Strukturalist tembutab jälle

november 29, 2021

Mäletate, ma kirjutasin, kuidas kaubamaja spämmis mind kütkestavate tähistajatega?

Täna vaatas neil seina pealt vastu suur plakat, kuhu oli trükitähtedega kirjutatud “PÜHA TÄHISTAJA”. O sancte significans! Ma kahtlustan tõsiselt, et neil on reklaamiosakonda keegi semiootik või muidustrukturalist sattunud, kes nüüd vaikselt lustib, ülemused ei saa võib-olla naljast arugi.

Tartus oleks mage ka, kui reklaamis üldse semiootikanalja ei tehtaks. Kuigi ma kahtlustan, et Tallinnas käib sama reklaam, hoolimata sellest, et koolkond on ikkagi Tartu-Moskva, mitte Tallinna-Mingimuulinna oma.

Ei möödunud päevagi salapärase pingibarjääri üle imestamisest, kui ma lugesin trepiuudiseid ja nägin pilti, kus toolide ees käsipuud polegi!

Väga huvitav. Nüüd tekib mul veel enam mõtteid.

Kas ilmus vastutustundlik kodanik relakaga?

Kas käsipuu on seal edasi, aga foto peale ei jää?

Kas käsipuud pole seal kunagi olnudki ja see ainult paistis mulle?

Või oli see käsipuujupp käegakatsutav, aga ainult minu jaoks materialiseerunud?

Kui jah, siis kas paralleeluniversumist või minevikust või tulevikust?

Kas ta jääb minu jaoks alati eksisteerima, nii et kõik teised istuvad muretult ja sundimatult ja mina, ainult mina pean toolile pääsemiseks raudlati alt läbi pugema ja kõik naeravad, sest keegi teine seal raudlatti ei näe, isegi siis mitte, kui mina seal olen?

Kas see paneb aluse mu klounikarjäärile, millest ähvardab, tõsi küll, tulla one hit wonder – kõik tahavadki näha ainult seda, kuidas ma nähtamatu käsipuu alt või pealt ukerdan, ent sketšid nähtamatust söögilauast, uksest ja klaviatuurist äratavad juba ainult piinlikkust – kuni see piinlikkus ise saadab mu uuele tähelennule, sest minust on vahepeal saanud kultusartist, kes on nii halb, et juba hea?

Või on käsipuujupp sealt kadunud, sest see ongi üks selline trepp, mille osad võnguvad olemise ja olematuse vahel?

Mis minuga juhtub, kui ma parajasti haihtuva osa peal olen? kas ma haihtun alatiseks või satun sinna paralleeluniversumisse või minevikku või tulevikku, mille vahet need jupid pendeldavad?

Maailm on maagiat täis, inimesed. Ma ei jõua järgmist jalutuskäiku ära oodata.

Kitty just kirjutas, kuidas ta pildistas kuupäeva, vähemalt nii mulle meeldib seda kirjeldada, sest mul hakkab juba kuupäeva. pildistamise. ideest üle keha mõnusasti surisema – ja kohe tuli meelde sama sorti surin, mille ma sain täna kohvi kõrvale kirju lugedes. Kaubamaja oli saatnud mulle reklaami, ning kustutamisnupu vajutamise ja meili ärakustumise vahele jäi hetk, mil ma jõudsin lugeda sõnapaari “pidulik tähistaja” või midagi sarnast. Mulle lõi noorest peast strukturalism pähe, ma ei saanud seda asja niisama jätta.

Läksin prügikasti uurima, tuli välja, et oli hoopis kütkestav tähistaja. Täpsemalt “võluva enesekindlusega saab igast naisest kütkestav tähistaja”. Milline inspireeriv lause, kui palju mõtteid! kas siis, kui tähistaja on kütkestav, on seda ka tähistatav? või on tähistatav siis hoopis kütkestatav? kas märk, mille nad moodustavad, on kütkestav või kütkestatav märk? milline on ülepea üks kütkestav või kütkestatav märk?

Põhjalikumalt lugedes nägin, et soovitatakse tähistada “sõprust, head päeva, armastust…” Hmm. Juba mitu eri tähistatavat ja kolm punkti viitab sellele, et neid võib veelgi olla. Kas meile antakse mõista, et naine on tegelikult tühi tähistaja? Kas naisega tähistamine on olemuselt populistlik? Nii palju küsimusi, nii palju mõtteainet!

Ja kõik tänu sellele, et meile tutvustati omal ajal Saussure’i ja teisi sarnaseid. Mis varjatud sõnumid mul ilma selleta kõik tähele panemata jääks!

(Siin oleks paras hetk langetada pea ja mõelda jälle sellele, et ma näen ise ka, et see, kuidas ma infoga ringi käin, meenutab reeglina pigem vandenõuteoreetiku kui teadlase tööd, rääkigu ep, mis tahab. Kunagi peaks sellest pikemalt kirjutama, 17. sajandi courante’i näitel, sest ma lubasin sellest nagunii kunagi ettekande teha.)

***

Käisin poeskäigu ettekäändel jalutamas ja avastasin, et koduteetrepp, see trepp, mis hakkas hiljuti tasahaaval remondist välja tulema, olles minu üllatuseks saanud sirged astmed – olime enne A.-ga arutanud, et äkki võetakse see akordioniprofiil (pilt Tartu Postimehe artikli juurest) muinsuskaitse alla – on saanud ka paraja kõrgusega käsipuud, sellised, mille najale saab päriselt toetada.

Rõõmustasin, kuigi esialgu ei toetanud. Märjad.

Jõudsin trepi keskele ja minuga juhtus midagi sellist, mida võiks juhtuda härra Pauliga:

mademel olid toolid. Ilusad punased puust toolid. Käsipuu taga.

Ja asusin pead murdma.

Kas neid toole pole sinna tegelikult mõeldud ja mõni kohalik on nad sinna tõstnud – naljapärast või jäid lihtsalt kodus üle – ja vaja ainult ümber tõsta? Kontrollisin tagasiteel, ei, ikka hoole ja armastusega betooni sisse installeeritud nagu käsipuud ise.

Kas käsipuu on seal selleks, et istuja toolist välja ei kukuks, nagu lõbustuspargis? aga siis peaks käsipuu olema madalamal, nagu vanasti, kui ta sobis toetamiseks ainult lastele või väga lühikestele inimestele. Praegu jääks ta umbes istuja pea kõrgusele.

Kas toolid on mõeldud ainult neile, kellel käsipuu käib nagunii kõrgelt üle pea ega sega järelikult ka tooli ronimist? aga nende jaoks on jälle tool ise liiga kõrge.

Kas toolid on mõeldud hoopis trepi kõrval mudarada sõitvatele jalgratturitele, kui nad ülesmäge minnes ära peaks väsima? aga nende poole on toolid seljaga.

Hetkel on mul sõelal paar võrdset head pakkumist:
1) kontseptuaalne kunst (vrd seda, kuidas arheoloogid liigitavat kõik, mis muuks ei sobi, kultusesemeteks) töö olemuslikust mõttetusest: seisa, mööduja, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Ma olen näinud tööd, mille Jumal on annud inimlastele, et nad ennast sellega vaevaksid;

2) mälestusmärk hukkunud trepikäijatele, mis sai just parajaks ajaks valmis – on hingedeaeg, vaimud käivad ringi ja tahavad vahel puhata, käsipuu neid ei takista, aga hoiab möödujaid vaimukestele sülle istumast, ise nad end kehatuna kaitsta ei saaks. Ära istu, ütleb käsipuu, see ei ole elavatele;

3) varjatud kaamera – publik naudib möödujate kimbatust, jahmatust ja akrobaatilisi katseid istuma pääseda. Kõige huvitavamatest üritajatest saavad uued staarid Pingi-Pille ja Käsipuu-Kalle;

4) kodanikuväärtuste kontrollpunkt: millal ilmub vastutustundlik kodanik relakaga ja vabastab tee toolideni?

Antikliimaks

november 2, 2021

Tegin pärast Rakverest tulekut põhjaliku diivani-oleskelu – külitan, loen internetti läbi, vahepeal söön pirukat. Sõna otseses mõttes kliiniline äraolemine! Ja joon kohvi ja kohvi kõrvale vett, nagu tsiviliseeritud maades mulle iga kelner tooks, aga mina pean endale ise tooma, rääkimata sellest, et ka kohvi pidin ise tegema.

Mul ei ole aga diivani kõrval lauda. Ei mahu. Lähedal on kirjutuslaud, aga seda lahutab diivanist tool ja vahemaa, kuhu tool peab töö ajal koos minuga ära mahtuma.

Proovisin üksvahe oma tassi – ja veeklaasi, mida kelner mulle ei toonud, rääkimata sellest, et pole mul kelneritki – ikkagi sinna kirjutuslaua peale toetada, aga niiviisi saab kohvi diivanil istudes kätte ainult tikksirgelt istudes. Mis oleskelu see niiviisi on. Niiviisi istutakse preili Pirtspeki padjaklubis, mitte ei puhata monokliiniumis.

Saate isegi aru, et mul ei jäänud muud üle, kui panna kohvitass ja klaas diivani ahtakese käetoekese peale. Üks neid lahendusi, mis on pärit rubriigist “nii saab ju küll”, kuni jõuavad rubriiki “nojah, seda oli ette arvata”.

Veetsin õhtu, tehes järjest liigutusi, mis sel hetkel tunduvad täiesti ohutud. Nihelen diivanil, kohvitass küünarnuki juures. Panen padja sellesama käetoe najale ja toetan sinna põlved. Kohendan patja ja toetan sinna pea.

Siis sai kohv otsa, ma nihutasin klaasi, pikutasin veel ja rüüpasin klaasist vett, ise istuligi tõusmata. Tagantkätt haarasin.

Ja te ei suuda uskuda, mis juhtus: ka vesi sai otsa. Kohv sai otsa, vesi sai otsa, kumbki ei läinud ümber! kuigi mul oli juba pool postitust peas valmis ja näol rahulolev muie, kui humoorikalt ma oma äpardusi võtan.

Selliseid ninanipse võib universum mängida.

Vanemad maskikombed

oktoober 31, 2021

Meil on maskiaeg rohkem kui ühes mõttes – kostümeeritud talvehakuriituste aeg on kohe käes!, õige aeg lasta Jacques Bonnet’l* ballimälestusi heietada. Heietas ta neid 1713, aga mäletas tunduvalt vanemaid aegu, kui Louis XIV oli veel noor mees. Kui heatahtlik lugeja viskab pilgu originaalile ja näeb mõnda viga, parandagu ta mind hellasti! samamoodi olen tänulik, kui keegi oskab mõnd detaili kommenteerida.

Ja olgu see siin tagavaraks seks puhkus, kui keegi kuskil hakkab meenutama, kuidas minevikus olid kõik kombed nii peened, nii peened.

***

… Ent ajapikku võeti nõuks pidada öiseid balle, kuhu tuldi ainult maskiga ja pärast südaööd, et jätta peoperemeestele vabadus õhtust süüa ja oma sõbrad kokku koguda, sest maskid paistavad alati ise peoperemeesteks muutuvat niipea, kui nad on sisenenud, kui pidu ei ole just mõne printsi või auväärse isiku pool. Seepärast ei olegi igaühel võimalik niiviisi avalikkuse meelt lahutada, jätmata end maskide meelevalda: see on tava, mida on ebameeldivuste vältimiseks sestsaadik alal hoitud.

On ka teada, et maski ballil avalikuks teha ei tohi, kes ta ka ei oleks: mis näitab meile, et need, kes maskiballi lõid, ei jätnud lisamata nõudmisi ja reegleid, et hoida seal korda, mis on meie rahva kommetele sobilik.

Mask võib võtta lausa vabaduse ballikuninganna tantsule kutsuda, olgu või kuninglikku verd printsessi, isegi kui too on maskeerimata; nagu ma nägin sündivat ühel ballil, mille kuningas Versailles’s korraldas, kus ühel maskil, kes oli halvatuks maskeeritud ja vanasse tekki mähitud, oli jultumust võtta tantsima Burgundia hertsoginna**; viimane suvatses kutse vastu võtta, et mitte ballikorda rikkuda; pärast saadi teada, et see mask oli kõigest lihtne õueametnik; sellegipoolest ei pandud seda talle sugugi pahaks, sest niisuguse voli maskiball kord juba annab.

Karnevali ajal peab kõigil maskidel olema ballile vaba sissepääs, eriti pärast südaööd. Komme, mille mõni kõrge isand on hiljuti võtnud – lasta maskid sisse ainult piletiga – käib üldisele vabadusele ja maskiballide institutsioonile vastu, sest maskeerimise mõnu seisneb äratundmatuses ja selles, et sisse pääseb sama vabalt nagu neile toredatele ballidele, mida kadunud Monsieur*** pidas Palais Royalis, kus käimist kogu Pariis uhkelt maskeerituna nautis, rääkimata sellest, et värskendavat suupoolist oli seal külluses; apartementidessse oli laiali paigutatud viis või kuus viiuliansamblit.

Mis puutub vabadusse karnevali ajal ballidele pääseda, meenub mulle lugu, mis juhtus kuningaga härra eesistuja de N… pool, kes korraldas ühe oma poja pulmadeks Blancs-Manteaux’ tänava tagumises otsas balli. See sündis ligi viiskümmend aastat tagasi.

Kuningas, kellele meeldis vahetevahel incognito mööda balle käia, jõudis eesistuja de N… ballile saatjaskonnaga, mis koosnes kolmest tõllatäiest õukondlastest; kogu teenijaskond kandis valdavalt halli livreed, et neid ära ei tuntaks. Aga šveitserid****, kellele oli antud käsk lasta maske sisse ainult piletiga, keeldusid kuninga seltskonda sisse laskmast, kuigi südaööst oli juba tund aega möödas. Selle keeldumise peale käskis ta uksele tule otsa panna: kohe läksid teenrid ja hankisid esimeselt ettejuhtuvalt vürtspoodnikult tosina haokubusid, mis pandi vastu peaust ja süüdati tõrvikutega põlema. Šveitserid, kes olid sellisest jultumusest rabatud, läksid andsid sellest teada härra de N…ile, kes ei kõhelnud ja andis šveitseritele käsu kõik uksed lahti teha, sest tal oli kõva kahtlus, et küllap on tegemist väga kõrgest seisusest isikutega, kui nad nii hulljulgelt talitavad. Kogu saatjaskond sisenes õue ning võis näha, kuidas ballile ilmus kaheteistkümnest imetoredais ehteis maskist koosnev seltskond koos lõputu hulga maskeeritud teenijahingedega, tõrvik ühes käes ja mõõk teises; nii et see äratas austust kõigis, kes olid sinna kokku tulnud. Härra de Louvois*****, kes oli kuninga seltskonnast, tõmbas härra de N kõrvale; ja olles oma isiku avaldanud, ütles talle, et tema on kogu seltskonnast veel kõige tühisem tegelane. Sellest piisas, et panna härra de N… oma viga parandama; ta lasi ballile tuua suurte vaagnatega suhkrustatud puuvilju ja kompvekke; kuid preili de Montpensier******, kes parajasti tantsis, andis ühele vaagnale jalaga, nii et see õhku paiskus. See tegu ajas härra de N….i veelgi rohkem ärevile, aga suurem halb jäi sündimata tänu kuninga mõistlikkusele, kes vaigistas printside ja printsesside nördimust, et neid ballile sisse polnud lastud, ja nõnda lahkusid nad, laskmata end ära tunda ja olles tantsinud nii palju, nagu tahtsid.

Järgmisel päeval jutustasid inimesed, kes ei teadnud, et kuningas ise seal kohal oli, seda lugu kuninga ja kuninganna-ema lõunasöögil: nad kiitsid maskide teguviisi heaks ja ütlesid, et maskidel peaks karnevali ajal ballile pärast südaööd vaba sissepääs olema; ja kes seda lubada ei taha, ei peaks üldse balli pidamist ette võtma. Sellest otsusest sai omamoodi seadus.

/järgneb…/

* Temast on vähe teada, natuke juttu on siin artiklis Bourdelot’ ja Bonnet’de muusikateosest; sealt leidsin ta eluaastad 1644-1724.
**Ilmselt peab silmas Savoia Marie-Adélaïde’i.
*** Oletan, et mõtleb Orléansi Philippe’i, Louis XIV venda, kellel olid tõesti väga ekstravagantsed peod.
**** Eeldan, et tegemist polnud päris šveitsi kaardiväega, kuna see ei olnud isegi mitte õukondlase maja.
***** Ilmselt Louvois’ markii François-Michel le Tellier.
***** Arvestades, et pidu pidi toimuma 1660. aastatel, peaks see olema Anne Marie Louise d’Orléans.

Kõigepealt olukord tegelikult.

Ma ei rääkinudki siin vahepeal, aga tegime siin keset septembrit trupiga hooaja lõpu aiapeo. Ja kui ma olin mõnda aega oma väikseks jäänud riideid ära jaganud ja saanud vastu Muhukadri sugulase vana kleidi, oli tagantjärele mõeldes vältimatu, et inimestel tekkis huvi näha, kuidas ma püksid selga panen.

Demonstreerisin käigu pealt paari lihtsamat viisi (püksid = rinnahoidja; püksid = rannapluus). Läksin hoogu ja tahtsin suuremaid väljakutseid, aga selleks, et püksisäärtest varrukad teha, tuli teised, paremini veniva värvliga püksid võtta. Selga ma nad igatahes sain.

Paar minutit hiljem sain aru, et seljast ära ei tule sugugi sama kergesti, ega see värvel nii veniv ka ei olnud.

Siplesin ja naersin omaette, keegi ei pannud tähele, kuni ma ise kõva häält tegin, et teised ka nalja näeks. Näe, mis olukordi inimesel elus ette võib tulla! ja kui ma sellega nüüd traumapunkti läheks!

Jah, ja edasi oleks nagu see, kus tuleb vastu taksojuht, lambipirn suus.

***

Aga kevadel tuli siin jutuks, kuidas armulikult eskalaatoriga sõita ja võlukäega uksi avada (kuigi mul on esinenud ka vastupidist maagiat, kus ma olen ootamatult nähtamatu!).

Ma avastasin just uue lõbustuse: klõbistan läpakaklahvidel graatsiliselt, hingestatud pealiigutustega, vahepeal silmi sulgedes, vahepeal käsi pingestatud pausiks klaviatuurilt kergitades. Kujutan sinna juurde veel ette, et mul on Beethoveni lõvilakk. Tegelikult vist ongi, kui ma sama lühikeseks lõikaks, siis kõik näeks. Või kui Beethoven oleks sama pikaks kasvatanud, siis oleks ka tema pidanud krunni kandma, et oleks ikka mugav hingestatult klaverdada.

Ma muidugi guugeldasin kohe “Beethoven with a man bun”, esimese hooga ei saanud ühtegi krunniga Beethovenit ja mu huulil väreles hääletu karje (hääletu, sest ma ei taha A.-d üles ajada): “Internet! ma olen sinus pettunud.”

Ainult et siis taipasin võtta samade sõnadega pildiotsingu, lasin triikrauaga üle ja vualaa!

Suvalist

september 6, 2021

Vaatasin väga rahuldustpakkuvat videot, mis andis seletuse, miks meil on olnud raske ilma instrumendisaateta lauldes lõpetada samas kõrgusvahemikus, kust me alustasime. Lühidalt: paljude meloodiate puhul (ütlen “paljude”, sest eeldan, et on võimalik leida meloodia, mille puhul seda probleemi ei teki ja see ei pea isegi olema vox regis) on valida kahe täpsuse vahel: 1) intervallid on laulus üksteisele järgnedes või korraga kõlades “puhtad” (ehk matemaatilistes suhetes, mis akustilis-füsioloogilistel põhjustel silitavad kõrva kõige enam) – või 2) on kindel noot iga kord, kui ta laulus ette tuleb, kontekstist olenemata, täpselt sama kõrge.

Kommentaariumist tuli hea võrdlus “see on nagu kalender ilma liigaastata”, kuigi veel täpsem oleks öelda: see on nagu kalender üleüldse. Kus on valida, kas kalendriaasta vastab täpselt tiirule ümber päikese või sisaldab täisarvu päevi.

Ja praktikas tehakse kompromiss – sisaldab küll täisarvu, aga mitte kogu aeg sama täisarvu, ja ei vasta täpselt sellele tiirule. Just nagu lauldes on tavaliselt intervallid enam-vähem puhtad ja lõpetatakse enam-vähem samas kohas.

See on nii lohutav! Me mitte ei laula valesti, vaid see ongi vältimatu dilemma! Ebatäiuslikus maailmas ei saa täiuslikult laulda!

***

Ja teisest küljest – äkki on see, mis siit lähedalt vaadates paistab maailma ebatäiusena – aasta ei koosne täisarvust päevadest, samas noodis algaval ja lõppeval viisil tuleb loobuda kas puhtalt kõlavatest intervallidest või leppida sellega, et “sama noot” ei ole alguses ja lõpus päris sama – kaugelt vaadates lihtsalt keerulise ja palju ilusama mustri pisike nurk.

***

Panen tähele, et mind ei taba enam ärevus seal, kus vanasti, näiteks noortekampadest möödudes. Mitte et ma oleks vapram, sest vaprus tähendaks, et ma käin neist mööda, hoolimata tundest, et nad tulevad mulle kohe kallale. Hoopis tunne ise on kadunud. Ma mitte ei trotsi tajutavat ohtu, vaid ei taju neis üldse mingit ohtu. Mõtlen, kas see on klimakteeriumi kingitus. Guugeldasin märksõnu “menopause” ja “anxiety” ja isegi “can menopause help” ja “anxiety”, aga kõik, mida ma vastu sain, oli see tuntud jorin, kuidas menopaus põhjustab igasuguseid kurbi psühholoogilisi sümptomeid, ja ei midagi sellest, kas ta järsku mõne vastu ka aitab.

Ainult ühes videos, kus naised kogemusi jagasid, mainis üks neist ära, et nagu oleks teismeeast saadik laksu all olnud ja nüüd on üle tüki aja pea selge.

Tõsi, kui ma guugeldasin konkreetselt “positive effects” ja “menopause”, sain näiteks artikli nimega “Rewriting Menopause” (ma loodan, et sci-hubi oskate te kõik ise kasutada), mis kõneles sellest, et viimase aja menopausidiskursuses, mis kujutab seda peamiselt haigusena (näiteks toodi östrogeeniravi pooldaja Wilson, kes kasutas väljendeid nagu “living decay” ja “shrunken hags with withered breasts”), on liiga vähe kuulda naiste enda kogemusi, milles on oma positiivne pool olemas (kas ma pean üldse mainima ilmset: päevad kaovad ära! ja mitme naise kogemuses lähevad sama teed PMS ja migreenid, neil, kellel neid olnud on – ma ise ei oska nende kohta kaasa rääkida) ja et erandlikest nähtudest, mis võivad olla hoopis mingi haiguse sümptomid, räägitakse kui tüüpilistest (Germaine Greeri tsiteerides, “We do not know enough about the well woman to understand what has gone wrong with the sick one.”). Vrd endometrioosiga, “päevad peavadki valusad olema”, bla-bla-bla.

Aga võib-olla on ärevus vähenenud lihtsalt sellepärast, et sestsaadik, kui ma normaalse inimese päevakavale ringiga sisse tegin, on mul olnud võimalik üritustel osaleda JA välja maganud olla. Iseasi, kaua see ilu kestab – nähtavasti on mu une-ärkveloleku tsükkel väheke pikem kui 24 tundi ja varem või hiljem sõidab ära. Ja uuesti ringiga sissetegemiseks on vaja pausi, kus ma ei pea ütleme pool nädalat kuni nädal kuhugi kella peale minema.

Fantaseerides: äkki lähtub minu unerütm just päikeseaastast? äkki on minu isiklik ööpäev selline, mida on aasta peale täisarv ja kui kõik oleks minu rütmis, ei oleks meil seda jõnksulist liigaastasüsteemi vaja.

***

Käin A. konto kaudu vahel facebooki läbi lugemas ja vaat mis välja tuleb: mulle meeldib lugeda muusikasõprade juttu. Kohe lambist tuleb kolm lemmik-kontot meelde, mille lugemine teeb olemise heaks; kõik kolm on DJd või muusikaajakirjanikud või mõlemat. Mina ise ei ole üldse muusikasõber, mina olen muusikavaenulik inimene, muusika on raske. Niisiis skrollin ma nende muusikajutust sirgelt üle, aga kus kõik muu jutt on ikka hea! värskendav! mõnus hakkab lugedes! ja mis põhiline, sellised mõtted, mis mul endal üldse pähe ei tule. Need muusikainimesed on nagu teisest liigist kohe.

Mõtlen nüüd, kas ma olen muusikaparasiit. Ise ei seedi, aga mingeid muusika-aineid vajan, seega kasutan teiste inimeste muusikametabolismi.

Juhtumisi

august 30, 2021

Muidu ei mäleta, mis ma täna öösel unes nägin, aga vahetult enne ärkamist oli nii: paar astet oli veel jäänud trepist üles minna ja mina ei suutnud järsku otsustada, kumma jalaga astuda, jooksin täiesti lukku ega suutnud enam üldse liigutada. Ainult häält teha, et oma muret kurta, uskumata, et keegi usub.

Mispeale tuli tegelane, keda ma teadsin suvalise lõuapoolikuna, võttis mul küünarnukist kinni ja toimetas mu neist kahest astmest üles. Asjalikult ja ilma lõõpimata.

Ärkasin tänumeeles üles ja hakkasin mõtlema: oot-oot, keda ta mulle meenutas. Tundub, et kõige rohkem seda tegelast, kellega juhtus eile vaat selline lugu.

Lähen tantsuproovi, hakkan maja uksest sisse astuma, vastu tuleb hästi rõõmsa näoga kena brünett meesterahvas ja küsib: “Are you ????a?”
Sest täpselt nii vähe ma sellest nimest kuulsin ja aru sain.

Ütlen “I’m sorry?”

Ja saan vastuseks täpselt sama kuuldamatu nimega “Are you ????a?”

Sain aru, et pean oma täpsustavat küsimust lühendama, millest tuli selline dialoog – pangem tähele, et selleks kellaajaks polnud ma veel commedia dell’arte etendusel, see tuli paar tundi hiljem:

– Who?
– You!
– Who?
– You!
– Who?
– You!

Ja nii edasi.

Kuni ma suutsin teha jõupingutuse, et tsükkel katkestada ja küsida, et ei-ei, ma mõtlen, et kes ma peaks olema.

Mispeale tuli muidugi välja, et ma pole see, kes ma pidin olema, tõsiasi, mida mina olin algusest peale kahtlustanud.

Mis pole ometi päris enesestmõistetav, sest te ei kujuta ettegi, kui tihti mul on juhtunud, et ma olengi see, kes ma pidin olema.

Klari märkis Ritsiku pool, et ei suuda leiutada ainsatki konteksti, kus Elmar sobiks.

Mulle üks juhtum meenub.

Sellel on eellugu, mis algab sellest, et jõudsin vastu ööd kuhugi väikesesse Lõuna-Leedu bensujaama, pisut lööduna – pool tunnikest varem olin Poola-Leedu piiri valuutavahetuses avastanud, et mu väike zlotirull on haihtunud, mis jättis mulle halva maigu suhu (mul oli ettekujutus olemas, kelle käe läbi see haihtus) ja mind peaaegu rahatuks.

Näputäis litte mul veel oli, nii kolme kohvi jagu. Lobisesin müüjaga, kes leidis nagu ma isegi, et mul pole mõtet praegu öösel hääletada – kõik, kes sõidavadki, plaanivad nagunii varsti magama keerata. Parem tiksuda soojas jaamas ja jagada oma vähene raha hoolikalt öö peale ära. Kakao, kakao, ütlen ma teile! Kakao on sellises olukorras inimese sõber, sest selle sees on sama raha eest kõige rohkem kaloreid.

Müüja – kes nägi välja nagu Adam Driver, kui nüüd tagantjärgi mõelda, aga siis teadsid Adam Driverit muidugi ainult tema päristuttavad – oli ka kenasti osavõtlik. Kui ta oli natuke aega vaadanud, kuidas ma oma sente loen, tuli temalt varsti pakkumine: “Meil on ainult praegu selline eripakkumine, minuti pärast algab: kes ostab sooja joogi, saab sinna juurde tasuta võileiva!”

Mille ma tänulikult ära kasutasin.

Ning mõni tund hiljem tuli veel selline pakkumine: ta lubaks mind tagaruumi, kus ma saaks külje maha panna, kui ma olen valmis end äratuse peale kohe kokku pakkima, nagu poleks mind seal kunagi olnud, sest ülemus tegelikult ei luba, aga esialgu ülemust veel kohal ei ole ja äkki selle vahetuse jooksul ei tulegi.

Mille ma tänulikult ära kasutasin.

Ülemust ei tulnudki, jõudis hommik, Adam Driver sõitis koju, kahetsedes, et tal pole mõtet mind peale võtta – tema läheb kõigest Marijampolėsse, aga sealsamas bensukas peatub palju rekkasid, raudselt läheb mõni vähemalt Lätti.

Võtsin oma viimaste müntide eest veel ühe kohvi, tegin vetsus hommikutualetti ja kõndisin värskelt parkimisplatsile, kus veoautojuhid hakkasid virguma ja autost välja ronima.

Ja ennäe, seal on Eesti numbrimärgiga auto, kust ronib välja eresiniste silmadega sõbralik juht Võru Autobaasist.

Kes on kohe valmis mind Eestisse ära viima, kui ise omadega valmis saab.

Nii, nüüd me siis sõidame: imekaunil hommikul, kus valgus ise on veel nähtav, sest madal päike kuldab hommikuhämu, läbi selle laugete küngastega Leedu maastiku, mis Mickiewiczi meelde toob, ning sõbralik sinisilmne lokkispäine Võrumaa mees vaatab mulle otsa, särav naeratus kuldpruuniks päevitunud näos, ja mõtleb kuuldavalt: no mis plaadi me peale paneme? Seda ma alles kuulasin. Seda teist ma praegu ei taha. Paneme… Elmari tantsud!

Ja pole midagi öelda, selle päikselise hommikuga, turvalise teadmisega, et ma saan varsti koju, ning tema siniste silmade ja naeratuse juurde oli see kõige stiilsem heliriba.

See, mu armsad lugejad, on näide olukorrast, kuhu Elmari muusika sobis, aga ma tunnistan, et kõiki neid asjaolusid oleks tõepoolest raske taastada.

Sain äsja üht vaidlust tõlkides teada, et Messiina väinast veab üle praamifirma nimega Caronte & Tourist. Päriselt ka, ma ei hanita, telli koht praamile kasvõi täna.

Tõlgin, sest Itaaliamaal on kreeka nimed oma kuju võtnud: Caronte on itaalia versioon Charonist.

Jääb veel küsimus, kas Piibeleht all ja Vestman peal Sitsiilia on allilm ja Mandri-Euroopa pealilm või vastupidi. Eriti segaseks teeb asja, et selleks kohaks, kustkaudu Pluton Persephone allilma vedas, on sealkandis peetud nii Sitsiilia Perguse järve (oleks ma Mägi Kurdla või keegi sarnane, kargaks ma siinkohal püsti, silmad põlemas: Pergus, Pergus, see on samahästi kui “põrgu”, mõistate? täpselt nagu sumerlased olid sõmerlased, teisisõnu liivlased, Mesopotaamia tähendab Mesipotimaad ja roomlased said oma nime, sest roomasid eestlaste ees!) kui ka Avernuse järve Napoli kandis.

Eks selliseid nimemänge harrastatakse meil ka, lambist meenub näiteks arboristifirma Vikatimees.