Tistou jälgedes

Mulle meeldib, kuidas see isa oma last rahustab.

Tulles vastu lugejate soovidele: sök ja jok

Oletan, et ka teistel WordPressi kasutajatel ei näita enam kuigi sageli otsingusõnu – statistika ütleb kas “Unknown search terms” või “Other search terms” ja kuigi teoreetiliselt peaks “Other search termi” klikkides sõnad välja ilmuma, ei tule midagi. Nii et viimasel ajal – viimasel aastal-paaril – ei tea ma enamasti, mida siit otsitakse.

Seda enam torkab silma, kui mõni otsingusõna nähtaval on. Ja viimasel paaril päeval on siia kuidagi temaatiliselt tuldud – eile või üleeile otsis keegi siit “kastet sealiha juurde”, täna otsiti “jooki lambaliha juurde”. Ja ma võiks mõne sobitamistähelepaneku siia kirja panna, kuhugi tuleb asjad ju fikseerida.

Liha kohta küsimiseks olen ma muidu üks valemaid inimesi, ma ei pruugi seda eriti palju, enamasti justkui maitseainet. Aga millalgi viimase paari kuu sees ostsin ühe väga odava Tšiili Merlot’, mis ei maitsenud üldse nagu Merlot, vaid võttis suu paksuks nagu toomingamarjad. Mitte et ma viinamarjasorte teab mis hästi maitse järgi ära tunneks, aga rusikareegel võiks olla, et Merlot on Cabernet Sauvignonist pehmem – a seda veini ei oleks küll mingite mööndustega saanud “pehmena” kirjeldada ja samuti oleks mul raske ette kujutada, et sama firma Cabernet võiks olla veel parkainesem. Kui ma perekond L.-le seda maitsta andsin, siis arvas J., et neil on sildid vahetusse läinud, merloo peale on läinud kabernee silt ja vastupidi.

Ühesõnaga, mekutamiseveini temast ei olnud, juustu oleks ta täiesti ära tapnud, vein nõudis liha, tundus, et lausa loomaliha, aga kuna mu kõht ei saa väherasvase punase lihaga hästi läbi, siis läksin ikkagi sealiha peale välja. Tegin kompromisstoidu: panin liha sibulate ja õuntega segamini hauduma, lisasin leemeks sedasama veini ja pärast jõime seda veini ka kõrvale. Nii oli toidul-joogil ühest küljest mingi ühisnimetaja (umbes nagu maalides paneks enne detailide kallale minemist üldise koloriidi paika), aga teisest küljest tuli kaste sealiha jaoks küllalt magus ja mitte liiga tammine.

Koos lihaleemega oli see kaste tegelikult päris taevalik ja kokkuvõttes toidu parim osa. Ja arusaamatult paksu maitsega vein sai ilusti ära realiseeritud ja võiks öelda, et tal tekkis lausa mingi mõte.

*

Lambalihaga on mul veel vähem kogemusi ja ma soovitaks tarkadesse veiniraamatutesse vaadata. Aga kui mu austet lugeja tahtis hoopis alkovaba soovitust ja sattus siia sellepärast, et ma kunagi sel teemal juba kirjutasin – küllap ta seda postitust klikkiski – , siis ma panustaks piparmündi- ja/või rosmariinitee peale (aga rosmariiniga soovitan ettevaatlik olla, see on kange kraam, seda ei maksa tee sisse uhada sama palju nagu piparmünti). Eriti kui toidu enda sees emba-kumba juba on.

Teiseks tundub intuitsiooni pealt, et granaatõunamahl võiks täitsa hästi sobida (üldse tundub see mulle parem alkoholivaba veiniasendaja kui alkovabad veinid). Põhiline, et 100% mahl, mitte mingi magus laga.

*

Ja olgu siis paar hirmus head söögi-joogi kombinatsiooni, mida ma ise olen kogenud, kah üles tähendatud. Kõigepealt kaks kalakombinatsiooni, mis on küll mõnes raamatus kirjas, aga mida mul endal oli alguses raske uskuda, nii et äkki on teistel ka raske ja nad pole nii julged katsetama kui mina ja ei saagi teada, kui mina ei ütle. Esiteks see lugu, kui ma otsustasin proovida kuumsuitsuskumbriat poolkuiva šerriga – tglt soovitatakse rasvast suitsukala pigem päris kuiva šerriga, aga seda ei ole Eestist kuigi kerge leida. Igatahes oli mul üks Amontillado kapis ja ma mõtlesin, et no proovida ikka võib. Ja järgmiseks, kui ma uuesti teadvusele tulin ja mõtlesin, et kutsuks A. ka sööma, oli see skumbria seletamatult otsa saanud ja vaene A. ei saanudki. Just nii pildituksvõtvalt hea oligi. (Niisiis muretsege kas skumbria per nase või vaadake, et kõik korraga sööma saaks, siis saab igaüks vähemalt proovida.)

Teine juhus oli siis, kui meil sügavkülmik üles ütles ja me olime järsku suure portsu A. ema tehtud õrnsoolalõhe otsas, mis tuli kiiresti ära süüa (ja pärast esimest kaht päeva oli see puhtalt minu õlgadel, sest A. on toidu riknemise suhtes palju paranoilisem, peab minu maitmisjulgust hulljulguseks ja kutsub mind seetõttu raipesööjaks). Mitte et mul lõhesöömise vastu midagi oleks, aga arusaadavalt tekkis selles olukorras suurem huvi varieerimise vastu ja nii mõtlesin, et proovin ühe uskumatu soovituse ära: süüa külmsuitsu- või graavilõhet linnaseviskiga. Ma ei olnud sinnamaani üldse eriline viskisõber ja meil oli viskit majapidamises üldse ainult sellepärast, et A. vanemad kolisid ära ning jätsid oma toidu- ja joogijäägid meie poole. Aga noh, ma olin sellist soovitust lugenud ja meil oli korraga nii lõhet kui viskit. Viskit võtsin koos veega, mulle ei meeldi, kui jook hammustab.

Ja ka see kombo oli taevalikult hea. Tahtmatu tagajärg oli see, et ma sain äkitselt Iiri viski võludest aru ja nüüd meeldib see mulle rohkem kui brändi – sinnamaani mõtlesin ma kogu aeg, et kui ma üldse mingit kanget alkoholi olen nõus jooma, siis brändit.

Aga üks juhuslik avastus, mida targad raamatud ette ei ütle, tuli Eesti Vabariigi aastapäeval, kui me muretsesime pingiviinide paraadi vaatamise kõrvale patriootlikult ühe Põltsamaa mustikaveini ja keegi tõi kaasa Luke meierei juustu. Ja tuli välja, et mustikavein sobib hiigla hästi õrna valgehallitusjuustuga.

Ja kui juba valgehallitusjuustust juttu oli, siis sama juhuslikult avastasin ükskord, kui ma hotellis ööbisin ja olin endale sinna poest suht huupi näksimist kaasa ostnud – mingit juustu, midagi juua, mingit puuvilja, mingit küpsist või näkileiba – et täitsa suvaline kõige odavam valgehallitusjuust maitseb koos hurmaaga nagu ülim gurmeesuupiste. Hurmaasid hakkab väikest viisi juba saada olema ja hind läheb lähema kuu aja jooksul arvatavasti seda odavamaks, mida paremas küpsuses nad on, proovige.

Olles selle viimase kombinatsiooniga alkovabale lainele tagasi jõudnud, siis on mul veel üks toidu ja toidu sobitamise mälestus – kunagi ammu tulin poest noore õrna kabatšoki, natukese juustu ja küpsiste, kohupiima ja paari virsikuga (mis olid haruldasel kombel täitsa küpsed, mitte sellised nagu tavaliselt, millega võiks naelu seine lüüa või pähkleid koksida). Kodus oli juba enne porgandit ja maitseaineid, nii et ma hautasin panni peal porgandit ja kabatšokki, panin neile juurde näpuga apteegitilliseemneid, natuke musta leiba ja hästi natuke kaneeli. Ja ma nüüd enam ei mäleta, kas ma lisasin tomateid või palsamiäädikat, sest see toit on mõlemaga päris hea olnud, igatahes midagi hapu maitsega. Ja pärast puistasin juustu peale.

Nonii, pärast seda toitu vaatasin küpsiseid, mida ma olin alguses magustoiduks mõelnud süüa, ja küpsis oleks pärast sellist hõrgutist tundunud totaalse pettumusena. Niisiis võtsin ma hoopis ühe virsiku, tegin pooleks, panin kivi asemele hästi natuke mett ja sinna otsa maitsestamata kohupiima (kohupiim oli pasta, selline toru noh). Vat see oli põhiroa vääriline magustoit.

Ja viimaks: besee kõrvale võtsin kord mullivett, millele panin sisse natuke ingveri-sidrunheina siirupit (kui keegi teab, kust seda veel saab, öelgu mulle ka) ja sidrunit. Kui besee krõpsub ja mullid kihisevad, siis on kokku äge. Poelimonaadid oleks enamasti liiga magusad, aga ise saab just paraja timmida.

—————————————————————————-
PS: tuli meelde mainida, et sealiha jaoks pole alati üldse veini vaja. Ma olen lükanud liha õunte ja sibulaga ahju hauduma ja imehea tuleb. Või õunte, küüslaugu ja ingveriga. Ükskord valasin mingi seismajäänud äralahtunud pooliku õlle kah juurde. Kõigi variantide puhul oli peaaegu tunne, et liha lihaks, aga vat kui seda head plaga seal ümber veel rohkem oleks… Õigluse huvides olgu öeldud, et lihamahlad andsid plaga headusesse kindlasti oma panuse.

Sündmused

Muidu vahepeal juhtus selline asi, et ma ei kukkunud näoga raksti vastu lauanurka.

Ja paar tundi hiljem juhtus selline asi, et me ei pannud sisseunustatud keeduspiraaliga maja põlema.

(Need tähelepanuväärsed sündmused juhtusid õhtul pärast kontserti, mina olin päris kapsas ja A. nähtavasti ka. A. ei julge nüüd keeduspiraaliga üldse enam vett keeta, pruugib järjekindlalt kannu.)

Saak: taalrid, uur (väärt Wundernett) väike sinikas randmel (mis sõitis mööda seda lauda, mille otsa ma ei kukkunud), veidi hell pöial ja valusad varba- ja turjalihased, millega ma ennast lauast mööda suunasin, kui ma olin kogemata ühe jalaga sellest lollakast astmest alla astunud – Ep tegi sedaaegu ehmunult ui-ui-ui, sest ta nägi nähtavasti juba alternatiivtulevikku, kus mul oma kukkumise suunamine nii hästi ei õnnestunud.

Ja tassipõhja suurune must laik laual ja katkine tass, mis end kangelaslikult ohverdas, ja väike kriim, mille ma tassikilde koristades sõrme otsa sain.

“Tänaseks on meie lolluste limiit täis,” arvas A.

Suitsuandur kusjuures üürgama ei pistnud, võib-olla talle sellest kummitossust ei piisanud, võib-olla läks tal lihtsalt kauem aega vaja. Suitsuanduri asemel pistsin üürgama hoopis mina.

*

Aga neist huvitavatest sündmustest on juba mitu päeva möödas ja nüüd olen ma lihtsalt banaalselt nohuhaige. Kuskil on arvepidamine segi läinud, mul sel sügisel oli juba nohu.