Kui ma Ungaris olin, siis selleks ajaks teadsin ma juba ammu, et lapse viisakas tervitus vanemale inimesele on “Suudlen Teid” ehk “Csókolom” ja et seda on viisakas öelda ka täiskasvanud peast, kui tervitatav on ikka parasjagu vanem.

Aga tundus ikka nii kohutavalt võõras ja imelik, pealegi oli “Soovin tere päevast” ehk “Jó napot kívánok” samuti viisakas variant ega käinud nii kõvasti minu isikliku väljenduslaadi vastu.

Nii et kui selgus, et ühika all puhvetis müüs saiu väga nunnu tädikene, olin ma kindel, et üks “Jó napot kívánok” minu suust nüüd tuleb.

Ainult et kui ees on mitte küll väga pikk, aga mitte ka lüheldane saba, kus umbes minusugused tegelased ütlevad järjest kõik rõõmsalt “Csókolom”, siis võib juhtuda, et ei pane tähelegi, kui lipsab suust, et ma suudlen teid.

Edaspidi tuli see juba peaaegu automaatselt, kuidas sa siis nii kenale tädikesele ikka midagi muud ütled.

***

See kõik tuli sellepärast meelde, et ma olen hakanud viimasel ajal juba peaaegu automaatselt ingliskeelsetele kirjadele “Love” alla kirjutama. Kunagi käis see väga üle jõu, ma arvasin, et minu käsi selleks küll kunagi ei tõuse, et kellelegi teisele kui armukesele kirja alla “love” kirjutada. Tõsi küll, ka nüüd juhtub see ainult pärisinglastele kirjutades, lätlaste-leedukate-rootslastega kirjutan ikka nii nagu nemadki, kohalikuhõnguliste tervitustega, mine tea, mida muidu veel mõtlevad.

Advertisements

Lubasin hiljuti kommentaariumis kirjutada filmidest, millest üks ärritab paljusid, teine aga solvab mind, vahepeal meenus, et kunagi olen juba üles märkinud, mis on roppus minu jaoks ja mis ametlikult, nii et mind ähvardab oht ennast korrata, aga midagi pole teha, miskipärast juhtusin jälle kaht sellist vastandlikku asja järjest vaatama. Esimene on “Hurlyburly“, mille ärritavusest annab märku ka IMDB reiting 5,5: nii keskpärane reiting võib küll vahel tõesti olla väga keskpärastel filmidel, aga kui esilehe arvustus kiidab asja ülivõrretes ja järgmise lehekülje omad panevad samuti 8-10 punkti, siis tähendab, tegemist on filmiga, mida osa hindab kümne, osa ühe punktiga, ühesõnaga põnev. Tegelikult pani see ärritatus mind imestama – palju ropuma keelepruugiga “Waiting” on hinde järgi otsustades pälvinud vähem viha. Ja kui mina “Hurlyburlyt” vaatasin, pakkus ta mõnu enam-vähem samadele ajuosadele, mis “Waiting”. Või Kevin Smithi produktsioon. Või ausalt öelda kas või hiljuti kiidetud Stillmani “Metropolitan”, selles mõttes, et tegelased tunduvad elusad, huumor on väga mõistuslik, dialoogi on väga palju, tegelased püüavad rääkida targemat juttu, kui kohati ise aru saavad, ja suurem osa filmist, tõsijutt, räägitakse.

Ometi on film käinud närvidele paljudele, kellele iseenesest meeldivad intellektuaalsed filmid või palju jutu ja/või roppude sõnadega filmid (nt Smithi “Clerks“), ja ette heidetud küll diibitsevat ja liiga ohtrat dialoogi, küll misogüünsust, küll vägivaldsust. Kõigis kolmes punktis jään nõutuks. Diibitsevat juttu oli ja mitte vähe, aga jumala eest, minu jaoks oli see oluline tegelaskuju iseloomu väljendamise vahend – “on tegelane, kes ongi selline jobu, kes räägib kogu aeg omast arust ilgelt diipi juttu”, ilma et nurga tagant peaks kostma kaadritagune hääl ja selle lause välja ütlema. Misogüünsusega on mul sama lugu nagu Robert Crumbi meesšovinismiga (krt, seda sõna kirjutada on sama raske nagu hääldada “Mis šampooni te kasutate”) – oletame, et filmi tegelased suhtuvad naistesse nõmedalt (mis ei olnud minu jaoks pealegi üldse ühemõtteliselt selge), miks pagan peaks see tähendama midagi filmi enda suhtumise kohta? Ähh, sedasorti puhkudel hakkab mul tunne, et ma olen feministina ainult wannabe (see jutt on mõistagi puhas silmakiri, tegelikult ma arvan, et mina olengi see õige feminist ja need teised on lollid). Ja vägivaldsuse jutt ajab eriti juhtme kokku. Suvaline meinstriim meerikamaa komöödia on kolm korda vägivaldsem kui see film, taevas halasta, “Üksi kodus” peetakse lastefilmiks, nii et mis pagana vägivaldsus? kui maailmas ei valitse just selline kord, nagu A. pakkus, et slapstick ei lähe vägivallana arvesse. Tõsi ta on, “Hurlyburlys” on vägivald ja agressiivus, niipaljukest kui teda on, tõesti usutav. Aga kogu oma arusaamatusest hoolimata ei saa ma öelda, et “Hurlyburlyt” halvaks põlanud oleks lihtsalt lollid või halva maitsega (loe: minu omast erinevaga), sest vaadates, mis neile meeldis, oleks ma olnud nõus nende lemmikfilmoteegist üht koma teist vaatama. Ühesõnaga, segane värk.

Teise kandi pealt tuleb tunnistada, et “Hurlyburlyt” kiitvad arvustused võiks inimesel, kes filmi näinud ei ole, juhtme sama kokku ajada. Kui keegi kiitjatest võttis vaevaks öelda, millest film tema arust rääkis, siis oleks igaüks neist justkui ise filmi vaadanud, millest ükski ei olnud see, mida mina nägin. Ma ise siin teda ümber jutustama ei hakka, vaadake parem ise, Silver tundub teda regulaarselt näitavat. Niipalju võin hoiatada, et filmis räägitakse tõesti väga palju ja tegevuspaik kuigipalju ei muutu, nii et kui keegi kirub, et kurjavaimu teleteater, siis on tal mõnevõrra õigus. Mind see suuremat ei häiri, ma võin isegi filmi nime all teleteatrit vaadata, kui hästi tehakse. Ja näitlejate ansamblitöö oli ikka jalustrabav. Küllap aitas see kaasa tundele, et tegemist on elusate inimestega, aga ainult näitlejatest ei piisaks, režiid ja algmaterjali on samuti vaja.

Teine hoiatus: tegelased võivad tunduda väga ebasümpaatsed ja ajavad jah kohati nõmedalt diipi juttu. Aga nagu ma enne ütlesin, konkreetne diip jutt konkreetse tegelase suus mõjus loomulikult. Film olevat tehtud näidendi põhjal ja näidend olevat väidetavalt misogüünsem ja mis kõik veel, võimalik, et seal on üritatud siis asja edasi anda nii, et tegelase loba väljendab tõesti sügavat Elu Mõtet ja kõik naised on ussid. Filmis igatahes oli pilves mees, kes lämiseb pilves peaga neid erakordselt häid mõtteid, mis pilves peaga pähe tulevad, ja mul ei tulnud kordagi tunnet, et ma peaks teda võtma prohvetina, kes ütleb, kuidas on. Ebasümpaatsusega on keerulisem, aga noh, ega siis vaataja nendega koos ei pea elama. Ja vähemalt olid nad küllalt elusad, et neile puhtinimlikult kaasa tunda, lihtsalt sellepärast, et inimesed (eriti seni, kuni vaataja, st mina nendega koos ei pea elama).

Ainuke asi, mis ma oskakski ette heita, oli see, et lõpu poole hakkas kuidagi venima. Kõigepealt nagu tuli finaal, siis algas epiloog, siis tuli selle finaal, siis tuli selle epiloog, kuni ma hakkasin imestama, et millal siis päris lõpp on. Aga teisest küljest – ikkagi veidi üle kahe tunni pikk film ja nagu ei pannudki tähele, et kaks tundi oleks möödas.

Enivei. See oli siis film, mis paljusid vaatajaid pahandas ja oli mõne arust maailma halvim film. Kaks päeva hiljem klõpsutasin telepulti ja nägin peaaegu algusest peale “Terminali” ja otsustasin ta lõpuni vaadata, et nagu kuulus film ja klassika ja äkki peaks ennast harima. Tulemus: minus süveneb mõistmatus, miks Tom Hanks on nii kuulus (mõistmatus sai alguse Seattle’i unetutega, mille ma vaatasin ära umbes samadel põhjustel ja millelt ma ei oodanudki, et ta mind vapustaks või filmikunsti alustalasid raputaks, ikkagi romantiline komöödia, aga samuti ei osanud ma oodata, et kommertsfilm oleks surmigav ja veniks). Või hinnatakse teda kõrgelt selle põhjal, et “mängib küll saastas, aga vaadake, kuidas ta sitast saia teeb”? Okei, “Forrest Gump” on Hollywoody kontekstis suht korralik asi.

Mis mul siis “Terminali” vastu on? Mittemidagiütlevus. Kui mul ei oleks olnud korraga une- ja lugemisvarapuudust, siis ilmselt ei oleks viitsinud lõpuni vaadatagi ja veidi imestan siiamaani, miks ma üldse vaatasin, sest tegelikult ei juhtunud seal filmis ju mitte midagi. Tähendab, mitte midagi, mida ei saaks kokku võtta lausega “Naljakas välismaalane satub tobedasse olukorda ja lõpuks hakkavad kõik teda armastama”*. Ja kui filmi saab juba kokku võtta ühe lausega, siis oleks järsku väheke ökonoomsem piirduda lausega, mh? Ainus hea asi, tähendab, ainus väikegi üllatus oli see, et Zeta-Jonesi tegelane temaga paari ei läinud. Muidu ei juhtunud midagi, mis oleks a) karaktereid avanud, b) karaktereid muutnud. Ja seda süžeepõhises filmis, kust vapustavaid montaažitrikke ja formalistlikku pilti nagunii loota ei maksa.

Ja ometi saaks faabula skeletist nii palju põnevat välja võluda. Absurdidraamat, usutavat ühiskonnakommentaari, lugu inimese kui niisuguse väljapääsmatust seisukorrast ja lootusest vastu ootusi. Selle asemel pakutakse mulle banaanikoorel libisemise nalju miinus banaanikoor ja tegelaste asemel karikatuure. Sest kes seal siis tegelane oli? Kuri turvaülem oli papist, lennujaamas tekkivad sõbrad olid papist ja peategelane ise oli papist, ei, hullem veel, peategelaseks oli võetud Borat ja üritatud siis teha “hingeminevat” ja “liigutavat” komöödiat. Borati-filmi Borat oma grotesksuses solvab mind kui idaeurooplast igatahes vähem kui “Terminali”-Borat oma stereotüüpses “idaeuroopalikus” juhmuses, mis pidi nähtavasti olema võluv ja armas, küllap sellepärast, et metslased on ju õilsad. Sellega võrreldes hakkas mulle peaaegu tunduma, et ennem elaks juba Eddie, Mickeyga või, taevas hoidku, isegi Philiga kui selliste mänguinimestega.

A. küsis, kas ma tunnen, et mind kui vaatajat on solvatud, ma ei olnudki kindel, kas just tingimata kui vaatajat, sest nagu öeldud, mingit intellektuaalset või formalistlikku kõrgpilotaaži ma nagunii ei oodanud ja oleks üsna vähenõudliku südamliku meelelahutusega leppinud. Pigem on tunne, et mind on solvatud kui inimest, minust kui idaeurooplasest rääkimata.

——————————————————————————————————————————-
Vaatasin just “Öö maakeral” üle, seal oli kõige muu hulgas hoopis inimlikum, seetõttu nii naljakam kui ka südamlikum variatsioon teemal “naljakas välismaalane”. Passige (jälle Silverist) peale, nad näitavad seal iga natukese aja tagant Jarmuschit, eesti supakatega ja puha.