Pudi-padi

juuni 29, 2014

See on ju märk, kui ma olen kahevahel, kas minna Poola või mitte – sest ühest küljest, mis võiks olla lõbusam, kui minna ja veeta aega tantsukursusel, kus tase tõotab olla täpselt parasjagu üle minu oma, ja pealegi on tänavu veel üle vaatamata, kas Wrocław on ikka vana koha peal alles, ja kuuldavasti mind oodatakse sinna; aga teisest küljest, alles ma olin nohus-köhas, kurk valutas ja pealegi ei saa ei minekuks ega tulekuks rohkem kui üks-kaks päeva võtta (tähendab, ei mingit mõnusat ringihääletamist, looduskaunites kohtades tšillimist ja poola keele purssimist) kusjuures juuni algusest saadik pole mul õnnestunud viit päevagi järjest sama katuse all magada, äkki peaks endale natuke igavust võtma? – , kirjutab mulle lambist üks poolakas, kellelt ma kaks aastat tagasi öömaja küsisin ja vastust ei saanud: tema postkast olnud nässus ja ta saanud mu kirja alles nüüd kätte, aga kui ma tahan, tulgu ma aga, ta elab nüüd seal-ja-seal?

*

“Mis see teil on, kas ungari leib?” – “Jah.” – “Jumal tänatud,” ütleb kassanoormees siiralt südamepõhjast. Kui vähe on vaja, et mõnele inimesele rõõmu valmistada.

*

Pärnus antakse Kadri kohvikus võluvalt vana kooli toitusid (tatrapuder, pikkpoiss, seapraad hapukapsaga, maksakaste), kohati ka vana kooli hindadega – millal te nägite viimati pirukaid, mille hinnad oleks sentides, millal keegi üldse nägi kuskil söögikohas midagi, mille hinnad oleks sentides (kukkel – 20 senti, kefiir – 40 senti ja nõnda edasi)? tiheda graafikuga einestajale ideaalne söökla-tüüpi asutus, ja pealegi kohe hommikul lahti – küsid oma putru, stiilipuhas letitädi hõikab kööki “üks tatrapuder” ja enne, kui jõuad maksta, on see puder juba leti peal. Lisapunktid selle eest, et kui läksin õhtupoolikul pärast sööki juba kahtlaselt pimedasse ja vaiksesse kohvikusse sisse viimast kohvi küsima, öeldi mulle kohvi lastes taktitundeliselt, et tahaks nüüd terrassi kokku panna, aga kui me tahame edasi istuda, siis sees võib ikka. Ukse pealt avastasin, et kohvik oli kirjade järele tegelikult juba pool tundi kinni olnud. Pudistasime lahkudes laua peale oma krüsanteemi õielehti ja haikutasime kollektiivselt: “Mustal klaaslaual / pudenend valgeid õilmeid / kuigi on veel soe”. Praegu jäin mõtlema, et “pudenend valgeid helbeid” oleks veel peenem.

Ja see stiilipuhas teenindaja esitas meile selliseid küsimusi, justkui teda huvitakski meie käekäik.

*

Tollest varasemast festivalist, kus ma õpetamas käisin, meenus enda kohta üllatav asi. Muidu ma tunnen enamasti, et ei saa piisavalt suhelda, et tahaks rohkem inimesi näha. Aga kui mul algas iga päev tunnise-pooleteist-tunnise tantsutunniga, kus ma ise aktiivselt tegelesin inimestega; ja seejärel veetsin aega kontsertidel, kus ma kuulasin-vaatasin inimesi; ja lisaks sellele vahetasin ka muul ajal ühe või teisega paar sõna – siis ei olnud mul enam mingit tahtmist minna lõõgastavasse flööditundi (ise poleks pidanud mängimagi), sest ma tundsin väga selgesti, et lõõgastuda on mul vaja kuskil, kus ühtegi inimest EI ole. Nähtavasti tuleb mu suhtlemishimu (ja minu kui suure suhtleja kuulsus) peaasjalikult sellest, et ma töötan kodus ja näen kedagi muud kui A. siis, kui ma selleks ekstra kuhugi lähen.

Advertisements

Mina pusisin oma asjadega ega vaadanud õieti jalge ette, suur lai kõnnitee ka. Õigel hetkel tõstsin pilgu ja hoidsin ära kokkupõrke suure heledat verd purjakil mehega. Mees märkas kokkupõrkeohtu umbes samal ajal, nii et tegime mõlemad ühekorraga väikese kõrvalepõike. Nagu ma ütlesin, suur lai kõnnitee, nii et isegi üks hajameelne ja üks purjakil tegelane pääsesid kerge vaevaga üksteisest mööda.

Mees (kiiresti, murelikult, tuliselt): “Ma tean, ma tean! Palun vabandust!”

Läksin edasi, muigasin ja mõtlesin, mis asi see küll on, mida ta teab. Äkki oleks pidanud küsima. (Äkki sedasama, mida nad seal Mitchelli ja Webbi sketšis teadsid).

*

Viimase nädala sisse on mahtunud: 17 tundi eri transpordivahendites – buss-praam-buss-praam-buss-buss. Ühest Eesti otsast teise.

Väga ajutine roosa kleit: reedel läksin ilmateate korralikult läbilugenud inimesena teise linna kevad-sügis-talvevarustuses, pidin üles sulama ja impulssostsin esimesest ettejuhtuvast kaltsukast kärtsroosa suvekleidi (nagu mul neid vähe oleks). Paar tundi veel ja ilm sättis ennast ilmateate järgi ja jättis mind murelikult mõtlema, kuidas ma selle kleidi tagasiteel oma seljakotti mahutan. Proovisin ilusatele noortele tüdrukutele pakkuda – ei taha, roosa. Pakkusin endavanusele naisterahvale, too mõistis minu kombel roosade kleitide võlu ja võttis endale.

Kõrtsijalgpall: tegin seal linnas kohe luuret, kus kõrtsides jalgpalli näidatakse. Esimene kõrts, mille ma järele proovisin, oli möödapanek, sest kuigi baarimehed tahtsid õnneks ise vaadata ja nii nägin mina ka, pidas kohalik… kuidas nüüd viisakalt öeldagi, jõmm- ja beibekond kõlaks nagu sildistavalt, a noh, ütleme siis “tümakat armastav seltskond” samas kõrtsis pidu sellise muusikaga, mida tümakat armastav seltskond armastab. Teine päev teises kõrtsis läks paremini: terve omaette ruum. Seekord oli mul peotäis tantsuõpilasi slepis, ühele noormehele nende hulgast seletasin ära, misasi suluseis on. “Polegi ju raske,” nentis ta üllatunult. Ju siis ulatuvad mu pedagoogivõimed ajaloolisest tantsust väljapoolegi. Pärast jõudsin talle veel seletada, miks ungari keel on lihtne ja miks “Coliandro” sari on hea ning et jah, näe, itaallased oskavad järelikult enda üle naerda küll. Jälle üks selline vestlus, kus mina muudkui rääkisin ja rääkisin endast või sellest, mis mind huvitab, ja teine muudkui küsis ja küsis. Pärast seda, kui ma olin talle pärast oma tantsutundi nagunii tublisti seletanud, mis allikatest ajaloolist tantsu üldse välja kougitakse ja kui head või halvad need allikad on.

Õpilased väsisid pärast kümnest mängu ära – muist olid noored ja korralikud ja tahtsid magama minna, muist oli vist üldse tulnud pigem seltskonna kui jalgpalli pärast – , minul oli vunk sees, tegin linna peal tiiru ja läksin kella ühest tagasi (ega kahetse, see oli see Itaalia-Inglise mäng, mis on mu arust praegusenigi selle MMi parim mäng). Olin kõigest natuke hädas ühe soomlasega, kes tahtis kangesti sõbraks tulla, kippus mu taldrikust toitu kiskuma (või mine tea, äkki tahtis midagi muud kiskuda kui mu toitu, aga mööda läks) ja segas mul jalgpalli vaatamist. Ma ajasin ennast laua najale püsti, suureks ja hirmsaks ja ta põgenes, solvanguid pobisedes. Aga sellele järgnes varsti meeldivam kontakt ühe kambaga, keda ma muidu peale vaadates jõmmideks stereotüübistaks. Võib-olla muus olukorras stereotüpiseeriks ka nüüd, ei tea. Igatahes – kui ma olin pälvinud ühe tüübi tähelepanu sellega, et väravavõimaluse koha peal õhku ahmisin, jäi ta minuga jalgpallist lobisema, millalgi lisandus talle paar sõpra ja nad ei olnud üldse tüütud. Rääkisid asjast (no näiteks tabeliseisust või kes kellega finaalis kokku võib saada ja kumb võidab, kui finaal tuleb näiteks Saksamaa-Holland), ei ahistanud, ei olnud agressiivsed. Võtsid mind nagu semu, kui nad olid sellest esialgsest üllatusest üle saanud, et näh, naisterahvas võib sellises asjas semu olla. Ma valgustasin neid jälle lahkesti sellest, et mina näen üle tüki aja meesterahvaid, kes huviga jalgpalli vaatavad; et oma sõpruskonna pealt võiks arvata, et see on puhtalt naiste hobi. (Hmf, arvestades, et ega ma teab mis originaalset analüüsi kuuldavale ei toonud, puha triviaalsusi, meenub mulle nüüd jälle see IT-osakonna osa)

Jalgpallist veel: ma annaks kõrvalosatäitja preemia Horvaatia peatreenerile, eriti esimese, Brasiiliaga mängitud mängu eest, kus ta suutis pelgalt nätsunärimisega väljendada sama, mida Scolari tuuleveskina vehkides. Ja milline hoiak, milline stiil, milline paheliselt läikiv ülikond! Millegi poolest meenutas see mulle väga Crispin Cloverit “Charlie inglite” uusversioonis – rollis, millel ei olnud isegi nime (ega teksti, aga see oli juba tema enda nõudmine). Aga isegi creepy thin man’ina suutis ta ennast meeldejäävaks teha.

Meelelahutus: käisin vaatasin ometi ühe “Taanieli mängu” etenduse ära – mis oli muusika poolest ilus, muidu kohati äge ja kohati nunnu (lapsed, kes mängisid puust odadega sõdureid näiteks. Ptüi, ma oleks äärepealt kirjutanud “armsad lapssõdurid”). Mõtlesin näitemäng otsa, et millist lusti selline asi keskaja vaatajale pakkus: juba tavaline kirikuskäik oli muu hulgas suur vaheldus argipäevale, no ja nüüd veel näitemäng, pealegi on Taanieli lugu ise üks action teise otsa – dramaatilised ended, lahingud ja lõukoerad, ja ilus muusika veel sinna juurde, ja trummimürts… Kõhistasin vahepeal naerda, kui kuningas Dareiose suur must habe käis laulmise taktis pumps-pumps-pumps üles-alla ja lõvid tegid armsalt õrr-õrr ja vehkisid käppadega. Tundsin, et minu meelt on korralikult lahutatud. Ja siis, pärast etendust, ütles kirikuõpetaja, et näe, kui tore, et ikka on veel inimesi, kes eelistavad… mis ta nüüd ütleski, äkki oli “süvenemist” – selle asemel, et meelelahutust otsida. Hea, et sellise etenduse juurde juua ei pakuta, mul oleks see kohv või mahl või õlu selle koha peal läbi nina välja tulnud. Kärts, mürts, lahingustseenid, õukonnaintriigid ja lõukoerad – ja ei ole nüüd meelelahutus? no kuulge.

Muusika: tundub, et paljud vanamuusikud, kes tantsumuusikat mängivad, ikkagi ei tea, kuidas neid tantse tantsitakse. Kui nad oleks kunagi proovinud takti lõpuni, tähendab, õige maandumishetkeni õhus püsida, siis nad niiviisi ei mängiks, nagu nad mängivad. Ja kolmepäevasest kursusest – poolteist tundi päevas – jäi kaugelt liiga väheks, et pooltestki tüüpilisematest tantsudest ettekujutust anda. Tüüpilisematest, eks ole, kõrgpilotaažini oleks veel nagunii aega jäänud. Poole pikem oleks võinud olla – sama palju päevi, aga rohkem tunde, või sama palju tunde rohkematel päevadel.

*

Ükskord kogemata tegin ma sellise eesrindliku toitumisliigutuse (putuktoitlusest loodetakse maailma valgukriisi lahendust), et sõin ära ühe end mee sisse uputanud sipelga. Hea hapu oli. Millalgi eile jõudsid sipelgad ühest allah. torditükist viimaseks jäänud viilu üle võtta, jalutavad seal peal oma keerulisi mustreid (“nad on seal nii ilusad, nagu nonparellid”, märkis A., kes neid esimesena tähele pani) ja kui uskuda seda, mida ma näen, kühveldavad endale esijalakestega mangoželeed suhu. Hirmus tore on vaadata, ma tunnen endas neid ürginimese tunge, mis ajasid meie eellasi igasuguseid veidraid loomi kodustama, ja kaalun, et äkki võib endale ka torditükist sipelgafarmi teha. Läbipaistev kast on juba olemas, tänapäeva torte enam pappkarbis naljalt ei müüdagi.

Mullamurelased, sellised kenad, puhtad ja viisakad sipelgad – saia sisse ei roni, säärest ei hammusta, ainult magusa peale on surmapõlgavalt maiad. Nagu koduloomaks loodud. Aga ma tean küll, kui talv tuleb, kolivad nad jälle põranda alla.

*

Ah jaa. Vahepeal käisin minevikus. Või peaaegu et. Kõigepealt jokutasin ma oma pangakaardi pikendamisega nii kaua, et ta kaotas kehtivuse. Ja kuidagi kogemata oli mul just siis piisavalt sularaha käes, et ei tundnud nagu vajadust uue kaardiga kiirustada. Läks nii nädalake kaarditut elu mööda ja ma kaotasin oma mobiiltelefoni ära. Saabus eriti vaikne ja rahulik elu, kus mind sai kätte ainult lauakalt (jah, mul on selline arhailine riistapuu) ja meili teel, nagu muistseid eestlasi kunagi.

Moraali ei oskagi siit nagu leida, sest see kõik muutis mu elus tegelikult väga vähe.

Tänavu kevadel muudeti EUR-Lexi portaali. Saadeti igavesed paksud käsiraamatud, kuidas seal nüüd orienteeruda, milles ei olnud suurt midagi, mida poleks oma käe peal üles leidnud.

Ja siis hakkas raske. Uus eurlex on edevam ja juba puhtalt sellepärast avab mu vana, aga üldiselt ikkagi töövõimeline arvuti iga järjekordset lehekülge aeglasemalt. Näiteks kuna iga avatud dokumendi ülaservas on ka nähtaval kõik pealehekülje sakid (vanal versioonil sai dokumente avada ka lakoonilisemal kujul, lihtsalt tekst ja aitab küll).

Aga see selleks. Mõtlesin, et äkki tuleb mu pahurus suuremalt jaolt sellest tavalisest asjast, et peab oma harjumusi muutma; pärast harjun ära, hakkan armastama ja kiidan, et palju parem kui vana. Ühe hea omaduse leidsin, nimelt saab juba kohe esimeselt leheküljelt numbri järgi dokumente otsida. Kuigi sellegagi on nii ja naa: hea on see, et ma ei pea enam kaugemale edasi, otsileheküljele minema nagu vanasti. Halb on see, et kõik esilehe kellad ja viled on kogu aeg näha, hajutavad minu tähelepanu ja võtavad arvuti ressurssi.

Kohe esimesel päeval tuli välja kaks suurt miinust. Esiteks lasid vana eurlexi dokumendid end ka guugeldada: käskisin guuglil otsida ainult eurlexi lehelt ja kui tahtsin eriti mugavalt, siis lisasin otsitavale võõrkeelsele väljendile alati eesti keeles “lihtotsing” – et ta otsiks mulle lehti, kus võõrkeelne ja eesti versioon oleks kenasti kõrvuti, kasuta nagu sõnastikku. Uue eurlexi dokumente guugel ei näe: veel hullem, ta otsib mingid dokumendid küll üles, aga nende vanalt aadressilt, mis teadagi enam ei kehti. Ridamisi otsingutulemusi, kuhu enam ei saa siseneda või õigemini, saab siseneda, aga pilt on alati selline.

Ühesõnaga, guugeldamise võis peaaegu maha kanda – “peaaegu”, sest õnneks on väike osa lehekülgi puhvrist veel näha. Ning etteruttavalt, enne kui keegi küsib, miks ma üldse peaks oma otsitavaid väljendeid guugeldama, kui eurlexil on endalgi otsifunktsioon: ega need eri mootorid ei otsi ju kunagi päris ühtmoodi. Ja guugli kaudu sain oma vajaliku lehekülje sageli rutem, vähemate liigutustega kätte. Isegi vana, kellade ja viledeta eurlexiga võrreldes.

Nonii. Kuna eurodokumentide guugeldamisvõimalus ainult hingitses, tuli järelikult portaali enda tekstiotsingut kasutama hakata. Vanal versioonil oli pilt lihtne ja lakooniline: kast, kuhu panna tekst, mida tahad saada (täpne väljend). Kindluse mõttes üks kastike veel juhuks, kui tahad kaht väljendit korraga otsida. Kolmas kastike, kuhu kirjutada sõnad, mida sa kindlasti EI taha tulemustes näha. Võimalus valida, kas tahad, et väljend esineks ainult pealkirjas või teksti sees ka. Toksid või kleebid teksti õigesse kasti, lööd “Enter” ja otsib. Kui tulemuse kätte saad, siis pärast dokumendi avamist on ülal riba eri keelte nuppudega, kus klikkides saad juba avatud versiooni ja valitud keeles versiooni kõrvuti kuvada.

Nii. Kohe esimene asi, mis ma uuel lehel avastasin, oli see, et avalehekülje otsing ei tunnusta täpse väljendi otsingut – kui lööd teksti niisama sisse, otsib lihtsalt tekste, kus kõik need sõnad sees oleks; operaatoreid ei tunnusta, jutumärkide peale hakkab jonnima ja ütleb, et nii ei tohi, pista oma täpne väljend õige täppisotsingu lehele.

Täppisotsingu lehekülg näeb välja selline. Ma ei tea. Võib-olla on mu lugejate hulgas keegi, kes lööb käsi kokku ja hüüab: oi kui tore, kui palju eri otsiparameetreid saab korraga peale panna! Mina ei taha enamasti erilisi parameetreid – ma otsin dokumenti kas numbri järgi – või otsin kindlat väljendit, sest ajan taga, kuidas ma seda eesti keeles tsiteerima peaks.

Ja nagu te näete, on selleks, et ma saaks oma kindlat väljendit otsida, vaja teha veel lisaklõps, sest nähtavasti on täpse väljendi otsimine nii haruldane asi, et selle jaoks lihtsalt täppisotsingust ei piisa; seda tuleb otsida “lisavalikute” alt. Kena. Teen lahti lisavalikud, kleebin oma väljendi õigesse kasti, mis on ometi kord välja ilmunud, löön entrit – ja ei juhtu midagi.

Sest kust oleks arendajad pidanud teadma, et keegi võiks tahta otsingut klaviatuurilt tööle panna? Ei, tubli kasutaja klõpsab ikka hiirega nupul “Otsi”, mis on lehekülje allserva sügavuses ja mille juurde on tükk maad skrollida. Ja häda talle, kui hiirekäsi vääratab ja ta vajutab kogemata kõrvalnuppu “Tühjenda” – siis tuleb uuesti üles skrollida, tekst uuesti õigesse kasti panna, uuesti alla skrollida ja seekord täpsemalt lüüa.

Niisiis oli täpseks tekstiotsinguks vana “sisesta tekst, vali, kas pealkirjas või teksti sees, enter” (ja kas ma ütlesin, et kursor oli vaikimisi otsingukastis, nii et hiirt ei pruukinud üldse vaja minnagi?) asemel vaja klikkida “lisavalikud”, sisestada tekst, skrollida alla, vajutada hiirega “Otsi”. Ja oodata, sest kõik oli ju aeglasemaks muutunud.

Ning kui dokument juba lahti, siis ükskeelse kuva kakskeelseks muutmiseks oli vana “kliki soovitud keele nupul” asemel nüüd vaja:
klõpsata “Keel 2” rippmenüül, kust valitavad keeled nähtavale ilmuvad;
klõpsata soovitud keelel;
klõpsata eraldi nuppu “Kuva”.

Nii et kui vanasti kulus mul alates teksti otsimisest kuni kaksikkuva saamiseni viis klõpsu (ja kui ma pealkirjast/kogu tekstist otsimise asja muuta ei tahtnud, siis neli), millest kaks esimest sai teha klaviatuurilt, siis nüüd oli hakanud kuluma kaheksa, millest klaviatuuriga sai lahendada ainult teksti kleepimise. Sinna vahele veel kohustuslik skrollimine (kas ma juba mainisin skrollimist?). Ja iga etapi avanemisel pikem ootepaus (kas ma juba mainisin, et kõik avaneb aeglasemalt?). Ja seda kõike siis, kui läheb hästi ja masin tõepoolest otsib täpselt: nagu selgus, ei suvatse ta seda alati teha ja kohtleb mõnikord ka täpse väljendi otsingut, nagu oleks ma otsinud lihtsalt kõiki sõnu.

Mis tähendab, et viimased paar-kolm kuud oli eur-lexi dokumente otsides iga kord tunne, nagu jookseks vati sees; ma olin juba hakanud unustama, et kunagi oli olnud ka parem ja ei soigunud enam iga poole tunni tagant “MIKS oli vaja parandada asja, mis ei olnud katki!” Aga ise imestasin, et miks töötuju viimasel ajal nii raske leida on, kas mul on maks haige või mis.

Ja eile! eile – just eile, kui ma olin järjekordse aeglase avamise taga oodates ja skrollimislihaseid valutades mõelnud: ma peaks minema foorumitesse otsima või lihtsalt guugeldama: äkki nad ikka päris ei sülitanud vanasse kaevu, äkki on see kuskil nurga taga olemas, puhas ja ilus – oli mul vaja vanu asutamislepinguid uurida ja ennäe, uus ja edev eurlex suunas mu neid vaatama paljutõotava nimega kohta “varasem eur-lexi veebisait”. Ja ennäe, seal ei olnud sugugi ainult vanad aluslepingud, vaid peitus ka vana hea kellade ja viledeta otsinguleht. Tagasihoidliku ja kui nüüd tagantjärele mõelda, siis täitsa loogilise nimega old.eur-lex.

Proovisin, ise oma õnne vaevalt uskudes järele: jah, töötab; jah, võtab “old.eur-lexi” nime all sama vähe ressurssi kui vanasti, jah, isegi mu kõige vanem brauser seedib seda.

Ausalt, mul olid pisikesed õnnepisarad silmis, kui ma lõin teksti õigesse kasti, lõin entrit – jah, lihtsalt lõin entrit, ilma skrollimata, ilma hiirega mingeid nuppe vajutamata, ja masin otsis!

Kõik pole küll nii hea kui vana: guugel ei oska dokumente vanast versioonist kahjuks paremini otsida kui uuest. Aga nüüd ma juba tean, et tuleb tänulik olla sellegi eest, et ma saan kuskilgi entrit lüües teksti otsida.

Mõtlesin küll paar väikest sapist mõtet, et huvitav, paksus manuaalis oli palju kasutut infot, aga mitte seda ühte olulist infokildu, kust leida vana versiooni, kui ma uut ei taha; ei, vana versioon on hoolega nurga taha ära peidetud, avaleheküljelt selle juurde ei suunata, tundub, et ainult vanu aluslepinguid otsides saabki selle otsa komistada – aga kui tihti on vaja vanu, nüüd juba kehtetuid aluslepinguid tuhnida? Aga neist paarist sapitilgast käis üle puhas rõõm. Ma olin päev otsa olnud pahur – kogu see pahurus oli kadunud, inimesed, kelle peale ma olin tige olnud, tundusid toredad, nende ärritavad omadused kõigest nunnu ekstsentrilisusena. Pisike asi, entrivõimalus, lõi heaoluhormoonid üle pea. Mul oli tunne, et olen nüüd väikese hilinemisega eriti hea sünnipäevakingi kätte saanud, sellise, millest poleks julgenud unistadagi.

Ja äkki tundus, et vahest on mu viimase paari kuu arusaamatutel masendustel lihtne põhjus: enter ei töötanud. Polegi enam vaja endale diagnoose välja mõelda. Ei, ilma naljata – kui töö tegemisel kogu aeg selline pidur peal on, ei mõtle selle peale küll kogu aeg, aga see häirib ikka, nagu liiv kingas.

Ja siis oli juba üldse kõik hea – guugeldasin heaoluhormoonidest saadud enesekindlusega iseennast ja leidsin, et mu töö ja vaev on ülipositiivse arvustuse saanud, mille sees mulle jagatakse feimi ja respekti. Näed sa, mis head asjad kõik enterinupust tulevad. Nagu küllusesarv kohe.

Kõvasti rolli riietatud

juuni 3, 2014

Ammuks see oli, kui ma kirusin Świetlicki karikatuurset tegelasekujutust. Nüüd tunnen kiusatust ise karikatuur maalida, ma saan enda vabanduseks öelda vaid niipalju, et teen seda välispidiselt ega pretendeeri oma tegelase sisse nägemisele. Küllap on seal sees ka midagi ebakindlat ja haavatavat ja kui see välja paistaks, oskaks ma teda ehk armastada.

*

Võtsin laupäeval aega jalutamiseks, jõudsin botaanikaaia kaudu antikvariaati, mis oli üllatavalt hilja lahti, viskasin kõhuli Loomingu Raamatukogude hunnikule ja asusin seda läbi kaevama.

Poodi sisenes nooreldane mees, või mine võta kinni, kui noor ta oli, võib-olla lihtsalt selline igavesti nooruslik. Tema villasest mütsist, päikeseprillidest ja kõnnakust võis aru saada, et ta on diip ja alternatiivne (ja lausest võib omakorda aru saada, et mina olen õel).

Ma hakkasin teda õieti tähele panema, kui ta nõudis mu selja taga mingit lasteraamatut ja müüja näitas talle selle kätte.

“Kas teil seda vana kujundusega ei ole?”

Müüja ütles, et ainult üks kujundus (või väljaanne) sellel ongi olnud. Mees jäi kindlaks: tema teab, et vana kujundus oli parem, nägi vähem klanitud välja. Müüja selgitas, et ju see eksemplar on lihtsalt väga hästi hoitud, ütles hinna: kallis, sest seda raamatut liigub vähe.

“Ei, jah, ma seda ei võta. Ma tahaks vana kujundusega. See oleks kindlasti ka odavam.”

See kõik oli üsna süütu, aga mul keeras halvaendeliselt kõhus. Mees ei läinud ikkagi välja, vaid asutas ennast järgmist hunnikut sirvima.

“Vanade perekonnaalbumite pildid,” ütles ta. Ja minu kõhukeeramine läks hullemaks: õhk täitus plahvatusohtlikus kontsentratsioonis piinlikkusevõimalusest ja ma lootsin vastu ootust, et ta tikku ei tõmba.

“Te müüte vanade perekonnaalbumite pilte.”

“Jah.”

Väljapeetud paus. “Miks te neid müüte?” Minu jaoks oli piinlikkus juba plahvatanud, müüja jaoks nähtavasti ka; tal võttis aega, kuni ta suutis kohmata: “Sest inimesed ostavad.”

“Hmh.” Väljapeetud paus, siis kaalukalt: “Ostavad. Võõraid. Perekondi.” Selleks ajaks oli mul tekkinud väikesi häireid ajatajuga, aga kuigi sekundid tundusid tundidena, läks ta pärast seda vist ka peaaegu kohe välja, tundub, et ise õndsas teadmatuses, et lasi ruumi vahepeal halvavat närvigaasi täis.

Hingasin. Ja hetk hiljem küsis müüja minult rõhuga (ma ütleks, vandseltslaslikult, aga mine sa tea): “Äkki saan ma TEID kuidagi aidata?

***

Kallis lugeja, kas mu kirjeldusest on üldse aru saada, mis seal õhu piinlikkusegaasi täis lasi? Kui ma praegu teksti vaatan, näeb see kaunis süütu välja ega ilmuta, mis mulle jälestusjudinad peale ajas. Äkki oli tal mingi je ne sais quoi, mis dialoogi lihtsalt ümber kirjutades ei avaldu? Äkki tajusin ma üldse kõike valesti ja müüja ei kannatanud sugugi nii palju, kui ma arvasin? Siiski… kui ma stseeni A.-le eriliste kommentaarideta (aga püüdes intonatsioone edasi anda) ette kandsin, siis ütles ka tema oigamisi: “Oaaahh. NII diip mees.”