“Coliandro”-vaimustusest oli rohkemgi kasu kui itaalia kõnekeel, selle laine harjal olen hakanud itaalia keeles ka lugema – siiani oli mingi plokk ees, mida näiteks inglise keeles lugemisel enam ei ole, nüüd on hoolimata lünklikust sõnavarast keel lakanud vastupanu avaldamast – kas nüüd kohe päris kogu vastupanu, aga müürid on piisavalt langenud, et raamatut ei tundu raske kätte võtta. (Hirmus mõelda, et paljud tunnevad seda vastupanu ka emakeeles lugedes – emakeele peal ei suuda ise enam ettegi kujutada, aga võõrkeeltes lugemine annab vähemalt sellest raskusest aimu).

Kusjuures huvitav, et mõnu pakub praegu puhtalt “selles keeles” lugemine, silmipidi keelekeskkonda pugemine – kas raamat ise istub, on juba vähem tähtis. Läbi loen ikka. Ja sinna vahele ei taha praegu eriti muid keeli lugeda. Eesti keel, hea küll, aga inglise/prantsuse/ungari keel – isegi kui raamat tundub ahvatlev – käib kuidagi vastukarva.

Aga mis misoandria mul küll pealkirjas on? Nii, esimene selle hooga allaneelatud raamat oli Dacia Maraini “Buio” elik “Pimedus” (valguse, mitte nägemisvõime puudumise mõttes). Auhinnatud (lingi taga olev artikkel on it.k, vabandust, aga muud pole võtta) ja puha. Sirvisin neti peal arvustusi, üldiselt kõik kiitsid või nojah, väga paljud esitasid arvustuse nime all lihtsalt lühikokkuvõtte.

Ma ise ei taha väga detailset kokkuvõtet anda, lõppeks on tinglikult võttes tegemist ju krimikirjandusega, kuigi mitte just “whodunit”- tüüpi. Sedasorti krimikirjandusega, mille üle kaebasid kord Iibis ja ka Yksikuitaja – kus on “kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu” – ja mille tumemeelsus ja sotsiaalsus Libarotile on meeldinud.

Mina sain kaks üllatust.

Kõigepealt see, et ma olen ennast alati pidanud turvaliste mõrvade eelistajaks, aga nüüd – ei tea miks, kas ikka va keelesukeldumismõnu pealt? – see tumemeelsus ja sotsiaalsus tegelikult meeldis mulle. Palun mulle, jah, tumemeelsust, masendavaid olusid, komissar Adele Sòfia nukrust uue koleda juhtumi peale, mida leevendab ainult alaline lagritsanärimine.

Ja sedaaegu, kui ma imestasin, et kuidas mulle küll selline asi meeldib ja vaat kui huvitav, näe, süütan kohe ühe jutu otsast uue… ja sedamööda, kuidas neid ahelloetud lugusid muudkui kogunes, hakkas taustalt ettepoole ronima üks uutmoodi häiritus.

Ühel hetkel, umbes keskel, hakkasin kahtlustama, et mind häirib selle raamatu statistika.

Täiskasvanud naisterahvaid on seal mitmesuguseid: süüdimatuid lapsevanemaid, alistuvaid ohvreid, vägivaldseks muutunud ohvreid, õigluse eest võitlejaid, südametuid kupeldajaid (ja üks, võiks öelda, südamlik kupeldaja), kalke karjeriste. Päris korralik gamma, pole midagi ette heita. Täiskasvanud meestegelasi pole mitte vähem; ainult et oi kui palju kehvemini on nende diversiteediga. Praegu tagasi vaadates tuleb mulle raamatu peale meelde kõigest viis, kes ei osutunud mõrvariks, lapsepilastajaks, vägistajaks, või muidu vägivallatsejaks: üks aus politseinik; üks hea kloostriarst; üks mõrvatud noormees; üks mõrvasüüdistusega alusetult pihta saanud illegaalne immigrant; üks süüdimatu, kuid mitte kuri isa. Ja mööndustega üks piiskop, sest otseselt ta kedagi ei tapa ega vägista, ometi püüab sundida vägistajast rasedaks jäänud nunna aborti tegema ja kui see läbi ei lähe, käsib ta kloostrist minema saata.

Selle vastu on igas jutus vähemalt üks kurimees – kes ahistab lapsi, kes vägivallatseb oma naisega, kes mõrvab kedagi, kes üritab mõrvata (ja selline mõrvahimu võib välja lüüa kõige korralikumas mehes, keda keegi kunagi ei kahtlusta). Ühes jutus lausa terve sõjasalk korraga, ühes teises jälle terve joru järgemööda.

Kas ma loen raamatut kuidagi valesti, kui see statistika mulle jalgu jääb? Loen juttu, lähen tekstiga kaasa, aga taustal iriseb soolise võrdõiguslikkuse raamatupidaja: “Paistab, et autor on eksiarvamuse kütkes, justkui see, et 90% kurjategijatest on mehed, tähendaks seda, et 90% meestest on kurjategijad”. Ja ajab mulle isu peale kõigi heade meeste kaitseks välja astuda. (No ja siis ajavad juba äkitsi pahuraks ka emotsionaalsed detailid, mis alguses meeldisid – loen lapsprostituudi karumõmmist ja tunnen, et minuga manipuleeritakse ja oleks siis veel, et kuidagi taktitundeliselt, ei, ikka otse ninapidi sisse.)

Kui ma olin veel teismeline grafomaan, siis olin ma kokku puutunud hirmus väheste meestega, kes vanuse poolest seksuaalselt huvipakkuvateks oleks liigitunud. Niisiis olid mehed (vanuseklassis: minuvanune kuni +20) minu jaoks eksootilised, võluvad ja hirmutavad olendid; mu suhtumine kõikus sariarmumise ja paanika vahel. Grafomaanina korjasin ma muidugi mõlemad pooled üles; paanikapoolest tegin ühe jutu minategelase, kes näeb mehi… noh, enam-vähem samas valguses, nagu nad sellessinatses “Buios” üles astuvad, ja reageerib, muide, samamoodi nagu üks “Buio” naistegelane. Kirjutasin arvatagi kehvasti. Aga isegi teismelise grafomaanina sain aru, et see jutt saab töötada ainult siis, kui mu hüpoteetiline lugeja ei jaga minategelase vaatepunkti. Õigupoolest just sellepärast pidigi mu jutul olema minategelane, et oleks kohe selge, et see maailmakirjeldus on vaatepunkt.

“Buios”, mis on võrreldamatult paremini kirjutatud, ei ole minategelasi; niisiis kahtlustan autorihäält selles, et ta esindab Tõde, mitte vaatepunkti.

Mis tekitab mõistagi kiusatuse lasta endas sündida keskealisel grafomaanil, võtta see teismeliseea käkk ja ära viimistleda, sest selle algidee oleks vahepeal justkui isegi paremaks muutunud.

————————————————————————————
PS: lugesin poes peaaegu et läbi (aga mitte päris läbi, sest nii ei oleks ju viisakas) “Väikese mesilase”, kus ei juhtu sugugi vähem koledaid asju, samuti naistega ja meeste käe läbi – ometi mulle sellist misandrilist muljet ei jäänud. Kuidagi paremini oli kõik tasakaalus – ükski tähtsam tegelane polnud süütu, ükski tähtsam tegelane, ükskõik mis soost, polnud lunastuslootuseta. Ainult eestikeelse väljaande toimetamise kallal iriseksin – mis mood see on tõlkija märkused sulgudes keset teksti jätta? Pange joone alla, kui muidu ei saa.

Advertisements

Kesksoost

detsember 13, 2011

Midagi asjalikku ei viitsi kirjutada (kuigi oleks, millest), lõbustasin ennast BBC testiga, kas ma olen peast isane või emane.

Testi tulemus ehk – pigem mees- kui naissoost (ca 25 pügalat isase poole peal), aga vähem meessoost kui keskmine mees (imelik ka, kui rohkem oleks).

Huvitav, mõned ülesanded tulid välja selgelt üle selle ülesande peale osavama soo keskmise (nurkade mõõtmine – 18/20, kui meeste keskmine on 15,1 ja naistel 13,3; silmade järgi emotsiooni hindamine 8/10, kui mõlema soo keskmine oli 6,6; kujundite pööramine 11/12 (“Are you an engineer or do you have a science background?” küsisid testijad – ei ole ja mulle ausalt öelda üldse ei MEELDI need kujundipööramisülesanded), kui meeste keskmine on 8,2 ja naistel 7,1; no ja eriti rahul olen ma verbaalse oskuse testiga (assotsiatsioonide loomine ja sünonüümide leidmine), kus mul tuli kokku 27 sõna meeste 11,4 ja naiste 12,4 vastu – ja ma otsisin neid sõnu miskipärast inglise keeles, seepärast ma olengi kiirusega nii rahul) ja mõni jälle selgelt alla kehvema soo keskmise (valesse kohta pandud esemete ülesleidmine, kus ma skoorisin 36% meeste keskmise 39% ja naiste keskmise 46% vastu – aga no ma ei panegi ju oma keskkonda eriti tähele).

Empaatia ja süstematiseerimisskooridele ei tasu vist väga suurt tähtsust omistada, need näitavad rohkem seda, mida ma oma vastavatest võimestest ja kalduvustest ise arvan (mõlemast üsna kehvasti, nagu selgub).

Ja nägudest meeldisid jälle pikergusemad ja muidu isasemad – mis siit siis järeldub, et ma olen naise kehasse vangistatud geimees või :D?

Ma tegelikult otsisin üht teist testi taga, mille järgi ma vanasti olin oma tutvusringkonna kõige naisem naine oma 67 naiselikkuseprotsendiga ja mõni naisterahvas osutus ka meheks, erinevalt meestest, kes olid kõik naised – aga ära on kaotatud see leht. Häh.

Kui mulle jõuti ühe ööpäeva jooksul kaks korda refereerida “Rahva oma kaitse” osa, kus kaevati, et kuidas saab üks mees helkurit kanda, kui härrasmehel ei sobi ometi mingi tilbendisega ringi käia, ärkas minus moelooja ja ühtlasi võrdõiguslane – mis mõttes härrasmehed ei saagi tilbendisega ringi käia? Härrasmeestel on omad tilbendised (ja tundmused) niisamuti kui igaühel – piisab, kui pidada silmas head maitset.

Esialgu kippusin kogu loometööd oma õlule võtma (suure õe sündroom: kui mina maailma ei valitse, variseb see kokku) ja tulemused olid seetõttu – nagu liiga üheülbaliste infoallikate puhul ikka kipub olema – konservatiivsevõitu. Kuid väärivad sellest hoolimata tähelepanu.

Esiteks: loodan, et kõik härrasmehed on tuttavad sellise tilbendisega nagu lips – kui aga mõnel on selle koha peal hariduses kahjuks lünk, siis palun: selline näeb välja lips.Lips (allikalink) Mööngem, pildil kujutatud näidis täidaks ilma disaini muutmatagi vähemalt valgel ajal funktsiooni, mida ühelt helkurilt tahetaksegi – aga pidades meeles, et võimuorganid muutuvad eriti helkurivalvsaks pimedas, võib kohusetundlik kodanik a) kanda diagonaaltriibud lipsule aplikatsioontehnikas (helkurpaelaga); b) valmistada terve lipsu helkurriidest. Ilus ja maitsekas.

Kahjuks jätab see lahendus soovida külmal aastaajal – kui paljud ikka tahaks lipsu üleriiete peal kanda. Kuid pole põhjust muretseda, leidub hulgaliselt aksessuaare, mis sinna kenasti passivad ja sobivad eriti hästi auahnele või militaarselt meelestatud härrasmehele. Suurepärane esindusnägu on admiral Nelson.
Nelson ordenitega
Pilt vikipeedia vastavast artiklist.

Või miks vaadata ainult lääne poole, kui on ometi olemas kuju minu lapsepõlvest?

Õnnetud minevikuinimesed pidid rahulduma ordenitega, mis kõigest sätendasid ja läikisid, tänapäeva tehnoloogia võimaldab need koguni helendama panna. Kui kellelegi valmistab muret, et need asuvad üksnes rindkerel, seega liiga kõrgel, siis pole muret: olemas on ka Sukapaela orden. Kui selle ordu insiigniatest eeskuju võtta, saab enam-vähem kogu keha pind kaetud.

Siin jõudsid mulle juba appi paar teist pead ja meenutasid, et isegi kui selline ehismaterjal mõnele mehisele mehele liiga tilulilu tundub, siis vaevalt pettuks lakoonilises padrunivöödisainis ka kõige jõulisem macho:
Kaukaasia sõdalane padrunivööga
(jälle viki)
Või kui keegi peaks eelistama lääne eeskujusid, siis palun väga, Pancho Villa.
Pancho Villa

Selle aja peale tundusid sellised pisiasjad nagu lihtlabased nööbid juba triviaalsusena ja pähe tuli hoopis mõõgarihm – kuigi sellest sündis vaidlus, kas mõõgarihma sobib kanda ilma mõõgata. Aga miks ilma mõõgata? Võib ju võtta eeskuju 19. sajandi aadlist, kes kandis olukorras, kus relvaga käia ei sobinud, paraadmõõka, mis ei olnud relvaks kõlbulik (ning mille kohta seega relvaseadused ei kehti). Eriti hea nähtavuse saavutaks muidugi siis, kui ka mõõk ise on helkurmaterjalist.

Järgmisel päeval ilmus palju värskeid päid, mina hakkasin aga ilmutama väsimuse tundemärke ja taandusin pigem naiivse lapsesuu rolli. Sest ma jõudsin välja öelda mõtte, mis tuli pähe – ausõna – puhtesteetilisena – kui kena helkur oleks täht kuuehõlmal, ilus nagu piparkook – enne kui taipasin, et see märk on oma kultuurilise süütuse lootusetult kaotanud ja piparkooki oskan seal veel näha ainult mina koos teiste väikelastega. Järgnes kellegi arglik soovitus “aga kui seal oleks peal ka piparkoogikaunistused, äkki siis ikka oleks nagu piparkook?”, aga mina olin end vahepeal kogunud, ära häbenenud ja pakkusin, et ega täht ei ole ainuvõimalik piparkook, piparkoogist tehakse ka muid kujusid, näiteks südameid. Ja mõelda, kui tore oleks kanda just südame kohal helendavat (ja miks mitte tukslevat!) südamekujulist helkurit. “Valel kõrgusel,”, meenutasid valvsad kaaslased, “helkur peab olema puusa kõrgusel ja parem kui ikka tilbendab”. “Noh, on ju ka teisi organeid ja mõni neist on madalamal” lausus lapsesuu järelemõtlikult. Ups. Aga teisest küljest, miks mitte taaselustada mõnd esiisade aksessueerimistraditsiooni (vt pildil)? Mõelge, kui see veel helendaks!
Püksilakk. Aksessuaar, mis mitte ei sosista, vaid kisendab: “Olen mees!”

Ning viimaks – arvestades, et nooremale põlvkonnale võib kõik eelnev tunduda liiga konservatiivne – midagi alternatiivset, mis ühtlasi võimaldab rõhutada figuuri: maitsekas helendav luukeremuster.
Luukerekostüüm
(pilt jälle tasuta pildipangast)

Traditsioonilisema hoiakuga noortele soovitame jälle tuunitud, vilkuvate tuledega jalatseid.

Usun, et mõtteainet on siin nüüd juba küllalt antud, nii et langetagem eesriie mõttekoja edasise tegevuse ees – helendavate trentškotmantlite ja muu sarnase peale tulete te kõik juba isegi.