Tänulik moment

Kui kohvipakk kukub käest, aga ma püüan ta kinni ja ta jääb õigetpidi, nii et kohvi ei lähegi maha.

Selliseid väikesi imesid peab märkama, muidu jäävad meelde ainult hetked, mil pakid laiali pudenevad, kohvitass oma sisu printerisse kummutab ja võileib alaspidi kukub, guacamole‘ga riisivahvlist rääkimata, ja ma seejärel põrandale jäänud löga sisse astun ja ühtlasi seelikuserva ära määrin, ja tundub, et maailm ongi ainult nii kuri.

Ei, pidagem meeles, mõnikord jäävad pakid ka õigetpidi ja näiteks praegu joon ma juba teist kohvi ja polegi veel klaviatuuri loksunud, printerist ja krabinuudlisalatist rääkimata.

Need prantslased…

Tavainimene kirjeldas oma vaimuka (nagu alati!) Houellebecqi-rappimise vahele, kuidas vanamees suutis vähemalt regionaalsest kokakunstist nii ahvatlevalt kirjutada, et äratas huvi juustu ja veini vastu.

Ma kuulasin jälle haruldasel kombel töö juurde muusikat (olen juba päevi vaevelnud selle käes, et tööd tehes tuleb kohe uni peale, ja seekord otsustasin siis hajali kippuvale tähelepanule lisatoitu anda – töötas!), siirdusin “Pulp Fictioni” heliriba juurest Poème Harmonique’i sissemängitud-lauldud 17. sajandi õukonnalaulude juurde ja sealt ka nende rahvalaulu-albumi kallale. Ega neil kahel asjal väga suurt vahet ei olegi, õukonnalaul kasutas vanu ballaade ja võib-olla lekkis jälle sealt midagi rahvamuusikasse tagasi, nagu need asjad ikka käivad.

Ja on üks selline karm lugulaul, kus ema ja tütar jalutavad, ema küsib: miks sa ohkad? ja tütar vastab: mul on paha tuju, sest päeval olen ma neiu, aga öösel valge hirv, minu peale peetakse jahti ja kõige kurjemini peab mu vend Renaud. Ütle talle, et ta südaööni oma koeri kinni peaks! Ema läheb ja palub pojalt, et see koerad kinni peaks, aga hirv on juba maha lastud, ja lihalõikaja imestab: ennäe, hirvel on blondid lokid. Hirvest tehakse praad. – “Kõik on kohal, ainult minu õde Marguerite on puudu!” – “Sööge aga, mina olen aukohal – mu pea on vaagnal.” Edasi on eri variantides eri loetelusid, kus eri kehaosad täpselt on, ja mõnes otsustab vend patukahetsuseks seitse aastat särgiväel käia ja paastuda.

Siin on üks noodivariant ka.

No ja tunnen siis huvi, et kui levinud ja kui vana ja nii edasi. Loen, kuidas mõni näeb selles jälgi keldi preestrinnadest, kes varjasid end kristlike preestrite tagakiusamise eest loomanahka; osa jälle metafoori sellest, kuidas matriarhaalse tootemlooma asemele astub patriarhaat (vennad hakkavad õdede neitsilikkuse üle obsessima ja panevad aumõrvu toime), mõni seob seda Artemise tsükli metamorfoosidega – see jumalanna armastas neid, kes teda pahandasid, loomadeks muuta ja niiviisi surma saata.

Loen mina siis mina huviga blogipostitust, kuhu on lisatud hoopis teistsuguse meloodiaga kogutud versioon (mis mulle meenutas natuke “Marseljeesi”) ja räägitud loo eri variantidest. Ja millega postitus lõpeb?

“Grillitud hirve retsepte vt marmiton.org“.

Kuigi kuna kõige lõpetuseks viskab ta retseptinime “ahastuses hirv Melba moodi” ja viitab Prantsuse huumoriklassikule Pierre Desprogesile (tollel oli prantslaste söömishulluse kohta kild “hobune Melba moodi” ja üleüldse palju Melba moodi prepareeritud loomade nalja), siis oli Marmitoni viidegi ehk nali.

Kirjanduslik tähelepanek

Kas keegi teine ka on mõelnud, et “Mary Poppinsi” sarjast “Johni ja Barbara lugu” on lasteversioon “Lilledest Algernonile”?

(See ongi ilmselt see, mis “Mary Poppinsi” nii heaks teeb: ei heitu sünguse ees.)

Elasid kord eite-taati

Mina (tuhnin internetist jõululaulunoote, leian just ägeda laulu noodi).

A. (tuleb koju, lumesadu, jalad väsind).

Mina (jorisen “Xicochi, xicochi”): kuule, kas sa ei taha ikka sinna peole tulla tantsima?

A.: Ei taha.

Mina: Seal antakse süüa! (Tegelik tagamõte: me võib-olla laulaks seal ja A. kuuleks ka, kui ilusti me laulame.)

A (heidab hävitava pilgu, pikk paus).
Kuule. Ma ei tea, kas sa oled tähele pannud. Väljas sajab lund.

Mina: Olen. Mis see asjasse puutub?

A: Väljas sajab lund! Inimesed kannatavad! Sul võiks olla sündsust vähemalt mitte… rõõmsalt laulda!

Mina: 🎵 Oh the weather outside is frightful. But the fire is so delightful. And since we’ve got no place to go. Let it snow, let it snow, let it snow.🎵

A. (pööritab kuuldavalt silmi.)

Enterluulet

I

Kuskil on need,
kes oskavad,
jaksavad,
teavad
ja kel tuleb välja.

Kunagi minagi ehk.

II

Keegi ei oska,
ei jaksa, ei tea,
ja neilgi ei tule.

III

Kunagi oskasin,
jaksasin, teadsin
ja tuli.

————————————————————-
(Sisuliselt samal teemal, mis kunagine täiskasvanud inimese oopus.)

Mis veel kõik teada ei saa, kui talvel ei maga

A. otsustas, et võtab endale sellise hobi nagu kudumine (tal oli see juba ammu plaanis, sest ta oli kuskilt lugenud, et keskaja rüütlid tegelesid selle kui ristisõdadest kaasa toodud idamaise harrastusega) ja hakkas juutuubi järgi õppima.

Kõigepealt oli sellega muidugi see naljakas lugu, et ta harjutas video järgi tehtud silmuseid, aga ei teadnud, et nad on eesti keeles parempidi ja pahempidi. Aina üks “knit” ja “purl”.

Kui ta aga pikemat proovilappi tegi, märkasin, et tema parempidisilmuste tehnika on täiesti teistsugune kui mul. Tal käib lõng vasakul käel nii üle pika peetri kui ka nimetissõrme, nimetissõrm ise on õieli ja need sõrmed pmst ei liigu; üle vardaotsa aidatakse lõnga hoopis parema käe sõrmedega.

Minu meetod, kus lõng käib vasakul käel ainult üle nimetissõrme ja ma aitan tal liikuda sama käe pika peetri pisiliigutusega, oli tal samuti kuskilt videost läbi käinud ja tuleb välja, et selle nimi on inglise keeles “continental knitting”.

Mõelda vaid. Mina arvasin, et minu kudumine on lihtsalt kudumine, aga tuleb välja, et ma olen elu otsa kontinentaalkudunud! või noh, vähemalt selle napi osa oma elust, mis ma üldse kudunud olen.

Pärast näitas A. mulle veel üht videot, kus keegi ingliskeelne inimene seda kontinentaalstiili harjutas ja kangesti hädas oli. Mina, ise käsitöövõõras inimene, tundsin täit kontinentaalset üleolekut – nähtavasti arvas ta, et kui parema käega lõnga aidata ei tohi, siis ei tohi teda üldse kuidagi üle varda aidata ja kõik tuleb puhtalt vardaotsaga ära teha, ja küll ta oli siis hädas, sest lõng tahtis varda eest minema lipsata. No niimoodi on muidugi raske. Seda õiget pikapeetrinõksu on vaja, onu Melker!

Valesid, mida ma olen uskunud

“Trennis käies saab jaksu juurde,” ütles üks mu õppejõud kunagi tõsimeeli.

Samamoodi “kes teeb, see jõuab.”

Vale puha. Täna (või oli see nüüd eile?) käisin kolme trenni asemel ainult ühes ja vähe sellest, et ma ei olnud koju jõudes nii omadega läbi – ma puhastasin isegi suvekingad ära ja panin nad peaaegu et isegi talveks ära. Jätaks mõnes trennis veel käimata, äkki siis saan nad enne uut suve isegi päris ära pandud!

(Vt ka lusikateooriat.)

Täiesti ebaoriginaalne postitus kohalikust poliitikast*

Kirsiaia raiume maha**, selle asemele ehitame sellise bungalo nagu Kallel ja Anna-Gretal. Ja kui Tümpsa teeb veel rohkem tööd, võib ta lossiaknast kaeda, kuidas kuninga mängumehed hilju vesteldes hilisel ajal klaasmajas joovad rummiga teed, tasa tantsivad automaadid, soojalt sobivad üheskoos nummernukud ja kammerkantaadid, summersaiad ja supermoos. Kuuldub mahedat muusikat ja nagu siidnarmastega naeru, võlvlaed on maalitud täis lillasid asüüria lakkadega hobuseid, igal laual seisab salliga kaetud lamp.Keskööl astub verandale piltilus mees, silmad mustad, habe nugaterav, frakk seljas ja heidab kuningliku pilgu üle oma valduste.

Kedagi alla keskmist sinna ei lasta. Kõik prostad, mühkad, kalavinskid, sussjalad, maavillased, plärud ja plotskid saadetakse pahemat kätt, kus koeradki tulevad ja lakuvad nende paiseid; koha au naturel tuleb neil endal köögis kastrulipõhjas valmis saada.

———————————————————–
* Vt ka Tavainimese juurest klaasmajavestlust.

** Ja aitäh Tavainimesele idee eest.

PS – see kord tuli ka iseenda poolt meelde.

Une-Mati unemaal

Kiskusin joonistuspaberit otsides oma teisme-ea kirjanduskatsetused välja, lugesin neid pool õhtut – see nõuab paleograafilist talenti, tuhmuva harilikuga tihedas peenes kirjas täiskirjutatud lehed! -, jätsin allergiarohu võtmata ja kohe tulid huvitavad unenäod.

“Sandmani” universumi Une-Mati – kes nägi küll välja pigem nagu dr Frank N. Furter või siis hoopis see Hugo Weavingi tegelane “Kõrbekuninganna Priscillast” – tahtis mind nimelt enda juures seltsiliseks pidada ja hoidis seepärast oma suures tornis vangis. Tal oli selline komme jah, ma teadsin, ta oli minust juba kaks arvutisimulatsiooni teinud, keda õnnetuid ta samuti vangis hoidis. Üritasin teda veenda – esiteks, et õige oleks mind vabaks lasta ja kui ta neist simulatsioonidest kuidagi loobuda ei suuda, siis lasku neil vähemalt ka omavahel suhelda, mitte ainult temaga. Selgitada, kui õudne peab neil niiviisi üksikvangistuses olema.

Hirmus raske oli seletada, sest ta ei olnud ju inimene, ta ei saanud inimese emotsioonidest, loogikast ega eetikast hästi aru, kuigi pingutas. Selline juhtum, kus moraal pole mitte mustvalge ega ka hall, vaid sini-oranž.

Jõudsin ikka kuidagi asjade pakkimiseni, tema läks korraks uksest välja, läksin talle trepikotta järele ja mis ma näen. Trepist hiilib allapoole piiluma hulk lapsi, keda kõiki samamoodi tornis kinni hoitakse, ja kes tulid luurama, äkki saab põgenema. Ma seletasin, et läks korraks ära, aga kohe tuleb tagasi siia kambrisse.

Tuligi, vaidlesime edasi. Selgus, et vahepeal ongi need lapsed ära põgenenud ja politsei kutsunud, ning Une-Mati arreteeriti. Politseinik, asjalik toekas patsiga naisterahvas oli kaastundlik, mõistis, et ega ta inimeste asjadest õieti aru ei saa, rääkis, et ma katsun sulle võimalikult hea advokaadi leida, kes võimalikult kerge karistuse välja räägiks, sest ega sul vangis lihtne olema ei hakka.

Vangis pandi ta spetsiaalse kiirgusega puurkupli alla, mis oli mõeldud üleloomulike olendite kinnihoidmiseks. Et ta põgenema ei pääseks, aga ka selleks, et teised vangid talle kallale ei pääseks. Norisid eemalt küll, aga ligi ei saanud.

Järgmiseks olin ma temaga koos ikkagi põgenema pääsenud, kui märkasin, et olen paljajalu. Mu sandaalid olid sinna torni jäänud! Läksin järele tema vastuväidetest hoolimata. Tal oli õigus, see oli ohtlik. Kogu tema torni olid enda valdusse võtnud noored kurjategijad, kes sealseid aardeid noolisid ja mu kohe kinni nabisid.

Meeleheitel seletasin, mis te must tahate, ma tulin ainult sandaalide järele!

Mispeale noorkriminaalid lasid mu üllatunult lahti, nad polnud selle pealegi tulnud, et keegi midagi nii väärtusetut tahaks, kui loss on üleloomulikke aardeid täis.

Veel headest ja ilusatest inimestest (ehk taas, kuidas ma poes käin)

Kaur tegi otsa lahti.

See oli nüüdseks siis juba eelviimane kord, kui ma Pärnus käisin. Käisime poes ja muidugi läks midagi meelest ära ja ma läksin tagasi alkovaba õlut ostma. Üks naine tegeles kassas maksmisega (ei olnud automaatkassat ja Selver muide, haa!), üks ootas tema järel, mina jäin veel järgmiseks ootama.

Tollel maksjal oli tegemist, et summa kokku saada, mingi paar või kümme senti jäi puudu ja kuni see dialoog käis, haarasime mina ja naine mu ees kumbki oma sendikoti järele, tuhnisime, saavutasime ja hõikasime umbes koos: “Mul on sente, ma võin anda!”

Kassapidaja: Ma maksin juba ära. Ma maksin juba ära need sendid, kõik on korras.

Mina (eneseõigustuseks, et ega ma niisama laiama tulnud):
Mul oli ükskord kaart kodus ja üks mees maksis ise minu arve kinni! Võhivõõras inimene!

Kassapidaja: Siin on mitu korda mõni lihtsalt maksnud kellegi arve kinni. Lihtsalt ütleb, et ma tahan ise maksta. Noored inimesed veel! Tahaks kohe kallistada neid!