Uneseiklused

Linnas, kus ma elasin, oli üks kahtlane linnaosa, seal polnud mingit korda, elanikud nägid rääbakad välja. Selle ümber sõitis ringliini mööda tramm.

Kuidagi sattusin ma sinna, ei mäleta, kuidas, võib-olla sellesama trammiga, ja avastasin, et elanikud on seal tegelikult hirmus toredad, neil on halb kuulsus lihtsalt sellepärast, et nad ei allu ülejäänud linna rangele korrale.

Tõepoolest, seal ei olnudki suuri prügihunnikuid ega jõledaid haigusi, mida kõike ma enne arvanud olin. Ainult natuke segadust, räpane oli see kõigest linna ülikorralike standardite järgi. Üks asukas oli seal suur kunstisõber ja teinud oma kogutud kunstiteostest näituse. Osalt maalid, osalt näiteks värvilised klaasesemed. Üks teine tegelane oli Jorgen Matsi, kes oli seal rajanud võitluskunstikooli. Parajasti õpiti seal tugeva väljahingamisega häälele jõudu andma.

Hakkasin neid väga armastama, selliste suurte ülevate tunnetega, nagu kogeb unenäos ja 19. sajandi romantilisi teoseid lugedes.

Nüüd olin ma mingil põhjusel jälle linnas endas tagasi ja märkasin igal sammul, kui totalitaarne sealne kord on. Enne olin seda loomulikuks pidanud. Istusime puust kokkuklopsitud tribüünil A.-ga kõrvuti ja vaatasime koos ülejäänud rahvaga, kuidas paraad meie eest mööda vooris. Kui me olime kohustatud plaksutama, pisteti veoautokastist suured puust käed välja.

See kõik tundus nüüd nii ogar, et hakkasin naerma ja peitsin oma näo A. kuueõla sisse.

Kohe kutsuti mind korrale: “Mida te ometi mõtlete, televiisorist näevad teid ka lapsed!” Nähtavasti ei saadud aru, et ma naeran (õnneks!), vaid peeti mu käitumist kohatuks intiimsuseks avalikus kohas. Aga paar sellist eksimust veel ja mind oleks juba uurimise alla võetud.

Une lõpus oli pikk ja erutav põgenemine kaose-linnaossa tagasi, ikka koos nende ülevate romantiliste tunnetega. Ja siis üks veidi frustreerivam moment, kui noormees, kes oli mind põgeneda aidanud, arvas, et meil on nüüd armastus, suudles mind läbi mingi võrgu, ja oli väga löödud, kui ma rohkem ei tahtnud. “Isegi siin ei saa kõik õnnelikud olla,” mõtlesin ma nukralt.

*

Järgmises unes pakkisime suures toas kiiruga asju kokku, sest me olime juba viitsütiku tiksuma pannud. Lappasin, mida kaasa võtta, mida jätta, viimasel hetkel otsustasin näiteks ühe Nooruse lugemiseks kaasa võtta, mitte plahvatuse kätte jätta.

Järgmiseks olin juba Nunne tänava kandis Snelli tiigi pargis. Oli kottpime, ei mingit tänavavalgustust, isegi linnaliinibuss, milles ma istusin, oli ilma tuledeta. Vaatasin linna poole tagasi ja imestasin, et plahvatust ei tule ikka veel. Olin just märganud, et mul jäid dokumendid maha ja kaalusin, kas saaksin nad nüüd ikka ära tuua.

Kohe sel hetkel lõigi taevas plahvatusest helendama, mürinat (veel?) ei kostnud. Istusin seal Snelli nõlval linnaliinibussis, kollases Ikaruses ja vaatasin, kuidas pontšikud epitsentrist hääletult välja lendavad. “Aga ma armastan pontšikuid!” mõtlesin ma, leidsin need ilusad nupud, millega bussiuks lahti käib ja mille vajutamisest ma lapsena unistasin, ja järgmiseks oligi uks õigel hetkel lahti, et pontšikud saaks sisse lennata. Esimese, millest oli tükk puudu, püüdsin otse hambu, järgmised kaks kätte. Siis taipasin, et nii ähvardab mind oht pontšikulaviini alla mattuda, ja bussiuks sulgus taas. Vaatasin hääletus pimedas öös plahvatuskuma ja mõtlesin, kuidas ma olen sellisesse olukorda sattunud – mina, Immanuel Kanti teener.

(Kas Immanuel Kant ise oli plahvatusse jäänud või oli tema koos minuga seda korraldanud ja samuti lahkunud, oli juba unes pisut segane, ma juurdlesin selle üle.)

Kuidas tekivad äriideed

Mulle helistas just inimene, kes oli ei tea miks saanud minu telefoninumbri – asutuse numbrina, millega ma olen ainult niipalju seotud, et üürin neilt vahel ruume.

Hääle järgi otsustades vanem inimene.

Ei lasknud end heidutada sellest, et ma ütlesin kohe, et olen asutusega ainult kaude seotud, vaid rääkis ära, mida tal sealt vaja on.

Ma ütlesin vajaliku inimese nime ja küsisin (naiivselt), kas ta asutuse kodulehelt ei leidnud.

“Ei, ma ei käinud seal kodu… lehel.” (Hääletooniga, mis viitab sellele, et koduleht on uus ja tundmatu mõiste.)

Selge, ilmselt tõepoolest päris vana inimene.

Tegin paar klõpsu, võtsin kodulehe lahti ja dikteerisin talle kontaktnumbri. Sest tõepoolest, mul oli juba läpakas lahti, eriti aega ega vaeva see ei võtnud.

Mispeale mul tuli kohe mõte, et äkki ma peaks oma ettevõtlust laiendama – hakkan osutama guugeldamise – ja kodukatelt info otsimise – teenust inimestele, kes ise netis ei käi.

“Kus sa seda reklaamid, kui nad netis ei käi?” küsis A.

Mõtlesin: ajalehes! vanainimesed loevad palju ajalehti, eriti tasuta linnalehti!

Ja sildid tuleb postide peale panna ja jagada pensionäride klubides flaiereid!

Aga edasi mõeldes tuli meelde, et tegelikult olen ma aidanud infot välja guugeldada ka inimestel, keda ma olen kohanud just neti peal. À la kuskil kommentaariumis tuleb küsimus “Kas keegi teab xyz?”, ma guugeldan, saan vastuse, aega läheb max 5 minutit. “Kust sa leidsid?” Ee, guugeldasin, võtsin esimese guugli pakutud vastuse lahti ja vioola.

Iseasi, kuidas seda vormistada – tasulise numbrina oleks ilmselt kõige lihtsam, aga mul hakkab inimesest kahju, kui tal raha kontolt maha tiksub lihtsalt sellepärast, et ta on aeglase jutuga. Teisest küljest, kui kõnel oleks üks kindel hind, siis läheks eriti pikaldaste ja keerulist infot tahtvate inimeste puhul mul endal kahjulikuks.

Teatud ajani kõigest miinimumhind, seejärel jõnks kõrgem jne?

Kolmandast küljest – kui ma infot siiski ei leia, kas sellepärast, et see on hästi peidetud, või sellepärast, et seda polegi olemas, siis peaks olema võimalus ka raha mitte võtta.

Üks variant oleks ka kuutasu – liitu teenusega ja ma olen nõus sinu eest kõike guugeldama. Aint et lobisemishimuliste klientidega läheks siis keeruliseks ja teised ei pääseks üldse löögile. Kindel kuulimiit, mille ületamise järel tuleb juurde maksta?

Hmm.