Läbi udu

Ma oleks Riias äärepealt Tartu bussist maha jäänud, sest taipasin alles sõna otseses mõttes viimasel minutil, et Tartu bussi nimi on Sankt Peterburgi buss. Sõites oli hulk aega tunne, et multiversumis kaaluvad need versioonid, kus ma ei taibanudki, vähemalt mitte õigel ajal, taipamisuniversumi üles: minust on bussi peal kõigest kaduvväike protsent, suurem osa mind vaatab bussile hilinenud taipamisega järele – või mõtleb endiselt, kus kurat on Tartu buss.

Mingi sarnase geniaalsusega sain ka pärast kojujõudmist hakkama, aga nagu kohane, ei ole see mul meeles.

See-eest on veel meeles tänane: olles raamatukogus oma rahvusvaheliselt laenatud raamatut rõõmsalt sirvinud ja veel rõõmsamalt avastanud, et A. vana nutifoniga saab olulistest lehekülgedest piisava kvaliteediga koopiaid teha, hakkasin asjalikult ja aegsasti kella kaheksaks mälumängu minema, ostsin kohvikust dopinguks limonaadigi kaasa.

Astusin kohvikuuksest välja ja taipasin, et mälumäng algas kell kuus. Jajah, mälusportlane.

Seekord olin nähtavasti selles usutavamas ja tõenäolisemas universumis.

Sellel kõigel on kindlasti midagi pistmist sellega, et oma pika nädalavahetuse nelja ööpäeva jooksul sain kokku umbes 15 tundi magada. Räägitakse, et magamata öö võrdub peapõrutusega, huvitav, kuidas teisendada päris magamata öödeks selline punktiirne vähemagamine? Tantsukursuse ajal eriti tunda ei andnud (muidu kui enesetundes ja selleski mitte kogu aeg), otsisin ka ise puhkevõimalusi, kahe läbitantsimise vahel toetasin jalad tugevasti maasse, leidsin tasakaaluasendi ja üritasin sekundise uinaku teha.

Kui ma Riia lennujaamas bussiootamise ajal oma arvutiga tšillisin, usaldas üks vist kunagistest Kesk-Aasia liiduvabariikidest pärit mees oma pagasi ja laadiva telefoni südamerahuga minu hoole alla, kui ise suitsu käis tegemas. Ja nii oma kolm-neli-viis korda järjest. Ju ma näen siis nii kahjutu välja.

Kuigi teisest küljest käidi seekord mõlemat pidi sõites turvakontrollis minust selle kleepriba moodi asjandusega üle. Ju ma siis ikka nii kahjutu välja ei näe.

Teisel korral, tõsi, oli see mu oma viga – olin unustanud veepudeli tühjaks juua. “Teil on pudel kotis,” ütles turvatöötaja. “Ma võin ta kohe tühjaks juua,” ütlesin mina ja tegin sõnad teoks. “Kas te tahate pudeli alles jätta?” küsis tema. “Jah,” vastasin ma, “siis ma saan selle uuesti täis panna.” Ja lisasin taktitundeliselt: “Teil kõlbab kraanivesi ikka juua, eks ole?” Ja jätkasin magamatusdeliiriumist tingitud mölapidamatuses, kuidas ma ei taha pudelit ära visata, sest siis peaks ma uue ostma ja see tekitaks prügi. Turvatöötaja näos peegeldus kasvav huvipuudus minu ja minu pagasi vastu, aga üks teine tuli, palus koti lahti teha ja vehkis selle avatud koti kohal oma ribakesega, põhjalikumalt süvenemata, ainsatki asja välja võtmata. Lõpuks lahkusin ma lennuki suunas, vahepeal suure palavusega seljast kistud riideid laiali puistates, turvatöötajad neid minu kannul üles korjamas ja mulle kätte ulatamas.

Digiõigused vs filternet

Blogimise asemel jagan seekord digiõiguste rahvaalgatuse linki – loovisikuna, kes ühtlasi tegeleb pidevalt õigustekstidega. Ise juba andsin allkirja.

Taustainfoks (et mis jutt see masintsensuurist elik automaatfiltritest on) vt, mida vikipedistid kirjutavad.

Minus on säilinud liiga palju renessanssi

Sest millega muidu seletada, et ma näen Itaalia kohtuotsuses lühendit “L. reg. Sicilia 5 giugno 1989” ja hakkan seda ilusti lahti kirjutama: “Sitsiilia kuningriigi 5.06.1989. a seadus”.

Ise veel mõtlesin heldinult, et oh, näe, neil on veel sellegi kuningriigi seadusi käibel (Itaalia kuningriigi seadustele viitamine ei pane mind kulmugi kergitama, see on tavaline).

Alles aastaarvu vaatamine pani natuke kahtlema.

(Itaalia keele mitteoskajatele – kühvel on selles, et “reg.” tähendab seal lühendis “regionale”, mitte “regno”. Sitsiilia maakonna seadus, mitte kuningriigi.)

Geomeetria-aineline unekrimka

(Järjekordse unepostituse üks ajend on see, et äkki KL kirjutab siis oma taimtegelaste unenäo kommentaaridesse).

Olime Robinson Crusoe saarel, kus meid ründasid piraadid, aga maru kehvasti ründasid, tulistades ei saanud üldse pihta. Lõpuks taipasime, et nad on kahemõõtmelised ja sellisena oli 3-mõõtmelises ruumis jube raske asju tabada. Näiteks kui me seisime kahekesi üksteisest veidi eemale, siis tulistasid nad nüri järjekindlusega meie vahelt läbi.

Järgmiseks oli meil plaanis kinni püüda üks sarimõrvar. Passisime võre vahelt, et äkki tabame ta uut ohvrit varitsemas, kui järsku märkasime teda – ja ta vaatas läbi võre otse mind. Oli selge, et ta on mind uueks sihtmärgiks võtnud, sest ta ei suutnud vastu panna, kui kedagi läbi võre nägi.

Kinnipüüdmise mõttes oli isegi hea, et see olin mina, mitte mõni tsivilist. Äkki on nii kergem teist kättegi saada.

Tuli ka välja, et selles ühiskonnas võis inimesi järgmisse mõõtmesse edutada. Et mul oleks sarimõrvari ees selge eelis, teisendati mind lõpmatusse mõõtmesse (või vähemalt nii kõrgesse mõõtmesse, et praktilises mõttes sama hästi kui lõpmatu).

Spetsialistid rõhutasid, et uue mõõtmelisusega kohanemiseks läheb organismil aega. “Mul ei ole aega,” hüüdsin dramaatiliselt, “mul on vaja mõrvar kinni püüda.”

Ja läksin mingit raketti kokku panevate töölistega kokku saama, et nende tunnistusi võtta. Nad olid kangesti ähmi täis, et lõpmatumõõtmeline tegelane nendega kohtuma tuleb; selgus, et nad tahavad mind puudutada ja selle privileegi eest on nad nõus kõik välja rääkima.

Valisin ühe töölise välja, tema katsus mind näpuga ja kukkus liikumatult maha. Kohe panid kõik töölised ajama, karjudes “ta ei ole veel kohanenud! ta ei ole veel valmis!” Nõustaja selgitas, et kui lõpmatusse mõõtmesse tõstetu organism pole veel uue olukorraga kohanenud, ei ole teistel teda ohutu puudutada. Küsisin murelikult, kas nad surevad siis ära. Ei, ütles nõustaja. Nendega juhtub lihtsalt see, et täitub nende suurim soov. Näiteks tema – osutas ta lamavale töölisele – on nüüd tšellomängija, tema nimi on Dmitri ja ta elab Moskvas.

“Siis on ju hästi,” olin mina kergendatult. Nõustaja mühatas, sellest võis välja lugeda, et ei tea nüüd midagi, kas suurima soovi täitumine ikka on hea asi.

Ta soovitas mul suhelda paari inimesega, kes on juba kauem lõpmatumõõtmelised olnud. Küsisin, kuidas ma nende juurde pääsen, tema seletas, et sellel uuel kujul on mul väga lihtne – piisab, kui ma telefonis numbri valin ja kohe saan telefoniliine pidi kohale minna.

Helistasin ennast kohale. Lõpmatumõõtmelised olid kaks noormeest, kes elasid ühikatoas. Asusime plaane pidama, kui ma avastasin, et lõpmatul mõõtmel on omad miinused: ma kuulsin kõiki nende mõtteid, lakkamatult.

Kaebasin: kuidas ma niiviisi plaanile keskenduda peaks saama, kui teie mõtteloba käib kogu aeg taustal?

Harjud ära, viskasid nemad kannatamatult.

Ja siis tuli mulle piinlik mõte: kui mina kuulen kõiki nende mõtteid, kuulevad nemad ju minu omi ka.

Seltskonnakroonika: oapresidendi vastuvõtt

Märkmed meie sõpruskonna kõige karnevalikultuurilisemast traditsioonist (me valime iga aasta kolmekuningapäeval koogi ja oa meetodil presidendi ja millalgi kevadel teeb president vastuvõtu):

oapresidenti käisid õnnitlemas viitsepresident, pruugitud president ja dopingukoondise president; erakorraline ja seesamunegi Kurrunurruvuti konsul (sest väike riik ei jõua igale poole suursaadikut saata); prillikandjate ühingu esindaja (prillidega); presidendi julgeoleku ja heaoleku ülem; meremeeste esindaja (pärlitega); ökomantelsaunade edendaja; moepolitsei ülem (roosas ja rohelises); lillaroosa brigaadi esindaja; kevade esindaja (lilledega); aasta kristalliterapeut (enda ravitud kristallidega); värviliste esindaja koos mustvalgete esindajaga; ja rahvas.

Keegi oli KL-le rahvalike laulude karaokeplaadi kinkinud, mis tingis peo hilisemas staadiumis ohjeldamatu spontaanse interteksti. Vaba käega ja mälu järgi visandatud näide:

kitarre käes ja kägu kukub raal,
kitarre käes ja mantel haljendab,

Mets mühiseb: ja kägu kukub õlalt,
mets mühiseb – ja kägu haljendab,

kitarre käes – ja kägu jäljendab,
mets mühiseb ja kägu väljendab.

Tegelikult oli seda kõike palju kauem, palju rohkemates variatsioonides ja väga kõva häälega. Lapskonnale näis meeldivat, et suured inimesed mängivad; (vist) kõige suurem laps olevat lahkudes emalt küsinud “on ju, me tuleme tuleval aastal tagasi”.

Tammurriata

Korralikult blogida ei jaksa v ei viitsi, aga lingin siia omaenda tarbeks ühe väga hea tammurriata-video. Udune ta on, aga tantsijad on kogu aeg kaadris ja mulle meeldib, kuidas nad tantsivad ka.

Ja siit algab neljaosaline tammurriata õppevideote sari (it k), minu ignorantsusele sobivalt aeglase tempoga, eriti nunnu on see, et tüdrukud hakkavad iga natukese aja tagant itsitama.