Tuul ja liiv

august 10, 2022

E. korter oli tagurpidi: trepikojast tuli valida parem-, mitte vasakpoolne uks, sees olid vets, vannituba ja köök vasakut, mitte paremat kätt, ja suur tuba vastupidi; magamistoa uks oli õigesti otse, aga tuba ise keeras valepidi.

Aga maja oli ise samapidi nagu minu memme – Pärnu-vanaema – maja; ja kuna korterisse sisse minnes olid tagurpidi nii trepikojast tulek kui ka kõik toad seal sees, siis kaks tagurpidit andis tulemuseks ikka selle õigetpidi, et magamistoa aknasse paistis õhtupäike ja elutuba oli hämar. Põhiplaan oli igatahes õige, korralik hruštšovkakorter, ja hruštšovka – see tähendab suve.

Laske ma selgitan. Esimene lapsepõlvekodu, mida ma mäletan, oli Merivälja funkvilla, tubahaaval peredele korteriteks jagatud, elamised kitsad, aga aed hiiglasuur. Üks ärikas otsustas tervele majale käpa peale panna ja nihverdas kuskilt kõigile neile peredele asenduskorterid välja. Meile nihverdas ta Lasnaka kolmetoalise, mida ta mu vanematele suure uhkusega näitas: “ja elutoas on pilttapeet”. Võeh, mõtlesid vanemad, panid korteribülletääni kuulutuse ja vahetasid selle Nõmme neljatoalise vastu, pilttapeedi juurde sissegi kolimata.

Nõmme maja oli eelmises elus olnud ilmselt kahepere-suvitusvilla, millest andsid tunnistust arvukad ja suured aknad ning seinad, mida jagus igas mõttes vähe – vähe oli nii akendevahelist pinda kui ka paksust. Oli normaalne, kui talvel oli tänu tublile kütmisele 15 kraadi toas. See-eest oli avar ja valge. Maja, mille element on õhk.

Niisiis sain ma hruštšovkas elada ainult suviti ja imestada kõiki selle imeasju. Seal olid radiaatorid, mida ma ei oleks küll kunagi töötamas näinud, kui ma poleks seitsmeaastaselt ninaluud katki kelgutanud ja selle peale oma suureks heameeleks talvist Pärnu-puhkust saanud; kemps oli veega, seda ehtis kunstkorgist prill-laud ja enne randaminekut aeti kõik lapsed vetsu: “Kas sa pissil käisid ära?”; kraanist tuli sooja vett ja vähe sellest, seal oli eraldi vannituba, suure vanniga, mille kõrval seisis mustapesutonn. “Tonn” tähendab sealtkandi keeles tünni ja see andis ammendamatu võimaluse teha kogu aeg sama nalja: “ega siia tonni tonn küll ära ei mahu”. Trepikoja trepp oli betoonist, mis oli jalge all huvitavalt sile ja jahe, ega ma ju jalanõusid jalga ei pannud, kui seda kuidagi vältida sai.

Memmel oli ka televiisor ja Aktuaalse Kaamera kontsentrilised rõngad olid seal minu jaoks sama lahutamatu elutoasisustuse osa nagu halliträpsuline vaip, mille peal ma oma rannast korjatud “teokarpe” sorteerisin – korra üritasin nad vette likku jätta, et nad sama ilusti läigiksid nagu rannas, aga selle peale tekkis seal väikeste ussikeste näol ootamatu elu ja nad tuli minema visata; korra leidsin selle käigus teokarpide vahelt midagi, mida pidasin ehtsaks pärlmutritükiks, kuni keegi tegi selgeks, et see on memme varbaküüne tükk, mille ma olen kogemata karpide hulka sorteerinud -, memme suur pehme tugitool, ehtne suur merekarp, kust tuleb merekohinat, Chopini büst, vana sekretärkapp, kus on joonistamise asjad, kaktused, kaktused, kaktused ning kapike vanade Pioneeride ja tädi Ada saadetud Hemmetsitega, mida ma väsimatult lappasin, püüdes rootsikeelsetest koomiksitest aru saada – “Fantoom”, “Storklas och Lillklas“, “Ferd’nand“, “Miki-hiir” ja mis nad seal kõik olid – üks oli näiteks arstiteaduslik, keegi poiss põletas seal kuuma veega käe ära ja hüüdis “Aj, min arm!”.

Kaktustega oli veel see lugu, et korrus ülalpool elas Kala-tädi, kellel oli öökuninganna. Igal suvel läks see õitsema ja siis mindi Kala-tädi juurde pidulikult vaatama, kuidas ta õitseb.

Isegi köögis oli kõik teisiti kui kodus. Leib käis kaarja liugluugiga leivakastis; pestud nõud läksid laisk-liisu peale, mitte nagu kodus, kus nad pandi nõrguma suurde plekk-kaussi, kruusid kõigepealt ja taldrikud nende najale. Memme nõud olid omaette rõõm: tal olid ühed kahvlid pisikesed, neid hüüti lastekahvliteks ja selline tähelepanelikkus, et laste jaoks on eraldi kahvlid, avaldas mulle sügavat muljet; ma ei suutnud ka kuidagi ära otsustada, kas mulle meeldib rohkem jänesega või Miki Hiirega taldrik.

Ja külmkapi nimi oli Snaige. See oli meie tollases oikumeenis kõige uhkem külmkapp – meil kodus oli see kõige pisem Morozko, järgmine oli Saraatov ja Snaigest etemat polnud olemaski, see oli kõige suurem ja surises vaikselt nagu välismaa oma. Memme oma oli veel puiduimitatsiooniga kaetud, mõelda vaid: puust külmkapp! Selle imekapi ukse küljes oli eraldi munariiul, kus iga muna käis oma lohu sisse; ning karbid, kuhu sisse käisid või ja juust ja muu sarnane. Isegi sügavkülm oli tal suurem kui kodus. Sinna oleks teoreetiliselt mahtunud tublisti jäätist, ainult et iga kord, kui Jelgava poes jäätist müüdi, sai ta meil kohe samal päeval otsa ka. Jäätise peale panime mustikaid, mida me turu pealt purgiga ostmas käisime. Mustikad olid minu jaoks täiesti Pärnu marjad.

Peale selle oli seal köögis saksakeelne ilusate piltidega koogikokaraamat, ma aina vahtisin neid kooke ja unistasin nende kõigi söömisest.

Söömisest rääkides – memm tegi muidugi teistmoodi toite kui kodus, mis oli juba üksi huvitav, aga tagatipuks oli tal kuklipann! See oli raske lohkudega malmpann, mis pandi gaasipliidile, pehme pärmitainas pandi lohkude sisse ja pöörati õigel ajal ümber. Oi, neid kukleid! kui sellise panni kuskilt leiaks, ja kui temaga ka ilma leegita küpsetada saaks!

Üks Pärnu söögimälestus on mul veel see, kuidas ma olin Theseusesse armunud ja püüdsin mannapudru peale moosiga tema nägu joonistada, aga mu suureks pettumuseks kukkus välja ikka tavaline mannapudrunägu, ükskõik, kuidas ma sinna üllust joonistada püüdsin.

Aga kõige suurem toredus oli muidugi prügiauto. Kui oli prügiautopäev, olid kõik lapsed, kes parajasti memme juures majas olid, ninapidi vastu akent ja imetlesid, kuidas prügiauto kraana suure kolinaga konteinereid tõstab. Konteinerid ise olid suured, kandilised ja värvilised, mitte nagu igavad ümmargused roostekarva prügitünnid koduõues.

Käisime sealt hoovist tänavu hansapäevade aegu läbi. Põõsad on enamjaolt vana koha peal, vist nägin ära isegi läätspuu, mille kaunadest ma pihlakamarjadega vaheldumisi kaelakeed püüdsin teha, aga pihlamarjad läksid krimpsu ja hallitama ja kaelakee läks hukka; toonased väikesed pärnapuud on nüüd maja enda kõrgused, kunagine päikseline hoov hämar ja vaikne. Kiigepuud olid endise koha peal ja kiiged katki, nagu nad vanastigi enamasti olid, aga küll nad olid head kiiged, kui nad vahel terved juhtusid olema! Mina olin suur ja julgesin seal püsti kiikuda, kui U. ei julgenud.

Hoovist otse üle tee algas rannatee ja üks muudatusi, mille peale ma kole kuri olen, on see, et nüüd on rannatee algusse autod lubatud. Mis rannameeleolu see niiviisi on? Randa tuleb minna rahulikult paljajalu, tee peal võimlemiskangide juures peatust tehes, et seal kõõluda; mina oskan kangi peal tirelit teha, U. ei oska ja ütleb seepärast põlglikult “häh, tite asi”. Kangide taga oli armas kasetukk, mõlemad on uuenduste ohvriks langenud.

Need on päris kahjud; kui ma mälestustes isegi Solgi-Neevat helgena näen, saan minagi aru, et seda ehib lihtsalt nostalgia paiste ja päriselt ta midagi hiilgavat ei olnud, lehkas ja küllap sigitas sääskesid. Ta oli nii tihedalt lemledega kaetud, et kord arvas meie koer Blanca, et see on muru ja hüppas peale; kui me ta välja õngitsesime, oli ka tema lemledega kaetud ja kohevast valgest padjakoerakesest oli saanud naljakas kõhetu traatsaba-rotike.

Rannatee kõrvalt algas aasarada, mida mööda ma armastasin metsikumasse randa minna, kasvõi üksi ja iga ilmaga (siiagi käisid kohustuslikud naljad, näiteks “ega vee all vihma ei saja”). Seal oli mul lugematu hulk salakohti, mida ma tegin aeg-ajalt juurde, näiteks punusin mingi pilliroovahe järjekordseks onniks ja siis unustasin ära. A. nõustus nüüd pärast hansapäevi minuga koos ringi kolama ja suur oli mu rõõm, kui ma avastasin, et uue kergliiklustee pealt pääseb vist võssa ja see võsakäik ei olnudki inimeste khm kannatamatuse tarbeks, kuigi esialgu veidike selle järele lõhnas, vaid sealt läks täitsa aus rada edasi ja äkki ongi see!

Nüüd oli rohkem aega, läksime E. korterist hoopis üht kruusateed pidi randa, aga AK märkas sinna teele suubuvat metsikut rajaotsa. Teised päevitasid pärast ujumist, mina olen aga kärsitu, päevitada ei viitsi, selle asemel sukeldusin võssa, mille nimi on rannaniidu kaitseala, uurisin asja ning jah, AK märgatud metsik rada oli seesama, mille teise otsa ma juba nädalajagu varem üles olin leidnud. Isegi üks Solgi-Neeva näoga lomp paistis ühes kohas, võib-olla kauge järeltulija.

Maastik oli meeletult muutunud – toona oli raja ääres puha madal kuivetu rohi, ainult pilliroog oli kõrge; ja rajast veidi eemal natuke võsa – salakoht, kust sai põldmarju – ja ühe künka otsas, kuhu mulle meeldis ronida, palju pujusid, nii kõrged, et ma sain end nende vahele ära peita. Nüüd olid võsapõõsad ilmselt puudeks kasvanud, üks ilusam kui teine, aga ma ei tundnud neid ühtegi nägupidi ära ja pujukünka kohta ei leidnud ma üldse üles – võib-olla oli ära tasandatud. Aga küllap oli rada seesama, mis lapsepõlves, sest toonagi jõudis ta veidi suurema kruusateeni välja, ja see kruusatee viis samamoodi ühte metsikumasse randa, kus ma koledama ilmaga ujumisriideid kandma ei vaevunud, sest milleks, kui inimesi ei ole.

Võib tunduda, et see kõik on üks kaotuste loetelu: rannatee on autodega rikutud, aasateest on saanud võsatee ja memme korter on aja jooksul meie suguseltsi käest minema rännanud. Tegelikult on aga Pärnu olnud minu jaoks pidevas kaduvuses niikaua, kui ma üldse mäletan – teokarbid lähevad ussitama, kaelakee hallitama, aga oli ka tädi Marta armas tilluke kollane majalobudik pika siilukujulise aiaga; maja oli täis tädi Marta heegelpitse, aed täis lilli ja hõrkude viljadega puid, ja kogu see ilu ja küllus jäi Tallinna maantee laienemise alla, tädi Marta kolis kuhugi kaugele Raekülla või Papiniidule palju uhkemasse kodusse, aga see polnud enam see.

Või siis läksin korra üle Tammsaare puiestee, aga ei keeranud rannateele ega aasateele, vaid hoopis läbi männituka vasakule ja leidsin sealt imelise prügihunniku, kus oli läinud kasvama saialilli ja neid mitmevärvilisi lilli, mille kohta ma täna tean küll, et nende nimi on Kosmos, aga siis olin veendunud, et Ameerika Ime, sest kui ma neid Karusselli tänavas kellegi aias imetlesin, ühmas keegi mu tädidest “ah, on mingi Ameerika ime”. Ma otsustasin, et see imekaunis prügihunnik on minu salakoht, järelikult rääkisin sellest muidugi esimesel võimalusel U.-le, aga näidata ei õnnestunud, sest ma ei leidnud seda hiljem enam kuidagi üles, justkui see oleks nende linnade masti, mis üheks päevaks merest kerkivad. Minu orienteerumisvõime juures ongi maailm muidugi selline veiklev ja võbelev ja kohti saabki ainult juhuslikult üles leida.

Või kohvikud – oli kunagi Kuuse kohvik, kust sai aleksandrikooki, ja Romantika, kus õues olid valgeks värvitud metallpitsist aiatoolid ja ükski muu tool polnud nii ilus. Kumbagi pole alles. Veidi vähem kadunud on kohvik Ada, tema maja on alles ja seal on nüüd mingi muu restoran. Aga omal ajal tekkis ta pontšikubaarina lisaks sellele, mida kõik teavad, ja oli sealjuures palju armsam ja hubasem. Siis oli äsja tulnud Eesti kroon; 25 krooni oli väga suur raha ja mul oli mingi suvise töö tulemusel just selline suur raha taskus ja selle eest sai väga palju pontšikuid. Viisin sinna K. iga kord, kui ma teda hoidma pidin, alla kümne pontšiku ei ostnud me kunagi, ja käisin seal ka üksi pontšikuvaagna taga neid krimkasid lugemas, mida oli äkitselt hakatud palju välja andma ja mille välimus andis tunnistust kokkuhoiust; paber oli õhuke ja kollakas, kiri pisike, leheküljed pea olematu veerisega, mõnikord oli jälle kokku hoitud tõlkija ja toimetaja pealt ning paljundatud tekst otse kolmekümnendate väljaandest koos kõigi tõlkevigade ja kohmakustega. Nii sain ma teada, et vanal heal Eesti ajal ei kantud eesti keele eest sugugi paremat hoolt kui nüüd.

Ada kohvik seostub mul ajaga, mil sai jahmatuseseguse rõõmuga juba natuke asju osta. Turu servas oli hakatud riideid müüma – küllap samasuguseid lirakaid, nagu tänapäevalgi turu peal müüakse, aga siis kehastas see küllust. Mäletan, kuidas ma vaikselt ja õndsalt mõtlesin: hea küll, mul ei ole praegu selle lillelise pluusi jaoks raha. Aga kui mul kunagi on raha, siis saaks ma ta endale osta, kui tahan! Nagu… päriselt! Saan osta riide, mida ma tahan, ja mind lahutab sellest ainult raha! Ja just samal ajal siginesid ka esimesed kaltsukad, nii et alati polnud isegi lõpmata palju raha vaja, et riideid saada.

Aga kui me nüüd mööda rannaäärt jalutasime, siis leidsin rõõmuga, et vana kuulus mänguväljak, mille sarnast teist ei olnud, on ikka alles. Isegi kiiged olid umbes sama koha peal, kuigi metallpulkade asemel on nüüd ketid või köied. Karussellid olid kadunud, aga nende koha peale oli pandud batuut, nii et nutta ei ole põhjust; ja nende ronimisasjade üle, mis sinna üles pandud on, oleks ma lapsena õnnest rõngas olnud. Mis kõige tähtsam, vana ilus paviljon on keset platsi alles, ja kui minu ajal oli ta lihtsalt mingi putka, kus sai sees käia ja kõik, siis nüüd on sellest saanud jäätiseputka. “Kas võiks jäätiseputkale veel paremat kohta olla kui mänguväljakul?” küsis AK retooriliselt.

Tagatipuks tuli õhtul välja, et Kasekese kohviku maja on alles ja seal on ikka söögikoht edasi. Mitte küll kohvik, aga täiesti tubli kiirtoidukas, müüs mulle odava raha eest ausa kamavahu mustasõstramoosiga, armsad noored müüjad ja nii puhas kemps, nagu vanasti kindlasti ei olnud.

Aeg tiksus nagu vanasti – me ei kiirustanud kuhugi, tegime laisalt, mis pähe tuli, ja päeva lõpuks oli ometi nii palju tehtud – kolm korda ujutud, võsas ragistatud, kilomeetrite viisi linna peal jalutatud, laada peal kolatud, kontserdil ja kolmes kohvikus käidud. Vana Pärnu aeg.

Järvehädas

august 4, 2022

Ehk olukordi, kuhu ma ennast ise mingil põhjusel panen.

Niitsin aias rohtu, ajasin ennast palavaks, läksin ennast järve jahutama. Selleks ajaks oli juba pime, väga hea, ei pea riideid kandma. Mulle ei meeldi, kuidagi imelik on riideid märjaks teha, isegi kui need on espetsjaalselt selle jaoks tehtud. Õieti seda imelikum, ma saan aru, kui ma lihtsalt ei viitsiks riidest lahti võtta ja sumaks vette, aga vahetada ekstra riideid, et need siis märjaks teha? Ei saa aru.

Suman vette, ujun ringi, peaaegu üle järve, aga ei tahtnud teise kaldani minna, vetikad ees. See järv on väheke liigtoiteline ja kipub sooja suvega siit-sealt kinni kasvama. Hea, et sissemineku kohas lahtisem rada on, kust järve keskele ujuda.

Hakkan tagasi ujuma ja avastan, et ei saa aru, kuskohast ma sisse läksin. Sest valgus, niipaljukest, kui teda on, paistab sealtpoolt, valgustab reljeefselt välja kaugema kalda, aga minu kallas muutub kõik mustaks siluetiks, ja ma ei lugenud neid laternaposte ka nii hoolega, et oskaks nende järgi orienteeruda, et suund vasakult neljanda posti peale või midagi.

Otsustan, et ujun lihtsalt nii üldiselt kalda suunas ja ujun vesivõssa.

Suman pahaselt välja, vaatan tagasi, üritan teise kalda järgi aru saada, mis punkti ma peaks sihiks võtma. Ujun võssa.

Proovin ujuda piki kallast, ujun võssa.

Siis hakkasin ma juba murelikuks muutuma. Oli selge, et eks ma kuidagi ikkagi välja pääsen, aga valikuvariandid ei meeldinud. Põhimõtteliselt olid nad sellised: ujun teise kaldani, seal on häälte järgi otsustades inimesi, hõikan, et nad mulle suuna kätte näitaks või eriti suure lahkuse korral riided mulle sinna vastu tooks. Teen ennast naeruväärseks, aga parem ikka kui paljalt ümber järve jalutada. Jah, näe, riietega ujumisel on ikka oma eeliseid, vaata aga vaata. Variant bee: ujun kangekaelselt oma kalda suunas, vetikavõsa või mitte võsa.

Proovisin variant beed, aga kole ebameeldiv oli, takerdas kangesti ja teiseks tuli meelde, et isegi kui ma sellest võsast läbi ujun, tuleb mul siis kaldale tulla mudases roostikus. Sest korralik kõva kallas on seal ainult õiges kohas.

Ujusin keset järve, viskasin selili, et rahulikult mõelda: kas tõesti lähen ja teen ennast lolliks. Njah, kui muud üle ei jää, siis ei jää. Keerasin end uuesti kõhuli ja tundus, et natuke edasi paistab vetikaväli teravnurgaga lõppevat, äkki see ongi minu kanal? ujusin vaatasin ja oligi! vaba vesi! ja äkitselt nägin ma kenasti ka tuttavat kivi ja oma riideid selle taga.

Kui keegi nüüd arvab, et ma selle pärast öösel paljalt ujumise ära lõpetan, siis ma kardan, et pean talle pettumuse valmistama. Esimene plaan on mul igatahes see, et nüüd hakkan ka ujudes niiviisi selja taha vaatama, et mäletaks, kuidas maamärgid teistpidi välja näevad, just nagu ma kuival maal olen juba üritanud. Tookordki oli sarnane häda, et põhiline, mis mind ähvardas, oli piinlikkus.

Märkmed kahe une vahelt

juuli 31, 2022

Une ja ärkveloleku vahel on maailm selline pehme, teda saab mõtte jõul muuta. Aga oma mõtteid on samal ajal väga raske kontrollida. Hirmus lugu!

***

Nüüd, kus ma ärkvele sain, tuli meelde, et ma vaatasin korra juutuubis eksikombel lootusrikkalt mingit vanade riiete ümbertegemise videot, midagi sellist, et “tee seisma jäänud vanast rinnahoidjast toatuhvlid”, mis oli absurdselt, naeruväärselt keeruline töö, minu silma jaoks keerulisem, kui uuest materjalist sama asja tegemine. Üks tagajärg on nüüd see, et juutuub soovitab mulle perioodiliselt isetegemisvideoid. Ma ei ava, aga üks oli pealkirjaga: “lõika oma vihmamantel pooleks ja sind tabab üllatus!”

Hakkasin naerma.

Momendid

juuli 31, 2022

Olin emaga enne telefonis arutanud, mismoodi moed tagasi tulevad ja kuidas noored riides käivad, kui bussi sisenes noor inimene, kes oli niimoodi riides, nagu noored inimesed riides käivad.

Unustasin end teda vaatama, oli selline armas, ümara näo, suurte prillidega, naeratas. Ja siis järgmiseks jäigi ta minu tooli kõrvale pidama, ma korjasin oma seljakoti ära, et ta istuma pääseks, ja mõtlesin, et ega ma teda ometi tundma ei peaks, kas nüüd on see käes, et inimesed tunnevad mind ära ja mina ei mäleta.

Vist ikka ei pidanud tundma. Imestasin siis omaette vaikselt, et miks talle just see koht hea tundus, einoh, arusaadav, et neid kaheseid kohti, kus üksi saaks olla, enam ei jagu, aga miks just minu kõrvale, kes ma olin oma seljakoti ebaviisakalt laiutama jätnud.

“Sa näed ohutu välja,” ütles ep, “sul on selline ohutu aura.”

Eluvormid ja võnked

juuli 25, 2022

Ärkasin ja kuulsin akna tagant pladistamist. Mul on paari aasta tagant meeles, kuidas A. päästis vihmaveetünnis ujumiskatseid tegeva noorlinnu. Tõusin üles ja tuikusin asja uurima.

Tünni serval istus kuldnokk. Pistis noka vette ja jõi. Keeras teistpidi, pistis saba vette ja pritsis. Keeras uuesti ümber, pistis noka vette ja jõi. Keeras uuesti ümber, pistis saba vette ja pritsis.

Ma läksin A.-d otsima, et talle ka näidata, aga ei leidnud; kui ma tagasi tulin, ei olnud lind veel lõpetanud. Minu vuajerismil ta oma protseduure katkestada igatahes ei lasknud.

(Tobe hetkemõte: “Minu Vuajerism” kõlab päris hea tiitlina, äkki peaks kasutusele võtma. Veel parem kuninglikus mitmuses muidugi.)

***

Eile käisin aias, tegin seda, ei tea mida, tulin tuppa tagasi ja märkasin alles pool tunnikest hiljem, et olen seelikusaba poriseks määrinud.

Ja see porine serv lõhnas. Tuntavalt, aga mitte ebameeldivalt. Nuusutasin ja mõistatasin. Kuni lõpuks pesin ära, mitte sellepärast, et vastik oleks olnud, vaid seni, kuni see huvitav lõhn seal oli, halvas see mul kogu muu elutegevuse, ma tahtsin aina nuusutada. Selline tuules hõljuv leheke ma olengi, lendlen iga lõhnavinega kaasa! Kust tuul, sealt meel! ja muud õpetlikud ja taunivad sõnad.

Isegi pärast pesu mõistatasin edasi, mis aine see ometi oli ja kas keegi väikeloom pritsis mind märkamatult feromoonidega ja kellel ometi nii huvitavad feromoonid on.

Pool ööd hiljem tuli alles meelde, et ma sõin oma disniprintsess Sammaltuti kuumaasikaid (linnukesed tulid tegid külvitööd noh), ise jalgu- ja seelikutpidi selles põõsajuurimise augus, mida ma niidetud rohuga maatasa püüan täita. Ma olin ennast siloga kokku teinud. Mind ahvatlevad taimeferomoonid! Kas see tähendab, et printsesside kategoorias olen ma Pöial-Liisi?

***

Seletasin Ritsiku juures, kuidas ma ei oska töid oma peas rahasaamisega kuidagi siduda, aga vat arve esitamist seon küll rahaga ja see tundub ilgelt tüütu.

Nii ma vahel mõtlen, kas ma olen mingi tagurpidiants – mu ettekujutuses tahaks normaalsed inimesed ennem neid liigutusi teha, mille eest raha tuleb.

Et tagurpidisus oleks täielisem, on mind viimasel kuul kimbutanud pentsik kõhuvaluhaigus, mille vastu aitavad täiesti ebaloogilised asjad. Täisväärtuslik puu- ja köögiviljade ja marjadega või korralikku valku sisaldav toit on ohtlik. Aga rämpstoidu peal pole häda midagi, söön, saan energiat ja elan edasi. Lisaks aitavad selle kõhuvalu vastu suht lollikindlalt sellised veidrad asjad nagu näiteks punane vein ja mädarõigas. Ma tahaks sellist arsti näha, kes soovitaks kõhuvalupatsiendile kartulikrõpsude, veini ja mädarõika dieeti!

Puuviljandus-marjandus on isegi minu endaga võrreldes tagurpidi – tavaliselt istuvad mulle vähevänged, magusamat sorti marjad ja nooremast peast oli pikk periood, kus ma ei julgenud mustsõstraid süüa – nad lõhnasid minu jaoks nagu oksendamine. Nüüd on juba mitu korda käinud vaarikakõhuvalu, aga mustsõstrad mõjuvad vaata et nagu arstirohi. Keegi on mind ära vahetanud!

A noh, eks igat sugu veidrad muutused saab alati ealiste iseärasuste arvele panna.

Maarja kirjutas asjade ärategemise hüvelisusest – mul ei tööta. Asjad ei saa otsa, teed ühe ära, kargab teine välja. Oleks siis veel ainult maailm, mis produtseerib uusi asju, mida teha. Tegemise käigus muutub mu enda standard – vanasti tundsin võidurõõmu juba sellest, et suutsin mingi arve ära maksta, siis läksin planeerimise peale paremaks ja palju õnne, nüüd on mul ärevus üleval juba siis, kui märkan, et arve tuli meilboksi ja ikka veel maksmata. Ma uskusin, et kui ma teen töögraafiku sellise, et enne tähtaega jääb lõtk, siis on hea rahulik tööd teha, aga päriselus tähendab see lihtsalt, et kui see enne-tähtaega-lõtku piir kätte jõuab, tunnen ma samu tundeid, mis vanasti tähtaja viimasel tunnil. Ainuke hea asi, et see jätab rohkem jaksu ootamatusi ära hallata.

Rahaga ka. Vanasti muutusin murelikuks, kui mul polnud kontol üldse raha või vähemgi. Siis läks rahaelu stabiilsemaks, enamasti midagi ikka oli ja ärevus hakkas saabuma siis, kui oli alla kolmekohalise numbri – noorema minu mõttes puhta jõukuses. Nüüd olen siis veel suuremasse stabiilsusse jõudnud ja ärevaks kisub juba alla neljakohalise numbri. Okei, osalt on see põhjendatud: kui tuleb sügisene maksumaksmise laks, lähebki paari nädala jooksul mitu tuhat üles, ja ma hoian oma kontol trupi raha ka. Aga tegelikult ei ole asi selles. Ma vean kuhugi piiri ja ütlen, et sellest piisab, ja siis lähen sealt allapoole vajudes närvi. Kõik jõed voolavad merre ja meri ei saa mitte täis.

Seda kohta, kus kõik on tehtud ja turvaline, seda kohta ei ole olemas. Sama hästi võiks kohe laiselda. Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata!

Ja ärevuse vastu aitab ainult ärevuse endaga tegelemine – teen A. õpetatud pseudohaigutust, neelan palderjani, võtan klaasi veini – või üldse mitte midagi. Kui miski ei aita, on parim sellega leppida nagu nohuga. Kui mul on nohu, on tüütu, aga vähemalt lasen ma endal olla. Ootan, et üle läheks ja katsun oma elu ootamise ajal võimalikult mõnusaks teha.

“Pain plus pressure equals suffering,” tsiteeris A. seepeale eiteamida.

Selline vagajutt täna.

Seikluslood

juuli 15, 2022

Vaatasin eile õhtul “Mission: impossible” 2018. aasta osa ära – täitsa nunnu seikluslugu oli, ma vaatasin küll kogu aeg metapilguga, kuidas loo jutustamise tehnika käib. Ja sellega ma jäingi rahule, hästi käis, kerge oli jälgida. Ei kiirustatud ülearu palju – tähendab, Tom Cruise kiirustas küll kogu aeg ja muudkui jooksis või kimas ikooniliselt, aga montaažiga ei kiirustatud, vaid antigi näiteks pikk kaader, kus ta muudkui jookseb. Vat, ei pea kogu aeg üks tehniline sündmus närviliselt teist taga ajama, ütlen mina kui tiktoki eelne saurus.

Ja kiidan seda, et naeruväärne süžee (praegu on jaburustajul veel muidugi lisanüanss: te tahate, et ma muretseks, et võib-olla saavad terroristid 3 tuumarelva enda võimusesse, kui Venemaal on neid juba ilma igasuguse võibollata terve hunnik?) nii toreda pidulikkusega välja kanti. Kaadrirütm on üks, mis kindlasti aitas, aga see üksi ei oleks ilma näitlejatöödeta kandnud. Selle koha pealt tegi ta (vähemalt varasele) bondiaanale ära: usaldas publikut, et too märkab sisu jaburust ka ilma, et seda peaks mitu korda alla joonima, ja nii saab publik selle jaburuse ka ühes oma uskumatusega ootele panna, kui tahab: vaadata, nagu usukski.

Ahjaa, Bondiga võrldemisest. Vaadates tuli peaaegu kohe meelde, mida Kingsley Amis Bondi-raamatute kohta kirjutas – et kuidas need on tänapäeva rüütliromaanid, kus kuningas (M.) annab rüütlile (Bond) ülesande ja rüütel läheb täitma -, mõtlesin, kuidas need missionimpossibled on täpselt sama asi, ainult et tänapäeva mõistes rüütellikuma rüütliga (keskaja rüütliromaani rüütlid võivad olla hullemadki naistekütid kui Bond, lugege “Pereduri”, kui ei usu – ega kõik tollased autorid nii vagad ei olnud nagu graalilugude omad). Ja selle peale hakkas lausa huvitav, et kuidas küll õnnestus omal ajal selline frantsiis käima panna, ilma et seda oleks kutsutud vaese mehe bondiks vms. Sisuliselt nii sarnane tükk ja ikka pääsesid iseseisvalt pildile.

Veel üks mõte: jälle üks film, mis on minu jaoks unenäoline, erinevalt neist, mida kriitikud unenäolisteks nimetavad. Teine minu-unenäoline oli “Farinelli”, mis oli minu arust üleni nagu unenägu, välja arvatud need kohad, mis pidid unenägu olema. Mida ma unenäoliseks pean? seda kui tegelase mõtted või tunded saavad järgmisel hetkel tema universumi päriselu sündmusteks. Vähemalt minu unenägudes nii just käib: mõeldud-tehtud. Vähese kaalu ja inertsiga maailm.

No ja nunnu oli seegi, kuidas terve film käis selle ümber, et kangelane ei ole utilitarist.

Ja nagu surikaadiefekt või Baaderi-Meinhofi fenomen ikka käib, lugesin sinna otsa Dresdeni sarja kolmanda raamatu läbi, mille lahenduses oli JÄLLE keskne, et kangelane keeldub utilitarismist.

Mulle see meeldib, utilitarism ei ole mulle üldse seksikas, sest mul pole erilist usku inimeste prognoosimisvõimesse, võimesse välja arvutada, mis lõpuks saab (aga kuhu sa selle lõpu paigutad, kui “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends).

(Mulle tundub, et kui ma peaks mingi eetikakoolkonna välja valima, siis mu praeguses eluetapis oleks see vist moraalne partikularism. Sisuliselt “rongidilemmat ei saa ette ära lahendada nii, et sestsaadik oleks eluaeg hooletu ja saaks puhta südamega ringi käia”. Või siis intuitsionism, aga see ei olegi vist partikularismist päris eraldi. Vabandust, ma ei ole selle ala inimene, vbla ajan täielikku soga.)

Mõtisklesin ka filmi vahele hajameelselt, kas ka see film esindab nn biseksuaalset pilku, sest suurem osa tegelasi olid nii veetlevad vaadata, soost olenemata.

Häda keha pärast

juuli 5, 2022

Kindlasti pole mul esimene kord seda häda hädaldada, aga: ma ei kannatanud vahepeal suurt midagi süüa, koroona järelmõju või mis iganes häda see oli või olen ma vanuigi endale mingi toidutalumatuse hankinud, aga ise ei saa veel aru, mille vastu. Söön kohvikus mingi koogi, kõik on tore, pärast kodus valutan kõhtu ja iiveldan. Ja mitte ühes kohvikus, vaid mitmes eri kohas ja eri päevadel ja eri asja peale.

Ja siis teen Pärnus paar päeva ekstreemsporti, tähendab: temperatuur 32 kraadi varjus, mina lähen ja tantsin päikese käes, mitu kihti riideid ülestikku seljas. Kontsert musta mantliga, kontsert mitme kihi seelikutega; korrata. No ja siis lõõgastuseks jalutan paar kilomeetrit ja ujun natuke sinna otsa. Ja seda kõike poolmagamata olekus (loe: kahe ööpäeva peale kokku max 8 tundi).

Muide, nüüd ei usu ma kohe üldse Kauri juttu, et sportides joomine on mingi pseudovajadus, sest ma ei jõudnud lugeda ka, palju pooleliitrisi veepudeleid ma tühjendasin (tõsi küll, osa tarvitasin välispidiselt), ja vetsus polnud sellest hoolimata vaja käia. Minul! polnud vaja vetsus käia, saate aru! Minul! kellel mul plingib Tartu linna tasuta vetsude kaart kogu aeg kuklas ja vahel välgatab sellel isegi mõni tasuline! Kõik selle vee ajasin läbi naha välja!

Aga kuhu ma tahtsingi jõuda. Kogu see nädalavahetus sain ma kõike süüa, mis pähe tuli! V.a see pisiasi, et suurem osa ajast nagu polnud isugi (loogiline ka, kehatemperatuuri hoidmiseks polnud neil päevil lisaenergiat vaja). Tollel nelja kontserdiga päeval pidin hommikul A.-le bussijaama vastu minema; enne pistsin linnupetteks ühe pirniviilu suhu. Kui me koos tagasi jõudsime, oli juba aeg kostümeeruda, mitte süüa ja ega ma väga tahtnud ka, haarasin välja minnes pigem põhimõtte pärast veel kaks pirniviilu hambu ja sõin tee peal ära. Ja selle kaaluka hommikusöögiga pidasin rahulikult vastu kaks esimest kontserti ja isegi pärast seda sõin pigem teadmisest, et lähema paari tunni jooksul pole mahti, sest veel kaks kontserti. Ja jaksasin ära süüa ainult pool toitu, mis mulle laada peal esinejažetooni eest anti. Aga ikkagi. Liha ja friikartul ja kogemata jõin isegi piimaga kohvi (sest nagu välja tuleb, jääkohv käib piimaga) ja pärast oli ikka inimese tunne.

Eile oli veel ka hea olla, arusaadav: ikkagi trampisin niisama lõbu pärast kõvasti ringi, käisin ujumas ja polnud ikka veel välja maganud.

Isegi täna (ups, kalendri järgi juba eile) oli ärgates hea olla, aga nüüd on pahaolla tagasi.

See vana jama, et ülejäänud organism nõuab kas kuut tantsutundi päevas või olgu siis mingi ekstreemsport olla ja parem kui oleks magamata ka, siis töötab süsteem korralikult. Aga jalad hakkavad selle suurepärase režiimiga all valutama. Viu viu.

Hajameelsuse uus tase

juuni 29, 2022

Märkasin silmanurgast, et on uus kuupäev, 29. juuni ja küll ma imestasin: kas tõesti on tänavu liigaasta?

Tihane on vihane

mai 11, 2022

Katkestan pikaleveninud pausi, et rääkida lugusid loomadest.

Mul oli poolik võipakk sahvrisse seisma jäänud; kui üle tüki aja tarvis läks, leidsin oma pipsi maitsega, et välimine kiht on liiga rääsunud (#esimesemaailmaprobleem). Kaapisin tumekollase kihi maha, mõtlesin, et mis ma tast niisama ära viskan, äkki mõni linnuke tahab, ja panin välimise aknalaua servale.

Ärgates läksin vaatasin, oli ilusti säbruliseks nokitud. Hommikukohvi kõrvale sain siis jälgida, kuidas tihased käisid, nokkisid ja nokk võid täis, minema lendasid.

Siis käis korraks üks suurem tiivalehvitamine, kui ma pilgu tõstsin, polnud aknalaual enam kedagi, aga püsti tõustes nägin, kuidas suur ilus vares kõnnib aias, terve see võitükk noka vahel.

Nojah, mis sa teed. A. siin juba paar päeva ka mõtleb, et kodustaks selle varese ära, kes tähtsa näoga õue peal käib.

Jõin kohvi edasi ja järgmiseks kuulsin aknalaua pealt krõbistamist ja rõvedat sõimu tihase keeles.

Hiljem käis veel üks tihane, vaiksem, võib-olla noorem ja kogenematum. Midagi ta seal aknalaual veel tegi, võib-olla lakkus seda kohta, kus või oli olnud.

***

Lühikokkuvõte vahepealsest: kirjutasin pikalt mammutpostitust sellest, mis mul sõja teemal kirjutamist vajas, peamiselt ülisubjektiivselt ja egotsentriliselt, ei tea, kas kunagi avaldan ka. Märtsis jäin koroonasse, mitte kuigi raskelt, aga sestsaadik muudkui väsin kole kergesti. Ühekordseteks pingutusteks on võhma üllatavalt hästi (poolteist tundi mustlastantsuproovi – no problemo), tähendab: saan teha, mida tahan, kui ainult päeva peale liiga palju tegemisi ei võta. Misasi see väsimus üldse on? sest ühekordse-pingutuse-võhma järgi otsustades pole tal südame ega kopsude tööga pistmist, see poolteist tundi mustlastantsu ei pannud mind näiteks nii paljugi õhku ahmima, et nina kaudu poleks hingatud saanud. Närvisüsteem?

Õpetasime ühes koolis tantsu ja esinesime nädal hiljem uue kavaga ja seejärel jäin kohe uuesti haigeks (kuigi ei saa õieti aru, kas uus viirus või koroona tagajärgede uus laine) ja nüüd saan vestelda ainult peeretuste ja stepptantsuga sosinal ja pantomiimiga. Või noh, kirja teel ka, kui see loeb. Seega spämmin Kauri Ukraina-postituse saba pidevalt linkidega. Ometi kord saan oma infovahendamise sõltuvust välja vabandada sellega, et ma osalen abivajava riigi poolel infosõjas.