased ega midagi. Tähendab, kui ma ise temaga abiellun, on probleem lahendatud. Niipea, kui ma sellele heale mõttele tulin, ilmus mu kaasosaline pulmarongiga, oli teine just abiellunud. Nojah, mis siis ikka.

Kui me olime juba väljapoole seda tööstus-politseiriiki saanud, aga alles napilt üle piiri, mitte veel päris ohutus kohas, leidis meie vastuvõtja, et mind on vaja maskeerida ja pani mulle selga oma ema vana teatrikostüümi. Mõtlesin, et ma näen selle kleidiga kindlasti igavesti naljakas välja, suur pikk meesterahvas, nagu ma olen, aga no maskeering, siis maskeering.

Viimane stseen, mida ma mäletan, oli suures klassiruumis, kus põgenikud kohtusid oma vastuvõtjatega. Teatav ülekuulamine, kas me oleme ikka usaldusväärsed, mitte tolle politseiriigi agendid või midagi, nii et ma olin ähmi täis, et äkki mind ei usuta. Nii et kui tuli minu järg, kohmasin paljalt sellepärast, et eelmine inimene oli rääkinud, et ta on Austraaliast, samamoodi: “Ma olen Austraaliast!” – kui ma tegelikult olin ju hoopis Jaapanist, mis oli minu paksudest mustadest prilliraamidest nagunii täiesti ilmne.

*

Huvitav, et kõige oma düstoopilisusega ei olnud see unenägu sugugi painajalik. Kogu oma pikkuses võrdlemisi reibas seiklusunenägu, ja düstoopia ise oli kah selline süütukene – kõle kole tööstusmaastik küll, aga nagu näha, üldse mitte kõikehõlmav, peaaegu nagu oleks kogu kõledus ja koledus olnud ainult efekti pärast (ka omaaegne Kunda oli mingil võõrikul moel efektne vaatepilt); politseiriik küll, aga selline lohvka, kus ei olnud teab kui raske repressiivaparaadi käest pääseda. Või üldse minema pääseda.

Riia linnas, taame majas

august 15, 2016

Päriselt ka: korter, mis me kamba peale üürisime, osutus terveks väikeseseks majaks, kuhu oleks hea tahtmise juures kaks korda rohkem rahvast majutanud. Ja see majakene oli väga ilus. Minust oleks kena seda edasi reklaamida, aga ma ei tea, kas ma julgen, sest mine tea, kas me ise sinna siis üldse enam löögile pääseme? Teisest küljest, äkki kõigil ei ole vaja nii suure seltskonnaga reisida ja nad konkureerivad pigem üheinimesetubadele. Olgu siis, ma ütlen, aga ei lingi: Riverwalk.

Aga see oli hiljem, sest me sõitsime hästi kaua, kolme-neljatunnist otsa seitse tundi: nagu JJ ütles, me vältisime teeremonti sel teel, et vältisime teid. Muretu sõita, mitte kunagi ei olnud tunnet, et liiguksime liiga aeglaselt, sest mis mõttes aeglaselt? me liigume nii kiiresti, nagu siin üldse liikuda annab. Ja kuna JJ juba valis tee looduskauniduse, mitte laiuse, kiiruse ja sileduse järgi, siis oli see tee muidugi väga ilus.

Olime alles kuskil Valmiera kandis, kui teine ekipaaž, kes sõitis välja meist hiljem, hakkas kohale jõudma; ma hoiatasin neid, et me sõidame looduskaunist teed pidi; kui meid tund aega hiljem näha polnud, saatsid nad sõnumi: “Seeni saite?” Saatsin ausa vastuse, et saime seeni ja siis käisime Kääbiklas (vt ka teisest rakursist). Sinna tahaks kunagi pikemalt minna, või tegelikult üldse igale poole, kus me peatusime, ja peatuda oleks muidugi võinud rohkemgi. Vedas mul seega, et ma sain mõlemad otsad sõita selles autos, mis kiirustas vähem (mis oli kummalgi korral ise auto, sest ühed tahtsid kiiresti minna, teised kiiresti tulla) – kui reisimine käib kiiresti, siis jääb mul hing maha, Poola-hääletamisel oli EV minuga vahel püsti hädas, kui ma kippusin kakao-tanklates juuri alla kasvatama – tema arust muidugi, minu arust oli see lihtsalt normaalne kakaojoomise tempo ja lõpuks jõudsime nii või teisiti sinna ja siis kohale, kui vaja oli. Mulle sobiks õieti Jane Austeni raamatute reisirütm, kus nädalast visiiti kutsutakse lühikeseks külaskäiguks, ega te tuld tooma ei tulnud, ja kui tee peal on peatus, siis ei tähenda see mitte viit minutit, millega kõik jõuavad peldikus ära käia, vaid ööbima jäämist. Ja sama käib stardikiirenduse kohta. Teised teavad seda juba ka, reisikaaslased olid mõnevõrra üllatunud, kui ma ennast vähem kui veerand tunniga kõige oma kostüümi ja kahe tagavarakostüümiga auto peale suutsin korjata.

Ma kardan, et ma nägin tollel Riia-õhtul mõnevõrra asotsiaalne välja: riide olin pannud mugavuse järgi ja pealegi ennast Kääbiklas poriseks määrinud ja kõike pori ei pannud ma kohe tähele, alles hommikul nägin ära, et sääred on ikka veel laigulised, õhtusest jalapesust hoolimata. Sest kui ma vanalinnas öösel veinijoomise vahelt poes käisin ja vahepeal kellegi käest teed tahtsin küsida (ma satun tunnelites kergesti segadusse), siis ei olnud just kerge leida kedagi, kes oleks julgenud minuga rääkida: toppisid nina telefoni ja kiirendasid sammu. Või kujutasin ma seda kiirendust endale ette ja nina oli neil telefonis muudel põhjustel, pokemonid või midagi.

Kontsert läks hea tundega (ja saal oli väga ilus), publik oli toetav, teisi oli huvitav vaadata – mul oli eriline huvi 19. sajandi vastu, sest seda ma ise ei tee, aga ma idandan vaikselt mõtet kutsuda selle peale külalisõppejõud. Pärast saaks hakata otsast ülikooliteemalisi kavu välja mõtlema, Kristjan Jaagu luuletuste ümber midagi kududa näiteks. Või lavastada mõne Schultz-Bertrami loo (jeerum, seda vikiartilit vaadates avastasin, et ma ei olegi talt kõike lugenud, mida eesti keeles saaks).

Siis meelitati mind ühe teise ansambli vaatamiselt õue pildistama ja siis hakkas muidugi tavaline Eiffeli torni tööpäev – ei jõua kaht sammugi astuda, juba tuleb keegi ja tahab sinu taustal pildistada. Pluss need, kes üritavad ise märkamatuks jäädes sind telefoniga kinni püüda, nagu pokemone või midagi. “Kuni nad meid pallidega viskama ei hakka, on kõik hästi,” märkis JJ.

Kõige suurem hea üllatus oli siis, kui pooled meie omad olid juba ära sõitnud ja mina olin juba riided ära vahetanud, sest mul läks meelest ära, et meid oli meelitatud viimase ansambli esinemise ajaks tantsima, kui mõni lugu peaks tuttav olema. Vahet pole, ka ilma minuta oli meid veel kolm kostüümiga inimest järel. Aga enne seda viimast ansamblit tuli hoopis üks duo, kellest ma ei teadnud midagi, pärast tegin juttu, sain teada, et lauljaneiu õpib Bremeni kaunite kunstide kõrgkoolis (arvatavasti vanamuusikainstituudis) ja guugeldasin, et tema täisnimi on Aija Veismane ja et teorbi-Martinš õpib Leipzigi muusikaülikoolis. Üllatus sellepärast, et ma ootasin, et esinejad on seal laias laastus meiesugused – mitte et ma meist halvasti mõtleksin, aga isegi mina ei ole ju päris proff, duo seevastu tundus professionaalne või vähemalt sinnapoole pürgivat. Kontsert, mida ootaks pigem vanamuusikafestilt kui selliselt läbivooriva rahvaga linnaürituselt.
Ma lingin selle algust, aga salvestis ei kõla kaugeltki nii ilusasti kui päriselt, sest esiteks rahvas sagib ja sahistab hirmsasti (on ka üks natuke paremast kohast, seega vähema sahinaga võetud laul, aga kõrgemas registris, mis minu arust saab kesise salvestustehnika käes rohkem kannatada) ja teiseks, noh, kaamera helikvaliteet. Ma otsustasin neid klippe kuulates, et ei tohi ise enam kunagi oma salvestiste häälekõla peale põdeda, sest neis läheb nii palju kvaliteeti kaotsi. Duo oleks ka palju tähelepanelikumat publikut väärinud, aga noh, teisest küljest, selline võiski nende laulude omaaegne keskkond olla, õukond sagib ümberringi ja lobiseb omavahel.

Nüüd tagantjärgi saan aru, et mul oli vist kõige parem kuulamiskoht – peaaegu muusikute selja taga, mis tähendab, et publiku sagimine jäi teispoole neid. Isegi esireas oleks juba halvem olnud, siis oleks ma jäänud sahistamise ja muusikute vahele ja kuulnud neid võrdselt, tagumistest ridadest rääkimata. Eks ma olin muidugi ka repertuaari suhtes isiklikel põhjustel positiivselt häälestatud, varabarokk on sedasorti muusika, mille keskel ma mõjutatavas eas kõige rohkem olin, ja tegin lihtsamaid lugusid bänditegemise korras ise ka, nii et mul oli ühest küljest nostalgialaks, teisest küljest oli repertuaar küllalt tuttav, et jaksaks tähele panna, “kuidas ta seda teeb”. Kergelt ja sundimatult; ja tehniliselt nii nõudlike lugudega on raske nii kerge olla.

Pärast oli see tantsumuusika bänd (Ludus) kah päris tore, oli näha, et nad on tantsijatega küllalt tihti koos mänginud, nii et juba teavad, kuidas käib. Paar meie tantsijat andis oma sümboolse tantsupanuse ka.

Ja ma saan aru, mismoodi see kõik kõlab, aga aususe huvides pean ikkagi ütlema, et kui me lõpuks koos Läti Lauraga sööma läksime (koht paistis olevat enam-vähem kohalik Kloostri Ait), siis oli söök väga hea. Ei saa siit puänti midagi. Kui just see ei loe, et liiga vähe sai olla ja trammiga ei saanud sõita.

——————————————————————————————————————————-
PS: me nägime välja sellised, aga kes Tartu etendusel (või mõnel Rakvere… või Kabala… või Pärnu hansa reedesel etendusel) käis, sellele pole siin suurt midagi uut.

William Kempe tantsib
Pilt on tõstetud Wikimedia Commonsist.

Olgu nii muu hulgas öeldud, et me teeme neljapäeval, 11. augustil Toomel TÜ muuseumi valges saalis kell 19 jälle oma Shakespeare’i-programmi. Sedasama, mida juba siin-seal tegime, ainult Tartu pole veel seni jõudnud.

Errata: tollel kavalehel, mida ma linkisin, on tantsud natuke teises järjekorras, kui etenduses päriselt. Aga samad tantsud ikka.

—————————————————————————
PS: unustasin ennist öelda, et sisse saab muuseumipiletiga. Selle eest saab mõistagi ka kõiki näitusi vaadata.
PPS: nüüd on plakat ka.

Tahtsin kleidinäitusel minna seina pealt kübara-ajaloo kohta lugema, selle seina pealt, mis oli teispool näitusevalvurit. Meie koreograafia nägi välja selline:

mina lähenen seinale;
valvur taganeb minu ees;
mina üritan võtta trajektoori, mis läheks temast mööda;
tema üritab võtta silmsidet.

Tema võitis, sest pikapeale hakkasin ma taipama, et ta ei taha mind sinna seina äärde lasta, ja hakkasin ise silmsidet otsima, et heita nördinud pilk, mis väljendaks küsimust, miks, miks ma ometi ei või sinna seina äärde minna, kui seina peal on KA näitus? kas seda seina ei lubatagi läbi lugeda? kas kellelgi ei lubata või olen mina ainus selline ja mis siis minul viga on?

Tema: Ma muudkui vaatan ja vaatan seda teie kleiti, kuidas see tehtud on?
Mina (heidan huviga pilgu rinnaesisele, et näha, mis mul seljas on ja kas mul on midagi enda küljes kahe silma vahele jäänud): See on rätik. Ma sidusin ta rinna ümber.

Edasi tutvustasin ma talle riietepealse rinnahoidja kontseptsiooni. Riietepealse rinnahoidja rolli täitis mul parajasti see ilus rätik, mis oskas ühtlasi enneolematu kleidimoe mulje jätta. Või kleididetaili. Ülejäänud riietega koos igatahes kleidimoe.

Ma leian, et kui ma lähen peente vanade kleitide näitusele ja keegi vaatab seal üksisilmi hoopis minu riideid, siis on see paras saavutus. Isegi kui ta on valvur, kes on seal peentest vanadest kleitidest juba küllastunud. Õigust öelda – eriti, kui ta on valvur, kes on seal peentest vanadest kleitidest juba küllastunud. Mu rõivastumiskunst tungib isegi kõige panetunuma kleidivalvuri südamesse.

*

Bussis avastasin, et selle ekraanikese pealt saab ka kirjandust lugeda, tirisin vanu, jälle viktoriaanlikke jutte lahti. Esimeses jutus läks alguses lehekülgede viisi ühe kena tütarlapse väljanägemise kirjeldamisele; kui ma selle peale itsitama olin hakanud, sain veel lehekülgede viisi tema vastas istuva noormehe välimuse kirjeldust (mis lõppes sõnadega – “lühidalt – džentelmen“). Siis tuli viimaks natuke tegevust ka. Iseloomujoonteni terve loo jooksul eriti ei jõudnudki.

Järgmine lugu oli väheke paremini kirjutatud, nii et ma elasin lausa kaasa, kui abituid naisi täis majja tungis röövlisalk, hirmuäratav ja mörisev, välja arvatud pealik, kes käitus, nagu oleks ta paremast perekonnast, kellele röövlid vastuvaidlematult kuuletusid ja kes kaitses abituid naisterahvaid oma käealuste (jõhkrate meeste) omavoli eest, oli kahvatu, tumedate juustega, kandis rebenenud ja plekilist brokaatülikonda ja ütles, kui kaunis tütarlaps hakkas muretsema, et sõdurid on teel ja on oht, et röövlisalk langeb nende kätte: “Oht! Ma ütlesin, et mulle meeldib oht.”

Kole tore võis olla kirjanik ajal, mil võiski tões ja vaimus selliseid lugusid kirjutada. Või pagan teab, äkki võib praegugi ja kirjutataksegi, ma lihtsalt ei ole selle subkultuuriga kursis.

*

Välimus välimuseks, tegelik üritus oli see, et käisime Rebase pool Rebalas, näitus oli kultuuriprogramm. Sellele eelnes see, et käisime restoranis õhtust söömas ja šampust joomas. Tähendab, sõime bensukas burksi ja jõime õlut peale. Ma ei tea, kui hipster saab üldse olla.

Seal bensukas oli väga äge toolidisain (“täpselt nagu Crocsid”, kommenteeris Rebane ise) ja üllatavalt hea toiduvalik tegelikult. Ma mõtlesin isegi välja kokandusülesande “tee võimalikult palju ja head päris toitu sellest, mis sa bensujaama poest leiad”. Sellest saaks telesaate formaadi lausa.

Tehtud ja nähtud

juuli 28, 2016

Eile tänaval seisis üks mees, tema ees väike poiss. Mees seletas:

“Ja saad aru, mina olen tanki pandud. Minu telefoninumber on tanki pandud. Kui midagi on, siis helistavad mulle, saad aru.”

Kui ma olin ära imestanud, milline küps väikelaps see peab küll olema, või vähemasti: milliseks küpseks väikelapseks teda küll peetakse, nägin, et väikese poisi kõrval kükitas veel üks mees, vaata et suurem kui see esimene, aga oskas ennast kükitades nii hästi kokku voltida, et külje pealt vaadates jäi väikese poisi varju.

*

Pärast kahepäevast koristamist leidsin ma ikka, et põrand on tolmune, ja uurisin A. käest, kas ma hakkan hulluks minema. Kas ma ei leia enam kunagi, et põrand on piisavalt puhas, kas ma nüüd hakkangi iga tolmumolekuli lapiga taga ajama ja kodust saab muuseum ja ma ei luba kellelgi kuhugi astuda. Ja küsisin retooriliselt (“retooriliselt” on veel pehmelt öeldud, õigem oleks – dramaatiliselt, käsi taeva poole heites, kaks päeva koristanud ja ikka talla all tolmu tundva inimese meeleheitega), kuidas korralikud inimesed hakkama saavad. Need, kes iga päev koristavad. Kuidas nad seda kõike iga päev teevad. Kuidas nad mahutavad kaks päeva koristamist igasse ööpäeva. Sest ega see ei võta vähem aega, kui iga päev teha – põhiline aeg läheb mööbli väljatõstmiseks ja pärast tagasitõstmiseks, isegi kui päris koristamist ennast õieti ei olegi. Ja neil korralikel inimestel on tavaliselt veel rohkem mööblit kui meil! isegi nüüd, kus me töötoa remondi ajaks elutuppa kolisime, on meil elutoas rohkem vaba ruumi kui inimestel tavaliselt. See ju ongi see, miks nii kaua aega läks.

A. arvas, et nad ei tõsta koristamiseks mööblit välja. Aga siis ei saa ju üldse. Ma ei saa aru.

Mõistatuse lahendust ma õieti ei leidnud, aga ma leidsin lohutuse: kui me kolisime remontimise ajaks kaks tuba kahte ülejäänud tuppa, kus olid juba omad asjad olemas, siis see on ju ikka kolimine. Isegi kui me elame siinsamas, kus ennegi. See on kolimine. Pärast kolimist ongi tükk aega kraamimist ja asjade paigutamist ja kõik on tolmuga koos, asi pole selles, et ma hakkaks hulluks minema või koristaksin kuidagi valesti. Nii lihtsalt käib, kolimine ees ja tolm taga.

Tolmulahenduse leidsin võib-olla ka, vähemalt ma usun, et midagi leidsin, või õigemini leidis A., et kui ta pärast remondipoolelt tulemist esimese asjana jalad ära peseb, siis ei tulegi tuppa kohe uut tolmukihti maha. Ma olen vaimustuses.

A. jälle räägib, kuidas kaevamine meeldib talle päris hästi, ja mulle meenus selle peale, kuidas ta talvel hooples, et ta on lihtne inimene ja kultuur jätab teda külmaks, “minu muusika on masinate mürin!” ja naeris selle peale ise rahulolevalt. Mul on õrn kahtlus, et ta raiskas suurema osa oma lihtsuskrediidist kohe selle ainsa lausega ära.

*

Kass on haige, mis avaldus kõigepealt selles, et ta ei ahista inimesi nagu tavaliselt ega ole närviline nagu tavaliselt, kujuta pilti, ta lubas mul isegi põrandat pühkida, ei üritanud põrandaharja maha murda, ei üritanud mul ringikäimist ära keelata, ja magas suurema osa koristamist maha. Muudkui magabki.

*

Proovidega läheb praegu umbes nii:

“”Palveränduri sau”. Komöödia kolmes vaatuses,” alustab lavastaja ettelugemist ja võristab kiiresti maha lavakujunduse: “Kehvavõitu tuba linnamajas. Paremal uks esikusse, vasakul magamistuppa. Keset tuba laud ja nõnda edasi. Siseneb Jiří Daneš.”
Ei kõssugi.
“Kus härra X on?” käratab lavastaja. “Kas ta ei tea, et meil on lugemisproov?”
“Tal on praegu proov laval,” teatab keegi tülpinult.
“Siis loen mina tema osa,” otsustab lavastaja. “Siseneb Jiří Daneš. “Klára, minuga juhtus midagi põrutavat!” Klára.”
Vaikus.
“Kurat,” ütleb lavastaja, “kus on Klára?”
Ei kõssugi.
“Kus proua Y on?”
“Võib-olla haige,” arvab üks hääl süngelt.
“Sõitis ringreisile,” torkab teine.
“Eile Máry rääkis mulle, tal olla…” tikub keegi seletama.
“Eks ma loe siis ise Klára osa,” teatab lavastaja ohates ja loeb hinge tõmbamata, nagu ajaks keegi teda taga, Jiří Daneši ja Klára dialoogi. Ükski ei kuula teda. Laua teises otsas aetakse tasakesi juttu.
“Siseneb Katuše,” pahvatab lavastaja lõpuks hinge tõmmates.
Ei kõssugi.
“Kuulge preili,” pahandab lavastaja, “võtke kõrvad tagumiku alt välja! Teie olete ju Katuše, eks ole?”
“Ma tean,” kostab naiivitar.
“Siis lugege! Esimene vaatus, siseneb Katuše.”
“Ma unustasin osaraamatu koju,” teatab naiivitar armastusväärselt.
Lavastaja sajatab midagi hirmsat endale habemesse ja loeb ise Katuše ja Klára dialoogi /…/.
“Siseneb Gustav Včelák,” lõpetab lavastaja kähinal.
Üks näitlejatest justkui ärkaks ja hakkab taskutest näpitsprille otsima; pannud prillid pähe, hakkab ta osaraamatut lehitsema. “Mis lehekülg,” pärib ta viimaks.

… ainult vähem paaniliselt, sest kuues etendus, isegi pärast aastapikkust vahet, ei ole õnneks päris sama, mis esietendus. Isegi kui muist inimesi on uued.

Kes tundis raamatu ära?

*

Sõnad, mis mul peas paarikaupa ujuvad, iial pole kindel, kas ma ütlen õige välja: kabatšokk ja baklažaan. Mati Unt ja Mati Hint.

A.-l lähevad siia rubriiki ka Ilmar Trull ja Hasso Krull, sain ma ükskord teada.

——————————————————————————–
PS: kuhugi peaks koguma ka pisiasju, mis mulle rõõmu teevad. Praegu sain järjekordselt lusti sellest, et prantsuse keeles on kirjaklamber tromboon. Tähendab, tromboon on ka tromboon (“trombone”). Ongi selline metafoor.

Teine ja raskemini seletatav lõbus asi on see, et ungari keeles on “sirel” ja “orel” üks ja sama sõna (“orgona”).

Kolmandaks tuli mul ükskord unise peaga ette – tegelikult juba unes, aga ärkvel selgus, et see kehtib ka ilmsi: et eesti homonüümid (okei, okei, kõigest homograafid, aga ikkagi) “sulg” ja “sulg” on homonüümid ka inglise keeles: “pen”. Kahjuks ei ole meeles, mis selles unes muidu juhtus, et selline asi seal ette tuli.

Hei, mu tantsuõpilased, kes te ise jalgpalli ei vaata, nii et mina pean seda teie eest tegema, loodetavasti on teil hea meel näha, et movimento on kasutusel ka väljaspool tantsu. Näiteks Prantsuse-Saksa poolfinaalis.

Tähelepaneku eest kuulub au õigupoolest A.-le, mina näitasin talle korduse ajal, suutmata väljendada midagi intelligentsemat kui “vaata, vaata, mis ta teeb,” ja A., kes ülejäänud mängu üldse ei vaadanud, ütles blaseerunult “movimento noh.”

Sajandi filmiidee

juuli 8, 2016

Taliesin käis minu pool küsimusi tegemas ja mälumängu kokku panemas ja kuidagi tuli selle käigus jutuks “Jussikese seitse sõpra” kui Eesti tõlgituim kirjandusteos; ma mainisin, et sellest on vist juba ka film tehtud või midagi; siis tuli välja, et multikas on, aga juba ammu-ammu; uuem asi, millest ma kuulnud olin, on hoopis teatri-instseneering. Järelikult on päris film ikka veel tegemata. Järgmine mõte: peaks õigused muretsema ja tegema sellest täispika filmi. Eepilise filmi. Ei, triloogia.

Osatäitjate valimine on pooleli, pähe tulid sellised kandidaadid nagu Peter Dinklage, Cate Blanchett ja see tüüp, kes Hagridit mängis, noh, Robbie Coltrane. Taliesin pakkus ka Orlando Bloomi, aga ma hetkel ei näe, keda ta võiks mängida, kuigi ta võib muidugi üllatada.

CGI-ga läheks ma kindla peale ja võtaks Weta Digitali.

Triloogia esimeses osas keskendutaks elule-olule enne rännakut ja Jussike jõuaks ära käia Esmaspäeva, võib-olla ka Teisipäeva juures. Teises osas oleks kõik ülejäänud nädalapäevad, välja arvatud Pühapäev, tema juurde jõudmine jääks viimasesse osasse, et põnevust oleks: mis siis, kui Jussike ei jõuagi Pühapäevamaale? Lõpuks jõuab Jussike tagasi koju, mida ta on rännakutel alles õieti hindama õppinud, aga kõik on päästmatult muutunud. See tähendab, filmi oleks väikest viisi põimitud ka “Kas maakera on ümmargune?” teemad.

Tegelikult hakkab mul praegu üha enam tunne, et Jussikest võiks mängida Aaron Eckhart.

—————————————————————————–
PS: praegu tulid pähe ka Brad Pitt, Owen Wilson (kuigi ta on ehk liiga kerglane, aga võib-olla just vastupidi, saaks näidata tema arengut) ja Jude Law. Igaühega neist tuleks täitsa erinev film.

Vana, koju jõudnud, kergelt kibestunud Jussikest võiks Gary Oldman mängida.

Positiivne: ma jaksasin traditsioonilisel öisel piknikul selle täispuhutud veinipaki lõhki hüpata, mida J ei jaksanud. Negatiivne: seetõttu ei saanud sellest veinipakist enam torupilli teha.

Meie ajakava oli haruldaselt hõre, laupäeval ainult üks mustlemine ja A. etenduse vaatamine, tähendab, mul oli enneolematult palju aega laadal tšillida. Saak: üks megavatine bling, üks nunnu kingitus sugulase lapsele, üks käevõru kõigis vikerkaarevärvides, sest ma ei suutnud valida, mis värvi ma tahan, koduõlu ja tükk pekki.

Kogemata nägin ka oma Kuressaare “filiaali” tantsijad ära – kogemata, sest neid ei olnud kirjas, kavas oli juttu ainult sellest muusikakoosseisust, kelle saatel nad tantsisid. Ma ei ole neid eriti tihti õpetamas käinud, nii et nende pealt sai vaadata, mis juhtub kirjalikust allikast pärit materjaliga, kui see muutub uuesti pärimuseks: pea igast tantsust oli neil oma versioon tekkinud. Tekitab tahtmise katseid teha: sööta aeg-ajalt uut materjali ette ja vaadata, mis mutatsioonid sellega paari aasta jooksul toimuvad. Ja teha sellest siis kaugeleulatuvaid järeldusi nt nende tantsude kohta, mis on eri maade allikates sama muusikaga, aga eri koreograafiaga (millel on ometi piisavalt sarnasusi, et oletada vähemalt ühist eellast, kui mitte lausa seda, et üks ongi teisest arenenud).

Kõige selle hõreda kava juures suutsin ikka nii kombineerida, et ei jõudnud kuidagi riideid vahetama: alguses ei julgenud ööbimiskohta minna, sest ei tahtnud kinnise ukse taha jääda: ei teadnud, on seal veel keegi ja kui ei, siis kus ta võtmega on. Lõpetasin ikka sellega, et jäin kinnise ukse taha – lisage siia tähendamissõna hiirte ja inimeste parimatest plaanidest. Käisin niisiis päev otsa kogu oma uue ja vana blingiga ringi, mis oli moraalselt raske, sest ma ei näinud omast arust välja selline, et lisatähelepanu oleks vaja.

Kas teil on ka nii, et kui mingi punn valutab, siis tundub, et teda on pool nägu täis, isegi kui näha eriti polegi? ja kui ei valuta, siis olgu või päriselt üle poole näo, endal on muretu olla ja ei ole üldse tunnet, et peaks maskiga välja minema? Mul läks ohatis iga kord lõhki, kui ma naersin, ja tuletas end niiviisi meelde. Maski ei olnud ette nähtud, selle asemel oli lavameik. “Nagu teeks tuumaelektrijaamale lillepeenart ümber,” ütles sisetunne. Ja kõik vastutulijad vahivad kindlasti sellepärast, et issand, milline kole ohatis, kuidas ta sellega üldse väljas julgeb käia. Mitte ometi sellepärast, et mul on kõigis vikerkaarevärvides riided seljas, priljuveerid küljes ja ma igal sammul kilisen. Metamõtlemine ütles küll, et asi on ikka vikerkaarevärvides ja kilinas. Nii ma seal siseheitlustes kõndisin: kõhutunne käskis kogu aeg kuhugi pingi alla roomata ja ennast inimeste eest ära peita, mõistus ütles, et seni, kuni ma pingialuseid mööda roomama ei hakka ja kramplikult üht näokülge ette ei keera, ei pane keegi midagi tähele. Aitas lavakogemus: ma sain anda endale käsu etendada rolli “kõik nagu tavaliselt”.

(Etteruttavalt: järgmisel päeval nägin veel jõledam välja. Ma ei tea, kas mul läks lainetega hullates liiv silma või sattus sinna tantsides kokteil jumestuskreemist ja silmapliiatsist, igatahes ärkasin hommikul, silm punane peas ja suunurk ikka verine, kas ta ükskord paranema ei hakka? Seda kõike oli küll kergem taluda, nüüd ei olnud mul blingi küljes, ma esindasin hiliskeskaja alamklassi ja need võivadki kärnas olla. Selle rahustava mõtte peale tõmbus silmavalge tasapisi heledamaks tagasi.)

A. etendust tabas kohe esimeses pildis igas suunas sadav vihm, mnjah, hansapäevade teema oli ju veeteede avamine. A. kommenteeris hiljem, et tema poolest poleks pidanud katkestama, tal oli ideaalne kostüüm (kummist), aga publikust hakkas kahju.

Teisel katsel läks ilmaga õnneks, aga nagu A. jutust selgus, läks osatäitjatel muist teksti sassi. Hiljem kodus otsustas A., et harjutab oma lavapartneri – peaosalise David de Galles’i – teksti ka, et vajadusel teine hädast välja aidata. See kõlas nii:

A. (oma tavalise häälega): Mees, sa vist minu tahtmist ei adunud.
(peenikese falsetiga): Kogu muusika minust on kadunud. Minu pere, mu naine ja lapsed kallid…
(oma häälega): Oled tugev ja turd, pole juuksed veel hallid. Leiad uue naise, saad uued põnnid.
(peenikese häälega): Ainus armsam on mulle Catherine, see õnnis.*

“Sul on T. häälest õige huvitav ettekujutus,” kommenteerisin mina. Seepeale läks A. Davidi tekstis lihtsalt haleda hääle peale üle.
Niiviisi kuulates sain ma nüüd aru küll, et etenduse ajal aeti see jutt lakoonilisemalt ära:

Kuningas: Mees sa vist minu tahtmist ei adunud.
David (paus): Mu naine! Mu lapsed!
(paus, mille jooksul A. mõtleb, kuidas ta siit edasi läheb, sest tal ei ole midagi, millega “juuksed veel hallid” riimi läheks)
Kuningas: Leiad uue naise. Saad uued põnnid.

Koduteel ostsin kehakinnitust ühe müüja käest, kes oli hirmsas hädas: oli töö juures oma kätt vigastanud, aga ülemus ei andnud talle vahetust, sest “sa ei kasuta ju kätt, sa kasutad tange”, aga sidemes käega oli ka tangidega raske asjatada – sai hakkama, aga aega võttis rohkem. Kõik ostjad, keda mina nägin, olid õnneks hästi kaastundlikud, keegi ei hakanud õiendama, et aeglane, vaid lohutasid teda hoolega. Inimkonnal on lootust.

Õige jah, viimasel laadapäeval andis see toidumüüja, kelle käest me juba natuke ostnud olime, meile täitsa tasuta süüa. See võis küll olla osalt põhimõttel “kui et solgipange panna,” aga mis siis.

——————————————————————-
* Autor: Loone Ots.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 36 other followers