Vaatan, mida päevateemadel kirjutatakse. Ma ei hakka pikemalt seletama, sest ma olen juba Rentsi ja Ritsiku pool (Tudengiraporti postituses on veel korralikum lingikogu) niigi laias kaares kägubloginud. Lihtsalt paar metatähelepanekut, mis ei haaku liiga kõvasti ühegi teise konkreetse all-lõimega.

Üks: blogide kommentaariumides ja A. veisbukiseinal on silma jäänud inimtüüp, kes mõtleb õiguse ja õigluse üle kahesüsteemselt. Kui kellelgi on karistusregistris juba kanne olemas, siis ei ole enam ülekohtune miski, mida temaga teha võidakse. Kui vahel mõni surma saab – vahel isegi mõni ilma registrikandeta, aga eksitus noh -, siis on see selline väike äpardus, metsa raiutakse, siis laastud lendavad, kahju küll, aga ega me ju nõrku jõustruktuure ei taha. Proportsionaalsus ja põhiõigused on pehmodele. Kõige eest üks karistus nimega Konks!

Kusjuures selliseid seisukohti kuuleb huvitaval kombel ka inimestelt, kes teises kontekstis ise lõbusasti meenutavad, kuidas on ise seda või teist eeskirja ja seadusepügalat rikkunud, ohohoo, vahvalt oleme elanud, mitte nagu mingid mömmid.

Tundub, mõtlen ma seda vaadates, et õigusriik või üleüldse abstraktne õigus ei rahulda inimesi emotsionaalselt. Tahaks, et vahvatel läheks hästi ja nõmedatel halvasti, iseküsimus, kuidas nüüd täpselt kiirel pealevaatamisel kindlaks teha, et kes on vahva ja kes nõme. Odoot…

Järgmiseks turgatab mul, et kas selline abstraktne õigus nüüd mind ennastki rahuldab. On mul alust leebivalt “inimestest” rääkida, kui olen minagi inimene, nagu välja tuleb? Põhiline vahe on lihtsalt selles, et ma eelistaks abstraktsest õigusest kõrvalekaldumist lahkemas suunas; kohtunik poetab pisara, andestab kodutule võipakivarguse ja suunab ta vangla asemel varjupaika ja muud sarnast (seda, et see oleks riigile odavam, räägin ma juba ettekäändeks, et endast peenemat muljet jätta, tunded on ju teadupärast nõmedad, välja arvatud viha, ja seda, et mitte ühtegi eetikat ei saa viimselt ratsionaalselt põhjendada, ignoreerime tuimalt).

A noh, see on see minu ettekujutus, et abstraktse õiguse üks oluline funktsioon ongi kaitsta
inimesi kellegi kätte koondunud võimu omavoli eest. Milleks see õigus muidu üldse? Võimule jõu juurdeandmisel ei näe nagu mõtet, võimul on nagunii loomuldasa kalduvus seda juurde hankida. Kas me teame ajaloost riike, kes oleks muutunud spontaanselt oma kodanike vastu nii lahkeks, et selle kätte ära lagunenud?

Teisel on nähtavasti jälle ettekujutus, et põhivoorus on tugevus (kui kenasti algriimiliselt kõlaks “Tugend ist tugevus”) ja õigus, see on selleks, et riik oleks tugev. Õigust võib muidu rikkuda küll, kui olla nii kõva, et vahele või vähemalt süüdi ei jää. Selline karmide meeste kallis maa.

See vana dilemma, kummad süsteemivead on hullemad: kas vasar, mis lajatab süütutele, või võrgusilmad, kust päris süüdlased läbi lipsavad. Ilma vigadeta süsteemi valikute hulgas ei ole, ärge lootkegi, maailm ei ole niiviisi tehtud.

(Päris maailmas saame nagunii mõlemaid vigu, küsimus on lihtsalt selles, kumbi rohkem.)

(Kõrvalteemal – kas keegi üllatub, et mul läheb mõte kuhugi vasakule uitama? – nii eetika tundelistest alustest kui ka selle vasara-võrgu dilemma üle on siin ennegi lobisemist olnud.)

***

Kaks: isikliku kogemuse tõendusväärtus. Hakkasin mõtlema oma isiklikele kogemustele ja tuli meelde, et ma olen nooremana sitahipina ringi hääletades kokku puutunud elukutseliste kriminaalidega (mõni hooples sellega konkreetselt ise, mõne teise puhul oletasin omaenda loodusvaatluste põhjal – korra oli näiteks tegelasel, kes oli oma rõivastuse saanud nähtavasti Vene maffia moenädalalt, piiri poole nii kiire, et Tartu-Valga maanteel on vaja 180ga sõita, aga noh, võib-olla on mul eelarvamused) ja selle kogemuse põhjal võiks ma öelda, et kurjategijate kui niisuguste halb maine on täitsa teenimatu, minuga olid nad küll väga toredad ja lahked, ma tundsin end nendega täiesti turvaliselt. Ja see ei ole ainult minu isiklik kogemus, teised hääletajad on sama juttu rääkinud. Need, kellega jamaks läks, olid tüüpiliselt ikka korralikud keskklassi pereisad (nii et mingist hetkest peale hakkasid mul häirekellad plärisema niipea, kui keegi ütles “minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar”). No mis me sellest nüüd ilma ja inimeste kohta järeldama peaks.

Mu varaseim jõulumälestus on selline, kuidas sugulased on meile pühadeks külla tulnud, isa teeb jõuluvana (või ka ei teinud, äkki öeldi, et ta leidis ukse tagant koti kinkidega, aga igatahes tema jagas välja) ja annab pärast minu etteastet, millest ma midagi ei mäleta, mulle suure pikkade jalgadega karu.

Järgmiseks esitas oma salmi või laulu onutütar ja mina andsin seepeale karu enesestmõistetavalt talle, nähtavasti olin ma süsteemi kohta mingid järeldused teinud: loed salmi – karu läheb sinu kätte.

Kerime nüüd lähiminevikku. Hilja õhtul skaipis A. isa teiselt poolt maakera, et mulle õnne soovida. Mina võtsin õnnesoovid vastu; tema liikus telefoniga järgmisse tuppa, et ka A. ema saaks mulle lehvitada. Mina ootan, näen juba ekraanilt ämma, ootan, et ka heli pildile järele jõuaks ja niipea, kui ma tema tere ära kuulsin, soovisin rõõmsalt: “Palju õnne!”

Ja ei saanud enne millestki aru, kui A. mulle külge müksas ja ütles: “Kuule, sinul on ju sünnipäev.”

*

Ma jõudsin just järeldusele, et kui kass käib köögis söögikausi ees edasi-tagasi, ennast jalgu sokutab ja vingub, siis üritab ta meile öelda: “Viige mind söögituppa sööma.” Seda tema söögituba kutsume meie küll vannitoaks, aga noh, vaatepunktide vahe.

Sest me olime küll juba tähele pannud, et kui me ta selleks ajaks vannituppa viime, kui me ise magada tahame, siis läheb ta seal aplalt oma krõbinate kallale, nii aplalt, nagu köögis mitte kunagi. Eile, kui ta köögis kausi ees jauras, mõtlesin ma, et okei, võtame hüpoteesiks, et ta tahab küll süüa, aga mitte siin, toimetasin ta vannituppa ja vualaa. Loom jäigi minust sinna õnnelikult sööma ja keeras pärast sealsamas mitmeks tunniks magama.

Ma ei tea, miks ta sinna küsimiseks ust ei kraabi. Kui ta tahab vannitoa esises esikus (ma ei tea, kuidas seda paremini nimetada, see on ruum, kust pääseb vannituppa, õue ja kööki) lillekastmise vett lakkuda, siis selle eesruumi ukse taga oskab ta küll kraapida. Võib-olla on asi selles, et vannituppa pääsemiseks tuleks saada läbi kahe ukse ja ta arvab, et kraapida tuleb kohe õige ruumi ukse taga.

Või on tal üldse iga avause jaoks ise kombed. Kui ta õuest tuppa tahab, kraabib ta akna taga. Kui ta magamistoa aknast õue tahab, kraabib ta akent või esimest ettejuhtuvat tapeetimata pinda, näiteks pildiklaasi või voodiotsa. Kui ta vannitoa esikusse tahab, siis, nagu öeldud, kraabib ta seda ust. Kui ta on selles esikus ja tahab vannituppa, siis kraabib ta vannitoa ust. Ja kui ta on vannitoas ja tahab välja, siis samuti. Aga kui ta elutoas mõnest uksest õue tahab, istub ta hääletult ukse kõrval ja ootab, et keegi seda märkaks.

Kusjuures elutoas suudab ta küll välja raalida, et istuda võib esiku-ukse taga, sest sealt edasi pääseb õue, aga näe, vannitoa ja selle esiku kohta ta sama järeldust pole teinud.

Või ei ole ta jõudnud lihtsalt veel ära õppida, et kui tal on hinges seletamatu rahutus, siis on vannituba see koht, kus mõnus hakkab. Pole õppinud sinna tahtma, alles kohale jõudes saab aru, et jah, just see!

Öiseid dialooge

mai 24, 2020

– Kallis. Ma tõin sulle klišee.
– Tolmuimeja?
– Ei, aga peaaegu.
– Nõudepesumasina?
– Ei.

Fiskarsi panni.

*

Sain eile tundmatult tõlkebüroolt pakkumise tõlkida mingit vandenõuteooria-juttu ja vastasin, et mul on praegu tööhunnik ees, aga nii või teisiti tahaks ma sellist asja vahele pigistades kõigepealt eesmärki teada.

Tõlkebüroo väljendas üllatust, et “me tavaliselt ei uuri, mille jaoks tekstid lähevad, milles asi?”

Mina vastasin, et vandenõuteooria ja et selle levitamises ma kaasa mängida ei tahaks, aga kui näiteks vandenõuteooriate kohta teaduse tegemiseks või paroodia tarvis, siis miks mitte.

Büroo ütles, et oih ja aitäh, et ma ütlesin.

Räägin kodus A.-le, et vat mihuke lugu, äärepealt oleks antud tõlketöö teemal, kuidas salakavalad ärihaid on otsustanud vaktsiinidega ülerahvastust vähendada.

Ja siis on veel teooria , et vaktsiiniga süstitakse naha alla kiipe!

Selle olin teada saanud ühel öisel jalutuskäigul: keegi rääkis pool kvartalit eespool kõva häälega telefoni “eino kui inimene hakkab ajama, et mingi new world order, siis on mul õuöääähh. Mingi jutt, et vaktsiiniga pannakse microchip. Ma küll tahaks endale microchipi, nii hea oleks!”)

“Ja kiibi sees on pisike allveelaev ja seal sees on need pisikeseks tehtud inimesed, kes ronivad välja ja hakkavad oma tegusid tegema,” lisas A. abivalmilt.

Ma jäin mõtlema.

– Kui inimesi saab pisikeseks teha, siis on ülerahvastuse probleem lahendatud.
– Ühes Vonneguti raamatus tehtigi nii. Seal tuli sellest haigus, pisikesi hiinlasi hingati endale kogemata sisse.

Vonnegutist leiab muidugi kirjakohti igaks elujuhtumiks.

Vat siit saaks alles ägeda vandenõuteooria! Saastatus vähenes igal pool ka raudselt sellepärast, et muist inimesi tehti pisikeseks ja palju sellised pisikesed ikka reostavad, kahju kohe, et nende sissehingamisest nii palju jama tuleb. Maske pesta ja triikida on niiviisi mõeldes päris jõhker ikka, täiesti arusaadav, miks meedikud ühekordseid eelistavad, primum non nocere.

Kui ma järele mõtlen, siis “Men in Blacki” multikasarjas oli sarnane probleem – ühed mõistuslikud võõrplaneetlased olid kole pisikesed ja tekitasid sisse hingates gripi moodi haiguse. Välja ravida ka ei saanud, sest kohe oleks tekkinud diplomaatiline intsident, ainus variant oli nendega ühendust võtta ja teada anda, et selline probleem, vaadake, kas te palun evakueeruksite nüüd.

Meil on diplomaate ja lingviste vaja, vaat mis!

Hea on olla pikkade juhtmetega! Ma nimelt leidsin paar päeva tagasi, et distantseerumine hakkab väikest viisi üle viskama.

Nüüd, kus tavaelu enam-vähem taastub, koostan viimast postitust oma kirjasaatjate kogemustest – jäin nendega esialgu viivitama, sest mõni neist lubas veel täiendada, aga asi jäi sinnapaika. Las siis läheb, nagu on. Kirjad märtsi lõpust ja aprilli algusest.

Niisiis, kõigepealt muusikud, kelle pärast ma muretsesin märtsis kõige rohkem – ma ei kujutanud ette, kuidas nad oma muusikutööd niiviisi teevad. Viiulimängija kogemustest te juba lugesite, teistel oli sama tegus elu ja pikemalt kirjutada ei jõudnudki.

Meeleolumuusikaks superhea näide sellest, et plökkflööt plokkfööött plökkfdöör PLOKKFLÖÖT (jeerum, on see aga trükkimiseks üks paras sõna) ei pea olema sugugi lastepill ega ka ainult vanamuusikapill.

Muusik A 27. märtsil:

Mina töötan kodukontoris. Teen tunde läbi videosilla. Kuna töömeetod on uus ja huvitav, siis lapsed on pillimängus fokuseeritud. On harjutanud rohkem, kuna trennid on ära jäänud.

Muusik S. lõõpis märtsi lõpus niisama:

Uus võimalus aitab hoida ju dementsust kontrolli all, sest tuleb sukelduda vette tundmatus kohas.

Pilli õpetamine kaugjuhtimise teel on ilmselgelt kauplemine kasudega – õpetaja ise õpib rohkem, kui laps.

*

Vahemänguks üks kõva kummitamispotentsiaaliga lugu, mida olen ammu tahtnud teiega jagada. Üks neid vanu lugusid, mis minu arust kõlab üllatavalt tänapäevaselt (võib-olla tänu sellele, et on piisavalt vana – ei mõju klassikaliselt). Pill ise on ka kena maheda häälega, ei kõla nagu “kaks luukeret plekk-katusel seksimas”, nagu klavessiinimängijad ise vahel ironiseerivad.

*

Mul oli mitu kirjasaatjat, kes said tööl edasi käia, sest seal ei olnud õieti rahvast, olevat olnud mõnus, keskendumist soodustav keskkond. Kõik nad ei tahtnud avaldamist, aga bioloog (ja kodukaitsja – ja vahel ka lapse- või koerahoidja) – U. lubas. Kirjaviis muutmata, ka tema armastab mitteformaalses kontekstis ortograafiaga vabamalt ringi käia ja minu arust on see võluv. Ta palus ka täpsustada, et kui ta välijõusaalidest rääkis, siis oli see enne, kui ta karantiini jäi.

Ei saaks öelda, et midagi kardinaalselt teistmoodi oleks kui enamasti. Väljas st seltskondlikel üritustel käisin ma varem ka nii keskeltläbi korra kahe nädala tagant: mälumängud, koosolekud – jp, ornitoloogiaühingu kontori koosolek on minu jaoks pigem selline seltskondlik üritus, ainus kohustuseelement selles on neetult varane kellakümnene algusaeg – mõnikord meditatsioonid. Hetkel rahuldavad 3x nädalas toimuvad virtuaalmeditatsioonid mu seltskondlikud vajadused täielikult – mis sest, et seal ollakse enamus aega vait ja silmad kinni, a noh, see on selline kollektiivne vaikimine, palju tummisem kui niisama vaikus.

Kunagi oli mõte trenni ka jõuda, aga siis avastasin, et mul on ju ratas ja läheduses mitu vabaõhujõusaali pluss 3, peaaegu et 4 veekogu. Tööl ei puutunud ma varem ka tänu oma graafikule eriti teistega kokku. Ainus tuntav muutus oligi vist see, et pidin 2 nädalt karantiinis olema – puutusin kokku lastega, kellel tekkis palavik ja köha, nii et ohutuse mõttes olin 2 nädalt kodus. See ajas seda enam närvi, et olin ennast naiskodukaitses just nö eesliinile üles andnud ja valmis teavitustööle minema, a vaat ei saanud.

No ja see ka, et kui varem käisin pea iga nädal Tlnas lastes, siis nüüd jääb pikem vahe sisse.

Ahjaa, tööl käin peamiselt õhtul, siis olen seal üksi – ehkki ka päevasel ajal on seal maksimaalselt 2 inimest peale minu, igaüks eraldi ruumis. Ja piiritust on meil ka seal hulgi ehk siis käsa ja pindu saab pidevalt desotud. Katse käib jätkuvalt omas tempos edasi, isikkoosseis on küll veidi vähenenud ja sellevõrra on rohkem sebimist. Toimetamistööd teen ma nkn kaugtööna, selles ka midagi muutunud pole.

Emotsionaalselt – alguses oli pigem selline elevus, et noh, eriolukord ja värki. Nüüd olen juba ära harjunud, aga veidi huvitav on ikka.

Põgusalt kirjutas ka bioloog T (hmm, ilmselt on mul tuttavate hulgas biolooge rohkem kui populatsioonis keskmiselt):

Mina jällegi pettusin sügavalt autoritaarses režiimis, sest Wuhanis on elusloomaturg jälle lahti ja müüakse nahkhiiri (kõlakate järgi). Muidu võiks arvata, et suure võimutäiusega valitsus saab apokalüptilises olukorras paremini hakkama ja võib näiteks nahkhiired ära keelata, aga selle asemel nad keelasid turul filmimise ja pildistamise.

Mul on suuri muutusi vähe, aga seda olen kvantifitseerinud, et tolm koguneb kordades rohkem, kui kõik pidevalt kodus on. Töötada on raskem kui enne, sest üks laps pole veel niipalju mõistuse juurde jõudnud, et saaks aru, miks peab laskma töötada. Mulle soovitati saata lapsed pappkastiga neile kaabakatele, kes kiidavad, kui hea rahulik on karantiini ajal kodus töötada. Ilma lasteta oleks ikka täitsa piknik.

Aga jällegi – nagu mu tuttavatega ennegi juhtus – läks meil jutt seepeale lappama, T. jagas Aafrika rohutirtsunuhtluse artiklit ja teritas keelt, et “Katk, asteroid ja rohutirtsud, see ikkagi ei saa olla juhus,” millest mina sattusin segadusse, et mis asteroid?

Kuna Rebane oli meile just reklaaminud mingit ETV+ krimisarja, mis pidi olema “nii kohutavalt halb krimiseriaal et lausa värskendav. kõik on kohutavalt halb, nii süžee kui teostus. ma olen täiega fänn ühesõnaga”, küsisin ma, kas asteroid on seal sarjas või muidu kultuurinähtus.

Mispeale selgus, et Rebane ei tea asteroidist midagi, isegi seda mitte, kas läks juba mööda või luurab veel nuka taga, ja küsib hoopis, kas asteroidi saab käsitada kultuurinähtusena.

T. seletas, et asteroid pidi tabama 29. aprillil, aga loodetakse, et läheb mööda (nüüdses tarkuses: näe, läkski!). Ja leidis kultuurinähtusluse kohta, et:

Minu arust Halley komeet oli küll parajalt kultuurinähtus. Aga see praegune pole, sest ta jääb koroonaviiruse varju ja keegi ei viitsi temast rääkida. Talle pole isegi rahvapärast nime pandud, ainult mingi numbrite ja tähtede joru, see peaks näitama, et pole kultuurinähtus.

Rebane lisas:

nagu see tädi, vaeseke, kes lendas üksi esimesena lennukiga üle atlandi vms kangelaslikku, aga keegi ei märganudki, sest lehtede esiküljed olid titanicu uppumise all kinni, ja kõik muud küljed ka.

ei olnud üle atlandi, kõigest üle la manche’i, agaikkagi. väga bääd taiming.

/…/
kui vaja tähti närida sis maütleks et käesolev asteroid ei ole popkultuurinähtus – kui mööname, et teadus on siiski osa kultuurist.

Päris iseloomulik – üritad inimestelt küsida eluraskuste ja -kerguste kohta, aga enne kui arugi saad, käib arutamine, kas komeet on kultuurinähtus. Prioriteedid!

*

Sarja lõpetuseks teen sellise haruldase tüki, et kleebin siia foto. Teemal “karantiinikass” – tegelikult me ei hoidnud teda vägisi toas kinni, lihtsalt tol päeval sadas lörtsi ja ta eelistas seda läbi klaasi vaadata.

Tegin prügikoristamistiiru, jõudsin otsaga järve äärde oma ujumissoppi. Seal juba kaks inimest ees, mees püüab kala, naine jalutab niisama.

Ütlesin tere ja sukeldusin põõsasse prügi järele (mitte just päris nende kukil, kuigi tõsi ta on, et normaalne eestlane ei läheks üldse sinna lagendikulegi, kus keegi juba ees on).

Mees liikus järgmisse põõsavahesse; kui ma oma põõsast välja pugesin, vaatas ta minu poole ja küsis: “Kas sa jälitad mind?”

Ma ei saanud jupp aega aru, mida ta ütleb, ja seejärel, kellele täpselt, sest ega ma polnud päris kindel, et nad kaks on koos. Niisiis järgnes selline intelligentne dialoog:

– Kas te räägite minuga?

– Jah. Kas sa jälitad mind?

– Ei jälita. Ma korjan prügi.

– Miks?

– Sest keegi on maha visanud.

– Sellepärast?

– Jah.

– Meie ei jäta prügi maha!

– Väga tore!

Otsustasin poolteadlikult, et teen neist oma liitlased või kaasosalised, küsin õige abi, tähendab, infot.

– Kas seal taga on palju prügi?

– Oi, väga palju!

– Siis tuleb mul võib-olla veel tagasi tulla.

Nad astusid mu põõsateelt eest, mina sukeldusin järgmisse põõsasoppi, leidsin kergendatult, et hullematki nähtud, kõik mahtus ära (pealegi oli keegi ära visanud terve tühja poekilekoti, selle sai lisa-prügikotiks võtta).

Kui ma uuesti välja ilmusin, oli mu staatus nähtavasti muutunud, mind ei peetud enam ohtlikuks. Kui ma olin kaugemasse põõsavahesse sukeldumas – juba piisavalt eemal, et nad ei oleks pruukinud mulle üldse reageerida -, kuulsin meest midagi ütlemas, millest sain ainult aru “palka” ja “veini”.

– Mis palka?

– Ma annaks teile prügikoristamise palgaks veini!

– Ei ole vaja. See on mul nagu tervisesport nagunii.

– Aga minu naine käib jalutamas!

– See on ka nagu jalutamine, ainult et vahepeal veel kükitad, vahepeal kummardad.

– Ma võin niisama veini ka anda!

– Ei ole nagu veiniisu.

– Meil on õlut ka!

– Minu jaoks ikka vara veel.

– No me oleme siin veel pool tundi vähemalt!

Seletan midagi segast selle kohta, kuidas ma olen nii ööinimene, et mul on praegu praktiliselt hommikuvõimlemine. Sukeldun järgmisse põõsavahesse.

Ilmun välja, hakkan ära minema, tuleb ettepanek:

– Mu naine küsib, ega te grupikat ei taha?

– Ei taha!

– Mina ka ei taha!

Lahkun selles konsensuses, öeldes lõpupauguks veel “Ma käin siin nii tihti jalutamas, ma tahan, et siin ilus oleks.” Ise mõtlen, et lasen nüüd inimestel rahus edasi olla.

Mul võttis kodutee natuke rohkem aega kui muidu, sest prügi tuli sellest kuramuse lukuaugu suurusest avast prügikasti toppida (ausalt, sellistes kohtades, kuhu hulgem prügi jäetakse, võiks prügi jaoks pigem konteineri gabariitidega kastid olla) ja tee peale leidsin üht-teist veel, millega järgmiste prügikastide vahet sibada.

Ühe sellise prügikastitreti järel märkasin neidsamu inimesi juba linna poole tagasi minemas.

Hmm. Juba teine juhus, kus ma kõigepealt ehmatan kedagi, seejärel õnnestub ehmatus lobaga maha võtta, ja kui mõtlen, et lähen ära ja jätan teised nüüd rahule, lähevad nemad ise ära. Minu hirmuäratav aura?

Mis põhiline, mul on räme dežavüü tunne, et ma olen kunagi enam-vähem sellise seltskonnaga juba enam-vähem sellist dialoogi pidanud. Küsisin A. käest, talle tuli ka tuttav ette, “aga sina ju vestledki inimestega, kes võsa vahel joomas käivad”.

Ootan põnevusega

mai 15, 2020

Loen järjest tulevaid teateid, kuidas Ivo Linna ja tuhanded koorilauljad virtuaalselt ühislaulma hakkavad. Hmm. Mina, vaadake, olen juba mitmes virtuaalses lauluproovis osalenud. Ja praktika on näidanud, et seda on mõistlik teha nii, et korraga on mikker sees ainult ühel inimesel (enamasti koorijuhil endal). Kui vahepeal on mõni soolo, siis võib ka solistil sees olla (aga keeraku ta mikker maha niipea, kui koorijuht jälle kooriosa esilauljaks hakkab).

Nii et tulemas on kas huvitav kakofoonia või avaldatakse pühapäeval meile enneolematu tehnoloogiasaladus.

Kas tänavu on ka mujal kuidagi eriliselt hea meelespea-aasta? Nad kasvavad paksu vaibana kohtades, kust ma eelmisel aastal eriti mingeid meelespäid ei mäleta. Mul tuleb meelespeamuru, aga esialgu ei raatsi ma niita.

*

Tundub, et karulaugukülv läks asja ette. Vähemalt ma arvan. Sest ma mäletan, et kui KL mulle sünnipäevalilleks karulauguõie tõi, siis lasin ma sellel ära õitseda ja kuprad kasvatada ja poetasin ta seejärel ühte kohta mulla peale, kus midagi mulle vajalikku ei kasvanud. Täpselt ei mäleta, kuhu, aga tänavu oli mulle üks uus väike karulaugukoloonia tekkinud.

Külvidest rääkides: leidsin tänavu ühe helelilla priimula kasvamas, mõtlesin, et eelmistel aastatel pole küll sellist olnud, nii eredat lille oleks ma varem raudselt märganud, ei tea, kas tuli varjusurmast üle mitme aasta üles? Tuli ep. ja määras ära, et metsik pääsusilm. Jälle on keegi linnuke mulle ühe toreda taime kasvama pannud! Sellised juhtumused ei lase mul kuidagi eduteoloogiasse langeda: mu oma aias kasvavad ilmsed illustratsioonid sellele, kuidas vedamine kukub sõna otseses mõttes taevast. Isegi kui ma suudaks endale valetada, et ma naudin selle aia viljakandvat mulda tänu oma heale koduvalikule, kuidas ma saaksin linnukeste külvatud maasikaid oma tubliduse arvele kirjutada?

*

Sügisel olid mul süümekad, et nii palju õunu ikkagi mädanema läks. Neid (süümekaid, mitte õunu. Või noh, tegelikult õunu ka) leevendasid kevadel linnukesed – varesed, harakad, leevikesed, varblased, metsvindid ja kes nad mul siin kõik on -, kes neid õunu järjepanu puistamas käisid. Väga põhjalikult puistasid, õuntest on paljad luukered järel, tundub, et nad ei ajanud sealt ainult seemneid ja ussikesi taga, vaid nokkisid viljaliha ka. Tõsi, ainult neid pehmeid pruune mädaõunu, mille taustal metsvindi kõht kaitsevärvi on. Mustaks kuivanud õunad ei sobi, liiga kõvad, nokk ei võta nähtavasti.

*

Ep. tutvustas koerajalutamise metsavahes mulle imepuud: paplit, mille alune on paksult käbisid täis. (Näritud.) (Rähn.) (Ise oled rähn.)

Kutsule peaks aga keegi kassikeele kursused tegema ja selgitama, et kui kass tõstab käpa püsti, ei tähenda see, et ta on nüüd sõbralikuks läinud ja tahab mängida. Kuigi eks kass selgitab seda ka ise päris veenvalt.

*

Võtsime A.-ga kahe peale kassil puugi ära – mina nätsutasin teda süles ja hoidsin õige nurga alla, A. õngitses puuki – ja arutasime, kuidas see kass, ise igavesti närviline, laseb end ometi väntsutada, nätsutada ja kaisutada ja on veel rahul ka. (Küll said nooremad tuttavad mu kallal nokkida, kui ma puhtsüdamlikult mainisin, et see kass laseb endal rahulikult käega ümber kõri hoida ja üldse ei karda, paistab, et talle lausa meeldib – “Jajah. “Ta ise küsis selle järele!” – “Ei, päriselt ka, ta on siis rahulik!” – “Nojah, hapnikuvaeguses…”).

A. võrdleb seda halli kassi kunagise musta kassiga: “Ruudi oli süles nagu vorst. See kass on nagu pakk hapukoort.”

Arutasime veel mõnda aega eri vorstide ja kasside süllevõtmisomadusi (üks järeldus oli, et võrdluseks sobiks võib-olla ka suitsuvorst vs. maksavorst).

*

Minu lohakad sõrmed leiutasid täna aga sellise eluka nagu “10% ülemmära”.

Rentsi tooliotsing äratas minus kohe äraarvamata tahtmise kiruda neid konverentsisaalide toole, mida kõik kohad täis on. Teate küll, tekstiiliga kaetud, ümardatud seljatoenurkadega (ja üldse ümardatud nurkadega), metalljalgadega, kerge polstriga, kohutavalt ebamugavad. Seljatugi on täpselt sellise mõttetu kaldega, et normaalselt istudes ta ei toeta; kui sinna nõjatuda, läheb istuja asendisse, milles on hea tooli pealt maha valguda, mitte seal istuda. Isegi nõjatumata on neil istumine pidev reielihaste harjutus, sest iste on vaevumärgatavalt ettepoole kaldu.

Nähtavasti olid nad millalgi hulgi kõige odavamad osta, sest neid on igasugustes avaliku sektori asutustes ja mõnes erasektori omas ka. Mina, kes ma ju väga palju väljas ei käi, olen neid ometi näinud vähemalt kolmes eri asutuses (isegi siis, kui ma ülikooli allüksused kõik üheks loen).

Või oli toolihanke põhiparameeter, et oleks lihtne üksteise otsa laduda. Jep, konstruktorina on nad palju paremad kui toolina. Selleks tarbeks võiks neid täitsa müüa, nägin oma silmaga, kuidas sõbranna laps neist asjalikult torni ladus.

Küll ma leinasin, kui ülikooli raamatukogus vahetati vanad kandilised (või kuidas seda nimetadagi, kui tooli seljatugi on istme suhtes ilusti täisnurga all) toolid nende ebamugavuste vastu. Vanad toolid nägid küll juba päris jõledad välja, narmendasid igast otsast ja mõni logises ka, aga ikkagi olid need toolid, mis toolid olid! Sama kurb oli muidugi kuudiga laudade kaotamine ja koppel-laudadega asendamine. Eesmärk oli vist ruumi kokkuhoid, “nüüd mahub rohkem inimesi laua äärde istuma”, nad totud ei saanud aru, et kui laual pole kuudiga kohti, saavad eestlased seal palju hõredamalt istuda kui enne, hea, kui neid suure laua taha kakski korraga julgeb minna.

Kui ma õigesti mäletan, on osa seda jõledust tagasi normaalsema mööbli vastu vahetatud (valgustage mind, oo lugejad, kes seal tööl on või seal pärast viimast remondisaagat rohkem on käinud), aga oli selle vahepealse saasta peale siis üldse vaja raha magama panna? Ja mis neist vanadest toolidest sai, huvitav oleks teada.

Juhusele juhuslikult

mai 7, 2020

Mõtlen, kas ma viitsin hakata juutuubile kahe eri guuglikonto kaudu lähenema, sest mõnikord on naljasaadete või commedia-loengute kuulamise isu, mõni teine kord aga muusika kuulamise isu ja juutuubil on tekkinud paha komme pakkuda uusi soovitusi ainult selle põhjal, mida ma viimati pruukisin (mitte pikema mineviku).

Igatsen taga vana süsteemi, kus ta sorteeris oma soovitusi rubriikidesse – oi, see oli nii arendav, skrollisin muudkui alla ja vaatasin, hmm, huvitav-huvitav, ajaloost pakub seda, rokkmuusikast teist, koomikutest kolmandat ja barokist neljandat. See jõudis mitut puhku mu silmaringi laiendada ja sellistes suundades, kuhu ma teadliku enesearendamise käigus ei oleks osanud vaadatagi.

Sel põhjusel on mul ka telekast kasu, mis siis, et normaalne oleks lihtsalt vaadata netist seda, mille järele mul tuju on. Telekas ei arvesta mingi oma ettekujutusega minu maitsest ja see on just hea.

Ja sel põhjusel igatsen raamatukogu – või raamatupoe – riiulite vahel töllerdamist. Kataloogist oskan ma otsida muidugi, aga selles see häda ongi. Ma oskan otsida ja leian, mida otsin (kui seda leida on), aga ma ei saa niisama lihtsalt kogemata millegi otsa komistada, sest raamatuselja šrift äratas huvi või näitusele oli paeluva välimusega raamat välja pandud.

(Tõsi, seda vaegust korvab natuke Academia, mis küll soovitab uusi artikleid mu allalaadimiste järgi, aga tema seosed on nii iseäralikud, et mind tabavad vähemalt esialgu ridamisi üllatused, ja noh, ma olen meelitatud, kui massin arvab, et ma tahan järsku portugalikeelset artiklit lugeda, küll ta peab mind ikka targaks.)

Aga äkki on mul seda askeesi vaja. Lugeda läbi kogu see hunnik, mille ma koju vedasin, enne kui jälle vabalt raamatukogus saab käia ja mul pole kapinurga raamatukuhja jaoks enam vabandust.

*

Võtsin järjest ette “Noorema Edda” eestikeelse osa – olin seda rumalalt kaua edasi lükanud, ise “Vanemat Eddat” mitu korda segaduses üle lugedes ja püüdes seda luulet oma peas kuidagi tervikuks lõimida, sest mõtlesin, et kuna vanem, siis rohkem päris – ja Liviuse Rooma ajaloo alguse.

Ja huvitav kontrast tekkis: “Edda” hämmastab mind oma kummalisusega, loen teda kui kaunist eksootikat, kohtumist tundmatuga. Tegelased teevad justkui motiveerimatuid lükkeid, kääbused tapavad asja eest, teist taga Kvaasiri, jumalate süljest tehtud kõige targema mehe, ja pruulivad tema verest targaks tegeva joogi; on terve hulk tegelasi ja asju, kellest ei räägita peaaegu midagi, aga nad on nähtavasti tähtsad, sest neil on nimi: oraval Yggdrasili otsas ja hirvedel, kes seal lehti närivad; et kaevul on nimi, pole üllatav, aga nimi on ka ämbril, millega kaevule minnakse, ja ämbri sangal; nimi on katlal, kuhu Kvaasiri veri voolab ja kahel nõul, kuhu jook tehakse (mõtlen, kas siin taga on kõigele hinge omistamine, just nagu roomlastel oli kõigel-kõigel oma pisike jumal, ja meenub, kuidas Kaur ohvrikivide rohkust imestas). Ja nimed ise käivad samuti oma loogika järgi – Gylfi kohtab kolme meest, kellest igaüks istub erikõrgusel aujärjel, ja nimed on neil Kõrge, Samakõrge ja Kolmas – mitte näiteks Kõrge, Kõrgem ja Kõigekõrgem (kuigi küllap on nad kõik kolm nagunii Odin).

Väga väga naine kirjutas kuskil, kuidas ta ei mõista muinasjuttude võlu, sest seal ei kirjutata tegelaste siseelust, ainult “juhtus see ja juhtus teine”. Minus äratab pärimus põnevust, mh just hingeelu koha pealt: need veidrad, pealtnäha fragmentaarsed üksikasjad, mis siin on, olid tolle aja inimestele nii olulised, et just seda anti edasi; Snorri tundis vajadust just see üles tähendada, isegi kui kirjutamine käis käsitsi ja kallile materjalile. Ma saan nende lugude kaudu võtta ühendust hoopis teistsuguste inimestega, või kui “ühendus” on selle kohta palju öeldud, siis vähemalt vuajeristina piiluda. Need inimesed ei räägi seda, mida mina tahan kuulda, vaid seda, mida nemad tahavad öelda, nad ei püüa mulle meeldida (või siis: ei püüa meeldida mulle), ei varja oma kummalisust minu eest, ma saan mõistatada, mismoodi oleks olla sellise inimese peas ja mis ühendas üht fragmenti teisega.

(Ja vahel, kui veab, olen unes mõni selline tegelane, kelles need fragmendid arusaadavaks, tundega läbielatavaks tervikuks saavad – uni, mis ma hiljuti nägin, meenutab väga keldi müütides korduvat traagilise kahevõitluse motiivi.)

Ja siis võtsin käsile Liviuse ja tema hämmastab mind hoopis oma tavalisusega, tema keel on minu jaoks kodune, tema jutt on asjalik, kaine ja ta libiseb vahepeal enesestmõistetavalt metatasandile. Nt – vabalt refereerides – “mõni arvab küll, et Faustuluse naine olnud lõbunaine ja seepärast hakatigi rääkima, et Romulust ja Remust kasvatas emahunt” (lupa oli otsese tähenduse kõrval lõbunaise metafoor).

Esimese sajandi roomlast on minus hoopis enam kui keskaja skandinaavlast, tuleb välja, kuigi teine peaks nii ajas kui ruumis ligemal olema.

Aga selles emahundi kujus on küll vähem kainust ja rohkem teist maailma, kuhu piiluda. Eks ta ole Liviusest vanem ka. Roomas on teise maailma jaoks nähtavasti vaja sügavamale minevikku pugeda kui siin lähedal. Mul on kuidagi valus neid 3D-graffiti-beebisid seal kõhu all vaadata, mõtlen, kas hunt sellepärast ongi nii õnnetu näoga, et barokkskulptorid ta kallal sodimas käisid.

Lugejad suutsid mind veenda, et tantsusammudest on video järgi kergem aru saada kui tekstist (nagu päriselt). Noorel minul oleks seda olnud raske uskuda, oma kuldse keskea kõrguselt suudan aga mõista, et kõigile ei sobi info ammutamiseks sama meedium. Mis mul üle jääb, tegin visuaalide huvides video sellest, kuidas ma tunaeelmise postituse lõpu mõistatustantsu põhisammu ette kujutan.

Aga kuna mult on küsitud: “Kust te need tantsud võtate?” ja pakutud vastuseks: “Kas filmidest?”, siis seletan, kuidas ma oma tulemusele jõudsin.

Arbeau tantsuraamatus (1581) on õpetus:

… suyt le branle gay, lequel vous dancerez du cousté gaulche seullement, par deux mesures ternaires, en quatre pas & une pause: Pource faire, vous largirez le pied gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le premier pas, sur la premiere minime blanche: Puis vous approcherez le pied droit du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche pour le deuxieme pas, sur la deuxieme minime blanche: Puis largirez le pied gaulche, & en l’asseant a terre, ferez pied en l’air droit pour le troisieme pas, sur la troisieme minime blanche: Puis approcherez ledit pied droit prez du gaulche, & l’asseant a terre, ferez pied en l’air gaulche, & le tiendrez ainsi prest a repeter comme au commencement, pendant le temps de deux minimes blanches, qui seront equipolents a deux souspirs, ou une pause.

Minu tõlge (tõlgin siin minime blanche’i üldmõistetavuse huvides anakronistlikult “poolnoodiks”, antagu mulle andeks):

… järgmine on branle gay*, mida te tantsite ainult vasakule, kahe kolmelöögilise takti kaupa, nelja sammu ja ühe pausiga. Selle jaoks astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate esimese sammu jaoks parema jala esimese poolnoodi ajal õhku. Siis toote parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate teise sammu jaoks teise poolnoodi ajal vasaku jala õhku. Siis astute te vasaku jalaga harki ja seda maha asetades tõstate kolmanda sammu jaoks parema jala kolmanda poolnoodi ajal õhku. Siis toote selle parema jala vasaku juurde ja teda maha asetades tõstate vasaku jala õhku ja hoiate niiviisi kahe poolnoodi ajal, mis võrduvad kahe hingetõmbe ehk ühe pausiga, olles valmis algusest peale kordama.

*

Arbeau pole loll, saab ka ise aru, et seda pole just kerge jälgida; ta lisab kindluse mõttes muusikanoodi ja kirjutab iga noodi kõrvale, mis jalg parajasti õhus on; ma ei hakka seda nooti siia tõstma, vaadake Nicolas Graneri lahkesti ülesriputatud faksiimilest täpsemalt, aga nootide kõrval olev sammukonspekt on:

Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus
Parem jalg õhus
Vasak jalg õhus

Pildi lisasin sellepärast, et KK küsis hüpete kohta, ega need pole sirutatud pöiaga – nagu näha, ei ole, täitsa tavaliselt hoiab seda jalga.

*

Kui keegi nüüd seda kriitilise pilguga jälgis, pani ta ehk tähele, et mu videos on kaks asja, mida saaks targa tantsuraamatu tekstist välja lugeda ka teisiti. Esiteks ei ole seal kirjas, et üldse peaks hüppama. Mina olen otsustanud hüpata osalt seepärast, et “jalg õhus” on sammunimi, mida muidu kasutatakse just lõbusates hüppetantsudes (mille kohta Arbeau ütleb otsesõnu, et jalgu ei tõsteta niisama maast lahti, vaid vahepeal on hüpe – ma tõlkisin sellest kunagi siinsamas ühe katkendi), ja pealegi sobiks hüppamine nagu “lõbusa õõtsumise” nimega paremini.

Teiseks, kui otsustada juba hüpata, saaks tekstist välja lugeda ka sellise variandi, et kõigepealt astutakse rahulikult vasaku jalaga vasakule ja alles siis hüpatakse, paremat jalga maast lahti tõstes.

See on minu arust liiga suur rabelemine – särtsakas kuuelöögilises rütmis ei jaksa astuda JA selle otsa veel hüpata ja nii neli korda järjest -, nii et jätan selle esiteks tegemata mugavuse pärast ja teiseks jällegi lõbusate hüppetantsude õpetusest lähtudes, kus on muusikanootide kõrvale samamoodi kirjutatud umbes “parem jalg õhus ehk parema jala löök. Vasaku jala takkalöök” jne, aga põhjalikumas õpetuses on seletatud, et kahe “jalg õhus”- või “jalalöögi”-nimelise sammu vahel “on liigutus nimega hüpe, mis toimub siis, kui kaks jalga on korraga maast lahti õhku tõstetud, mis on veel uljam” (“il y a un mouvement appellé sault, qui se fait quand les deux pieds sont hors de terre eslevez en l’air, qui est encor plus gaillard“) ja mis eriti tähtis: “see hüpe on ise osa parema jala löögist”, tähendab, see hüpe ei ole eraldi liigutus. Selle kasuks räägib minu arust ka bransle gay enda õpetuses olev “tõstate _esimese sammu jaoks_ parema jala … õhku”.

*

Nii. Kui minna nüüd sellise infoga tolle mõistatusemuusika kallale – millel originaalväljaandes muide üldse taktijooni ei ole -, tuleb selle muusika fraase järelikult võtta kuue kiire löögina (või kakskordkolme). Ja rõhuline löök ehk see, kuhu langeb esimene tantsusamm, on “titi-taa-taa” loogikas lugedes teine “ti”. Seega mitte “titi-taa-taa, titi-taa-taa”, vaid “ti-taa – taa-ti, ti-taa – taa-ti”.

Nagu selles Doulce Mémoire’i esitatud näites ongi – selle vahega, et nad laulavad takti teise poolde enamasti ühe pika “taa-a” ja jätavad lõpu-“ti” ära (aga taustal mängivad harmooniapillid ka selle “ti” ära, iseasi, et nad mängivad üldse kogu aeg lühikesi noote). See, et nad takti teise poole niiviisi üheks noodiks välja venitavad või siis seal instrumentidega tihti lõbusasti “tairi-ti” mängivad, teeb tantsurütmi väljakuulmise muidugi tunduvalt kergemaks – ma usun, et kuigi algajal võib olla esialgu füüsiliselt raske selles tempos ära tantsida, on siit kergem aru saada, kus teoreetiliselt hüppama peaks.

(Ühtlasi olen neile tänulik, et nad juhtisid tähelepanu tunduvalt vanemale laulule, millel see tantsuviis tõenäoliselt põhineb – vt eriti tenoripartiid, kuulamiseks näiteks seda harfiesitust. Järjekordne näide sellest, kui pikalt mõni meloodia võib käibel olla.)

Ja tunaeelmises postituses antud muusikaga, mis järgib Phalèse’i tantsumuusika nooti täpsemalt (ja on seetõttu raskem jälgida) tuleks selle loogika järgi tantsida nii.

*

Olles nüüd tähtsa näoga öelnud, kuidas on, pean kohe mööndustega lagedale tulema: kõigil mõistatajatel võib olla õigus. Sest on väga võimalik, et selle tantsu rütm jõudis oma eluea jooksul muutuda – ja miks mitte just sellise ambivalentse rütmiga tantsumuusika mõjul. Kui muusika pakub võimalust isegi lihtsaid tantsusamme mitmel eri moel rütmistada, on neid samme uue moe tulles ka lihtne ümber kujundada.

Moemuutuse mõtted tulevad mulle pähe, sest üks teine Prantsuse tants (courante!) alustas samuti 16. sajandil energilise kepsutamisena, aga muutus seejärel 17. sajandi jooksul pea tundmatuseni. Kepsutamine kadus tasapisi, rütm läks aeglasemaks, noorte karglemisest sai uue moe järgi rafineeritud hõljumine.

Ning ka bransle gay püsis sel dünaamilisel 17. sajandil käibel, seega võisid need mutatsioonid tedagi tabada. Kahjuks on 17. sajandi allikad kole segased (ilmselt mõeldud abimaterjaliks lugejale, kes oli neid tantse juba õppinud) ega ütle ühemõtteliselt, kui palju sammud selleks ajaks muutunud olid. Ainult sellest saab aru, et põhisamm koosneb endiselt neljast liigutusest; ja sellest, et need sammud ei ole enam nii ühetaolised hüpped kui Arbeau ajal.

Näide anonüümsest käsikirjast (mille kirjutamise aeg võis olla 1690.-te lõpust kuni 1610.-te aastateni. Kirjavahemärgid on nõrkadele. Transkriptsioon fa-gisise väljaandest):

Le branle gay a 4 pas le premier commence du pied gauche sur le mitan du pied et le 2 est du pied droict qui glisses en mesme temps et le troysieme sest une mesure abbatue et le quatrieme sest un releue du pied droict le posant a terre pour commancer promptement

Püüan kuidagi tõlkida, samamoodi ilma kirjavahemärkideta, lisades oma kahtlused:

Branle gay‘s on 4 sammu esimene algab vasaku jalaga jala keskosal [?] ja 2. on parema jalaga mis libiseb samal ajal ja kolmas on löögiga takt ja neljas on parema jala tõus [ei ole selge, kas parem jalg on õhus või tugijalg] pannes ta maha et kohe alustada

1623. aasta trükises on ortograafia ja kirjavahemärkidega paremini, aga jutt on pikk ja segane. Lingin Gallicas oleva faksiimile ja püüan tõlkida (see jutt ongi täpselt nii segane):

Bransle Gay /…/ koosneb neljast sammust ja selleks, et rõhku paremini tabada, alustatakse viimasest [sammust?], nõtkutades veidi põlvi, et kannad kokku tuua, tõustes varvastele. Siis tuleb neliksammu alustamiseks astuda vasaku jalaga ja teha nii, et teine jalg järgneks talle tihedasti vastu kanda, liikudes pöiast, ja libistada vasaku jala päkka tõstes kanda õrnalt küljele, ning selle libiseva sammu ajal tuleb parema jala kand vastu maad lasta, ja ilma, et peatutaks, tuleb paremini rütmis püsimiseks nõtkutada veidi põlvi, et tuua parem jalg vasakuga kokku, tõustes mõlema jala varvastele selleks, et uuesti alustada, ja siis, kui seda Bransle’it juba osatakse, ja mitte enne, lastagu suurema täiuslikkuse saavutamiseks teha kõiki samme pöiast liikudes, põlvi absoluutselt nõtkutamata, sest kui ma ütlesin, et alguses tuleb jalgu kokku tuues veidi nõtkutada, oli see selleks, et oleks kergem õpetada neid vajalikke liigutusi, mis on kahtlemata nii kõige meeldivamad kui ka kõige õilsamad, kui nad algavad puusast ja pöiast, aga Õpilane suudab neid isegi sundusega teha alles pika harjutamise peale.

Oh, oleks Arbeau ometi kauem elanud! Tema oskas põhilisele tähelepanu pöörata, arvestada, et üldtuntud tantsud ei jää igavesti üldtuntuks, nii et udupeente nüansside kirjeldamisest üksi ei piisa. Mis kasu on teadmisest, et paremini rütmis püsimiseks tuleb lasta algajal põlvi nõtkutada ja edasijõudnul sirgete jalgadega tantsida, kui me ei tea, MIS rütmis üldse peaks püsima?

Niisiis jätavad need udukirjeldused kõik rütmivariandid võimalikuks. Mis tähendab, et kui me otsustaksime mängida musketäride aja inimesi ja sama muusika järgi tantsida (sest ega see meloodia uue sajandi kukkudes kuhugi ei kadunud), ei pruugi ka “titi-taa-taa” loogikaga variandid valed olla – olgu siis esimene samm esimese “ti” või hoopis “taa” ajal.

————————————————————————————–
* Branle gay otsetõlge oleks tegelikult “lõbus õõtsumine”, aga ma ei hakka nii täpselt tõlkima. Õõtsumiseks nimetasid prantslased nad tollal igasuguseid suure massiga tantsitavaid seltskonnatantse, mis käisid ringis või rodus. Ja tänapäeval on see slängis hoopis seksitähenduse võtnud, nii et võite ise arvata, mida guugel mulle ükskord ette viskas, kui ma ilmsüütult neid märksõnu guugeldama hakkasin. Olete hoiatatud.