Leidsin ühe blogija poolt viiekümnendate pildiseeria: Diori modellid Hruštšovi-aegses Moskvas. Kurb ja kõhe hakkas vaadates (aga ilusad riided olid!), ma muutusin isegi veidi ülearu melodramaatiliseks ja mõtlesin kurvalt, kuidas nälgivad moskvalased vaatasid vesise suuga ilusaid kallilt riides modelle – kuigi Hruštšovi ajal ei olnud üldse kõige hullem aeg, suured nälgimised jäid selleks ajaks juba paariteist-paarikümne aasta taha.

Kusjuures ma olen ju ise peaaegu selline moskvalane olnud ja see polnud üldse nii hirmus, vastupidi, ilusatest riietest unistamine oli päris mõnus. Ega ma ei olegi kunagi sellest kontseptsioonist hästi aru saanud, et millegi ihaldamine paneks kannatama. Kuidas ta siis paneb, kui nii huvitav on.

Igatahes meenus kaheksakümnendate lõpp, kui ma vaatasin häälerühmanaabri teksaseelikut ja oleks ka ise hirmsasti teksaseelikut tahtnud. Ja siis tuli juba perestroika, kooperatiivid ja värk, riideid hakkas saada olema – ja mina vaatasin neid poes ja mõtlesin rõõmsalt, et mõtle, ma saan poodi minna ja riideid osta, ainult raha oleks veel vaja. See rõõm ei ole muide siiamaani üle läinud ja tänapäeva kaltsukaajastul ei lähe selleks isegi raha eriti vaja. Teine suur rõõm oli see, et kooperatiivid tegid kõikvõimalikke vahvleid ja see, et ma sain iga päev putkast sefiirivahvlit või koguni vahvlijäätist osta, oli ikka paras paradiis. Ja vahvlijäätisel ei olnudki enam tunniajane järjekord, kujutage ette!

Kui A. seda riidejuttu praegu loeks, tõmbuks ta morniks, sest tema eelistaks, et majapidamises oleks hästi vähe asju (aga hästi ilusad), ja ohkab kurvalt, kui ma tulen uue raamatu või seelikuga koju. Aga ma ei tahaks ikkagi uute seelikutega tulemist päris maha jätta, sest isegi praegu, kus mul on juba palju riideid, on mul oma ilusate riiete üle naeruväärselt hea meel. Ja see pole veel ainuke selline asi, ma tegin ükspäev isegi väikses nimekirja nendest labastest asjades, mille üle mul naeruväärselt hea meel on: ilusad riided; see, et ma jaksan viimasel ajal kogu aeg head süüa osta; ilusad uued veiniklaasid; see, et ma olin üldarvestuses Tartu esikümnes, hee, hee, olgugi et sedapuhku ilma roosa minikleidita, aga vähemalt ikka ausa amatöörina.

Vat nii primitiivne inimene olen.

Mis Diori-juttu puutub, siis tegelikult sattusin selle peale Hundi ulu blogis, mille ma pean juba kas või sellepärast ära märkima, et ma ei tea ühtegi teist blogijat, kelle seisukohtadega mul nii sageli lahkarvamus oleks ja kes sealjuures enda vastu nii suurt lugupidamist ärataks. Hundi ulu pool mõtlen ma, et “ahah, see on tema arvamus, aga minu oma on teistsugune”. Mõne teise tegelase puhul hakkan kohe verist vahtu suust välja ajama ja “umbluu, umbluu” karjuma. Hea näide sellest, et “kuidas” on sama oluline kui “mis”, kui tahta vestlust tsiviliseeritud tasemel hoida.

—————————————————————-
PS – too Savoir-faire blogi (kus need Diori-pildid olid) on ka muidu päris kena, pean vist A.-le soovitama, saab meestemoest lugeda (ja mina ei olegi joodiknaine*, nii et ega ka tal millegi üle nuriseda ei ole).

* Meestemood, joodiknaine – tänane viktoriiniküsimus: kas keegi tundis allusiooni ära?

Advertisements

* Kui mul on kellegagi lahkarvamus tekkinud, siis ta vihkab mind.

* Kui ma kuskil kommenteerin ja selle peale enam ühtegi uut kommentaari ei tule, siis see tähendab, et kõik kardavad mind (paaniliselt).

* Kui ma kommeteerin kellegi juttu ja ta ei reageeri, siis see tähendab, et ta ei taha minuga enam kunagi suhelda ja ma ei tohiks seal enam kommenteerida.

Jälle olen snoob

juuni 18, 2011

Tavainimese blogis on huvitav jutuajamine, algas Mare Trallast, aga on juba hulk maad kaugemale jõudnud.

Avastasin, et minus ärkab sellise teema peale mees- ja naisküsimusse puutumatu, poliitiliselt ebakorrektne ja umbes n-i minu põhimõttega vastuollu minev klassiviha:

normaalses maailmas, mõtlesin ma, võiks inimesed käia tänaval, näha välja nii head-halvad kui oskavad, ilma et neile karjutaks järele, et nad on seksikad või koledad või rõvedad. Sest viisakad inimesed lihtsalt ei karju tänaval teistele asju järele, isegi kui nad mõtlevad, et need on seksikad, koledad või rõvedad. Viisakad inimesed vaimutsevad selliste asjade üle valitud väljenditega, ise salongis šerrit rüübatan.

Karjumine oleks ju (sniff) labane.

Ja nagu ma ütlen, minu põhimõtete ja vaadete koha pealt on osa sellest irrelevantne, osa konkreetselt vale. Aga tunnete poole pealt ajab juba see salongikujutluspilt ila tilkuma ja kujutluspilt tänaval järele karjuvatest (“proledest”, väljendub snoob minus (labaselt! aga eks snoob ole olemuselt labane, düsnoobel), enne kui jõuan käe vahele panna) vihast värisema.

Kui palju on põhjus selles, et ma identifitseerin salongirüüpajat ja tänavakarjujat ette kujutades automaatselt iseennast selle rüüpajana? kui palju selles, et otsese füüsilise agressiooni oht on karjuja poolt suurem, sest ta ju ilmselgelt hoiab end halvemini vaos, teda tasub karta nagu labiilset rotveilerit? Aga rotveileri peale ma ometi sel moel vihast ei väriseks.

Unustage kõik, mis siin kirjas oli, tahaks öelda, aga ära kustutada ei ole südant, ei tunduks nagu aus.

Niisiis kirjutan selle, mida ma omast arust nüüd päriselt mõtlen, siia etteotsa ja ülejäänu võite lugemata jätta või ära unustada, aga ma ka ei keela kedagi lugemast, kuidas mul mõnikord võtab oma mõtteni jõudmine päevi ja lehekülgi aega.

See on tegelikult nii lihtne. Ma nimetasin juba ennist roosasid tädisid, kes räägivad “heast energiast” ja “kvantolekust” ning jah, mulle meeldib kah nende üle naerda. Aga nad on haletsusväärselt suur ja lihtne märklaud, isegi pime saab pihta.

Ma muutusin tigedaks, et selle kõrval magatakse maha nähtus, mis on nagu roosatädilus, ainult tagurpidi, kui inimese asjadest (nagu eetika) räägitakse näiteks bioloogia keeles (ning jah, enamasti bioloogia keeles, füüsikaga nähtavasti on kiusatus väiksem või on füüsikud oma eriala piiresse jäädes õnnelikumad).

Ja ma tegin vea, et põrgatasin oma jutu lahti konkreetsest inimesest, kelle juhurepliik, mille ma (arvatavasti keskkonnakaitse-) kontekstist välja rebisin, ei tähendanud kindlasti üldse kogu seda kompotti, vaid tõi lihtsalt kõik evolutsioonipsühholoogid & al. meelde. Nüüd on mul põhjust olla enda peale tige, et sõdin õlgmehikestega ja panen neid maskina päris inimeste näo ette – eriti kui mulle põrmugi ei meeldi, kui seda minuga tehakse. Sellepärast olekski mul hea meel, kui lugejad varasema jutu unustaks, aga õigluse huvides tuleb mul jätta teile luba mind nii lolliks pidada, kui soovite.

Aga tolle antipood-RTnähtuse sõnastas Orgega y Gasset juba 70 aastat tagasi nii kenasti ära*, et mul ei ole vaja seda oma sõnadega teha:

Et progresseeruda, oli teadusel tarvis teadlaste spetsialiseerumist. […] [T]eadlane, kes pidi kahandama oma tegevuse orbiiti, kaotas seetõttu iga generatsiooniga ikka enam ja enam kontakti teaduse teiste osadega […]. Nii lükkabki teaduse üldist progressi edasi enamik teadlasi, oma laboratooriumi orvas kinni nagu mesilane kärjekannus või nagu veskikivi ringi vedav kronu oheliku otsas.

Aga see loob ka äärmiselt veidrate isiksuste kasti. Uurija, kes on avastanud uue nähtuse looduses, tunneb paratamatult üleoleku- ja kindlusetunnet. Teatud näilise õigustusega peab ta end “inimeseks, kes teab”.
[…]
[V]arem võis inimesi jagada lihtsalt harituteks ja harimatuteks, enam-vähem harituteks ja enam-vähem harimatuteks. Kuid spetsialist ei mahu ühessegi nende kahe kategooria alajaotusse. Ta ei ole haritud, sest rangelt võttes ei tea ta midagi sellest, mis ei kuulu tema erialasse; aga ta ei ole ka harimatu, sest ta on “teadlane” ja tunneb väga hästi oma kübekest universumist. Teda tuleks nimetada õpetatud ignorandiks, mis on äärmiselt tõsine juhtum, sest see tähendab härrat, kes ei käitu võhikuna neis küsimustes, mida ta ei tunne, vaid kõrgi üleolekuga nagu inimene, kelle sõnal oma eriala küsimustes on kaalu.

Ja tõepoolest just nii käitubki spetsialist. Poliitikas, kunstis, sotsiaalküsimustes, teistes teadusharudes on ta algelise inimese ülimalt võhiklikel seisukohtadel; kuid sealjuues kaitseb ta neid seisukohti energiliselt ja enesekindlalt, tunnustamata – ja see on juba paradoksaalne – nende valdkondade spetsialistegi. Tehes inimesest spetsialisti, on tsivilisatsioon muutnud ta välismõjudele suletuks ja rahulolevaks oma piiratud maailmas; kuid just oma võimu ja väärtuse seesmine tunnetamine tekitab tema soovi domineerida ka väljaspool oma eriala. Sellest tulebki, et isegi need inimesed, kes kehastavad kvalifikatsiooni kõrgeimat astet – spetsialismi – ja peaksid seega olema kõige vastandlikumad massiinimesele**, käituvad omeit peaaegu kõigis eluvaldkondades nagu keskmine kodanik, ilmutamata mingit kvalifikatsiooni.

—————————————————-
*”Masside mäss”, tlk Ruth Lias, tsiteeritud koht: Akadeemia 1991/11, lk 2458-2461)
** Veidi varem sealsamas “Masside mässus” valutas Ortega y Gasset südant just sellepärast, et modernses tsivilisatsioonis, mis nii väga teadusest sõltub, tunneb keskmine inimene ometi nii väikest huvi teaduse vastu : “Kõik teavad, et kui ei kahane teaduslik inspiratsioon, siis laboratooriumide kolmekordistumise või kümnekordistumise korral mitmekordistuksid automaatselt ka rikkus, mugavused, tervis ja heaolu. Kas võib kujutleda tõhusamat ja veenvamat propagandat ühele elu alustoele? Ent kuidas kõigest hoolimata pole jälgegi sellest, et massid tõttaksid ohverdama raha ja pühendama tähelepanu teadusele selle paremaks doteerimiseks?” (Akadeemia 1991/10, lk 2244)

—————————————————-
Siitmaalt hakkab vana jutt, mida ma, nagu lubatud, ära ei kustuta, kas või alandlikkuse õppetunnina iseendale.

Üks sõber võttis jälle möödaminnes üles ühe oma lemmikteema, nimelt et panda on mõttetu loom, kelle päästmise nimel siiski pingutatakse sellisel totral põhjusel, et ta on nunnu.

Ma mõtlesin, mis asi mind seal juures kriipima jäi – ja vähemalt praegu tundub, et leidsin üles, ebajärjekindluse nimelt: kui probleem on, et nunnu kaisukarulik välimus on mingi väärtus ainult inimese vaatepunktist, siis on ka “mõttekus” väärtus ainult inimese vaatepunktist. Isegi evolutsiooniline või ökoloogiline mõttekus, seni kuni me evolutsioonile või keskkonnale tahet ja väärtushinnanguid ei omista. Rääkimata rahvamajanduslikust mõttekusest või üldisemalt mõttekusest inimese jaoks, mille puhul see on veel ilmsem.

Nõnda ei pea isegi laskuma selleni, et arutada, kas kaisukarulik väljanägemine (millega panda silma paistab – inimesega kokku puutuvate loomade puhul võib nunnu välimus vahel selliseks eeliseks saada) on suurem või väiksem kohastumuslik eelis kui kiire ja häirimatu paljunemine (millega ta eriti hakkama ei saa). Evolutsiooni ja keskkonda ei huvita, sest neil pole huvisid, ja vaevalt huvitab see isegi konkreetset pandaisendit, arvestades, et isendi mure liigi ellujäämise pärast on jälle üks omadus, mis teadaolevatel andmetel esineb ainult inimesel.

Nii et tegelikult ei saa ühe või teise väärtusskaala paremust mingite faktiliste andmete najale toetada. Tuleb lihtsalt leppida sellega, et mõnele meeldib skaala, kus aksioloogilisi punkte (ütleme, mõttekusepunkte) jagatakse evolutsioonilise edu või ökoloogilise tähtsuse järgi, mõnele teisele skaala, kus see käib nunnususe järgi, ja et nende paremuse järjekorda seadmine kuulub filosoofia, mitte loodusteaduste valdkonda. See, mis skaalad kellegi silmis armu leiavad, sõltub juba omaksvõetud eetilisest süsteemist.

Ausalt, ma kipuks palju vähem vaidlema, kui sedasorti küsimustest räägitaks kohe eetikaterminites. Kui sinna tükib sisse loodusteaduslik keelepruuk, võib välja kukkuda sama kehvasti, nagu roosadel tädidel, kes räägivad “heast ja halvast energiast”.

Hmm, vaatan, et need kaks asja on mul juba varem kõrvuti jalgu jäänud.

PS: mõistagi vt ka evolutsioonipsühholoogia bullshit bingot.
***

Hah. Olles Mulla Nasreddin, mõtlen praeguseks juba, et kuna uus informatsioon tekib teadupärast tõlkimatu materjali vigase tõlkimise käigus teise keelde (või teise “keelde”), siis kindlasti on “heast energiast” või “pandade mõttekusest” rääkimine mingil moel ka produktiivne. Et see mulle närvidele käib, võib osutuda lausa produktiivsuse tööriistaks – näe, millise tekstikoguse see juba produtseerinud on.

***

PS: lisan täpsuse mõttes, et muidugi võib ökoloogilise otstarbekuse eelistamist toetada faktiliste andmetega, kui on selge, et asjaosalised on kokku leppinud selles, et keskkonna kaitsmine on nende eetikas väärtuslik – siis jääb tõesti üle ainult näidata, kelle strateegia on keskkonna jaoks tõenäolisemalt tulemuslik (enamikul juhtudel õigemini meile sobiliku keskkonna säilimise jaoks, kuigi on muidugi olemas ka tiib, kes eelistaks, et inimesed ruttu ära häviks, siis saaks keskkond vabalt luua, liikuda ja lehvitada). Aga nunnude loomade kaitsjate puhul me seda ju alati ei tea. Keskkonnakaitsjad ja loomakaitsjad ei ole päris identne hulk.

Tööl ja puhkehetkel

juuni 14, 2011

“Soojusvõisus”. Juba mitmes kord. Kas ei tule mõnus, soe, pehme tunne?

Ja siis tegi Caps Lock triki, nii et “seade ei sobi” asemele tuli “seade EI SOBI” – ja nii kõva häälega kirjutatud asi kostis mulle muidugi kohe mr DeMartino häälega.

Muidu minu eest ikka hoolitsetakse hästi: kui ma teise inimese blogisabas emotsesin, siis mitte ei öeldud “ära vingu, neurootik”, vaid patsutati virtuaalsele seljale. Praegu läks jälle A. selja tagant mööda, ma kaeban:

“Ma olen nii vedel…”

Mispeale A. lausub järelemõtlikult:

“Ma toon siis kausi… Paneme su kaussi.”

Piiride hägustumine

juuni 6, 2011

Nägin täna unes, kuidas üks mees mulle keerulist ja huvitavat Kreeka tantsu õpetas. Ja nüüd mul säärelihased valutavad! On ikka unenägemine.

Sest ega neil säärelihastel pole ometi midagi pistmist sellega, et eile sai kaks tundi muiñeirat hüpatud.

Ka mina olen põlvkonnast, kes kasvas üles tuumasõjaohu tähe all. Ma mäletan lapsepõlvest kolme eluvõimalusi ähvardavat hädaohtu: 1) tuumasõda tuleb (ja pärast tuleb tuumatalv); 2) tulevad ja küüditavad ära; 3) naabrijoodik jääb, suits noka vahel, magama ja tuleb tulekahju. Kahe viimase vastu sai teha plaane*, aga tuumasõjaga ei olnud kasu muud, kui tuli maailma muuta. Arutasime üheksa-aastaselt pinginaabriga kirglikult, kas juhul, kui meil oleks teadvuse muutmise masin, oleks eetiline sellega Reagani ajusid häkkima minna, et ta meid tuumapommiga ei viskaks. Aga arusaadavalt oli see ainult hüpoteetiline vaidlus (märkus teile, kõik tööstusspioonid, kes te siin lugemas käite, meil kummalgi ikka veel ei ole seda masinat).

Samal ajal üritasin ma probleemi jõukohaste vahenditega lahendada. See tähendas, et lume tulles kirjutasin ma lume peale trükitähtedega sõnumeid “Lõpetage tähesõjad” või “Lõpetage võidurelvastumine”. Alla kirjutasin “UFO” või “Tulnukas”. Mõte selles, et kui inimesed näevad maavälist sõnumit, siis nad ju loomulikult hakkavad paremini käituma.

Aga kevadel hoolitsesin ma keskkonna eest, sidusin vana perfolindi mantlivarruka ümber (et siis ma olen ametlik korrapidaja), korjasin tänavalt rämpsu üles ja viisin prügikasti (või koju oma sahtlisse, kui huvitavamat sorti rämps oli, mul jagus terveks kooliajaks suurest pusast peenikesest vasktraadist, mis ma mere äärest leidsin).

Vat nii vastutustundlik olin ma väiksest peast.

—————————————————————-
* Plaanid olid peamiselt selliseid, et valvas tuleb olla (noh, et nii kui suitsu tuleb, hakata kustutama või põgenema või olulisi esemeid kaasa haarama, või nii kui jutud käima hakkavad, tuleb olulised esemed kaasa haarata ja rettu minna või kõrvad lonti lasta, olulised esemed kaasa võtta ja lasta ennast ära viia – mõlemad tähendasid pidevat eriti oluliste asjade nimekirja koostamist: mida haarad kaasa põlevast majast? mida võtad kaasa Siberisse?)