Osalusvaatlused Pärnu Hansalt

…ütlevad, et täiskasvanud on suuremad tropid kui lapsed. Poliitiliselt korrektsemalt: laste hulgas ei olnud selliseid troppe täheldada nagu suurte hulgas.

Ja ma ei pea silmas seda parmu, kes meie kontserdi ajal rahulikult üle lava kooserdas. Parmu jaoks ongi festivalid ja kontserdid ainult taustsüsteem pudelikorjamisele ja selles süsteemis on asjad sedapidi, et tema teeb oma tööd ja meie kakerdame jalus. Aga kõik need ülejäänud –
kuueliikmeline kolonn, kelle käitumist Andres huvitatult jälgis, kui ta oli juba taibanud, et tal ei õnnestu trajektoori kuidagi selliseks väänata, et neist mööda saada ja kellele ta seega otsustas otse kõhtu tantsida, mispeale kolonn olevat siiski hargnenud, laskmata end muidu oluliselt häirida; või näiteks kõik need, kes kõndisid üle väikese platsi, kus parajasti tantsis korraga 12 inimest, kelle vahele ei jäänud kuskil üle poole meetri ruumi – eriauhinna pälvib muidugi tegelane, kes Kannil vihmavarjuga äärepealt tornkübara peast kaksas – äh, arvatavasti usuvad nad ennast ise selle parmuga täiesti eri kategooriatesse kuuluvat. Unistagu edasi.

Lapsi sattus koreograafia keskele samuti, nii et vahel tuli mõnel tantsijal ootamatuid poognaid joonistada, aga see tuli pigem kõrgendatud huvist toimuva vastu. Selle puhul olen mina nõus väikesele jalustolknemisele läbi sõrmede vaatama. Lahe on ju näha nii innustunud austajaid, kes üritavad ennast pärast etendust ema käest lahti rebida, et meiega kaasa tulla. Ega me mingid superstaarid ei ole, kellele groupie’d ennast kogu aeg backstage’i sokutavad ja oma aluspesu loobivad. Kiljuvad fännid on esialgu veel meeldiv eksootika.

Aga see täiskasvanud kooserdajate seltskond jääb mulle ikka hoomamatuks. Maitea, isegi kui seal pinkide ja lava vahel, kus meie tantsupind oli, ei oleks midagi toimunud, isegi kui seal oleks olnud tühi õhk muusikute ja publiku vahel, siis minul oleks imelik pealtvaataja ja esineja vahelt läbi jalutada. Aga mida mina ka tean. Ma olen oma jalutuskäigu rütmi või trajektoori muutnud ka selle peale, kui ma näen, et keegi kedagi või midagi pildistab ja tõenäoliselt mind sinna pildi peale ei planeeri.

Andres kahtlustas, et tegemist on sellise alaliigiga, kes reageerib ainult väga kitsale ärrituste spektrile ja see spekter jääb rangelt Õllesummeri raamesse. Sel juhul tundub ikkagi, et nad sünnivad täiskomplekti tajudega, mis hiljem taandarenevad, sest põngerjate üldist rohkust arvestades oleks muidu pidanud vähemalt mõni kivinäoga mudilane meie vahelt läbi käima. Aga kõik allameetrised, kes lähedusse sattusid, jätsid mulje, et me ei ole kaugeltki nähtamatud.

Minu silmis argument üldise hea hariduse (ja huvihariduse) kättesaadavuse kasuks – lapsed näikse olevat vastuvõtuvõimelised loomakesed, kahju oleks, kui nende andekate tegelaste arengut mõjutaks ainult troppvanemad.

————————————
Tegelikult oli kokkuvõttes päris mõnus festival: hea bänd, head fännid ja väga hea päikeseloojanguga piknik mererannas, kus me kõik saime äkilise selgusega aru, MIKS inglased võileiva kohta just “sandwich” ütlevad. Päike loojub Pärnus küll imelikus suunas, aga eks sellepärast olegi huvitav reisida, et mujal on kõik asjad teisiti.

Ma olen vist parem ikka laisk

Võtan juba pikemat aega hoogu, et kirjutada, miks minust poliitikut ei saa ja miks mind poliitilised teemad ei huvita, aga hea, et ei kirjutanud, Kati juures toimuv oleks mind pannud sõnu sööma, sest tuletas meelde asja, mis on mu pead ammu vaevanud.

Nimelt kui ma loen mõtteavaldusi nagu

“ainult vaestele antakse raha, rikkad peavad selle eest midagi tegema”,

siis ei jää muidugi kahtlust, et kirjutaja näol on tegemist selle õnnetu rikkaga, kes aina teeb, teeb ja teeb ja muidu midagi ei saa, ei paista päike tema peale ega lubata tal tasuta õhku hingata. Iga arukas inimene saab muidugi kohe aru, et kasulikum oleks olla vaene, kes seevastu kõike niisama saab, tööd ei tee ja peesitab basseini ääres, neli kokteili kummaski käes. Kohe mitte ei saa aru, miks keegi sedaviisi üldse rikas tahab olla. Nähtavasti on tööarmastus ja tublidus nii kangesti suured. Ühesõnaga, tegemist on sellesama tõelise eestlasega, keda “Maleva” filmis nii realistlikult kujutati.

Et kõigil oleks lihtsam, selgitab tubli rikas järgmist:

“osad on tugevamad, targemad, paremad. Nii saavad rikkamaks.”

Kõik on lihtne ja selge, nii et isegi nõrgemad ja lollimad saavad aru: inimene on tugevam ja targem, mis annab talle võimaluse rohkem ja paremat tööd teha. Kuna ta on ka teistest parem, siis talle meeldibki tööd teha, ilma et see tekitaks temas vähimatki viha, vastupidi, teeb ainult õnnelikuks, mis on samuti ainult loogiline. Kes siis ei oleks meelepärase tegevuse juures õnnelik. Mulle meeldib näiteks väga süüa ja ausõna, ei ole päeva, kus söömine mul tuju paremaks ei teeks.

Ainult varem või hiljem jõuame välja selleni, et tubli rikas kurdab: miks tahetakse teda karistada targem ja tugevam olemise eest? ja vihjab maksustamise kui niisuguse olemuslikule ebaõiglusele. Ja vaat siin satun ma segadusse: kas ta ei olegi siis tööd teinud puhtast tööarmastusest? Kas ta otsustas tõesti rikkaks saada raha pärast? Olukorras, kus vaesed maiseid hüvesid jumalamuidu saavad?

Hmmm… vaatame, kas asjast saab asja, kui elimineerida viimane väide ja arvestada sellega, et vaesed on, khm, vaesed ja üldiselt tahetakse rikkaks saada siiski selleks, et rikkaks saada.

Ainult et kus peitub siin nüüd suur tublidus? Tuleb välja, et rikkaks saamise peamine ajend ei olegi puhas altruism, vaid ikka tahtmine palju raha saada. Igati mõistetav soov, aga ma ei suuda kuidagi näha selle moraalset ülimust näiteks tahtmise ees ilus olla.

Tõsi, kui asjakorraldus juhtub olema selline, et teenitud rahast liigub osa maksude kaudu ühiskondliku masinavärgi käigushoidmiseks, siis on pretensioon “ma olen palju energiat riigi püstihoidmisse tampinud, kiitke nüüd mind” mõistetavam. Aga sellisel juhul on jälle imelik viriseda maksumaksmise üle. Mulle tundub, et kui keegi tahab pretendeerida mingile maksumaksmise teel saadud tublidusele või paremusele, ja samas toetab poliitikat, mis võimaldaks tal neid makse võimalikult vähe maksta, siis ta tahab to eat the cake and have it.

Ja kõik see jätab ka mulje, et see inimene tegeleb millegagi, mis talle ei meeldi – meeldivate asjadega tegelevad inimesed ei nuia minu kogemust mööda kinnitust, et ollakse tublim ja parem kui teised.

Nii et sellisel puhul tahaks lahkelt soovitada: äkki leiad endale mõne meeldivama tegevuse? ja kui tõepoolest mitte midagi teha ei meeldi – horribile dictu – ja rikkus või tublidus ise samuti vähimatki lõbu ei paku, võib ju proovida seda va vaeste hõlbuelu. Keegi ei käsi parem olla kui teised, kui arvad, et vaene olla on mõnusam, võid alati vaeseks hakata. See ei tohiks ju nii ilmvõimata keeruline olla, arvestades, kui paljudel see justkui iseenesest õnnestub

Igavene teismeline

Vau.
Arvutasin just eluea kalkulaatoriga välja, et olen 18-aastane ja elan 92 aastaseks.
No tõele au andes võis midagi puusse minna, sest mul ei ole oma kolesteroolist ja vererõhust õrna aimugi, nii et ma jätsin sinna selle, mis ta ise ette viskas. Aga ikkagi veider.

Uneteoloogia

Eile öösel nägin väga toredat und kehastunud Kõiksusest. Ta oli selle just hiljuti teada saanud ja kippus laiama, aga tema õpetaja soovitas tal keskenduda sellele, et rüü, mis tal seljas on, on tegelikult tema ise ja ühtlasi on ta ka omaenda taskus. Selle peale oli natuke aega rahu majas. Järgmine kord, kui mul pilk talle pidama jäi, oli ta juba kohanenud ja harjutas klassikalisi Jeesuse poose, mitte et ta ise sellest suuremat hoolinud oleks, aga ta teadis, et inimesed hakkavad seda ju ootama. Järgmine kord, kui ma teda nägin, harjutas ta püha hääle tegemist: ütles mingi õpetussõna, hääl ei meeldinud ja siis reguleeris ta seda, kuni oli piisavalt soliidne, jälle mitte tema enda maitse järgi, vaid sellega stoiliselt leppides, mida temalt nagunii ootama hakatakse, aga no vahet polnud, kuna ta oli kõikvõimas, võis ta endale ükskõik mis hääle teha. Rahuldavaks osutunud hääl oli kangesti Urmas Petti hääle moodi :D.