Diletandi rõõm

veebruar 24, 2014

Kui ma Brillat-Savarini tõlkisin, tuli mul eesti keelde panna ka paar klassikalist luulerida; nii hästi-halvasti, kui ma ladina keelt oskangi, oli see lõbus ajaviide; teab miks on meetrikat kuidagi palju mõnusam eesti keelde panna kui näiteks prantsuse süllaabilist värssi (mida seal samuti ette tuli), mis siis, et eesti keeles ei ole üldse nii puhast pika-lühikese silbi vastandust – eks see annab jälle oma vabaduse, nii sain ma teises vältes silpe kohelda jokkeritena, mis passivad nii lühikesse kui pikka positsiooni, ja oma võlu on ka sellel, et tulemus näeb natuke välja nagu vabavärss, aga mina tean salajas, et seal on värsistruktuuri nii, et vähe pole.

Esimene pikem jupp heksameetreid, mis niiviisi ette tuli, oli selline:

At mihi cum longum post tempus venerat hospes,
Sive operum vacuo, longum conviva per imbrem
Vicinus, bene erat, non piscibus urbe petitis,
Sed pullo atque haedo, tum pensilis uva secundas
Et nux ornabat mensas, cum duplice ficu.

(Horatiuse satiirid, 2.2.)

Loomulikult otsisin ma abi, kust sain: ma ei ole nii haritud, et lambist oma peaga Horatiust ümber panna. Esmalt muidugi interneti pealt, kus täänpä on klassikaressursse mõnusasti palju. Ja selle käigus komistasin sellisele toredale 1760. aasta väljaandele nagu “THE SATIRES, EPISTLES, AND ART of POETRY OF HORACE, TRANSLATED into ENGLISH PROSE, As near the ORIGINAL as the different Idioms of the LATIN and ENGLISH LANGUAGES will allow”.

Tõlge tõlkeks; mis selle väljaande iseäranis toredaks tegi, oli see, et luule oli kõigepealt lahkesti lahti harutatud ja seatud laused ladina keeles tavajärge: täiend põhisõna ligi, sihitis öeldise ligi ja nõnda edasi. Ehk “WITH The LATIN TEXT and ORDER OF CONSTRUCTION” Ja see andis ise juba abi, nii et inglise tõlget võis juba ajaloolise kurioosumi mõttes ja oma lõbuks piiluda. Teine lõbu olid kommentaarid: kas ma saaks jätta rõõmustamata, saades näiteks teada (Tum pensilis uva juurde kuuluvast märkusest), et “The Romans preserved their Grapes with such Care, that they had some almost throughout the Year.”

Lugesin seda ja mõtlesin, kui hea õppematerjal see ometi oli (jah, õppematerjal “For the Use of SCHOOLS as well as of PRIVATE GENTLEMEN” – mina liigitun siis oletatavasti viimasesse kategooriasse). Ma ei ole tänapäeval kirjas midagi nii abistavat kohanudki: tahad keerulisema keelega ladina luuletajatest aru saada, pead loengutesse minema ja laskma õppejõul seletada, kui julged (mina julgen küsimusi esitada, aga igaüks ei julge ja pealegi ei mahu klassikalisse filli kindlasti nii palju inimesi, kui paljud jaksaks endale raamatu osta). Aga XVIII sajandil, kui ladina keele õpe käis üleüldse hariduse juurde, tehti autorilugemik, mis annab õpilasele abivahendiks kõigepealt proosastatud teksti, et see saaks selle kallal hambaid proovida enne, kui kergema vastupanu teed minna ja tõlget lugeda.

Igatahes, tulemus oli mul selline:

Kui tuli külla sõber, keda näinud polnud ma kaua,
või kui vihmase ilmaga jõude ma jäin ja naaber
seltsi mul meeldivat pakkus, ei läind kalu meil vaja Roomast,
vaid kanapoega või kitsetalle me maitsime; teiseks
roaks rosinaid ning pähkleid, kahtsugu viigimarju.

“Kahtsugu viigimarjad” oli tegelikult lõpuks üsna arbitraarne otsus ja ajahädas tehtud pealegi (ja motiiv oli suuresti see, et “kahtsugu mahub hästi meetrumisse”): mitmesuguste loetud kommentaaride põhjal võib duplex ficus ehk “topeltviigimari” tähendada ka lihtsalt kuivatatud viigimarju (kuna nad tõmmati kuivatamiseks kahte lehte laiali ja tänapäeva sitsiilia keeles on selle kohta üsna sarnane väljend chiappe di fichi); või hästi suuri viigimarju; XIX sajandist leidsin isegi pakkumise, et lihtsalt “paar viigimarja”, sest ka tänapäeva itaalia keeles öeldakse “due”, kui mõeldakse umbmääraselt väikest kogust.

*

Teine Horatiuse-jupike (Arnile kindlasti meeldiks) oli selline:

Nulla placere diu, nec vivere carmina possunt,
Quae scribuntur aquae potoribus. Ut male sanos
Adscripsit Liber Satyris Faunisque Poetas,
Vina fere dulces oluerunt mane Camoenae.
Laudibus arguitur vini vinosus Homerus.
Ennius ipse pater nunquam, nisi potus ad arma
Prosiluit dicenda: „Forum putealque Libonis
Mandabo siccis; adimam cantare severis.“
Hoc simul edixit, non cessavere poetae
Nocturno certare mero, potare diurno.

(Kirjad, 1.19.)

Minu versioon:

Rõõmusid tuua ei saa ega kaua ei ela laulud,
mille on kirjutanud veejoojad. Liberist saadik,
kes kord hullud poeedid saatüre-faunide seltsi
viis, on armsad muusad hommikul lõhnanud veinist.
Veinisid kiites Homeros end veinide joojana näitas,
Ennius, hea isa, iial ei muidu kui joobnuna teinud
võitluselaulusid. „Karsklased las ajavad parem tähtsaid
riiklikke asjasid; rangetel mina laulmise keelan.“
Kui kord öeldud nii sai, ei luuletajad ole lakand
veiniga öös sõdimast ega päeval lehkamast veinist.

Lugesin – jälle tollest toredast kooliõpikust – kommentaare, niuksusin mõnust ja lugesin A.-le ette järgmise hoiatuse:

“A Poet that drinks Water will never make good Dithyrambics.” ‘Tis certain, that Wine has Force in it to cheer the Spirits and warm the Imagination: But ’tis only the moderate Use of it that produces this Effect; when the due Bounds are transgressed, the Imagination, instead of being assisted, is but stifled and clogged; there is a great Difference between drinking a chearful Glass and being drunk.

Ausõna, ma vaatan, et filoloogia oli tollal ikka puhas lõbu, lust ja nali. Ei tea, kas siis, kui Nietzsche oleks tol ajal klassikaline filoloog olnud, oleks ta selle distsipliiniga üldse tülli läinud?

*

Kui ma olin neid värsse juba guugeldama hakanud, tirisin veel paar toredat valgustusaegset väljaannet lahti ja avastasin lõbuga, et klassikalist luulet inglise keelde tõlkides asendati meetrum südamerahuga rõhkudega. Nii et too küllatulnud naabri/sõbra värss oli Christopher Smarti väljaandes (1767) järgmine:

But when compell’d a friend to treat,
After long interval receiv’d,
Or when from allour toils reliev’d,
A neighbour, whom the tempest drives,
Most acceptable guest arrives,
Then we liv’d well, but not so high,
As fishes ev’n from Rome to buy:
But pullets, or a kid was caught;
And for the second course they brought
Some grapes, for raisins, hung and dried,
With nuts, and a few figs beside.

Aga see pole veel kõik! Netiavarustest leidsin ka Alexander Pope’i ulja töötluse:

But ancient friends (though poor, or out of play)
That touch my bell, I cannot turn away.
‘Tis true, no Turbots dignify my boards,
But gudgeons, flounders, what my Thames affords:
To Hounflow-heath I point, and Bansted-down,
Thence comes your mutton, and these chicks my own:
From yon old walnut-tree a shower shall fall:
And grapes, long-lingering on my only wall,
And figs from standard and espalier join:
The dev’l is in you if you cannot dine.

Selle peale hakkasin uuesti vaimustusest kilkama ja tundsin, et pean ka ise Poeedi mõtteid tuttavlikumaks kodustama: mis meetrumiga peenutsemine see olgu, luuletuses peavad olema riimid ja umptsa-umptsa rütm!

Vahepeal tuli A. pooliku portveiniklaasiga ja ütles leebelt: “Sa kasvatad äädikakärbseid.” Ma uurisin klaasi ja täpsustasin: “Ma tapan neid seal.” “Siin klaasis on elu ja surm käsikäes,” resümeeris A. Ma võtsin teesõela, kurnasin kärbsed välja ja jätkasin tööd. Vaat sellise tulemusega:

“Siis, kui külla tuleb sõber, keda pole kaua näind,
või kui naaber pakub seltsi oknotsembri ilmaga,
pole vaja artišokke, austreid, asparaaguseid,
vaid me sööme kartuleid ja pekki hapukapsaga.”

Lugesin üle, mõtlesin ja taipasin, et olen langenud klišeedesse, unustades selle, mismoodi asjad mul päris elus käivad.

Järeldus:

“Siis, kui tuleb Taliesin vahetama koomikseid,
mul ei ole tavaliselt ahjus praadi ega muid
peeneid roogi. Aga ma võin kohe teha ratatouille’d.”

Tõsi, sellest on nüüd natuke aega möödas ja elu on teinud omad korrektiivid: täna käisin ise Taliesini pool ja sõin patriootlikult (NB! lingi taga on õppevideo neile, kes viimasel TÜMKi mängul ei teadnud, mis on õige söök) pekki; ja kui nüüd vabariigi aastapäevaks külalised tulevad, lubasin teha Frenchi pissat ehk kartulipirukat hapukapsaga. Nii et see esimene peki ja hapukapsaga versioon on praegu jälle adekvaatsem. Küllap aastaaja küsimus.

PS:

Phhh, vaatan praegu oma tõlkeid üle ja näen mitut kohta, kust veel ladusamaks kohendada. Näiteks mis põhjusel kirjutasin ma “seltsi mul meeldivat pakkus,” mitte “meeldivat seltsi mul pakkus”? Ühe õigustuse suudan tuua, nimelt mängib “mul” enne helilist konsonanti lühikese silbina paremini välja kui enne helitut (“lp”-ühend sulgeb silbi palju kõvema pauguga kui “lm”). Aga miks “Ennius, hea isa”, mitte “hea isa Ennius”? Mine võta nüüd kinni, kas peaks korrektuurifaasis paar sõna ringi tõstma või jätma nii, nagu on.

Ah, ja kui hea lugeja juhtub teadma, et ma olen nonde viigimarjadega ikka täiesti puusse pannud, siis võib öelda, äkki jõuab veel sedagi päästa.