Me elame klišees, tuleb lõpuks välja

Kui ma haigeks jäin, sai üllatavalt palju majapidamistöid tehtud.

Õigemini, kui ma haigeks jäin, siis ma ainult oigasin, kõõksusin ja magasin, aga natuke hiljem, kui juba elada sai (ja A. polnud veel oigama, kõõksuma ja magama hakanud), siis oli see olek, et tööd ei jaksa teha, lugeda ei jaksa, aga kole igav on, ja koristasin köögiriiuli ära. Ühtlasi koristasin piinlikkustundes ära ämblikute võrgud – selles mõttes piinlikkustundes, et piinlik on küll ämblikuvõrke maha võtta, aga ma ausalt koputasin enne ja vaatasin, kas ämblik on välja kolinud või ära surnud. Mõni asustatud võrk läks paraku kah pesuveega välja, ämblikud läksid seinaprao vahele ja põrnitsesid mind. A. vaatas seepeale neid võrke ja leidis, et kui need ämblikud ise oma võrke kunagi ei korista, siis keegi peab seda ju tegema. Olid jah õudselt räpased võrgud, eriti alumiste riiulite omad. Ma olin tegelikult neid alumiste riiulite ämblikke juba kiitma hakkamas, et nad ei loobi oma toidujäänuseid põrandale nagu näiteks kraanikausialune ämblik (see on õudne, mis tema toidulaua all on, hullem kui seal, kus A. sööb), et vähemalt hoiavad oma risu oma võrgus, aga siis juhtis A. tähelepanu sellele, et vaevalt see nende risu on. Ülemiste korruste ämblikud loobivad lihtsalt oma sodi alumise korruse ämblikele rõdu peale. Äkki neil on hierarhia.

(Ma üldse ei saa aru, miks nii tihti, kui ma oma köögist juttu teen, hakkab see vägisi kiskuma köök-on-kodusõja maile? Mingit originaalsust ei ole. Nagu seegi kord, kui me tegime peedi-šokolaadikooki ja avastasime tagantjärgi, et see pikergune keeksivorm on meie praeahju jaoks hmm, liiga pikergune ja mahub sinna ainult viltu, otsmise alumise kandi peale püsti. Kui te teaks, kui kleepuv see tainas oli, siis te saaks aru, miks tundus täiesti võimatu ta teise vormi ümber kantida ja miks oli märksa lihtsam rakendada Gordioni sõlme avamise väärset lahendust, mille peale mõistagi tuli insenerimõtlemisega A., kes pani praeahju nurga alla senikaua erisuguseid lapikuid esemeid, kuni praeahi oli teistpidi viltu ja kook loodis.)

Igatahes jah, lõpuks juhtus nii, et olime köögimööbli täiesti ümber korraldanud –

ja saabub õhtu, kumbki tegeleb vaikselt oma asjadega – mees kopsib haamriga plekitükke, naine nõelub kampsunit!

Ikka tööhuumor

“Austria, Soome ja Rootsi ühinemiskeping.”

Lemmik.

Kole palju tööd ja muud aktsiooni on, ja siis kui vahepeal ei ole, tahaks ise lugeda, mitte kirjutada. vat nii on viimasel ajal, seepärast siin nii hõre ongi.

Räme kevadväsimus peale selle, jälle ei jaksa oma kehatemperatuuri üle 36,1 venitada.

PS: nii, toimetaja parandas muidugi ära: mitte ühinemiskeping ega midagi riimuvat, vaid ühinemisakt. Loomulikult.

Tahan kõike teada

Tulin nüüd veinise peaga K. sünnipäevalt koju ja üks auto jäi silma, sest tal oli taguotsa küljes just selline sang või ma ei tea, mis asi, mida ma olin samal päeval juba näinud. No nagu sellel autol siin, ainult et minu nähtud variantidel oli taguots pikem ja horisontaalsem.

Kui tegemist oleks seiklusfilmiga, siis oleks selle funktsioon muidugi ilmselge: kui kangelane sõitva auto kukile hüppab ja peaaegu et maha libiseb, siis on sealt hea kinni hoida.

A kas neil ka mingi muu mõte on või on muidu lihtsalt ilu pärast?

Unenaerud

Kahest eri unenäost jäi kummastki üks episood meelde.

Üks oli selline: pidime just hakkama autoga kuhugi sõitma, me olime aias magamiskoti sees ööbinud, aga ma käisin majast läbi midagi hamba alla otsimas. Ja leian ülemiselt korruselt mingi lõppeva peo. Küsin siis ühelt noormehelt: “Kas ma süüa saan siit midagi?”, tema pakub mulle kohe kringlit. Mina haarasin ta seepeale kaisutusse ja ütlesin “Ma armastan sind,” siis tuli meelde, et ah jah, ja küsisin kohe: “Aa, mis su nimi on?” “Madis,” pomises noormees kohmetult, kõrval aga hakkas minu klassivend Madis suure häälega naerma.

***

Teises võttis ühe sõbranna mees mind kuskilt autoga peale. Istusime temaga tagaistmel, tema juhtis; juhi kõrvalistmel magas üks mees, juhiistmel ei olnud üldse kedagi. See sõbranna mees pihustas mingit õhuvärskendajat ja ise seletab, et seal pidi mingeid feromoone sees olema. Küsib: “Kas mõjub ka?” Vaatan teda, vaatan ennast: mõlemad oleme võtnud väga mugava ja väga avatud poosi ja möönan: “Noh, me mõlemad oleme igatahes oksad laiali ajanud”. Nagu märguande peale heidame ühekorraga pilgu kolmandale, et mis asendi tema on võtnud, tema aga magab, hambad laiali, lodevas poosis küll, aga see oli ennegi nii, tähendab, ei loe. Hakkame mõlemad naerma.

***
Kolmas unenägu oli pikem ja narratiivsem, aga ühtegi nii selget stseeni meeles ei ole. Majas oli palju roboteid. Suured robotid suutsid mõelda ja otsustada, väikesed robotid olid lihtsalt kodumasinad*. Need väikesed vurasid suurte seest välja. Suured kõndisid ringi, ühelt korruselt teisele, piibitasid kole palju ja lasid aeg-ajalt väikesi roboteid välja. Ma läksin üks hetk nendega õiendama, et võtku vaiksemaks, inimesed tahavad magada.

***

A eelmine öö korjasin puu otsast melonisuuruseid ploome, mis olid juba valmis, kuigi oli alles kesksuvi. Keerasin selle tee pealt metsavahelise raja peale, kust lumi ei olnud veel sulanud, sest oli ju alles varakevad.

———————————————————————————————————————————————–
* Hah, ma olen neid väikeseid ju kuskil näinud: R2D2 oli just siukese välimusega. Ainult et mõtles.

——————————————————————————————————————
Järgmise öö uni oli sama jabur. Kõigepealt olin ma teinud mingit täitsa head suppi ja serveerinud selle suurde savikannu, aga pannud sinna hajameelselt sisse ka muid lauatarbeid, näiteks hambaorke. Inimestele suppi taldrikusse tõstes pidin neid jublakaid hoolega märkamatult kulbist välja urgitsema. Kõlab nagu minu ühilduvusprobleemide metafoor.

Seal unes nägime “Kolme musketäri” multikat, kus muuhulgas pajatati sellist muinasjuttu, et üks tegelane oli loomade vastu kole halb olnud ja ühel hetkel ilmusid loomad talle kätte maksma. Trollibussis – või oli see nüüd trammis. Mul oli unes aga selgelt meeles, et “Kolme musketäri” raamatus sellist muinasjuttu ei olnud, mingis musketäriloos oli, aga mitte selles, võib-olla hoopis “Kahekümnes aastas” hiljem.

Jama

Mõtlesin, et hakkan korralikuks ja teen iga päev neli tundi tööd, siis jääb neli tundi tantsuasjadeks/mälumänguks jms, kaheksa tundi magan ja kaheksa tundi tšillin niisama, ei jää ju liiga väheks seda tšillimisaega. Selle asemel, et jobutada töö alustamisega nädal aega ja siis lasta 48 tundi järjest paari kahetunnise unepausiga.

No ja kohe lendab kaigas kodarasse: selgub, et tööandja on hädas minu tõlgitud dokumendiga, mille allmärkused näevad tema jaoks välja, nagu oleks ma need ise sisestanud, selle asemel, et originaalteksti peale kirjutada, nagu tal hädasti tarvis on. Et märkuste stiil on vahepeal muutunud ja millegipärast ei aita ka see, kui nad vana stiili uuesti määrasid, ikka pidid lõpuks käsitsi kõik märkused uuesti sisse panema. Neil on Word, mul OO Writer.

Ma ei suuda praegu isegi koju ajada, mis hetkel see asi juhtub. Enne trenni viskasin pilgu peale ja mulje jäi, et allmärkuse stiil on tema saadetud dokumendil tavaline “Footnote”, aga kui ma olen faili tõlkeabiprogrammi söötnud, genereerinud sihtfaili ja võtan selle lahti, siis on sellest saanud mingi “40_Footnote_Langue”, ühesõnaga jäi mulje, et trikid toimuvad tõlkeabiprogrammis. Eksperimendi korras muutsin tollel genereeritud failil allmärkuste stiili uuesti footnote’iks, saatsin neile, et saaks teada, kas minu OpenOffice’is muudetud stiil jääb paremini püsima kui siis, kui nad ise seda tagantjärgi Wordis teevad – aga seda vastust tuleb mul mõistagi oodata esmaspäevani.

Pärast trenni paistis aga asi teisiti, ma ei tea, kuidas või kus ma seda Footnote-stiili ennist üldse nägin, aga nüüdne pilt oli selline, et kui ma faili juba enda arvutis salvestasin (ükskõik, kas .doc või .odt laiendiga või isegi sellise vanaaegse asjaga nagu .sxw), siis ilmus kohe see “40_Footnote_Langue” ja praeguse seisuga ei teagi ma, mis stiil seal enne oli, sest seni, kuni ma faili salvestanud ei ole, on ta ju kirjutuskaitstud ja ei näita, mis stiilis tal mis asjad on. Enivei, nüüd on mul jälle põhjust uskuda, et tempe teeb OpenOffice ise. Üks asi, mis ma tal nüüd ära muutsin, oli salvestamisseadetest “1.2 extended” formaadi asemele vana 1.1, aga 40_Footnote_Langue istub kohal nagu juurikas. Kindluse mõttes salvestasin sellesse 1.1 formaati ühe näidisfaili üle ja muutsin uuesti stiili käsitsi Footnote’iks, eks ka seda saab esmaspäeval teada, kuidas see formaat mõjub.

Kui miski ei aita, peab selle ürgvana OpenOffice’i vist tagasi installima (ei mäleta, mis number, aga ta ei teinud veel isegi mitte .odt formaati, ainult .sxw), sellega selliseid ühildumisjamasid ei tekkinud. Või pagan teab, äkki peab uuesti installima ikka hoopis vana OmegaT? MS office’i hankimine ei ole vähemalt lähemas perspektiivis lahendus, sest siis peaks ma ka oma mõnusast tuttavast OmegaT tõlkeabiprogest loobuma (see sööb OO formaate, html-i, pdf-i ja noh, kõige uuem OmegaT sööb kõige uuemaid Wordi omi ka, neid .docx-faile, aga .doc ei kära). Progesid on küll teisigi, Wordfast ei ole ka väga kallis, aga OmegaT-l on töötamise mõttes mõned eelised, mille äralangemisel oleks nagu oluline tööriist ära kadunud.

Nii et mul on tekkinud ootamatu vaba nädalavahetus, sest kuni ma ei tea, mis viguritega oma failid kliendi jaoks normaalsesse kujju jätta, ei ole ju mõtet tööd teha. Ainult et tahaks ma siis praegu puhata ja mängida, kus sa sellega. Tahaks ikka oma ilusa plaani järgi neli tundi tööd teha.

On keegi sedasorti jamaga kokku puutunud?

———————————————————————————————————————————————-
(Vähemalt ma loodan, et see ootamatu vaba aeg tähendab, et ma rekonstrueerin tantsu või teen mõne uue koreograafia, pesen pesu, koristan riidekapi ära, teen midagi head süüa jms konstruktiivset, mitte ei närvitse ega guugelda mööda OpenOffice’i teemalisi foorumeid ringi. Ma loodan, et nüüd, kus mu närvitsemine on siia kirja pandud, pean ma seda reaalis vähem tegema.)

——————————————————————————————————————
Järg: kõigepealt selgus, et viga on kindlalt uues OpenOffice’is, sest failid läksid sõlme juba esimesel salvestamisel. Järgmiseks selgus aga, et mitte lihtsalt uues OOs, vaid konkreetselt minu arvutis asuvas OOs: A. arvutis käitub kõik normaalselt ja tal on sama väljalase, mis mul. Kahtlustan, et äkki on hoopis mu raual midagi sellist viga, et sinna ei saanudki normaalselt installida. Järelikult ei ole mõtet ka seda uuemat versiooni uuesti ega vanemat versiooni tagasi peale panna. A. tegutseb nagunii rohkem oma uues läpakas ja on suht valmis oma lauakat üldse mulle jätma.