Melanhoolne mood, primitiivne mina

juuni 28, 2011

Leidsin ühe blogija poolt viiekümnendate pildiseeria: Diori modellid Hruštšovi-aegses Moskvas. Kurb ja kõhe hakkas vaadates (aga ilusad riided olid!), ma muutusin isegi veidi ülearu melodramaatiliseks ja mõtlesin kurvalt, kuidas nälgivad moskvalased vaatasid vesise suuga ilusaid kallilt riides modelle – kuigi Hruštšovi ajal ei olnud üldse kõige hullem aeg, suured nälgimised jäid selleks ajaks juba paariteist-paarikümne aasta taha.

Kusjuures ma olen ju ise peaaegu selline moskvalane olnud ja see polnud üldse nii hirmus, vastupidi, ilusatest riietest unistamine oli päris mõnus. Ega ma ei olegi kunagi sellest kontseptsioonist hästi aru saanud, et millegi ihaldamine paneks kannatama. Kuidas ta siis paneb, kui nii huvitav on.

Igatahes meenus kaheksakümnendate lõpp, kui ma vaatasin häälerühmanaabri teksaseelikut ja oleks ka ise hirmsasti teksaseelikut tahtnud. Ja siis tuli juba perestroika, kooperatiivid ja värk, riideid hakkas saada olema – ja mina vaatasin neid poes ja mõtlesin rõõmsalt, et mõtle, ma saan poodi minna ja riideid osta, ainult raha oleks veel vaja. See rõõm ei ole muide siiamaani üle läinud ja tänapäeva kaltsukaajastul ei lähe selleks isegi raha eriti vaja. Teine suur rõõm oli see, et kooperatiivid tegid kõikvõimalikke vahvleid ja see, et ma sain iga päev putkast sefiirivahvlit või koguni vahvlijäätist osta, oli ikka paras paradiis. Ja vahvlijäätisel ei olnudki enam tunniajane järjekord, kujutage ette!

Kui A. seda riidejuttu praegu loeks, tõmbuks ta morniks, sest tema eelistaks, et majapidamises oleks hästi vähe asju (aga hästi ilusad), ja ohkab kurvalt, kui ma tulen uue raamatu või seelikuga koju. Aga ma ei tahaks ikkagi uute seelikutega tulemist päris maha jätta, sest isegi praegu, kus mul on juba palju riideid, on mul oma ilusate riiete üle naeruväärselt hea meel. Ja see pole veel ainuke selline asi, ma tegin ükspäev isegi väikses nimekirja nendest labastest asjades, mille üle mul naeruväärselt hea meel on: ilusad riided; see, et ma jaksan viimasel ajal kogu aeg head süüa osta; ilusad uued veiniklaasid; see, et ma olin üldarvestuses Tartu esikümnes, hee, hee, olgugi et sedapuhku ilma roosa minikleidita, aga vähemalt ikka ausa amatöörina.

Vat nii primitiivne inimene olen.

Mis Diori-juttu puutub, siis tegelikult sattusin selle peale Hundi ulu blogis, mille ma pean juba kas või sellepärast ära märkima, et ma ei tea ühtegi teist blogijat, kelle seisukohtadega mul nii sageli lahkarvamus oleks ja kes sealjuures enda vastu nii suurt lugupidamist ärataks. Hundi ulu pool mõtlen ma, et “ahah, see on tema arvamus, aga minu oma on teistsugune”. Mõne teise tegelase puhul hakkan kohe verist vahtu suust välja ajama ja “umbluu, umbluu” karjuma. Hea näide sellest, et “kuidas” on sama oluline kui “mis”, kui tahta vestlust tsiviliseeritud tasemel hoida.

—————————————————————-
PS – too Savoir-faire blogi (kus need Diori-pildid olid) on ka muidu päris kena, pean vist A.-le soovitama, saab meestemoest lugeda (ja mina ei olegi joodiknaine*, nii et ega ka tal millegi üle nuriseda ei ole).

* Meestemood, joodiknaine – tänane viktoriiniküsimus: kas keegi tundis allusiooni ära?

Advertisements

7 kommentaari to “Melanhoolne mood, primitiivne mina”

  1. Nele said

    Siis on hea, kui tihti stiili ei vaheta.

    Mina näiteks andsin ära kolm kotti eelmise “ajastu” riided ja täna ostsin endale kaltsust neli uut särki.

  2. libarott said

    Äärmiselt kosutav on lugeda, et ehk polegi ma ainuke, kes nõukaaja järgsel kaltsukaajastul leivakontse madratsisse (allusioon?) hilpe koju korjama kipub. Keegi võiks mulle öelda, et ei pea kõiki täislinasest ja -siidist asju koju vedama, järgmises kaltsukas on uusi ja sobivamat värvi.

    (Ja keegi võinuks juba kakskümmend aastat tagasi öelda näiteks, et mul on jalad, ja mitte kõige lühemad; kui palju komplekse oleks olemata. Võib-olla. Okei, teksapüksid olid siis hoopis teise lõikega. Aga ikkagi.)

  3. nodsu said

    Jack London. Võib-olla mõtlesid midagi muud, aga igatahes on Jack Londonil see leivakontsude koht olemas.

  4. nodsu said

    Mulle oleks jälle keegi võinud kakskümmend aastat tagasi öelda, et liibuvad teksased ja lotendav pusa sobivad ainult pikkade jalgadega ja puusadeta inimesele. See oli lihtsalt ahastamapanev, kuidas ma panin omast arust maailma kõige ilusamad riided (mustad liibuvad teksased! punane lotendav pusa!) selga ja siis vaatasin peeglisse ja vastu vaatas täielik käkk.

  5. libarott said

    Jack London jajah 🙂

  6. pirgit said

    ma just täna mõtlesin selle raamatu peale! see kus oli meestemood ja joodiknaine. aga teist juttu mõtlesin, seda kus tuuli botik referaati kirjutab nagu mina artiklit. ja juhendaja aegajalt pead paitab (t.b.-l oli dekaan). mihkel mutt, elu allikad. tuuli botik oli nimijutus, aga seal oli veel jutte.
    ja jack londoni jutus kogus tüüp laevakuivikuid madratsisse. mitte nisama leivakontse. temaga oli kõik korras, ta lihtsalt võttis tarvitusele abinõusid võimaliku nälja puhuks. elujanu.
    aga võimalikult vähe asju, kuid ainult väga ilusaid, on ikka väga palju parem kui võimalikult palju võimalikult ilusaid asju.

    ütleb kolija.
    🙂

  7. notsu said

    Mutt jah, jutu nimi oligi vist “Joodiknaine”.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: